Täna ma olen Kristiina Kaasiku kodus kodus ja ateljees, kõige suurem ruum. Tema kodust ongi see ateljeeruum, päike ei ole veel looja, läinud, valgust on siin väga palju, seda on isegi siin varjatud mingil määral, et saaks siin töötada. Kristiina Kaasik, kas need valged lõuendit, mis siin seina ääres on kas nad ärritavad ärritavad või panevad tööle, rahastavad neid vastupidi, rahustavad, et ma juba töö alustatud, nii paljud nõmedam peale löödud? See on juba suur algus minu jaoks. Ja kui palju peab neid olema, neid valgeid lõuen teid, et oleks täielik rahu. Täielik rahu, muidugi ma ei saavuta nende. Seega kindel, aga no ikka rohkem kui paar tükki võiks olla. Ja kõik pildid, mis on valmis või valmimas, samas on pööratud tingimata näoga seina poole. Jah, ega neid näha küll ei taha. Kas üks korraga või üldiselt ma olin küll ühte pilti korraga, jah, aga no nii, vaheldumisi. Missugust pilti te olete kõige kauem maalinud? Ei, seda ma küll ei oska öelda. Aga umbes kui kaua? Siis see tähendab seda, et te olete vahepeal ära pannud mitmeks kuuks ja aga te maalite muidu kiiresti või aeglaselt-aeglaselt aeglase kanepi nüüd, mis nüüd kevadnäitusel olid väljas märts august, märtsi Auguste märts, läheb teatud mõttes sellega ka väga hästi kokku, mida kujutan ette, kui ma panen silmad kinni ja esimene pilt, mis tuleks silma ette Kristiina Kaasiku maalidest, see on ikka mingisugune minu jaoks vähemalt mingisugune niisugune murdumine, mingisugune eriline, põnev seisund, terav, mingisugune kontrast seal sinine, punane ja see niisugune teravus, on teil teil alati olnud omane tee temperamendile omane. Kui ma ei oleks üldse teadnud, milline te välja näete, siis ma oleks ikkagi olnud juba nende piltide põhjal kindel, et te olete brünett. See nüüd ei tea, teravus, eks see tuleb iseenesest ikka vist, ega see teisiti ei oska, lihtsalt seda Augusid, ma tahtsin täiesti maheda pilti, tahtsin maalida nüüd vastukaaluks, aga ikkagi lõpuks tuli ka teravam. Pildi tegemine ikkagi kokkuvõte siis selline tervik, et ma mul on võimatu lahutada, mis, milles tingitud põhiline probleem on, eks ole, kui ma maalin on see sisseelamine selles pildis, ma pean, pildi enda võimalused hakkavad kaasa kaasa siin mängima, eks ole, mul võib olla küll mingisugune omal mingi esialgne, eks ole pliiatsiga tehtud mõte või, või no miks ma seda tööd hakkan tegema, kui ma toon värvi sisse ja, ja siis hakkab. Meil hakkab oma elu elama, eks ole, ja ja ma pean siis sellele kaasa minema. Igal pildil muidugi on mingi selline põhjus on kindlasti olemas, aga noh pilt hakkab omaette mõjutama jah, pilt hakkab nagu oma elu elama ja pean nii. Nii, kuidas vähegi suudan püüdma sellesse pildi sisse ennast kruvida, eks ole, et ma saan aru, mis võimalusi pakub selline pilt. Eriti veel, kui te peate selle tõrviku lõpetama, nojah. Kuivõrd see õnnestub, see on teine asi, aga noh, nii ta ütleski, et teate maalite vähe. Aga mis vähe tähendab? Vaata, et ega ma väga palju pilte nagu aastas ei tule muidugi iga igal aastal erinevalt, aga. Kuus seitse kõige rohkem või pole sedagi kaasta? Mõnest ainult paar pilti. Kas on mõni niisugune tohutu töö aasta olnud? On tulnud erakordselt palju? Ei, sellist ei ole. Aga elab 79, võib-olla rohkem. Kui näitus oli salongis, siis veidi rohkem pilt. Sellest järgmine aasta oli väga vähe neid. Siit jõuamegi näituste juurde välja, mitu näitust on olnud ja salongis on kaks, eks, mis on kaks ja esimene oli koos Tiiu Pallo-Vaigu ka see oli? See oli siis 70 ja. Vot siin on see tore kataloog. See kataloog on küll juba nüüd, aeg läheb nii ruttu, see on 75.-le, kas tal on see isegi 74 detsena, jah, 74. Detsember oli jah, see Tartus oli Tartu kardika majas ja niimoodi see on seal 64 maagiline ühendaga. Kui te nüüd kuulajatele ütlete, mis ankendast Ang ongi maagiline ühend lihtsalt oli see sõnade kombinatsioon, see sõna ise küll midagi tähendan. Aga ta oli üliõpilast teadusliku ühingu loominguline. Niimoodi on siin trükitud kaar ja maalijatest on siis selles grupis Jüri Arrak, Kristiina, Jüri Arraku graafika muidugi. Nojah, seda küll. Malle Leis, Tiiu Pallo-Vaik, Aili Vint, nii maalija kui graafik. Teil oli omamoodi lihtsalt põnevad Instituudi aastad. Te õppisite Malle Leesiga ühel kursusel ja. Tiiu Pallo-Vaik ka vä? Jah, ma arvan küll, et mul vedas õppimisajaga õppinud sõjaga ja ka õppejõududega. Maaliõppejõud oli mu Lepo Mikko viimased aastad ja siis üliõpilastega, kaasüliõpilastega vedas mul ka väga hästi Tõnis Vint ja Aili Vint. Marju Lutsu. Mulle kunagi rääkis Lepo Mikko väga sümpaatselt oma õppejõududest Nikolai Triigist eeskätt sellest ajast, kui tema Pallases õppis. Ja olid väga toredad põhimõtted ka, kuidas üks õppejõud peaks üliõpilasi mitte nii-öelda õpetama, suunama suunamaja ka olema neile kunstnikuna eeskujuks või nii palju, kui see võimalik on. Erinevate põlvkondade kunstnikele olla noorematele eeskujuks. Lihtsalt ma ütlen, erinevate põlvkondade kunstnikel võimalik kontakti puhtloomingul seal pinnal saada. Aga mis on teile niimoodi meelde jäänud? Pomicos no ikka muidugi oli ka meile. Mäletan Mallega oli meile siiski ka maaliana oli meile eeskuju. Olime kõnetan, vaimustatud tema nendest natüürmorti idest, seal kolmandal kursusel käisime neid vaatamas ja maastikud meeldisid väga. Aga muidugi, mis, mis Lepo Mikko õpetas, on see värv, värvis värviõpetus minu meelest see tarvilised maalima see selle üle. Mina olen küll väga tänulik. Kuigi me ei saa muidugi aru, palju hiljem ma nüüd nagu taibanud, mida, mida ta üldse õpetas meile palju asju hiljem nagu olen taibanud seda. Aga. Kuigi tema, jah, need õppemeetodid olid ilmselt väga lihtsalt seal. See oli ikka eeskujul põhinev, ma arvan, see. Me usaldasime muidugi teda. Ta õpetas värviliselt maalima, nagu ta väga kenasti ütlesite, aga kui teile meeldisid tema mordid, siis kahtlemata mingil määral mõjutas ka tema see tugevam konstruktsioon ja kompositsioon. Nojah, seda küll, aga tema sihukeses Anniliku suhtumisega oli tema. Ja kubism oli talle võib-olla sümpaatne. Ma ei tea, ma arvan. Vähemalt nihukeses Annelikkubismi Tallinnast sümpaatne natüürmorti. Eriti väljaga maastikud ta tegelikult tegi etüüdi, tegi küll seal praktikal, aga näituse võlditamalis ateljees tegelikult valmis. Mis Mikko juures muidugi, see tema, kus, et see on, mida ta meile õpetas. Nii et ei, ei soovitanud oodata inspiratsioon ei, seda ta küll ei soovitanud seda, ma ei soovita kellelegi. Kas on perioode olnud või, või teatud gruppe või kunstnik eesti kunstis, mis on teile tundunud mingisugustel aastatel mingisugustel perioodidel, nagu lähedastena võib olla selle aastakümnete on tekkinud äkki mingisuguseid huvitavaid või olete märganud, et et on nagu leitud jälle jälle taas midagi ühest või teisest aastakümnest ühelt või teiselt kunstnik. Mul ei ole tegelikult ühtegi konkreetset kunstnikuni olnud selliseks ainuvalitsus eeskujuks, kuna ta seda mammonat vähestel olnud ka. Muidugi Konrad Mägi ja mulle ei meeldinud väga. Alati võib öelda. Ja kes mulle on meeldinud, on mul haamer meeldinud ka väga hästi. Isegi haamriga seoses tuleb mul meelde, et kolmandal kursusel, kui Lepo Mikko hakkas mind juhendama, siis kogu aeg rääkis ta mingist koloriidi ühtlusest ja ma ei suutnud, nagu mõistate, mis ta sellega öelda tahab. Ja niimoodi siis see meeste lõppeski ja, ja siis ma käisin Kadrioru muuseumi ja järsku vaatan juht Eerik Haameri šveiki, Ruhnu maastik oli. Ja seal oli taas oli täiesti kohatult rohekassinine ja pilt oli ka roheline ja siis ma nagu järsku plahvatas mulle, et ilmselt Songis koloriidi ühtlus. Ja pärast oli meil praktik, oli Hiiumaal. Ja mäletan, vot siis ma teadlikult maalisin kadakatega pildi Jaaniku püüdlikult, tegin selle taeva. Et ta ei ole nii sihuke taevasinine, aga ta oli ka niisugune. Selline rohekas rohekassinine oli see, et see omanike ainus juhus, kui mingi konkreetne piht ma käin näitusel ja ma pärast selle selle mõjul nagu niimoodi püüan teha, järgi seda. See oli seotud ka selle Pallase koolkonna. No eks meie terve kunst on Pallase koolkonnaga seotud muidugi. Kuigi mul on ka väga geomeetriline kunst meeldinud eesti kunstis. Nii et ma ei oska öelda, et muld oleks. Ma eelistaksin üht või teist. Muidugi mingil perioodil on midagi lähedasem, mõtlesin selgiaga. Ei ma isegi nüüdki näitusele imestasin, kui vaatasin vana jah, niivõrd sümpaatselt esineb vaat meiegi geomeetrilise kunsti niisugune paremaid ja paremaid näiteid, eks ole. Nojah, tema on ainus, kes seal tegutseb, nendest vanadest meistritest ainult tegutseb. Elab jah, täpselt jah. Teie ateljees ma ei näegi, et tööde ja niisugust ettevalmistavat materjali, kas ja kui palju te üldse niisugust asja kasutatama piltide juures? No eks ma ikka joonistan küll mingisuguse nihukese sketši enda jaoks aga mitte, aga värvides ma ei ole veel jah kunagi teinud mingit proovima, mul isegi nagu igav oleks teha, siis tööd hakata tegema. Aga noh, fotomaterjal on abiks olnud nagu minul küll maastike puhul aga ma ei tundnud, et ma elan siinpool maal, siis ma käin siis väljas ka vaatamas, mis moodi puud välja näevad ja pilved ja nii et kogu see värvilahendus tuleb juba siis sellel samal lõuendil. Jah. See on nagu. Kui see oleks nagu ette enne juba etüüdi pol tehtud, mullast igav, iga maalida. Ja pealegi ise väiksemat, noh, ta on ikka midagi muud, et minul ei ole abi sellest kunagi olnud. Aga seal on olnud suurt tagasilööki, näiteks te olete tõesti teinud oma meelest väga hea pildi ja näiteks ütleme, žürii on leitud, et see pilt ei kõlba näitusele panna? Ei, ma ei olegi enda merest ühtegi nii head pilti maalinud, mul inimeste pettumus tekkida, sest ma tean, et ma olen ise süüdi, eks ole, kui see tagasi lükatakse. Väga paljudest asjaoludest on tingitud, kuidas pilt, kuidas pilt õnnestub ja kuidas kuidas see idee üldse, kui õnnelik see idee on, mida maalima hakatud, eks ole, kuivõrd hästi oskab sellele vormi leida ja pluss siis kõik sellised elu olulised seigad sealjuures. Kuigi sageli on nii, et kõige ideaalsemaks tingimustes sugugi ei pruugigi olemas pildid tulla. Et see on ka see, sugugi ei ole olnud öeldud, et surmvaikus ja kõik on, et kohutavalt hea pilt, eks ole, see ei ole ka niimoodi, lapsed on haiged ja 100 muud mure ja, ja ikka peab tegema tööd inspiratsioonihetkedest siin nagu mõni päev muidugi ja istub paremini kui teine päevaga. Nüüd on teil vist selles mõttes natukene kergem, teie kaksikud on nüüd juba kui vanad. Kaksikud on 11 aastased. Nad käivad juba neljas aasta kooli. Nüüd on teil vähemalt maalimiseks teatud vabad tunnid, teatud vabad tunnid, jah, on olemas täiesti. Balti aja siis mõtted kääbuste huvitama, huvitav endale huvitav. Teist samasugust oleks juba igav teha, eks ole, see on pildi maalimine, nisutööd samasugust asja korrata see, seda küll ei viitsi. No kas kunagi ei ole olnud niisugust materiaalset vajadust, et bee käest ja säilitab küll, aga ma olen ikka ära öelnud. Minule see täiesti võivad tuva samasugust teha, kuna see niivõrd igav siin jah, et materiaalsed kaalutlused küll kaotavad. Sest pildi tegemine sõltub ikka niivõrd paljudest asjaoludest, eks ole, mida mul on raske sõnastada, kuid igal pildil on oma noh, siiski küllaltki petised, minul isiklikult sellised tõukejõud, miks ma just sellel hetkel sellist pilti maaline muidugi öeldakse küll ei peata ja täpselt samasugune. Sel teisel hetkel ma ei taha seda pilti nähagi enam. Selle pildiga on jah, niisugune eriline suhe, et alguses on tõesti siin hotelli ees on, siis on tema pärast nii palju valu olnud ja energiakulu, et ta väga tekib ja mingi niisugune eriti isiklik suhe tekib. Aga kui ta juba ära läheb näitusele, siis. Nagu võõrandub ka näitusel on olnud ka niisugust ebameeldivat üllatust, ma tean, et mittoni kunstnikuna olnud vist sellepärast, et no siin on kuidagi niisugune eba asjaliku algusega või imelik see kunstihoone valgustus sageli. See on alati niimoodi, mitte sageli, mina ütlesin alati, poolpimedas on veel täitsa. No enamus pilte poolpimedas ja iga maalib, ateljeesid valguse käes, nii et mina mõtlen. Mina, Jädaldaga kõik maalijad kindlasti on selle üle kurvad, kui nad oma pilte näevad seal. Sest see valgus on täiesti teine sel kelle satub nii ruttu, Hector peale, paistab, aga kui seda ei ole, siis muidugi kaotav kõik pillid kaotavad, ma arvan värvil ikka iseenesest iseenesest, ta ei kiirga talle valgust peal olema, nii et kui ma olen ikkagi värvile rajatud, siis selge see, et kaotab. Kristiina Kaasik, millest see on, et meil kevadnäitused tulevad alati kuidagi kõige toredamad välja. Kuigi need pildid ei ole ju lõppude lõpuks tehtud sugugi kevad? Ei tea, ei oska aastat. Eks talv on muidugi minu, minu jaoks on talv muidugi parem töö, aku suvinid. Kullaga mõnedel meeldib. Ma tean suvel väga tööd, minul näiteks suvel täiesti vastunäidustatud. Suur töö tegemine. Aga õnneks ma ikka mingeid midagi ma teen, aga talvel on hoopis midagi muud sügisest saadik mõnedega tööd teha. Ilm on ja suvel on nii palju häirivaid tegureid olnud, kevadel juba nüüd siin ööbikud laulavad ja lilled õitsevad ja siis kui metsas marjad valmis saad veel noh, kummalegi minna siis nagunii palju muut.