Täna õhtul oleme külas Eesti NSV teenelisel kunstnikul Aleksander bilaril. Mikrofoni hoiab sarja õhtu kunstniku ateljees, autor Martti Soosaar. Täna võib öelda nii Aleksander Pilar 70 ja Aleksander bilari akvarell 30 aastat? Jah, tuleb niimoodi välja. Täpselt 30 aastat tagasi. Sinteris olin loomingulises grupis ka järgmisel aastal olin seal ja seal. Ma hakkasin akvarelli just nimelt viljelema. Meri oli huvitav kalurid, kaluripaadid ja sellest ajast peale. Ma olen ikkagi rohkem olnud akvarell-is seotud mere. Aga merega ma olen seotud juba lapsepõlvest saadik on väga paljudel meredel, olen olnud alates mustast merest teie elu esimene meri oli must meri, must meri oli, ma olen sündinud Sevastoopolis. Elasime üks terve aasta suure laeva peal ja lapsed, kujutage ette ja siis pärast seda elasime poolteist aastat Jugoslaavias, käisime koolis ja rääkisime isegi Jugoslaavia keelt õega. Pärast seda tulime siis Eestis sees, oli 22.-le. Hiljem siis juba paljude aastat hiljem, nagu me alustasime, praegu oma jutt, eks ole, 52.-st aastast olen pidevalt osa võtnud. Akvarelligruppides ja käinud kõik meie ümbritsevad mered läbi, nagu ma hakkan loetlema praegu meresid, siis need tuleb vähemalt kümmekond, hakkame peale, siis. Kõigepealt ütleme, et me sõitsime mööda Volgat Kaspia merre. Maailmalõpp, ja vot see on juba kõige idapoolsem, vot seal oli vaikne ookean, seal juhtus isegi niisugune väikene lugu, juhtus, et et minu sõber kahekesi läksime sinna jalgsi, läksime. Ja tema leidis jaapani mütsi ja sattusime parajasti piirivalvurite kätte. Meid võeti kinni, kui jaapanlasi veidi kinni lasti, varsti lahti ja väga külalislahkelt elasime seal kaks päeva, maalisime piirivalvurid nii et oli, kõik oli korras. Sealt siis meie sõitsime Aurikuga, sõitsime Vladivostoki tagasi, elasime üle tõelise Vaikse ookeani, tormis oli ligi 11 palli, nii et kõik laeva pealisehitused olid maha pühitud ja me pidime ennast varjama, ühes. Tähendab niisuguses varjulisemas kohas, kus ma püüdsin jaapani krabisid isegi. Ja noh, sealt siis Vladivostoki tagasi, järgmine sõit, reis oli meil siis. Koola poolsaarele seal on siis valge mere ja Barentsi meri. Barentsi meri oli eriti huvitav, temal on graniitkaldad ja see oli sügis ja kõik oli väga värviline, oli kõik pohlad, mustikad. Kollased lehed, seolitiad, graniit kaljude sees olid mere ääres olid naguniisugused, väiksed veekogud nagu vannid, ma ütlen, et see oli väga maaliline. Mets oli haruldane, nii et mina olen sellest ajast peale selgusele jõudnud. Kuidagimoodi mul tundub, et mida rohkem põhjamaale, seda rohkem on värvi, seda maalilisi mon loodus ja ma hakkan mõistma tõesti Rockwell klienti, kes on põhjamaal maalinud suurepäraseid värviküllaseid pilte. Rasse fjordidesse edasi juba oli, jällegi tulin tagasi meie Balti merele, Balti meri on erinev nagu kõik teised. Meret loomulikult mingite ainult oma värvilt ka meeleolult on. Ja minu südamelähedane koht on. Kodu tähendab välja saadetud Napoleon oli 11 kuud, oli Elba saarel ja kõik on seal Napoliniga seotud muidugi turismi mõttes ja turismi mõttes ja see on muidugi suur reklaam. Napolion Napolini väikene loss, tähendab, tal oli kaks lossi, üks väikene, mis tema ise omale välja valis, oli endine. Itaalia keelde aga ja minu juurde tuli üks, Dolly ohvitser, tuli üks noormees, väga kena itaallane naerma näoga ja ütles, et puhanebo, need väga kena on muidugi ja mina ei osanud mitte midagi teile vastata, kuna minul oli üks väikene, väga väikene sõnade tagavara ja siis võtsin julguse kätte, ütlesin Yosovjetika, et mina olen nõukogude inimene. Boone Boone näitas mulle, et üleval on trellid ja maffiamehed istuvad seal oli 30 aastat ja mina võtsin siis julguse rinda ja. Juurde siis itaalia keel ja natukese aja pärast ütlesin ja komprariteljanud pikk ala. Ja, ja no tema ikka naeris ja läksime lahku, läksin ma koju, ütlesin, et vot kuidas mina. Aleksander Pilar akvarell me oleme näitustel näinud nüüd aastakümneid. Me oleme harjunud nägema akvarell Is maastik, oleme harjunud nägema lilli. Oleme harjunud sellega akvarell intiimne žanr. Aga tegelikult võib öelda niimoodi, et selle 30 aasta jooksul, mis Aleksander Pilar on akvarell teinud, on tema seda akvarelli aineala nagu suutnud avardada. Aru, ma mõtlen, et kõigepealt peab olema aine, mida sa tahad kujutada ja vahendid selleks võivad olla mitmesugused. Kõige tähtsam on see, et akvarelli maalitakse paberi peal, seal puudub valge värv, see on üks eeltingimusi. Nii et see tingib juba oma tähendab niisugused professionaalset võtet selle juures. Ja teiseks, eelarvamused, akvarelli ainevald on piiratud, võib ümber lükata isegi üleliiduline akvarellinäitus, kus te võite näha kõike absoluutselt kõike, portreid, žanre, ajaloolisi maale ja absoluutselt kõik võib näha. Ja mina olen välja läinud, mitte välja läinud, vaid ma ütlen, et mul oli lihtsalt nii sisemine tarvidus maalida. Kõik, mis mul lähedane on võib-olla tõesti minust on välja kujunenud põhiliselt marinist. Sest no lihtsalt ma armastan merd. Ma pean teda maalima ja mitte niivõrd merd kui seda, mis ümbritseb merd edunud kalalaevad sadamad, võib-olla tähendab kõik, mis sadamatega seotud ka näiteks ma käisin hiljuti Turkmeenias ja see on naftarajoonid, eks ole. Kõik on väga orgaaniliselt seotud ka igavalt. Lihtsalt nad istuvad sellesse maastikus. Mina olen väga palju maalinud ka tehaseid. Näiteks ma käisin, üks loominguline komandeeringu oli mul Uuralis ja mulle väga meeldisid võimsad tehased. Näiteks ma swed laskis, nimetasin tehase üldpilti. Ausambaga, mis on Helsingis, mulle tundus, et see on nagu mingisugune niisugune teate. Orgaaniline seos praegu on kunstisalongis Aleksander Pilar akvarellinäitus. See annab läbilõiked loomingust mitte just kogu loomingust, aga ega palju puudu ei jää. Umbes 20 aastat. Kuidas te valikut tegite? No see on võib-olla esimene retrospektiivne näitus mitte päriselt, sellepärast et mina olen vilinenud pele akvarelli ju, väga palju ka graafikat, karikatuure, diaatri, kostüüme, dekoratsioone ja kõik, aga ma ei tahtnud seda kõike välja panna. Ei ole suurt mõtet, võib-olla ma. Kõik tööd on minu omad, nii et võib-olla natukene kuidagi. No ma usun, et on omandatud laiemat tööd, aga mina olen, teadlikult olen pidevalt kogunud omale ka paremat tööd, ma ei ole kõik müünud, mis mul käepärast oli, nii et ma usun, et see on võrdlemisi võrdlemisi samaväärne nagu oleks ostetud töödest võib-olla näitus, ja peale seda tähendab kogu see näitus on nendest töödest komplekteeritud, mis kuuluvad teile ainult nendes töödes, mis kuulub, vaata, ripuvad mul seinte pealt, nii et näite seal minu seinad on kahjuks korteri, seinad on paljad. Ei ole midagi, vaata, mul on kahes saalis näitus välja pandud. Ühes saalis on mul põhiliselt komandeeringuid, loominguliste komandeeringu dieet. Teises saalis on rohkem nisukesed otsingute sarjad. Dekoratiivse sümbolistliku kallakuga dieet minu jaoks on Nende kahe tähendab saali olemasolu nende kahetööde ütleme minu jaoks olemasolu on väga tähtis, sellepärast et mina taktides otsingutest kannan üle realistikkisse otsingutes ja minu realistlikest otsingutest, ma kannan üle jällegi formaalsetest sotsingutse ja ühest ja teisest ma saan täiendada kuidagimoodi. Võib-olla sellepärast ongi nagu seltsimees. Mainisite kvari liist sest ma otsin kogu aeg uusi sümboleid. Ma arvan niimoodi, et üleüldse iga kunstniku looming koosneb sümbolitest. Tema leiab n n ainult endale temale omased sümbolid, näiteks võib öelda väga hästi, et iga kunstnik on kujutanud kasvõi näiteks puud on kujutanud täitsa isikupärased. Tunnustatud suured kunstnikud, võtke Danny puud, näiteks, nad erinevad täielikult. Vancocki puudest. Te kujutate omale ette, eks ole, bangkoki puutnadeni nagu elusolendid. Laua või Kristjan Raua puud, nad on erinevad ja mitte ainult puud, ka inimesed, võtke Bangkoki inimesed. Nad on konarlikud, eks ole, aga nad on Bangkoki inimesed. Nii et mina arvan niimoodi, et kui kunstnik tilk tilkhaaval kogub omale Ajakiri kunstnik pole üldse kunstnik, pole mõtet, sellepärast neid on tuhandeid, aga isikupärase käekirjaga kunstnik on see, mis annab uut kunstisse. Vot sinna põlema pühi on, kas ma olen midagi saavutanud, see on juba teine asi, aga sinna pole teadlikult, mina püüan. Mida tähendab olla akvaralist Well mina saan aru akvarell-is kui ühest virtuoosliku tehnikast, nii et minu maastikumaalid valmivad kõige rohkem tund aega või poolteist tundi, ütleme niimoodi, main plastmassi peale, niikaua kui plastmasspoogen plastmassi peal ei kuiva ja see võtab umbes tund-poolteist. Mul peab olema akvarell lõpetatud, nii et see põhineb kõigepealt virtuaaslikkusele. Ta kõigepealt nähtud haarata kiiresti ja te olete transpareerida paberi peale. See on võib-olla üks asi ja teiseks muidugi see, et akvarell-is ei ole ju valget värvi, nagu ma alguses ütlesin. Õlimaalis võit inspiratsiooni leida maalimise ajal. Sa võid mõelda maalimise ajal akvarelli, sa pead enne mõtlema, enne paigutama juba heledad ja tumedad kohad kohale, eks ole, ja siis hakata maalima, sa pead enne mõtlema ja pärast mõtelda ümber töötada enam ei saa, sellepärast et iga kriips, iga laik, mis on tehtud pärast töö lõpetamist. Ta muudab üht ühtset faktuuri ja ühtset niisugust kooskõla ja enam ei ole. Te pintsliga, vaid sa ikka paned laigud, sa maalid nagu mina töötan näiteks lamedad pintslitega võrdlemisi pastooselt, tähendab, mul on vesi juba paberi peal, mina võtan võrdlemisi vähe vett akvarellipintsli peale. Mina mäletan, Leningradis oli portreenäitus Lowry kogudest. Eriti rõhutatud sisemaailm Jaak Adamson, Jüri Arrak, Malle Leis. Vot need oleksid võib-olla kunstnikud, kes on minu natuurile ja minu iseloomule on vastuvõetavad. Jah, aga mul on niisugune tunne, et DV näiteks Picasso nimi vahele Picasso. Picasso ei või mitte meeldida, esiteks juba sellepärast, et tema on ju haruldaselt mitmekülgne kunstnik, kunstnik ja tema puhul võib ütelda, et temal on kõik allutatud ja mina lihtsalt kuna ma tean, et tema on niisugune universaalne kunstnik. Ma usun kõigisse, mis tema teeb. Võib-olla asi on mõnikord isegi vastu võtmata, aga ma tean, et see on läbi tunnetatud, et see on tema elu. Ja sellepärast ma usun sellesse kunstnikus ja muidugi alates tema sulejoonistustest ja kuni tema abstraktsetesse teostas. See on ju haruldane kõik, kuidas te näiteks defineeriksite professionaalsust kaasaegses kunstis? Ma võin ütelda akvarell Is professionaalsust, ma võin ütelda. Nii, et minu arvates vahe võhiku ja professionaali vahel on see, et võhib võhik, maadleb raskustega, mis on seotud tehniliste võtetega, näiteks värss voolab. Omades täielikult kõiki tehnilisi võtteid, temain interpreteerib loodusest, tema nagu muusik, eks ole, loob juba olemasolevate sümbolite ja võtete najal ta loob kunstiteos ja see on üks niisugune vahe. Ja teiseks ma võiksin ütelda niimoodi, et kõigepealt peab olema ikka kool. Tähendab, sa pead oskama joonistama, sa pead oskama väga hästi joonistama kõik, kui sa oskad joonistada, ei pruugi joonistada. Tähendab, sa kujutad ette juba joonistuse paberi peal sa võid pintsliga joonistada, ei pruugi isegi pintsliga joonistada, võid lihtsalt laigud panna. Ja Sul on ikkagi all joonistus olemas. Aga kes ei oska joonistada ükskõik mida, kui peenelt aga oma tööd ei viimistle, paistab kohe, et tema ei oska lihtsalt, et temal ei ole professionaalsed talusid ei ole. Ja, ja veel üks väga tähtis põhimõte peab olema, sa pead toomele saatma väga kõrged eeskujud oma loomingus. Sa pead omale säädma kõige kõrgemad eeskujud ja kõrge, kõige kõrgemad sihid, mille poole sa pead kogu aeg püüdma ja sul peab jätkuma seda usku, et sa ikkagi midagi saavutad. Võib-olla sa ei saavuta küll. Aga. Tähendab, niisugust poolikut madalat sihikut ei, ei saa teie arvates üldse seada, kunstis kindlasti mitte, sellepärast et niisugused poolikut ja madalat kunsti. Nonii, seda on kõik kohad täis ja, ja kui sa tahad, et sinust saab kunagi individuaalsus, sa pead ikkagi ja meie elust on ikkagi vähe. Ma arvan, et meie võimalused on piiramatud, täiendamise võimalused. Nii et kui mulle antakse veel 50 aastat, ta ei usu, et ma hakkaks väsima kunstis, ma mõtlen, et ma saavutan 50 aastaga ikkagi tubli annuse veel loomingulist potentsiaali. Et minu tööd on siis täiuslikumad. Eesti NSV teenelisel kunstnikul Aleksander bilaril oli külas Martti Soosaar.