1832. aastal astus tagasihoidlik provintsi noormees Giuseppe Verdi sisse Milano auväärse konservatooriumi uksest. Et siin korralik muusikahariduse omandada. Kodukoha puu, seto linnakeses ja selle ümbruses oli ta sel ajal juba kuulus muusik, kes mängis orelit, kirjutas muusikat, juhatas kohaliku muusikaühingu orkestrit. Kuid Milano konservatooriumi uks jäigi talle suletuks. Kaheksateistkümnes aastast noormeest peeti liiga vana, tema käte asend klaverimängus oli vale ja ta teadmised kontrapunktist olnud piisavad. See oli suur pettumus nii Verdile endale kui ka tema mentorile Antonio Parexile, kelle õhutusel ja toeldavuse eto linnakesest Milanosse läinud oli. Praegu kannab Milano konservatoorium Giuseppe Verdi nime ja mitte ainult Milano konservatoorium. Verdi nimi kuulub Itaalia kultuuriruumi ja ooperiajalukku sama enesestmõistetavalt nagu Mozart, Austria, Wagner Saksa ja sealt edasi Euroopa ja maailma kultuuritipu. Kuid Verdi teekond itaalia tähtsamasse kunstikeskusesse ja sealt edasi Euroop basse oli pikk ja käänuline. Ta oli üsna lihtsat päritolu nii tema isa Carlo Verdi kui ema Luighia perekond olid mitmendat põlve kõrtsmikud, vürts, poodnikud ja põlluharijad. Verdi ise ei häbenenud seda, vaid pigem rõhutas nii käitumise kui riietusega enda talupoeglik päritolu. Kuid isa Carlo Verdi panustas oma poja haridusse ja ostis kaheksa aastasele muusikahuvilisele pojale kujus Pineti, mida Verdi kuni oma surmani alles hoidis. Verdi sünd registreeriti 11. oktoobril 200 aastat tagasi ja kuna seda tehti tavaliselt päev pärast sündi, on tema ametlikuks sünnikuupäevaks 10. oktoober. Ehkki Verdi olevat oma sünnipäeval Üheksandal oktoobril tähistanud taristiti roomakatoliku kirikus Joosep Fortu Niinus Franciscuse nimega. Järgmisel päeval viis isa tabu sätosse, kus tema nimeks sai prantsusepäraselt Schose Fortune in François Parma hertsogiriik, kuhu Buzzeto kuulus Oliveri sünni ajal Napoleoni poolt vallutatud. Nii et ametlikult oli tulevane kuulus helilooja prantsuse kodakon selles piirkonnas räägitegi prantsuse mõjutustega dialekti ja nii rääkis Kaberdi. Ta oli vaikne ja tagasihoidlik laps, kes eelistas kärarikastele mängudele kodu ja oma õe José epa seltsi. Huvi muusika vastu avaldus aga juba varases lapseeas. Põhiliselt õpetasid noort jo Seppet vaimulikud ja kui rong koole külasandmisele kiriku organist suri, asendas teda ligi üheksa aasta jooksul alguses veel lapse ja sverdi. Kohalik preester õpetas talle ladina keelt, matemaatikat ja itaalia keelt. Teismelise eas õppis ta Buzetos ja käis igal pühapäeval koduküla kirikus orelit mängimas. Kohalik muusikaõpetaja Proveesi ennustas talle muusiku karjääri ja tema silmapaistvad saavutused ei jäänud kamata kohalikule muusikasõbrale vürtspoodnik Antonio baretzile ja võib öelda, et tutvus temaga oli Verdi elus ja saatuses määrava tähtsusega. Ma arvan, et see oli innukas muusikahuviline, ta mängis mitmeid pille, oli filharmooniaühingu eestvedaja ja tema maja suures elutoas toimusid kontserdid. Barretzist, kes Verdi oma katuse ja eeskoste alla dissaiverdile otsekui teine isa. Ja kui mõlemad, nii Carlo Verdi kui Antoni juba retsi 1862. aastal surid olevat Verdi erilise kurbuse ja tänutundega leinanud barretsit kelle tütar Margareeta tema esimene naine oli. Võrretzi soovis Verdit näha ooperi komponistina ja seepärast toetustega Verdi pima asumist Milano konservatooriumisse. Ja kui õpiajast ülekasvanud noormeest sinna vastu ei võetud, rahastas tema eraõpinguid helilooja Vincenzo laviin ja juures tasudes nii õppi kui igapäevaelu-olu väljaminekud. Lavini õpetas teda 18. sajandi itaalia ooperite vaimus, keda kõige paremini esindas paisi Yello. Ta õppis Corelli sonaatidest, tutvus Scarlatti, Durantelleo Emor tšello loominguga. Kokkupuuteid oli kabiini koolkonnaga. Verdi jäi Milanosse kolmeks aastaks. Milano oli sel ajal Napoleoni kuningriigi pealinn. Itaalias ei ela skaala tähtsaim ooperimaja, kus etendusi trossini Berliini ja tonitseti ooperid. Teatrikülastused olid Verdi elustiili osa terve tema pika elu ja tal oli suur huvi teatrikunsti vastu üldse. Ta luges palju ja tundis hästi itaalia ja prantsuse kirjandust. Verdi ei pääsenud juba varases nooruses ka poliitikast. Suur osa Põhja-Itaaliast oli Austria võimu all. Pärast Napoleoni lüüasaamist ja eksiili saatmist valitses Parma provintsi, kus Verdi pärit oli Austria hertsoginna Marie Louise. Buzeto linnake oli jagunenud prantsuse Austriate pooldajate vahel. Berdigaldus nooruses prantsuse pooldajate hulka, sest enamik filharmooniaühingu liikmeid pooldas neid. Kirikuringkond oli Austria poolt ja nii ei antudki Verdile kiriku organisti kohta ja preestrist. Maaomanik tõstis tema vanemad välja majast, mida nad 50 aastat rent. Linnud olid Verdi sügav. Antikklerikalism, mis kestis kogu elu, sai alguse nendesse sündmustest. Ta ei unustanud ega andestanud kunagi. 1836. aastal sõlmis Verdi lepingu busse eto linnakese muusikajuhi kohale. Samal aastal maikuus abiellus ta Barentsi tütre Marcheri Taboretsiga ja sündisid lapsed, tütar Virginia ja seejärel ka poeg Tšiilia. Samasse aega jäävad ka Verdi esimesed trükis ilmunud teosed, milleks on kuus laulu. 1839. aastal läheb Verdi koos perega taas Milanosse ja novembriks valmib esimene O per Themistokles olera Libretole Oberto saanud ponifacheugrahv. Esialgu üritab ta seda pakkuda Parma teatrile, kuid mõistab peagi, et väikesest puse etost tulnuna ei õnnestuda liial ooperiääri labürint idest läbi tungida. Ta katkestab töölepingu ja läheb taas Milanosse laviin ja, ja teiste sõprade abiga loob ta sidemed laas skaala Impressaario Vardolomio merel iga ja Oberto esietendus toimubki lõpuks Milano La skaalas ning sellest saab hitt. Rossini oli loobunud ooperite kirjutamisest juba 10 aastat tagasi Berliini surnud tonitseti läinud Pariisi parematele jahimaadele ja Merca Dante tegus, kuid ebapopulaarne. Kriitika märkis, et Verdi muusika sarnaneb väga Berliini omale kus meloodia voogab nii laialt. Nii et seal, kus tekst tähelepanu nõuab, on muusika väheütlev. Kuid see kõik ei lugenud. Verdi esikooper osutus vägagi edu. Kaks. Pusa ettus oli pidu, sest ponnistused olid end ära tasunud. 14 ettekannet olid väikese lõbusa eto linnakesele, kust Verdi maailma vallutama saadeti. Tõeline triumf. Sarnasus eelneva pelganto stiiliga oli ilmne, aga ega hea seeme ei kukkugi viljatule pinnasele. Näiteks 1830. aastal tuli la skaalas lavale 38 Uutov pärit rohkem kui iial enne või pärast. Ooper oli kaugel sellest muuseumikunstist, mille hulka teda tänapäeval liigitada tahetakse. Uued ooperid, ka tundmatute heliloojate omad tulid lavale pidevalt. Peri kunst oli väga lähedane sellele, nagu on praegu televisioon või filmitaristus. Laskala Impressaario Vardolomiomerelli, kel olid sidemed nii Itaalia kui Viini ooperiteatritega lootis Verdist palju. Ka kirjastajad ilmutasid uustulnuka vastu elavat huvi. Kirjastaja Ricordi avaldas Roberto klapiiri jamaksis Verdile 2000 liiri milles emmerrelliga pooleks tegi. Merele pakub see järelverdile uut lepingut kolmele ooperile hinnaga 4000 liiri ja Verdi nõustub. Algavad pingelised libreto otsingud. Aga nagu elus sageli juhtub, et inimene teeb plaani, aga saatuse teed on ettearvamatud. Nii tabab üks löök teise järel. Üksteise järel surevad Verdi tütar ja poeg ja seejärel ka naine, mareitzee tütar Margarete, kes oli vaid 26 aastane, leinab Verdi, tahab lepingu lõpetada, kuid merelli keeldub. Järgmiseks saab ooper Walestanis lausest kuningas üheks päevaks. Lepingu järgselt peab see olema koomiline ooper. Aga Rossini stiilis kui trosiinilikus äratada Ta loodud ooper, mis 1840. aastal la skaalas lavale tuleb, kukub läbi ja leping tühistatakse. Edasi saabub vaikus, verd ei soovi ega suuda enam midagi luua. Ta tahab vaid leida mõnd pimedat üksildast kohta, kus ta kogu ülejäänud elu tagasilöögid ja mõtted, elu, mõttekuse või Kütuse üle saatsidki Verdita elu lõpuni. Tema üliarvukast kirjavahetusest leiab selliseid noppeid nagu elu on kurbus. Elu on tobedaim, asi, õnnetu maailmasünnitis ja nõnda edasi. Ta uskus saatust ja tus kinkis talle pikka elu. Tema elu pöördepunktiks saab see, et taas astub ta ellu pressaariumerelli, kes surub talle tänaval pihku too, mille Saksa helilooja Otto Nicolai ära põlgas. Seondemistokkele soleera libreto Babüloonia valitsejast Nebukadnetsar ist, kes Jeruusalemma valuta mereli surub libreto Verdile pihku ja nad lähevad lahku. Kodus hõiskab Verdi libreto lauale. Käsikirja avaneb ja Verdi loeb. Vabintsijerossullaaliduraate lenda kuldsel tiivul. Ja Verdi ei saa enam sellelt silmi. Hommikuks on tal tekst peaaegu peas. Nii räägib legend Nabucco loomisest ja Verdi mõtte lendabki taasloomise tiivul. 1840. aasta saab tänu kohtumisele merelliga murranguliseks. Verdi alustab tööd ja üheksandal märtsil 1842. aastal esietendub Milano La skaalas ooper Nabucco millest Heebrea Borjade koor saab ühinemisvaludes Itaalia jaoks peaaegu hümniks. Verdi on valmis. Vergist on saanud Verdi Nabucco läbimurdeooper, mis kindlustab talle uued tellimused ja lepingu kirjastaja Ricordiga, kes tahab välja anda Mikiveri järgmised teosed. Ja Nabucco ess, laulab abi Kailiga ooperiprimadonna Josep piinast repooni, kellega saatus Verdi hiljem alatiseks kokku viib. Algab lõputu töö, mis kestab ilma puhkuseta 16 aastat. Töö nagu kaleeridel. Nii kirjeldab Verdi seda aega oma kirjas krahvinna Clarina masseile 1858. aastal, kui ta on just lõpetanud oma 23. ooperi Maskiball. Kirjas oma põhilisele Libratistile Francisco Maria Viaavele kirjutab Berdy. Ma olen ikka veel muusikast võlutud ja kui ma võitlen helidega, mis tulevad otse mu südamest toob see mulle pisarad silma. Aga kui ma mõtlen sellele, et mu noodid lähevad kätesse, mis neid massidele müüvad, pole mul enam mingit tuju. Looja ja tema looming lähevad alati lahku ja loodu hakkab elama omaenda elu ja iial ei tea, millise vastu võtta südameverega kirjapandu, leiab Verdi. Mure oli põhjendatud. 1860. aastal oli temast saanud Itaalia edukaim Peri helilooja. Ja loomulikult soovisid tema loomingust kasu saada nii kirjastajad kui ka kõik need, kes partituuri ümber kirjutasid ja koopiatega äri tegid. Verdil oli põhjust pahane olla. Looja õigusi nii kiivalt veel ei kaitstud, kui tänapäeval kuni kirjastaja Ricordi Verdi Loomingu oma hõlma alla võtab. Pärast Nabuccot tulid Lombardlased esimeses ristisõjas soleerallibretole, milles olid Nabucco sarnaselt pompöösset kooris stseenid. Soleeraga koostöös valmisid veel samuti ajalooline Iowa. Anna tarku, enne seda veel Errnani ja kaks Foscarit. Pärast Jovennat koostas Oleiraga hääbus ja asemele tuleb Francisco Maria peave kellega koostöö kestab ligi 20 aastat ja sünnib 13 lavateost. Mõned ooperid valmisid koostöös Andrea Massey ja neli ooperit Salvatore Camoraanuga. Kuid vastuolusid oli tal kõigi oma Libretistidega. Verdi oli nõudlik ja karm libreto, ta kaasautor. Esimene koostobjaavega oli ooper aust koodraamale. Errnaani. Verdi nõudis ooperi libreto ess kirge. Kirejõud kui loov või hävitav emotsionaalne alge oli tema arvates ooperikunsti, põhinõue ja põhiväärtus. Errnooniga saavutas Verdi kuulsusega väljaspool Itaaliat Euroopas. Errnooni esietendus oli 1844. aastal Veneetsias. Seejärel tule Bernooni lavale Viinis, Londonis, Lissabonis, Madridis. Erakordselt raskete vokaalpartiide tõttu esitatakse seda praegu küllaltki harva. Traagilised, tugevad ja kaunid kangelannad kulgevad läbi tema ooperite. Need on abikael, odab Ella, Elvira, Leonora, Violetta ja teised. Sekka satub ka saatanlike naisi nagu leidi Mckbet kelle osatäitjalt Verdi ootas ka erilist vale tekitamist. Kaunihäälsed lauljannad praakista välja kurjal tegelaskujul pidi olema ka vastav hääl. Shakespeare'i kangelastega muutus Verdi ooper romantilisest realistlikumaks. 19. sajandi kuulsamaid ooperilauljaid tugeva näitlejaandega Aade Liina Patti, keda Verdi kõrgelt hindas, oli juba sündinud ja tegi hiljem kaasaga Verdi ooperites. Draamakunst köitis Berdit terve elu. Verdi oli üks esimesi Shakespeare austajaid itaalias. Shakespeare'i tõlked ilmusid 1838. aastal ja Milanos lavastati kõigepealt hotello. 1843. aastal tekkis Verdil mõte kirjutada ooper kuningas Liir, kuid Impressaario soovil saab tema esimeseks Šveits perioodiks. Kuna oli olemas suurepärane osatäitja, bariton Belige vareisi. See tragöödia kirjutas Verdi Libretist. Piavele on suurim, mis inimene kunagi loonud on. Kui me ei suuda luua midagi sama grandioossed siis püüame teha vähemalt midagi erilist. Siin on kolm võimsat tegelast. Leidimäkk, pätia, nõiad, kes kujutavad inimese sisemisi deemoneid. Ka orkester kõlab uutmoodi. Verdi muusika illustreerib toimuvat, vaid ta loob uue draama. Päris hakkavad puhuma uued tuuled. Wagner oli sel ajal juba kirjutanud oma lendava hollandlase. Jätan hoidleri näkveti, esietendus toimub 14. märtsil 1847. aastal Firenzes. Itaalia oli vallutatud, aeg oli pöörata, pilk Euroopasse. Itaalia heliloojad olid alati kodumaalt välja pürginud, teenima suurt raha, mida neile kodumaal kunagi piisavalt ei makstud. Kõige ilmekam näide oli Rossini, kes läks ja jäigi Pariisi. Ka Verdi eluajal oli Pariis Euroopa intellektuaalne pealinn ja juba siis ka moepealinn. Siin liikus suur raha. Enne Pariisi siirdub Verdi esimest korda Londonisse, mis on tema arvates maailma suurim linn. Siin on küll kehv ilm, vilets toit ja võõras keel kuid Londonist on tellitud Tudverdilt ooper, isandieri röövlid, milles peaosas on primadonna Jenny lind. Oper esietendub tema majesteedi teatris 22. juulil 1847. aastal. Kuid loodetud edu ei tule ja seda peetakse tänini. Verdi kõige ebaõnnestunum maks ooperiks, mis on liiga pikk, väheste silmapaistvate numbrid tega ja Schilleri järgi tehtud libreto küündimatu. Uusi lepinguid ei sõlmita. Mida tähendab suur ooper Saperdi tunda Pariisis, kus prantsuse libretistil Verdi ooperi Lombardlased prantsusepäraseks kohendasid ja kohustusliku balletis stseeniga rikastasid. Ooperi uueks pealkirjaks sai Jeruusalemm. Pariisis kohtuperdi uuesti ka Josep piinast repooniga kes Pariisis juba aasta aega laulutund annab. Strepooni lühike, edukas ja tormiline primadonna karjäär ei kestnud kuigi kaua. 1834.-st kuni 46. aastani. Ta laulis palju erinevates Itaalia ooperikompaniides. Kuste voorust ja annet kasutasid ära mitmed agendid Impressaariad, kellega tal ka armulugusid ette tuli. Strepooni sünnitas kolm last, kellest ta ühtegi ise ei kasvatanud. Kasuvanemate juures ja orbudekodus hoolitsuseta jäänud lapsed surid kult. Kõige markantsem näide lauljate ärakasutamise kohta on see, et Strepooni laulis ühe nädala jooksul viis korda Berliini Normat. Selline elulaad ei saanud häälele ja tervisele mõju avaldamata. Pärast Pariisis Verdiga kohtumist pühendas lõppenud karjääriga lauljanna end täielikult karjääritõusujoonel olevale heliloojale olles tema asjaajaja, nõuandja ja lojaalne elukaaslane. Kuid loomulikult ei meeldinud nende suhe Verdi vanematele Bradele. Pärast Väikelinna puse tosse elama asumist sai Strepoonistasin kohalikke põlualune. Teda häbistati ja halvustati avalikult nii tänaval kui kirikus. Ta reputatsioon oli kõvasti kannatada saanud ja tema emotsionaalsed armid ei paranenud eriti kunagi. Ehk ka sel põhjusel klammerduda Verdi külge, kes pakkus talle uut elu. Verdi sai endale truu kaaslase, kellega siiski alles pärast 16 aastat kestnud kooselu lõpuks 1859. aastal abiellus. Pärast katsetusega autosse soetatud majas end sisse seada lahkuvad nappuse etost ja asuvad 1851. aastal ela massantagata mõisa. Järgmised 50 aastat elust veedavad nad suurema osa ajast siin, talviti Agadieeno talvekorteris. Verdi jätkab aktiivselt ka loometööd. Tema keskeas kirjutatud ooperid on Luisa Miller Stitseeli uuringule toot, Ruba tuur, Travjaata, Sitsiilia verepulm, Simon Tokaneegra arroldo maskiball saatuse jõudja Don Carlos. Verdi mõistis juba oma karjääri alguses, et eduka ooperi aluseks on hea libreto. Seetõttu oli ta väga hästi Libretistide tegemistega kursis. Tähtsaim libletist oli Francisco Maria Viaave, kellega koostöö kestis 20 aastat. Peale polnud ainult Libretist. Ta aitas Verdil asju ajada Impressaariute lavastajate ja tsensuuri. Ka. Ta oli ta sõber ja nõuandja. Ja nende koostöös valmisid O päritternani, kaks Foscarit, märgnet korsaar, Stifeeljo, Regoletto Travjaata, Simon bokaneegra, Aroldo ja saatuse jõud. Kuldse triumfi raadi Verdi loomingus moodustavad aga vaid kahe aasta jooksul valminud Rigolettot rubad uurijad Ravjaata, millel nagu kolmel vaalal seisab paljude ooperiteatrite repertuaar. Rigolettot aines on Verdi aegse ooperi kohta ebatavaline. Nimitegelaseks on siin küürakas õuenarr, kelle ülesandeks on kuningat ja õukonda lõbustada. Peave libreto aluseks ongi Victoria draamakuningas lõbutseb, mida Verdi Pariisis nägi. Üliku kujutamine lihtlabase nautlejana oli aga vastuvõetamatu ja näidend keelatud. Verdi teadis, et ka temal võib tekkida probleeme, sest teose lõpp, kus narr laseb tappa kuninga ei mahtunud võimuritele kuidagi pähe. Veneetsia linn, jalavenitusi teater, kus ooperi esietendama pidi oli majandusraskustes teater üldse toimida saaks, vajati maksujõulist publikut, kelleks olid Austria ja Veneetsia enda rikkad ülikud. Erilise kriitika alla sattus Rigolettot üür. Inetust teatrilaval tundus olevat vaatajaid solvav. Kuid Verdi kinnitas, et jätab kogu asja katki, kui narril küüru olla ei tohi. Verdi soovis luua tõelist draamat, mitte kloonitud ja elutut. Iluasja. Kompromisse tuli siiski teha kuningast Saimonto hertsog aga õuenarri küür ja tema vastuoluline tugev karakter jäid alles mis moodustas piisavalt suure kontrasti tema dressiira armsa ja usaldava loomusega. Draama, nagu see oli hügioo näidendis pääses maksvusele ka muusikas ja see mõjus. Esietendus 11. märtsil 1851. aastal. Veneetsia Teatris kujunes triumfiks. 10 aasta jooksul esitati seda erinevates teatrites 250 korda ja Rigolettot onu ooperiteatrite püsirepertuaaris tänini. Üliintensiivne töö jätkus pärast Rigolettot triumfi. 19. jaanuaril 1853. aastal tuli Roomas lavale Salvatoorekkamarano libreto le loodud truba tuur ja sama aasta kuuendal märtsil lahveniitse teatris taas Francisco Maria peaveli Bretole kirjutatud latravjaata. See polnud Verdi elus lihtne aeg. Ta oli mures uue elukoha pärast. Santage atas tüli isaga, ema surm ja vaidlused kirjastaja rekordiga Luisa Milleri kirjastamise teemal samuti libetist Salvatore Camoraano surm tegid Verdi elu keeruliseks. Miski ei tulnud kergelt, kuid loomingus Verdi eluraskused mingilgi moel ei kajastu. Trubad, uurijad, ravi ja ta on kontrastsed teosed. Neist Ruba tuur on küllaltki konservatiivse ülesehitusega romantiline draama mille võtmetegelaseks muslannosotšeina ka selle ooperiga hoolitsen suuriga piikide murdmist. Noviitsi põgenemine armsama juurde ja tema enesetapuooperi lõpus ei olnud vastu. Kuid Verdi jäi peale. Kirg ooperilaval küttis kergiga Peri ümber ja saalis publiku hulgas. Travjaata on aga riskijulge just teemavalikus. Selle aluseks on temaga meelija. Ta, mida Verdi Pariisis nägi. Peategelaseks on ühelt poolt põlatud, teiselt poolt imetletud pool ilma ta Pariisi kurtisaan kelle patud lunastab surm, mis vaatajate südames kaastunde ja andestuse ära tähendab. Kui druga tuuri võttis esietenduse publik rooma teatris Apollo hästi vastu ja seda peeti Verdi eluajal tema kõige populaar varasemaks ooperiks siis Traviaat alla finiitse teatris nii hästi ei läinud. Harjumatu oli see, et ooperi tegevus toimus kaasajal ja et peategelaseks oli Pariisi kurtisaan, kelle prototüüp Marii hüpless tõepoolest eksisteeris. Peategelane pidanuks laval välja nägema noor ja habras, mida Aga primadonna Fanny Salvini Donald tellib olnud ka Shermondi osatäitjad. Helitševa reisid, kes varem edukalt Verdi ooperites esinenud oli, suhtus Verdi uude ooperisse üleolevalt ja tulemuseks oli fiasko. Verdi veenis taas kõiki, et ei piisa ainult heast häälest. Tema ooperites oli hädavajalik ka tugev näitlejaanne. Travjaata mõisteti õigeks aasta hiljem San Benedeto teatris Veneetsias, kui peaosas oli noor ja andekas lauljanna Maria spetsia. Ooperilavadele oli jõudnud tõeliselt realistliku draama. See köitis ja köidab publikut tänapäevani. Kirjastaja diitorid koordic kirjutas Verdile, et niisugust edu pole Veneetsias veel enne nähtud. Isegi Ernani aegadel vita. Travjaata on ja ilmselt ka jääb üheks armastatumaks ooperiks kogu ooperivaramusse. Pärast kolme üliedukat ooperit naised Verdi on saavutanud kõik mis võimalik kuid Pariisi tuled särasid kutsuvalt silme ees. Alates ooperist Jeruusalemm ise etendus Pariisis 1847. aastal soovis Verdi luua midagi suurt ajaloolisel teemal ja balletiga Grand Opera stiilis. Selleks sai pompöösne Sitsiilia verepulm, mis 13. juunil 1855. aastal Pariisi päris esietendus. Kriitika oli positiivne, kuid mängu kaua teoska pärast redigeerimist enam ei jäänud. Praegu eelistatakse Sitsiilia Vesbrite itaaliakeelset versiooni. Pariisis võimutses Meyerber, jäi Verdil ega ka saksa muusika suur kujul vaagneril seal erilisi väljavaateid polnud. Märgite Ühed, Verdi teos vastas ootustele, nagu oleks selle loonud prantsuse geenius, kaotamata seejuures oma Itaalia liku tulisust. Prantsuskeelsena tulid Brüsselis Pariisis lavale veel Katriaata truba tuur Don Carlos emmekvet. Pärast Pariisi olid Verdi uued ooperit taas Itaalias laval. Keerulise poliitilise olukorra ja range tsensuuri tõttu tuli lakkamatult tsensuuri, ettekirjutuste ja nõudmistega võidelda. Nii Simon bokaneegraguiga maskiball pidid läbima tsensuuri kadalipu, eriti Maskiball, milles Verdi oli taas leidnud tundliku teema Rootsi kuninga Gustav kolmanda atentaadi maskiballi ajal. Ooperi tellijaks oli poli San Carlo teater. Nad politsei on suur, ei saanud monarhi mõrvamist ehkivaid teatrilaval kuidagi lubada. Seejärel otsustasid Verdi ja libetis summa viie ooperi tegevuse seitsmeteistkümnendasse sajandisse ja panna pealkirjaks kättemaks toominus. Kuid teade ebaõnnestunud atendaadis keiser Napoleon kolmandale panid sensorid veelgi agaramalt tööle. Nad nõudsid, et ooperikangelane oleks tavaline mees et sõbra naise asemel oleks sõbra õde. Maskiballi ei tohtinud üldse olla ja mõrva samuti. Verdi keeldus muudatusi tegemast, mispeale teater ähvardas teda kohtudel 50000 Ducati suuruse trahvi ja vanglaga. Lõpuks kompromiss siiski leidub ja Verdi võis ooperi kusagil mujal lavale tuua. Napolile jäi aga õigus lavastada Simon bokaneegra pida San Carlo teatris veel mängitud ei olnud. Maskiballi esietendus toimus Roomas, tegevus viidi Verdi suureks meelehärmiks Rootsist Ameerikasse ja muudeti ka tegelaste nimed. See on vaid üks näide sellest, millises olukorras Verdi pärit valmisid. Seitsmeteistkümnendal veebruaril 1859. aastal Roomas Apollo teatris esietendunud ooper Maskiball võeti publiku poolt väga hästi vastu esimest korda karjutisel õhtul viiva Verdi. Nõnda karjuti austerlaste ärritamiseks ka põhjaid Itaaliast, sest Verdi tähendas itaallaste jaoks Vittorio Emanuele reed Itaalia Vittorio Emmanuel Itaalia kuningas. Kuid Verdi edu Itaalias ei olnud tingitud ainult patriotismi tõusust, vaid siiski tema teoste kunstilisest kvaliteedist. Vaatamata raskustele ja kompromissidele oli sündinud Verdi üks kaunimates tooperitest maskiball. 1800 kuuekümnendatel aastatel tunneb pöördi end väsinuna ja lubab komponeerimisel õpetada. Ta on kuulus, ta on teeninud piisavalt raha ja ta võiks elada rahulikult oma elu saantagata mõisas. Tema muusika kõlab juba peaaegu kõigil kontinentidel. Lõpuks, 1861. aastal toimub ka Itaalia vabanemine võõra võimu alt ja kauaoodatud ühinemine Põhja-Itaalia Milano, Firenze, Parma välja arvatud Rooma ja selle ümbrus kuuluvad nüüd Itaalia kuningriigikogu koosseisu. Kuid Itaalia ühtseks riigiks kujunemine sellega veel ei lõpe. Verdi, kelle muusika rahvast võitluses ühtse Itaalia riigi loomisest innustas, valiti 1861. aastal Itaalia Rahvusliku Parlamendi liikmeks, seadvuse eto provintsi saadikuks. Plaane oli palju, kuid nagu ikka, takerdus nende teostamine kohalikesse võimumängudesse ja Berdyp, kus tema enda maavaldus oli kasvanud väga suureks. Seal oli ligi 2000 aakrit maad ja ta andis tööd paljudele talupoegadele. Verdi olevat olnud karm, kontrollib ja nõudlik peremees, kes kõigesse sekkus öeldes ise, et ta on nii põlluharija, arhitekt, ehitaja, sepp, hobustepidaja ja viinamarjakasvataja. Ta maja oli sisustatud Viktoriaanliku stiilis mööbliga ja seda ümbritses suur aed, kus kasvas palju erinevaid puuliike ja töötas kuni kuus aedniku. Pool aastat veetis oma mõisas teise poole Cheeno talvekorteris või Milanos puse eto lastega. Tema suhted siiski ei laabunud. Tema kodulinlastele tundus tänu nende toetusele Saibergis see, kes ta on ja ei mõistnud, et Verdi on neist üle kasvanud, et temast on saanud suur helilooja Verdi õpilane Emanuele muutseeoo, kirjutab kirjastaja Ricordile. Tuleb meeles pidada, et geniaalsus valmistab geeniusele endale piina ja see on piinav ka kõigile neile, kes temaga kokku puutuvad. Kastrepoonia ei suuda unustada alandusi, mida tal koos Verdiga Buzedosse elama asudes taluda tuli. Verdi abiellus temaga alles 1859. aastal mis suhtumist veidi leevendust, kuid nende endi suhted olid selleks ajaks juba jahenemas. Verdid paelus teine naine, lauljanna Therese Astolts, kes Verdi ooperites laulis ja Talga Santa kaotas. Külas käis. Stolts, laulis nimiosa aidas ja sopranipartiid reekviem Is. Kirjadest võib järeldada, et Stolts imetles Verdit kui geniaalset loojat. Stripooni vaevles küll armukadeduse käes, kuid targa naisena leppis ta olukorraga ja isegi sõbrunes endast palju noorema lauljannaga ning pärandas talle lõpuks ka oma juveelid. 88 aastaselt kirjutas vana helilooja 66 aastasele Stoltsile usu minu armastusse väga suurde ja ustavasse armastusse. Terezazdolts oli see, kes lõpuks ka Verdi surivoodi ääres seisis. Aga enne seda jõudis veel palju toimuda. Oopereid kantakse nüüd ette juba ka teistes Euroopa linnades. Ta võtab vastu pakkumise Peterburis, kus etendub 1862. aastal suure prantsuse ooperi eeskujul loodud saatuse jõud. Suur edu jääb aga tulema. Kuid Verdi võetakse viisakalt vastu ja talle makstakse hästi. 1865. aastal sõlmitakse leping Pariisi teatriga. Don Carlose loomiseks sünnib viievaatuseline balletiga teos, mida Verdi mitmeid kordi ümber teeb põhiliselt teose pikkus arvelt. Tegemist prantsuse Grand Opera stiilis meistriteosega. Viis aastat hiljem tuleb Don Carlos Napolis lavale itaaliakeelsena. Verdi loomingu seas on tegemist ühe dramaatilise maa ja kaunima ooperiga. Pärast Pariisi Don Carlost laieneb Verdi teosta geograafia Aafrika mandrile. Suessi kanali avamise puhul tellitakse temalt egiptuse aineline ooper Aida, mis Kairos 24. detsembril 1871. aastal esietendub. Pere on põhiliselt mõeldud esitamiseks Euroopast saabunud turistidele. Idamaa tulid Euroopas sel ajal populaarsed Euroopa majandus vajas uusi ressursse ja Suurriigid laiendasid oma valdusi asumaades Aafrikas ja Aasias. Idamaised teemad jõudsid ka ooperilavale, kus armastus ja patriotism kirgi kütsid. Kuna peavee haigestus ja teda asendas Kislatsiooni, kirjutas Verdi suure osa Libretast ise. Valmis järjekordne meistriteos kauni muusika võimsa võidumarsil ja pika, intiimse ja liigutava lõbusseiniga, mille saeda ja radames maailmaga hüvasti jätavad. Aida astus Diana maailma ooperilavadele. Kui Verdi lähenes 60.-le eluaastale. Saatus kinkis Verdile pika elu oma elu lõpukümnenditel mördi loominguliselt enam nii produktiivne pole, kui nooruses. Ta tegutseb oma mõisas ja tegeleb heategevusega. Teada on, et ta andis ja annetas raha sadadele abivajajatele. Heas lasteasutusi andis raha haiglatele, aitas vaeseid talupoegi. Tase uuendas koolide hariduskavu. Kuigi ta oli tuntud oma antikklerikaalsete vaadetega, lasedas anta, kata mõisa ehitada. Kabeli käis vormitäiteks missal, kuid talle ei meeldinud preestrid ja nende või Itaalia ooperirepertuaari kontrollisid kirjastajad, kes määrasid, kus ja mida esitatakse kuni lauljate valikuni välja. Verne'i looming oli rekordi perekonna hallata. Verdi elu lõpukümnenditel oli juba peale kasvanud uus põlvkond heliloojaid, lauljaid ja kunstnik. Itaalias mängiti juba paagneri preedia. Vaagnerlik leitmotiividega läbi põimunud muusikaline draama astus võimsalt esile. Ooperilavadele jõudis ka uus realistlik stiil. Pärism. Verdit hakati pidama vana moeliseks. Kuid loomad olid veel tema viimased meistrikäega loodud teosed. Kui 1868. aastal suri Rossini, kirjutas ta valmis leinamissa ühe osa Liiberame missa, teised osad pidid kirjutama teised tol ajal tegutsevad heliloojad. Kuid plaan luhtus. Verdi Liiberamee sai üheks osaks 1873. aastal kuulsa kirjaniku Alessandro man tsooni mälestuseks loodud reeglijänes, mis kanti ette esimesel surma-aastapäeval San Marco kirikus Milanos. Verdi enda juhatuse solistide seas oli katteresastalts. Päeva hiljem kõlas Reekviem ka La Scala teatris. Verdi reekviem ongi tänini jäänud teoseks, mida kantakse ette kontserdisaalides, mitte liturgia osana kirikutes. Teades Verdi vaateid, tundub see väga õige. Emotsionaalne sügavatest inimlikest tunnetest kantud muusika on ooperlikult võimas. Kuigi leidus ka neid, kes pidasid Verdit vana moeliseks, olid nad vähemuses. Tegelikkuses oli Verdi autoriteet tohutu. Teel rongiga Pariisi tervitab teda Torinos rahvahulk. Need on tavalised lihtsad töölised, üliõpilased, sõdurid, Rahva armastus liigutas ja tähendas talle rohkem kui auleegioni orden, mille ta sai pärast aidad Pariisis ja Itaalia valitsuse kõrgeima autasu pärast hotellat. Rahvas tundis Verdi muusikat hästi. Hertsogi laulu kõige või võidumarss võis kõlada igal tänavanurgal. Sissetulekutele mõeldes oli karikordil vaja, et Verdi pärast üle 10 aasta kestnud pausi veel midagi kirjutaks. Vaja oli vaid leida sobiv ja Verdit köitev libreto. Koos libretistil Reigo puituga valiti välja Verdi suure lemmiku Shakespeare'i Othello. Esialgu tundused Verdi ideest kuigi vaimustunud polnud. Ta nägi libreto 1881. aasta augustis ja esietendus toimus seitsme aasta pärast viiendal veebruaril 1887. Ning see oli tõeline triumf. 74 aastane helilooja tõestas, et ta anne ja oskused on igihaljad ooperikrooniks ja kaunimaks numbriks andest eemana jootello armastus, duett esimese vaatuse lõpus. Verdi sõbrad surevad järgemööda, Jeverdi on taas sünges meeleolus. Seda imetlusväärsem on, et ta võtab vastu ka järgmise väljakutse. Puit oli Breto, mis kirjutatud Shakespeare'i komöödia Windsori lõbusad naised põhjal. Ja see on koomiline ooper, milles seikleb vana võrukael falsta. Esietendus Milano La skaalas üheksandal veebruaril 1893. aastal kujuneb tõeliseks trumbiks ja rahvalikuks pidupäevaks. Pärast etendusi Viinis jõudis Valstav kiiresti ka teistesse Euroopa ooperiteatritesse ja nagu me teame, kimbutab ta ooperilavadel tänapäevani. Falstav jäigi Verdi viimaseks ooperiks. Enne sajandivahetust kirjutab ta veel De Teumi astaabat maatori kolm vaimuliku palaja, Ave Maria. Verdi viimaseks suureks sooviks saab õdusa kodu ehitamine vanadele muusikutele, kus ta loodab leida ka oma viimse puhkepaiga. Milanosse ostetud maatükile kerkib kaasa tiripoosa per muusitšisti, mida praegu kaasaberdiks kutsutakse. Nüüd lõpuks on Verdi hingeliselt valmis elust lahkuma. Ta on teinud kõik, mis disandnud endast kõik. Talviti Verdil kombeks viibida Milano Grand hotelli sviidis. 1901. aasta jaanuaris saab ta seal rabanduse, langeb koomasse ja sureb 27. jaanuaril. Leinatalitusel juhatas noor Toscaniini orjade koorina Bukost, mida esitas 900-st lauljast koosnev koor. Lauldi hümni mehele, kelle muusika toel Itaaliast saanud ühtne riik mehele, kes oli avanud kogu maailmale itaallaste, kirgliku ja romantilise hinge. Kuu hiljem sängitatakse Verdi ja Strepooni põrmud kaasa, tirib põõsasse, nagu oli olnud nende viimane soov. Aga Verdi nimi on praegugi elavatest elavam, tema nime kannavad kümned itaalia teatrid, orkestrid, muusikaõppeasutused ja tänavad. Verdi muuseume, Pusetuses antakatas, külastavad tuhanded tema talendi austajad ja tema muusika kõlab ooperiteatrites üle kogu maailma viiva Verdi. Elagu Verdi. Saates kõlasid katkendid ooperites Roberto Nabucco, Errnaani, Mcbet, Rigolettot, Ravjaata, Maskiball, Iida hotello ja lõik Liivera meest. Saate koostas Tiina kuningas, tehniliselt teostas Helle Paas.