Muusikateadlane Tiia Järg on paljude jaoks lummav jutustaja ja muusikaajaloo elavdaja suuremale osale tänastest Eesti muusikuist. Aga karis otiline unustamatu õpetaja. 27. augustil sai Tiia Järg seitsmekümneseks algava saate eesmärk vestluses Tiia Järgi portreteerida. Küsitleja rollis on Kersti hinnad. Täna on stuudiokülaline klassikaraadio kuulajate üks lemmikautoreid, muusikateadlane Tiia Järg, tere tulemast. Ter. Need olid ikka ja jälle palunud saateid tegema väljapaistvate heliloojate ümmarguste tähtpäevadega seoses. Nüüd olete te ise väärika verstapostini jõudnud. Palju õnne, aitäh. Teie käigud klassikale raadios, see on tekitanud sageli õhus iseäralikke kõnelusi. Kas on teil rääkida mõni tore lugu mõnest muusikust või mõne tudengi totrast vastusest eksamil või meie programmis kõlanud apsust, mis on teil siis täna uudist või südamel? Noh, see küsimus on nagu pandora laeka lahti tõmbamine paljudest asjadest. Siinkohal ei ole põhjust kõigile kuulajatele teada andagi aga kui te küsite mõnest juhtumusest, siis Eesti raadioga olen ma seotud tegelikult üsna pikka aega, mitte küll väga süstemaatiliselt, aga aga siiski. Ja kui ma juba läksin Eestist ära õppima Moskvasse, siis Eesti raadio mõnigi toimetaja tellis minu käest ikka veel mõne loo. Ja nii juhtus, et 75. aasta alguseks oli tellitud lugu kellestki Albeks Vaitserist. Ja tollane toimetaja kandis vastaval koosolekul selle idee. Aitäh, et niisugune suur juubel ja ja selle peale olevat öelnud raadio juht Aados Lutsk. Natukene võib-olla baltipärase hääldusega, et Šveits on nii tähtis mees, temast muusika ei saagi korralikku saadet teha, sest teil on ainult üks tund aega, aga temast peaks tegema mitu tundi, et anname selle üle noorte saartele. Mina tegin oma käsikirja hoolikalt Moskvas valmis. Istusin Lenini-nimelises raamatukogusse, lugesin kõike, mida seal lugeda oli, selle kuulsa mehe kohta saatsin väga vara ainult oma käsikirja ära. Ja kui jaanuarisse sünnipäev kätte tuli siis mingisugust sotsieri saadet ei toimunud. Ja hoopis hiljem sain ma siis omal toimetaja käest teada. Ta punastas häbenes, kuigi tema ise ei olnud milleski süüdi. Et noortesaadete toimetaja, kellele see asi oli nagu delegeeritud. See oli väga tükk aega mõelnud, et huvitav, miks on uksehoidjad nii tähtsad mehed. Et nendest peab tegema mitte ühe, vaid mitu soodet ja ta ei jõudnudki otsustada, kas teha hotell Tallinna uksehoidjast või hotell Viru uksehoidja, sest ta jäi oma mõtlemisega nii pikale et juubel tuli kätte ja nii palju, kui mulle ütlesid kodused et sellel päeval saadi siiski kiirkorras kätte toon, on Tartu Ülikooli raamatu kogu direktor Laine Peep. Suruti talle mikrofon nina alla ja küsiti, mida ta arvab Balbeks vaikse rist. Oma keskmise hariduse taseme juures peame silmas, et Ta ei olnud selleks üldse ette valmistanud, nimetas Äraphics Vaitzeri olulised asjad, mis too elus maailmale ja rahvale teinud oli ja ei unustanud ka mitte nimetamast Swaitserit kui muusikut. Seal oli niisugune lühikene väga asjalik repliik. Ja see oli siis kõik. Jumal tänatud, ma ei tea, kes oli nutta saadete peatoimetaja. Vaat niisugune lugu, ja kui ma seda lugu oma sõpradel hiljem rääkisin, siis reaktsioon on muidugi täiesti tüüpiline. Ah, ära räägi, ma ütlesin, hea küll, ma võin vait olla, ei või olla ja nii edasi, tähendab see on nii uskumatu, too, aga mina sain vastu pükse ja Moskvas õppiv inimene on teadagi, mitte raha, ülekülluse käes vireleb ja see honorar Olar käsikivi ei olnud sugugi lühikene ja seal ma olin ikka tunniajase saate jaoks materjali otsinud kokku kirjutanud oma meelest täitsa korralikult. Nii et keegi ei kompenseerinud seda ja ma olin nii rumal, ma ei tulnud selle peale, et protsessima hakata, et oleks võinud ju nõuda siis valuraha, aga noh, tollel korral ei olnud see üldse väga moes. Aga loodetavasti järgmistes saadet ja nende honoraride ka on pisut paremini läinud. Küll aga kuna meil on praegu siin tegemist portreesaatega, siis lehitseks mõttes seda teie elualbumit. No selles ei ole midagi imelikku, kui üks musike reaalne ja ärksa loomuga tüdruk hakkab muusikaga tegelema, aga teist sai muusikateadlane, kuidas te selle raja peale sattusite? Koduselt on rääkinud, et ma hakkasin enne laulma kui rääkima. Me elasime ühiskorteris ja naabril oli raatio. Ja ta pani selle hommikul tõenäoliselt kas mulle saksa või Soome jaama. Ega ma ei osanud seda tollel ajal tähele panna, sealt tulid ilusad viisid. Kalmanite Leharidel, need jäid mul siis kõrvu, midagi muud ei olnud kuskilt võttagi, ma ei osanud tahtagi. Ja neid ma olevat siis ka järgi üüranud ja kui sinnakanti tuli elama üks klaveriõpetaja, siis arvati, et äkki peaks, paneme lapsed paar tundi, aga see oli muidugi klaveriõpetuse alguse jaoks oli see üsna hiljaks jäänud asi ja ja ega mul vist loomuses ei ole ka niisugust väga head füüsilist liikuvust. Aga nii palju tast oli kasu, et laste muusikakooli ma sattusin. Ja kui sealt Nazi lõpu poole jõudis, siis tundus, et muusikaga võiks edasi tegeleda, see oli nii palju. Huvitav küll. Ja Tallinna muusikakooli ma siis sisse kaastusin. See Tallinna muusikakool praegu on Georg Otsa nimeline ja seal siis oli juba erialaks muusikat. Mul oli, muusikateooria oli erialaks. No kõige tähtsam olid need inimesed, kellega siis inimene kokku muutus, kui ta oli noor ja ikka tegelikult võrdlemisi väheste teadmistega. Ja need õpetajad nendele tagasi mõeldes olen ma ikka kindel, et esimesed õpetajad võivad jätta väga olulise jälje inimesele. Nad võivad teha asja huvitavaks, võivad teha asjaga ebameeldivaks. Kõik sõltub sellest, kuidas inimlik keemia toimib kui keskkoolis minu klassil ja võiks öelda ka meie lennul. Oli veel pida üsna mitme õpetaja käe all, kes olid saanud oma hariduse Eesti vabariigis või kes olid sündinud Eesti vabariigis ja näinud seda Eesti vabariiki, olgu oma poisikesepõlves. Ja kandsid seda Eesti aate lipu läbi selle kibeda nõukogude aja siiski nii innukalt, et nad oskasid meile kõikide keeldude ja takistuste kiuste seda sisendada. Kuigi inimene on selles vanuses mingi teismeline, eks ole, ta on küllalt pire ja pealiskaudne, aga ega ta emotsionaalne maailm ei ole ju tegelikult selles mõttes Te kinni. Ja kui talle miski asi ikka mõjukalt ette pannakse, siis hakkab toimima ka. Meil oli seal klassijuhataja, kes õpetas meile vene keelt kahjuks üsna kehvasti. Ja kes ütles vene keele tunnis toetatallin jätab prostasse loo. Kujutage nüüd pilti, kui sa oled kuskil kümnendas klassis. Klassijuhataja ütleb sulle niisuguse asja näkku. Siis vaimustusest keegi kiljuma küll ei hakanud, kõik ahistasid vihaselt. Ja ma ei suutnud seda endale jätta, nii et kui tuli meie ajaloo õpetaja klassi ette, tema nimi oli Olev maas ja me puhistasime siis oma pahameele talle ette temale, kes ta pidas normaalseks tiga keskkoolis käiv inimene oskab ühe kriiditõmbega joonistada eesti kaarti tahvlile. Näitas meile ka, kuidas seda skemaatiliselt nii teha, et kõik oleks paigas. Siis ütles maas meile mõnedki faktid eesti ja vene rahva arenguloost. Natalie ajaloolane ja nendega relvastatult tundsime me ennast siiski pisut paremini, ega meil läinud sellele klassijuhatajale seda ette laulma. Aga meie enesetunnet seal natuke siiski kergitas, sest me olime ikka sügavalt õnnetud selle üle kui meie linna ei peetud mitte millekski. See maas oli üks ja eeskuju andev inimene sellest perioodist ja tema ajalookäsitlus ja tema võime tuua seda kauget aega sinuni, nii et sul hakkasid peaaegu pildid silmade ees jooksma. Vanemale inimesele ei ütle seal lauset tegelikult ju midagi, sellepärast et temal jooksevadki pildid kogu aeg silma ees, ta on varustatud igasuguste tehniliste võimalustega. Aga tolleaegne tehniline võimalus oli kriit ja tahveltahvlilapp, mis oli sageli liiga märg või liiga tolmune. Ja geograafiakaardid, mis olid venekeelsed ja õpik, mis oli tõlgitud ka vene keelest ja mis oli kirjutatud niisuguse hoiakuga, et kuidas Jaan Kross ütles, et kui ma vaatan oma lastele ajalooõpikuid, siis ei ole nad üleni valed. Aga nad on nii palju valed, nendestki kõlbaks üldse õppida. Tähendab, seal jäetakse midagi olulist ütlemata. Ta pannakse pedaal mingile kõrvalistele faktile, jäetakse mulje, et see ongi asi oma tervikus. Selles mõttes võib ju ainult õpikule tuginev õpetaja need õpilased hoopis keerata, õigemini jätan nad valele rajale. Ainult maas oli väga eeskujuks sellest ajaloo elavdamiseks. Et sinnamaani ise kunagi jõuad, seda ei osanud, ei arvata ega lootagi. Aga meelde on ta jäänud, et niisugune peaks asi olema. Sinna juurde on mul veel pisikene kild just nimelt keskkooli ajast rääkida, et et üks meie õpetajatest märg ootamatult ja poolsosinal. Ma istusin nimelt õpetaja laua juures esimeses pingis kohe, nii et õpetaja, vahest need kommentaarid, mida ta ei saanud suurde publikusse saada. Ta on nagu pool pominlal, teades, et need meie kõrvu jõuavad. Ja ilmselt lootes, et nad sealt ka mitte valesse kohta edasi ei lähe. Kuidagi juhtis tähele panuse proua juuli ja Teder oli tema nimi, tema õpetas eesti keelt ja kirjandust. Ta juhtis tähelepanu Koidula sünnipäevale. Ja siis kätte tuli seal teatavasti jõululaupäev. Siis oli peaaegu tervel klassil üks väike kuuseoksa üks küünal kaasas, sest me panime nad muidugi lapsemeelse võidukusega koolipinki. Ja õpetaja, kes sisse tuli ja neid nägi, võttis kopsud õhku täis eeldusega, et noh, nüüd on üks suur riigivastane ettevõtmine, mida peaks kohe taunima ja direktor ja ei tea veel, mis kõik. Aga meie tegime oma lihtsameelsed näod pähe ja ütlesime, et need jõulud siia puutuvad. Meie läheme Koidula sünnipäeva tähistama metsakalmistule ja läksime. Ja kui ma õieti mäletan, siis suurem osa meie klassist käis ikka kohe hea mitu aastat, see oli nii normaalne. Me leidsime sellel üsna kibedalt tööpäeval, tegelikult sageli leidsime selle aja ja võimaluse ja kiusu pärast käisime, panime oma küünlad ja oma kuuse oksakesed ja ma kardan, et me olime kas need ja veel väga tükk aega hiljem, aga palju aastakümneid hiljem oli see haud sünnipäeva puhul ainult ühe või kahe küünlakesega Marvustatud. Nüüd peab küll ütlema, kas see on minu suupruukimine siin ka kuidagi asja peale kaasa mõjunud. Aga need on jõululaupäeval kui tulla haual juba hoopis sümpaatsem hulk. Meelespidajate küünlaid on niisugune omamoodi rahvuslik kasvatus mille eest ei saa kedagi nii-öelda kinni võtta Ta ja pahaks talle panna seda ja edasi muusikakoolis. Meie ühine tuttav Johannes Jürisson kes õpetas esimesed kaks aastat üldmuusika ajalugu, mida siis kutsuti läänemuusikaks. Ja siis pärast seda oli veel kaks aastat vene ja nõukogude muusikat, sellest ma parem ei räägiks. Ja Johannes Jürisson õpetas meile ka viimasel aastal veel eesti muusikat. Kas ta ise teadiski, kui palju sütitustjasse ara ta meieni tõi? Seda ma ei oska teile öelda, sest ega ta inimesena polnud väga lahke jutuga üsna kinnine. Tema ajas ikka kultuuri asja, eesti asju muidugi rohkem kui midagi muud. Aga arvestades, et igasuguseid inimesi on koolis ja nende hulgas oli ka neid, kes nõukogude aegsed žargooni kasutada, kes olid muusikateadlaselt hallis erariides ja absoluutse kuulmisega siis ta pidi arvestama, et kui keegi täht-tähelt tema lauset üles kirjutab, siis ei tohi tavamati vahele jääda, sest siis jääb missioon jääb katki. Ja oli suur au. Kui ta astus sügisel koridoris sulle juurde ja vahtis üle sinu õla, jumal teab missugust koridori nurka ja ütles, et et minnakse, hüppas saade, see oli ilmselt september, käis juba, sügis oli käes ja lehed läksid kuldseks. Kõigile ei öeldud seda üldse mitte Jutas mingitel kaalutlustel, valis välja omale uut reisiseltskonda. Nii me siis läksime läbi soode ja rabade ja metsade ja ega me tsiviliseeritud transporti kasutasime suhteliselt vähe. Kitsarööpmelist raudteed pidi niisugune sõitsime siis hakkasime kõmpima ja käisime Kurgjal ja magasime. Kui hästi läks, siis lakkades ja korjasime seeni ja läksime üle jõgedest, millel sildu või purdeid enam nähagi polnud. Ja jõudsime siis mardijuurtega. Mart Saar oli siis väljund täitsa olemas. Mitte küll enam väga pikalt, aga ikkagi oli õnn ja au vanameistrit näha ja tema käest mõnda asjaga taipas mõni meie hulgast küsida ja istutasime mõne puu tema aeda ja. Nüüd on see ju laialt teada. Jürisson hakkas vedama sinna Hüpassaarde paljusid huvilisi. Väga erineva haridustaseme ja taustaga inimesi, kellel oli üks ühine tundmus eesti rahvusliku kultuuri suhtes. India Irish oli auks ja kiituseks peab ütlema, et tema oskas, Sa oled niimoodi meile ette panna, et ta ei pruukinud ühtegi lehvivat loosungit parteetilist hüüatust. Ei tagunud, ei endaga teiste rinna peale, et kui tubli ta on ja kui palju ta on upitanud eesti kultuuri, ma arvan, niukses sõnagi ta ei oleks suhu võtnud. Aga kui asjad sul õige Rekkor õigel ajal ette pannakse, siis kui sa just lausa pea peale kukkunud ei ole, siis sa pead aru saama, mis on tõsine väärtus, mis on hea. Ja praegu sellest rääkides just nimelt mõni noorem kuulaja ei saagi päris täpselt aru, milles selle asja võlu ja väärtus on, sest need ei ole ju keeruline sinna sõita. Aga väga paljud ei ole seal iialgi käinud, ei ole tahtnudki sinna, on ka neid, kes ei teagi, mis asi on Hüpassaare. Et Jürisson sättis need asjad kuidagi väga rahulikult õigele lainele. Säärased jutuajamised ja seal räägiti niisuguseid asju ka, mis võib-olla absoluutse kuulmisega muusikateadlastele ei oleks olnud kõige kasulikumad rääkida. Aga ju siis hoolitseb, et asjad oleks sõnastuses, millest kinnivõtmine on peaaegu võimatu. Ja mul oli suur õnn, et kui mina konservatooriumisse jõudsin, siis Johannes Jürisson hakkas seal ka lugema lääne muusikaajalugu. Aga enne veel jõudsite te pärast muusikakooli minna Kärla laste muusikakooli direktoriks, ma oletan, et see oli noorele inimesele suur väljakutse. Oli see? Lik suuda mitte, mul oli suunamisel valida, kas minna Narva või Hiiumaale ja kuna ma lapsest peale teadsin, et mis olukord on Narvas. Mu isa on nimelt Narva-Jõesuust pärit ja sõjas puruks pommitatud Narvat ja seda sisseveetud kontingenti, kes leivapoes keeldus sulle Pätsi leidma müümast, kuna sa ei osanud seda vene keeles küsida. Seda ma teadsin paraku liigagi hästi, mitte miski ei kutsunud meid sinna. Nii ma otsustasin Hiiumaale minna, Polnud seal elus loomulikult käinud, teinud ja kuidas oleks pidanud saama. Hiiumaa oli väga range keelutsoon, aga selles mõttes oli seal hea ja rahulik, et inimesed olid ausad. Võõrad ringi tolgendama ei pääsenudki. Et see kõik oli, oli midagi uut, aga inimene noorest peast tahab proovida iseseisvust. Ja seda see ülesanne seal võimaldas direktorina. Seda küll jah. Kui ma 65. sinna läksin, siis raamatukogus ei olnud mitte ainsatki Bachi, Beethoveni Mozarti teost, mitte ainsatki. Aga kuna nõukogude muusika kirjastused saatsid hoolega tellimiskataloogi, siis ma kasutasin olemasolevaid rahalisi võimalusi, hakkasin noote tellima, mitte ainult õpilaste jooksvaid õpetajate jaoks ka, sest seal õnnestus mul sisseseade on niisugune noh, kordan vist paha öelda, et õpetajad annavad iga veerandi lõpus õpilastele väikse kontserti. Igaüks valis endale vastavalt mingi loo, mida ta siis meeldetuletus või ära õppis ja Ma arvan, lastel ei olnud segamini täiesti ebahuvitav sel lihtsal põhjusel, et nendel aastatel muusika kuulamise võimalus on ikkagi tähelepandavalt minimaalne. Nii et lastele selle muusikapakkumine õpetajate poolt mobiliseeris neid natukene tähelepanelikumalt ehk ka ise harjutamisaega leidma ja ja siis oli teine võimalus, et kutsusin oma tuttavad kaasõppurid muusikakoolist konservatooriumist, kutsusin sinna kontserte andma üliõpilaste teaduslik ühing, maks rõõmsalt kinni sõidud ja nemad said oma kontserdikavasid seal proovida, mis tolleaegse kontserdikorralduse juures oli üsna suur asi. Parematel kuudel oli seal kolm, neli kontserti, kuus. Saal oli lastest punnis, aga ütleme, see saal oli nii pisikene, et sinna hirmsam pingutusega mahtus 60 tooli. Aga noh, Hiiumaa jaoks oli see suur asi, õnnestus siin natuke paremaid pille osta ja Tallinna klaverivabriku pea häälestaja oli lahke inimene ja sõitis enne kontserti kohale, et need pillid oleks ka ilusasti timmis ja sinna tuli kontserte andma ka mõni tõsisem mängija näiteks Bruno Luken oma juubelit suvatses tahta oma kama ette mängida, tema, kes ta oli teada, on üsna korralik närveeria. Niisugune väike närviproov oma kontsertidega Arbo Vald Morkestriks. Arbo Valdma ei olnud siis sugugi vaimustunud sellest rollist, kuhu ta oli pandud ja vaatas seda väikest saali ja mas keerasin klaverit lukust lahti, nadolid seda öösel, umbes nii me lõpetasime häälestamise. Et kaks klaverit veel hästi koos oleksid. Lukk võttis mõned akordid ja ütles Arpo, kas sa Tallinna konservatooriumis olled nii hääles klaverite peal mänginud. Nii et kontserttegevust sai korraldada? Konservatooriumi õpinguid alustasite te selle koolitöö kõrvalt Hiiumaalt? Jah? Sel lihtsal põhjusel, et et suunamine oli tähtsam kui edasiõppimine, nii mulle öeldi ja suunamisest mind mitte üks vägi ei oleks vabastanud. Ja tollel ajal D-kompanii teie muusikateadlasi vastu üle aasta. Ja see aasta, kui mina lõpetasin, võeti vastu heliloojaid ja ei võetud muusikateadlasi, nii et ma niisuguse aasta töötasin Hiiumaal ja siis tulin, tegin sisseastumiseksamid Tallinnas. Tagantjärgi on see muidugi ei tea, kui suur oomen, aga vist Leister küsis, et kuidas selle Tobiase maja katus kaalne tobesema katusega oli niimoodi et see väga vana õlgkatusega maja oli katuse ära mädanemise kui juba ise ka täiesti pool ära mädanenud niimoodi, et seal mõnes ruumis põis õuest tuppa käe pista läbi palkseina, mis oli juba nii mäda ja täitevkomitee kultuuriosakonnas oli kas kolm või neli vägapa CSU kausta kirjavahetusega teemalt Tobiase maja katus. Kui need paberid oleks olnud vettpidavad, siis oleks võinud katuse külla kanta, aga paraku nii ei olnud. Siis tulid täitevkomiteelt, kas väga tark otsus, et niisugust kosu pole mõtet seal hoida? Laseme buldooseri peale, sillutame ära, teeme tantsuplatsi, postid ülesse Vägofonit külge. Las Käina noorsugu saab siis kultuurilist meelelahutust. Aga ennem kui see otsus teoks sai juhtus midagi täiesti enneolematut. Üks Hiiumaa mees, mul on südamest kahju, ma ei tea ta nime. Kas hiidlaste hulgas on veel neid, kes seda nime teavad? Rajal ma ei mõistnud selle nime vastu üldse huvi tunda. Üks Hiiumaa mees pani mängu oma isikliku raha ja lasi asjatundjatel panna uue õlgkatuse. Aga õlgkatusega iga ütlevad, kursis olevad inimesed on umbes 100 aastat. Ja nüüd kust tuli uus õlgkatus, oli peale pandud maja edasine mädanemine osaliselt pidurdunud. Nüüd oli küll natuke häbi seda minna nõukogude buldooseriga ümber lükkama. Jäi see asi sinna sisse. Niisugust olukorda, et katus oli uus maja seest, oli ikkagi mäda ja vana. Ja mina tulin 70. aastal Hiiumaalt ära. Ja mis seal vahepeal täpselt süldisega, ma kõike ei tea. Nii et tookord ma Leisterile saingi selle loo ära rääkida, et et katus on, aga midagi rohkem ei ole. Alles, hoopis hiljem astus Tobiase sajandat sünniaastapäeva siis selle maja rekonstrueerimine ja taastamine ja, ja nii edasi, mõtis pisut ilmet. Nii oli sisse Tobiase sünnimaja kohe algusest peale ka teada. Üks lõbus lugu tuleb veel lium aegadest meelde. Noor koolmeister kangesti tähtis, kangesti nõudlik ja siis küsisin ühes tunnis väikeste hiidlaste käest, kas nad niisugust nime on kuulnud nagu Mart Saar. Üks käsi oli kohe varmalt püsti, tema küll teab, kes on Mart Saar, kes ta siis on, taan putkaste sovhoosi direktor. Kogu minu pedagoogiline tarkus pudenes põrmu. Ja midagi õpetlikku tuli sellest muidugi ka. Selle õige Mart Saarega. Meie jaoks õige Mart saarega tegime me siis ka ennast kuidagipidi tuttavaks ja oli mõned asjad siis näidata ja mõned asjad kuulata. Kui ma ütlen mõned asjad sisse, ei ole kunstiline liialdus. Tiit Kuusik oli laulnud ühe keskmise suurusega kauamängiva Plaadi Mart Saare soololaule ja Eesti raadio segakoor oli laulnud ühe sama suure isamaa väikese plaadi Mart Saare koorilaule. Need olid juba olemas, neid massaaenn koolis kasutada. Igasugust pildimaterjali praktiliselt ei ole või on ainult need amatöörpildid, noh, mis meie enda matkakaaslased tegid. No ei ole nii, et see materjali kehvus ja kasinus. Eks ta oma jälje muidugi jätaks, on selge. Aga päris võimatu ei ole ükski asi. Stuudiokülaline on Tiia Järg. Ilu ja Jürisson ja ilmselt ka veel teisedki juhtisid teid iseenesest just eesti muusika ja eesti klassika juurde. Lühikest aega olite ka muusikamuuseumis teadur. Enne seda ma olin veel Tallinna muusikakeskkoolis oli see õnn ja au, Helju Tauk, kellel oli palju tegemisi ja palju ettevõtmisi ja igasugust sorti õpetamisega otsustas mulle anda mõned klassid. Ja pakkus mulle toonases muusikakeskkoolis 10.-te üheteistkümnendat klassi seal lugeda seda üldist muusika ajalugu. No ma olen ikka kõrvust tõstetud sinnamaani, et kartsin, need kõrvad kukuvad peast ära. Et niisugune hirmus tore ja vahva kool ja mõtlen mina, nüüd tohin siin ka õpetada. Ja kui ma siis esimesse tundi läksin sinna 10.-sse klassi siis oli seal igasuguseid nägusid, nad vaatas mind sügava huviga, nad olid kuulnud, et, et tuleb keegi tädi maalt ja tädi maalt, panin neile kohe paberi ette ja hakkas kohe nende käest igasuguseid asju küsima. Mind huvitas, mida nad teavad, mida nad mäletavad. Missugust heliloojad ja nende muusika neile kõige rohkem meeldib ja ja pool klassi hakkas kirjutama, et lemmikheliloojad on sönberg ja Ligeti ja ma ei tea veel, kes kõik siis mina oma ülbuses vaatasin need üleüldse nahavennad, et kas ta oleks nii kena, nimetaksid näiteks Weberni mõned teosed, kui lemmikhelilooja, siis te kindlasti teate. Noh, siis oli surf pikk vaikus. Klassis oli võib-olla paar inimest, kes nime tahan. Lugusid ka teadsid, aga ülejäänud võtsid nendelt malli. Ja natukese aja pärast sain ma teada, et need, kes malli andsid seal see kuulus lend, mida nüüd teatakse, hakake hästi. Selles klassis oli Paul Mägi, Rein Rannap, Urmas põld, René Eespere, Madis Kolk, Andres Mustonen. Põhiline muidugi Mustonen, Mustonen jõudis esimesse tundi väikese hilinemisega, jooksis esimesse pinki, pani oma suure portfelli laua peale ja heitis sinna niimoodi küünarnukkidega maha ja jäi mulle otsa sihtima. Pärast ma sain aru, et kes on kes ja nii edasi. Niisuguse klassiga kokkupuutumine on muidugi hirmus värskendav. Õpetajate toas küll, ütles klassijuhataja. Olge rahul, nad söövad teid esimese 30 minutiga ära. Jumala poolt söödav. Aga niisuguste õpilaste jaoks teetse iga kord ettevalmistust, nii et on tehtud niipalju kui sa oskad, eks ole. Ja see on üks suur õppimise põhjus üldse igasuguse rääkimise puhul pead sa leidma, kellele sa seda räägid. Selles mõttes vaata töö natukene kahtlane. Ühest küljest sul võib olla publikut, teisest küljest sa ilmas ei tea, kui palju seda on ja ammugi ei tea, kes need inimesed on ja mida nad ootaksid. Kas see, mis sina pakult läheb teistele korda või ei lähe, seda ju ei tea. Koolis on asi lihtsam, ega nad ei vaevu valetama. Ja kui sa käib neile närvidele või oled igav, siis see asi tehakse ka väga kähku selgeks. See oli väga huvitav. Nagu huvitav aasta. Ja kui ma konservatooriumi lõpetasin, siis Johannes Jürisson vist oli see inimene, kes käis teatri- ja muusikamuuseumis minu eest rääkima. Ma ei teadnudki, kuhu minna, sellepärast et ma olin ju kaugõppes lõpetanud ja need ei kuulunud suunamisele. Aga mind võeti sinna tööle ja natuke aega olin ma siis niisugune lihttöötaja. Panin teoseid mappidesse, lugesin lehekülgi ja siis Aja möödudes sai minust siis muuseumi teadussekretär. See oli ainult nii palju tähtis, et ma võisin natuke rohkem oma peaga pakkuda välja, mida teha muuseumis. Muuseum oli tollel ajal rohkem materjali kogumise koht, tema läbitöötamisega olid asjad üsna tagasihoidlikud, et mitte öelda kehvad. Tolleaegne muusikaosakonna juhataja Neeme Laanepõld oli selle koha pealt hiilgava mäluga inimene. Kui sa olid hädas, tahtsid saada kellelegi muusikupilti siis ta ütles, et vaadake sealt nurgast sellest vasakpoolsest tihti. Et nende mappide sees võiks olla vaat see Aleksander Läte või ma ei tea, kelle veel tarbismine pilt ja oli ka. Aga nagu mitmed inimesed väidavad, et kas siin maailmas ei sünni midagi juhuslikult, kõik asjad on kuidagi ette määratud, võib põhjuslikud, esimene töö, mis mulle antimuusika osakonnas oli. Peter Ramuli fond, tõstsin kapis, siis need vastavad mapid välja. Vappides oli võrdlemisi süsteemitult topitud sisse palju pabereid, fotosid, kavalehti, käsikirju ja ühest mapist tulid välja pärjalindid ja lauapaberi peal kukkus nende pärjalentide küljest liiva. Nad olid sinna pandud 1931. aastal. Rammul suri aprillis, ju nad olid pisut niisked ja keegi ei olnud vahepeal neid liigutanud. Et mingisugune isemoodi side tekkis selle Rammuliga. Ja ma olin oma konservatooriumi klaveriõpetaja käest Veera Lensin ikkest kuulnud ühte ja teist. Ramuli nimi ei olnud mul võõras, aga ega ma küll väga palju temast ei saanudki teada, sest et ei olnud ju kuskilt tookord veel lugedagi mitte. Aga vähehaaval seda materjali sorteerides õppides seda ka sorteerima, tahtsin ma endale selgeks saada, kellega siis on tegu ja mismoodi see elu on käinud ja koguse konservatooriumi ajalugu ja see oli kõik ju ikka võrdlemisi vähe teada asju. Noh, me teadsime, millal ta asutati. Aga praegu on ennast raske kohe sellesse aega tagasi mõelda, kui mitte midagi ei ole kuskilt saada. Nüüd kus vajutatakse klahvi peale ja tulevad sul imeasjad kätte, eks ole, värvipiltidest kõnelemata siis tollel ajal ei ole veel kuskilt midagi kätte saada. Aga Rolentsini käest ma siis hakkasin vaikselt küsima. Siis ma nägin midagi, mis võttis mul tookord piltlikult öeldes suu lahti. Ma teadsin, Veera Lensin, väga täpne ja korralik inimene. Ma sain teada, et on Romuli õpilane olnud, nii kaua kuramuldid oli, aga Rammul suri 31. aasta aprillis. Ja siis ta Lensin, tähendab, läks üle Artur Lemba klassi. Ja kui mina tundsin huvi Ramuli tegemiste vastu, siis Lensin astus oma raamatukapi juurde, tegi ukse lukust lahti ja võttis sealt riiuli pealt, mitte midagi soridessega otsides, ta võttis lihtsalt paar õhukest mappi tegi selle lahti ja näitas mulle neid ka valesti. Tal oli kõik asjad süsteeme siia sorteeritud. Nii nagu üks asi peakski olema. Ta rääkis sammulist, mida tema teadis, ütles, et Rammul oli väga suur raamatukogumuuseumis, sellest ei olnud midagi. Ma tundsin Jubaramuli käekirja hästi, tundsin tema allkirja ja hoopis hiljem tartus nägi üks minu kolleeg seda raamatukogu inimese valduses. Ja õnnestus ka välja selgitada, mis kahtlasel kombel see oli läinud valedesse kätesse. No igatahes, Rammuniga sain ma väga hea kooli, mis asi on arhiivitöö ja mida annab välja selgitada tagantjärgi, kus su pidepunktid on väga haprad. Ja neid on vähe. Aga teil olid ees aspirantuuriaastad Moskvas? Kui ma sisse astusin sisseastumiseks ühe eraldi, tegin teemast, millel kallal ma kavatsesin töötama hakata, need olid Heino Elleri keelpillikvarteti. Siis ütles kõige olulisem mees Nõukogude muusikakateedris. Ma ei hakka seda vene keeles ütlema, eesti keeles kõlab see umbes nii, teie seal võite ju oma Ellerist midagi arvata. Aga meie siin leiame, et ta ei ole. Ta ütles vene keeles hambell after day kõlbelt isolatsiooniks ja ilma minu käest rohkem küsimata. Kuigi see referaat nagu siis üldse ei töötanud. Vastu mind võeti, aga öeldi, et töö kirjutate Nõukogude Eesti kammermuusikast. Punkt oligi kõik, noh, see oli tarvis välja selgitada. Kui palju seda on. Siis ma paluksin kirjalikult luba tulla Tallinnas. Sest Moskvas ma oleks võinud ju, istutakse kolm aastatega eesti kammermuusikat trükitud oli nii vähe Opusi, et nagu vanaema oleks ütelnud nagu jänesele jumala armu. Et nimekirja saada üldse, mis žanrites, mis koosseisudes on tehtud, selleks pidi istuma muuseumis. Ja siis ma istusin, istusid seal kõvasti kuu aega, käisin seal muuseumis, võiks öelda, tööl läksin hommikul avamise ajaks tulin õhtul sulgemise ajal sealt välja. Ja tornitoas, kus olid käsikirjad. Ma võin öelda, Ma lehitsesin läbi käsikirjad, sest need nimekirjad, mis kuskil eksisteerisid üsna kähku seal, kus nad ei vasta tegelikkusele. Et ma lehitsesin kõik läbi, kirjutasin seal kõik autorid ja pealkirjad välja, mis kammermuusika sisse kukkus. Ja siis oli niisugune tohutu hulk neid teoseid. Et kui ma Moskvasse tagasi läksin, siis ma tegin kateedris selgeks, et, et selle hulgaga, kusjuures sellest hulgast 99 oma protsenti on käsikirjas ja ühes eksemplaris ja ainult seal et mingit dissertatsiooni ettenähtud ajaks füüsiliselt võimatu, täiesti tollid natukene Bännis selle peale, sest nad kujutasid ette, et mingi pisikene vabariik mingis arusaamatus keeles räägib ja kirjutab ka valede tähtedega ja mis neil seal olla võib, tehku oma dissertatsioone ära, see hulk oli tõesti kolossaalne ja siis ma otsustasin selle hulga teha pooleks. Väiksemad koosseisud jätsin lihtsalt kõrvale. Kaks niisugust väärt ja, ja niisugust püsivad koosseisu, millele oli kirjutatud kummaski poolest võiks öelda nii väga ümmarguselt umbes 100 teost, üks oli puhkpillikvintett ja teine oli keelpillikvartett. Mõtlesin, ma võtan siis selle puhkpillikvintetti. Niikuinii keegi sellest ei tea, aga ei tunne midagi. Ja kuna meie puhkpillikvintett see hiljem tuntakse Jaan Tamme nimelisena pühvlikvintett oli hakanud mängima üsna kohe peale sõda. Koosseisud natuke loksusid täpsemaks ja paika ja sellest peale, kui kvintetti flöödiks sai väga noor Saamuel Saulus siis hakkas asi minema natukene süsteemi. Esiteks nad mängisid kõik ära ja teiseks nad mängisid muidugi lääneklassikat otse loomulikult ja, ja lääne kaasaegset muusikat, sest et kvintetti muusika on niisugune huvitav žanr, et seal 19.-st sajandist pole siin suurt midagi panna. Siis ei tunta puhkpillikvintetti, kui koosseisu vastu huvi, siis on teised huvid. Aga 20-st nõnda hakkab silmatorkavalt palju huvituma. Ja mis mind eriti köitis Jaan Tamme nimeline kvintett, ainukene puhkpillikvintett Nõukogude liidus, kes andis Castrol kontsert ja sõitis tõesti pikki ja põigiti selle maa läbi, kus vähegi oli võimalik kontserte anda. Propageeris, võiks öelda seda koosseisu ja, ja samal ajal propageeris eestimuslikut. Nad tegid isegi ühe kontserdi. Õieti et nad on 70.-te teisel poolel ja see kontsert koosnes ainult eesti muusika esiettekannetest, missugune julgus. Vot niisugused huvid tekkisid, aga seoses nüüd selle teema lahti löömisega ja selle käsikirjade läbivaatamisega muuseumis sattusin ma kellelegi Cyrillus Kreegi peale. Reegil oli 10 teost puhkpillikvintett yle, pluss reekviemi, seade kvintetti-ile ja kõik muud asjad veel nagunii. Ega ma Gregist siis eriti palju ei saanudki teada. Räägi, fondoli oli nagu ta oli. Ta oli kord juba inventeeritud, aga kuna see oli väga suur fond, laanepõld seda küll palehigis tegi, siis loomulikult seal oli mitmesuguseid äpardusi ja ebatäpsusi. Kõige hullem oli muidugi muuseumitöötaja seisukohalt see, et võtad nordi vihiku ette ja kirjutab maha, mis kaane peal on ja ei lapi läbi, nagu Hiiumaal oleks öeldud. Aga seal sees oli teisi lugusid veel. Ja see tegin need nimekirjad muidugi üsna ebapädevaks. Ja siis sattusin ma mitmesuguste rahvaviisi seadete otsa ja hakkasin juba siis, kui ma Tallinnas paigal olin, hakkasin neid pakkuma kooridele. Niisugused lühikesed, mitte töötlused, seaded, nii pikku, rahva piison, ei pikk, see lugu on ka. Nisukesi oli ilmalik, oli 43 ja seal mõned vaimulikud ka veel sees. Pakkusin neid siis koolijuhtidele. Ta oleks pidanud nägema, mis näoga nad mind vaatasid. Üks koorijuht ütles. Eliidi ja meie laulame ainult suurvorme. Ja ainult, aga need, kes mind ära kuulas, oli Ludmilla toon. Temal oli Saaremaal lüüra nimeline päikesega koor, nemad laulsid, võtsid, lohakas, sõitsid ükskord Tallinnasse Õpetajate Majas, andsid kontserdi, avaldasid kuulajatele hea mulje, jätsid hea mulje, peab ütlema. Ja sealt edasi, vähehaaval hakati selle vastu huvi tundma ja siis mõned laulud jõudsid juba isegi laulupeo repertuaari ja aga pekk oli ikkagi tegelikult vähetuntud ja vähe lauldud. Aga see olukord hakkas muutuma peale Mart Saare juubelit mingil imelisel põhjusel. Kui lähenes kreegi juubel ja enne seda juba tehti esimesi katseid laulda ka neid teoseid, mida nõukogude ajal tegelikult üldse ei lauldud. Taaveti laulud. Või need vaimulikud rahvalaulud, nende taga on Tõnu Kaljuste nende ettekandmise taga. Aeg oli ka juba sealmaal, et kõike, mis oli jumala sõnaga kuidagipidi seotud, ei hakatud, annan püstoliga ära keelama 80.-te teisel poolel, need kraanid olid juba natukene lahti keeratumad. Ja kui me praegu asjade peale vaatame, siis me peame tunnistama, et Mart Saart ei laula peaaegu ükski väliskoor. Kreeki tehakse, võiks öelda igas maailmajaos. Kreek läheb kuulajatele korda. Kentsakas kombel läheb hirmsasti korda, ilmad ise teaksidki, miks ja mitte ainult meile. Muusika sõnum jõuab pärale ka siis, kui sa tekstist aru ei saa. Jõuab pärale inimestele, kes selleks üldse ettevalmistust ei oma. Aga kui te näiteks täna vaatate siia meie muusikapõllule, mis siis eesti klassikaosas oleks veel need pakilised tegemised, kus meie muusikateadlased peaksid sukelduma. Jumal, ütlen ma selle peale, kuigi jumal siin ei aita, inimesed peavad ise aitama. Ma olen rääkinud rida aastaid meie pianistidel ja meil on nagu teada noori häid klaverimängijaid vist rohkem kui ühelgi teisel erialal. Eesti esimene klaverikontsert on mängitud 1973, Vardo Rumessen poolt. ERSO, Neeme Järvi. Tobiase 100. sünniaastapäeva puhul oli see üks plaatidest, eks ole. See plaat on füüsiliselt ja moraalselt lihtsalt oma aja ära elanud. Ammu oleks tarvis uus sisse mängida ja ma seda mõtet olen rääkinud nii paljudele et mul suu kulub pähe ära. Viimati ma rääkisin ühele noorele pianistile ütlemist, nagu ütles ahsoo, oi kui huvitav, ma ei tunne seda teost, saad aru, inimesed lõpetavad kõrged koolid ära ja nad ei tunne, kuna ta pianistid nad ei tunne. Eesti esimest klaverikontserti pole kuulnudki, kuidas muusika käib? Nad teavad fakti mis näitab, et ega meil klassikutel tundmisega asjad ei ole sugugi nii head, nagu nad Ma arvan ja professionaalidest nad võiksid olla väga hea klaverimängija. Ei ole kuulnudki, et Mart Saarele klaverimuusikat jätame, nimed nimetamata, viin kättpidi meie majas, tähendab akadeemias Win raamatukogus õige riiuli vahele, topin ta kättpidi keset maltsa ja ütle nüüd istu maha ja hakkame vaatama, mis siin on. Leiad ehk endalegi repertuaari mõne asja. Kas leiab, ei leia, see on teine asi. Aga ta peaks teadma, aga see on niisugune ideeline asi. Igapäevane elu surub inimesed madalamaks, kui nad tahaksid olla. Ja seetõttu ei ole kõik asjad sealmaal, kus meil oleks ideaalne. Teid kuulates ei ole mingit kahtlust, et teie süda kuulub eesti muusikale. Aga konservatooriumist õpetasite. Paremat tasamuusika ja mulle anti lugeda vene ja nõukogude muusikakursus. Kui palju sealt arvestades, et kuna ma Moskvast tulen, siis see mul on nagu sisse või peale kleebitud. Ma ütlen naljaga pooleks, ma jälle konservatooriumis ise õppinud mitte ühtegi tundi vene muusikat. Meie kursusele lugesid erinevad inimesed ja kõik olid kaasaegsest muusikast sisse haaratud. Tauk luges ühtesid autoreid, luges teisi autoreid nagu ühtegi vene päritoluga heliloojat, nende hulka peaaegu ei kuulnudki. Nii et ma pidin seda tööd hakkama enda jaoks tegema võrdlemisi algusest peale. Kui ma nõukogude muusikat õpetama olin pandud, siis ma mõtlesin, hea küll. Siis ma õpetan teile ka parimat, mis minu meelest sealt võtta on. Selle asemel, et see aeg ja energia ära jagada võrdselt kõikide peale nendele, kes on seda väärt nendele, kes on pehmelt öeldes seda hoopis vähe väärt. Et võtame kõik suuremad sealt välja, sellest ei saa mitte ükski aparaaditöötaja mulle ka näppu karata, eks ole. Kaks eksami küsimust vene muusikast vene nõukogudemuusikast, üks küsimus on Sergei Prokofjevi teine küsimus on mitri Šostakovitši punkt. Ja lisasin, kes tahab veel täiendavalt sõna võtta teemal Tihhon Freinikov? Dmitri Kabalevski ei ole takistusi. Laske käia. Mitte keegi ei tahtnud. Ühesõnaga mitu põlvkonda sait vist rohkem seda, kui nad iganes mujalt oleks võinud saada. Ja minu jaoks oli see võimalus sellel väga kipedel nõukogude ajal, kus iga 25 üliõpilase kohta oli üks absoluutse kuulmisega muusikateadlane ja mõnedel olid juba siis ka vastavad aparaadid sahtlis. Nii et iga su sõna kirjutati üles. Ja kui ma mõne anekdoodi rääkisin, et tudeng saaks oma kätt natukene puhata siis see, kes esimeses pingus istus ja ikka hoolega kirjutas, kui teised ammu laginal naersid, siis selle käest ma küsisin, et kas te jõudsite või kordan, viimast lauset ei jõudsin, jõudsin, ütles ta poolkogemata. Nii et ma pidin sellega kogu aeg rehkendama, aga Šostakovitši koguse ideestik materjalis viiduma ära seletada, tudengile oli täiesti legaalne põhjus näidata süsteemi närusust. Sest niipea, kui sa natuke süvened ja paned kokku Kuu ajaloolise tausta, ajaloolised sündmused ja need võimalikud vihjed, mida saab partituuri sisse kirjutada eeldusega, et kuuled, on tähelepanelikud. Nad ei jäta ju eriti palju kaksipidi arvamuse võimalusi. Nii et see oli ka üks väike võimalus, nagu vastupanuks või? Tamberg ütles ikka, tudeng peab kuulama ainult väga head muusikat ja väga heas ettekandes ja Tamberg oli väga hea ülemus. Ei olnud mingit probleemi, Nõukogude muusikaga olid need asjad niisugused, aga vene muusikas on ju, kui palju huvitavat ja kui palju head, vot ja kui palju põnevat. Ütleme niisugune mees nagu Danieff, keda praegu häbematult vähe teatakse siin mõni aeg tagasi. Tõnu Kaljuste tegi filharmoonia kammerkooriga Danejevi kooritsükli ettekande ja mul oli õnn ja au sinna juurde natukene rääkida Neievist ja see tähendas, et ma tegin selle Tanjevi endale järjekordselt nii-öelda selgeks. Lugesin veel juurde ja igasuguseid asju sain teada selle tee peal ja see on niivõrd hea muusika. Kas mitte siit ei tule ka ühe muusikateadlase rõõm ja rahuldus minna sinna maailma ja tehagi endale ühe toreda helile? Minu meelest üks vägevamaid stiimuleid, sest et. Ma olen selle koha pealt küll halb lektor ja halb kirjutaja, et kui tema mind ei huvita ega saa tehtud, ma pean asja endale kuidagi mõnusaks mõtlema. Mõne puhul ei ole see võimalik ja siis ma katsun loobuda, kõike nagunii ei jõua. Ja on minu meelest õnnetus, kui sa nii-öelda väärid oma lugejale või kuulajale pähe seda, millest sa ise ei ole vaimustatud. Sa pead ikka mingiks ajaks olema niimoodi üles köetud, et sa usud, et kuidas ütleb Neeme Järvi oma dirigeerimise asjade kohta, ükskõik missuguse helilooja ta kuskilt välja ei ole kookinud. Ta ütleb, et on maailma kõige parem see foon ja see on kõige huvi, tema on helilooja ja ta teeb seda igas maailma nurgas niimoodi. Vaadake, missugune melu. Kohapealsed häbenevad silma, ripsmed selgroo külge, sest nad on ammu unustanud mõne oma rahvusliku suurkuju järvi, läheb ja avastab, laseb kalmistul haua üles otsida, marsib poole orkestriga sinna kohale. Paneb plaadid kehtima, see vaimustus. Ka teie olete siin leidnud endale mõttekaaslasi Tallinna linnateatriinimeste hulgas kellega olete te täpselt samuti käinud kalmistutel ja pidanud meeles meie. Ja linnateatris on neid entusiaste ilmselt täitsa mitu siin nimepidi peab ära nimetama Riina Roose, linnateatri muusikajuht, kes on kahjuks naisterahvas. See töö koosneb ikkagi suures osas ka oma energia laiali laotamisest, sest aga paljud inimesed ei võta vaevaks või nagu küte ütleb, inimene näeb nii palju, kui ta teab, keegi peab tulema ja su silmad lahti tegema, et sa hakkaksid lugu pidama ja kui sa teed seda aga palju kordi järjest, siis on lootust, et ehk ehk seisab meeles. Vastasel juhul ei mäleta enam keegi kuhugi maetud. Küsige oma tuttavat ta käest, kui paljud on käinud Tobiase haual, kui paljud on käinud kreegi haual, kui paljud on käinud Mart Saare haual ja nii edasi, eks ole. Kas muusikud oskavad Elleri hauale minna otsejoonelt, kas nad Koidula haua leiavad ülesse? Koidula tuleb detsembris natuke ümmarguse sünniaastapäev. Peab hakkama jälle vänta lööma, et need, kes saavad, läheksid kohale ja laulaksid mõne laulu või ei unustaks ära, paneks kontserdi kavasse mõne laulu ja tähendab, ega ühe korraga ei juhtu mitte midagi, seda peab kordama palju kordi ennem kui teadlikum osa rahvast selle omaks võtab. Mäletate viiekümnekroonisel oli üks helilooja ja meil tuli seltskonnas sellest juttu ja mina olin natukene häiritud, et üliõpilane ei teadnud, kes seal viiekümnekroonisel on ja siis ütles üks miljon, kolleeg, kraadiga inimene paha, aga kes seal 50 kroonisel siis on Tubin või? Vot nii, laiutab selle peale käsi nüüd meil ei ole enam 50 kroonist mujalt kui ainult pildi pealt vaadata või kellel on kodus veel alles klaasi all. Aga see kõik sõltub ainult meist. Kui me ise ei pea meeles, siis ei saa nõuda, et meie lapsed meeles peaksid. Ja kui lapsed ka meile ei pea, siis varsti ei olegi meid. Kõik kestab nii kaua, kui on neid, kes mäletavad. Aitäh Tiia Järg selle vestluse eest ja loodame, et kammige kuulajaga jagate edaspidi oma vaimustust sellest, mis on teile tähtis ja mis peaks meile kõigile tähtis olema. Saatekülaline oli Tiia Järg, teda küsitles Kersti Inno. Kujunduses kõlasid Mart Saare prelüüdi.