Klassikaraadiostuudiokülaline on Venno Laul, tere tulemast. Ja palju-palju õnne sünnipäevaks. Ma olen teie puhul alati imetlenud härrasmehelikkust, väärikust, terik, kavatsust ja kindlameelsust, millega te olete kõiki oma eluülesandeid täitnud. Olgu siis õppejõu ja konservatiivne poodiumi rektorina, poistekoori või laulupeo dirigendina, Eesti kooriühingu esimehena või muudel ametipostidel. Ja nüüd Estonia klaverivabriku juhataja Dajana. Ja te saate tõesti rahulolu ja uhkusega tagasi vaadata oma elutööle, milles ilmselt peamiselt tähised on Eesti poistekoori asutamine ja konservatooriumi uus maja. Olete te sellega nõus? Suur aitäh nende kenade sissejuhatavate sõnade eest, eks elu on nagu spiraal ja ei või kunagi spiraali ühel astmel ette näha, kuhu see spiraal välja keerab. Ma võin öelda, et ei ole pürginud ühegi uue sihtmärgi poole võib-olla täie teadlikkusega, paljud asjad on nagu elu lihtsalt ise ette toonud külla, aga kui vaadata tagasi, ütleme, haridustee algusest peale ja nii edasi, sest seal olid muidugi küll päris kindlad eesmärgid püstitatud, et saada muusikalist haridust, leida võimalust ennast muusikas kuidagi teostada, see oli üks lapsepõlve noorepõlve unistusi. No teie olete Saaremaa poiss, kas selle muusika ja muusikavajaduse saidki kodunt kaasa? Jah, tõesti oli vanemate poolt juba selline foon. Isa oli Pidula algkooli juhataja Diana väga tegev üldse kultuuritöös sealjuures juhatas ka laulukoori. Olid koju muretsetud ka Saaremaa pillimeistri Mihkel salongi tehtud pianiino vanemad Juta sai Kuressaares juba klaveriõpetust Joosep Aaviku juures ja, ja niisiis sain minagi kihelkonna vanema õe ja ema juhatusel seda esimest klaverimänguõpetust. Aga see oleks võinud kõik sinnapaika jääda, kui Velda poleks meid kutsunud, kus, kus ta oli juba oma elu alustanud ja Tartusse siirdudest Andres 50. aastal avanes siis võimalus hakata süsteemsemalt muusikaõpingutega tegelema. Algselt astusin siis veel Tartu lastemuusikakooli, aga kuna olin juba sellest east väljas, kus muusikaõpingutega tulnuks alustada, siis tegi klaver õpetaja tollal ettepanekut. Võib-olla läheme koorijuhtimist õppima sinna muusikakooli tehnikumi astmesse, vanemasse astmesse ja nii see sündis. Tartu muusikakooli koorijuhtimise osakonna lõpetasin endades 56, samal aastal sai kohe edasi mindud Tallinna konservatooriumi konservatooriumi diplomi sai siis korjuhine ja muusikaõpetaja 1961. Ja tegelikult koolipingist läksite te peaaegu kohe õpetaja. Elu oli karm, sel ajal tähendab stipendiumile väike ja elatustuli endale ise teenida, nii et kohe konservatooriumi astumise esimesel kuul läksin ühte Tallinna kooli lauluõpetajaks ja õpetajana töötamise kogemus konservatooriumi kõrvalt oli küllalt kasulik, see pani nagu ennast mõtlema, et milleks sa õpid, kelleks sa saad ja nagu kinnitas seda nägemust oma tulevasest tegevusest. Ja kuna õppejõuks konservatooriumis koorijuhtimise alal sai Heino Kaljuste, kes olid tol ajal juba silmapaistvalt kõrge tasemega pioneeride palee lastekoori dirigendina endale nime teinud ja kooriga kaenlas kõige paremast küljest näidanud siis see niisugune on minu kogemus. Paralleelselt lastega töötamisel koolis äratas temalgi tähelepanu. Ta kutsus mind Ellerheina juurde tollal asja, tõsi küll, mitte ellerhein, vaid pioneeride palee lastekoor kutsus sinna koor meistriks. Seal kaudu ja, ja üldse meie ühiste huvide kaudu süvenes mul ikka veendumused. Minust saab kindlasti muusikaõpetaja, mis ka sündis, nii et kui konservatooriumi lõpetasin, siis olin juba olnud kaks aastat dollar 122. keskkooli Westholmi gümnaasiumi muusikaõpetaja selle Westholmi gümnaasiumiperioodil. Vast ehk ei ole mõtet rohkem praegu peatuda, kui lisaks sellele rutiinselt töölemis lauluõpetaja peab tegema, paneme koorid laulma, jaan laulutunde, sai seal koolis käivitatud kaks suurt asja, üks oli see, et sellest koolist sai kujundatud Tallinna konservatooriumi koorijuhtimise eriala üliõpilastel, praktikakool, praktikabaas ja teine suur asi oli muidugi suurem väärtus oli see, et, et see oli esimene kool Eestis, kus me saime sisse viia kõrgendatud muusikalise kasvatuse Ungari koolide eeskujul see muusikalise kalla, kui tähendus on nüüd võib-olla tasapisi hakkan nad kuidagi nagu hägustuma, tähendab meil võib olla uued olud, ei ole nendele koolidele enam nii häid võimalusi andnud omale kontingendi, valimised ja nii edasi. Aga ütles, et nendel esimestel aastakümnel alates siis 64.-st aastast oli 22. keskkooli siiski väga palju võimalusi tutvustada väliskülalistele ja küll teha oma õpetajatele selgitustööd, et millised võimalused peituvad koolis laste noodiõpetuse noodilugemise arendamisest, bannerid, lapsed noodist laulma. Ja noh, me teame, et Heino Kaljuste arendas edasi Zoltan koday metoodikat ja sellest tuli välja ei ole nii süsteem ja 22. keskkool ning siis pioneeride palee lastekoori, need kaks esimest laboratooriumi, kus ei ole nii, sai ära katsetatud praktikas. Ja nüüd me teame, et sellest muusikaklassist on ju sirgunud terve rida meie kutselisi muusikuid. Praeguseks. Jah, õnneks see sinna mulda pandud seeme kasvatas siiski kena puu ja sealt seda tööd jätkasid seal teised õpetajad. Minul sai, kolis töötamise ajal äkki kuidagi selgeks, et, et tore peida ennast täiendada muusika vallas ja tekkis kiusatus hakata ennast just Need dirigendina ja üldse see koorijuhina rohkem välja arendana. Sel ajal võimalused olid meil ikka väga piiratud eestlaste jaoks, kes tahtsid ennast täiendada, oli praktiliselt kaks võimalust. Kas Moskva või Leningradi konservatooriumi oli kuidagi kujunenud nii et Moskvas olid läinud. Kas heliloojate muusikateadlased jaga instrementalistit, see oli viiekümnendatel aastatel juba nagu üpris levinud trend, aga Leningradi konservatooriumi samal ajal pakkus selleks võimalusi nagu koorijuhtidele nagu välja tuli. Enne olid sinna ennast siis assistent, tuuri seda ei nimetatud aspirantuuriks assistent tuur oli sinna sisse saanud siis Kuuno areng ja Silvia Männik ja mul tekkis kange kihk ennast sinna ette valmistada, see ettevalmistus tähendas päris tõsist tööd iseseisvalt muusikaliteratuuri mängimisel õppimisel ja kirjanduse lugemisel ja peab ütlema, et Leningradi konservatooriumi assistentuuris sisseastumise tingimused olid tolle aja kohta küllaltki kõrged ja eeldati väga laialdasi teadmisi juba koorijuhina. Nii et lugeda tuli väga suurel hulgal läbi erialast kirjandust tutvuda väga suurel määral. Literatuuri käia tuli kaks korda mulle isegi võõrkeele omandamise nimel käia keeltekoolis igaks juhuks, kuigi tuli välja, et see tase võõrkeele osas Leningradis küll nii kõrge ei olnud, aga soodes iga Hiinast sisse saadav armsad käin siis juba kaks korda seal keeltekooli läbi. Aga vene keel oli suus, aga vene keel oli meil tolle aja kohta kõigil niivõrd-kuivõrd lihtsalt käibekeelena paratamatu vahel. Sellele aitas kaasa ka asjaolu, et Uno Järvela kutsus mind Estonia teatri koormeistri ametisse. See veel tiivustas mind rohkem, nähes Estonia teatris, kuidas valmib ooper, kuivõrd suur roll on koor, meistril ta selle lavastuse lõpptulemuse kujundamisel oli ju selline kord teatris, et koormeister juhatas lavaproove. Kuni siis ükskord orkestri dirigent tuli ja võttis selle asja üle. Nii et koormeisterpidisest ooperit otsast lõpuni valdama dirigendi tasemel ja Peterburi konservatooriumi tollal Leningradi konservatooriumi assistent tuuri sain sisse ja oli selle üle väga õnnelik. See oli väga rikastav aeg. Paralleelselt Estonia teatri koormisse tööga täiendasin ennast siis seal kolm aastat kaugõppes assistent tuuri lõpudiplomi sain 71. aastal jälle tekkis nagu uus kiusatus veel midagi rohkemat teha, kui seni tehtud oli. Ja niisiis läksin 72. aastal tal tollase Tallinna konservatooriumi õppejõuks, kusjuures see tähendas siis seda, et tuli anda dirigeerimist tunde ja seda just muusikapedagoogika eriala üliõpilastele pluss ka juhendada mingil määral koolipraktikaks, kuna me mingil määral nagu oli niisugune kalduvus alla ta administraator vist kellelegi lakkesse silma, igatahes kohe teisel aastal pakuti mulle kontsad tarvis dekaaniametit, dekaaniametit sai võetud tõsiselt ja kordama, armastasin ja karda, nõudsin. Ja selle töö käigus minut Ta sai ka konservatooriumi struktuuri mingil määral täiendatud, tundus, et nagu üks teaduskond, nagu meil oli, siis polnud isegi seda teaduskonna nimetust kasutuses. Ja et üks dekaad ja et kõik see tundus natuke olevat liiga kohmakas ja liiga suur hulk episi ühe inimese kureerida sai siis lahutatud, seda sai tehtud kaks teaduskonda ja interpreedid ja muusikateadlased ja ja sai mingil määral jaotatud ümbert ülesandeid tunniplaani tegemisel. Näiteks kui ennem, dekaan pidi tegema tunniplaanis tervele konservatooriumis ja siis tundus mulle, et, et see on niisugune töö, millega osakond suurepäraselt hakkama saab ja loomingulist inimest, kellel veel kogu aeg oli kõrval ka huvi tegeleda kooridega ei, ei olnud mõistlik niimodi suruda laua taha tunniplaane tegema. Eks kõik ametit ja tööd, mis talle said tehtud nagu 11 täiendasid, tähendab, kui ma siin nimetan, et olin ennem olnud Estonia teatri koormeister, siis tuli kasuks üliõpilaste juhendamisel ei olnud tarvis piirduda ainult koorilauludega, väid võis juba julgelt vette, et ega ooperikoori ja teisalt, et olin ka 71. aastal taljõudnute asutuse rami juurde poistekoori äikesed tagasi hüppena pean ütlema, Gustav Ernesaks kutsus mind sinna 68. aastal RAMi juurde taaselustama RAM-i noortekoori tegevust sai asutatud RAMi kooristuudio ja sinna noortekoori juurde siis 71. aastal läinud poistekoori. Ja kui nüüd Kahepoistekoori juurde jõudnult oma jutuga räägiksin, sellest natuke lähemalt, siis ütles, et noh, koore on ju tehtud ja igal kooril on oma lugu, jagas seda RAMi poistekoori näol, tekkis Eestis esimene klassikaline segakoor, kus poisid laulsid Sapriltailt ja sealt aga meie sealt, eks kas noored mehed või isegi vanemad tenorit ei passi? See oli algusest peale, noh, see oligi mul selle poistekoori loomise mõte. Kui ma seda noortekooriga olin tööd teinud, siis tunnetasin kuidagi seda trammi juures nordi kooriga esinemisvõimalusi saada on natukene vähe välja. Et sest kui oli mingisugune pidulikum suurem kontsert, siis esinema kutsuti ikkagi ramm, aga sa pidid oma noortekoorile ise otsima esinemisvõimalusi. Kuid kujutasin ette, et kui see oleks segakoor ja kui sealjuures on poisid, mis klassikalise segakoorile Euroopas väga üllatunud koorimudel, et see avaks hoopis uued perspektiivid ja pean ütlema, et, et see oli ainuõige otsus tol ajal tõestas ennast kiiresti. Poiste ja noormeeste värske koori kõla äratas Eestis kohe suuresti tähelepanu. Me saime kiiresti tuntuks ja meelde tulid paljud esinemised ja meile usaldati juba ka tollel ajal vastutusrikkaid esinemisi, nagu näiteks osavõtt Ukrainas eesti kultuuripäevadest. Ja küll siis sai hakatud juba sõita. Ja Leningradis käidud, kontserte andmas ja Venemaal sõidetud ja, ja nii edasi, nii et see niisugune klassikalise segakoorimudel posti kuritöös avas meile äkki nagu uued võimalused ja kohe leidus ka sellele järgijaid. Juba 77. aastal laulupeol sai isegi laulupeokooris rakendatud mees- ja poistekooride ühisesinemist. Et see Eestis leidis see mõte, et panna poisid, mehed kui väga toetamist ja ja noh, meeskoorid vaatasid alati sõbralikult äraootavalt järelkasvu poole ja tegevuspoiste segakooriga. Võib-olla oligi ka täiesti ütleme, lasteaia noorte muusikalises kasvatuses, nagu uute võimaluste Tegevuse juures huvitav ma ise kontratenorit, et koolitusest ja sai konsulteeritud mõnede kolleegidega välismaalt, nagu Karl ütles, et Norrast, kes on väga silmapaistev kontratenor ja kutsusin teda siia Eestisse ja sai talle ette lükatud mõningaid meie niukseid eeldustega poiss ja noh, näiteks Risto Joost oli kohe kes Karl exiti juures sai Tallinnas Ama võib-olla esimesed hääleproovid. Taavi praegustest tuntud lauljatest ütleme kes katsetas kontratenorit ja ma mäletan, et kui Tampa Taavi astus konservatooriumisse siis konservatooriumisse astus ta või bariton, aga poistekooris laulis ta ikka alti. Ja muidugi laulupedagooge tollane hoiak olijatest. Kooris laulmine ei tule ikka soololaule õppimise kõrval enam suuremat arvesse ja siis me pidime ohverdama omad solistid, tihtipeale konservatooriumi. Aga see niisugune sihiteadlik tegevus, Nort, vokalistide kvaliteetsed oli mul teine, ütleme liin selle poistekoori tegevuse juures, nii et kui me ükskord lugesin kokku, kui palju oli poistekoor ja noortekoor, professionaalseid lauljaid, siis ma sain neid üle 40, kes olid ennast sidunud kas siis rammiga, ooperikooriga või tollal raadio segakooriga või Tartu Vanemuise käe või siis filharmoonia kammerkooriga. Ja kes olid siis ka meie poistekoorist Tõi RAMi noortekoorist ratsastanud tõsisemalt hakatajatena laulu eriala, kes astus, et kas siis muusikakooli ennem või kohe otse konservatooriumisse. Taisto noor näiteks on korduvalt meenutanud seda, et ainult tänu sellele, et ma tema sealt 22.-st keskkoolist üles noppisin ja noorte laulma teinud, tänu sellele tema jõudis konservatooriumis seni Simone lauluklassi ja neid näiteid on teisigi, ütleme praegu tänapäeval teeb mul väga rõõmus, et Estonia teatri solist Oliver Kuusik, kas näiteks on meie poiss algusest peale ja ja tema areng terroriks oli väga rõõmustav jälgida juba kolmeteistaastaselt. Ta oli tal päris korralikult välja kujunenud tenori tämber hääles ja nüüd ta on ennast täiendada Inglismaal ja nii edasi, et tore on vaadata tagantjärgi meenutada, kuidas keegi alustas ja kuidas see tee on jõudnud. Aga lisaks sellele see poiste segakoor andiski võimaluse laulda selliseid teoseid, mida sa esitad orkestriga ütleme näiteks Neeme Järvi õhutusel ja suurel toetusel sai tavaks 70.-te aastate teises pooles, et iga vana aastaõhtul sai Estonia kontsertsaalis poistekooriga tollase ERSO ette kantud mingi Mozarti missa. See oli selle aja kohta omamoodi ka jälle üks julge samm ja uudne ettevõtmine sest ega seda vaimulikku muusikat ju kuskil absoluutselt keegi ei pidanud võimalikuks toetada, veel lubada, esitada ja eriti veel Estonia kontsertsaalis ja eriti veel lastega. Sa tuled laulma missat, aga kuna need tantsime ladina keeles, siis kelle pädevuses oli see kontroll ja tsensuur, need ei saanud nagu eriti suuremat aru, millest me laulame. Ja siis ikka igal aastal sai Neeme Järvi kell 70.-te aastate teisest poolest kuni äraminekuni Mozarti missasid ette kantud. Sealt Ta on jälle meenutada ilusat kooslust, kus solistide ansambel, mis, mis alati on ju kvartett seal ees aplalt, terve bass olid kõik oma koori noored lauljad ja kui seal on poiss-sopran ja poiss, Altia noor tenor, noor bass ja siis sellele vastab noorte poiste segakoor ja see kõik oli väga uus värv ja väga võluv ja sellega sai isegi tehtud kad plaat. Nii et meil on mälet missat laadistatud ja, ja kõige võib-olla grandioossed. Ettevõtmine oli tänu Arvo Valmerile ühe ERSO aastapäevaga seonduvalt. Stravinski psalmide sümfoonia plaadistamine. Stravinski psalmide sümfoonia on juba helikeelelt nii palju uudne, ütleme noorele inimesele poiste ja eriti, et laulda sellist muusikat, see oli nende jaoks nagu testastumine uude maailma. Ja ma võin öelda tagantjärgi, et huvitav oli see, et mida raskema ülesande selle korjete panid, seda suurema innuga sealt tehti. Suurema vaimustusega võeti sellest kõigest osa ja see Stravinski psalmide sümfooniaõppetsükkel. See läks selles mõttes kuidagi valutama. Entusiasmi Sid tahtmine ja see tunnetus, et meid on usaldatud, meil on suur asi teha antud ja et meid ootab ERSO ja Arvo Volmer ja see oli meile tõesti väga suureks väljakutseks ja arendas koori muidugi väga tegevus. Siin kuuleme ka koori Händeli oratooriumi Juudas Macabeus kontserdilt 1990 Paul Mägi juhatusel. No muidugi autoriteetse ja pika mehena ei olnud teil ju mingit probleemi poiste ohjamisega, kuidas teil õnnestus seda vaimsust ja entusiasmi nii erinevas eas poistes hoida ja kasvatada? See oli meil kollektiivne töö, ma pean ütlema, et näiteks kui me reisile läksime, siis noormehed said igaüks omale nimetuses papa ja igale papalsay antud vähemalt kaks poissi ja et mina ei pidanud mitte isiklikult seda poistegrupi kogu aeg ohjama ja neid suunama ja jälgima, kus nad on ja millega tegelevad siis iga papa vastutus selle eest, et tema poisiga on kõik korras. Ja see oli huvitav, see paljuski kasvatavalt papadele, sest et reisi Pädaks pole tekkinud mingi muugi kiusatus, aga papa tunnetas oma oma rolle ja saldavad noorte kasvandike ees. Olete ennastki unustada. Nii et see, ütleme, kollektiivne distsiplineerida, kollektiivne vaimsus, see sündis meil nagu selles ühistegevuses ja mul ei olnud tarvis seal administreerida või karistada või midagi, ma ütlen, et isegi koorile oli väga suur stiimul juba see, kui sai hakata sõitma. No kasvõi mööda seda Nõukogude liitu, sest välismaale meid ei lastud. Isegi kui 86. aastal üks tsehhi poistefarmid külla kutsus, siis öeldi mulle keskkomitees, otseselt lapsi me välismaal ei saada. Aegade sulandades küll. Me pääsesime välismaale kahjeks sitsi, poistekoori võib-olla tuntust tõusis Eestimaal veelgi, nii et me olime tegelikult esimene eesti koormis sõjajärgselt perioodilt pääses laulma Ameerika ühendriikidesse Lämmiposti koorina läksime Ameerikasse ja siis me olime juba ikka tasemelt tegelikult täiesti arvestataval maailmatasemel, nii et äratasime ikka seal suuresti tähelepanu kõigile nii professionaalsetele, muusikutele kui teiste poistekooride dirigentide ja nii et me tegime tegelikult Ameerikasse ikka väga eduka kontsertturnee. Ja sealt saime kutse eestlaste kaudu Austraaliasse ESTO-le 1989, mis jälle oli omamoodi etapp p loov sündmus selles mõttes, et see oli nagu esimene kord, kui väliseestlaskond ja kodu eest. D esindajad nii siiralt üksteise said käe ulatada, murdus nagu kahtlustame, et kas me oleme agendid, kas me oleme saadetud sinna mingisugust ideoloogiat levitama või midagi sellist, kui nad nägid-kuulsid mida me laulame, kuidas me laulame, kui poisid olid peredes, kui tead, inimesed tutvusid seal poiste kaudu sellega, mida mõtlesid, mida üldse Eesti noorsugu mõtles, sellest kõigest siis ütleme see Austraalia Estolid täielik vennastumine eestlaskonna vahel ja kadusid ära. Et väliseesti ja kodueestlaste vaheliselt niisugused eraldusjooned Või veel rääkida poistekooli tegemistest siis kui perestroika hakkas avama piire, siis läks poistel ka juba sõitmiseks sai käidud lisaks siis sellele Ameerika turneele kohe ka Kanadas koos ERSO väikese koosseisuga koos dirigent Peeter Lilje, ega jälle oli repertuaaris meil Mozarti, missa ja poistele oma soolokava ütleme kõige eksootilisem, võib-olla meie jaoks oli kutse Jaapanis. Käisime poistekooriga Jaapanis kontsertturneel, mille jaapanlased meile täielikult kõik välja tegid. Mul oli üldse põhimõte mitte minna lastekollektiiviga rahvusvahelistele konkurssidele võistlema, sest mul oli kuidagi mingi aimdus juba, et konkursid ei ole mitte alati kõige objektiivsemalt hindajad. Ja kui ma ise olin juba saanud 90.-te aastate alguses piisavalt kutseid käia rahvusvaheliste konkursside žürii des siis nähes nende konkursside köögipoolt ja seda, kuidas tihtipeale mõned žüriiliikmed püüdsid seda tulemust oma poole kangutada, oma rahvuskooripoole kuidagi tõmmata ja, ja tihtipeale žürii komplekteeriti see, kes selliselt, et seal ühe rahvuse esindajaid oleks rohkem sees, et jätame häälteenamusega saaksid panna asjad paika nii, nagu nendele meelepärane oleks ja nii edasi, siis tundub niimoodi, et, et see kõik ei ole väärt seda, et viied noored inimesed sellise löögi all, et neid võidakse mitte mõiste mitte hinnata seda, mis nad tegelikult on, vaid käib mingisugune manipuleerimine ja nii nad otsisin, siis annate poistekoorile võimalusi osaleda festivalidel ja festivale oli siin Euroopas piisavalt palju. Ja kuna eest tee oli nüüd selle vabanemisega ka Euroopa jaoks nagu äkki nisugune avastus jääb meie koorimuusika üldse hakkas Euroopas endale nagu kõlapinda leidma siis me saime päris kenasid kutseid festivalidele ja need festivalid olid jälle teistpidi koorile äärselt õpetlikud. Näiteks Itaalias sai käidud üks kord kammerorkestriga koos dirigendiks Paul Mägi ja need teosed, mida me ette kandsime, need kavad tõsiselt, see oli niisugune puhas muusika, tähendab, me ei läinud välja mingisuguses niukse atraktsiooni peale, et me persona oma mingisuguste välistas shoefektidega tähelepanu äratavad, rõhusime lihtsalt ikka puht muusika peale laulmise, ilu ja muusikaväärtuse väljatoomisele. Klassikaraadiokülaline on täna Venno Laul. Me jätkame jutuajamist. Enne põgusalt põikasime TTÜ juurde konservatooriumis, aga jätkaksime nüüd sellel teemal seal te olite tõesti mitmetel ametikohtadel. Jagasvatooriumi ametikohtade rida nägi siis nii välja, et kõigepealt vanemõpetaja ja sinna juurde administratiivne töö dekaanina siis õppe- ja teadusprorektorina ja siis 82.-st aastast rektorina. Ja rektori ameti võtsin vastu selle teadmisega iseenda jaoks püstitatud ülesandega konservatooriumi on vaja uut maja ja et muidu ma ei õigusta ennast selle kohal, kui ma sellega kohe tegelema ei hakka ja, ja tõesti, võin öelda, et, et kogu konservatooriumi rektori ametiaeg saigi pühendatud selle uue maja välja võitlemisele ja ja see tähendab kõigepealt seda, et tuli üldse viia vastavate instantside teadvusesse konservatooriumi maja vaja on küll, oli ju konservatoorium näiteks Vabaduse puiestee endise internaatkoolihoones sellises olukorras, et välismaalasi meie majja üldse ei lubatud tuua. Me olime selles mõttes nagu kinni on õppeasutus. Aga muusikat, õppeasutuse tegevuses olla selline suletud välismaailmast ära lõigatud üksus, kuhu keegi välismaalane ei tohi oma jalga tuua ja seal on ikka väga-väga kurb olukord ja siis teine küsimus oli, et konservatooriumi asukoht, kus ta saaks olla. Vali tuntuks saanud Gustav Ernesaks ütles, et konservatoorium ei pea olema H-tähekohtades, tal oli vist seal Kuusalu ja Kivimäe, et see peab olema kesklinnas. Siin kesklinnas ei olnud ka ühtegi platsi hoitud konservatooriumi jaoks, sest pold üldse võetudki kyll mingisugustes sky valitsevateks ringkondades, perspektiivplaani konservatooriumi ehitamist, see tuli lihtsalt see idee tuli, ütleme kõigepealt nii palju võimendada, et seda hakati aktsepteerima, et selle üle hakata mõtlema ja siis anti luba üldse hakata otsima kohta, kuhu konservatoorium võiks tulla ja ja kas võidutses saadav projekteerimisel loa, kas võid, konkursi kuulutasid välja ja see võitlus, kes siis tegelikult ikka läbi aastate, nii et 22. novembril 1990 sai siis konservatooriumi. Päev oli nagu muusikute kaitsepühaku päev, et see oli juhuslik kokkulangevus, mispärast mulle teatavaks said 22. november tehases siilipäev ja ja see oli tore sümboolne kokkulangevus. Oli see konservatooriumi, ehitame nüüd nii pikk ja nii valus ja nii keeruline, kui ta oli, aga minu ametiaeg rektorina sai 92. aastal otsa, ma olin siis olnud kaks perioodi AVIS aastat. Ja õnn on taeva tõdeda seda, et konservatoorium, mis tollal sai kavandatud ja, ja mille ruumiprogramm tuli ju Molhoos prorektor Endel Lippus ka kokku panna, sest kusagilt mujalt, et ei olnud mingit ruumiprogramm, ei võta, me pidime selle ise ise välja mõtlema, kui suur peaks konservatoorium oleme ja kui palju ruume ja millised ruumid seal peaks olema. Nii et praegu ei ole Muusikaakadeemia hoone külalistega mul kunagi tulnud tunda piinlikkust, et millise maja me ehitasime, see maja nagu sai ehitatud omas ajas mingil määral aitäh ja isegi peab ütlema, et õnn, et seda ei hakatud valmis ehitame nõukogude ajal, sest sel ajal olid ehitustehnoloogilised võimalused materjalide võimalused märgatavalt kehvemad kui pärast. Kui Eesti oli iseseisev, avaldasid piirid ja teised võimalused. Nii et see konstatavari on vaja, on praegu ikka väga õnnestunud objekt ja eriti sooja tunde, kes selle maja uksest sisse Võib arvata, et selle pingelise rektori töö kõrvalt oli lausa rõõm minna poiste ja noorte meeste ette. No mul oli selle direktori ameti kõrvalt tegelikult mitmeid rajada, ütleme niimoodi, et see poiste noortekoori juurde minemine oli mingil määral enda maandumine, aga mis oli eriti eriti põnev, minu jaoks oli äkki selle uue avanenud maailmaga kaasnenud võimalus käia rahvusvahelistel koorikonkurssidel Zürides seda, kuidas praegu inimesed võivad ringi käia, ennast täiendada ja õppida ja nii edasi, ega seda kohe ka üheksakümnendatel aastatel ei olnud, lihtsalt polnud inimestel raha ja ja polnud veel neid võimalusi, aga kuidagi äkki olin kellegi poolt ära märgatud, et kutsutu mingisuguse žüriisse ja vot siis hakkas nagu lumepall veerema, et kui sa oled ühes žüriisse sotsiaalnagu piisavalt objektiivselt ja asjatundlikult ennast näidanud, siis kohe seal Nende konkursi külaliste hulgast või samas žüriis istunud kolleegide hulgast oli jälle neid, kes mingis teises konkursis olid osanikud ja siis hakkas tulema neid kutseid, nii et mul oli teinekord üle 10 rahvusvahelise konkursi žürii aastas ja ühte kohta kusaineid züriisid siin ütleme 90.-te aastate algusest, kuni siis niukse aktiivse koolijuhi tegelikult lõpuni üle 90 nende hulgas oli, ütleme, geograafiline haare oli siis kaks korda Jaapanis, Ameerikas, kes Iisraelis ja väga palju siis Euroopas. Nonii, näiteks Sa žüriis, kus omal ajal me teame, et Tallinna kammerkoor seitsmekümnendatel aastatel seal oli nagu esimene pääsuke, kes pääses rahvusvahelisel koorikonkursil leiad tuliselt retsast kuldmedaliga tagasi mudeli siis pärast nüüd üheksakümnendatel aastatel võimalus kuus korda olla aretza žüriis. Eestlased seal rõdul ja kujutasin ette, mis toimus seal seitsmekümnendatel aastatel, kui Tallinna kammerkoor seal laulis või teine näiteks väga tipptasemel konkurss roosa Baskimaal osa, konkurss valis perkoore kokku, seal tulite käri gradeni, koor Rootsist ja Inglismaalt paremat. Ühesõnaga nende agendid käisid ringi mööda Euroopat, kuulasid koore jätta lausa konkurss oli, tõesti, võiks öelda, et Euroopa koorikonkurss üks tippudest katoloza konkursid oli mul au käia kuus korda. Lang, Allen, Vellang, ahven, nagu nad ise hääldavad veel siis seitse korda Ateenas üle 10 korra ja nii edasi, nii et ja miks me neid kord rõhutan, siin praegu tähendab, sellel kõigel oli minu jaoks hoopiski sügavam tähendus, kui lihtsalt minna ja vaadata, kuidas koorid laulavad ja panna seal punkte. Seal ma sain tohutul hulgal näha ja kuulda koorimuusikat, mida meil siin ei minu õppe ja ega ka seitsmekümnendatel kaheksakümnendatel aastatel. Neid teoseid, mida seal koorikonkurssidel esitati, neid oli väga õpetlik kuulata. Alati oli lubatud võtta noodid pärast kompusse endaga kaasa ja nendega tulin siis Tallinnasse ja õpetasin tudengeid, see oli tudengitele omamoodi jälle niisugune. Lisaaken ütlevad muusikaliteratuuri, et saime väga suurel määral kaasaegset hell loomingut läbi tiri kirjutav kasvatooriumis, üliõpilastega. Nii et tegelikult võib arvata, et noil aastail olite te kõige paremini kursis olev inimene maailma koorimuusika. See tähendab, ma ei taha öelda, et, et mälestused on ainult kõige paremini kursis, küllap siin noh, ütleme Tõnu Kaljuste oma kammerkooriga juba olid ka seda maailma avastanud piisavalt ja eks üheksakümnendatel aastatel nendel tegijatele avaldasid need koorimaailma uksed ka ka teistpidi. Aga lihtsalt, et mu enda jaoks ma isegi vahel võrdlesin seda nii et, et see on mul veel kolmas kõrgkool, et kui esimene olid, ütleme Tallinna konservatooriumi koorijuhtimise eriala viis aastat ja teine oli Leningradi konservatooriumi assistenttuur, et siis nüüd see rahvusvaheliste konkursside söörites istumine, et see oli mul nagu kolmas kõrgkool, kus ma sain veel viimase lihvi muusikalises ütleme arusaamas mis on mis ja mis on. Ajal, kui teie olite Eesti kooriühingu esimees, astus Eesti kooriühing Euroopa koori Föderatsiooni liikmeks. Mida see endaga kaasa tõi? Vaat see on üks väga oluline läbimurre jälle eesti koorimuusikal rahvusvahelisel tasandil. Euroopa koori Föderatsioon ühendas endas praktiliselt kõiki maid ja kui me saime iseseisvaks, siis oli üsna loogiline, et, et ka Eesti astub selle organisatsiooni liikmeks. Sass, kuna juba meie koorimuusika oli hakanud nagu imbuma Euroopasse, kui piirid läksid lahti, kord hakkasid sõitma ja nii edasi siis see väljund Tormise muusika ja üldse Eesti koorimuusika võib olla uus nägun. Europagorde jaoks äratas huvi meie koorimuusika vastu. Ja kui Euroopa kooriföderatsiooni juhtorganite ütleme, juhatuse ja nõukogu ja kui sa vastavalt alakomisjonid, muusikakomisjon, laste muusikakomisjon ja nii edasi, kui need vali, siis juhtus nii, et, et mind kui Eesti kooriühingu esimest sinna mitmetesse komisjonidesse jaga Europa paarid föderatsiooni juhatusse ja samuti Se International Federation of Music rahvusvaheline koorimuusikaföderatsioon, mis on ülemaailmne, mille peakontor oli USA-s. Kas see oli väga huvitatud Eesti ühinemisest ülemaailmse koorimuusikaorganisatsiooniga, selle nimelt toodi isegi sümpoosion Tallinnasse niimoodi, et see algas Stockholmist tuli Estonia kontsertsaali ja läksite edasi Helsingisse ja see tõi siia Tallinnasse üle 500 dirigendi. Absoluutselt üle maailma oli see koosseis kokku tulnud küll Lõuna-Aafrikast ja Austraaliast ja Uus-Meremaalt ja Euroopast Ameerikast igalt poolt. Ja vot see niisugune avanemine maailmale läbi nende kooriorganisatsioonide oli nagu üks võimalus, millest tuli kinni haarata. Ma olin seal mitmeid-mitmeid aastaid selle juhatuse liige, ma arvan, et sain üht-teist siiski ära teha selleks et Eestit teavitada, et rohkem ülemaailmses kori liikumises siin sellest rahvastest sümpoosionil, mis Tallinnas tuli, sellest juba oli jutt. Aga need ütlevad, et meil on laulupeod, mis asjad need on ja nii edasi, seda tuli kõik hakata alles selgitama. Polnud ju nendel nõukogude ajal võimalust käia siin eesti laulupidudel. Mingi kuuldus oli võib-olla levinud, aga mida see täpsemalt endast kujutab ja nii edasi, nii et me näiteks isegi ja ma mäletan, et selleks, kui siis rahvusvaheline sümpoosion siin Tallinnas oli 90. aastal, see oli augustikuus, siis me korraldasime nende auks isegi lauluväljakul, minilaulupeo. Kutsusime üle Eesti Vabatahtlike. Tulge laulma. Umbes 5000 lauljat Eesti koordist tulid lauluväljakule augustikuus ja ilm juhtus kääneks, ilus oleme, jääb, see rahvusvaheline kuulajaskond oli vaimustatud, sai nagu õrna ette kujutasin, mida kujutab endast Eesti laulupidu ja noh, me teame, kuidas on huvi kasvanud ja süvenenud ja nii edasi ja siis tulid juba laulusillad ja siis läksime edasi. Jah, ütleme niisugust ühistegevust mitmes liinis. Ja praegugi on Eesti kooriühing esindajat. Nendes juhtorganites Kaie Tanner on olnud praegu seal oli Aarne Saluveer. See näitab seda, et Eesti koorimuusika on äratanud tähelepanu, selle vastu on tõsine huvi. Ja kuivõrd Eestis on, mida koorimuusika vallas näidata. Ta ärkas organisatsioonilist laadi tegevuses, et kuidas valmistatakse ette laulupidusid ja nii edasi. Ma isegi lugesin, sain Saksamaalt alles praegu paar päeva tagasi buketi, kus tutvustatakse, mis toimub siin järgmisel aastal Euroopas ja sealt. Oi kui kena tunda ära, et ka Tallinnas jälle võetakse vastu Euroopa kori föderatsiooni vahendusel. Koorijuhte tehakse nendele niisugune koolitus, kuidas korraldada selliseid suuri koorimuusika pidusid, nagu laulupidu on seda organisatsioonis küljega, viiakse kurssi ja ja kuidas seda finantseeritakse. Ühesõnaga see tegevus, mis üheksakümnendatel aastatel alustatud, see praeguses mõttes jätkub täie hooga. Te olete elus jaksanud palju kohustusi enda kanda võtta, aga kuidas on teil lugu energia taastuvat viskama? Energia taastootmise on mulle andnud mu kodu ja ma võin öelda, et igas olukorras on mu kodu, annad mulle tegelikult hindamatult suureks toeks, sel aastal sai meil abikaasa Reedaga ühist eluviiskümmend aastat, et need olid nagu kuldpulma-aastapäev. Palju õnne, aitäh ja vennalt, et see 50 aastat on. Selles mõttes on meil niisugune ilus aeg, et me oleme elanud nagu üksteisele toetudes ja see toetus ei ole väljendanud mitte ainult selles Kena kodu eest on rohkem valitsenud Reet, minul ei olnud selleks lihtsalt kas aega või ei olnud sellist soodumust, aga reedel on tõesti olnud pühendumust hoida, kujundada kena kodu ja meil on teine suur. Selle juures olnud meie kaks last, tütar Meeli, kes on nüüd kõrva-nina-kurguarstina tegev ja kes veel isegi oma kolme lapse kõrvalt Helsingi ülikooli juures doktoridissertatsiooni ja poeg Indrek kes samuti oma õpingutega on meile rõõmu valmistanud, tema sai oma doktorikraadi Zuliaadi muusikakoolis New Yorgis, nii et lasteaia, niisugused head tulemused hariduse vallas nende praktilises erialases tegevuses, see on meid rõõmustanud ülimalt ja samas me naudime seda, et meie perekond on väga kokkuhoidev, need on äärmiselt tihedad sidemed olnud, kui ma lastega. Indrek oli ju üle 20 aasta Ameerikas. Sellele vaatamata olime kontakt äärmiselt tihe, eriti pärast Skype'i leiutamist. Ja töö käis tema siin, käisin meiega seal ja, ja tütar Meeli, kes töötab arstina Soomes, mitte sele buumi tõttu, et eesti arstid kolivad Soome mitte seetõttu, et tal lihtsalt juhtus nii, et ta abiellus soomlasest doktoriga ja elavad, töötavad mõlemate arstina Helsingis, aga Helsingi on Tallinnale nii lähedal, et neid näeb iili tihti siin Eestis ja iga kuu kord vähemalt peale selle kuidagi energiat taastumine on oluline igale inimesele, siis muidugi tuleb ka ise sellel natukene mõelda ja, ja meil on olnud omada Niukest kena suvekodu Vilsandi saarel üle 40 aasta, mis on ka meie peret hästi tugevalt liitnud, nii et kui tütrel on juba kolm last ja küll kaks siis küll on rõõm, kõik lapselapsed viis tükki ja, ja nende nende peret seal Viljandis aeg-ajalt kõik kokku saada. Et sellist, ütleme enesealalhoidu mingil määral, kui seda nii võib nimetada, selle peab igaüks mõtlema ja kuskil peab siiski leidma võimaluse lõõgastuda. Ma usun, et kui poleks olnud mul kodu toetada, just siis poleks suutnud ka üheaegselt kõiki neid ametit vedada, sest oli tõesti Aecus konservatooriumi drina ja 10 aastat olin kooriühingu esimees. Sinna kõrvale veel poistekoor ja oli ka veel teisi ühiskondlikke ameteid. Ja mul on ka tagantjärgi alati äärmiselt soe tunne meenutada abikaasa Reedaga ühiselt Estonia teatris töötatud aeg, et tema töötas 25 aastatest teatris kontsertmeistrina. See oli isegi meie silmis Estonia teatri omamoodi kuldaeg, kus olid sellised solistid endastmõistetavalt etendustes kaastegelased, Georg Ots, Tiit Kuusik, Hendrik Krumm, Urve Tauts, Teo Maiste, Anuga Margarita Voites, Voldemar Kuslap, Helgi Sallo. Seda rida võiks pikendada, kui kõik nimed ritta panna ja me olime sel ajal Teatris dirigent Neeme Järvi, sealt kõrvalt. Eerik, las see oli lihtsalt vapustavalt põnev aeg ja, ja see oli, mis me ikka ääre tagajärjel liitis ja reetur kogu poistekoori tegevuse aja olnud algusest lõpuni esimesest posti Korartamise päevast kuni viimase päevani. Ja seda see 30 aastat, seda postikord tehtud koos. Reet oli selle koori kontsertmeister ja mul abiline igas asjas. Niisugune ühistegevus, ühised huvid, ühised arusaamised, see on meid liitnud ja seal mind suuresti toetanud, ilma selleta võib-olla poleks niisugust mitmekülgset koormat jõudnud vedada. Ja väga tähtis roll on teie peres olnud klaveril. Abikaasa mängib klaverit, poeg ja pojanaine ja praegu juhita teie Estonia klaverivabrikut. Kuidas teil läheb seal? Jah, ma pean ütlema, et tänu sellele, et Indrek pidas vajalikuks mind kutsuda klaverivabrikusse muusikaliseks eksperdiks, klavereid hindama, et, et tal ei olnud nagu see klaverite niuke igapäevane kuulamine nagu veel juurdunud vahel aeg-ajalt küll kutsutud konservatooriumis pianistid klaverit testima, aga aga see ei olnud niuke, regulaarne süsteemne tegevus ja tänu sellele mul tekkis võimalus niimoodi sisse minna klaverivabrikut tegevustesse mis päädis sellega, et alates 2005.-st aastast tuli mul ülevõttena klaverivabriku juhtimine. See aeg on olnud selles mõttes jälle eru spiraadis, nagu üks aste edasi ütleks isegi nii, et kui president Ilves siin Eesti iseseisvumisaastapäeva kõnes saavutused Eesti jaoks on iseloomulik ikka uus algus. Vältavate klaverivabrik oli minu jaoks täiesti uus saadavus, aga ta oli uus algus. Toetust tugevasti eelmisele kogemusele eelmisele kogemusele admistreerimises, juhatamises, kollektiiviga töötamises, muusikalises, ütleme, kogemuses, arusaamades. Klaverivabriku juhatamine läks selles mõttes nagu spiraali mööda jälle uue astme võrra edasi, et sealt sai hakatud välja arendama ka uusi klaverimudeleid, nii et siis 2010 valmis Estonia kaks, kaks viis sentimeetrit, 2005 ja 2012 valmis klaver Estonia 210. Miks neid niisuguseid uusi klaveri mudelit oli, see polnud mingist edevusest ega kellegi eneseupitamine sellest tingitud algust saanud, see oli lihtsalt elu nõue. Ja sellele oli mõeldud ka juba isegi 70.-te aastate klaverivabrikus, aga nad tegudeni polnud jõutud ja kuivõrd klaveri maailmas siiski peetakse väga oluliseks seda, et tootjatel on välja pakkuda rohkem kui kaks, kolm klaverisuurust? Ta on inimestel võimalus valida erinevate klaverite vahel. Siis lünk tuli lihtsalt täites või nõukogude ajal tehti ainult kahte klaverisuurust 190 ja 274 siis juba Ameerika turu Indrek laulu poolt Ameerikast esitatud nõudmise survel Te siin ja töötati välja stuudioklaver Weiminioon, klaver, mis oli siis 168 sentimeetrit nartsiss, see oli siis 1996. Aga ikkagi oli tunda kabinetklaveri 190-st sentimeetrist, hüpata kohe kontsertklaveri peale 270 40. Sa ütlesid, et sa oled peaaegu meetrise pikkusega vahemikus sead puudub midagi ja vaat seda vahemikku siis täidetud kahe uue klaverimudeliga ja klaverit tulid erakordselt hästi meil välja peaksin ütlema, et klaverivabrikus on selline inimeste kogum praegu selline ajupotentsiaal kes suhteliselt kõik need elemendid omavahel koostöösse viia ja klaveri kõlama panna. Ja minule jäi selle juures niuke administreerib roll tagamaks seda, et kõik saab tehtud, et kõik vajalikud ja vajalikud muudatused saad sisse viidud saavad finantsiliselt toetatud ja selle tulemusena on praegu nüüd Estonia klaveritel turul märgatavalt parem situatsioon. No ütleme, see 210 suurus, klaver on isegi eesti inimestele praegu paraku veel nägemata ja teadmata, mis see endast kujutab. Aga me New Yorgi diiler, kui ta sai esimese klaveri selles suuruses, helistas Indrek, Indrek it's very very verikud, piano. Very very very, kes kolm korda sealt läbi. Ja praegu ükskõik milline tiitel ka meil on saanud selle klaveri, kui nad on kõik laevastik. Enne laul mida Teie ütleksite elu ja ilma näinud tegusam mehena, tänastele noortele, mis on need peamised väärtused, mille nimel tasub vaeva näha ja pingutada ja? Poole pürgida ikkagi on kõige alusharidus ilma hariduseta, see on niisugune pimesi lihtsalt kodamine, see on nagu, ütleme, sööst, tundmatusse ja teadmatusse, aga kui inimene otsustab millegi kasuks, siis ilma hariduseta, et ilma koolitus, et ei ole võimalik tulemusi saavutada. Ja kui siin praeguse aja võimalusi silmas pidada, siis ütles, et isiklikud ei ühine selle kooriga, kes pidevalt halab, et meil on väljaränne. Ma ütlesin, et need noored, kes praegu ennast oma hariduse nimel täiendavat välismaal laske minna, te tulete sealt tagasi, sest et tajute seal, et ega seal keegi ei oota teid ka pärast piimajõgede ja pudrumägedega, kui te olete oma hariduse kätte saanud. Seal käib karm võitlus, kohanimed ja konkursid, on seal ka halastamatut ja nii edasi, aga te tulete tagasi ja teie kogemus rikastab Eestit ja annab teile endale et oma elu elada, nii nagu te olete seda endale ette kujutanud ja tahtnud. Nii et kui praegu üldse midagi üldistavat öelda noortele, siis ütleks ainult seda, et õppige keeli, seadke endale suuremad eesmärgid kui meie eelmistel põlvkondadel. Võimalikud olid. Omandage haridus, härra mustaga Eestimaad, siin Eestis on väga ilus elada, siin on võimalused teha ei pea, arvame, et mujal kogu aeg on kõik parem. Tema poeg Indrek Laul on selles mõttes juba hea näide lähedalt võtta. Et alles üle 20 aasta olnud Ameerikas tuli ta möödunud aastalt tagasi Eestisse oma perega vajalikuks. Et tema poegadest kasvavad eestlased. Et nad saaksid isamaalise koolituse ja hariduse ja me oleme praegu sellest kõik õnnelikud, et andmeid nädal siin oma perega ja, ja meil on arusaamine, et see võiks olla nii ka igal teisel, kes välismaalt on hariduse omandanud, et tuled tagasi ja leiate siin rakendust. Suur aitäh fenna laul selle jutuajamise eest ja soovin teile veel kord, palju õnne ja palju jaksu, jõudu ja kõike head, ilusat. Suur aitäh ja aitäh kutsumast raadiosse. Olen ise klassikaraadio pidev kuulaja, nii et selles mõttes on see mulle praegu väga austav. Allasin teie poolt intuuri ärritav, aitäh. Saate Venno laulu 75.-ks sünnipäevaks koostas Kersti Inno saates kõlasid fragmendid tormises singi, võrgu, endeli ja Beethoveni muusikast.