Liibüa lasensiimi ei võttasklük. Ontaaž vastasvaht Miia aitad vaatessaadil. Head kuulajad, lubage mul öelda paar sõna õnne kohta ja selle kohta, mida see sõna minu jaoks tähendab. Kõnelejaks oli Herman Hesse ülesvõte pärineb aastast 1953. Kirjanik oli siis 77 aastane Nobeli preemia laureaat ning elas juba aastakümneid Šveitsis riigis, mille ta oli valinud oma kodumaaks. Kui aastates inimesed püüavad meenutada, millal, kui sageli ja kui väga õnnelikud nad on olnud siis otsivad nad neid hetki eelkõige oma lapsepõlvest. Mõtisklus õnnest viis Hesse tagasi oma juurte juurde Schwartz valdi lähedal asuvasse linnakesse Kalvi. Siin sündis ta teisel juulil 1877. aastal, seega 125 aastat tagasi. Infost sälligend geenipraktikaid. See oli minu koolipoisipõlves väga oluline, samas nii tõeline, ürgne ja müütiline, on seejuures tunnetus. Et see vaikselt naer kahekesi olek maailmaga. See piiramatu aja, lootuse ja hirmu tundmise vabadus. See hetk ei kestnud kaua. Võib-olla vaid minuteid. Kalvi raekoja tornikell külastaja aimab siin veel tänagi tüüpilise ilusa vana saksa väikelinna võlu tunnetab linna sellisena, nagu see kunagi enne 20. sajandi purustusi ja moderniseerimispuhanguid välja nägi. Sopistunud kitsaste tänavatega veidi unistada ja väga kodune, ent Barakuga lämmatavalt kitsas. Raekoja platsil seisab Hessen sünnimaja. Tornikellade helin oli tema lapsepõlve igapäevane saatja kindlasti ka sel päeval, milles ta nüüd vana mehena kõneleb. Aita Venno, räinam Helm, low-screen. Ja siin Fowlük pess anduvas habedad suusaižuenstusk, laid, angetsu. Neeruva fon mainima teid aus fundovel, nihtsusheen. Eeveetizušueenesime kuidas Lanneff tüta Fomnapa Hausi Oli hommik, läbi kõrgete akende nägin ma naabermaja pika katuseharja kohale rõõmsat, puhast helesinist taevast. Mulle tundus, et ka tema oli õnnelik. Just nagu oleks tal ees midagi erilist, mille puhul on ta end riietanud oma kõige kaunimasse rüüsse. Midagi muud maailmast polnud minu väikesest voodist näha. Aidze imeilus taevas ja suur tükk naabermaja katust. Õnnehetkede otsimine katsed neid tagasi kutsuda ja kirjeldada on Herman Hesse elu ja loomingut läbiv peamine idee. Kas õnn kestis 100 sekundit või 10 minutit. Kõik see oleks olnud justkui väljaspool aega. Sarnanedes iga teise tõelise õnnega nii täiuslikult nagu sarnaneb üks laperdav sinitiiblane teisega. Õnnelik elu on siiski midagi enamat kui rida üksikuid õnnehetki midagi muud kui turvatunne kitsas sotsiaalses ruumis. Näib, et seda tunnetas noor Hess väga varakult. Ta igatses avarust ja mitmekesisust, siirust ja laia maailma. Ta nõudis enesele valikuvabadust, vabadust leida oma tee. Me elasime range seaduse järgi. Vagatseva kristliku põhimõtte kohaselt oli inimese tahe oma olemuselt ja tekkelt kuri ning see tahe tuli kõigepealt murda. Herbert šnierle Luts Calvist pärit esse ekspert tunneb isiklike kogemuste põhjal olustikku, milles noor võitlejahing üles kasvas. Herman esse oli väiksest peale umbusklik igasuguste maailmavaadete ja seisukohtade suhtes, mis üritasid elu ühemõtteliselt ja selgelt paika panna ning jooksid tegelikult kinni iseenda piiratusse. Siia kuulus loomulikult kabietism, milles tema vanemad kiivalt kinni hoidsid. Hess ei pidanud Vagatsemist ausaks, see kajastanud tema meelest reaalselt maailma. NK Pietismi suhtes ei suutnud jõuda mingile kindlale seisukohale. Seepärast võitles ta end selles suure vaevaga välja ning jäi otsijaks elu lõpuni. Mina, kes ma oma olemuselt olen talleke juhitav nagu seebimull oli vähemalt oma noorusest tõrges ja sõnakuulmatu ning võitlesin igasuguste käskude vastu. Pruukis mul vaid kuulda sõnapaari sa pead, kui kõik minus hakkas keema, pöördus ristikäsule vastu ja ma tardusin. Ta sai aru, et pole olemas lõplikku tõde, mis sulle tee kätte näitaks. Sai aru, et inimene peab pidevalt muutuma pidevalt otsima, endasse pidevalt uut talletama ning seda ka ümber töötlema. Sellest impulsis lähtuvad ju ka kõik tema raamatud, kus ta esitab oma elukohta käivaid küsimusi ikka ja jälle uue nurga alt vaadatuna. Iga kord on tegemist uue katsega. Algas Peeter kaamentsindiga ning jätkus jutustuses ratta all. Siis tulid teemian järelsiidharta, järgnesid stepihunt, nartsissi ja kold mund. Nii oli see ka klaaspärlimängus. Põhimõtteliselt on need kõik ju katsed eneses selgusele jõuda. Purskkaev Maulbroni kloostri keskaegses ristikäigus. Siinne olustik kajastub romaanis nartsiss kolt mund, kus purskkaev on saanud nimeks Maria Bron. Romaanis Klaaspärlimäng on kloostri ruumidesse paigutatud valdselli eliitkool, mis on taimelavaks osavatele klaaspärlimängijatele. Ma astusin veel ühe sammu ja teise, enne, kui heli jõudis minu teadvusesse. Seal ma nüüd seisin vaikselt, mu süda hakkas värisema ning mälestustes avanesid taas pidulikult väravad. Tekst keerleb noorusmälestuste ümber traditsioonidest, rikas Maulbroni seminaris selles endisesse kloostrisse rajatud evangeelses internaatkoolis, kus õpetati tulevasi teolooge, käis 15 aastane Herman alates 1891.-st aastast. Tõsi küll, paid üsna lühikest aega. Segadusse aetuna ja häbenedes lähenesin ma imele. Seisin purskkaevu kabeli sisse käigus ja nägin võlvitud ruumi selgetes varjudes kolme purskkaevu kausikest üksteise kohal liikumas. Maulbroni klooster kanti hiljuti maailma kultuuripärandi nimekirja. Ristikäigust on näha koolilaste endiste magamisruumide aknad. Õhtuti saatis veevulin Hesed kuni magama jäämiseni. See purskkaev laulab mu nooruse laulu, temale kuulusid minu armastus ning unistused ajal, mil iga armastus oli veel sügav ja põletav iga unistusi veel tähine taevas täis tulevikku. Unistused muutusid hirmuunenägu teks. Maulbronist sai noore hingedraama näitelava õppur, Hesselle määrati häbiväärne karistus. 1892. aasta märtsis lahkus ta luba küsimata kooli territooriumilt ilma mantlite ilma rahata ilma igasuguse mõjuva põhjuseta. Nagu kooliarst vanematele teatas. 72 tundi, rändas ta läbi maastiku, ööbis lahtise taeva all. Seejärel võttis sandan ta kinni. Õppur polnud üles näidanud piisaval määral truudust. Ema kirjutas, et parem olgu ta poeg surnud, kui ta teeb pattu. Isa viis noore Hermanni nõia juurde, et see pojast kuradi välja ajaks. Enesetapu katse. Närvikliinik diagnoos, melanhoolia 15 aastase poisi kiri oma isale. Väga austatud härra, kuna te näitate end nii silmatorkavalt ohvrimeelsena, siis tohiksin ehtelt seitse marka või ka kohe revolvrit paluda. Pärast seda, kui te viisite mu meele heiteni, olete ju ometi valmis mulle ühe nendest saatma ning nii minust vabanema. Raekoja platsist veidi maad eemal seisab Herman Hesse muuseum. Väikelinna austab oma suurimat poega. Käesoleval juubeliaastal toimus Hesse festival, mis kestis kogu suvemuuseumis, on pandud välja hulgaliselt originaaldokumente ning kogu maailmast saadud raamatu eksemplare. Siin on ka kirjaniku kodust pärit tarbeesemeid. Ühel paljudest riiulites lebab püstol. Väiksekaliibriline näeb välja nagu mänguasi Enton surmavalt ehtne. Püstol on tõenäoliselt pärit stepihundiajast. Leidsime selle Hessest maha jäänud asjade hulgast. Folker Michaels vastutab kirjastuses Surkam Hesse teoste eest. Kirjaniku, elulootõusu ja mõõnaaegadega pole keegi nii hästi kursis kui tema. Püstol ei ole butafooria tihtipeale elu ja surma piirialadele viinud meeleheide saatis eset tegelikult tema elupäevade lõpuni. Seepärast oli tal püstol ka alati käepärast, juhuks, kui olukord peaks muutuma täiesti väljakannatamatuks. Õnnehetkede sisemise rahu ja tasakaaluperioodid olid kinni makstud arvukate kriiside, konfliktide, depressioonihoogude ja kokkuvarisemist, aga Hesse teosed on autobiograafilised. Veel enamgi. Nad on eneseteraapilised hingeliste pingete maandamised. Selles peitub kirjaniku loomingulise jõudluse allikas. Pärast raamatukaupmehe õpinguid tüübingenis ning ametikohale asumist paasalis. Pärast paari näpuharjutust, luuletustega ja esimese romaani ilmumist tuli kirjanduslik läbimurre. See oli aastal 1904 Berliinis hea mainega Fischeri kirjastuselt ilmus esse romaan kaamentsent bestseller ning armastatud teos tol ajal Saksamaal tekkiva noorsooliikumise kultusraamat. Nagu teada, oli mul soov tuua ühest suuremast teosest tänapäeva inimesele lähemale looduse suurejoonelist ja vaikset elu ning muuta see temale armsaks. Nii kõneleb romaani minategelane kirjanduspõllul esimesi samme tegev peetarkamentsent. Ma tahtsin õpetada inimesi kuulama maakera südamelööke, tahtsin, et nad võtaksid osa looduse kui terviku elust. Samas soovisin, et nad oma globaalses mõttes lühikese eluea jooksul ei unustaks, et me ei ole jumalad, et me pole end ise loonud, vaid et me oleme maa ja kosmilise kõiksuse osakesed. Tagasipöördumine looduse juurde iseenda ja looduse kokkukuuluvuse avastamine keha ja instinktide vabastamine, lihtsa elu pühitsemine ning vabatahtliku vaesuse ideaal püha Assisi Franciscuse vaimus. Need motiivid, mis kõlasid esmakordselt romaanis mägede lapsed ehk beeta kaamentsent ja millest pidi saama autori teoseid läbiv punane. Parem oleks küll ütelda roheline niit. Õppisin tundma üksindust ja häda, pöördusin tagasi kõige algelisema elu juurde. Taas välja murdmine ja teele minek. Vahepeal kolmekümneaastaseks saanud kirjanik põgeneb aastal 1907 esialgu küll vaid lühikeseks ajaks kirjanduslikku seebimise rutiinist ning mitte just eriti õnnelikust abielust. Hesse Võlumägi on Moontverita Tõe mägis Šveitsis Tessinis. Askono on kogu Euroopa vabade hingede kogunemiskoht. Ma elan paljalt ja tähelepanelikult nagu hirv oma kaljulõhes. Olen tõmmu, punakaspruun, sale, sitke, kiire ja mu meeled on teratunud. Haistan kaugel küpsete maasikate lõhna, tunnen tuuli, torme, pilvede kuju ning looduse ilmamärke. Hesse kohta Gusto Kreeserit pikajuukselise pehmeloomulist, Moontveritaa kultuuri prohvetit. Mõned päevad elavad nad koos ühes koopas. Hermann Müller on uurinud selle subkultuuri ajalugu. Ühtpidi on see ürgne elamus teatud mõttes nagu kombetalitus, mida ta Arkanjo metsas kogeb. Võttes omaks kõiki ürgses elustiili kuuluva koopaelu, ei ole ju asjata kiviaja ehk siis inimese elu algperioodi sümbol. Ütleksin, et see on teatud mõttes loobumine teadvuse nii-öelda soomustamisest. Ta vabastab end igasugustest piirangutest nii väliselt kui sisemiselt. Ma kuulen ja näen maakera elu, ma elan ja hingan kaasa, olen muutunud rahulikuks ja tagasihoidlikuks. Kogu elu toimub vabas looduses, sealseid inimesi nimetatakse päikesekummardajate, eks see on aga asja üks pool. Kaljud, mets, seega tagasipöördumine ürgset elementide juurde. Samal ajal on siin esindatud ka anarhism. See on ülestõus ühiskonna vastu. Veel on siin esindatud usulisi, müütiline eluhoiak. Hesse loeb Klavatskit, India filosoofiat tagavad kiitad hindude pühakirja. Pietistlikust Calvist pärandina kaasa saadud kitsas maailm avardub igas suunas. Poliitilisel pinnal tähendab seevastuhaku tolleaegse ühiskonna tolleaegse Saksamaa autoritaarse põhiseaduse vastu. Kehtiva usulise traditsiooni vastu väljaastumist märgib kirjaniku huvi idamaiste religioonide ning spiritualismi vastu. Samuti huvi elu algelemendi looduse vastu. Esimese maailmasõja elab Hesse üle saksa riigi kodanikuna, kelle elukohaks on Šveits. Ühena vähestest Euroopa intellektuaalide, protesteerib ta avalikult selle kohutava massimõrva vastu sattudes nõnda Saksamaa natsionaalsotsialistliku ajakirjanduse orbiiti. Pärast sõda saadagahessest põrgust läbi käinud põlvkonna Kultus autor. Siit harta õppis igal sammul midagi uut. Maailm oli muutunud siit. Harta süda oli võlutud. Ta nägi, kuidas päike tõusis ülemetsaga kaetud mägede ning kuidas kaugete palmirandade taha loojus. Ta nägi öösel taevalaotuses tähtede korrapäraseid jooniseid nägi kuusirpi just nagu laeva ujumas taeva sinimeres. Sidharta ilmus Berliinis 1922. aastal. Tegemist on Hesse kõige edukama raamatuga, mis räägib sellest, kuidas noormees lahkub oma vanematekodust ja koolist ning võtab ette pika rännaku. Siit harta ärkaja, India Brahmani poeg, te iseenda juurde kõneleb folker Mess jänes, Hesse, teoste kirjastaja. Hesse ei rännanud, nagu tema esivanematest misjonärid tabas Euroopa Aasia alternatiivsetele maailmapiltidele. Aasia maailma nägemused huvitasid Esset eelkõige seetõttu, et sealsed rahvad olid aastatuhandeid tulnud toime ilma sõdadeta. Hindu ütleb atmann. Hiinlane, ütleb ta, kristlane, ütleb arm. Erinevad sõnad ühe ja selle sama asja kohta. Essel õnnestub erinevad maailmapildid kokku sulatada ning jõuda kultuuride avatud ning salliva koos eksisteerimiseni. Kõik see oli alati olemas olnud, ent tema polnud seda näinud. Ta ei olnud lihtsalt juures olnud. Nüüd oli ta kuulus sinna. Tema silmadest voogasid läbi valgus ja varjud, tema südames liikusid tähed ja kuu. 125 aastat pärast kirjaniku sündi Kalvis 40 aastat pärast tema surma, üheksandal augustil 1962 Montaniolas desseinis jätkub ülemaailmne Hesse vaimustus. Folker mesilas töötab suur Campi kirjastuses parajasti uue, oluliselt ulatuslikuma Hesse kogu teose kallal. Viimastel aastakümnetel toimunud areng on olnud täiesti uskumatu. Hess eluajal, seega 60 aasta jooksul, mil ta oma teoseid avaldas ilmus saksa keeles kokku neli miljonit tema raamatut. Postuumselt avaldatud saksakeelsete väljaannete koguarv on 20 miljonit. Kogu maailmas on ilmunud rohkem kui 100 miljonit Hesse raamatut. Mida põnevat leiab Hesses 21. sajandi lugeja? Kindlat sõnumit ESL õigupoolest ei ole ent temas on midagi võluvat. Mõistagi on palju võluvat kogu maailma kirjanduses, ent essee kõneleb asjadest kuidagi väga moodsal viisil. Ta ütleb näiteks, et iga inimene on midagi erilist, midagi kordumatut täiesti ära vahetamatut, tema hääl, tema kõne, tema käekiri. Tänapäeval öeldakse selle kohta teaduslikult, et see on kordumatu geneetiline kood. Hesse sõnum on, et iga inimese ülesanne on avastada endasse ainulaadsus. See kordumatus läbi eksperimentide ja seiklustekuise, kordumatu mina on leitud, tuleb anda talle ka võimalus end realiseerida nii kodus kui erialases töös. Mood oma dünaamikaga on aidanud kaasa ulatuslikule vabanemisele, kõikidest sidemetest ja sundustest. Ta on avanud indiviidile kujuteldamatu vabaduse ja mänguruumi. Ent ta ei ole vastanud küsimusele, mida mõttekat võiks inimene uue vabadusega peale hakata. Hesse oli 20. sajandil paljude jaoks oluline vabanemise hääl. Peale selle tegeles kirjanik põhjalikult vabaduse eri vormidega. Ta kavandas uusi pilte heast elust. Võib-olla selles peitubki tema aktuaalsuse saladus. Minu jaoks on Hesse üks vähestest autoritest, kes sisendab inimesele julgust alustada iga järgmist päeva, uudishimu ja usaldusega.