Eikellelegi muuseuma muusika. Tere muusikas oluliselt kaasmaalased ei kellelegi ma, muusika alustab täna vaikses lootuses, et järgnevaid kellelegi ma tunni ehk veidi vähem nüüd juba kui viie ja 50 minuti jooksul on välja valitud palad toomas siia ei kellelegi ma eetrisse pisut ajatut hõngu. Seda hõngu võiksid tuua lauludega, mis ühtpidi justkui arhailise kõlaga ja teistpidi kipuvad välja tilkuma aegade piiride. Kummalised šotlased, ansambel, ühisnimega, inkradimus, Trink bänd, mina, kes ma oma tagasihoidlikku augruppi hipiajastust teile selles saates tutvustada, randid, kus mets ja tõepoolest need lood, mis eikellegimaa ühest servast teise täna puhuvad võiksid otsapidi ulatuda tõesti riivama. Igav ikkagi. Ehkki, nagu öeldud, sai see suurepärane. Šotlaste jõuk, peaasjalikult Robyn Williamsoni, Mike Hieron ning nende kirevasepärane karvane suvaline kaaskond läbi 60.-te aastate lõpu seitsmendate keskpaiga ja õigupoolest hiljemgi veel võiks võiks tõesti ulatuda üle oma ajapiiride. Ja ehk on selles saates võimalus ja oskust mulgi seletada seda, miks nad isegi omasse aega päriselt ei sobinud. Aga alustame siit, kust saavad järgnema kaks pala ühtejutti. Esiteks Hiiobi pisarad ja teiseks minut auruse laul. Sellel vanal veidi tuhmunud fotol, mis klõpsatada ilmselt 1968. aastal seisab laia puur all. Kummaline kamp, veidi metsiku väljanägemisega, kasimata pesemata inimesi. Paistaksid justkui olevat perekond. Macronil on käes taevakarva ja oranž mask mille on sama peast eemalehoidvad kõrvad nagu tal endalgi Robyn Williamsoni pihus, pliiats, punane pliiats. Kristiina Ross McKenna nägu on osalt varjatud, tema lopsakas juukse pahmakast. Ning arvukad laste silmapaarid sihivad otse kaamerasilma vaadates mitte lihtsalt läätsede vahele, vaid justkui sihiksid nende pilgud tulevikku kuhugi ettepoole, aja kulgemise sisse. Päris kindlasti on neist lastest mõned nüüd ammu täiskasvanud. Päris kindlasti on mõned neist surnud. Nibud lapsed pealt vahtjad, kui see üks kõhn kondine koer seal pildil kõik nad oleksid justkui veidra suguharu liikmed. Ühe tütarlapse käekell randmel näitab mõni minut kolm läbi. Taevas on väga seda karva, et hakkab varsti sadama. Tütarlaps vaatab samuti otse kaamerasse, keskendunud ilme näol, mis annab tunnistust ka sellest, et on teravalt teadlik kõigi nende teiste juuresolijate kohalolust ja justkui kuulatakse neid samme, mis vaiksel sahinal lähenevat kaugelt läbimärgade lehtede lüürilise tsitaadi lõpp. Seisuste sõnadega alustas aastatuhande vahetumise alguses tegelikult just suvekuudel 2000. aastal oma meenutust implesimest rüng bändist sellest tänavusestik ei kellelegi maisest ära volitust selles saates. Kirjamees muusikakriitik Baxter, mees, kes ilmselt Lolde kuuekümnendatel alustanud ja 70.-tesse kestnud ja siis veel mälestisena viima jäänud šotlaste muusika esimeste sammude juures oli kusagil seal Edinburghi Glasgow, hiljem Londoni klubides pisematel, siis peaaegu keskmistel lavadel ning märkas seda kui sto. Kummaline seltskond Robyn Williamsoni Mike Heroni ümber. Ja mul on nime sai juba lisakski nimetatud tolles eelpool toodud lüürilise tsitaadis võttis kangekaelselt mitte sobida oma aega. Hipiajastust nad ometigi pärit olid nende kommunaaleluviis looduse keskel, vabala kõigest, mis inimese hingega ei sobi ja talle vaba olla ei lase. Püüdis ju omamoodi teostada, ehk uskus teostamatud vabadusest täidetud hipi nirvaalat. Kõik ei olnud siiski nii kaunis, sest sellegi seltskonna sees olid omad lõhenemised, olid omad loomingulised jõukeskmed, aga muusikat, mis laenas sama palju kaugelt idast kui lähedalt läänest oli see ansambel sobimatu peaaegu et nii hipiaega. Hiljem juba ei näinud midagi ühist olevate seitsmendate aastate muusikaga. Ja mine tea kindlasti mitte ka tõsieluga, isegi sellel ära väänatud rokkmuusikal muusikalises mõttes, mida seitsmekümnendatel suure õhinaga elati. Viimased arvamused on pärit teise inglisekeelse kirjamehe markerni meenutustest teises muusikaajakirjas mokša. Samuti tehtud tol puhul, et vastupidiselt kõigile ootustele vastuvahetuse aastase ajavahetuse ja aastatuhandevahetuse paiku võttis inkrestring bänd siiski mingisuguses koosseisus kokku tulla. Ja selle peategelased Mike Heroni Robin Williams mahtusid vabandust. Williamson mahtusid ühele lavale taas jälle kahekesi kõrvu ära koos kaaskonnaga. Aga olgu siis pealegi pika Heetuse vahele, sest kui need Heetsed läksid ka kümneid kordi pikemad, ei suudaks nad ikkagi ära seletada seda, milles peitub inkreedidest riikmendi võlu muusikalises mõttes ehituse vahele nüüd üks sedavõrd pikem pala selle autoriks vastupidised eelpool vastupidiselt eelpool kuuldud kohale loole, millele kirjutanud Robin Williams on nüüd teine mees, põhiline tegelane string bändis Mike Herol, ehkki tõepära huvides maksab märkida, et see tselluloos song, mis ka very very Picol sisaldab ühtlasi tsitaate Bahamale pärit ansambli pinder Family loost kuud Mait, aga kõik need muud muusikalised killud, mis väga kenasse kollaaži kokku saavad, on siiski peaasjalikult kokku sobitatud Mike Heroni poolt. Ukrainlastest bänd laulab väga-väga rakulist laulu. Olla. Aed v? Hat saemmlorsma omandab? Laekrada. Veed eeman. Viu tee chi. Suurepäraste šotlaste suurepärane stringmend pole ei kellelegi ma saadete sees olnud ega ole sugugi ainus seesugune, kellest kõneldes on põhjust öelda. Sellel grupil omal ajal jagus populaarsust mõnevõrra ja kus andunud austajaid aga ometi oli nende eneste menu imepisike võrreldes paljude teiste muusikute omaga, kes neist omakorda vägagi lugu pidasid. Ning string bändi kuuendate lõpu seitsmendate aastate parimatel päevadel kuulusid nende kummardajate hulka ka mitte üksnes kaasfolkmikud, kui neid nii võib nimetada, kes olid alustanud ükskõik, kas siis sealsamas shoti klubides, kus nemadki või Londoni linnas Inglismaal oli teisigi, kellest on rokk, muusikaliselt vanad legendid ja õigusega, nagu näiteks Led Zeppelin, kelle juht kõri Robert Plant ei väsinud kiitmast neid siis aastakümneid tagasi ega ka hiljem kuningkredibiilsust Trinud bänd aastatuhande vahetusel taas kord kokku tuli. Plaant väidab isegi seda, et Zeppelini muusikast tihtipeale avaldanud huvi keldi folkloori vastu sai tublisti tuge ja tema teadmised sellel alal täiendust suhtlemisest ning Vladimir string bändiliikmetega, iseäranis Robin Williams aniga, kes suutis talle selgeks teha, et mitte alati eriti ei ole kõige veenvam käriseva hääli Jeegoriada ja õu, päime vaid, et võib laulda hoopis teistmoodi, hoopis huvitavamalt. Ja Robert plaan sai selles veenduda. Plaan tähendab sedagi, et kuulates string bändi albumit haiglan, smuuti Fuldoote ehk siis timuka imekaunis tütar said nad kätte oma juhised, et tuleb minna ka kuhugi veisi külakesse kusagil vaikses kohas maha istuda ja seal oma plaati lindistada. Seesugune innustus kahtlemata ei jätnud mõju avaldamata kat Zeppelini kasvõi tolle taevatrepiehitamisele. Aga inkre tip-string bändi Jaustajaskonna seas vaid erinevatel aegadel, erinevate lavade ääres, nii teravi, kõrvu ja õhetav põhineid, kuulanud biitlid täiskoosseisus ehk siis neljakesi kui ka muid kuulsaid ja kummalisi tüüpe. 1090.-te alguses, kui Incrediblast drink bänd enam oma hipi nirvaati katsunud, püüda võisi üksikat üksildases külakohtades, süües peost riisi, elades vaikset, vaga või õieti mitte niivõrd vaga kuiva toast elu vaid oli lähemale liikunud pealinnaringkondadele siis tiirutas nende fännklubide ümberringi ka üks tütarlaps, kes oma andunud austaja kirju kirjutas millegipärast tapeedile ja kirjutas neile alla nime mis hiljem maailmas kõvasti tuntum on kui inkrestring bändi jama. Ta neiuke teismeline, tol ajal 1900 seitsmendat esimesel poolel oli keegi kõik push. Samamoodi nendel segasemate seitsmendat aastat, et algusaastatel võis Vladimir string bändi tänu niinimetatud roki aristokraatide soosingule leida esinemas või osalemas kõikvõimalikel esinemistel olengutel, kuhu sattus ka kroonitud päid, nagu näiteks printsess Margaret, kuninganna õde, kes intradi pliimeeste naiste mäletamist mööda olevat olnud imeosav käima ringi oma kahe käega neis vaheldumisi hoides ja tarvitades nii suurt pokaali pooleldi suitsetatud sigareti kui pooleldi ära söödud lambakintsu. Margaret olla olnud tõeliselt tore tädi, mänginud klaverit esitanud Monty Pythoni sketši. Hiljem küll aastatuhande vahetusel kuinkradiblal taas kogunes ja Briti muusikaajakirja toimetus katsus kuningakojaga ühendust võtta printsess Margaret pilti mälestusi välja peilida. Saadi küll väga ametlik jaa, range kujuline vastased, printsess Margaret pole ma elus seesuguseid inimesi küll kunagi tundnud. Aga Nende teiste kuulsuste vaimustusega ei taha oma kuulajate kõrvus loodetavasti. Imetlust lugupidamist, sümpaatiat inkrestring bändi vastu tõsta, kuivõrd, eks ikka selle muusikaga ja ta eelpool viidatud Robert plaanti poolt kiidetud album timuka imekaunis tütar, kust saab kuulata võetud nüüd veel mõndagi. Lugu on see, mis tänasest see on üsna mitmepalaga esindatud ja neid laulusid, kirjutasid Robin Williams, Mike Heral väidetavasti Laanetes keel pillisid, nagu nende ansambli nimigi ütleb kaugelt idast lähemalt läänest. Oskamatagi teinekord neid pille kõigepealt korralikult mängida. Robin Williams on olla kitarri häälestunud, nimelt häälest ära või siis pruukinud kasutada neid pille, mida ta veel õieti hästi tundnudki. Aga lood, lood seest on missugused järgmine neist on v laul. Kuuldud uljas laul, inimussikesest kadunud Caterpillar võib-olla kõneles justkui vastupidist tollele, mida ennist mina poolis väitsin. Ikodold eemal kui siin gradi string, bändimehed ja õigupoolest ka naised, rääkides Roussimpsonist Lukraismäkke ennast võtsid ase armastajalikult mängida võõrastest kultuuridest pärit pille teadmata neist suuremat. Ja nõnda siis oma vahvaid lugulaulusid kirjutasidki et just nagu asjatundmatud tuse ja omatöörlusega oleks peaasjalikult tegemist olnud. Päris nõnda lihtsakene lugu ometigi ei olnud, sest tegelikult võtsid nii Robin Williams on kui tema tüdruksõber lickrais ette juba inkradiblast stringi esimeste albumite salvestamise aastatel otsejoones reisi Marokosse ning õigupoolest kolmas inkreedime string bändi loomise juures olnud mees Klay Palmer kolis üldse ära afganistani mõneks ajaks. Niisiis uuringud välitingimustes nende kultuuride keskel, mis neil ka sedavõrd kõvasti paelust. Aga populaarkultuurist kõneldes peaks olema ilmne, et 1906.-te lõpu seesugune sotigrupp nagu inkreedivus, dring, bänd Mil jätkus piisavalt kuulsaid austajaid ka rokkmuusikute hulgas võinuks ju ometi esineda ka tol kurikuulsal muutudagi festivalil. Õigupoolest seal käisid, aga nende teekond üle suure lombi ameerikamaale uude ilma ei olnud sugugi mitte igatpidi õnnelik. Ühest küljest, nende toonane mänedžer Joy Boyd suutis nad küll kokku viia kõigi tollaste, peaaegu kõigi Ameerika maiste hipi muusika liikumise juhtfiguuridega nagu Joni Mitchell või või teised Chaplin, David Crosby. Isegi Frank Zappa koduaias käidi pilti tegemas, ehkki Zapad nüüd hipiliikumise juhtfiguuride hulka otseselt lugeda ei maksa. Aga seesugune seltskondlik tegevus oli võib-olla Ameerika reisi õnnestunum osa. Ustoki lavale inkreedim string bänd õigupoolest jõudis, jõudis keset vihma valingut kui mudas püheldav rahvas juba tublisti rokist täiega. Ja ainult veidi plaststring bändi kaunid eksootilised hõlstid olid märjad, räpased, nende eksootilised õrnad keelpillid ei püsinud hääles. Trummid olid vettinud ja esimesel päeval saabudes keeldusid nad tegelikult lavale minemast, lasid tagurpidi teistpidi jalga. Nende asemele esines meloni, kellele muutustabki lava sai tema karjääri jaoks piisavalt heaks hüppelauaks. Triipend tuli teisel päeval tagasi. Tõsi nad olid seal, nad laulsid, aga ei meeldinud hipidele mitte nende hääl ja kolisid nad Ameerikamalt tagasi ning tagantjärgi tarkuses oleks kõigil õigus, kes väidavad, et teine elulaad õigupoolest võib-olla ka mitte muusika. Ja kindlasti mitte nende meelsus ei olnud sellest materjalist, millest tehakse maailma vallutavaid superbänd. Vaevalt, et nad ise seda nii väga kahetsevadki. Aga Nende muusika? Eks ta oli tehtud suuresti samast materjalist ehkki kõlas pisut teistmoodi kokku panduna, kui nende paljudel kaasaegsel ikka bluusipõhine, kohati kergelt konfi karva ja folgiviiruline maailma muusikaline mitut pidi. Üks väike näitackene string bändi algaegadest üks osakene palast aastast 1967 ja ühelt nende kiidetamalt albumilt küll Faithoun, Spirts. Ning string bändi omasse aega kinni jäänud, ent ometi aegade kohati parematest paladest ulatuv muusika oleks võinud jääda väga pikalt unustuse hõlma, pikalt, igas mõttes ja aastatuhande vahetuse taaskogunemist. Kombäkki kokkutuleku turneed polekski pruukinud juhtuda. Vähemasti oli Robyn Williamsoni plaan, kui ta ühel 1974. aasta üksildase õhtul õigupoolest kaheksa küsi oma juristist sõbraga martiinit klimpides hakkas ametlikke pabereid koostama. Plaan oli sootuks teistsugune. Robin Williamson tahtis väga string bändi ajalugu, mis siis tundusin oma viimased keerud käinud ei saaks enam mingit järge. Õigupoolest katsusid nad sõbra juristiga kokku panna paberit, mis oleks takistanud edaspidi kellel tahes kunagi ansamblisse kuulunud liikmeist kaasa arvatud tema Robin Williams on ise ja tema sõber kunagine Mike Hieron kasutamastinkreediblast string bändi nime esinemast selle all. Võib-olla õnneks läks teisiti. Päris kindlalt ei julge ma sellel hetkel siin kohas kellelegi oma saates seda väita sest nende veel pärast aastat 2000 jätkunud kontserdid on mul kuulmata-nägemata. Aga tegelikult on sellestki sellest kõigest, millest vaid vähene osa mahtus tänasesse kellelgi oma saatesse päris piisav põhjus selleks getting krõdips, string bändi, neid suurepäraseid šotlasi meeles hoida, nende muusikat tähele panna. Aitäh teile kõigile kuulamast ning sõdime string. Bänd lõpetab palaga. Sööklisan proual. Nägemiseni.