Tartu perevaradest põnevat on väikene riik. Noor äsja välja kuulutatud Eesti riik pagu eesti rahvas elas üle. Eesti lugu. Andres Tiido, Eesti haridustegelane ja poliitik elas kell 1885 kuni 1921 sajandivahetuse paiku 19. ja 20. sajandivahetusel, kirjutas Juhan Liiv. Ükskord vaba olla on iga rahva soov ja see aeg võib küll tulla, ei keela ükski hoov ja nõnda on lugu ka Eestis ja nõnda on elu kiik. Ükskord, kui terve mõte üks kord on Eesti riik, kas aastatuhandeid mingu siis vast see haiget ei tee. Et suurte rahvaste kõrval on vaba ka päikene. Juhan Liivist varem pani selle mõte ja soovunelma kirja Andres Tiido, kellest tänases saates räägib riigiarhiivi arhivaar, ajaloolane Peep Pillak. Aga kes olid esimesed eestlased, esimesed inimesed, kes julgesid mõelda ja veel enam, kes julgesid välja öelda sõnapaari Eesti riik. Mis neil arus oli? Tartu Ülikooli dotsent Ago Pajur. Kes seda võib teada, kas sellest mõtles ja kes seda ütles kui uskuda neid mehi, kes kirjutas, et hiljem iseseisvusmanifesti, siis algab üsna pateetiliste sõnadega, et aastasadade jooksul ei ole eesti rahva hingest kustunud igatsus oma riigi või iseseisvuse järele. Võib-olla nii muidugi pidise tung iseseisvuse järele olema sel juhul üsna maha surutud, sest ühegi võõrrežiimi tingimustes, eriti Venemaal, kus salapolitsei oli üsna aktiivne ja jälitas igasugust rahvuslikku separatism, ei olnud ju võimalik sellest avalikult rääkida ega kirjutada. Bolt mõned kolleegid, ajaloolased on öelnud, et ei tahetudki üldse mingisugust eesti riiki, nii et mingit sellist igatsust üleüldse ei olnudki. Tegemist olevat olnud mingisuguse nii-öelda eliidi projektiga mille taha tuli rahvas alles vabadussõja käigus, et umbes nii, et, et mobiliseeriti vägivaldselt ja sunduslikult ja siis sõja edenedes alles hakkas see idee edenema. Ega mina ka ei tea, kuidas õigesti oli, muidugi kalduksin uskuma pigem neid manifesti autoreid, kes olid siiski oma ajastu inimesed ja tõenäoliselt tundsid rahva igatsusi ja soove ja mõtteid paremini kui meie tagantjärele seda tean. Ja noh, kuigi jah, manifesti algus on ju üsna pateetiline ja ilmselt ülepingutatud ja kindlasti ei tõmbaks ma nüüd seda Eesti riigi igatsust kuskile Mahtra sõja või pühajärve sõja või mis sõjad nad meil kõik on olnud sinnamaale, aga tõenäoliselt siiski pärast rahvuslikku ärkamisaegapidi hakkama tasapisi ka see idee esile kerkima, sest rahvusriigid olid 19. sajandi Euroopas juba täiesti tavalised Ida-Euroopas küll veel, et aga noh, pean ei tee siis siiapoole ei levinud ja kui otsida nüüd päris selliseid esimesi pääsukesi, eks siis Andres Tiido tõenäoliselt oligi, sest tema ju oma sõjalaulu eeldatavasti kirjutas kuskil 1800 kaheksakümnendatel aastatel igatahes pärast Jakobsoni surma ja enne Veske surma sinna vahemikku ta jäi ja kuidas ta seal kirjutasid, läigib riius meie ees ja Eesti vabariigipeal või umbes niimoodi. Ja teinegi luuletaja Juhan Liiv kirjutas ju ka kuskil sajandivahetuse paiku, kui jällegi tema luuletus on, on samamoodi doteerimata täpsemalt. Aga temagi ütles ükskord, kui terve ükskord on Eesti riik. Nii et noh, vaevalt seda saab nüüd ainult liivi hullumeelsusega või haigusega põhjendada, et küllap seal ikka pidi taga ka mingisuguseid suuremaid soove olema. Ja no kui mõelda, siis veel 1905. aasta peale revolutsiooni peale siis kõige suuremat edu ja kõige kiiremini arenevaks poliitiliseks jõuks kujunes ju Eesti sotsiaaldemokraate mõtlik ühisus, Peeter Spegijagot, Libasti karkluga ja teiste juhitav. Ja kujunes, miks kujunes sellepärast, et ta ühendas oma programmis ja eesmärkides kaks asja ühelt poolt sotsialistliku õpetuse, mis oli tollal populaarne, tõusis õieti viiendal aastal eriti populaarseks ja teiselt poolt hakkas rääkima noh, mitte küll nüüd otseselt Eesti vabariigi loomisest vähemasti kõikide eestlaste asualade ühendamisest, terviklikuks kubermanguks ja laialdase autonoomia saamisest ja sealt ei olnud ju tõesti enam mitte kauge astuda ka juba sammukene iseseisvuse poole. Ja kui veel viiendat aastat meenutada, siis Järvamaa mehed vaali külamehed olevat ju koostanud lausa Eesti vabariigi põhiseaduse projektis. Noh, seegi on tekitanud sellist kahetist, mõistmist ja näiteks hilisem Eesti vabariigi riigivanem Juhan Kukk, kes oli ju ka iseseisvusmanifesti üks autoritest on tagantjärele öelnud, et selle viienda aasta põhiseaduse projekti taga oli ainult üks mees kohale. Kaupmees raamatukaupmees ja hurda rahvaluulekoguja Anton Sults, kes olevat olnud krahva maania Veiderdav Kergats vist nimetas kukk teda. Aga päris nii lihtne see asi siiski ka ei ole, tähendab, 1905. aastal loomulikult võis tunduda nüüd lausa vabariigi põhiseaduse koostamine ennatlik ja kummaline ja võib-olla tõesti tekitas kahtlusega koostajate psüühilises tervises. Aga samas ei olnud siiski Sults kaugeltki üksi. Sellesama põhiseaduse ja teistegi dokumentide koostamise taga oli ka hilisema Eesti ministri August Jürima Jürmanni sel ajal perekond, tema isa, tema vanem vend ja kõik seal vaali külas vaikselt toimus ja toimis. Ja lõppude lõpuks on teada, et ka näiteks hilisem Tartu Ülikooli matemaatikaprofessor Jaan Sarv, kelle terves mõistuses ei ole küll põhjust kahelda ja keda kindlasti krahvomaaniks ei saa pidada. Ka tema olevat Valgas sel ajal töötades koostanud mingisugust põhiseadusega ava. See ei olnud küll vist otseselt nüüd Eesti vabariigi, vaid sellise balti kubermangude ühendamisel loodava, aga siiski iseseisva riigi põhiseadus. Nii et see idee pidi pidi õhus olema ja järk-järgult jõudu koguma. Eks muidugi, viienda aasta mahasurumine andis tagasilöögi kindlasti. Ja poliitiline elu jäi tükiks ajaks vait. Aga ma ei usu küll kuidagi, et sa iseseisva riigi tee nüüd alles seitsmeteistkümnenda aasta jooksul järsku üles kerkis ja ta siis enda taha, aga enamus oleks võinud saada nii lühikese aja jooksul sellised protsessid lihtsalt. Andres Tiido sündis 1855. aastal Helme kihelkonnas Tartu gümnaasiumis õppides sai temast Carl Robert Jakobsoni tuline pooldaja ja Sakala kaastöötaja. 1882. aastal pidas ta kõneajaloo kasust anarhistiks, kus tegevuses süüdistatuna saadeti ta 82. aastal asumisele süüdistusmaterjali hulka kuulus valitsuse vastane kirjandus. Jaga luuletus sõjalaul. 1890.-ks aastaks elas ta juba tõenäoliselt Pariisis, kus ta ka 1921. aastal suri. Paguluses kirjutatu, kuidas ta mitmeid artikleid Eesti olude kohta ja andis välja eestlastele suunatud ajakirja. Õigus. Alustame rahvusliku liikumise ajast siis, kui Andres Tiido juba aktiivselt Eesti ühiskondlikus elus osales, räägib Peep Pillak. Andres Tiid ongi, ütleme, Eesti iseseisvuse mõte üks pikaajalisemaid kandjaid, tema tegutses koos Jakobsoni ka nii-öelda ärkamisajal oli aktiivselt tegev 1905. aasta revolutsiooni ajal ja siis ka, kui Eesti Vaarik sai tõelisuseks, kui Eesti sai iseseisvaks, ka tema oli selles kaasas. Nii et ma usun, et ei ole tema neid eriti palju ei ole, kes nii pikaajaliselt on ühte ja sama ideed ajanud Eesti ajaloos. Aga mis see tähendab, tegutses rahvusliku liikumise ääred, mis ta siis täpselt tegi? Kirjutas artikleid, raamatuid, pidas kõnesid. Andres Tiido oli tulihingeline Carl Robert Jakobsoni pooldaja, tegi kaastööd tema ajalehele Sakalale, samuti teistele ajalehtedele. 1877 astus ta Eesti kirjameeste seltsi liikmeks. Pidas seal uhke ettekandeajaloo kasust. Ta tegeles tõlkimisega, tõlkis Puškini ttiagoogolit, alustas võõrsõnade leksikoni koostamist, toetas Eesti Aleksandrikooli asutamist. Ja 1881 käis Jakobsoni, Miti, Raudsepa ja Tootsiga Riias Liivimaa põllumeeste kongressil, kus ta oli siis Tartumaa esindaja. Kas rahvas eesti rahvas tundis Andres Tiidat nii nagu Carl Robert Jakobsoni tunti? Ma kardan, et, et mitte sest kui ta vangistati ja pidi väljaspool Eestit elama, et, et kirjatööd, mis ta siis Eestisse läkitas, et need olid ju kirjutatud varjunime all. Ja see on ka võib-olla üks põhjus, miks ta ei ole nii tuntud, sest ta ei saanud oma nime all tegutseda. Varjunimi oli tal ka sümboolne tulevik. Jah, tõepoolest varjunimi, mida ta kasutas siis, kas andres tulevik või, või aa tulevik või lihtsalt Aadee punktidega. Et see on, on tõesti tulevikku vaatav ja, ja tema üks mõte või, või miks ta säärase nime endale võttis, on et tulevik on meie kõigi päralt. Et sellele ei ole nagu minevik, kuulub ühele teatud grupile või teatud inimestele, aga tuleviku ees on kõik võrdsed. Ja võrdsuse printsiip. Samas ta pidas väga oluliseks, et minevikku tuntakse ja teatakse, see sellest räägib ka see artikkel ajaloo kasust. Oli see artikkel. See kõigepealt ta pidas ette kanda ja siis ilmus ilmus ka trükitud kujul. Ja see on jah, kantud sellest mõttest, et, et kõik inimesed ja kõik rahvad peaksid tundma oma minevikku, et ilma minevikuta ei ole tulevikku. Et see on, on põhi, põhitõde ja Me ei oska kosta oma esivanemate eest nende tegude eest. Kui meil puudub järjepidevus, siis ei ole meil ka tulevikku, et see on selle ettekande kandev idee. Ometi seda rasket eesti rahva minevikku teades oli tema veendunud väga vara, et ükskord tuleb Eesti riik, kui ma nüüd praegu Juhan Liivi luulerida kasutan. Jah, see on on tõepoolest juba siis tunduvalt varem kui Juhan Liivi need luuleread. Alt konfiskeeriti siis arreteerimisel 1800-ga 82. aastal muude paberite ja trükiste hulgas ka ühe luuletuse käsikiri, mille pealkiri oli eesti sõjalaul. Ja luulekunsti seisukohast ei ole see teab mis suurem asi luuletus. Aga seal on järgmised tähelepanuväärsed read, mis ma loen ette. Kõik Eesti riigi vaenlased on paganate sarnased ja päike paistab meie eel ja Eesti vabariigipeal. Tähendab, siin on nüüd kaks korda nimetatud Eesti riik ja Eesti vabariik ja need on teadupärast nüüd esimest korda, kui on, on nimetatud Eesti riik ja Eesti vabariiki ja kutsutakse üles võitlusele selle eest Kas Andrest iidoli, unistaja või oli ta lahtise pilguga ühiskonna vaatleja? No kindlasti oli ta unistaja ja ilma selleta ma arvan, kui ei oleks neid unistajad, kes, kes püüavad näha tulevikku, et siis oleks ka võimatu neid eesmärke saavutada. Ideaalilähedasi. Kas see laul sõjalaul ilmus ka kuskil ajakirjanduses? Et ma jälle tahan küsida, et kas eesti rahvas teadis sellest? Ja see ilmus peale tema surma alles, nii et seda loomulikult tsaariajal ei avaldatud, see konfiskeeriti käsikirjana ja alles siis hiljem avaldati see juba iseseisvas Eestis. Andres Tiido oli ilmselt tolle aja kohta väga haritud inimene, kus ta hariduse sai ja kus ta üldse kasvas, missuguses peres kasvas. No ta oli üsna ärksast perest pärit. Ta sündis 1855 uue kalendri järgi esimesel septembril tarkuse ja teadmistepäeval. Mida me tähistame Helme kihelkonnas Riidaja vallas, doosid Paulus ja tema isa oli rentnik Hendrik üks mees, kes oli väga edasipüüdlik, ta oli veel soetanud mõne aja pärast endale talukoha kudina vallas, see oli ilvese ja ka kinnisvara Tartu linnas. Nii et Andres sai asuda siis Tartu gümnaasiumi õppima. See naasema oli kroonugümnaasium, see oli, oli läbi ja lõhki saksa kool tol ajal enne venestamist veel. Ja seal naasiamis ongi ta hakanud ka kasutama oma prantsuspärast nimekuju, just nagu ette, nähes oma siirdumist Pariisi ja edasist elu seal, niiet tugeva teega Tiidast, mida kirjutati siis vaest ühe või kahe Heiga, kuidas juhtus, sai siis nõrga teega Tiido või prantsuspäralt hääldades Dido. Ta isa oli, oli ärksa vaimuga mees ja, ja, ja kohalik rahvas käis tihtipeale seal talus koos. Ja kui Andres Tiido jättis gümnaasiumi pooleli ja, ja see, see oli üks arusaamatu seik. Et oli mingisugune perekondlik üritus, kas oli kellelgi sünnipäev või pulmad või midagi säärast. Ja Andres Tiido puudus koolist. Ja siis kutsuti isa selgitusi andma, et miks poeg puudus. Aga isa läks kooli juhatajaga vastuollu ja pidi poja koolist hoopis ära võtma. Nii oli selle selgituse tulemus. Ja siis peale seda, Andres Tiido andis eraõpetajana tunde Tartus ja samuti Riias ja vahepeal siis elas kodutalus ja ta oli 1882 saanud kunstnik Köleri kaasabil koha Peterburi avalikus raamatukogus, kuhu ta siis sügisel pidi tööle minema septembris, kui ta augustis arreteeriti, seal isatalus. Sõjalaul nüüd üles eesti mehed kõiki, sest sakslased meid piiravad kesi pinnal elavad need andku vahvast veeemmalt nüüd sest igal Eesti alamal, kuis teada, igal kaugel maal ei ole hirmsam olnud veel kui saksa raske piitsa all priiuse au ja eestimaa kui kutsuvad meid sõdima, siis Astkem ette rõõmuga, hurraa, hurraa, hurra. Ehk Jakobson, meil surnud küll Sistok tor Veske elab, veel, ei pääse keegi meie käest, sest Kalev ärkanud surmaväest kõik Eesti riigi vaenlased on Haganate sarnased, kui põllul tuli, põletab ja meie Goneid uinud. Ta käib Veske eel ja näitab teed siis julgest järel Eesti väed kõik maksma nende veresüüd, sest Eestimaa on meie hüüd. Nüüd orjaunest ärkame ja ühes sõtta tõtame, sest priiuse läigib meie eel ja Eesti vabariigipeal. Selliselt kõlas luuletus, mille sandarmeerija ülem kapten von Krumkov, Andres Tiido asjade hulgast kleidis kui ilvese talus ööl vastu kuuendat augustit aastal 1882 läbiotsimist korraldada. Peale arreteerimist ja väljasaatmist, kui ta kodumaalt lahkus siis asus ta kohe oma pooleli jäänud haridusteed jätkama. Nii et ta on õppinud Genfi ja Pariisi ülikoolis, mille ta siis lõpetas sotsiaalteaduste litsentsiaadina 1891. aastal. Nii et teda võib pidada üheks esimeseks või, või kes on saanud Läänes hea sotsioloogi hariduse, mida tol ajal Vene impeeriumis ei olnud üldse võimalik omandada ja, ja sellest võib-olla ka tema avaram pilk maailma asjadele, kui ta oma rahvuskaaslastele kodumaal siis Euroopa asju valgustas. Ta andres iidoli eurooplane enne Noor-Eestit enne Tuglast Jah, kindlasti, ja tema on üks eesti prantsuse kultuurikontaktidele alusepanija. Et Pariisis olles ta tegi pidevalt kaastööd, siis Eesti ajalehtedel, kus ta valgustas, kuidas on elu Pariisis, Prantsusmaal ja Euroopas üldse. Ja kõik need nooreestlased, kes siis läksid Pariisi õppima või, või poliitilised pagulased, kõik nad puutusid ka vähem või rohkem Andres Tiiduga kokku. Andres Tiido korter oli, oli, kuhu siis esimese hooga läksid nii kunstnikud, üliõpilased, elanikud, poliitilised pagulased, et kui siin nüüd nimetada mõned kunstnikest oli Aleksander Tassa, Nikolai Triik, Konrad Mägi, Eduard Taska, Jaan Koort, Lauljatar, Aino Tamm kirjamehed, Ado Grenzsteini ja Friedebert Tuglas. Samuti nii-öelda omaaegsed mässumehed Ferdinand Kull ja tulevane Raadik, Karl Robert Pusta. Et ta aitas neid kõiki oma elu Pariisis sisse seada. Ta oli väga tihedate sidemetes kodumaaga ja eestlastega. Jah, et kui ta neid eestlasi, kes, kes kodumaalt tulid, sõbralikult vastu võttis ja ise püüdis ka valgustada eestlasi maailma asjadest, et, et siis ei saanud teisiti olla. Ja, ja ka see ajaleht, mis ta välja andis, peale 1905. aasta revolutsiooni sündmusi, ajaleht, õigus, see oli ju ka suunatud eestlastele kodumaale. Ajalehte ilmus aastatel 1906 kuni 1908 kokku seitse numbrit ja on teada, et esimese numbri tiraaž oli 3000. See on päris suur ja see on väga hea koht ja ja, ja et seda Eestisse saata ja Eestis levitada. Ja seitse numbrit võib-olla teiste numbrite tiraaž oli väiksem, aga, aga noh, ikkagi see on väga suur, harv ja mis on kummaline, et tänaseks päevaks on sellest ajalehest saanud suur rariteet, et on olemas ainult üks täiskomplekt Tartus ajaloo arhiivis mis omal ajal siis Karl Robert Pusta poolt anti üle. Ja teistes suuremates raamatu kogudus on vaid mõned üksikud eksemplarid, nii et ainult üks täiskomplekt on seda järgi jäänud. Aga see ajakiri jõudis siis ikka eesti lugejatele Eestis. Jah, see on eesti keeles, kuigi, kuigi seal on ka prantsuskeelne alapealkiri, aga see õigus on Eestile suunatud eestlastele suunatud ajaleht, mis Pariisis Andres Tiido oma kulu ja kirjadega välja andis. Aga on see ikka kindel, et need ajakirjad siia jõudsid. Jah, ma olen neid jälgi püüdnud leida ja on Aitsam, kes on kirjutanud ühe raamatu 1905. aasta revolutsiooni sündmustest Läänemaal. Et tema oma raamatu eessõnas ka nimetab, et need on jõudnud ja, ja see kinnitab, et et nad ikka Eestisse jõudis. Et ma ka kahtlesin, et kuidas on võimalik, et nii suur tiraaž 3000 ja ja et ainult üks täiskomplekt on säilinud. Aga seda trükiti muidugi ka salajast Eestisse toimetamist või, või, või ka postiga saatmist silmas pidades väga õhukesele paberile. Nii et, et see on võib olla üks põhjus, et miks ei ole säilinud. Millest selles ajalehes kirjutati? No see oli nüüd aeg 1906, kui reaktsioon alustas oma pealetungi ja Eestis olid juba mitmed progressiivsed ajalehed kinni pandud. Ja tema jätkas siis seda oma võitlust oma ajalehes, mille programm oli väga radikaalne. Eelkõige sarismi kukutamine ja vabariigi kehtestamine, kõikide demokraatlike õiguste maksmapanek, maa ümberjagamine, et harijad saaksid maad. Nii et see oli väga radikaalne programm, kutsuti eesrindlikke jõudusid ühinema, et alustada relvastatud võitlust ise valitsusega. Et võrdlemisi radikaalne Ja Andres Tiido oli oma vaadetelt sotsialist ja vabariiklane. Samas ta ei olnud mitte mingil juhul enamlane, et enne oma surma Pariisis oli mõni kuu veel enne surma, kui ta kirjutas avaliku kirja ajalehe himanite toimetajale. See oli siis 21. aastal, kui see ajakiri muutus nii-öelda bolševistlikuks, enamuse häälekandjaks ja oli küllaltki lähedane või järgis nii-öelda Moskva joont. Ja Andres Tiido, kes oli varemalt selle ajalehe tellija isegi kaastööd teinud, protestis selle vastu ja tõi neid ohtusid esile, mis hiljem kõika tõeks osutusid. Nii et ta on ka selles suhtes hästi näinud ette tulevikku. Kui ta 1882. aastal vahistati, siis vahistati ka oma radikaalsete vaadete pärast ja see sõjalaul oli üks nendest, siis. Jah, tal oli koolipõlvest sõber KV mõisa omaniku poeg, poeg Moritz Ernst, Heinrich Park kes läks välismaale õppima ja 1882. aastal hakkas Genfis välja andma poliitilist kuukirja derbaltiš föderalist. Ja neid ta saatis siis ka oma oma sõbrale, andres Tiidale ja eks siis postis jäi silma ja, ja tema peale kaevati ja, ja ilmselt seda ajakirja siis tuldi tema juurde otsima. Ja läbiotsijad leidsid siis lisaks ka selle luuletuse käsikirja ja, ja tema laual olevat lahti olnud siis ka üks ajalooraamat, mis käsitles prantsuse revolutsiooni. Et kõik see kokku tundus ise valitsusele väga ohtlik olema. 1882. aastal paistamine selliste süüdistustega, see oli ju tol ajal haruldane asi. Jah, Andres Tiido võibki öelda, et on esimene Eesti poliitiline pagulane, et kes oma vaadete pärast kannatas, kes vangistati, ta oli kaks kuud ja kaheksa kuud vangis. Siis saadeti ta Eestist välja asumisele. Ja lõpuks oli ta sunnitud Eestist või Vene impeeriumist lahkuma ja oma ülejäänud elu paguluses veetma. Ta oli elu lõpuni paguluses kuni surmani 1921. aastal. Sel ajal oli Eesti vabariik juba olemas. Miks ta tagasi ei tulnud? Kui Eesti kuulutati iseseisvaks ja lähetati Euroopasse välisdelegatsioon ja selle delegatsiooni liige Karl Robert Pusta, kes oli siis sajandi alguses juba Andres Tiidaga tuttav ja kellega ta mingil määral vaateid jagas ja, ja kes oli ilmselt mingil määral ka Andres Tiido õpilane, võiks nii öelda, et otsis ta kohe Andres Tiido üles, kes oli siis juba 63 aastane. Elas sealsamas mon Maatri katusekambris, kus ta varemgi oli elanud ja suurt ei olnud ta väliselt muutunud. Ja võib-olla ma loen ette nüüd, kuidas Karl Robert Pusta siis seda jällenägemist kirjeldab. Ta tunnistas mind tükk aega läbi paksude prilliklaaside ja sõnas siis näe, teie jälle siin, kust te siis tulete, kes te nüüd olete? Vastasin, et esindan Eesti vabariiki Prantsusmaal ja tulin teda kutsuma kaastõeliseks. Tiida sai väga liigutatud või siis Eesti vabariigi nimel tulen, muidugi tulen. Ja teisel päeval ilmuskida hotelli oma vana moelises satter, kuues kinnastatult ja kõvakübar peas. Nii et Andres Tiido asus siis kohe Eesti välisdelegatsiooni abistama. Ta oskas suurepäraselt prantsuse keelt, tal oli prantslaste hulgas sõpru, kes olid ka poliitikud. Ja ta aitas siis leida neid sidemeid. Eesti välisdelegatsioonil oli abiks siis kirjade koostamisel ja tõlkimisel ja oma sidemeid kasutades ta näiteks pääses ka välisministri jutule, kus ta rääkis mitte siis ainult Eesti eest, et Eesti iseseisvust tunnustav tahaks, vaid ka teiste Venemaa rahvaste eest. Eelkõige muidugi ka Läti ja Leedu eest. Ja tema see äkilisus ei olnud mitte vähemaks jäänud nüüd nende aastatega. Karl Robert Pusta on öelnud, et ta ongi pidanud oma kaastöötajad vana revolutsionääri pidanud vaigistama, kes püüdis ikka kõikidele avaldustele rohkem pipart lisada. Ja kes teab, kui Andres iidol oleks elupäevi rohkem antud, võib-olla oleks ka tagasi Eestisse jõudnud? Jah, see oli tema unistus tulla vaba mehena vabale maale ja juba 20. aasta suvel oli tal see mõte, kuid järjest enam andis tunda südamehaigus, mis oli siis tulemus nendest viletsatest aastatest, raskest majanduslikust olukorrast. Ja ta pidi oma Eestisse tulekut edasi lükkama. Aga haigus järjest süvenes, nii et, et see tema unistus kahjuks teoks ei saanud. See maa, mille eest oli võidelnud, sai vabaks, aga ise ta ei jõudnud enam sellele maale tulla. Enne surma. Andres Tiido on maetud Pariisi kalmistule. Ja ta on. See on siis põhja, Pariisis on on pandud Nonii kalmistu, kuhu ta maeti, kui ta suri 1921. aasta 30. augustil. Ja matused korraldas Eesti saatkond eesotsas Karl Robert Pustaga ja matusekulud kandis ka Eesti vabariik. Ja tema haual on plaat tekstiga. Siin puhkab Andres Tiido vaba eesti mees, ta on oma isamaad palju armastanud. Sündinud helmes 20. augustil 1855 surnud Pariisis 30. augustil 1921. Ja tema matustel olid siis kogunenud peale saatkonna töötajate siis ka näiteks oli seal Jaan Koort Karl August Hindrey ja, ja tema õpilased või sõbrad, prantslased. See seltskond ei olnud eriti suur, aga see-eest küllaltki väärikas. Järelhüüded ilmusid ka eesti lehtedes. Jah, Karl August Hindrey kirjutas väga südamliku ja väga hästi seda meeleolu ja ümbrust kirjeldava matusetseremoonia kirjelduse, siis, mis ilmus Eesti ajalehtedes. Ja samuti ilmus siis ka tema, see avalik Kiri eesti keeles, mis ta oli saatnud sellele humanity toimetusele. Mis on saanud Andres Tiido pärandist? Kas peale selle ühe numbri ajalehte õigust on meil veel säilinud? Pärandit suurt järgi jäänud testamenti ta ei jõudnud kirjutada. Aga suusõnaliselt oli ta öelnud eesti saadikule Pustale, et tahab oma vähese vara jätta kadunud vennapojale seinale kes sündis arvatavasti 1911. aastal. Et ta oli rääkinud Pustale varem, et tahab heinat tuua Pariis enda juurde, et poiss saaks hariduse. Kuid selle südamehaiguse kohta tõttu jäi siis tegemata ja temast maha jäänud vara, siis pandi oksjonil müügile. Saatkonda ostis ära mõned asjad, raamatud, õlimaali, puidust reljeef, portree ja kipsist rinna kuju. Selle õlimaali teinud Konrad Mägi ja reljeef, portree ja kipsist rinna kuju autor oli Jaan Koort. Kus need on tänapäeval? Selle kohta puuduvad andmed. Kas need jõudsid Eestisse või jäid nad saatkonda ja on läinud seal kaotsi või siia tulles on need sõjatules siin ju kannatas ka kunstimuuseum. Et hävisid nad siin ja ülejäänud vara siis müüdi maha 646 frangi eest. Ja lisaks oli ta lööks 1000 frangine väärtpaber ja rahandusläks Andres Tiido õele Emilia Tiidole, kes oli sel ajal siis selle Heino Tiido hooldaja, kes elas Tartus, see on, aga, aga mis nendest sugulastest edasi sai, selle kohta ei oska midagi kahjuks öelda. Miks me Andres Tiidost enne tänast saadet suurt midagi ei teadnud, et miks nõukogude ajal võimujal temast ei räägitud, sellest võib ju aru saada, tegelikult, aga nii-öelda esimese Eesti vabariigi ajal. Kui palju siis Andres tiidust teati? No, kes teda teadis ja teda hindas, oli, oli kahtlemata saadik Karl Robert Pusta buss, ta oli väga seotud oma ööga saadikuametiga ja, ja põhilise osa oma oma sellest eluperioodist või ka üldse elust veetis ta ju välismaal. Ja on teada, et Andres Tiido esitati ka Vabadusristi saamiseks, aga ta suri enne ära. Nii et, et seda ei, ei jõutud talle anda ja, ja see on just see, mille eest ta ise hoiatas, et, et kui meie suurmehed Lähevad unustusse, kui neid keegi meelde ei tuleta, et siis me elame ilma minevikuta. Ja see tähendab, et meil ka pole tulevikku, nii et seepärast on meil see kohustus kõik need väärt mehed kes on teinud selle nimel midagi tänases vabas Eestis, saame elada üles nende mälestust siis ka väärikalt tähistada. Ja kui nüüd vahepeal tema haud Pantani kalmistul oli vajunud unustuse hõlma kuuekümnendatel aastatel, kui Pusta suri, siis peale seda enam ei osanud keegi seda hauda üles leida ja alles 1994. aastal siis Prantsusmaa välisministeeriumi abiga suudeti see haud üles leida. Ja see haud oli pikka aega väga halvas seisukorras see kivi, mis sinna peale oli pandud, see oli viltu vajunud poolest saadik maa sees. Kirjad olid tuhmunud ja 2005. aastal, siis kui peeti Pariisis Andres Tiido auks konverentsi siis ka Eesti saatkond Pariisis tegi selle haua korda pandi ta ilusti püsti, kirjad puhastati nii et see on jälle tähendab kõigile loetav ja seda ka, ütles tema matuste ajal Karl Robert Pusta, kes lõpetas oma kõne järgmiste sõnadega. Sinu palju armastatud, nüüd vaba Isamaa nimel, tänan sind sinu suure truuduse eest. Olgu sulle kerge selle maa muld, kes sulle olnud teiseks kodumaaks leidku sinu haua juurde teed paljud eestlased. Ja ma loodan, et edaspidi eestlased, kes satuvad Pariisi, kes on seni käinud põhiliselt Wiiralti haual, et leiavad tee nüüd ka Andrestiida hauale. Rääkis ajaloolane Peep Pillak saate lõpetuseks üks näide sellest, mida Andres Tiido Pariisist eestlastele kirjutas. Üks kasulik valgustus aastast 1902 ära toodud Hando Runneli artiklis 2005. aastal. Ükski Venemaa elanik ei või arvata, kui suur majandus-line tähtsus suhkruküsimusel on. Juba kolme nädala eest tulivad Euroopa suurriikide saadikud Belgiasse brüsseli linna kui selle üle nõu pidama, kas mitte võimalik ei oleks suhkrupreemiat, mida mitmed riigi valitsused oma maa suhkruvabrik antidele väljamaale müüdud suhkru eest maksavad, ära kaotada ainult Venemaa ja Põhja-Ameerika ei võta sellest konverentsist osa, sest et see küsimus nendesse vähe puutub. Aga kuskil maal ei ole suhkruküsimus nii märgatav ja kipitsev kui Prantsusmaal, kus see mitte ainult majandusliine, vaid ka poliitiline küsimus on. Prantsusmaal on suurejooneline kauba ülesostmine kriminaalseaduse 419. paragrahvi järele keelatud ja ülesostja üheks kuuks kuni üheks aastaks vangi võib sattuda ja 500 kuni 10000 frangiga trahvitud võib saada. Ja korrake siis saate lõppu veel Andres Tiido elu kreedot, mis oli sõnastatud artiklis ajaloo kasust. Kes ajalugu ei tunne, on võõras siin maa pääl on võõras oma soole ja võõras iseenesele. Nii ütles Andres Tiido 1882. aastal. Temast rääkis saates Peep Pillak ja meie esimese rahvusvaheliste riigi poliitiliste ja riigiõiguslike huvidega publitsiste teos ajaloo kasust on ilmunud sarjas Eesti mõttelugu toimetaja Piret Kriivan tuletab meelde, et ajaloosaadet Eesti lugu saab kuulata vikerraadio kodulehelt. Sel ajal, kui rahvad on Tartu toomperevarades tulenevad, on väikene Eesti riik. Noor äsja välja kuulutatud Eesti riik pagu eesti rahvas elas üle. Eesti lugu.