Taas on kavas õhtu kunstniku ateljee. Martti Soosaar on sedapuhku külas vabariigi teenelise kunstitegelasel graafik Aleks Kütil. Täna ma olen vabariigi teenelise kunstitegelase graafika Aleks Küti ateljees meie vana kunstihoone kuuendal korrusel, saaled selles ateljees juba olnud vist üle 10 aasta, eks ole. Enamvähem jah, vahepeal olime saanud siga koos, aga saanud seal sai valmis Keilas ateljee ja neid siis minu kasutada. Siit olekski ehk mõte teha üks väike, eks kurss minevikku ja paari sõnaga tuletada meelde just neid aegu, kui eesti graafika elas läbi oma kõige kuremaasõjajärgse tõusu 50.-te aastate teine pool, 60.-te aastate algus siis meie graafikud töötasid võib-olla vähem. Oma ateljeedes töötasid vähem, oldi vähe, oli siis veel oma trükipress. Kõik käisid koos siin kunstihoone õuel, eksperimentaal ateljees ja ka sinu. See esimene kuulus sari Peipsi kalurid valmisest eksperimentaal ateljees. Kui sa nüüd praegu Alex võrdled seda aega, kas on millestki kahju ka, kui sa niimoodi tagasi mõtle nende aegade peale? Eks ikka, ja siis, kui vana on armsamaga, eks uued toovad jälle uued. Ütlemised ja eks ta on igatpidi, mõtlen vana ja uut. Mõlemad on huvitavad. Vanasti mina alustasin oma tööd eksperimentaalses 58. aastal, kohaks Narva hüdroelektrijaama ja siis seda Peipsi sarja tegema. Me käisime üksinda muidugi igavam, käies käisime Olev Soans siga. Siis valmisid meil väga palju ja siis me sel ajal oli teine suhtumine. Näiteks kui mul praegu siin laua peal on foto kasutamist kunstis, siis sel ajal oli see väga taastav või kuidas nii-ütelda ajate, kasud pidi kõik pliiatsi käia natuurist ise joonistama. Fotoaparaadid Me hülgasime, siis oli Scaniscene pere eestlikute või selle niisugune mõttelaad, et käime rahva hulgas ja joonistame kõikjal, siis me väga palju joonestan. Näiteks. On võib-olla üks tuhandeid joonistusi ja olev saatsel samuti, mida me oleme, kõik. Talletasime oma plokkidesse ja see on praegust huvitav näidi sirvida. Graafika eksperimentaalateljee kunstnike ring on praegu muutunud. Ja võib küll kunagi valitsesid rohkem mehed, need on ta Emineerinud MJ, rohkem naiskunstnikud. Ja sina oled ise kunstiinstituudi õppejõud, nii et sa oled ka võib-olla selles süüdi mees, õppejõud nähtavasti süüdi, et nüüd on nii palju naisüliõpilasi. Praegust paistab niimoodi, et mehed ei pea justkui omal ajal oli nii rohkem, et võib-olla, et see kunst on ka põnev, et teenivad rohkem ja kõik, aga nüüd nad on läinud praktiliselt praeguste mees, üliõpilasi on meil arhitektuuriosakonnas palju rohkem. Ja ma tean, et nad polütehnilises on ülekaalus mehed. Kui meie instituudis on kunstiinstituudis, on just naisüliõpilasi väga palju ja ega ei saa ütelda, naised on praegu niisugused andekad, omandavad võib-olla kiiremini kui isegi mehed selle joonistamiseniseks, algteadmised ja püsivamad võib-olla võib olla püsiva ka meie tookord võib-olla puuduma rohkem? On läinud nii ei tea millega seda seletada, aga praeguse igatahes ei, ta on. Aga siiski peab ütlema, et seesama põlvkond, millest me nüüd alustasime tähendab 50.-te aastate lõpp ja 60.-te algus. Tegelikult need nii-öelda tolleaegsed ässad on siiski jäänud kõik Eestiga Aafrikasse ja ma mõtlen, et võib-olla ta ise loetleb, kes tol ajal tõusid ja kes on jäänud. No kõigepealt oli meil kõhe eksperimentaalkui, mina sinna tulin muidugi see meie suurmeister, kes abistas ja õpetas, Voldemar Kann. Aga tema saiale teadmisega Tomadel Voldemar Kann on jäänudki graafika eksperimentaalateljee raudvaraks tänini ja ma arvan, et sina kui vist kõik teised graafika peavad käima paratamatult aeg-ajalt tema juures nõu küsimas ja. Meil on väga tähtis sellepärast, et Ta tunneb juba peanovi tehnoloogiaid, mida meie vajame. Eks me ise nüüd olen katsetanud tema käest küsinud ja Ta sai isegi värvi eest patendi selle musta värvi eest mida ta selle kohvipaksu ja Kirsiga tegi ja see on üks väga hea värv, nii et praegust on selle baasil kõik tehtud. Need viimase aasta, mis ma näitus personaalnäituse tegin. Tulevik igatahes-tahtmata musta segada värvilise graafika hulka ka ütleme, värvi värvide hulka, aga nüüd räägime veel meistritest ja need, kes seal sel ajal olid. Need, vanameister, kellega mina koos olin, olid, kes olid eeskujud, olid kai ja siis Henno saar käis siis oli. No lepp tegi sel ajal Milde Pärk, Hay, Tre ja okas need olid kõik pealesõjaaegsed kuulsad nimed ja tulid. Torn tihe mets. Ja seejärel juba tulid siis liidule Tuula. Ilma neid kasvatasime ja Laretei. Ja. Nüüd on olnud nagu omamoodi lained. Ma ütleks niimoodi graafikas kordon tõusnud, nagu see tehniline teostus esiplaanile ja siis jälle muutub see mingil määral varal iseenesestmõistetavaks ja pearõhk läheb jälle graafika sisule. Ja siis tuleb jälle nagu teatud niisugune periood, kus hakatakse uute tehniliste võtetega katsetama. Eriti võib-olla torkas silma just graafika tõusu aastatel, kui igav, uus tehniline nippi iga uut tehnikat üritati siis katsetada, kellel see tuli välja, kes proovis neid omavahel kuidagi seostada. Sina tegid väga mitmeid erinevaid tehnikaid, sa tuletad meelde, missuguste tehnikatega alustasid ja miks sa nüüd näiteks oled jäänud, ütleme põhiliselt akvad hinda juurde. Eks see ring saab niimoodi täis, algul hakkame niimoodi. Kui ma hakkasin, siis ma hakkasin litograafiast ja päris joonistuslikult, nagu praegust tähendab siis kivitrükis Divi trükist. Siis läks, tulid need tehnika nisukesed vaimustused ja need andsid väga palju võimalusi. Tuuride näol ja sel ajal oli väga nii, ütleme ma ei tahaks ütelda moes, aga niisugune uute graafiliste, no nagu siin sa ütlesid, et nende nippide väljatoomine Graafikat klassikaliselt nimetatakse mustvalge kunstiks. Kui nüüd vaadata sinu selle aasta töid tänavusi töid, siis nende hulgas ei ole vist ühtegi must-valge tööd, tähendab igale pool on tulnud mingisugune toon üks, kaks või rohkem tooni sisse üldse värvi oled sa kasutanud viimastel aastatel vägagi palju. Kas sa oled kunagi kahetsenud, et rahvikuks hakkasid võib-olla saareks tahtnud hakata hoopis maaniaks või põhjendad sa kuidagi teisiti seda? Ei, see oligi nii, et minu soov oli astuda ikka maaliaksust, ikka graafikat. Ma, kui ma läksin kunstiinstituuti õppima, siis ma ei, ega ma ei teadnud, ma olin, kuulas Wiiralt. Ta oli graafikaga, see graafika nii palju olles ei ütelnud, aga kui ma läksin, eksam. Siis oli õppejõud VÕS leping või kes vaatas ja sõites, et kas te ei tahaks graafikasse tulnutega graafilist käekirja ja siis ma mõtlesin paremini, kui nii soovitaks, siis on ikka kindlam minna sinna ka teine tea. Ja kahetsenud ei ole, ei ole. Minul oli võimalus õppida professor Melliku käe all, kes oli väga hea pedagoog, professor Mehhikole eriti nõudis konstruktsiooni sele. No üldse kõikide asjade ülesehitusel joonistamine mulle üldisema väga palju joonistasin. Kui praegust nüüd ütelda väga kunstiinstituudis, neid üliõpilasi on väga töökad haavad joonistada, aga on neid ka, kes ei oma kallal nii palju teeb kur tunnis teeb joonistamine, nõuab kõik see aeg järjekindlalt treeningut. Muidugi minnakse lihtsamat teed nüüd lähteminnakse, juba foto võetakse abiks fototeel, aga ka fotomaterjali kasutamisel peab ka joonistamise teadmised olemas. Sa oled olnud, mis aastast kunstiinstituudis joonistuskateedri õppejõud. Mina joonistusõpetajaks sain kohe, kui kunstiinstituudi üliõpilane lõpetab, siis tema määratakse kuskile tööle. Siis ta peab seal kolm aastat olema. Vabakutselised diplomid on ja igasuguseid võimalusi, aga mind suunati kunstiinstituuti ja kohe peale kooli, see oli 1950 50950 ja vaadaku palju. 31. aasta ja, ja muidugi siia juurde võiks siis märkida seda ka, et tänavu aasta sain kuuskümmeni tegid oma teise juubeli ära ja ja tänavu aasta oled sa teinud väga tõsiselt tööd ja, aga sa oled 30 aastat kunstiinstituudis seda õpetanud, siis võib öelda, et sa momendil oled üks kõige gaasikam joonistamise õppejõud Eesti linnal. Ja ma arvan niimoodi, et oleks väga kohane sinu käest küsida, missuguse mulje jättis viimane joonistuste, vabariiklik näitus. Väga hea mulje ma muidugi ma olin ise kassas riisi Aegi, et sellesse nii võib-olla väga objektiivne ei saa ollagi, aga. Väga huvitav selle näituse põhjal nimeta mõned tipud ja mõned üllatused. No ikka praegust on meil Eelma eraldi ilma aga kasti ta valdab seda ja teda püütakse jäljendada, aga temal on oskus ja teised jäävad selle tõttu ainult nii Epigioonideks ei saada kätte. Teine on ula seal väga kõva joonist. Jälle jõuame ulase Elma juurde tagasi. Noh, siis naistest oli muidugi segada Marju Mutso. Siis Kaisa puust hakkan, ma tean. Siis väga huvitavalt, muidugi, Silvi Liiva, siin on väga palju neid. Kui sa hakkad siin nimetama, siis tuleb paratamatult niimoodi, et mehed ja naised lähevad peaaegu pooleks ja nii ta kipub Megraafike vähemagi. Nooremate hulgas on ehk naisi rohkem. Aga kui võtta niisuguse graafika muldi kujundavad praegu siis nagu mehed ja naised võrdselt võrdselt, mis sinu meelest on naiste graafika tugevam külg ja mis on meeste graafika tugev? See on kahe teada Ikla mehed on rohkem niisugune tehnilise osa peal ja naistel on igasuguse tunde tundeline külg vist peab olema ja mina arvan ka. Ma olen sinu loomingut paljude aastate jooksul jälginud. Peab ütlema, et sul on alati tulnud tsüklid või teatud sarjad. Ja selle selle kaudu sa oled saanud seda öelda, mida sa oled öelda tahtnud võimet tuletada siis meelde, eks ole. Oli Peipsi kalurite sari oli soojuselektrijaamas. Sälju sari on, on metsatööl ja siis kalurite Velde kihnu kalurite kiivrikandja kandjad ja aga miks Mazarjude mind huvitab, sarja teha ei oska ühe lehega niipalju ütelda, kui ma mitme lehe ka saanud, sest üks leht täiendab teist ja tikib kompaktsus nende omavahel. Ja mõju on ka näitusel natukene teine. Saan aru, kui niisugune ilus, intiimne graafiline leht seda tahad nautida. Aga need teemad, mida mina käsitlen, need on rohkem jah. Nii-ütelda sarjas läbi viidule. Kui need sinu selle aasta töid vaadata, et sul on siin olnud nagu kaks liini, üks liin on läinud läbi linna ja teine liin on läinud mööda maad. Ja see linn, liin hakkas mind köitma selles suhtes, mul oli kavatsus teha ka üks saari. Nii kui kiivrikandjad andis mõtte viha tänav tänaval. Inimene on ka palju, ta tuleb töölt koju. Püha ideaal on ta tänaval. Tänaval ma armastaks ja surveks kõiksust asju. Aleks küte ei ole siis võtnud seda tänavateemat nii üheplaaniliselt, et tänav ja suurlinn on tingimata negatiivne nähtus, vaid sa oled püüdnud näidata siin just nagu seda mitmeks kesisust, mis inimest ümbritseb ja kuhu inimene satub laneez aegses linnas, eks ole? Ja kui ma nii ütleksin, et ma käin maal ja kui ma linna tulen, üks on tehisloodus, kui te või tehismaailm inimese ümber, teine on loodus ja selle kontrasti teine, ma tahaksin ka tuua. Kaselinnase tehismiljöö on paratamatu Juusale jää, sinu töid vaadates peab ütlema, et sa ise oled ka niisugune. Omamoodi kaksiknatuur selles mõttes, et sa oled paljudes töödes olnud küllaltki romantiline, lüüriline ja samas saaled olnud ratsionaalne väga isegi arvestav kuidagi. Nii et ma ei oska praegu öelda, kui sa nüüd oma loomingule pilku heidad kuuekümneaastase tarkusega, mis sind ennast on võib-olla rohkem mõjutanud, aga mul on niisugune tunne, et need mõlemad küljed ei ole sul nagu vastandatud, vaid elavat rahulikus kooseksisteerimises. Täpselt nii sellepärast, et mida ikka aasta edasi, seda rohkem hakkab looduse poole. Aga seal, armas linn, ma olen ikka linnalaps nagu öelda, sündinud. See täidab jälle oma võludega. No kui palju aastas sa oled maal suvilas ja mujale. Ruut võib ütelda võib-olla isegi vähem paigalolekut. Töö on see, mis ikka seob linnak mis on maanteed. Ma olen väiksel Väga nii et ma neid elu annaks, ma pean selle kala kätte saama vaid rohkem. Ma jälgin kaasneda rannajoon, et neid kive ja nagu siin pildil on kus ma seda eriti kivine rannik on, siis kus posid paati, lükon vahel kivide vahel. Kus kandis sa oled Matsalus aru, sulle antaks valida samasugune võimalus töötamiseks maal või, või töötamiseks linnas, kas sa valiksid ühe või? Ühes kohas hakkaks tüütama ikka talvel linnas ja suvel maal.