Tänu headele Hirhaadee lindistas marti Soosaar Mustamäel Kunstnike Majas. Vestluskaaslaseks on kujur Marie Mikov. Hiljuti sai kunstnik Mare Mikov Põlva rajooni kunstipreemia traktorist Oskar Käisi portrees. See pronksportree on eksponeeritud Moskvas üleliidulisel näitusel. Meie ehitame kommunismi. Maren Mikko, teil on siin peaaegu et skulptorite korrus, eks ole. Kuna on küll, kes siin teie kolleegidest on, samal korrusel. No mina, Soosaar on teinud siin juba saate taime kuulbussist Adolf Möldrist siis kuldadest hageerikast, Palmi Hillest, Lembitut vist pidi veel tegemata olema. Siis Jaaksaansist õun, last vist on tehtud markera vist on ka vist tehtud. Ainult mareme ikkagist ja Lembit palmist ja siiamaani tehtud maja sai vist võrdlemisi õigel ajal valmis. Tundub, et just said siia ateljeed need kunstnikud, kellel see oli enamikule isegi esimene või teine. Tuli ja me kõik olime ikka võrdlemisi ühetsetes, tingimuste ja keldrites, oli küll, see oli isegi, ma ütleksin, viimane aeg see maja ehitama. Et see põlvkond saaks normaalsetes tingimustes, sest et skulptuur on ikka niisugune niiske ja kätele nuia niisugune tegevus, et parem oleks, kui ta oleks ikka soojas ja kuivas ruumis. Ja ma ütleksin ikka ikka rõõmakas kõiki tüütama juba. Meie tänasest skulptuur, kuigi see võib-olla üldse eesti skulptuuris on kogu aeg olnud üheks juhtivaks saanriks portree varem ikka, kuigi te olete teinud graafiguraal plastikut, on, et te siiski ikkagi portratist. Kala on teinud selle lühikese aja jooksul, mis ma olen nüüd kunstis õpetamistööd teinud. Ja enamuses on portreedik. Kui ikka 10 aastat kuidas te liigitaksitama modell, kes on skultorile hea modell? Kui formaalselt asja võtta, siis on kõige parem see, kes ilusasti istub, kes magama ei jää või liiga palju liiguta või igav ei lobise. Aga minu arust mulle meeldivad just nimelt need modellid, kes tähendab, rääkides avalduvad rohkem võib-olla isegi sellistest külgedest, mida ma üleüldse ennem selle inimese juures ei tundnud. Ja, ja näiteks mulle meeldivad just need inimesed, keda muidu tavaliselt ütles lobamokad. Võib-olla sellepärast eluga õnnestunud olla oma portreedes ma ütleksin, küllaltki terav. Eks teravuse ei ole nii, on alati ainult autorist, vaid ka sellest, kellest tehakse võib-olla kesisema sisemine teravus. Kas nende inimestega te olete olnud varem tuttav või olete lihtsalt valinud sellised huvitavad ja omamoodi erakordsed tüübid? Ja no näete ka, muidugi olen juba isegi täitsa noh, võiks öelda lapse või noorepõlvesõbrad-tuttavad aga on ka inimesi, keda ma olen lihtsalt jälginud kas siis lihtsalt välimust või, või kirjasõna järgi või kuulanud lihtsalt nende kõnet. Kas selline, ütleme siis veelkord nii-öelda teravdatud portree on see tekitanud ka modellides protesti? Noh, ma ei tea, võib-olla, et see ei ole lihtsalt minuni jõudnud, aga modellide siiski üle ja mudelid on väga toredad inimesed naerust. Minul ei ole kunagi Niukest vast Unilised modell ja minu jaoks vastumees kunagi pettunud oma modellide valikus. Ma ei tea muidugi, kas, kas skulptuuri seisukohalt portreed on kõik, nad on üldse kõik võrdsed, kindlasti ei ole. Võib-olla mõni ajal õnnestunum. Näiteks kunstikriitikute arvates et kui selle 10 aasta jooksul neid arvestada, siis et seda aja kesk keskel kuskil skulptuurid olid liiga pehmed, võib-olla ma liiga hästi suhtusina porteriteeritavatesse Ma usun, et nüüd on jälle asi muutunud perioodiliselt. Kas te ise oskaksite olla kunstnikule hea modell, vähemalt üheksa portreeandest küll tehtud. Aha majand isegi päris palju poseerinud ei olema ja modell mulle meeldib modell olla, tunnen modellidele kaasa, ma püüan. Püüan enda vastu niivõrd hea ja ettevaatlikult suhtun nendesse, sest ma tean, kui raske on istuda, kui raske on poseerida ja tähendab poseerima, midagi muud muidugi tavaline, istume ja mõnele inimesele lihtsalt paigale. Esimene paigal istumine üleüldse ei istu. Ei ole nagu, nagu natuuri järgi. Sellepärast tuleb lihtsalt nii palju hoida kui võimalik. Eriti vanemaid inimesi. Ja noorematega muidugi, nooremaid tuleb mõnikord isegi võib-olla veidike nagu tagasi hoida. Töötate modelliga kaua või haarati lennult. Ei tööta kaua, aga mul on muidugi abiks ka fotod. Õnnestunud, siis on väga hea, töötades ei ole vaja näiteks mõnda inimest tüütada, kui ma tead. Tavaliselt minu modellid on sellised, kes on väga hõivatud ajaliselt ja noh, ei taha justkui nende vaba aega ka nii palju ära kasutada. Muidugi on, nad on kõik vastutulelikud olnud, näiteks viimane modell, kes oli norand siiamaani, mul ei ole ma teinud põllumeestest kunagi ühtegi kortereid. Oli mehhanisaator ja tegin temast kõige pingelisemad töö ajal. Põlva rajooni üks eesrindlikumaid mehhanisaatorit, Oskar käis ja ta ikka leidis minu jaoks vähemalt kaks korda, et ta sai noh, ütleks diagonaalselt läbi Eestimaa sõita ja poseerida mulle. Temast oli mingisugust muud materjali, ka joonistasime. Temast oli mul kaks väga head fotot, kus ta oli rahvasaadikuna tähendab esinduslikud fotod ka head ja püüdsin nende järgi teha, isegi ma ütleksin, et võib-olla, et see mees on nüüd juba muutunud. Aastad on läinud, aga püüdsin teha niisuguse tema parimatest aastatest nagu portree, aga öeldakse, et on, vanaemad on praegu väga niisugune asjalik ja, ja teovõimeline aga mina leidsin, et vaat need aastad on tema jaoks nagu kõige paremad, mida mina isegi teda sellel ajal nagunii ei tundnud. Aga fotode järgi võis järeldada, et et noh, skulptuuri jaoks on nagu need kõige paremad. Praegu seesama portree on Moskvas näitusel me ehitame kommunismi. Kongressi päevil on see portree siis väljas koos teiste eesti kunstnike teostega, mis sinna Oskvo näitusele pääsesid. Varem ikka, millal te kasutate rohkem, kui vajate rohkem modelli, kas siis kude, portreed, alustelt või siis kude, portreed, lõpetate? Ei alguses jah, alguses on vaja tutvuda isegi tuttavate inimestega, keda ma juba aastaid olen juba jälginud, ainud. Võib-olla, et olen näinud, aga mitte isegi mitte suutnud nagu modelli. Siis ma pean, igal juhul lähen oma neile nagu modellidele ja see algus on ikka kõige raskem. Muidugi alguses on vaja modell. Aga kas te lõpetate päris ilma modellita, mõni kunstnik on tõepoolest niimoodi teinud, et ta lõpuks tahab leida oma kontseptsiooni ja ei taha enam, et seda midagi võiks segada ja ei tahagi nagu enam modelli näha, vaid teeb need nii-öelda viimased pöidla vajutused. Ilma modellita. Vot see kontseptsioon on minu arust see peab olema esimene, see peab olema, see käib koos ideega ja minu arust see, see juba käib ka modelliva valiku juurde. Minul käib niimoodi ikkagi, et et. Nii nagu ma esialgu ei ole mõelnud niimoodi äärte lõpuni ja, ja vigurda masina juurde midagi enam pärast. Kas on niimoodi, et kui üks pea on valmimas, segab ka kodus olemist? Seega. Ei teki täiesti pekki vahel vajadust, et tulla öösel ateljeesse. Aga tavaliselt ongi meil niimoodi, mina ei tea, see on justkui väljakujunenud. Ma arvan, et see on kõikide skulptorite ka niimoodi võib-olla et see juba on alguse saanud instituudist. Et enne näitust läheb millegipärast väga kiireks ja siis on muidugi võtame aega. Materjali viimine näiteks pronksivalamine ei ole neomeist, oleneb meestest, oleneb tehnoloogiast, oleneb, kuidas ahjud käivad seal valu puhul. Nii et, et meie püüame küll õigeks saaksime rutta meie võimega üleöö teha isegi valmis pea 12 tundi järjest. Aga me peame arvestama, et meestele jääb aega. Kui te lähete portree juurest figuuri juurde või vastupidi kas see on ainult vaheldus tundub ükstele kergemana teine suuremat pingutust nõudvana. Tree muidugi nõuab suuremat pingutust kui ükstapuha, milline ütleme, mitte portree line figuur või ütleme, lihtsalt kompositsioon või niisugune puhta vormi katsetus, ütleme Nikon abstraktse vormi katsetus. No minu arust see on ikka selline, mis, no tõelist kontsentratsiooni eriti kui ütleme, tuleb seal modelliga arvestada. Tuleb ajaga arvestada. Minu arvates on kõige raskem Peale pronksiplastiku sammati, mis materjali te olete veel kasutanud? Veidi olen raiunud ka graniiti. Aga ikka suhteliselt vähepuud ei ole ma peaaegu üldse teinud peale. Tähendab Instituudi aegse praktika. See on minu jaoks nagu niisugune täiesti võõras materjal. Mõtlesin nagu liiga pehme ikka tundu ande. Ja noh, tähendab, mina ei ole veel leidnud sellist õiget võtet, kuidas läheneda sellele materjale. Ma loodan, et meie kuulajate hulgas on enamik muidugi neid, kes külastavad sageli kunsti näitusi ja ilmselt ei oleks vajagi siin eriti meelde tuletada teie töid mida kunsti hoones viimastel aastatel on näha olnud, aga võib-olla on kuulajate hulgas ka nooremaid, kes ühte või teist tööd mäletavad, aga ei mäleta enam kautorit. Nii et kui te nimetasite mõned viimaste aastate teoseid, ütleksin. Modellid, kes moraal, viha, viimased mudelid. Juttu oli juba Põlva rajooni esinikust mehhanisaatorist Oskar käisist, sama viimane portree. Siis enne seda ma tegin. Portree. Eduard innist siis ma olen teinud Gustav Nanist kunstis lasest jaakkoletist. Näitleja portree, Peeter Volkonskiga. Need on viimase aja tööd, sul on töö muidugi, figuraalseid asju, need ei sobi, mul on siin meie vabariigis väljas olnud ja on ka, oli nüüd viimasel Riia Kadrina orel, üks minus kahe figureerisid seisis üks suuremaid maanaised siis seal seal oli samuti üks meesakt pronksist elusuurune teinud ka samotist. Niukseid võiks öelda väiksemaid dekoratiivseid, nii-öelda asju, mida on pandud välja dekoratiivplastika näitustele. Näiteks meie lilleaias oli väljas üks minu töö, mida tüdruk postiga olen teinud, no püüdnud kaasa lüüa kõikidele temaatiliste näitustele. Kui meil oli näitus mõni aasta tagasi inimene ja tehas siis selleks näituseks mul oli eksponeeritud klaasipuhuja veidike väiksem kui elu suurus suuruses pronkskuju olen teinud ka plastikust plastmassist figuurikesi ja majaga sihukese suurema ja isegi kaks portreed, näiteks olen teinud näitleja läbidursakist plastplastikust portree ja, ja on ka muienen porteriga ennem plastika sõnade. Vareme ikokumen praegu siin ateljees, nüüd istume ja juba on võrdlemisi hämaraks läinud. Kas on see suur saladus, mis, mis teil praegu käsil on? Kui ma teen ühte niisugust basseini, skulptuuri gruppimis, tuleb Piritale rannahoone juurde. See oli meil konkurss, konkursi ka. Ühesõnaga võitsin selle kõnel pisike sisene konkurss. Uue rannahoone ette tähendab iseäralikku jahutust jahutusvee Tõin. Aga noh, arhitekt nägi vist seda juba ette, mina arvan, et juba projekteerimise ajal. Ühesõnaga, skulptuur ma muidugi ammu juba valmis, skulptuur pidi ka saama valmis olümpiamängudeks. Aga nüüd on kuidagi see edasi ainult, aga muidugi hea ja heast kõige tähtsamat. Ta ikkagi tuleb. Ja praegult vähemalt ma arvan, et, Kui see asi minust oleneb, siis ta ikkagi tuleb. Ja kui nüüd kahe sõnaga öelda veel, mida, mida see kujutab, kui suur ta tuleb materjalis? Ta ei tule eriti suur, esiteks bassein ei ole ka nii, nii, ta on, küllaltki kitsas, pikkustel on ja üldiselt on niukene noh, niukene, hobuste võidubetoonist, bassein. Mõtlesin, et, et noh, et kui ma sinna kuidagi saaks siduda neid niuke skulptuuri ütleme okei püsiva materjaliga katsusin ta teha ka see aluse, teab joonist, nii nagu serval seal basseiniserv ja figuurid. See oli ka ainus uimast ja pronksist. See on ühesõnaga figuuri teine, niisugune lõbus stseenikene lastega. Eesti skulptuur on viimastel aastatel äratanud küllaltki palju tähelepanu ja võib-olla kõige suuremaks ja olulisemaks kokkuvõtteks või sellest on see riiklik preemia, mis meile tuli möödunud aastal. Jaakson sile Tammsaare monumendi eest, mees, skulptuur on tõesti viimastel aastatel. Ta on läinud päris tublisti edasi. Muidugi eeskätt võib-olla nendele skulptorite dele, kes siinsamas teiega ühel korrusel töötavad. Mis teie meelest mareme ikka on praegu Meie skulptuuri nihukest tõusu hoovaks või, või mis temas on nagu teie arvates sugust tugevat ja positiivset ja millel on tulevikku? Võib-olla kogu see tõus perioodiliselt sellel aastakümnel, näiteks 70.-st 80. aastani. Võib-olla on juhtunud lihtsalt Töötava kõrvuti näiteks mitu võrdset tugevat, ütleme, skulptorid lõpetama töölal Instituudi kursusel õppinud ja võib-olla on tekkinud konkurentsitunne, mis tahes-tahtmata viib edasi skulptuur üleüldse maailmas on ka praegult käib ikkagi tõusude ja kuidagi see osa skulptuuri osa ostis, suureneb kogu aeg. Oli aegu, millal skulptuur oli esimesel kohal ja vaidlematult esimesel kohal. Esiteks võib-olla just sellega, et skulptuur lõim, kehasid ei olnud pinnaline, nagu ma pilte vaadatakse suhtuti nagu asjadesse, see on hoopis midagi muud. Ja võib-olla sellest tingitult on ka käinud nagu eesti skulptuuri tõusuteed. Ma ei tea, mina arvan, kas juba nagu meie tõusude skulptuuris ütleme selle põlvkonnaga minust veidi vanematega, tähendab kuld, Riho Varik, viies vaene natukene praegu meist nooremaid, tugevalt nooremaid. Tähendab viimasel ajal lõpetanuid eriti palju ei ole. Ma ei tea, milles küsimus on, et mitte skulptuuris oika maalis ja graafikas üldse kujutavas kunstis. Pealekasvu ei ole väga kahju, unarusse on väga kahju. Mitte mina ei suhtu neisse nagu rivaalidesse, vaid väga hea oleks nentida, kui näed näitusele mõnda head tööd, tunne, et, et see on ikka tüki maad parem kui näiteks ütleva meie põlvkond, oi mina isiklikult. See oleks väga meeldi. Teretulnud.