Skulptor Riho Kuld on Eesti kõige kõrgema mälestusmärgi üks autoreid. Koos Matti Variku, Allan Murdmaaga, tegid sa Tehumardi mõõga? Ma ei tea täpselt, kui kõrge Tehumardimõõk on, aga nüüd peab ütlema, et sa oled ka Eesti kõige kõrgema monumentaalskulptuuri autor. See, see püstitati hiljuti balti soojuselektrijaama teeristile vä? Noh, nii võib teda nimetada, need sealt hakkab see otse peale sõid selle väravate peale. Kas sa mäletad Tehumardimõõk, kui kõrge see oli? Tehumardi lahingu monumendi kõrgus on 21 meetrit. Ja nüüd see energeetika Skulptuur see kompositsiooni kõrgus on 11 meetrit ja siis ta maapinnast tõstetud umbes paar meetrit, need kokku 13 meetrit maapinnast. Jah, see on kõrgus ja seda tööd sa oled vaikselt aastaid teinud. Nüüd on selle tulemus näha, sellest on ka juba lehtedes kirjutatud, aga võib-olla räägiksid üle? Kõigepealt ehk selle saamisloost. Juba aastaid haudunud ja küpsenud ja ja tehtud seda tööd, aga ei oskagi täpselt aastatena öelda, millal see mõte, nagu tekkis sel ajal veel, kui balti soojuselektrijaama direktoriks oli maiste. Temal tekkis soov heakorrastada seesugune küllaltki tööstusliku ja väljanägemisega ümbrus haljastada ja korrastada heaga, tekkis mõte püstitada mingisugune niisugune sümbol või mälestusmärk inimesele sinna. Tekkis mõte, et võib-olla, et äkki näidata seda, mis oli tõesti otse otseselt elektrijaama inimestele mõeldud. Et kuidas nemad arvavad ja, ja see mõte väga meeldis. Kiideti igas instantsis heaks ja nii see läks lahti. Tegin kõigepealt üks 10-le variandi mudeli ja siis otsisime sealt väärt töömehed. Meil on väga hinnatud töömees. Iga iga ala peale kuldsete kätega mees Alfred luisk. Vaatasime selle koos üle. Ta töötab Arsise taand, Arci töömees ja teostus tööle jäänud on igasuguseid asju teinud. Põhiliselt metalliga tööd teinud, siis teostamine lahti läks, mina tegin ainult üks-ühele segu figuraalse figuuri osa modellidegi. Näete. Mudeli, õigemini moderlon, osaleb. See sümboliseerib niisugust jõudu või võimsust, mille annab inimesele energia, eks ole. Energeetika kasutamine või kui midagi. Taolist võiks nagu seda jah, üldsõnaliselt nagu seletusena annab, Eila esineb ta ise. Aga ega seda nii väga väga Literatoorselt ära seletada ei oskagi. Alateadvuses oli selline mõte, et et töö tegi inimesest inimese. Ja, ja kogu oma selle inimese inimeseks oleku ajal on inimesel olnud niisugune suur unistus olnud lendu tõusta ja veel kaugemale oma pilku heita. Kui ta sai tiivad, siis ta tahtis juba edasi kosmosesse minna ja ja, ja minu meelest on kosmosesse astumine inimesel üks võimsamaid liigutusi selle kompasitsioonidega, ma nagu tahtsin näidata neid, neid käsi, millega inimene lõpuks saavutas selle. Eto tõesti pääses sellest maa külgetõmbejõust, sest inimkonna suurim saavutus pääses väljamaa külgetõmbejõust ja just nimelt, et need oma tööga on saavutanud sellise võimsa lennukuse. Jah, üsna-üsna-üsna kauge sümboolikaga, ta on seotud kõik tööga koos sellega ka energia ja energeetikas mille ta on loonud. See tööenergeetika valmis õige pika aja jooksul, nagu siin juba sai öeldud ja need pandi kohapeal kokku, kui palju neid erinevaid tükke oli. Ma tean, et osa seda keevitati siin kunstnike siinsamas, teie ateljeed akende all, hoovi peal lebasid need tükid hulk aega siin. Ega sa ei mäleta, kui palju neid erinevaid tükke seal oli, kõik, mis kokku keevitati, see oli too see tohutu hulk ja ma arvan, et võib-olla aitab sellest mingisugust ettekujutust saada, kui sa ütled, kas või kui palju see roostevaba terasest. Nii selle kompositsiooni sellise vormi peale läks ametlikult 5,6 tonni roostevaba terast aga sellele lisanduvad veel sisemised konstruktsiooni tugevdusribid ja, ja kõik muu, nii et kui kraana hakkas tõstma, mille kandejõud oli nii, et see see 5,6 kuus tonni pidi temale alluma, siis ta ei jõudnud seda maast lahti tõsta, järelikult oli seal sees ikka tublisti rohkem seda, et need mehed arvasid, et umbes seitsme, kaheksa tonni ringis raskusega. Ja siis te panite püstise tahes kahe kraanaga vä? Ja lõpptulemus oli niimoodi, et ta rippuse pika nokaga kraana küljes ei jõudnud teda edasi tõsta, all oli ka kahju lasta, kuna see oli juba mingi saavutus. Ja siis saime lisaks veel lühema nokaga kraana, mis sai siis rakendatud niimoodi altpoolt sidumisega, nii et nad sünkroonis tasapisi nihutasita selle kandekonstruktsioonid. Jah, nii et see püstiajamine oli ka sulle omamoodi elamus. See oli põnev elamus ja seda ma püüdsin ka nii palju jäädvustada, kui saab, ma küll ei tea veel, mismoodi need pildid või fotod välja tulevad, aga aga need olid väga põnevad. Mulle teha kana selliste rakursside alt ei näe seda kompositsiooni enam kunagi. Minu arvates ei olnud aga enne näha olnud. Et tõepoolest väga põnev oli, iga igas rakursi andis teda, seal vaadata, võivad sõltuda, tõstsid, ta, kerkis tasapisi nii sentimeetrite haaval siis lõpuks paika nihutama tehnika seal ümber ja vabriku või selle elektrijaama korstnad selle fooniks ja see oli kõik päris omapärane elamus mulle. Algul ma isegi veidikene kartsin, kui ta seal maas oli, et mõju ja ka väljanägemine ei ole selline, nagu ma algul nagu ette kujutasin. Aga kui ta üles kerkinud, seda ütlesid ka töömeetrid, mis pagan, et kuidas ta nüüd välja nägema hakkab, et see oleks pidanud ikka palju kõrgem olema ja ja proportsioonid hoopis teistsugused olema. Ikka kuidagi imelik hakkab välja nägema, kui ta üles kerksis. Vähemasti meie need Arci töömehed olid noh, avaldasid heakskiitu ja neile meeldis see asi. Oleks siiski huvitav teada ka nende väiksemate asjade peatset paika. Kõigepealt võib-olla ehk sinu vanad seosed Pärnuga. Plaane ja kavandeid on üsna mitmeid käsil ja üsna suuri asju on ka, aga ma arvan, et sellise mahuga ja sellise mõju kas praegu küll perspektiivis ei ole ja võib-olla ei teagi, tulebki kunagi veel. No eks seda näe, aga Pärnuga mul tõepoolest praegu on sellised lepingulised sidemed. Pärnu linnavõimud ja minu endine kool, kus ma keskkool, kus, mille ma lõpetasin tegid mulle selliseid austav üles andma. Siis Lydia Koidula nimeline. Ehk sea ess Lydia Koidula nimeline, mina õppisin selles vanas Lydia Koidula nimelises koolis. Kool paisus nii palju, et vajas uusi ruume, juba ehitati uus koolimaja ja siis eks, et seda ajaloolist kooli mainet võib-olla rõhutada või sellepärast siis linnavõimud tellisid kaks asja sellele koolile, et seal Lydia Koidula tõst ja teine siis dekoratiivtemaatiline kompositsioon selle koolimajaesisele platsile. Ja need mõlemad on mul praegu käsil üks lõpetamisjärgus, teine algamise järgus. Seesama Liidia Koidula püst nüüd tehtud raamis ja tegelikult peab ütlema niimoodi, et seal püstan märksa suurem kuigi mõeldud sinna siseruumi on ta märksa suurem kui see Lydia Koidula Väike-monument, mis Pärnus on, eks ole. Siia võiks nii palju lisada, et see pistan siis Bronxis ja. Ümbris on graniidist ja miks ma seda niimoodi graniitümbrises mitte traditsiooniliselt postamendi otsa või seda sundis, sundisid lihtsalt asjaolud, et sooviti fuajeesse seda testi. Aga tal ei olnud mingisugust fooni, mille, millele teda nagu asetada oli küll oli seal trepid ja uksed ja aknad ja garderoobi igasugused konstruktsioonid ja siis tekkiski idee, et talle luua nagu oma foon. Ja siis võib-olla sellest dekoratiivskulptuurist, mis tuleb Lydia Koidula nimelise keskkooli esisele Ta on peasissekäigu ees, seal ta praegu ta niimoodi töömudeli staadiumisse hakkad jõudma. Kuna arhitekt hoone autor soovis, et alles sellise vertikaalse ma lahendusega seda hoone horisontaali veidi lõikaks. Siis ma tegin õppuri pole kihutava hobuse seljas, õppurid on käes. Raamat, milles tunud tarkuse omandanud, teises käes on tal niisugune headest soovide sümbol või vaidlesime oks, et ta on saanud teadmised ja, ja ellusuhtumise ta lennukas läheb ellu, sealt selline selline sümboolika. Selle dekoratiivskulptuuri juures saaled saanud jälle ära kasutada oma lemmikhobuseid. Kui aus olla, siis ega ma seda hobust pole veel kasutada saanudki. Mujale pisikestes töödes. Skulptuur hääldusest võid uurida jah, aga, aga minu suur soov on küll allurded kunagi endises monumentaalvormis hobust kujutada. Sest see on tõesti ilus, niisugune looduse looduses ohustas loomade hulgast. Mulle meeldib, hobune peab kõige kõige rohkem ja ka ja ka tütarlapse naiste graafiguur on väga kena, nii et nüüd on mõlemalt kokku viidud sellesse kompositsiooni. Jah ja see kompositsioon, nagu siin juba selle töövariandi põhjal võib öelda, on jälle väga dünaamiline dünaamika, mis on sinule olnud omane, noh, võiks öelda peaaegu, et läbi kogu sinu loomingu. Jah dünaamikat on nii, nii eelpool juttu olnud sellest energeetika kompositsioonis kui ka sellesse. Ja tõesti ega, ega ma ei vist ei loobu oma loomingu lõpuni sellest liikumise armastusest. Võib-olla siis mõnest teisest töö eest ka veel, mis sul siin praegu pooleli on, kuigi siin klastikaadi all on mõni asi, aga õhutan ette, mis seal all on tulemas. Võib-olla annad ainult vihjeid, mis ei kohusta liiga paljuks ilma tähtaegadeta? Ta nagu kogemused selle energeetika ikkagi on olemas, võivad suuremad tööd võtta küllaltki palju aega ja peale selle võib-olla ühe töö kallal pidevalt olla ei saagi sinu üldse niisuguse liikuva elulaadi puhul, kuna sul on palju igasuguseid ühiskondlikke ülesandeid ja nii edasi, nii et sa vist ei saagi iga päev siin ateljees väga palju aega loomingule pühenduda. Praegu ma tasapisi harjutan kätt ja vaimu on hakanud meeldima natuuri kujutamine Konkreetse natoori kujutab, see tähendab portreed on hakanud huvitama, ei taha neid nii kergekäeliselt välja anda ja teisest küljest tõepoolest ühiskondliku töökoormus on praegul mulge üsna tõhusa ära võtnud. Et tõesti väga-väga napilt saab olla ateljees. Sa oled nüüd juba mitu aastat Kunstnike Liidu parteiorganisatsiooni sekretär. Järgmine aruandlus, valimiskoosolek on mul kolmas, nii et kolm, kolm aastat saab täissekretäri ametisolekut. See, et sa nüüd portree juurde tuleb, nähtavasti sellest ei pääse ükski eesti skulptor, et ta hakkab ikkagi ka portreed tegema. Sellele suunab juba seegi, et paljud need Eesti suurkujusid ikka jala järgi Hanne ja nad lihtsalt pakuvad huvi juba selles mõttes, et tahaks ise ka oma kunstiliigis neid jäädvustada. Neid inimesi, see ongi see, mis on nagu põhiajendiks olnud hakata konkreetse isiksuse kallal oma energiat kulutama, vaimu võib-olla maha laadima. Ja need on siis mõeldud sul ilmselt ka pronksi. Ja need need kaks tööd noh, ütleme nad välja, sest praegu mul on Kompositsioon ja üks on figuraalne täis elusuurust, mõlemad on liidu rahukunud mõlemad Liidu Rahvakunstnikud. Mõlemad on Estonia teatri ooperisolistid. Millegipärast ma olen lauljate vastu huvi tundma hakanud Margarita Voites. Oleta osas. Aga see see ja leto kostüüm on niivõrd mahukas ja niivõrd huvitav, et, et see on võib-olla rohkem energiat võtnud kui see portree line lahendus. Mõtlen just füüsilist tööd ja energiat. Ja teine on siis Hendrik Rummi portree, see ainult portree, mitte figuraalne Hendrikule on aga väga huvitav nägu, minu arvates aga sinna. Algul ma kujutasin ette, et ma teen ta mingi raidmaterjalile aga siis ma sattusin hoogu ja ja tuli jällegi selline mingisugune dünaamika sinna sisse ja üsna üsna üsna vabakäsitlusega muidugi sellise käsitluse juures peab hästi tabama, kuidas õnnestub seal veel nüüd teadmata. Lihtsam oleks muidugi range ja jõelistatuma vormiga tegemine saab näha. Algul tundus, et mul järsku midagi tuleb, äkki sealt selliselt omab oma vormikäsitluses. Jah, ja teisest küljest jälle sedasama vabam vorm nõuab siiski tingimata, et seda pronksiteed, et see Göriks seal. Ma enam sellise pinnakäsitluse juures ei anna midagi kuskile raiuda, need pronks. Üks huvitav töö, mis need on käinud mitmel näitusel oli ka sellel skulptuurinäitusel, mis abi eesti näituse sinises paviljonis Tallinna tuuled või kuidas? Tallinna lahe laineid ja tuuled väikene mänglev Kerge kompositsioon, mis nii kergelt nagu lõpuks välja ei tulnudki. Selle idee, nagu tekitas minus olümpiasündmused meie meie linnas, need tahtsin algul hoopiski lihtsama lahendusega purjeid näidata purjede vormid. Neid kasutati nii palju igal pool sümboliga, hakkasid nagu ära tüütama, siis järsku tekkis, see on iseenesest selline soov teha midagi tuulte ja lainetega seoses, et viis viis maailmajagu kogunenud lahe peale sellise suure spordisündmusena. Siis ma tegin viis sellist vallatut. Fette neitsid seal, sest lainete ja kohati hoopiski kaduvad lainetesse korduvate figuuridega. Jah, aga nüüd on ausalt öeldes kahju, kui see jääb lihtsalt kipsi jääb kusagile seisma, kas sa oled mõelnud ka või on keegi teinud sulle ettepaneku seda pronksi valada ja kusagil ka paigutada, nii et ta leiaks ka mingisuguse koha ja? No praegu on ta igatahes tellitud pronksi sellises suuruses, nagu ta praegu andmises näituse skulptorina. Aga eks ta alateadvuses on ta sündinud ikka sellisena nende käte vahelt, kes need puhuvate põskedega näod, nad suu suust voolaks vesi ja ja võib-olla nende ümber selle kompositsiooni ümber oleks vesi mööda neid pindasid, need lainetavaid pendasid, voolaks vesi siis ta peaks olema tõesti suuremalt modelleeritud. Ta peaks olema kindlasti pronksist sellest, et ma ei kujuta teist materjali ette, aga see nõuaks juba üsna suurt mahtu ja küllaltki suuri tehnilisi võimsusi. Tal on siin ateljee seina peal juba hulk aega olnud üks dekoratiivne lahendus. Ma tean, et sellel oli oma koht ka. Kui me juba siin ringi vaadanud, siis oleks õige sellest kah paar sõna rääkida. Sa pead silmas seda seda kompositsiooni, lainetavat kompensatsiooni seal ja ja see on tellitud kondiitritoodete vabrik Kalevi poolt, Nende uue olmekorpuse tühjale seinapinnale, mis avaneb Pärnu maanteele, see on kunstitoodete kombinaadi ARS vastassein, tänuväärne sein. See ootab testi järgi. Ei teagi veel, kuidas see asi nüüd jätkub. Mõeldud on ta roostevabast terasest poleeritud pindadena. Kompositsioon kujutab endast laineid ja merelindusid. Lindude motiiv on minu loomingus ka üsna mitmel korral esile kerkinud ja seekord nagu jällegi kuna tekkis probleem, et mida selle kaleviseina peale teha, mida seal kujutada, siis mõtlesin, et võib-olla lihtsalt midagi meie linnale iseloomulik. Peale selle, et ta on just selle põhilise magistraali ääres Ja just Riia balti vabariikide poolt tuleb ja töö ikkagi. Ja lahendasin kimada selliselt, et ta ei ole mitte selline lame vastu seina olev reljeef, vaid tõmbasin ta seinast üsna kaugele mõningate punktidega. Nii et kui ta pikki magistraali sõites niuke pilku haarab, siis ta veendub niimodi moodustab külgvaates üsna üsna lennuk silueti. Praegu on töömudel olemas ja pinnalaotuse kahvel joonistatud, nii et minu poolt võib alustada. Praktiliselt võivad hakata töömehed plekki lõikamas ja täpselt.