Ja järjekordne saade sarjast õhtu kunstniku ateljees. Saate on koostanud, nagu ikka marti Soosaar. Heinrich Valk mõned aastad tagasi tegime seda kesku juttu siinsamas pika jala väravatornis. Ja siis me rääkisime põhiliselt vanalinnast, sa oled tuntud vanalinna spetsialist ja sa oled võtnud mitmes küsimuses sõna, kui vanalinnas jälle midagi oleks teisiti teha. Teised kunstnikud. Ma vaatan, on viimastel vastatel tunduvalt oma ateljeetingimusi parandanud, aga sa oled jäänud ikka truuksija pika jala. Ronny kas sa ei ole ka mõelnud, et sul näites oleks ka ilmselt võimalus kusagile mujale siit ära kolida? Kaheks vahest kargab hing täis küll, kui, kui näiteks edelatuul niukene kõva torm siis esse tuul, sinder keerab siit üle Toompeamajade ja, ja üle selle mäe korstnasse sisse lööb mu toa nii suitsu täis. Ja kui ma siis pean siin tõmbetuult tegema, seda suitsu välja ajada ja, ja nohu saan selle tagajärjel siis ma natuke vannun ja ja krigistan hambaid küll, et kaunite keskaegsete võlvide all siin ikka veel vastu pean. Aga noh, need on niisugused hetkelised tagasilöögid kui midagi niisugust lausa otseselt häirivat ei ole ja ja ilm soojemaks läheb nagu praegu on ja siis lepid selle asjaga ära ja leiad, et ega siin midagi viga ei ole. Ega seal seal puude toomine, kas juures vist kõige mugavam ei ole? Kuule, see on ikka päris paras paras töö jahma nüüd paar korda aastas tooneid. Ja siis siit ikka niimoodi poolteist tonni üles vedada mööda seda kõrget trepp, b noh, see on niisugune ikka päris varas. Mõni mees tuleb tühjalt siit mööda treppi üles, selles mõttes tühjalt ei ole tal koti seljas briketiga või puudega. Ja hakkabki Hähkima ja Puhkima, aga siis kui on sul veel jah, 50 kilone kott ka seljas natuke värisema, võtab lõpuks lobisema niimoodi, aga noh siis ta juba harjunud sellega siiski. Kui palju siis nüüd tuleb juba 15 15 aastat on saanud niimoodi siin toimetada ja sinu töö jaoks vist sellest väikesest lauast aitab või enamjagu tööd ma teen siinsamas sellel toolil, kus ma istun ja joonistuslaud põlvedel vahest, kui on midagi suuremat panna suuremat joonistust või plakatit vaja, siis ma teen, teen ka Molverdi peal distantsilt vaadata. Aga igasugused jah, raamatukujundused ja Sarsid ja siin Arci jaoks tehtav töö, siin suveniirmärgid ja postkaardid ja need, ma teen kõik siin siinsamas, niiet ruumipuuduse üle kurta ei ole, seda on rohkem kui vaja. Suur osa loomingut jääb nii-öelda anonüümseks, ma mõtlen just seda osa, mida sa teed näiteks arsile. Lai kultuuripublik tunneb sind ikkagi ainult kui karikad, turisti. Aga tegelikult palju sa märke teed nii keskeltläbi aastas või on sul üldse mingisugust arvestust selle kohta? Ray arvestust mul ei ole, noh, ma oletan, et võib-olla ma olen neid neid nüüd ligemale 300 ehk teinud siin kogu aja jooksul ja lisaks sellele noh siis veel muud seal nagu nihukesed, suveniirid, seinaplaadid ja nagu ma juba nimetasin, vasest postkaardid, uus aasta jaoks ja ka muidu õnnitluskaardid ja medaleid ja veel ühte-teist niisugust, see on sinu nipitatud, eks ole, et sellised kaardid üldse välja tulid ja mis nüüd minu nipitatud, aga noh, ma olin jah, esimene, kes nüüd Eestis selle asjaga siin pihta hakkas. Ja siiamaani on neid juba. Ma täpset arvu ei oska öelda, kui palju ma neid teinud olen, aga noh, ikka päris paraja rea saaks juba valmis, kui need seinale panna. Kasvõi. Ja nendes kaartides on nagu kogu minu loomingus nihukest, väikest huumorit sees. Sest ega enamus suveniirmärke, mis ma teinud olen, on ka ikka natukene niimoodi mitte nüüd niuksed, tõsised ja, ja soliidsed kompositsioonid, kuigi ma selliseid kaane loomulikult teinud, aga aga ikka tilk nalja ikka hulgas. Turistil mõnusam osta, kui niukseid asja näeb. Sa oled Kunstnike Liidu vastutav sekretär, kas ei ole natuke niisugune bürokraadi töö bürokraadid loomulikult jah, ja nüüd, kuidas ta minu loomusega kokku läheb, eks seda selle üle otsustavad need, need, kelle asju ma nüüd seal kunstnike liidu sekretärina ajan. Kuid mis puutub minusse endasse, siis ega ta mulle väga-väga mokka mööda see ametist ei ole lihtsalt selle tõttu, et ta võtab aja loominguliseks tööks ära. Ja vahest läheb päevi, kus ma ei pääsegi siia ateljeesse. Et siin midagi teha. Nojah, tegelikult kui tuletame meelde, siis Jensen on olnud Kunstnike Liidu esimees. Õilis eeskuju muidugi ja näed. Milleks üks karikaturist siiski kõlbab isegi kunstnike liidu esimeheks, aga noh ega see ei tähenda, et siis kõiki peab nüüd järel tegemist, teised mehed ees teinud on. Kas sa oled mõelnud ka sarnase raha kokku panna? Kaante vahele? Ei, siiamaani mõelnud ei ole. Kuigi neid juba nii palju on tehtud, et kui nüüd kõik kokku panna, mis ma sirpi olen teinud, siin ma ei mäletagi, mitu aastat ma olen viis aastat vistel on iga iga vana-aastanumbrisse ja samuti masin, tegin kultuurielule paar aastat ja pikerile ja nii, et neid saaks kokku ühe raamatu jagu küll, aga osa neist siiski kvaliteedilt nõrgemad, mis mind ennast ei rahulda ja ja ühe ühe raamatu jaoks tuleks siiski suur osa neist natukene natukene ümber töötada. Võib olla teksti natukene ka laiendada kohad ja sest osa teksti on väga päevakajaline, mis, mis puudutas ainult nüüd jah, seda aastat, kuhu need Sarsid kuulusid. Nii et kui mõnelt kirjastuselt kunagi taolise meeldiva ettepaneku saan, siis võiks ju asja üle mõelda sarjade tegemine. Praegusel hetkel see ongi minu, minu nii-öelda ainukene karikatuurialane looming, sarv on ka üks üks karikatuuri liik, Sarside tegemine on mulle, noh, ta ei ole ju mingisugune niisugune töö, millega ma nüüd omale elatist teeniksin või selle kulul. Nüüd jah oma oma perekonna eelarve kokku, paneksin ta mulle niukene lõbu. Ma ütleksin. Ma tunnen ise ise selle selle kusjuures nihukest suurt. Ja ja neil Saarse, kuigi Nets suuremal hulgal ilmub neid nüüd jah, kord aastas. Ja ma hakkan neid juba tegema, kuskilgi aegstima sügisel seal oktoobrikuu sees. Et mitte nüüd viimasel hetkel jänni jääda. Kuid niisugune ettevalmistav töö käib aasta ringi ei saa ju teha konkreetsest seal ütleme isikust kas näitlejast või kirjanikust, kui ma ei ole tema loominguga tuttav ja no et ma nüüd käin diaatrise, käin kontserdil ja loen raamatuid, siis minu arust on niivõrd enesestmõistetav asi. Kui suurukese, meie eesti kultuurimaht siis nüüd on, et jõua nüüd sellest osa saada. Minu arust see on nagu peaks olema iga igale eestlasele, ükskõik kas ta on nüüd ise ise kultuuri looja või, või mitte, peaks olema ju ikkagi kätte saada saadav. Loomulikult kõikidel kontserditel ei jõua käia kõiki teatrietendusi juua, vaadata, aga nagu öeldakse, magusamat osa sellest, lugenud olen palju terve elu lapsest peale, seetõttu nagu raamat on nii enesestmõistetav asi igal õhtul kodus käes ja ka siin ateljeeski vahest kui on niukene pikem päev, siis hingetõmbamiseks võtan, võtan raamatu kätte ja lasen ajul vähe teistmoodi liikuda, kui nentisin oma tööd tehes. Ja mis puutub siia kulissidetagusele kunstielule siis noh, ma olen ikka Tallinnas kaua elanud juba teiseks juba ikkagi 20 aastat tagasi lõpetasin kunstiinstituudi isegi natuke rohkem ja õppimise aeg juba, ühesõnaga tutvusringkond kunstirahva hulgas on suur. Tunnen väga paljusid inimesi ja liigud siin ja seal ja kunstiklubis istumine hoovi, sinu kätt, igasuguseid sõnumeid, nii et noh, niisugune niisugune inimlikum pool sellest kunstielus või nagu öeldakse, üks lõks on kunstiline kunsti elusid või seesama kulissidetagune Songis võiks nimetada kunsti eluks. See jookseb ikka siit ja sealtpoolt kokku ja paned siis midagi aju mügarekesse tallele ja noh, siis kui läheb šarside tegemiseks konkreetsemaks, tööks, eks ma siis nokin, vaatan ja mõtlen millest teha või kellest teha ja mis sinna parajasti sisse pista. Sa ütlesid, et Sarsidega sa elatust eriti teenijaga. Aga vaenlase ei maininud, vaenlasi teeninud, vaata huvitaval kombel. No tegelikult minu sarju ei ole ju, ei ole tigedat. Ma olen niisugune leebe poiss muidu oma natuurilt ja humanist, nagu öeldakse, nagu Waltari karikatuuridest ja aja. Ja seetõttu ma ei tahagi kedagi nüüd väga väga nülgida ja ja tema tema kõiki patasin need rahva pilkude ette tirida. Suhtun suhtun ikka sõbralikult neisse sümpaatsetesse inimestesse, keda ma keda ja noh, vahest mõnda natukene torkan rohkem, aga noh, ma ei lähe kunagi nii, et mehe elu kallale või, või hakkaksin tema loomingut lammutama. Selleks pole mul mingisuguste õigustega ega kohustust ega vajadust. Ja seetõttu keegi ei ole siiamaani pahaseks saanud, mõnede olen natukene tursunud, paar juustust olnud siiski. Aga noh, need on ka mitte mitte eriti niuksed kurvad, kurvad juhud ja, ja vastupidi, ma olen tähele pannud, et noh, on, on selliseid juhtumeid, Kaus, mõni mees on tulnud minu juurde ütelnud kurat, miks sa, mind ei ole veel teinud teadet. Et ole täitsamees, pane mind kaika järgmine kord, kui sisse, nii et see on. Nii et omamoodi niisugune niisugune väikene väikene kah kunstielu juurde kuuluv kuuluv niukene, väikene Saustan seepeale. Ja peale selle muidugi sa teed seda pattu ka, et sa kujutatavalised daame ilustatult isegi kaasa nimetad seda patuks nüüd. No kuidas ikka, hakkad ühte ühte naisterahvast nii ära väänama ta juba jumala poolt loodud selliseks kenaks ja ja armsaks ja pole neid ja siis kunstnike asi ka teda nüüd siis ära mõnitada. Ja see ei ole nüüd jah, mitte mitte nüüd selleks, et daamidega häid suhteid säilitada, sest kuigi need on ka mehe elus vajalikud, aga aga noh, see on nagu jah, minu minu põhimõtetele nagu nagu sobiv ja. Aga mis puutub šars üldse ka ega, ega ta ei ole ju alati naeruvääristamine, vaid ma olen vahest vaadanud, et et ta tõepoolest on paiguti isegi idealiseerimine. Sest vaata, sars on selline kunstiliik, mis toob välja ühe, ühe inimese niukse inimlikuma poole või vähemalt heasaares, mitte kõik, sellepärast et noh, seal on ka küllaltki ebaühtlane see looming, nii minul kui ka teistel šarsi tegijatel ja üks õnnestub paremini, teine viletsamini. Kuid midagi niisugust jah, väga inimlikku. Tuleb seal seal välja ja, ja seetõttu vahest mõni mees, kes tänaval kõnnib ja jätab sellise kohutavalt soliidse ja ja väärika, nii, et pane kasvõi kohe ausamba peale seisma jätab sellise mulje siis siis nagu šars toob teda nagu rohkem jälle maa peale tagasi teiste inimeste hulka. Kui ta ei pahanda, et tal pole tehtud niisugust kullipilku ja nii edasi, siis pole midagi. Ja seda, seda mitte nüüd, jah. Ja muidugi on ka, on ka jah, juhuseid, kus ma meelega niimoodi juba väikse väikse nagu lükke eesmärgil püüan, püüan mõnda oma Sarošeevitavat subjektil need meelega tema tema ilu rõhutada. Nagu näiteks ma siin tegin Lembit Ulfsakiga tehe šarsi kultuurielule niimoodi eesti naiste heameeleks panindama TEMA pildinud vanasta numbrisse sisse, et oleks niukene lohutav hetk veel uue aasta saabumist näedest ilusat, tõesti ilusat meesterahvast ajakirja leheküljel. Sul on välja kujunenud Saarsis stiil, aga on sul välja kuulutatud tööstiil, kuidas sa neid teed, kas sa teed põhiliselt mälu järgi või täitsa visandeid, palju ennem on, sellised on puhtalt mälu järgi teinud nii-öelda sajaprotsendiliselt, kuid mälu on siiski niisugune asi, mida, mida nüüd absoluutselt usaldada ei saa. Ja seetõttu ma siin ikka väikseid väikseid märkmeid, kui nii võib öelda, kas istun mõnel koosolekul, siis vaatan seal kolleege, kes seal läheduses on, ja fikseerinud mõne nende nende, kas näoilme või, või midagi, mis ma sel hetkel karakterit Nende näos taban fikseerinud paberitükile. Ja samuti ka, kui on mul vahest, kui see juba päris Sarside tegemiseks lahti läheb nüüd sel sügisel sirbi jaoks siis ma ikka püüan neid inimesi, keda mul nüüd plaanis on teha, ma püüan neid nüüd igal võimalusel uurida, kui nad mulle ette satuvad. Kas mõni on seda tähelegi pannud? Ma ei tea seda keegi ele nüüd nuri nagu protestima hakanud, et mis sa mind nii põhjalikult igast kandist vaatad, aga noh, siis siis jääb meelde, siis ma tulen ruttu, ateljeesse võiks kõik, kas või kui ateljeesse ma ei tule, leian niukse koha, kus ma kiiresti jälle paberile märgin ära, mis ma selles inimeses huvitavat nägin. Ja siukeste tilkade haaval ma siis selle asja kokku kannan. Fotosid sa pole kasutanud fotode abi, kuigi foton hirmus petlik asi, sellepärast et ma olen fotodega vahest väga-väga nii jänni jäänud, kui on mul tulnudki teha ainult fotode abil, on ta näiteks puht niux tellimustööna, kus on vaja teha. Ja seetõttu ma väga, väga väga hea meelega neid inimesi ma ei tee, keda ma noh, ei saa ise näost näkku näha, keda ma ei tunne, tähendab see sealt võib väga-väga mööda panna ja selliseid ebaõnnestuma siis mul on olnud ka. Nii et fotot ma kasutan, jah, abimaterjalina sellisel juhul, kui ma ikka seda inimest juba tunnen ja olen uurinud ja, ja tean, mismoodi tema nägu on või mismoodi tema kehahoiak ja, ja mismoodi ta naeratab või käib või, või midagi muud iseloomuliku temas siis kasutan ka vahest foto abil. On sul sarhide tegemisel eeskujusid kunstnikke, kellega sa tunned mingisugust sugulust, kas vaimsuses või huumorimeeles lihtsalt või lähenemise näiteks Eestis meest Romulus, Tiitus ja Otto, Grozdnenud kelles ma väga lugu pean, just ma räägin enda šarlidest. Ja Tiitus on mulle võib-olla jah, nagu kõige suurem eeskuju selles mõttes, et kiituse šarsid on väga inimlikud, just vist seesama, mida ma oma SARSi loominguga veel täna siin ütlesin, et ma ei taha taha ka kellelegi nagu liiga teha ja kedagi valusalt nõeltega torkida, vaid vaid ennem niukse leebe naeratusega läbi ajada. Ja kiituse sarhides on just kõikesed olemas nihukest mõnusat, muhedat sügavalt inimliku ja, ja heatahtliku, kuigi ta ka vahest mõnda meest natuke torkab ka aegade siis SARS'i tegemine on ikka ikkagi jah, vaikselt pilamine ka. Ogapis puutub krustionisse, siis tema juures ma imetlen tema tema puht niukast. Vormi, sest nii nagu krusten tegi kohutavalt nappide vahenditega sa Lukrusteni saarlase näinud, mis ta siin 30. aastal 20. aastal tegi, need on ülimalt nappida, selle juures on see, kõige karakteerisem on siiski välja toodud, kas võtame seal omaaegsed Semper või Tuglas, Visnapuu ja Gailiti kena, kõikide on teinud. Vot see on tõesti niukene kadestamisväärne ja, ja niisugune, et ma aeg-ajalt võtan kätised riiuli pealt krusteni pildiraamatu ja vaatan ja naudin ja ja noh, see on, aga muidugi asi on selles, et nisukest ülimalt kroonilist laadi, nagu nüüd Christian harrastasin, kõikide sarhide puulselt kasutada ei saa, lihtsalt kui sul on juba näiteks kas või nagu minugi arhites, vahest on väikene, mingisugune süžee line niukene liinikene ka sees siis nagu peab sellega arvestama ja, ja niisugune pead panema vaikset, illustreerivad aksessuaarid täpselt ja aksessuaarid ka juurde, sellepärast et krusteni parimates arstid olid ikka niuksed üldistavad, eks ole, ta tegi seal ütleme Semperi kui, kui veduri ja, ja siis niukse motoorse, luuletaja või kuidas täpsemalt öelda. Või siis tegi seal Visnapuu kratina, vaata kõik niisugused asjad on, kus ta nüüd nagu mehe mehel loomingut ja ja tema portreed nüüd püüdis nagu ühte mingisuguse sümbolisse kokku viia, vot niisugune. Niisugusel juhul selline lakooniline laad õigustab ennast. Tundub, et korisinderitilist. Nii on, vähemalt nii palju, kui mina olen kori Saarse vaadanud, on ta natukene pealispinnaline. Ta tabab sarnasust väga hästi, aga seal sees on, on seda niisugust nagu, nagu Tiitusel on, kus hakkavad igasugused nüansid hakkavad niivõrd mõnusalt kaasa mängima. Vaat kuril seda nagu ei ole minu arvates. Ma võin eksida, tüpaaži tunne ka. Me ei selge ka neid mehi, kes nii-öelda keda need kori tegi, need mehed on juba jah, juba minu silme alt ära kadunud siin, kuigi mõningaid ma olen näinud ikka oma elu jooksul ka ju. Aga, aga siiski. Ta ei ole niivõrd sügav ja niivõrd nüansirohke ja niivõrd inimlik, kui on kiitus oma parimates töödes. Tal oli ka see asi, et ta pidi olema tohutult päevakajaline seal iga päev. See muidugi võtab väärtust maha kui sa, kui sa tõesti pead seda tööd tegema hinge tõmbamata. Et minul on selle poolest asi asi tunduvalt lihtsam, mina ikka oma oma šarse teen rahulikult ja mõnuledes ja ja neid mitu korda ümber tehes ja noh, nii et nagu ma ütlesin, juba sime jutuajamise alguses, ta ei ole mulle ära laatamis, vahend vaid vaid hästi niukene väike lõbu, tagaajamine. Hendrix valguga ühes jutu marti Soosaar.