Enn Eespere, et kuna meil teadmikega on niimoodi, nagu ta on, et teadmikud ilmuvad paarikümne aasta tagant siis ma paluksin kõigepealt väga lühikene ankeet enda kohta. Olen eestlane sündinud 53. aastal Eesti rahva jaoks väga tähenduslikul aastal. Õppisin Tallinna muusikakeskkoolis, hiljem Tallinna riiklikus konservatooriumis kompositsiooni ja peale seda kaks aastat täiendasin ennast Moskvas veel kompositsiooni alal, nüüd pärast konservatooriumi lõpetamist ja asistel tuuri Stasuri lõpetamist. Olen Tallinna riikliku konservatooriumi õppejõud, seal teooria kateedri juhataja, praegu, momendil palun paar sõna oma oma õppejõudude kohta või mul on need väga palju olnud. Alates esimesest klaveriõpetajast Mai aasast veel keskkooli päevilt ja konservatooriumi päevilt klaveripedagoog Valdur Roots, hästi tuntud-teatud inimene meil siis kompositsiooni sai õppima hakatud juba päris varakult meie oludes varakult, sest et kahjuks kahjuks ongi nii, et meil ei ole traditsiooni, et juba ütleme, maast madalast seal viie-kuueaastaselt hakatakse, ütleme lastega ka nendel, kellel paistavad olevat eeldusi kohe süstemaatilist õpetust andma, nii nagu vanadel headel aegadel. Mina alustasin kuuendas klassis ja alustasin Anatoli Karsnek juures. Hiljem on veel minu loomingulist teed suunanud muusikakeskkoolis veel Veljo Tormis, Jaan Rääts, Ants Sõber, konservatooriumis uuesti Anatoli Karsnek ja Moskvas kaks pedagoogi. Ramos ja tuli on ja Aleksei. Kui loen, kuidas teile tundub, kas pedagoogide paljusus on hea või halb? Kuidas nad võtta? Ei ole isegi päris nii selle asja peale mõelnud, aga ma arvan, et igal juhul halb ta vast ei ole selles mõttes, et igal heliloojal on omaloominguline käekiri, omad kindlad soovid ka õpilase suhtes ja juhul, kui need õppejõud on väga erinevad, siis võib väga vedada selles mõttes, et noh, et üks pedagoog rihib ühele asjale väga tähelepanu, teine rihib taga teisele asjale tähelepanu ja ühesõnaga, et siis võib iseenda jaoks paljusus saada selles mõttes väga eluliselt vajalikuks. Näiteks praegu ma isegi isegi arvan, et konservatooriumis meie õppetöö võiks olla ka selles mõttes rohkem nagu ära jaotatud, sest ma Ma ei ole seda mõtet esimest korda välja ei ütle, et see on ju teada näiteks, et üks pedagoog on, ütleme, tugev instrumentalist, teine tegeleb hästi vokaalmuusikaga, kolmas tunneb hästi okupatsiooni niimoodi, et vot need juhul kui need asjad niimoodi ära jaotada, noh, et siis võib, siis võib saada väga kasulikku nõuannet terve selle õppestuudiumi jooksul. Enne selle lindistamise algust olime jõudnud juba kokku panna nende teoste nimekirja, mis siin ja ka pühapäevases kontserdis hakkavad kõlama ja soovitasite alustada Kontsektorit orneliuga. Te olete üldse kirjutanud väga palju kammermuusikat ja nendele kammermuusikateoste hulgas on väga palju rektornelle. Mul on isegi ausalt öeldes täiesti vastupidine tunne ei pea ennast üldse mitte kammermuusika heliloojaks, meil oli just eile õhtul oli veel Arvo Volmeriga, kes juhatas mu viimaskonsentorit, on neile ettekannet siin Estonia kontsertsaalis, meie festivali ajal oli just sellest jutt, et noh, et, et no umbes, kes sa oled ja mis sa oled ja siis ma ise ütlesin, et ma ei ole ju mingi kammermuusikat, ma ei oska seda kirjutada. Ühesõnaga, see pole võib-olla isegi mitteoskuses, vaid säärane sisemine vajadus hoopis teise kõla järgi, nii et ma tunnen vajadust nagu võib-olla mastaabilt võib-olla suuremate vormide järgi, kusjuures need suuremad vorming väga tihti koosnevad väiksematest vormidest, nii et vot säärane säärane kummaline kooslus kammermuusikast praktiliselt loen sääraseks kuulatavateks asjad näiteks ainult võib-olla klaverimuusikat, sest et kõik need, mis on seal kirjutatud küll mõnele kammeransamblile, ma ausalt öeldes ei oma loomingunimekirja, need isegi ei paneks praegu enam teil muidugi. Omamoodi otsingute suund ja see on igal pool minu arvates võimalikult palju värve kasutada. Mis otsingutes puutub, siis, siis ma arvan, et iga iga loomeinimene, kui ta vähegi loomeinimene on, ta otsib elu lõpunud, senikaua kui on looduse poolt talle see võimalus antud, eks minagi. Ja, ja kui nüüd oma senisele loomingu nimekirjale võib-olla tagasi vaadata ja nendele aastatele, eks minagi olemas muutunud, kuigi ma ei pea ennast mitte mingisuguseks avangard ristiks selles mõttes, et ma võib-olla tõesti eksperimenteerinud vähe ja esiplaanil on nihutatud, võib-olla, ütleme, eetilised väärtused ja see loomingunimekiri ega, ega säärane põrutav ei ole, mis oleks nüüd tekitanud, ütleme, eesti muusikasse sääraseid suuri sügavaid, sügavaid plahvatusi või suuri sügavaid diskussioone ja sääraseid sensatsioonipomme. Minu arvates kõige rohkem võib iseloomustada seda suunda või suundumust lihtsusele. Mis lihtsusesse puutub, siis eks minagi olen kirjutanud veidi keerulisemalt varastel loomingu aastatel oli täiesti selge, selge suund säärasele konstruktiivsele muusikale. Ma ei eita, et see, et see konstruktsioonil valge, ollakse nüüd mul täiesti ära kadunud. Seda, seda mitte, sest see, mis kunagi ikka kuskil kuskil vereseks kuskil kontrollib sinu alateadvust ikka jälle. Ja eks see loominguline tegemine, juhul kui ta väljub puhtast fantaseerimise piirist, ütleme, improvisatsiooni piirist nagunii peab hakkama mingil määral aju tööle selles, et kuidas seda juba üles märkida ja siis hakkad paratamatult toetuma igasugustele tuntud-teatud võtetele ja hakake loomulikult ise uusi igas teoses iseenda jaoks looma. Kui nüüd jutt on sellest, et, et on Need teosed tunduvad olevat niimoodi lihtsuse poole kalduvad, siis need on pärast need on tõesti suund on sinnapoole saanud pärast teatavaid loomingulisi ümberhindamisi. Ja ma ise seda perioodi mäletan väga hästi see ümberarvestus lihtsusele. See algas mul tegelikult lastele mõeldud loomingust. Pihta te oletegi väga palju lastele kirjutanud. Nüüd takkajärgi vaadates tõepoolest tundub, et need on juba päris hulk saanud juba lastelaule seal kuskil üle 70 lisaks veel pillilugusid. Nii et tõepoolest juba päris kena hulk see annab tagasimõju ka, seda ma sugugi ei eita, kuigi noh, et see põhimõtteliselt lähenemise lähenemise nurk laste muusikale ja suurematele asjadele, see on selles mõttes teine. Aga, aga lahutada oma päris neid ka ei saa, sest et ma tean küll väga palju heliloojaid, kes suudavad kirjutada, ütleme tõsises muusikas absoluutselt ühes väljenduses ja laste muusikat absoluutselt teises väljenduses. No päris päris niimoodi, selles mõttes noh mina ma isiklikult ei suuda, sest et see pole säärane homogeenne nähtus, sel juhul Tornello esiteks on muidugi minu, ma võin öelda, et see on minu lemmiklaps, kuigi see lemmiklaps on alati nagu eluski, võib-olla sulle nii vägagi probleeme tekitanud ja temaga kooselu on mõnikord päris vaevarikas olnud vaatamata sellele on ta sulle väga olulise tähtsusega ja, ja uuesti tema poole pöördudes ühesõnaga, või isegi teemast eemal olles sa tunned mingit igatsust mingites ei ole isegi mingi igatsus, vaid ühesõnaga sa tead, et, et ta on sinu jaoks olulise tähtsusega. Ja, ja seda, seda Concerto tähtsus ma selles mõttes teadvustan ise endale täiesti täiesti selgelt. Et miks ma ütlen, Ta on valulaps olnud, siis ma tean seda, et ta väga paljudele inimestele noh, ei ole nagu kohale jõudnud, praegusel juhul ma peangi kõige kõige õnnestunum maks seda stuudiolindistus, mis sai tehtud süntesaatori variant ja naturaalpillid peal. Sest see on allutatud täiesti noh, minu enda tahtele. Kogu see põhiliikumine on läbi minu antud, ühesõnaga siin enam ei olnud võimalik kellelgi teisel sekkuda, teise tulid surutud juba täiesti autoripoolselt ette kirjutatud raamidesse. See ei ole ka kaugelt ideaalne ettekanne veel, aga ta vastab ikka teose algideele kõige paremini. Tänases saates me valime katkendeid ainult suurematest teostest ja tervikuna tulevad ettekandele pühapäeval esimeses programmis kell 22. Ja nõnda siis võime me edasi minna ehk järgmise teose juurde teie valikul. Me paigutasime siia Puurahvalaulud juba pealkiri ütleb, et huvitav, ütleb, et, et kus sa siis rahvas pärit, on see seesama puu rahas. Eks seesama puurahvas olla ausalt öeldes meie enese keskelt, eks meiegi ole veidi Puurafa moodi juba juba see lähedus on ju sellest, et seesama puurahvas räägib sama keelt, mis meiegi eesti keelt. Mis puudutab neid Puurorfa laule, siis võib öelda veel ühte asjad. Et nad on tegelikult kirjutatud 80 kolmandal-neljandal aastal ja ausalt öeldes, kuigi ma iseennast ei pea väga araks meheks ja ometigi ma ootasin, sest need on küll ainsad asjad, mida ma natuke lasin lauasahtlis seedida ja, ja tõid nad välja alles selle aasta. Ühesõnaga eelmise, eelmise aasta lõpus sel aastal lindistasin raadius. Kas oli tollal neid teoseid, mida oli raske? Avalikkuse ette tuua, minul isiklikult ei ole olnud mitte mingisuguseid raskusi, ühesõnaga võib-olla selgituseks nii palju, et need puurahvalaulud on kirjutatud kohe vahetult pärast ärkamisaja kirjutamist ja kantudki sellest samast meelest ja, ja realiseeritud samas keeles. Nii et nad kuuluvad selles mõttes mõtteliselt täiesti ühte. Ja kui ärkamisajaga, mis läks kohe noh, haarata nii-öelda käest ja väljus täielikult minu kontrolli alt siis ma olen kuulnud küll koorijuhtide nii-öelda projektide suust, et selle ka selle looga ärkamisaeg oli väga palju probleeme. Aga ükski probleeme instantside kaudu minuni ei jõudnud. Ühesõnaga kellelgil ei olnud minu vastu otseseid pretensioone. Meie rahva ärkamine on siis ikkagi juba varasemas ajas. No ma arvan, et, et rahvas põhimõtteliselt ei ole maganud kunagi, asi on selles, et rahval on lihtsalt padi pähe pandud Põhjus oli rohkem selles. Ja muidugi, eks padja all oli hirmu ka kõvasti. Puurahvalauludest edasi võime minna ühe väga tõsise teose juurde. Ma puu rahvalaulud seda ei oleks, aga passioon? Passiooni kuulates. Mul on tekkinud mulje, et te mõtlete siin vist küll tagasi kuskile 40.-tesse aastatesse. See on esimene, esimene kord, kus mulle seda niimoodi, kuhu otse öeldakse ühesõnaga tõepoolest ma pean tunnistama, et asi ei ole muidugi ka mitte ainult neljakümnendates aastates. Ühesõnaga teid veel siis ei olnud loomulikult juba selles muidugi mõelda võib ennast Ükstaskõik, mis aega tagasi, see on täitsa selge. Aga ma pean ütlema, et, et juhul kui tavaliselt vähemalt kunstiinimene kuuleb, et tegu Ombassiooniga, siis tavaliselt noh, see on elementaarne, see viiakse kukku kuue Kristuse kannatuslooga. Kuigi ma ei eita, et see võiks olla ka põhimõtteliselt noh, üks osa sellest teest. Aga kuna ma iseenda jaoks tunnistan, et, et, et minus eksisteerib siiamaani nii-öelda kaks alget. Et kuskilt otsast ma olen ikkagi säärase paganliku päritoluga, seda näitab ka osa minu loomingust. Mis on täiesti selge säärane tõepoolest Eesti hästi varastatu varajase aega nagu tagasivaatamine, kus olid nad kummardati loodust ja nii edasi ja teine alge on, mis paratamatult on seotud nii-öelda võib-olla noh, Noor-Eesti pürgimustega ütleme Euroopasse pilgud siis noh, näiteks kontsert on täiesti täiesti seda seda suunda järgiv siis passiooni juurde. Nüüd, kui tagasi vaadata, siis ongi, et, et see on säärane üldine üldine inimlik kannatuslugu mida võib paigutada ükstaskõik, millise saega. Ja see, et, et Eesti rahvas tõesti 40. aastal keerati see kannatusloole tõepoolest väga, väga värske lehekülg, kuhu kirjutati selles mõttes hästi palju. Ja ma loodan, et seda kirjutamist hakatakse nüüd ka tegelikult kirjutama. Ja et see jõuab ka kõikide asjaosaliste ja, ja, ja kõiki, keda see aeg puudutas otseselt ja keda ta puudutanud ei ole. Et ka nende teadvusesse kirjasõnas Siis siis võib loomulikult ütelda, et et miks mitte, et see passioon puudutab ka seda aega. Seoses passiooniga ma tahaksin mõningad küsimused esitada muusikastiili kohta igal heliloojal. On olnud mingi seos eelnevate aegadega. Me kõik võtame mõjutusi kuskil. Aga ma arvan, et minna, mind on mõjutanud kolm säärast väga-väga kindlat asja. Esiteks siiamaani püsiv huvi ja, ja nii-öelda vaimne sugulus porognoosikaga. Ma olen alati Bachi kummardanud ja kuskilt otsast konstruktiivsus ja, ja faktuuri käsitlus on, on täiesti ilmselt sellest mõjutatud saadud, kuigi ma ei pea ennast jälle mingis polüfoonikuks. Mis polüfoonia üldse puutub, siis viimasel ajal võib täheldada ühte asja muidugi, et et eesperel liigub ka väga tugevasti linaalsuse suunas. Et terve faktuur muutub selles mõttes dünaamilisemaks ja võib-olla on see ka otsene seos nüüd juba noh, sügavamalt ja lähemalt ennast nihutada nendele rajajoontele. Ja teine täiesti täiesti kindel mõjutaja on olnud rokkmuusika. Ma olen ise ka kunagi mänginud ansamblis ja kuigi see mulle ei ole jäänud, ei tea, kuidas nüüd külge vist. Aga aga vaatamata sellele ei saa eitada, et see, mis on lapsepõlves kuskil verre jäänud, et see, et see kuskil alateadvuses sind ei mõjuta, mõjutab küll täpselt samamoodi võib täheldada näiteks ütleme, metoodikat ja strukturaalsust ja, ja, ja faktuuri käsitlust, ütleme ka suuremate teoste puhul, et need teinekord võivad tunduda niimoodi, et see on kuskilt rokkmuusikast kuidagi mõjutada saanud, on küll, ma sugugi ei eita ja, ja näiteks, kui ma nimetasin seal Bochis, ma võin teist teist täiesti samasugust omala geenius nimetas John Lennon. Ja kolmandaks tundub, et et mind on alati vaimustanud ja võlunud muusikaline värv, seda ei pea tingimata nimetama impressionismi. Aga aga värviprobleemidele tõepoolest. Olgu see siis kammermuusikas või, või orkastratsioonis. Üldiselt üritan pöörata suurt tähelepanu. Veel kuskil pidi ulatub siia ka säärane asjaolu, et et mind vähemalt kohapeal on tembeldatud, suureks minimalistiks siis ma pean tunnistama, et et sel ajal, kui, kui ma oma nii-öelda minimalistlikud teosed kirjutasin, see on siis 80.-te aastate alguses nagu Concerto ja, ja, ja nüüd Avemaateri Aveebaater esimesed variandid siis ma veel maailma minimalismist veel suurt midagi ei teadnud. Ja tundub, et ka need alged, millest on mõlemad välja kasvanud, on sootuks erinevad. Tundub, et maailma minima minimalistlik muusika on oma tõuke ju saanud kombuuteritelt. See tähendab, et kompiaatorite kättesaadavus heliloojatele oli läänes juba juba tol ajal täiesti olemas. Siis minu minimalism on pigem välja kasvanud rokkmuusikast ja üks Üllyn ideaal, mis muidugi on, see on selguse puhtus, ideaal nagu barokkiski ja selle kolmnurga keskele. Nendest kolmest valgest, mis praegu jutt oli. Loodan, et siin nende keskel on kirjutatud aastaarv vähemalt 20. sajand ja kaheksakümnendad aastad. Ja lõpuks olete te valinud Kaczubilatsiooni. Algmaterjaliks oli ka üks varasematel aegadel kirjutatud teos. Ma võin nüüd eksida peast aastaarvuga, aga see võis olla vist 79, ma arvan. Nimelt see Avemaater, see oli neljaosaline kantaat. Kui ma nüüd seda ja siis teine teos, mis sai kirjutatud, oli Ave paater, see oli absoluutselt teisele koosseisuga, olen maanteerulli kolmele koorile ja vaata instrumentidele, sisame paator oli kammerorkestrile ja poistekoorile solistidega, ühesõnaga siis juba nende teoste. Noh, hilisemal vaatlusel oli säärane tunne, et jutt on ühest samast asjast ja esiteks need teosed peaksid kuuluma nagu kokku. Et nad peaksid olema vormiliselt proportsionaalsed võrdsed, mida nad ka ei olnud lisaks sellele ja loomulikult ühesuguse koosseisuga. Ja siis saigi, siis saigi nagu otsustatud selle kasuks, et et kuna Aveebaater postis olemad sellele ideele kuskil väga lähedal, mida, mida üldiselt väljendada nagu tahtsin siis vaatasin selle Avemaatori materjali ümber, loobusin sellest täiesti, sai töötatud ümber Aveebaater sai juurde kirjutatud täiesti uus anemaater vormiliselt sarnane ja proportsionaalselt selles mõttes võrdne selle selle paatori poolega. Ja siis sai juba konkreetselt peetud silmas nii kohta, kus seda teha. Selleks kohaks oli Niguliste kirik. Ja koosseisu suhtes esitajate suhtes oli täiesti silmapiiril konkreetne, koos oli nooruse segakoor ja dirigent tuli konkreetne Ene Üleoja. Nii et nooruse segakoor, solist, sopran siiamaani seda laulnud veered alles ja orel, tee kaotas sidemeid oma varasemate teostega. No eks minul ole ka need teosed, mille juurde ma iialgi tagasi pöörduma ei hakka neid siin üles nimetama. Ühesõnaga kui alguses oli juttu sellest, et noh, et näiteks nii mõnigi kammerkammerteos, mis sai kirjutatud, et noh, et ma ei paigutaks teda oma loomist, loomingu nimestiku, säärane magus ütelda käeharjutus või midagi säärast, siis neid asju on mul ka. Aga tõepoolest, kuskil on selles siiski tõde sees, mis te ütlesite, et ma pöördun tagasi oma vanade asjade juurde heidab mulle ette teinekord mu abikaasa, et mis nende Nad asjadega, noh, nii nii palju tegeled seal, et jälle jälle kuskilt parandad ja ütleme, seal muuda torkestratsioone või midagi, midagi teed ümber siis tõepoolest vot nende ümber tegemistena säärane asi, et et lihvima hakkad oma lemmikteoseid või noh, selles mõttes mitte lemmikteoseid isegi, vaid nendest, mida sa arvad, et et on ühesõnaga see, mis tegelikult sa, mille pärast seda teost kirjutama hakkasid, et see on kuskilt otsast kätte saadud ja juhul, kui sa näed puht tehniliselt, et seal on võimalik veel asja veel nii-öelda paremaks teha puht tehniliselt käsi töölislikult lihtsalt, et ei ole veel asi täiuslik. Et siis ma ei põlga seda vaeva, sest et ümbertegemise vaev on tegelikult orkestri juures küll väga suur, sest et kõik partiid uuesti parandada, see on väga suur. On minu arvates, see on siiski omamoodi tähenduslik, sellepärast et inimese töös on oma dominandid. Ja ma usun, et need dominandid on omamoodi võib-olla selle inimese filosoofia väljendaja. No see jutt, mis te praegu rääkisite, peab minu kohal, kui selles mõttes täiesti paika Tänases saates aga saame veel mängida muusikat. Mets luikedele, palun selle kohta ka iseloomustada. Nähtavasti on see minu kõige kõmulisem lugu, ei teagi, kas, kas seda, seda kõmu tasubki siin selles mõttes enam suurendada, sest et algselt sai hakatud kirjutama tõepoolest filmimuusikat, millele see oli nagu mõeldud see töö meil talifilmiga katki ja järgi küll sellest metsluikede muusika. Ja mul on väga hea meel, et selle vastu on, on, on tuntud huvi et seda saaks teatris lavastada kas siis muusikalinna või, või, või säärase tantsu-laulutükina või midagi säärast, ühesõnaga ballett koos laulude ja sääraste asjadega, ühesõnaga kaasaegne laulumäng, midagi säärast, ühesõnaga igal juhul nähtavasti lisaks, sest et liikumist tuleb sinna palju muusikat on praegu lindistatud väga pikalt, ligi poolteist tundi on seda ja, ja selge, et lavavariant tuleb selles mõttes lava jaoks ümber töötada, veidi laule tuleb rohkem kui praegu lindistatud on. Ja, ja selle vastu tunti huvi isegi Poolas, nii et, et juhul, kui ma nüüd suudan tõesti nii-öelda kõik muud tööd omal eest ära lükata ja sellega tööd alustada siis mine tea, mis sellest veel selles mõttes saada võib. Raskem siis need laulud enne maailma, kui nad lavale jõuavad. Noh, eks nad mingil määral on läinud ka, sest et siin paar lugu, mis on nagu Eesti raadios ka lindistatud, neid on aeg-ajalt isegi soovikontserdis juba kuulda olnud, niiet. Et mõni on jah, nagu läinud juba. Päike üleval. Ja ka siis vaid selgeks saab, mis all miski ja valges tuuleavale Essono kes onu vaatorka iga Ubale pärgu.