Tänase õhtu veedame taas kunstniku ateljees. Skulptor Eerika hagid külastab tema juubeli eel sarja autor Martti Soosaar. Täna ma olen vabariigi teenelise kunstniku skulptor, Eerika agi ateljees. Selleks on põhjus või ettekääne ka, olen siin sünnipäeva eelõhtul ja siis alustame sellest samast, mis siin ateljees näha on. Kui võtame siit plastikaadisele pea ümbert ära siit alt meile vastu, vaatab. Sealt vaatab meile vastu Ivar Voites, Ääsmäe sovhoosi direktor. Ma olen viimasel ajal pikemat aega, mõtlen põllumeeste peale ja kuna võitis, on mul isiklik tuttav ka siis mõtlesin, et et teen õige põllumeestega tutvust. Alates temaga. Ja millal see portree peaks siis siit ateljeest välja minema? No seda täpselt ei tea, millal ta välja läheb, aga planeeritud mulle, sügisel toimuvale personaalnäitusele või niiskusele juubelinäitusele sinna ta peaks kindlasti minema, ma arvan, mis materjali selle ma planeerinud pronksi. Põhiliselt eerika haagi portreed on kõik graniidis. Ja võiks öelda niimoodi, et Eerika geol loonud terve galerii meie kultuuritegelaste portreid. Ma ei tea, kas põllumehi ka varem on olnud nagu nüüd see töö, aga kultuuritegelaste portreede, sest oleks tore seda juttu alustada. Kellest siis tuli esimene portree, kui me hakkame neid järjestikku vaatama? No esimene oli papa Jansen see on mul mustast graniidist Kultuuriministeeriumi tundis ja selle vastu huvi ja ma sellepärast hakkasin siis seda tegema. Muidugi teda oli üsna raske teha, sest sest ma pean sellist ei ole üldse fotosid. Võib-olla paar tükki oli, mille järgi nii sai teda teda siis tehtud. Ta on olnud mullust tunnustatumaid portreesid ja rändant väga mitmetel näitustel. Prakonda muuseumis vist ta nagu tartlased tahavad teatrisse seda saada, eks ta võib-olla hiljem läheb sinna ainult fotode järgi. Ma olen teinud veel Johannes Semperi aga teised on siis juba need kõik elava modelli järgi. Nojah, Semperi puhul muidugi ei olnud materjalipuudus, eks ole. Ei olnud Semper oli üldse väga huvitava näoga iseloomuga inimene, nii et ta oli väga huvitav teha ka fotode järgi. Semper on selles temanimelises Pärnu raamatukogus punasest graniidist ka lihvitud. Põhiliselt mul need Graniidist tööd on kõik lihvitud graniidid. Edasi siis kahest muusikamehest, Villem Kapi ja Heino Eller. Ja pärast ma pean siin, nüüd ma hakkasingi tegema Villem Kapi. Ja noh, ma peaks ütlema, et see oli üks väga huvitav aeg. Villem Kapp oli väga huvitav modellil, sest ta oli väga elav modell, isegi võiks vahest öelda, ta isegi tundus, et nagu on vahest närviline, aga ta oli niisugune väga elav natuur ja temaga mul oli väga huvitav tööd teha. Oli nüüd siis Villem Kapi ja Heino Elleri vahel ka mingisugune seos või miks just sai valitud muusika? No ma ise olen niisugune laulu armastav inimene olnud ja kooris laulnud ja ja kuna Villem Kapp on väga palju loonud ju helisid häälele, siis mul juba selle, selles mõttes tekkis esimene mõte just teda teha. Aga hiljem Villem Kapp tegi ise wind tuttavaks Eino Elleriga. Ja ma pean ütlema, et Elleri muusika on mulle ka alati väga vastuvõetav olnud ja ja ta ise oli ka niisugune väga huvitav inimene, ma isegi käisin tema juures kodus ja vahest vaatlesin teda, kui ta oma nootidega töötas klaveri taga ja vahest teeme koos kohvi ja niisugune väga sõbralik ja kena kena inimene. Kui nüüd Villem Kapi ja Heino Elleri portredest veel rääkida kuidas nad ise heid töödega rahule Ja nad ise jäid rahule töödega. Ainult üks asi oli Heino Elleri ma algul tegin väiksemas suuruses ja tegin ta mingisugusesse plastmassi, aga need hiljem ma tegin selle uuesti ümber juba kivi jaoks ja raiusin kivisse. See oli juba siis pärast surma. Tegelikult kivisse raiusime pärast surma. Hiljem tuli veel terve rida muusika inimeste portreid, eks ole. Ja tegin veel Heljo Sepa, tema oli ju Elleri õpilane ja siis ma olen koorijuht Harald Uibo teinud. Georg Otsa tegi Georg Otsast, on mul graniit, on paar varianti veel pronksiga. Ja ja edasi tuli Sistid. Ja Tiit Kuusik on üks viimastest muusikutest. Võin ütelda muusika inimestest, keda ma olen teinud. Kahtlemata on huvitav. Lähemalt rääkida Georg Otsa portree sünniloost. Ma sattusin teda tegema just sel perioodil, kui temal algas see elu traagilisi osa. Kui me esimest korda kohtusime võidu väljakul, kui ta tuli esimest päeva mulle poseerima, siis mõtlen, et ta tuli nagu mingisugune merekotkas hõlmad eest lahti ja väga energilise ja rõõmsana. Ja olid alati niisugune huumorimees, iga kord oli tal minu jaoks mõni huvitav, huvitav anekdoot ja niisugune meeleolukas inimene, ta oli. Aga jah, et see tema saatus kujunes nii kurvaks siis ma just modelleerisin teda sel perioodil, kui ta oli haige ja see kestis peaaegu kolm aastat, ma sain teda vahest väga harva näha, modelleerimiseks. Tulid vahest pikad vahed ja siis jälle oli ta võimeline tulema. Muidugi ajanappus tal oli. Ta tegi ju väga palju töödel enne enne seda traagilist lõppu. Ja nii see jäi nagu niisugune. Mingisugune traagika ja, ja ilusad mälestused jäid sellest Georg Otsa poolt, tore on graniidi Bronxis, eks ole, ja see on Estonias, on graniidist ja siis temanimelises muusikakoolis on üks pronksi, üks on üks on Moskvas. Ja siis moonustasin veel ära. Ma tegin Georg Otsa nimelisele laevale, tegin temast niisukese reljeefi sünga pronksist. Siis ma tegin nüüd kõige viimase montiid kuusikud. Jälle pean ütlema, et väga sümpaatne inimene ja väga meeldiv oli temaga alati kohtuda. Muidugi kõik nad on väga kinni ja vähe on neil alati aega, aga hea tahtmise juures saab, saab kõike korraldada. Võib-olla tekib siin kohe küsimus, et naisterahval graniiti raiumine ei ole ju sugugi nii kerge töö, kas algusest lõpuni on kõik portreed ise raiutud ja kus kohas need tööd on valminud siin ateljees nähtavasti? Põhilised maa ateljees töötan muidugi modelliga kuni kuni kipsini, aga kivist ma olen raiunud. Mul on üks niisugune Vabaõhuateljee Viimsi poolsaarel mererannas 10 meetrit merepinnast eemal niisuguses mere ja tuulte vallas, kus värske õhkus krediit ei tee tervisele paha. Ja seal ma olen nad kõik raiunud. Ja noh, võiks öelda, muidugi saan ma raiun kõigi vahel natukene. Nii, esimesed esimesed killud või nagu me vahest nimetame kasuka lööb mõni abiline ära, kes tunneb huvi selle töö vastu. Aga siis ma ikka teen ise peaaegu lõpuni kõik ära. Eriti viimistlemisel selle, no mida kaugemale, seda rohkem ma ise olen juures. Et natuke peab ikka abitööjõudu vahest ka kasutama, aga aga on juhuseid, kus ma peaaegu kogu töö olen ise teinud. Isegi pargiskulptuure on nii-ütelda kivikamakas hakanud tegema Tiit kuusikut, ma tegin kohe-kohe nisust. Suur kandiline kivi, oli, millest hakkasin tegema. Aga noh, tead, inimene harjub. Ja siis hoian oma allnisust füüsilist füüsilist jõudu ja tervist ja olen ikka hakkama saanud. Kas vahest ei ole niimoodi, et abiline lööb ära liiga suure tüki? No see võimalus on igalühel olemas ka mul endal tuleb ettevaatlikult teha neetidega, seda ei tohi juhtuda. Kõik tööd on valminud niimoodi, et pärast savi on kips valatud siin ja edasi on tehtud siis juba vabaõhuateljees? Jah, seda küll. Siit ateljeest on just üks alles välja laenanud, eks ole. Ita Ever ja. Ja Ita Everi ma tegin pronksi. Jälle väga huvitav modell. Nagu te kõik teate, heitavad väga nooruslik ja kena koos siin mõtlesime seda varianti. No kuidas ma lahendasin teda ja ta oli, mul ei olnud seda veel tehtudki, kumaalseme mõtte, ütlesin igatahes Ita Ever, Ita Everi meeldis see lahendus ja niimoodi peegliga ja käega need võib-olla mõnele meeldib, mõnele mitte, aga kõik ekskunst on ikka vaieldav asi. Ita Everi portree oli alles sellel kevadnäitusel aga pärast seda tuli siit ateljeest Veeliks töö, eks ole. Ja ja tegin Leninit. Ja see on mul õieti esimene lenin minu elus teha. See läks jah, kipsis nüüd siin välja ja nüüd ma hakkan teda kivisse raiuma, kogu aeg võttan hoogu ja otsin ta natuke abitööjõudu, aga ei leia kuskilt, nii et nähtavasti, kui ma nüüd nende päevade sees ei, ei ilmu mulle mulle mõni abiline, siis ma hakkan kohe ise ikka seda tegema, ei ole pääsu. Ega me neid abilisi nii väga valida ei ole, need on defitsiit. Eerikaagi natukene lähemalt sellest, miks just on nii armas teha neid portreid kivisse. Kas tead, kivi on niisugune materjal, ta on niisugune pikaajaline töö. Ja see on mulle väga sobiv, sellepärast et tavalised savis töötavad üsna kiiresti. Ja ma olen nagu liiga rahutusele juures ja ma peaks ütlema, minu oma arvates on kivist need tööd lõpuks paremad alati, kui nad on savist. Sest ma oma kärsitu seejuures nagu võib-olla ei süvenegi nii hästi oma töösse sel ajal, kui ma savi teen, aga Kivi sunnib mind rahulikuks, ma pean seal, see ei anna kiiresti teha. Ma pean seal mõtlema ja nad tulevad alati natuke teistmoodi ja kuum niisugune uus lähenemine sama tööle siis kõike nagu lood uuesti või. Sageli tekib palju uusi mõtteid ja, ja kivist tulebki teatud määral ikka teistmoodi see portree kui tav savist. See kivivorm nõuab niisugust monumentaalsemat lähenemist, nähtavasti see siis niisuguse pikemaajalise töö juures. Selline üldistus sobib teie temperamendiga vä? Ja, ja muidugi, ma mulle mulle meeldib niisugune vormide üldistamine ja ja ma leian, et, et ideaalselt. Ma suudan üldistada vormi ja leida inimese näos niisugust põhi, karakterid üldistatuma vormiga suudan karakterid edasi anda, minu arvates seda parem on töö, see on muidugi niisugune individuaalne lähenemine täiesti. Ja muidugi ma olen kiviga harjunud ja see on niisugune vastastikune, et kivi, kivi nõuab minult niisugust vormi ja mulle on ühtlasi see meeldiv. Ja, ja sellega on kaks kivimaterjal mulle kuidagi armas ja pealegi kivist, ma raiun ju looduses vabas looduses on kuidagi hoopis teine meeleolud töötada ja see mulle ka sobib. Minu iseloomule. Mingisugused niidid viivad siit ka teie pargis skulptuuride juurde. Nähtavasti ka pargiskulptuurid on mul niisugused üldistatud vormiga ja just, et et minu arvates jälle pargis skulptuur nagu peabki üldistatud vormiga olema, kuna niisugused peened natuurile liiga lähedased vormid kaovad nagu looduses ära, sest looduses on seda peent vormi nagu nii palju. Ja selle tõttu jah, see on lihtsalt mulle vastuvõetav ja sellepärast ma armastan ka pargis skulptuuri teha ja muidugi mõned monumendid, nende juures ma ka olen sama sama samasugusest printsiibist lähenenud. Kas on hea, kui pargis skulptuuri puhul on juba teada ette see koht, kuhu ta satub? Kahtlemata on see kõige õigem, kui on teada etesse koht, aga paraku meie praktikas on seda siiski üsna harva, et me ette teame pargis skulptuurid, enamasti sünnivad meil niimoodi kunstnikke oma oma meeleolu ja hea tahtega. Ja hiljem siis otsitakse nendele koht. Noh, võib ka niimoodi leiab ka niimoodi kohti, aga muidugi ideaalsem on, kui oleks, oleks selline koht teada. Ja siis siis teha skulptuur. Selle jutuga seoses ei olegi mõtet küsida, mida häirikaagi teeb suvel vabaateljee, nähtavasti on siis see koht, kus neid võib kohata. Ja tegelikult mina olengi põhiliselt suvel töötaja, talvel ma ikka valmistan ette neid töid, kas siis pargis, skulptuuri või portreed pargis skulptuuri jaoks ma teen tavaliselt pisikesed, võib olla 20 sendimeetrilised kavandid ja selle järgi hakkan siis raiuma kivisse suuremalt, nii silma järgi. Põhiline tööaeg on minul suvel, talvel ma isegi mõtlen, et ta nii hirmus palju tööd teha, aga jumal suvel ennast nii ära väsitanud, siis ma natuke võtta sügisel hingamisaega ja see muutub mul teinekord nagu karul talveuneks. Et ma ärkan alles kevadel, siis, siis ma leian, et järsku nii vähe aega jäänud. Maikuu on juba nagu päris juba töökuul, see kestab kuni sügiseni, kuni külm yldiselt mererannas rajab. Tänavu aasta ma tahan seda Lenini siit ära viia, sinna mereranda, seda tahan lõpetada, siis on mul pooleli üks üks pargis skulptuur. Tahaks veel ühe teha, ei tea, kas jõuab või ei jõua, aga igatahes see suvi on küll niisugune hirmuste suvi. Et siis oktoobris saaks, saaks selle näitusega nii-öelda maha. Kas on niimoodi, et ühe töö juurest teise juurde minnes on see vaheldus ka nagu puhkuseks, ütleme portree juurest pargis, skulptuuri juurde või pargis skulptuuri juurest tagasi portree juurde? Vaheldus annab nagu mingisugust uut uut jõudu ja energiat. Kui üks töö hakkab väsitama. Ja muidugi minule meeldib küll, kui mul on ikka, ütleme, mitu tööd käes sellepärast nüüd üks tõesti väsitab ära, aga siis kui on mitu tööd käes, siis sellepärast ongi nii, et vahest on mitu tööd käes ja nad saavad korraga valmis, mitu tööd langeb ühele valmimisaastale, siis tundub nagu oleks seal sellel aastal nii palju tehtud, aga nad on laekunud niimoodi juba tüki aja kestel. Ta on lõpetatud aasta mida tuleks soovida, et teil tuleks taas töörohke suvi, räägitakse niimoodi, et ilmad pidid tulema suhteliselt kuivad. No see on väga meeldiv, sest möödunud suvi oli nii kohutav, et seda niisugust suve küll ei tahaks, enam sai töötatud, säärikud jalas ja poolest säärest saadik kogu aeg vee sees. Aga noh, vaja oli teha. Muidugi tähtis on, et oleks ilusad ilmad ja oleks tervis korras. Saate koostas Martti Soosaar.