Teie päralt on järjekordne saade sarjast õhtu kunstniku ateljees, mille autoriks on nagu ikka Martti Soosaar. Eramaal skulptor Mati Variku ateljees, see ateljeeruum on sul siin raja tänav on õige väike, aga tegelikult sobiks kasutada rohkem seda suurt ühisateljeed, sul niisugused suured tööd põhiliselt? Raja tänaval jah, põhimõtteliselt saab nagu suuremaid monumentaalseid asju modelleeritud. Ja see väike ruum on, siin, on niisugune kokkusaamise Kohti mõtistkümnemise koht ja et kus saab nagu maha istuda ja omaette olla. Üks asi, mis suures ühisateljees praegu on töö all, maarjamaa memoriaal, millest on osa muidugi juba aastaid valmis, aga teine nii-öelda järk on tegemisel ja ma mäletan, et me rääkisime samasugust keskjuttu sinuga paberite järgi vaatasin 53 kuud tagasi 77. aasta sügisel ja Matti Varik siis arvasid, et kusagil 82. kolmanda aasta ringis võib see maarjamäe memoriaal saada valmis. Nüüd on aeg läinud edasi ja tähtajad läinud ka edasi. Ja mitu korda on muudetud seda kompleksi tulevast plaani ja ilmet. Mis sa nüüd arvad, kui palju see võiks veel aega võtta, kui praegu töö läheks nii edasi, nagu ta nüüd viimastel kuudel on läinud? Kui need töömahud jäävad selliseks, nagu meil praegust on kavandatud. 86 87. Kui tõesti tööd tehakse järjest ja järjepidevalt võiksite. Võis olla, kas teine järk on umbes pool sellest, mis on tehtud või? Ehituslik osa on muidugi suurem sellest, mis on, on tehtud. Seda on keerulisem ka, sest need ripuvad konsoolid ja need tuleb kõik valada betoonist. See on muidugi suur töö. Samuti trepistikud ja samuti skulptuur, osa on palju suurem siin kui esimeses osas. Nii et struktuurse osa mahuks võiks ütelda, et ta on üks, 10 korda, võib olla suurem, kui veel seal maarjamäel praegust näha on. Muidugi ta on jälle väiksem, kui see vahepealne plastikvariant meil oli. Sellest on üks ligi kaks pool kolm korda väiksem. Sa oled paralleelselt teinud ka teist suurt tööd mille maketid ka siin monumentaalkunsti maja suures ateljees ühise ateljees on praegu tehtud, see tuleb sinimägedesse võib-olla seda natukene iseloomustades. Margus Tamm praegu, mis mahus tuleb ja mis sinna sinimägedesse tuleb tegelikult? Lugedes see ülesanne, nagu oli juba ammu teada, et ta tuleb ja ja konkurss oli plaanis juba mitmeid aastaid. Selle konkursi ma tegin kaasa arhitektide androidi ja Alar Oruveega. Nii et see oli meie esimene tõsisem niisugune koostöö ja võib öelda, et see andis Häid tulemusi. Nii et me saime selle võistlused seal. Esimese ja teise preemia. Kaks varianti oli, et üks oli suurem ansambli lahendused, enne oli siis arvestatud selle esimese mäega, mis nagu Leningradi maanteelt on vaadeldav. Ja läbi läkski esimese preemia Saise tagasihoidlikum variant ja nüüd oleme siis andnud juba selle põhjal kavandi mis on ka heaks kiidetud. Ja nüüd ootame valitsuse komisjoni otsust veel, et saaks siis alustada töömudelitega ja projekteerimisega, milline see tuleb, ta niukene ansambel, arhitektuurne ansambel, kui me sealt Leningradi maanteelt vaatame. Ja sealt peaks mõjuma obelisk, võidu obelisk mausoleum. Ja samuti siis ka sõjamaja. Nii et ma nimetasin praegust, need vastupidises järjekorras meil olid. Aluseks oli niisugune stsenaarium, et et kui inimene hakkab sealt sinna mäe peal tõusma, siis ta läbib kõigepealt sõjamaja mis siis annab inimesel emotsionaalse meeleolu, nagu loob, ja tõustes treppisime üles jõuab siis mausoleumi. Mis on siis püha koht mõtisklemiseks inimestele möödunud sõjast, seal ohvritest ja selle mausoleumi kõrval käigus? See muuseum on ümbritsetud kõrvalkäiguga, väljas on siis langenute nimed. Siin seintel jah, mausoleumis, kuidas on siis igavene tuli ja ja leiavad Nad naisefiguurid, neid on neli. Nende üldkõrgus igaühel on neli meetrit ja arvatavasti meie soovi kaasatud tulevad marmorist valgest marmorist. Ise on planeedi plaadik kaetud ja aga üldiselt on kasutatud nii sõjamajas kui platoodel betooni. Eks ta annab muidugi siis õige pildi alles, kui, kui ta valmib ja seda vaadata saab. Matti Varik siin aasta või veidi rohkem tagasi oli näitusel Su kolleegi Ülo Õuna monumentalistmis meenutas, aga sina oled selle ära teeninud ka? Mitmed tööd on tõepoolest monumentaalseid, kõiki neid töid ausalt öeldes pole nagu meie näitusesaalidesse toodudki apole kas siis ära mahtunud või võib-olla nad väikestesse saalidesse sobinud. Aga igatahes selle ajavahemiku jooksul nüüd, nagu ma algul ütlesin, et üle 50 kuume pole Nendel teemadel rääkinud ja võib kolled, tuletad meelde mõned niisugused asjad, mida meie kunstipublik pole siin üldse näinud, mis on läinud otse suurtele näitustele, üleliidulistel näitustele ja sealt juba siis kusagile mujale edasi. See on viimased, on, on nagu läinud üleliidulisel näitusel oli 81. aastal. Muidugi see ei olnud tingitud mitte sellest, et nad ei oleks nüüd meie siia nats saalidesse mahtunud, aga aga lihtsalt ma ei jõudnud nagu ajakavasse selle tööga. Selle töö nimi oli hommikune püük pühendatud kaluritele. Ja Ta mõõtnud ei olnud niivõrd suured, aga ta ta kompositsiooni üldistatusi andis talle niukse monumentaal Toolse välimuse ja mõju ja ja siis, kuna ma siia jaotada, teha, siis sai tehtud üleliidulisele näitusele mis toimus hiljem ja siis ta läks otsekohe Moskva maneeži näitusele. Nii et et see on nagu nüüd üks näide. Praegusest saad selle näituse põhjal, siis tehti grand näitusi, ilmselt ta siis nüüd käib rändnäitusega ringi. Ja samuti oli mul teine töö seal isa ja poeg rahu teemalise näitusega pühendatud rahu teemale. Ja selle saatus oli nagu samad. Et meie vabariiki selle näitusega teda ei toodud, mis meil siin näidata, hiljuti. Aga Leningradis ta igatahes oli ja võib arvata, et ta liigub praegust hõng. Need on siis niisugused kaks tööd, mida nähtavasti meie rahval on võimalik ainult kusagil rändnäitusel veel näha või Moskvas. Juhul, kui nad tagasi ilmselt tuleb, ta saab tagasi selle ka hiljem. Kui, kui need näitused nagu kaotavad oma aktuaalsuse ja uued näitused peale tulevad, siis saadetakse vabariiki tagasi. Siis on võimalik, hiljem mingil ülevaatusel näitasin näha neid Matti Varik pälvis aasta algul jaanuaris, sa käisid Moskvas üleliidulise noorte näituse žüriis olid žürii liige. Näitus toimub siis nähtavasti kusagil aasta lõpul. Kuidas me noorte kunstnike tööd seal vastu võeti? Ma olin Moskvas, olin žüriis koos Jaak Kangilaski iga. Ja peab ütlema, et, Et meie noortekunst võeti vastu väga hästi nii et žüriis meil mingeid raskusi ei olnud selle kaitsmisega. Ja kahju oli, et žüriiliikmed arvasid, et et võib-olla vabariigis on liiga range valik tehtud. Et oleks võinud olla rohkem, eks ole. Meiega järgmiseks korraks teadmiseks, me teame seda lugu ja arvestama sellega. Seal oli maal graafika, skulptuur, samuti tarbekunst. Žürii töö põhiraskus oli, oli maalikunsti graafika ja skulptuuri peal. Me nägime selle nädala jooksul kogu selle noore noorte kunsti paremikku, mis siis vabariigid olid sinna saatnud. Ja kahjuks või võtavad, oli vabariike, kes olid saatnud täiesti, tundus, nagu ilma valikuta kõik saatmisel oli saata. Ja see tegi muidugi žürii töö väga pingeliseks raskeks. Nii et see nädal aega sai tõesti nii palju vaadatud ostjad et kohati oli tunne, et võib mürgituse saada. Mürgituse teiste kunstivaatamisest, aga sel aastal tuleb ulatuslik näitus, mis on pühendatud Nõukogude Liidu moodustamise 60.-le aastapäevale. See näitus toimub teatavaste algul vabariigis, siis Moskvas ja peale selle on tulemas ka skulptuurinäitus 1983. aastal. Kuidas sa nendeks näitusteks ise valmistud? Nendeks näitusteks, mul on kavas mõned kompositsioonid siin mis ma tahan. Neid teostades sel suvel sel suvel selle liidu juubelinäituse jaoks ja järgmisel talvel siis skulptuur 83 selle näituse jaoks. Nii et tööd jätkub ja näitusi on ja ja Üleliiduline kunstnike liidu juhatuses on väga huvitatud, et, et vabariigid võtaks kõigi jõududega nendest näitustest osa. Ja vastuvõtt on eelmiste näituste põhja around hea. Meie skulptorid on sellest teadlikud ja kõigile on, on töödia tööd ja tegemised teada, nii et ma usun, et meie vabariigist on seekord osavõtt, on parem kui eelmistel. Küll meil oli juttu siin sellest, et tuleb üleliiduline näitus skulptuur. 1983. Möödunud aastal toimus meelsin sinises paviljonis või Eesti paviljonis eesti skulptuurinäitus. Milline mulje sul sellest esmakordsest niisugusest ulatuslikust eesti skulptuuri väljapanekust jäi? Mõtlesin, et huvitav ja hea muidugi ise ennast kiita naljakse endas skulptorid siin aga aga võib-olla aitas sellele tavaliselt, et see ruum oli nagu teine, mis on kunstihoone ja kõik see et need tööd olid nagu esimest korda koos. Tähendab, tööd hakkasid nagu mängima teistmoodi, kui nad tavaliselt olid, olid meelde jäänud näitusesaalidest ja ja see koos mulje oli hea. Peab ütlema, et Aime koormus ise on skulptor ja hea skulptor kujundas selle näituse ja sai sellega hästi hakkama. Võib ka nii kujundada, et et üks töö karjub teise peale ja sellest ei tule mitte midagi välja. Aga jah, muidugi see on minu arvamus, aga aga siis kuna Üleliiduline Kunstnike liit võttis niisuguse otsuse vastu, et ennem on vaja korraldada ennem üleliidulist näiteks 83 korraldada vabariigis neid, siis meie vabariik oli nagu esimene, kes sellega maha sai, tänu kunstimuuseumide kunstimuuseum viis läbisel näitusi ja, ja väga heal tasemel. Siis üleliiduline skulptuurikomisjon viibis meil siin vabavabariik suvel, vaatas seda näitust ja oli väga meeldivalt üllatunud, et, et meie vabariigis on nii tugev skulptuur nemad nagu varem ei ole, ei teadnud seda, et skulptuur meil vabariigis tervikuna on nii tugev. Ja tänu sellele tehti ettepanek, et tänavaaastal see on 82. aastal Moskvas rahvusvaheline skulptuuri teoreetiline sümpooseum. Et siis meie vabariigist oleks üks ettekanne meie vabariigiskulptuurist. Niisugune üldine hea kõva vend ja sellest näitusest igatahes jäi. Ja see on muidugi kasus Surtoritele. On meil olnud siin juttu pärast seda näitust, et skulptuuri ülevaatenäitusi hakata korraldama regulaarselt. Jah, see plaan veel nagu on nüüd, et et iga viie aasta takka, siis juhul kui skulptuuri üle liidu näiteks kaakko viie aasta takka korduma et siis vabariigis samuti ja see muidugi annab annab väga head võimalused. Skulptorite näha oma töid mitte üksikult, aga. Nii nagu sellel näitusel oli igalt autoreid viis, kuus tööd siis on hoopis teine mulje, on autoristide oma töödest ja tegemistest. Nii et see asi peaks hakkama minema ja kuna kunstimuuseumis on asjatundlikud ja ettevõtlikud inimesed näiteks sektoris, siis nemad on valmis seda tegema ja ma usun, et see tuleb ka edaspidi hästi välja. Üleliiduline skulptuurikomisjon tegi meile ettepanekut hakata vahetama Moskva Kunstnike Liiduga skulptuuri näitusi et tutvustada ka Moskvast üle Eesti skulptuuri laiemalt sest üleliidulistel näitustel paraku on seda skulptuuri on niivõrd palju ja, ja vabariigid on hajutatud ja nende üldmulje saamine Vabariigist on muidugi väga raske. Ja nüüd arvatavasti selle kuu lõpus me saame Moskvast ametliku ametliku kirja. Et me saame alustada läbirääkimisi ruumide osas ja, ja tööde osas, mida me siis sadam Moskvasse ja mida nemad meile saadavad. Sest me oleme ise ka väga huvitatud, et nemad esineksid, meesin oma parimate töödega parimate autoritega. See annab skulptorite vussi üldsusele kabildi Moskva skulptorite kaasaegsetest töödest. Ilmselt taolisi vahetus näitusi oleks huvitav ka teiste liiduvabariikidega. Millise liiduvabariigis skulptuuri oleks huvitavam näha Eestis. Inimestel oleks muidugi huvitav vaadata. Usun nii Läti kui Leedu skulptuur võib arvata üleridesse näidiste põhjal, et et Kesk-Aasias skulptuur hakkab, hakkab huvitavaid tulemusi andma. Nende skulptuur on väga noorharidusel Moskvas ja nüüdse rahvuslik kaader, nagu hakkab alles kujunema. Samuti on muidugi Gruusia ja ja siis Armeenia skulptuur. Aga üleliidulises näitustel on, tavaliselt on nii väheste töödega pisikeste töödega et noh, raske, raske on selle põhjal nüüd ütelda mis seal toimub. Selleks, et midagi tõsisemat ütelda, peab nägema näitust kus oleks ülevaatenäitust, kus on autoreid mitme tööga esindatud. Keskekava autor oli marti Soosaar.