Oleme skulptorite Juta ja Albert Esskeevee ateljees. Nende ateljee ja ka kodu on Tallinnas võidu väljaku ääres kunstihoones. Te olete vist siin peaaegu kogu oma loomingu teinud? Jah, põhiliselt küll. No minul on kõik siin tehtud Ja tee tutvus algas juba instituudipäevil, seal ka. Ma vaatan, teil on siin seina peal tihemetsa Eskerite poisid, see graafiline leht 63.-st aastast, nüüd pole poiss enam näha. Vanem poeg on peaaegu pesast juba välja lendandaga, noorem veel on siin tiival. Vanem poeg õpib Tartus, oli ajateenistuses nõukogude armees ja nüüd pärast seda läks siis Tartusse geoloogiat õppima. Ja momendil on praegu praktikaga teine, üritab kunstiinstituuti sisse astuda. Ja, ja eks ta kindlasti on noh, eks meil on suurem ja soovijaid sinna astuda, kindlasti on rohkem ja eks nõudmised ja ole ka teised Te õppisite mõlemad skulptuuri, kes olite ja õppejõud ja kas seda on veel praegutajad? Instituudis? Ei läinud vist, Kaasik on ainukene, kes roos on. Roos tuli peale, mind, mind enam ei ole ja. Aga mina olen õppinud Mülliku ja Sanna mehe ja ja natuke aega, kas tarkusi? Loendus, mida te oma õppejõudude kohta ütleksite? Kellest on kõige rohkem nagu jäänud? Ma ei tea, võib-olla liiga noor olin, et nendest no niiviisi kui inimesest ja kui õpetajast aru saad, võib-olla ehk liigani koolilapselikult sai seda asja võetud. Tol ajal. Sanna mehest ma mäletan väga vähe. Ja teistest ka aga kõige sügavama mulje ma mäletan, andis, jättis mulle puul, see oli esimene õpetaja, kui ma kunstikooli läksin ja siis oli kummaline, anti mulle ette teha mingisugune topitud öökull, öökullitopis oli seal ja mõned asjad kips asjad järgi teha. Modelleerida ja pruul tulija ütlesite, kas siin ei ole ju vormi, miks vormi ei tee? Ma küsin, et mis, mismoodi saab olla? Igal ainel on oma vorm juba, mul savi on käes, see on ju ka vorm ja ei, ei tajunud kuidagi, mis asi see skulptuur vorm on? Pikapeale siis hakkasin, hakkasin uurima üldse, mis asi see skulptuuride vorm on, vot see, see lõi nagu silmad lahti. Skulptuur Novormson, ma ei oskaks seda seletada ka praegu, seda peaks rohkem tunnetama ja see on nagu. Eks ta ole nagu tavalise vormi nagu kontsentraat või intensiivsem rõhu tamine, võimaid, kui seda nagunii sõnadesse panna. Sest alguses, kui kipub õpilane tegema või on siin mina üksi taoline, ta tuli võib-olla liiga lame ja ikka tahes-tahtmata midagi natukene nagu joonistusliku ja liigaugub olla kontuuris kinni. Aga et näeks ja oskaks arvata selle kahe kontuuri vahelist pinda, kas on kumer või on see nõgus ja kui palju üht, kui teist või see nõuab nagu omaette nagu harjumist või. Missuguses sõltuvuses see kõik on materjalis? Sellele, mida sa modelleerid, mis on ainult kivist hiljem tahad seda teha, siis, siis muutub ka muidugi see esialgne vorm mismoodi, nagu sa tähendab, üle kandsid mudeli pealt. No pronks võimaldab, ütleme, palju on niisugune paindlikumalt ja ja elavamalt seda pinda teha kindlasti, kui mingisugune kivi Materjal ja meil on siin praegu ateljees, ei, võimaldas ateljee kivisse viimist või kiviviimist. Ja sellepärast ma olen nagu kivi asemel kasutanud samuti, mis on minu meelest vormiliselt, on võrdlemisi ligidale, lõi. Ja umbes võiks vormi läheduselt võtta või kivile, sest et aga ei võimalda iga nihukest peen peene nüanssi või peeni seda tugevama jämedama vormiga tuleb läheneda asjale. Jääb kusagile seda kipsi ja kivi vahepeale. Jah, kahjuks küll, ja kui ei ole ja pronksi õnnestunud viia, siis on kipsis sammutis ja terrakotta, et ma olen väga armastanud ka. See on ikka temale kui see võlu, et kui sa seda teed, siis sedasama asja võib kohe panna ahju ja see on ainus, see on originaalne. Ja samamoodi ta pärast tuleb ka välja. Sest kui savis modelleerida, siis pärast valada kipsis on juba jäljend sellelt savilt ja ja osa vorme ja osa faktuur ja kõik läheb juba kipsi peal kaduma ja kui kipsi pealt võtta vorm ja valada teda pronksi, siis on juba veel ükskord mingisugune väike vormikadu võib seal olla, aga terrakotta on nagu kõige vahetum. Nii kui näpu alt tuleb niida, pärast jääb. Räägime mõne sõna modellist, millest on tulnud hea portree. Tähendab, millega te olete ise rahul, võib-olla ta ei ole küll ühegi tööga rahul. Anna oma, loodame mõne tööga olete natuke rohkem rahul, kui teisega. Võtame niisuguse konkreetse töö teie loomingust. Ehk tuleb mõni mõõda momendiks Adamson, Erik. Lihtsalt vaatasin, et on Alex. Kui ma teda modelleerisin, siis, siis mul oli ka mul mind huvitas just tema ta nisukene tihti niisugune muie näos, mis, mis mind noh, nagu köitis. Aga Ma ei saanud seda ikka kätte. Nii et teinekord, kui sa midagi tahadki, nii nii teha edasi ei tule alati välja. Jah, aga muidu jäite selle portreega rahule või? Ma mäletan, et see kriitika võttis selle päris hästi vastata on siiski kuidagi nagu nagu kuidagi peetud niideteni peale nüüd niisuguse välise ilmestuse ja missugust joonide veel temas nagu leidsid põhinenud mul vorm, mis mind, mis mind huvitab. Kõik see tuleb kuidagi hiljem, nii et ma isegi ei pane tähele, kui ta psühholoogele jõuab ja aga ta on väga tuttav inimene, siis ei olegi nagu küsimus, et tulevad nagu iseenesest täiesti. Nonii päris tuttavaid ma õieti ei olegi teinud, mul on kavatsus abikaasa portree teha. Et kuidas just see otseselt tuleks. Kas abikaasana samasugune kavats? Ei oska praegu ütelda, mul on praegu sari naiste portreid käsil ja olen nendega teinud ja mehed on nagu eemale jäänud. Kes on need kuulsad naised, kes sinna galeriisse pääsevad? Lydia Koidula ka alustasin siis jätkus Marie Underi ta nüüd on käsil Miina härma. Vahepeal tegin Selma meisterliku doktor Veiševiku portree. Anna Haava ootab järge. Ja paljud teised naised veel. Kuidas te praegu hindate eesti skulptuuri taset, ma tean, et aastaid tagasi sai, sai ta igal näitusel võtta Eestis tuur siis hakkas nagu see asi natukene rahulikumaks ja maja praegu juba siin ja seal hakkab juba kostma niisuguse hääli, et pole nagu vigagi ja mis, mis teie arvamus on? Ma ütleks, et eesti skulptuur ei ole seda ära teeninud, mis temale näitustel alati võib mõned aastad tagasi, mis tema kohta näitustel on öeldud siis minu meelest, kui teda kõrvutada teiste vabariikide skulptuuriga võiks öelda, et ta on võib-olla kõige vähem efektne, teistel ehk on efektivälist efekti rohkem. Aga meie skulptuurid, kuigi võib-olla ehk on olnud niukene, konservatiivsem vorm, aga see on olnud kõige tõsisem vorm ja kõige läbi tunnetatum vorm ja kõige vähem on mindud just niisuguse välise efekti peale välja. Kas siin olete nõus oma abikaasaga ja muidugi? Eks meie kunst üldse on olnud väiksema formaadiline ja ja võib-olla kammerlikum, seda on ju kogu aeg meile. Ma ei tea, kas nüüd heaks pandud või ette heidetud, aga seda on selle kohta alal või kunsti kohta alati öeldud. Ja eks me vabariik ole ise väike ja kõik meie kultuur ja kõik on nagu kontsentreeritum ja mitte niivõrd. Noh, suurejoonelisem, kui saaks öelda, kui, et ta on just nagu väiksem ja selle tõttu ka tihedam ja, ja võib-olla ehk süvenenud nii on nagu minu arvamine Nii, aga nüüd viimasel ajal hakatakse nagu suuremat on hakatud tegema graafikas juba graafilised lehed, mis nagu ennem oli noh, nagu ei ei ole kohane, nagu isegi graafikele, nii suuri lehti tehakse samuti maal ja see oli kusagil uued luurad, ei ole suurem. No nüüd on ju monumendid, tuleb maarjamäel oma ilmamaa suur ettevõtmine ju. Ja tuleb suur monument sinna balti jaama vasta, esimese detsembri monument. Ja Variku ja murrang mul. Nüüd on ehk tulnud mõned niuksed, tikkuratiivsemad asjad ja, ja võib-olla ehk on mingisuguseid mõjutusi saadud popartist ja mujalt on läinud võib-olla väikse niukse välist efekti on nagu juurde tulnud, ma ei taha sellega öelda, et see sisemine tõsidus oleks ära kadunud. Aga tänu sellele, et seda välist efekti on juurde tulnud, on ta nagu Nende inimeste tähelepanu rohkem köitnud, kes asjasse ehk ei ole niivõrd süvenenult jälginud, aga need ehk konnaoomist nüüd on ja nagu no nagu pilgu köitmine on nagu sinna sinnapoole tuld, ehk selle tõttu on jäänud niisugune mulje, et, et nüüd vähem sõna või parem suhtumine oleks skulptuuri. Kui me, aga kui te heidate pilgu praegu Eestis skulptuuri ajaloole missugused nimed, missugused kunstnikud teile kõige esimestena, kelle töötele silma. Kui me ajaloost räägime, siis kahtlemata koort, Melliks Anna mees. Need on ikka meie kunsti- või ajaloolised tipud, siiamaani teised teistest võib-olla, ehk on veel vara rääkida? Til elavatest sellepärast et aeg näitab ju nende taset. Kas publik on teile vajalik või ei ole vajalik ja kuidas te suhtute üldse hinnangutes, kas te olete väga tundlikud nõnda vastu või või ei? Nii kui inimestega üldse on vaja ja sõprade ja tuttavate kõigi inimestega kontakti vaja eksama, pall ole kah publikuga kontakti vaja. Aga tahes-tahtmata pead ikkagi seda tegema või mida ise tahad. Ja kui momendil teised sinust aru ei saa või ei mõista, mida sa oled ütelda tahtnud. Kurb küll, aga ega midagi teha ei ole. Seda asja sellepärast muuta ei saa. Ja kriitikuga kah, kui kriitik momendil selle heaks kiidab. Kena küll, aga siiski ise sisemas tunned, kas see suvine läks korda, kas sa said natuke sinnapoole teha, mida sa soovisid või, või on see palju mööda läinud? Sest et on, mis on, eks iga inimene tunne ja taju ikkagi omamoodi. Mat sageli minu meelest on kriitikaga ka niiviisi ikka võib näha mõnes töös ja võib-olla teised Publica nisukesed jooni, mida ise poleks sellele armangi või mida poleks ise sellest tahtnud. No eriti soovinud mitte, kas soovinud teha vaid, vaid nagu selle peale poleks nagu tulnudki, ise olek tunned, et, et sa näed seda tööd ja, ja teed seda teed hoopis teisest seisukohast kui teised järjest, kui avastavad. Ja Sagritsa puhul mul oli nii, et mind võib-olla alguses võlus ka just niisugune väline vorm, aga mitte sisemine, sest et ma teda kui inimest ja kunstnik muidugi kui kunstnikku rohkem, aga kui inimest nagu vähem tundsin. Muidu olime ainult nagu head tuttavad, aga ja siis, kui ma teda tegin, see oli ka kummaline alguses, kui ma tegin kuidagi, ma ei saanud lahti sellest tundest, et kas nüüd Sagrits või on see Anton Hansen Tammsaare. Vaat tüübilt on neil midagi ühist. Ja kui meil tuli sellest juttu, siis Sagrid sisse ükskord ütles, et kadunud Tammsaare lesk olevat ükskord temale ka ütelda, ta väga meenutab talle tema meest. Ja tahes-tahtmata on niisuguseid inimtüübid, mis on kergelt nagu sarnased, hakkad ühtegi mõisa lahti sellest tundest, et teed hoopis kedagi teist. Öelge nüüd mõni portree, millega te olete ise isegi rohkem raha. Ma pean ütlema, et ma ei ole ühegi ka rahul, sellepärast et kui mõnda portreteerida ja palju olen ma neid teinud kah. Nii sarnas taolisi, keda enam ei ole kahjuks elavate kirjas olen pidanud kasutama fotosi ja ka nende juures olen, märkan niivõrd mitmepalgelisust sisemist mitmepalgelisust, et nagu hakkad ühte nagu joont rõhutama, tahes-tahtmata jääb teine varju ja ei suuda teha kuidagi seda valikut, mis Mil, mille juurde nüüd jääda ja selle tõttu naguniivõrd mitmepalgelisust, kui see inimene või need modellid on seda kunagi ei saa edasi anda. Missugustes töödest leiate, et te olete saanud ühe või teise joone, on tõesti nagu vaatajani tuua. Noh, võib-olla kõige rohkem ma ehk mõtled, kui oli, selle on juttu, siis võiks ütelda seda Underi kohta Marie Underi kohta. Sest seal oli mul kindel plaan juba, et kui ma teda teen, ma kindlasti teen teda noore Marie Under linna, teen teda Siuru aegsena tema armastusluule, kõrgperioodi ajal. Mida, millest ka meie rahvas teda võib-olla kõige rohkem tunneb ja milles on ta meile nagu kõige rohkem jäänud. Pealegi oli tema oma soov, et ma teeksin teda noorena. Albert Eskel, kas teie arvates võib-olla nii peaaegu ideaalseid modelle skulptorina? Ei, seda ei saa öelda, et oleks, sellepärast, igaühes on siiski midagi huvitavat, mis mida weeks tähendab edasi anda. Keda te jälgite eriti vormi, missugused tüübitele siis nagu paremini istuvad, keda ta valitamal modelliks tavad. Parandada järelikult siis ta niisugust pehmet vormi nagu vot see on lihtsalt, ma ei tea, kas on tulnud, aga ma maise nüüd tähendab hakata tegema. Ja nüüd vahepeal meestega nagu kui te, kui te saaksite võtta oma loomingust kolm portreed, missugused valiksid. Rendofon lahkunud nagu Adamson-Eric, kellega te olete nüüd ka vist aastaid siinsamas majas elanud ja oleme naabrid ja missugune vorm tema juures, sest võlux ja kuidas see töö oli tema Galaktika nõukogude. Millal te tegite? Tügindada 1900 92. aastal rendaarsemaid, ent ju mitte ka iga päev, see oli nii. Nädalas tegime kaks korda ja vahest ka kolm ja ja mul on seal võib-olla nagu kus, siiski üks neli nädalat peale selle ta liikustel aastaid siinsamas naabruses, nii et modell oli niivõrd läbi. No vot, aga ma pean ütlema, sitked peast, tähendab et kuigi sa oled jah väga tuttav aga peas siiski ei saa midagi anda talle juur ikka jälle, kui sa vaatad teda otseselt, siis. Aga kui on tehtud, siis saate küll aru, kui pole, pole see. Ma olin juba nii korrekteerse näoga seal. Mingisugust nihukest raskust raskes tegemisel ei ole, aga, aga, aga tõesti, mõni on nii, et vaatad, et teda oleks näiteks maalida palju huvitavam kui tema skulptuuri teha. Midagi nihukest tugevat vormi karakterid näos on nagu rohkem ilmestus kui ja võib-olla liialt pehme vorm skulptuuri jaoks ja pearolli mängib just ehk ilme kui kuind. Väline tugev vorm. Ja nüüd te leidsite siis esimese niisuguse vormi esimese naiselt portree seal siis ta abikaasat portreena. Käed, jalad. Ja Juta Eskeliku, teie võtaksite nüüdsama küsimuse oma mehe loomingust kolm, kolm portreed? Ei, ma ei oskaks nii tõtt, ei oska. Aga üldse kolm tööd. Ega ei oskaks, sest igas töös näen neid häid külgi ja näen ka halbu külgi. Ja mida nüüd, mis oleks nüüd kõige vähemal või kõige parem olema nende hulgast, kus oleks vähem halbu külgi? Ma ei, ma ei oska. See on see halb asi, et te töötate ühes ateljees. Ei, mõnes mõttes on see hea. Sellepärast et tahes-tahtmata ikkagi kuule, kuule, oota, oota, kas ma võin sulle midagi ütelda, noole hea naasis nagu teineteist kogu aeg, mis on ju nii, et mida võid nutta. D oled oma töö juures niivõrd kinni, et mõni niisugune pisikene aps või pisikene asi või või niukene tavaline asi jääb nagu kahe silma vahele ja kui seepärast valmis töö juures ilmsiks tuleb, siis on see väga segav, aga teisel võõral või teise silmaga vaadates tabab kohe ära ja, ja mõnes mõttes on see hea. Koos töötame kogu aeg. Pühade on, peab ütlema seda, et kuigi me koos töötame, meil on siiski niivõrd erinevad maitsed tööde juures mis temale meeldib, näiteks minule see võib-olla hoopis ei meeldi. Et kuigi kaua koos töötanud, aga, aga millegipärast. Aga missuguseid abikaasa tööd näiteks peened, kindlasti mõned valiksite välja. See on meie liga äkise küsimus, tõtt-öelda kui ma nii äkki öelda võib-olla ei saagi. Aga eriti nüüd välja tuua, jah, mulle meeldib siiski salmid, sa saaksid sa teile ka meetree, jah, see, see, millega ma ise ei saa küll aru, murelik noot, aga mina näiteks olen palju paljukiidetud see Under minule see meeldib, hoopis vähem. Samas jah, aga autorile meeldib Ungari ilmselt. Ei ei, mitte seda, ainult ma ütlen seda, et ma võib-olla ehk seal sain nagu ühe joone või ühe küljes teda nagu teha Sagritsoni, nagu mitmekülgne ka mai ja kogu aeg, kui temaga poseeris taga, oli väga huvitav vestelda. Ja siis selles aja sees nagu õpid inimest ka veel rohkem tundma ja mõtled, oh vot see ja kogu aeg ilme inimmodellil muutub ja millist nüüd võtta, millist jätta see on? Seda on raske. Raske seda valikut teha. Kas teil on tulnud niisugust asja ette, et ateljees on korraga mitu modelli Albert teeb ja Juta teeb mõlemal istuva tapale ei, nii ei ole tegemist sõdade, pimedad ja teist tööd, aga siis mõni keelefirma mudeletate. Aga kõige parem on ikka mudeliga kahekesi. Siiski saab nagu pagema jutu peale ja ise oled nagu avameelsem ja teine on avameelsem. Tal on huvitav minuga olla, minul on alati huvitav ka temad olla ja juba see keskustelu, mis meie vahel toimub siis skulptuuri tegemine, minu meelest portree tegemine käib nagu muuseas selle juure siis rohkem on nagu omavahelist keskustelu ja, ja kontakti, kui, kui seda, et vot et ma nüüd istun ees ja teine teeb, ma ei oskaks niiviisi teha. Ja sellepärast, et juba püüa, mudel vestleks, aga see on sellepärast parem, et ta ta ilme ei väsi. Hea, kui ta istub kogu aeg, näiteks, kui ta juba seal tund aega istunud. Ta on niivõrd väsinud olekuga juba, et sa juba modelleering läheb juba kogu aeg nagu tagasi. Te kõige viimased tööd Mul on praegu pooleli Miina härma täisfiguur. Nagu ma ütlesin, olen nüüd neid naiste portreesid teinud ja Eesti väljapaistvaid naisi. Võib-olla on see pisut, no. Ühekülgne, aga ma olen niiviisi tundnud, et mehi on nagu rohkem jäädvustatud meie kultuuriajaloos suurt rolli mänginud mehi kui, kui naisi ja siis ma proovisin, julgesin võtta omale selle ülesande oma oma taoliselt neid teha, nii kuidas ma olen. Neid kujutanud ja nii, kuidas ja nii, kuidas ma neid suudan teha. Ja praegu on siis käsil Miina Härma ja minu meelest nagu kahju oli teda lahendada ainult pea või püstina. Kuna ta ise terve figuur oli juba niivõrd võimas ja monumentaalne, siis täisfiguuri Miina Härma arst Mina lõpetasin Adamson-Ericu memoriaaltahvli tegemise sätime maja seina peale, see ei ole mitte küll see harilik tahvel, vaid struktuurse lahendusega. See ülespanemine võib olla järgmisse aastasse, aga siis üks uus ma alles lõpetasin, on Ants Lauteri memoriaaltahvelmaja seinale, kus ta elas. Mis siis on plaanis, lähete suvitama? Peaks väikese vaheaja ja pidama ja üks Moskva tellimine on mul. Siis hakkan kavandid mõtlema selle jaoks, see on. Blanco leping on teemal uus põlvkond, nii et see on väga laialdane ala ja väga laialdane teema. Ühesõnaga ja kuidas seda nii teha, siis katsun seda suvepuhkuse ajal. Mina kavandan praegu Kalevipojateemalist kompositsiooni mis juba meil juba tükk aega nagu sellel teemani unarusse jäänud. Nii et see on muidugi on plaan praegu. Aga suvel ma tahaks siiski selle kavandini. Skulptorid Juta ja Albert Excelit külastas Martti Soosaar. Toimetas kera.