Teie õpingud on kulgenud kahe konservatooriumi läbi nii Tallinna kui Leningradi. Kas need konservatooriumis kuidagi on täiendanud teineteist, no pigem kõik avastamisrõõmutööd ikkagi mul endal Tallinnas kogeda. Kuid Leningradi konservatooriumi andis selles suhtes muidugi päris palju, et mul oli võimalus kosutada Leningradi konservatooriumi kui Zoltokov, Cher, inimese raamatukogu fonoteeki ja ja seal oli päris palju selliseid muusikateoseid, mida on siin Eestis lihtsalt raske kätte saada. Aga kui nüüd võrrelda, ütleme näiteks meie muusikalist hariduselu ütleme Leningradi oma. Mis mulje jääb selline mulje, et neil tegeldakse näiteks noorte kunstiinimestega noort erinevad teda palju rohkem ja ja kuidagi noh, rohkem nagu individuaalselt. See on vist väiksema konservatooriumi voorus. See on kahtlemata on see voorus. Ja teiselt poolt muidugi selline konveiermeetod, mismoodi toodetaksegi loojad Leningradis jätab küll võib-olla nagu rohkem niisutust initsiatiivi aga õppejõu isiksuse vahetu mõju tudengi isiksuse ja jääb seetõttu muidugi nõrgemaks. Mis puudutab meie muusikalist hariduselu Eestis, siis ma muidugi peaksin nukrusega märkima kahte fakti. Kui me vaatame näiteks võrdleme lihtsalt noh kasvõi autoaknast mööda sõites näiteks kergetööstuse, tehnikumi, tempty hoonet või isegi polütehnikumi hoonete, võrdleme seda praeguse Tallinna konservatooriumi hoonetega, kus kasvavad siis peale noored kunstnikud, siis vägisi kipub pähe mõte, et ega neil professionaalselt kultuuri nagu väärtustavad, sest materiaalne baas mõtlen millistes oludes tegelikult konservatoorium kivimäel on. Võrreldes teiste ütleme, keskeri õppeasutustega siis pilt on muidugi kurb, teine moment on see, ma arvan, et nüüd hakkavad ometigi puhuma uued tuuled. Ma tean, et Tartu riiklikust ülikoolist on juba varemgi saadetud tudengeid õppima välismaale ja ma tean ka polütehnilises instituudis. On ka pilti ka selles suhtes juba palju rõõmsam. Samas kui me suhtume muusikakultuuri kui tervikusse Siis võib-olla oleks võimalik mõelda ka selles suunas, et miks mitte kui on olemas kaasaja muusika loengud konservatooriumis, et noh, miks ei võiks olla kasvõi elementaarne elektroonilise muusikastuudium? Seda on võimalik korraldada, praegu tellid loojatele mund, õppida käsitsema elektroonilist tehnikat ja maandada mingeid algteadmisi stuudiotööst. Praegu käib see kõik noh, niimoodi omal initsiatiivil ja läbi suurte raskuste siin. Põhimõtteliselt on kõik võimalik õppida, isa, eks ole, olla autodidaat. Aga kui me räägime sellest, et meie suund oleks täiuslik muusikahariduse poole, siis mulle tundub, et siin on üks väike lünk on sees. Te olete elektronmuusika ajastu laps, te olete valinud esimese loona sünki, pala valgumine, ise olete autor ise lindiste on see pala enne nootides täielikult fikseeritud või on siin improvisatoorseid, aga mitte ka väga panin proosatoorsed momente, kuigi kõik on võimalik nootides fikseerida. Ja antud juhul Näiteks meditatiivne maastik on, mul on tõesti nootides fikseeritud valgumist, ma ei mäleta, kas mul lihtsalt ei olnud ilmselt vajadust seda noodistada, sest et lugu sündis kohapeal stuudios, kuigi noh, muidugi algidee oli olemas. Stuudiost arenes, kasvas umbes niimoodi nagu soola kristall, kui me paneme ta küllastunud lahusesse võtab niimoodi uusi tahke juurde. Ja siis niimodi koormuski valgumine. Stuudios neid võiks nimetada ka Impressioonideks. Kas on vahetevahel mingi konkurent, etne kogemus, nägemus, pealkirjad vihjavad sellele nagu võiks olla. Pealegi väga palju armastatakse sünti muusikat kasutada just igasuguse kujundusmuusikana praegu. Järelikult tal on visioone tekitav moment juures, no see toote laekunud juba sellest, et nüüd on autol on üks suur eelis võrreldes naturaalpillidega, ennem just rääkisin naturaalpillide helistest võrreldes elektroonilist Tony, ma räägin vastupidi. Nimelt on tämbriskaala oritesaatoritel ja uue põlve instrumente väga lai. Ja see omakorda käivitab sellist kujundlikku fantaasiat, tämbrit niimoodi koosmäng ja kuuse, saudi kangas. See seostub jah, võib-olla eelkõige visuaalsete värvidega kõlavärvide visuaalsed värvid. Tee tämbrite otsimisel lähete selle peale välja, et leida midagi enneolematut, midagi täiesti uut või seal endalegi võib olla üllatuseks, sest süntesaator võimaldab tõesti igasuguseid helisid esile tuua. Teine võimalus on viia neid võimalikult lähedale naturaalpillidele. Need kaks lugu on valminud umbes aastal 85. Ja siis ma mõtlesin väga paljudes asjades hoopis teistmoodi, kui ma mõtlen praegu. Tollal mind tõesti jah, püüdsid võimalikult ebaharilikud tämbri lahendused, ajapikku olen ma hakanud nagu liikuma mõttesse selles suunas, et jõuda lähemale ikkagi naturaalpillidele ja sämplaritega panid kui ma olin nendega natuke juba töötanud, mind hoopis teises suunas mõtlema. Siin avanes esimest korda võimalus tänu sämplivale peaaegu täpselt jäljendada naturaalpille. Et mõnikord ei ole võimalik isegi kõrvaga vahet teha, kas mängitud ise naturaalpilliga mängitud sisse. Te olete ise Tallinna konservatooriumi pedagoog, praegu õpetajate polümfooniate. Kas koos selle polüfoonia õppimisega annate teha mingeid niisuguseid teadmisi, mis akadeemilise kooli programmi juurde ei kuulugi? Päris jaatavalt ma ei saaks nagu vastata, sellepärast et polüfoonia õppeprogramm on küllaltki ja, ja sealt kõrvalt tähendab midagi muud veel rääkida ei puuduta otseselt sümfooniat, ma arvan, et rahad, et võib-olla ma pole selleks nagu õigustki, aga aga noh, samas on mul tudengid on küsinud küll üht-teist pärast ütleme loengu või tunni lõppu, keda huvitab seal mingi samplimise probleemia, mõni on tundnud huvi süntide vastu ja kui kellelgi on mingi probleem, siis ma olen. Loomulikult on praegu nii palju, kui ma asjast tean ja nii palju, kui ma saan, siis ma olen katsunud ikka aidata. Järgmises plokis tuleb eriti otsejaid lähteseos Rujaga. Te olete pakkunud kuulamiseks luigelaulu südamel fonoteegis ei olegi praegu nii, et unikaalne võimalus mulgilaud oli viimaseks lauluks, mis sai ansambliga Ruja Uku mängitud sõna otseses mõttes luigelaul. Mulle väga meeldib Jaanus Nõgisto mängitud kondents ebahariliku kohapealse, nagu sissejuhatuste laekultel videol peole hakkab. Jaanus Nõgisto kitarrimängu puhul on mind alati huvitanud jusse omapärane kõlamaailm, mis tal on, tähendab Jaanuse kitarri soundi tuna alati esimesest noodist kohara ja ma arvan, et noh, selles loos on ta lihtsalt kontsentreeritud kõik selle, mis tema kitarrimängule loomuma näol. Te ütlesite enne, et oleks tarvis elektronmuusika, väikestki stuudio konservatooriumi ja see vist vihjab siiski meie küllaltki suurele mahajäämus ele võrreldes arenenud lääneriikidega. Kuidas üldse võiks seda taset võrrelda, te olete väga palju sündi muusikat teinud, ise? Võib-olla teiegi vajaksite näiteks hoopis täiuslikumaid vahendeid. Küsimuse esimeses pooles ma teeksin väikse täpsustuse meie praeguses majanduslikus olukorras oma utoopiline rääkida sellest et näiteks konsulaat foorum saaks muretseda omale mingi väikesest stuudio. Kui ta isegi ei saa korralikult, toome omale. Mina pidasin silmas seda et oleks võimalik kokku leppida, no kasvõi ütleme linnahalliga, et viia mingi nagu seminari Mooja asi seal lihtsalt läbi, eks ole. Ma arvan, et see läheks jumal teab kui palju maksma metsaülikool nai jah, ütleme Ülikooltakse. Aga ma arvan sellestki, oleks oleks juba abi. Aga mis puudutab küsimuse teist poolt siis siin peab muidugi kurbusega nentima, et kui mahajäämus on selline, nagu ta praegu on, vanker veereb kolinal üha kiireneva kuristiku suunas siis see puudutab kõiki majanduselu ja kultuurielu valdkondasid tahes-tahtmatult, eks ole. Ja kahjuks on see tänapäeva elektrooniline muusika seotud eesrindlikud tehnoloogiaga, see on see, mis Läänes on tegelikult suhteliselt odav, aga mis meil on kulatult kallis. Ja seetõttu ma arvan, et tänapäeva eesti levimuusikute pool elu tood eluenergiat kulub selle peale, kuidas ennast vajalike töövahenditega kindlustada, see on, minu arust on küsimus, kus sellist üksühest lahendust ei saakski pakkuda, arvestamata kogu majandusolukorda, mis meil praegu on. Ja teine pala ansamblilt. Ruja on Hando Runneli tekstil murtud lilled. Mida tahaksite selle tutvustamiseks lisada? See on minu au paklikumaldus, Hando Runnel käes. Ma arvan, et praegu kõlab see lugu võib-olla isegi aktuaalsemalt kui, siis kui ta valmis kõigi nende rahvuslike käärimiste pinnal kunagi kuskil, me peame ükskord aru saama, et seda rüvetamist mida me oleme õieti, mida meid on harjutatud pidama, kui enesestmõistetavat Ani meie vaeva, mälestiste aegs kalmistute ja miks ka mitte projitseerida selle veelgi laiemale kultuuripinnale. Nii et seda rünnet, millest me ei saa võtta kui enesestmõistetav et ma lugesin seda ungari lubatust tööd, ma olin läbi lugenud viimase rea, oli mul lugu moondaalsed vaatmis tähendab see selles suhtes kummaline näidet, kuidas mõnikord võib. Näiteks noh, mingi laul tekkida. Täpselt sel ajal, kui sa loed mingit teksti, tähendab mind seal teksti, äng, ängistus. See vapustas nii, nii sügavalt, et tekkis kohe mingisugune minu jaoks ainuvõimalik. Kõlanela Ma kujutasin kuidagi nagu, et, et ma ise nagu läheksin kalmistule raskete sammudega ja, ja kõike, mis ma siis selle, mida on tehtud Mõisa hauaga lihtsalt elasens laseb läbi kirjutatud 1986. Runnel oli tol ajal veel mitteametlikult aktsepteeritud, mis parata, võimas isiksus, nagu ta on, aga selles suhtes on minu arust on Eestimaa poeeti veel tunduvalt paremini läinud kui nende Vene kolleegidel, kus Puškin jäi kuuli ette Fermat oblasti maha. Dostojevski viidi tapalavale. Noh, meil aset pole, annaks ka kõige hullematel aegadel nii hulluks läinud. Igor Karsnek on kirjutanud ka jõululaulude tsükli tänasesse valikusse kuulub sellest viimane osa, Jeesus on sündinud. Möödunud aasta oli esimene kord kus meelini avalikult, avameelselt ja väga rõõmsalt tähistati, jõulusid. Teie olete noore põlvkonna inimene. Kas teie kodutraditsioonides säilis jõulude pidamine läbi selle aja, kus neist ametlikult ei tohtinud sala sugugi võtta? Ja loomulikult see on niisugune huvitav moment, et kuidagi lapsepõlves kippusid mul nagu jõuludeni olid nagu sassi minema. Aga hiljem juba noh, niimoodi kooliikka jõudes. Tekkis selge vahe. Mina ausalt öeldes ei ole küll kristlane aga jõulutaandavad mulle konkreetselt seda momenti, kui, kui sul on üks õhtu võimalik Mõelda natukene järgi sellele. Mis sa oled aasta jooksul teinud, mõelda sellele? Et elus on ka muid väärtusi peale igapäevase laamendamise ja mõelda rahulikult Jeesus Kristusele kes on üks kolmest võimsast isiksusest, kes on inimajaloo jooksul eksisteerinud. Teised kaks ma arvan, on buda ela otse enne möödunud aasta jõule sai see tsükkel valmis, leidis ta kohe ettekandmise. Ma arvan, et et võib-olla aasta varem poleks olnud võimalik, aga õnneks midagi liigub paremuse poole, praegu on suvi. Võib olla ajakohane, on praegu nagu jõuludest rääkida. Aga Jeesus on sündinud, see on nagu kokku võtta pult sellest tsüklist ja. No mingi üldistuse, ometigi on teil võimalus rõõmustada, sest Jeesus on sündinud kõikide jaoks. Talitanud siis nii nagu Jeesus õpetas, armastage 11 selle tsükli osa muusikas. Ma tabasin ühe tuntud jõululaulu rütmika, see on, tulge, lapsed kes on teadlik ei teadlike tsitaate, ma ei ole, ma ei, mõtlesin sita ja noh, ütleme rütmika ei ole tsitaat mujalt. Ma arvan seda, et kõik, mis minu muusikas millegagi sarnane. Et see on täiesti ebateadlik, ela vaakumis ja isoleeritud keskkonnas, oleks tõesti imelik, kui kuuske mingisuguseid mõjuski külge ja praegu kuuleme siis Urmas Alendri ja segakoor olevise esituses. Olevist juhatab Vello Rand kaasa DK ansambel Data. Neljandalt osa Jeesus on sündinud tsüklist jõululood. Ja. Ja. Ja. Jaa. Ja. Ja. Bändiga. Ivan Makarovi tekstile on sündinud teos koera Koonlased kodugeda Eiseni eesti rahvamütoloogiat, siis on seal kirjas. Vana pärimus. Nimelt kuskil Põhjasõja aegu olla nähtud rüüstajaid, kes oli niivõrd ebainimlikud. Nad olid justkui inimesed, aga samas täiesti loomastunud. Neil olid koerad. Nad rüüstavad tulid igast Eesti rahvast on 1000 aasta jooksul oht mitte ainult idast vaid kalannast lakkamatult kummitanud. Kuid tänaseks on selgunud toht, idast oli ta märksa saatuslikku. Nüüd ei usu enam keegi, et tulevad koeranäolised. Inimkehalised. Rüüstajad, kes saavad naised-lapsed keldrist või aidast peidust, kata, Nüüdsed koerakoonused on palju hullemad. Need on need kes sapöörilabidatega rahulike inimestel päid lõhki löövad. Kellel on kumminuiad? Plastik, kilbid ja kes võivad tulla nii ootamatult oma koeraga onlased lahkuda ei tea kuhu. Aga maha jäävad laibad. See lugu on täna koera kollastest ja sellest et Eestimaal neid ei oleks küll vaja. Ja esitajad on Urmas Alender ansambel dada. Võib-olla nii süngete toonidega praegu ei tahaks seda saadet lõpetada, mis on inspireerinud pealkirja Amazonas? Oo, eks ikka Lõuna-Ameerikas on minu jaoks niivõrd kauge ja eksootiline koht. Jumala õnnistuste maa, Eeemm, kastanid, unistuste jumal teab, kas ma siin saan kunagi. Aga oma muusikaga tegime sinna väikese ekskursiooni, küll siin natuke Ladina-Ameerika rütme ja ja natukene Ladina-Ameerika särtsu, nii nagu üks eestlane sellest asjast võiks aru saada, ilma et ise oleks Lõuna-Ameerikas käinud. Jah, teil on väga tihe side tegelikult. Rannapiga ja tema mõttemaailmaga küll, sest temal oli terve tsükkel minu ettekujutus Aafrikast minu ettekujutus, et oh, ma ei tea klaverist millestki muust. Et teatav analoogia leidub siin ka, andke andeks, analoogiaid otsi, aga kui inimesed on siiski selle kõrval koos töötanud, siis nähtavasti ikkagi midagi teineteiselt õpitakse, millal on natuke rohkem, eks ole praegu välja saamata. Väga suur osa praegust levimuusikast ja rokkmuusikast on nende valgustada, nende propageerida, kes tegelikult ise ei ole muusikalist haridust saanud. Ja siit tekib küsimus. Mida te arvate üldse muusikakriitika kohta, mis räägib levimuusikast rokkmuusikast eriti? No minu arvates on, on praegu olukord selles valdkonnas täiesti katastroofiline. Vaata ennist rääkisite sellest, et ei ole muusikalist haridust. Oleks ainult niimoodi, siis oleks pool häda. Mulle tundub, et praegustel niinimetatud levimuusikakriitikutel jääb puudu veel palju olulisemast, see on hingeharidus. On minu arvates väga ilusti sõnastas. Juunikuu seas noorteahelas hämar Laar. Kui ta võrdles praegust negatiivset ažiotaaži Tartu päevade ümber eelmise sajandi kuuekümnete aastate laulupidude ümber käinud baltisaksa meelsete kadakliku eitavas kultuuri suhtumisega Minu arust on olukord sellepärast küllaltki maatiline muusikakriitik osas, et muusikakriitikud unustavad ära. Üldse kriitika eesmärk või kui nad seda ei unusta, siis nad seda või ta lihtsalt ei tea. Ja püüavad siis hiilata tühja sõna- kõltsutamise ja eneseupitamisega, aga siis tasub muidugi siis meenutada, mis on muusikakriitika eesmärgiks. Mina näeksin kahte põhifunktsiooni, esiteks kuulajaga võib-olla mõnda arusaamatut muusika nähtust lahti mõtestada ja paigutada see antud kultuurisituatsiooni konteksti, mineri nimelt veel maailmakultuuriga. Nojah, see juba sõltub tegelikult inimese silmaringist, eks ole. Aga räägitakse, kui inimesel puudub silmaringi ja see puudutab minu arust nii mõndagi. Tellimus ka kriitikud siis silmaringi ahendas, tekib vaatepunkt. Ja vot seda vaatepunkti tähendab ongi viimastel aastatel päris agressiivselt lugejatele aeda siis nagu määritud just vaatepunkti kontekstivälist. Arvamusavaldust kriitiga teine eesmärk, aga see on muidugi ka nii muusikat kui, kui ka hingeharidust. Seisneb selles et aidata muusikuid, tähendab, kui nad kuskil mõnda asja ei näe või mõni asjana ebastiilne või kuskilt noh, juhtide muusikute tähelepanu sellele ajakirjandusele põl. Kuid selleks ise spetsialist olema, jah, kas spetsialist või noh, peab ikka midagi teadma, eks ole, muusikast peale nimede selline natukene keerulisem nõudmine, aga see vahendaja roll, sellel on oma vastutus ja ja igal sõnal tegelikult, mis isegi öeldakse, kirjutamisest rääkimata. Sõnal on kaal, aga mulle tundub, et et praeguses kultuurisituatsioonis sõna tasemel väga tihti pääseb lihtsalt leheveergudele, tähendab müra. Palun nüüd midagi ka valikpala taevased ratsamehed kohta. Taevased ratsamehed on omamoodi kujutluspilt, natukene võib-olla naiivne, natuke looduslähedane. Kuidas võib mõni pilv niimoodi vaimusilmas muutuda, taevastaks ratsameesteks? Kes ratsutavad, ei tea kust. Ja keegi ei tea, kuhu, keegi ei tea nende teid. Päevased ratsamehed esitab ansambel Data, tekst on Urmas Alendilt. Viimne sõdur, ma arvan, et see on meie kõigi unistus. Et ka see viimne sõdur üks kord relvad maha paneks ja saaks ometi elada niimoodi, et keegi ei sihiks püssituruga oma ligimest, sest et vastupidisel juhul võib juhtuda niimoodi, et maamuna peale ei ole enam mitte kedagi kui ainult see hullunud viimne sõdur. Sest et kõik teised on juba tapetud. Ja siingi on laulusõnade autor taas Urmas Alender ning esitaja ansambel Data.