Tänane kontsert on koostatud nii, et autor ise valib siia palad, tegelikult me alustaksime siiski kohe muusikaga, mida sa harjud, sa valiksid kõige esimeseks palaks, mida ma valiksin, esimeseks võib olla mõne noorepõlve asja. Kui hakkame nii ajast aega mõõtma saanud siis näiteks minu esimene töökoht oli ju muusikamuuseum, seal ma tutvusin rahvaloominguga, teine töökoht oli Draamateater. Draamateatriga seoses ongi nii, et sealt mul on siis õige palju saate muusikuid. Ja võib-olla vast kõige meeldejäävam minu sõpradel, kes on tuletanud ikka meelde, et vot kui sa kirjutasid Antonius ja Kleopatra saatemuusikat pitsime, tundsime midagi uut. See uus oli muidugi tollal. Sest mina kirjutasin selle, kuskil 53 54. Tähendab teatrivariandi eile ma tegin selles süüdi. Sümfooniaorkestrile, see on ligi 156. Nii et kuskil kolm, neli on, see oli siis minu esimene niisugune töö kus ma ennast leidsin, see oleks siis nüüd jah, üks esimene, mille võiks siis välja pakkuda ja see oli siis kirjutatud väga noorena, verisulis heliloojana, kes ennast heliloojaks ei pea, vaid pidas ennast rohkem, võiks öelda Helve pisikud. No võib arvata, et inimesele ka alati esimene töökoht jääb kuidagi sügavamalt meelde, kui sa kirjutasid Antonius ja Kleopatra, siis sa pidid ju ka väga põhjalikult süvenema tegevusse nendesse kujudesse, et neid muusikas edasi anda ja mis on muidugi väga asjalik küsimus, see oli ausalt öelda esimene niisugune tellimus, kus ma tõesti pidin materjalidesse süvenema, sest üks asi on kirjutada nüüd midagi oma vaba fantaasiaga ja teine asi on kirjutada tellimust. Kusjuures sa tead, et seal taga on terve teatripublik terve meie ütleme noor draamateatri külastab TÖÖ Me kunstnikkond. Ja võiks isegi öelda, et vaata, et peaaegu terve vabariik. Nii et selle tellimusega pidi väga ettevaatlik olema. Isegi noormees ehmatas ära, kuigi noored mehed on fanaatikud, nemad hüppavad vette tavaliselt tundmatus kohas. Eks mul siin midagi niisugust oli. Huvitavam kui Ilmar Tammur mul seda küsis, kas sa oled nõus tegema? Ma ütlesin, no proovime. Täitsa, vaat mina tahaksin niimoodi, et seal oleks nagu kujuta ette rooma leegionäri Stahli sammud liivas ja relvatärin. Ja rohkem täitsa, ma ei oska sulle rohkem midagi öelda, aga nüüd süvenen siia. Ja vot see ongi nüüd see lugu, see nii-öelda vaenlane ilmub tandrile. Kui vaadata helilooja loomingut läbi küllaltki pikka perioodi vaadata, mida ta on kirjutanud, ega tal ei õnnestu siiski oma pärisolemust kellegi eest varjata ja kui vaadata sinu teoste pealkirju, siis sealt tuleb. Kõigepealt torkab silma see suur huumorivajadus ja huumorimeel. Sul on väga palju niisuguseid lõbusaid lugusid, sa oled väga palju kirjutanud rahvalikku muusikat, tundub, et sa oled kuidagi nii talupojalähedane helilooja, ekson, tahuga, küsimus siin peaks võib-olla igale sellele lausele lähenemine eri küljes. Näiteks, mis on huumor muusikas? Öeldakse jah, ma olen huumoriküllane muidugi, selge, isegi minu, ma arvan, konservatooriumi tudengid, kes on minu meelest õppinud, mäletavad seda, et mulle meeldib, aeg-ajalt visatakse üks väikene niisugune noh nagu öeldakse, villane lause vahele. Natukene nokkida võib-olla satiivikuna. Sest minu arvates pedagoogiline tund läheb muidu igavaks. Peab siiski olema üks üks väikene sädemekene või kuidas öelda midagi, mis elustaks, et nad ei peaks konspekteerima ja kogu aeg vaatame sulle otsa nagu vasikas uut aiaväravat. Vaid, et, et sa midagi ütled vahepeal naeraks, sest nad ise oleks kaasa haaratud ja. Mida me kõik teame, mida elus on vaja, millest meil on tõesti puudus. Eritama mõtleme vaeste naiste peale, need vaesed tüdrukud, kes kõik naisteks kujunevad. Kuidas nende hirmsate kandekottidega koju tulekul õnnestub midagi kuskilt tabada. Teate, kui siis õhtul mees on kodus Camorn, no siis hakkab perekonnaskandaal. Ja siis imestame, Lees, mõtle, kui palju meil on abielulahutusi, vot võib-olla see ongi huumoripuudus, üks väikene naljakana, eks, väikene sademekene mis tõesti lõõgastaks antud momendil. Vot see lõõgastus nii minu loomingus on ka, ütleme, teatud nurk, ainult. Sest ma olen nagu me kõik kunstnikud, oleme väga mitmetahulised ja öelda, et mul oleks nüüd kogu aeg huumor. Ma pakuks sulle välja mälestus Mart Saarest, Heljeegline Buy. Mis on dramaatiline, eks mullune dramaatilisi momente loomingus küll. Üks mu kolleegidest ütles kunagi, et et ei oleks uskunud, et siukest dramaturgiat sees on. Siis pealtnäone maja lõbus poisse, viskan villast ja aga meil kõigil on seda, mida me isegi aine enda sisse Ma mõistan, miks sa selle poeemi kirjutasid, oled sa kogu oma stuudiumi ju teinud selle väga kena armsa südamliku inimesega, no ma olen palju rääkinud Mart Saarest. Ja ma ei tahaks täna nagu korrata oma sõnu kordama võib-olla seda, kes ei ole veel kuulnud, mis ma kord ütlesin mida Villem Kapp ütles tema kohta, et see on ainukene kuldse südamega inimene, keda tema mäletab. Ja tõesti, seda ma ütleksin, tõstis kuldse südamega inimest, on raske leida. Kui vaadata sinu vokaalloomingusse, siis selle sünnilugu hakkab ikkagi hea luuletuse leidmisest ja kindlasti asi on selles, et kõigepealt võib, ütleme, helisevad inspireerida üks, üks hea pillimees, näiteks momendil mul on. Just eile oli juttu Hannes Altrov iga viis aastat lubanud talle kirjutada Klandi kontserdil, no nüüd on see diil siia ilma kaks, osa valmis, nii ma julgesin solisti välja kutsuda. Mikslaminud inspireeris haruldane tuul, vot midagi niisugust, mida ma ei ole klarneti ütleme, meie mastaabis kuulnud. Teine võimalus, on orkester, et meeldib üks või teine koosseis näiteks mustamini, vana ansambel või mis meil on õige mitmeid ansamblilt praegu kes tegelevad täiesti eriprofiiliga. Ja vot see on võib-olla üks, mis väga tugevalt seob, et sa tahaksid selle ansambli kirjutada orkestrile ja siis, kui tuleme tagasi luule juurde, vaat siis hakkab teinekord painama mõni mõni, ütleme, kirjandusteos, sellest kirjandusteosest võib saada siis ooper või ballett, tui oratoorium. Aga võib-olla lihtsalt üks laul või laulukene. Ja võib-olla ka väga lihtne laulukene, mis läheb rahva hulka soonel vene helilooja professionaalsust. Teatud tähendab ma mõtlen professionaalsus selle all, kus liinist tunneb ennast kodus olema. Iga nelja ajal on ka lõppude lõpuks oma nii-öelda niisugune ainult üks külg, millele võib kirjutada. Manner, olles kirjutanud sümfooniaid ja kõnnid siis vaadata ühte luuleteost või ühte kirjanduslikku teost. Vaat siis tekib mõte mulle meeldima näiteks. Näiteks väga lugeda muinasjutte, viimati ilmusid Anderseni muinasjutud õnnelik inimene, kes selle kätte sain, mina sain selle kätte. Ja sealt tekib niisugune mõte, et miks mitte lavale seada ühte muinasjuttu. See oleks väga tore ja mitte, ma ütleksin lastele, sest Anderseni kirjuta ainult lastele. Sest nagu kriitikud väidavad, seal isegi mõeldud niimoodi, et see on nagu muinasjutt täiskasvanuile. Ja vot see, kas ei võiks kirjutada midagi taolist, ühe sõnakus mõte viib mõtte, võib sinnad üks kirjandusteos või pakkuda seal väga, väga palju niisuguseid töö tegemise võimalusi. Nii et sa veel ei tea, kas sa nüüd hüppad sinna tundmatusse kohta siis või võivad ennast tagasi. Aga hüppame nüüd korra mitme tundmatusse vaid sinna, mida me juba tunneme nimelt juba tehtud tööle juurde. Ja kuna solid, saare õpilane, konsul ka üksjagu koorilaule kirjutatud, ma arvan, et see vist on ka teatav õpetaja mõju. Tugev õpetaja mõju, sest minu arvates Mart saali aktiivsema kõige tugevama jälje eesti muusikasse ja õpetlikku ja igavesti õpetlikku jälje just nimelt vokaalmuusikas. Ja võib-olla hea on, et see nii läks. Mart Saare juures olin. Ja Mart Saar juhtis mu tähelepanu, Paal muusikale tähendab meloodia kujundamisele. Vahepeal oli meil selline ajastu nagu lugupeetud raadiokuulajad vist teavad, kus meloodiad hakati põlgama, aga nii nagu ma tean, meloodiline muusika on tagasi ja meloodia võiks olla otsast lõpuni. Ütleme niisugune. Nagu Mart Saar nimetas magusaks. Sest Mart Saare juures me ei tunne magusat meloodiat. Tema põhjavaim, seal ei ole kuskil pool midagi magusat, aga see on, mis läheb hinge. Ja õpetab noort meest kujundama, meloodiat, otsima sellele alla vastava armoonilisi seadeid. Võttis aega. Võttis aega, enne, kui ma hakkasin aru saama, mismoodi üks korralik soololaul peaks välja nägema. Siis praegune resonants kuulen mul mõnda nii-öelda ennemuiste. Mul on, nagu ma nimetan, mis ongi alla neljakümnendat aastat. Tollal kirjutati natukene lid romansse, nagu nimetati. Tromansuland mustlastega ja ma isegi ei tea, kuskohast on tulnud termin romanss, meil ei ole ühtegi romansi, kui ma kuulan, Mart Saare Antsu laulud. Aga muidugi spikusse puutub jah, tollal me võib-olla liialdasin natukene ajalise kestvusega. Sest eks me kõik oleme tajunud, ütleme niisugust ajalist kestvust selles mõttes, et ma ei kujuta praegu ette, kuuluta sümfooniat 45 minutit või kuulata soololaulu 15 minutit. Mul on üks, on mingisugune soololaul, on 12 minutit püha taevas. See on juba antud etapil, ütleme, ligi romaani või sümfoonia. Paistab nii, et kõik on läinud meil tihedamaks, kiiremaks ja muusika pragunema, intensiivsem järelikult palju ütlevam. Ja lühidalt väga konkreetselt. Nii et kuulaja sooviks seda teist korda kuulata. Et sealt libiseta kõrvadest võib-olla esimese pole midagi mööda, aga mitte ta seejuures haigutab ja keerab raadio kinni või otsib teist kanalit. Kui ma enne ütlesin, et sinu juures paistavad silma kõigepealt huumorimeel, ega ma nii ühekülgselt sind ei, et ei kujutanud ja kui vaadata, sul on väga-väga tõsise meelega kirjutatud asju, kui me nüüd järgmist pala valime, võib-olla ehk sobikski Väike-kontast siia tulla? Me vist rääkisime interpreetide valikust luuletajat ja mis ütleme võiks inspireerida. Siis täpselt samuti on lauljatega. Näiteks ma olen kirjutanud oma esimese tsükli Paula padrikule pühendusega. No meil on neid üle hulga aja päris toredaid lauljaid. Ja küll oleks meeldigu, ta laulab mõnda sinu asja ja vot siis hakkad mõtlema, mida talle kirjutada, siis otsid natukene luulekogusid ja eksabikaasa tema on ostnud väga palju luulekogusid, loeb mulle ette ja, ja söödab mul neid nii-öelda ette, et mis sa sellest arvad ja teisest arvad ja ja vot nii sündis siis Minni nurme luulekogule. Tsükkel, seal on siis rõõm, kurbus, armastuskolm, komplast laulab neid Tiiule Evald. Ja veel, kui vaadata su loomingut, ei ole raske ära mõistatada sinu puhkusepaiku sest on olemas terve bukett igasuguseid Hiiumaa lugusid ja viimasel ajal on need rohkem lohusaluga seotud. Nojah, lohusalu on nüüd mind ühendanud juba umbes üks 30 aastat kusjuures selle aja jooksul vahetanud juba generatsioonid. Minuvanused mehed on juba kõik nagu ma ise juba pensionär või minemas pensionile. Aga mis meil nendega väga lähedase on teinud aastate jooksul on. Ma ei tahaks öelda, et nad on lihtsalt inimesed, see on minu meelest täiesti vale. Kui me mõtleme tööinimestelt, on lihtne, vastupidi tal on täpselt kõik needsamad mõtted, samad probleemid. Ta loeb, ta kuuleb, näeb kõiki, rahvas on väga tark. Ja ma isegi tõstaksin Lousalu poissi üles. Olen oi kui targad, aga muidugi, need naised on ju veel targemad, mis seal salata. Nojah, võttis siis aega, enne kui nad mulle käisid peale, et kuule kirjutamist ka üks lugu kuidagi luusalust. Ja võttis aega selles mõttes, et mul ei olnud teksti. Huvitav on näiteks, et palusin oma tolleaegseid väga healt tuttavalt aastaselt pirnilt. Ta kirjutas Jaama, dikteerisin ette, mis teemasid ma tahan? Seal oli üks väga tore kalurite kokkutuleku koht oli tuki kõrts, noh, see ei olnud mingi kõrts, oli kalakastidest lihtsalt tuulevarjuline koht nii-öelda naiste eest põgenemise koht. Ja seal siis saadi kokku ja mis ma siis salgeneks, mina läksin ka, teevad sinna vihma varju. Ja nii me siis rääkisime nii ühest kui teisest. No ma pean ausalt ütlema, ega siis morssi Korrelax ma kuulsin nende probleeme toime, ei kujutagi ette linnainimesed, millised on kaluriprobleemid. Näiteks meistrit rääkis mulle niimoodi, et ta jõudis paadiga teatud punkti ümber ranna kui tuli torm seal oli niivõrd äkki, et ta lihtsalt enne sadamat oli sõlmitud nii-öelda avariimaandumise tegema selleks et eluga pääseda. Aga kujutage ette, inimesed, kes lähevad merele, me kujutame ette, et see on väga tore, väga ilus elukutse. Aga seal võib juhtuda oi-oi, milliseid probleeme, kas või ujumiinidega näiteks? Neljale isegi praegu ei ole haruldased veel, kui kuskilt veepõhjast mingi roostetanud tross laseb miini lahti ja kui saabub kaluri võrku Ja kõike seda kuulata. Ja siis mul tuligi mõte, et ma kirjutaks ministrina väikese tsükli. Tsüklis oli viis, osa tuli veel juunipööre ja neist kolm laulu on praegu neid nii-öelda arhiivis. Ja üks, millest ma väga lugu pidasin, mis oli minu arust väga õnnestunud tugikõrts see, millest maiust rääkima hakkasin. Ja on ka. Sellega? V pruukinud traktoritega kraatoridega traktoritega. Oh see vaid neemel tuleppis Kadastiku minna. Kui me nüüd tahaksime näidata kõiki žanre siis üsna suur ja kaalukas osa on ju sul kammermuusikas, son teoseid, soolopillidele on lõpuks kammermuusika hulka kuuluvad ka kõik soololaulud. Aga võib-olla ehk vaataksime kammeransamblite poole pealt ja vot see on midagi analoogilist, millest ma varem rääkisin, et üks ansambel hakkab meeldima. Või tullakse siis sinu juurde, ise? Ole hea poiss ja kirjutame ansamblile midagi. Ja nüüd üks väga huvitav ansambel tekkis kusagil 80.-te aastate allul. Son nimelt saksofonikvartett, mida isegi terves Baltikumis Nõukogude liidus on minu teada üksikud, nüüd on haruldast rohkem tekkinud vot seal Olavi kasemaa juhtimisel. Siis kukkus kinni välja, et 83. aastal ma kirjutasin neile lihtsalt katseks ühe väikese niukse estraadihõngulise. Ma nimetan estraadi hõnguliseks või levimuusikamänguliseks, selles mõttes, et minu arust saksofon on ise niisugune natukene kerglane pill, kuigi seal täitsa vale seisukoht. Selles mõttes, et saksofon võib nutta ja võib naerda. Ja sellise ansambli ma lihtsalt katseks tegin neile natukene niisugune kergema õnged, kuulame. Ja siin nad mängisid mune ette. Maailm on literatuurist väga toredaid näidiseid ja siis ma sain aru, et sinna võib ka midagi tõsisemat kirjutada. Ja ma kirjutasin sinna siis muidugi täis metraaži kvarteti. Aga kui sa minu valida jätaks, siis ma võtaksin selle esimese katse, see on puhas, joosti NATO. Ja nagu ma ütlesin, see on kirjutatud, siis 83. aastal. On ka suuri sümfoonilisi teoseid. Näiteks oled sa kirjutanud kaks klaverikontserti. Kas klaverikontserdid on ka seotud interpreedi olemasoluga, kes selle ette kannab? Minu arvates mõlemad on mängitud moti Reimo nivoolt. Ausalt öelda mitte klaverikontserdikirjutamine oli nii, nagu meil omal tikutoosi etiketil olid, ära hüppa tundmatus kohas vette. Kas see oli tundmatus kohas vette hüppamine? Täielikult? Seal on niivõrd vastikult raske pill, heliloojale ei ole ühtegi pilli, millel oleks rohkem kirjutatud klaverile. Leida sealt faktuurilisi eripärasusi ja ütleme, rahvusliku eripärasusi. See annab ikka nuputada küll. Ja vaat see esimene klaverikontsert see oligi siis niimoodi, et ma lihtsalt hüppasin vette tundmatus kohas. Ma ei mõelnud interpreedi peale, kes seda mängima hakkab. Kui see lugu oli mul valmis, vaat siis sattus mulle niimoodi, et Matti Reimann, ta vaatas selle asja üle ja ütles, et mängib ära küll. Ja muidugi mängis ja mängis seda mitu korda ja on mänginud seda minul TV3 dirigendiga. Sest tema isa Villem Reiman ütles, et noh, me ei ole ühtegi klaverikontserdi Eestis olnud, mida oleks meil kõik dirigendid mänginud. Moeetendus oli siis neeme Järviga siis oli Peeter Lilje, siis oli Nõgenemist sealjuures, aga kes neid raad on, Liis ja seda ma tõesti ei tea, praegu. Meie saame seda tutvustada. Peeter Lilliega. Tänasesse saatesse või pikki tükke pale need jäävad pühapäevase kontserdi jaoks ehk mis sa ütled siiski teise kontserdi kohta? Ausalt öelda on meil niisugune vanasõna ja niisugune folkloristika üldrahvalikult tunduv väljend, et esimene vasikas läheb aia taha, aga minul läks teine aia taha. Ma ei tea, kuidas see juhtus ja miks see nii läks, kui ma selle teise kontserdi läbi kuulasin orkestri juures siis mul on niisugune tunne, et vaju või maa alla. Ma ei tea, mis seal siis minuga juhtus? Vaat see on võib-olla natukene autori poolt kerge lähenemine, et esimene kontsert läks hästi, küllap teine läheb samuti. Aga ei lähe iga järgmise tööga pead sa minema edasi. Minu arvates on kõikide kunstialadel, eriti kui me jälgime, ütleme, kirjandust. Tants, kes mul on viimasel ajal jäänud silma, on Jaan Kross või mis neist kirjanduse teostest jäänud eriti kõlama on just nimelt otsingud iga uue tööga midagi uut anda. Nii nagu ma mainisin, Jaan Krossi ja Kaugvere näiteks ja Ma räägin neist, mis konid momendil käes panin. Ja eks muusiku loomingust on täpselt samuti ja Juumasele teise kontserdiga läksin siis natukene liiga kaalutlematult mõtlematult, tegelikult teine kontsert peaks olema kindlasti paremini loogiliselt võttes ja nüüd ma olen peale selle kirjutanud kontseptiino klaverile orkestriga ja see on ka ette kantud ja seal ma võtsin ennast kokku mängistadeks konservatooriumi tudeng Jürifigorenko väga ilusti tegi ja sellega ma jäin jälle rahule. Nii et ühesõnaga, iga järgmise teose juures sa pead ennast uuesti kokku võtma, seal uus sünnitamine, ma ei tea, naistel võib-olla läheb see nagu meelest ära, kuigi nad ütlevad kõik, et ikka valusam, küll aga aga lähevad uuesti sünnitamas. Ja tänu sellele meie. Meie elu läheb edasi. Ja kunstnikul on täpselt analoogiline asi, iga uus töö on uus sünnitamine ja me läheme ka sinna jälle selle uue loomingulise valuga. Aga väikene ajaline distants sinna juurde. Ja siis hakkab vaatamad, teise kunstniku lapsed paranevad. Mis oli sinu viga? Mõtled juurdled, nagu Hillar Kareva mul hiljuti ütles? Et lihtsalt ei julge enam kirjutada, kui sa kuuled palju head muusikat, laavia tema julgeb ja mina julgen, teised julgevad ka näiteks siis proovime edasi. Kui sa kirjutasid viiulikontserti, kas see oli siis juba tuntud kohas vette hüppamine kuigi ka see oli esimene viiulikontsert sinu loomingus? Jah, eks iga uus niisugune suurem kontsert on omamoodi vette hüppamine tundmatus kohas, see on õige küll. Aga muidugi see eeldab natukene viiulitundmist ja viiulil ja ma olin siis kirjutanud ühte kui teist. Ja kord tuleb siis esmane kontsert ära teha ja mul on milles. Ma tulin seal Linnistamised raadiomajas siis ma jäin sinna ette seisma nii nuiaga pähe saanud ja mõtlesin, mis see siis nüüd oli. Sest ma ei olnud kolmanda osaga rahul, kolmandale venis, oli pikk, tol momendil tuli minust Sumera mööda ja sumer ütles mulle toredad sõnadega, ära muretse, et sinust kangemad mehed on finaalidega jala läinud. Tõepoolest, ma olen mõelnud, millest see tuleb. Et esimesed kaks osa lähevad veel pinge all, kolmas osa kipub väga paljudel hiilivatele ära käest minema. Tähendab ühesõnaga kuidagi pingelangus, et saaks kaelast ära või seda ma ei ütleks. Aga et jumala pärast oleks see töö, mille kallal sa nüüd tõesti kuude kaupa oled näinud, põrguvaeva, kas sama lugu ei ole tihtipeale ka lavad avaturgias, et lõpp läheb käest ära, kõik eestpoolt on väga tore, see on nähtavasti üleüldse dramaturgiliselt kõige ohtlikum koht, finaal. Ja just nimelt kuidas sa lõpetad, aga mulle tundub, et selle saate tegemisel oleme me ka jõudnud sellele dramaturgiliselt väga ohtlikule joonele sest on vaja üks lõpulugu valida ja nüüd on sul kogu sinu looming ees vaba. Ütle ainult õiged sõnad õiges kohas. Võib-olla ma pakuksin välja eesti tantsu millegipärast need on jäänud nii varjatuks, ma olen kirjutanud viis tükki. Need ei olegi nagu tantsus, need on rohkem niisugust muusikalist stseenid, kusjuures ma olen kasutanud meie rahvaloominguga tsitaate vaid intonatsioone, aga siiski ma eksin. Vot see viimane, viies paluksin nüüd, kui sellel fondis on, see on puhtakujuline üks Hiiu, noh, kuidas võiks öelda niisugune lorilaul, nagu rahvas seda nimetab. Jah, aga mis ma sinna parata saan, sest ma käisin Hiiumaal neli neli suve käisin korjamas rahvaloomingut. Ja ma kuulsin head ja paremat ja väga paljud laulud jäävad lihtsalt nii-öelda instrumentaalse, eks sellepärast, et tekst ei kannata kriitikat ja vot siis see viies Eesti tants ongi üks niisugune laul kus tõesti tekst ei kuulu avaldamisele veel praegu mitte. Muide, ma olen kuulnud näiteks rootsi ja saksa rahvalaule, kus on kõik sõnad sees ja nad on selle selle nii-öelda vabaks võidelnud või selles mõttes, et kui seda tollal lauldi, mida meil siis praegu oleks häbeneda. Ja muidugi väga õieti teevad naerma ja miks mitte seal ei ole midagi halvasti kellelegi kohta, see on lihtsalt tolleaegne huumor, millest meil tuleb aru saada. Ja see viies tants ongi siis võib-olla selles plaanis niisugune väikene näidis, mida ma kahjuks nii-öelda vokaalselt ei saanud pakkuda. Ja selle saate jätk on pühapäeval kell 22 esimeses programmis. Siis kuulete terve tunni Harri Otsa muusikat, mille ta ka täna ise välja valis.