Saates helilooja ja looming on meie stuudiokülaliseks täna Igor Karsnek ja me loodame tema kaasabil heita sügavama pilgu tema loomingusse. Te valisite Avalooks tänasele kontserdile esimese sümfoonia. See on kuidagi seotud teie diplomi saamisega Te lõpetasite konservatooriumi 82. aastal just siis, kui see pala on eluõiguse saanud. Ja te lõpetasite Heino Tambergi juures. Mida te ütleksite üldiselt esimese sümfoonia iseloomustamiseks? No kõigepealt see, et tollal ma proovisin kummutada sümfoonia kirjutamise Khanoneid tempodemates sest kindlaks kujunenud traditsioon eeldab, et esimene osa on kiire, ütleme teine osa on aeglane, kolmandas on jälle kiire, mina tõstsin rõhuasetused ümber ja siis saigi küllaltki sümmeetriline kompositsioon kiire keskmise osaga. Ja nagu rohkem süvenemist ja aeganõudvate naermiste osadega selle teose sünnilugu seotud William Faulkner iga nimelt ma lugesin tema raamatut ei saa kas lugu ja lugemise käigus kuidagi kujunesid nagu mingid sellised rütmi poisid, mille peale ma siis ehitasin esimese osa. Et see on kummaline seos, kuidas mõnikord võib kirjandusteos tekitada mingeid hoopis eemal olevaid muusikalisi assotsiatsioone. Kas see tulenes sõna- rütmist kuidagimoodi? Ei see tulenes ühes lausest, kõik inimesed haisevad ühtemoodi. Nii, mõnikord on kummaline jälgida kõrvalt, milline buss midagi käivitub, kuskil poed ja puhul oleks võib-olla tõesti niimoodi, et et käid sõna, rütm, asin, käivitas üks lause. Ma ei oska tagantjärele kommenteerida, miks, miks see nii juhtus ja aga fakt on see, et Foltneron esimese sümfoonia idee käivitada. Ta tänasesse saatesse me anname tutvustuseks siit erinevaid lõike, kuulge aga tervikuna kuulete seda sümfooniat nüüd tänase saatega seoses olevas. Pühapäevases esimese programmi kontserdis, mis läheb eetrisse kell 22 õhtul. Selle sümfoonia juures on tunda minu arvates ühte tendentsi, mis on väga iseloomulik ka teie hilisemale loomingule. See muusika on väga värviline. Minu jaoks on muusika tegelikult värviline helikangas. Kui ma midagi selle sümfoonia kirjutamise ajal otsisin, siis võib-olla. Need otsingud kulgesid vastandlike kujundite muidugi kontrastikulutamisest tuleneva konfliksuse suunas ja ma arvan, et, et ei ole midagi imelikku, et kui meil on komplekssed kujundid kõrvuti. Et noh, et nad võivad mõjuda modi värvikalt tol ajal see oli 1982, kui ma seda nagu kirjutasin, ma ei saaks just öelda, et ma oleks noh, eriti jõudnud hiilata orkestritundmisega. Pigem aitas mind mingi ütleme, intuitsioon või mingi sisemine kuulmine. Ja ma päris mitmes kohas ka mööda pannud kärginaadi kuulates linti ja vaadates partituuri ja mõeldes tegelikult sellele, mismoodi asi kõlas nagu kujutluses ja kuidas ta kõlab reaalsuses. Näed, noh, ma arvan, et tollal hingad, küllatuslike vähene kogemus pillide valikul, ma olin küll väga konservatiivne, piirdusin sellega, mis ma teadsin, et. Meie sümfooniaorkestripillide hulgas kindlasti on, tahaks rõhutada veel ühte momenti, nimelt tegelikult näiteks mulle isiklikult pole kunagi muusikaline minimalismi taotlus. Nagu istunud ja ja seetõttu ma selle esimese sümfoonia ka püüdsin leida mingeid nagu alternatiivi niinimetatud seisundi piinu minimalismi muusikale. Hiljem on mind Leningradis on süüdistatud eriti sümfoonia teise osa puhul, et olla üht-teist Prokofjevi kolmandast sümfooniast nagu kõrva taha pannud. Kuulasin siis Prokofjevi kolmanda sümfoonia tähelepanelikult üle. Leidsime, et tõesti jah, on mingi kokkupuutepunkte. Aga juhuslik, aga, aga see on jah, selles mõttes täiesti juhuslik, et ma käisin vene muusikaga tundides väga episoodiliselt ja. Kogu jäi vahele EPO kohvi vahel, aga see kolmas sümfoonia. Teise balane te pakkusite välja. Puhkpillide kõnteti. Selles puhvlid krintetis on on üks probleem, mis mul jäigi nagu lahendamatu tähendab minu enda jaoks nimelt püüdsin siduda imitatsiooni Spolifooniat varasest keskajast pärit kadentsidega ja kammermuusika puhul on tegelikult tundub, et noh, mis on nagu lihtsam Kui viia läbinud via imitatsioon. Samas ma tahtsin säilitada ka veel mingit Aimatavat modaalsed rütmikat, seda teose keskel ja selles suhtes ma ei saanudki täit rahuldust, et ma ei suutnud leida päris siukest adekvaatset väljundit nendele soodril, mis ma siis tekkisid. Aga helikeelelt oli mul taotlus nimme proovida kirjutada midagi hästi konservatiivset, hästi akadeemilist, vältides. Enamus krediiti kõlamise ajal kolm kõlalist harmooniat kudusin. Läbi suurendatud intervallidega. Aga selles suhtes muidugi kvintetti, muusika käib nagu ringiratast. Ta läheb, läheb, läheb kuhugi. Aga siis tuleb ikka jälle selle kadentsi juurde, tuleb nagu tagasi. Noh, see oli nagu no niisugune algne mõte nakkuskoguse kirjutamise mehhanismis nagu käivitus. Siin ma tahaksin küsida teie suhtumise kohta puht rahvuslikes joontes muusikas sest ma tabasin selles kvintetti sära väga eesti rahvalaulul lähedasi momente. No mina arvan, et need tulid ikka kevade alguses. Mul ei ole küll ühtegi konkreetset rahva tsitaat, ei mõtlegi konkreetset tsitaati. Aga nii nagu me ei saa lahti oma vanaemast, sest meie vanamäe on ikkagi meie vana, tema nimi ei saa lahti. Teatud sellisest rahvuslikust dominaadist. Ja ma arvan, selles pole midagi imelikku. Kõrvalepõikena võiksin täheldada seda. Omal ajal sai mängitud Rein Rannapi ansamblis esinenud nagu hõim ja võib-olla Rannap oli nagu esimene, kes minu tähelepanu üldse nagu suunas teadlikult. Eesti. Vanema rahvamuusika juurde. Muidugi Rannap tegi seda läbi oma prisma, oleks nagu me teame. Aga ma arvan, et ta tegi seda tulemuslikult. Selle kvintetti mängib ette Jaan Tamme nimeline kvintett. Vanasti ei olnud seda probleemi ütleme möödunud sajandil, et žanrid oleksid kuidagi olnud. Väga eraldatud. Muusika oli ühtne, hiljem näiteks džässi tekkimisega tekkisid juba žanri probleemid, tekkisid ühe või teise suuna austajad, aga alati on olnud ka neid zhanripiiride lõhkujaid. Ja ma arvan, et teievist kuulutega sellesse seltskonda Jah, võib küll niimoodi ehk öelda, aga ma siin natuke täpsustaksin ühte momenti. See puudutab just seda eelnevate sajandite muusikat. Keskajal eksisteeris kõrvuti nii vaimuliku muusikatraditsioon kui ka ilmaliku muusika traditsioon. Laias laastus võiks pidada ilmalikku keskaja muusikat tolle ajastu levimuusikaks ja vaimulikku muusikat siis nagu süva muusikaks alates liis renessansist ja, ja barokist teatud antogonism. No ja kerkib tõesti jah, päevakorrale tegelikult 19. sajandil seoses ohvenbachi nimega, kus tegelikult tekib jälle eliit muusikale vastanduv massitarbemuusika. Meie vaatame neid asju praegu hoopis teise pilguga, eks ole. Aga ohven, Baholi kahtlemata reaktsioon rafineeritud salongikultuurile. Mõtlesin ohvendahhi operette ja siin on, tähendab vot nüüd üks oluline moment, mis alati on nagu levimuusika, nagu kaasas käinud. Nii, ütleme keskilmalikus muusikas kui 19. sajandi operetis, kui ka ütleme 20. sajandi levimuusikas. Vot see on see päevakajalisus moment, eks ole. Ohvenbach lõi omal ajal laineid, kuna ta operettides Vääristas kõrgseltskonda ja tulipunktis olid niimoodi kohalikud päevakajalised probleemid ka 20. sajandi läbi. Muusika on nagu kõige kiiremini reageeringuid igasuguste päevakajaliste sündmuste ees on nüüd nagu üks moment. Aga mis puutub zhanripiiride sulatamisse või nende ületamisse, siis minu arust on. Muusikaline žanr on seotud nende muusikalise keelega. Tähendab, ühtedele inimestele on, on arusaadav üks keel teistele, teine, eks ole. Mõned on kakskeelsed, mõned mõned kolmkeelsed muusikas on niimoodi ja sellisel juhul tähendab muusikaliste. Zhanripiiride. Segamine see oleks nagu omamoodi nagu esperanto, aga kui nüüd tõsiselt rääkida, siis mina arvan, et muusikakultuur on, on tegelikult ühtne. Võib-olla ei maksaks näha jaotumist niimoodi Grangelt keele järgi tudega poolina muusika, kui, kui selline tuleks nagu omaette üksus, anatooriline muusika oleks nagu teine üksus. Amongardistlikud, muusikaäppe ringid kleidi stiilis, et noh, see oleks nagu kolmandik üksus ja siis noh, ühesõnaga kui vaadata neid nähtusi niimoodi kõike eraldi 20 sajandi inimene minu arust on siiamaani vaevanud. Kahtlemata vaevleb ka edasi niinimetatud kordsete opositsioonide ehk teiste sõnadega vastanduste küüsis, inimesed on oluline, vasak, parem rikas, vaene üleval all, eks ole. Ja aga noh, ja tõsine ja kergemuusika nagu ka üks üks selline vastandite paar. Aga noh, nii nagu on näiteks ida, võta traditsioon, Hiina, Jaapani piirimailt on päris selgelt näidanud, et reaalsuses ei eksisteeri tegelikult vasakut ja paremat, see on suhteline, et noh, et kustpoolt nagu vaadata, eks ole. Ja üleval, all kaotukamata, eks ole, või kui me näiteks oleme kosmoses. Samuti kaotab mõtte tõsine ja kergemuusika või tõsine levimuusika. Ja noh, näiteks kas või ütleme, miski näitaja näol ja Kristjanist rääkimata juba, eks ole. Ja selline žanri piiridel nagu sulatamine, siin on veel üks moment, ka niimodi kõrgelitaarses muusikakultuuris on polüstilistika. Näiteks kõigepealt tähe tuleb näide on Alfred niitke, kes on teadlikult oma sümfooniat mänginud ju välja, eks ole, erinevate stiilide vastandamise peale ta seal tekivad konfliktid ja kollisioonid, Flandria võibki nagu segada moodi tähendab, kas niimoodi neid omavahel piirides muidugi köshin, ütleme riik Lakeman ja kasvõi ütleme neil Raimo Kangro, kus nad lihtsalt sulavad kokku ja moodustavad sellise uue, sünteetilise terviku või siis niimoodi, nagu on seda teinud Alfred snike, kus ühe teose puhul on need piirid ja need vahed on just ninna väga rõhutatult äratuntavad. Et mõlemad võimelised on võrdselt huvitavad, kuigi ma ise olen küll kaldunud nagu pigem sellise sünteesini mõtlemise poole, et panna kokku näiteks sümfooniaorkester ja rokkansambel, kasutada aga nii sümfooniaorkestri kui ka rokkansamblid iseloomulikke väljendusvõimalusi. Nüüd olete te valinud esimese osa kitarri kontserdist siin tutvustamiseks ja laiemaks tutvustamiseks, terve kitarrikontserdi. Mis tuleb siis pühapäeval ettekandele? Teos on valminud 1986. Nii et tükaga lõpetamisest hiljem ja siin on ilmselt juba väga palju uusi jooni ja näitab teie üldist muusikaotsingute suundumist. Kitarrikontsert on põhiliselt ikkagi romantiline teos. No mulle pakkus suurt huvi siduda Jaanus Nõgisto kitarrimängu Vanemuise sümfooniaorkestriga. Lugu käis ka Tartu 86. aasta levi kevadel Tartus peal. Aga mul on hiljem nagu ette heidetud, et teost nagu tervikuna on nagu tasakaalust väljas või noh, et pole nagu kahe jalaga maa peal midagi ütlemata. Teiselt poolt oligi see juba nagu algselt nagu taotlus kah natukene kõigutada sellist vormi arusaamas stereotüüpi mis puutub kitarripartiis ja siis ta ei ole tehniliselt raske, sugugi mitte. Aga noh, tal on omad konkreetsed nõudmised kannuvusele. Ja lihtsalt on heameel tõdeda, kume Jaanus Nõgisto selle loo kallal töötasime, et Jaanus oskas veel omalt poolt juurde soovitada sinna puht kitarritehnika valdkonda kuuluvaid väga huvitavaid mõtteid. No siin on need võimalused muidugi märksa avaramad kui naturaalkitarri puhul, sellepärast et maailmas on kitarrikontsert üsna palju kirjutatud alati naturaalkitarril, aga vist mitte nii palju. Elektrikitarril. Mina isiklikult ei tea ühtegi kontserti tähendab kui 86. aastani, mis oleks kirjutatud elektrikitarrile sümfooniaorkestrile. Hiljem küll, Erkki-Sven Tüür, kirjutan de facto mitme kitarri, aga, aga see on nagu teist plaani teos. Vanemuise orkestriga toimus esiettekanne, siin ta on välja toodud Eesti raadio estraadiorkestriga Peeter Sauli juhatusel kogusele kitarrikontserdi kõlapilt. On küllaltki elektrooniline. Et kas elektroonika natukene katab ja matab alati iseenda alla. Naturaalpillid. Ja mina arvan seda ohtu üldiselt ei tohiks nagu olla siin ma muidugi jah, jätsin ütlemata, et peale Peetruse oli minister Kadri orkestri mängib siin tabel ansambel Ruja. Kuigi probleem võib tekkida näiteks kontserdisaalis stuudios on võimalik vähegi mõistliku helirežii puhul need asjad ikkagi kuidagi omavahel tasakaalu seada. Mis siin pattu salata, elektroakustiliste instrumentide kõlajõud on muidugi tunduvalt suurem. Naturaalpillidel. Ja väga palju sõltub kontserdisaali akustikast, mismoodi ja mis vahekorras neid omavahel nagu tasakaalu seada, see probleem praegu tuli Tartus ka, lihtsalt peab olema põlishea helirežissöör. Kes suudab need asjad niimoodi panna, et nad oleksid. Kontserdikõlaliselt oleks tasakaalus. Aga see on võimalik. Ja nüüd üks omapärase pealkirjaga teos abielukantaat siin on kasutatud abielukoodeksit ja Hando Runneli tekste. Muidugi, mina tõstaksin tähtsuse järjekorras ettepoole muidugi Hando Runneli Teed kantaat tekkis dirigent Vello Ranna initsiatiivil kes juhatab segakoor olemist. Kitarrikontsert ja abielukantaat kõlasid Tartus öö ja, ja samal ajal 86. aasta Tartu päevadel habe skandaaliga oli muidugi natukene isegi rohkem tegemist kui kitarrikontserdiga, sest ma polnud tegelikult varem koorile mitte midagi kirjutanud. Ja kuna Vello Rand mulle sellise ettepaneku tegi, siis ma võtsin selle rõõmuga vastu ja hakkasin lappama partituuri. Et tabada enam-vähem normaalset hääli, rühmades testituuri päris tõsiselt seda teksti, mida koor laulab, mida solist laulab, solistiks on Urmas Alenderi tagamisele ansambel Ruja päris tõsiselt, muidugi ei maksa seda sõnumit sealt võtta, see on tehtud natuke naljaga pooleks ja pigem on see siis iroonia, satiir, pilakantaat ja ütleme niimoodi. Ja mida siis pilatakse ikka seda, kuidas inimestel on tähtsamad kõik muud asjad siin maailmas. Töö ja rabelemine ja. Ja positsioon, raha, aga mitte see peamine armastus. See peaks sealt pidada, vahetama läbi kumama. Iga. Ajale. Vokaalloominguga on seotud ka järgmine teos loomade farm. Lugu on niivõrd värske, koguteos ei olegi tervikuna veel linti jõudnud. Mina lugesin Orwelli loomade farmi sügaval stagnaajal, juba siis avaldas see raamat mulle väga sügavat mõju. Mõni aeg hiljem ma nägin Soome televisioonist multifilmi, mis veel kord nagu kriipsutas seda võimsat efekti alla. Nüüd hiljem, kui loomade farm ilmus Loomingu Raamatukogu kaante vahel Lugesime teda juba, ma ei tea juba mitmendat korda küla. Ja jäin nagu peatavamatel, et et huvitav, et näiteks Ricky Lakeman on palju lasknud 1982. aastal plaadi nimega 1984, mis on ka Orwelli samanimeline teos. Ja selle ainetel. Jutt on teatavasti suurest vennast. Ja jäi nagu endamisi juurdlema, et huvitav, aga miks ei valinud Lakeman näiteks ütleme, loomade farmi, et kas pole praegu siis ütleme näiteks inglastele siis niivõrd aktuaalne? Juba tabasin ennast mõttelt, aga, aga miks mitte ise? Kirjutada selline pikem kooriva teos intrigeerivad rokikõlaväljade kaja. Ja idee saigi teoks kuskil kahe kuu jooksul valmis muusika. Ja siis algas teostamine, mis momendil praegu ka veel jätkub. Sest et lugu sai pikkumas 40 45 minutit. Täismõõduline kantaat, oratoorium, kuidas teda nimetati, annab ja võib-olla isegi rukola tulevane kodu rohkem nalja kirjutades, niivõrd pikka lugu pidi ma siiski tegema teatud mööndusi näiteks kooripartii osas kui abieluga. Kui nüüd võrrelda näiteks tema pilukantaatia loomade farmi, siis. Ma kardan, et abielu mandaadist võib-olla natukene soolase ülekoorile kirjutasin palju kõrgeid noote ja sopranit väsivad nendest. Igatahes ma katsusin nüüd loomade farm hoiduda, lähtusin muusikas täna nagu suhteliselt lihtsatest kujunditest. Katsusin ninna hoiduda asja liiga keeruliseks ajamast. Sest ega see loomade farm Seal ju muinaslugu Marveli valm Muinaslugu allegooria. Tähendab, see pole mingi süvafilosoofiline teaduslik Trattaatri poeem ei pretendeeri sellele, siin on teatud mängulisus juba tekstis endas. Aga muidugi see loomade farmimäng, aga see on üks väga ohtlik mäng, nagu selles muinasloos. Mänga kahe hästi peale algab, ilusasti. Ava lõpeb teatavasti kurvalt. Otse mängulisus köitis mind võib-olla selles tekstis võib-olla kõige rohkem, jättis mulle noh, mulle endale nagu mänguruumi, sest et noh, ma arvan, et kunst ei pea olema tingimata Kas üks-üheselt modi traagiline olustikku lihtsalt koomiline? Ma arvan, et lugu on seda põnevam, mida rohkem tasandite praegu kaasa mängivad. Ja selles suhtes oli muidugi. Orwelli tekst oli väga tänuväärne. Siin tegelikult põimuvad ning grotesk koomika kuigi tegelikult lõpptulemusena kogu inimeksistentsi tragöödia Urmas Alendri kohta, kes on selle loomade farmi teksti autor, tahaksime spetsiaalselt rõhutada seda, et minu arust ei ole Urmas Alender niivõrd häid laulutekste veel varem kirjutanud. See on minu arvamus. Mulle tundub, et Urmasele avanes võimalus valada välja koguma tidestumine põlgus, tülpimus mis tahes dollareid laarse režiimi suhtes. Sest Urmas on loomult äärmiselt vabadust armastav inimene. Ja küllap teda on nii siit kui sealt. Omal ajal nagu pigistatud mingisugune vabanemise tuul puhub TEMA tekstidest läbi, need tekstid on minu arustama aura päevakajalised. Samas Urmastab Orbelist päris pedagoogiliselt kinni. Aga Urmas on teinud Orwelli muinasloost sellise kontsentreeritud tableti paraja grotesk Jaanusega Urmas olendiga, mis on teie koostöö väga korduv olnud? Ma võiksin öelda, et ma olen Urmas Alenderi tekste kasutanud oma enamuslauludes, meie koostöö algas 85. aastal. Ja ma arvan, et see on siiamaani küllaltki viljakas olnud.