Tere, head kuulajad. Tänase saatekülalise valimisajendiks sai homme tähistatav õpetajate päev, mida sel aastal tähistatakse ka suurejoonelisemalt. Tartus Vanemuise kontserdimajas korraldatakse pidulik galaõhtu kus tänatakse ja tunnustatakse tublisid haridustöötajaid, aga ka õppureid. Aga meie tänasele saatekülalisele selline pidu üritus väga ei meeldigi. Tere tulemast saatesse, Lauri Leesi. Mina olen saatejuht Lauri Varik. Kui ma teilt intervjuud palusin, siis mainisin õpetajate päeva ja tegelikult ei muutu mitte kohe päris tõredakse teile. Sellise päeva tähistamine ei meeldi. Mulle on energia tõesti, ma ei saa, kenasti ajavad miks mujalt peaaegu õpetajate päeva tähistamine üks kord aastas, kui õpetajaid tahetakse tähelepanu osutada, et austada, siis võiks tõsta nende paak ka ja, ja mitte niimoodi, et, et see vahe jääb pidevalt kusagil kaks 300 eurot nii selle Eesti keskmisest palgast maha vaid tõsta ikka niimoodi kohe kohe Eesti keskmise palga tasemele ja nüüd, kui see Eesti keskmine palk muutub, siis õpetaja minimaalpalk muutub koos sellega väga lihtne. See pole üldse väga keeruline selleks lihtsalt et meil oleks hinnavõit, on minister, kes siis, kui, kui aasta finantspalka pannakse, kes mitte niiviisi ei nõustu meie finantsministriga igas punktis vaid loigu rusika laua peale ja võitleb meie eest võitlejaid, nagu nagu Peeter Kreitzberg oli. Vaat siis võitlejad pole juba tükk aega olnud. Nii te viisite kohe palga ja poliitika peale, jutu kohe jõuame selleni, aga kas täna, neljandal oktoobril või siis näiteks ka esmaspäeval teie koolis prantsuse lütseumis tähistate õpetajate päeva? No ikka tähistama ja praegu ka lapsed seal käivad, annavad tunde vanem klassi poisid-tüdrukud ikka need tembud tehakse kõik läbi, aga öelda, et see oleks minu lemmikpäev. Et ma saan sellest selline tohutu pedagoogilise emotsiooni, seda absoluutselt mitte. Pigem vastupidi. Kui, kui ütleme me teema koolis kunstitesti, ma tahan vastu kalastajad, saatan annab õdede päev, täna teeme traditsioonidega kunsti testi ja kui nüüd see 12-l klassi poiss, kes testi ühe ja tema nüüd direktori rollis praegu ongi, muide et see natukese teeb kurvaks, et on selline natuke kergem päev ikkagi lastel. Jah, lastel kindlasti, aga ma ei ütleks, et õpetajatele sellest jälgi on päev selle pärast juba, et noh, ma pean ju ka veerand hakkab lõppema, ma pean ja ka oma programmi läbi võtma, mul tuleb seal täisminevik läbivad enneminevik läbivate, aga tänane päev läheb ju, kui see on ainult selline nalja tegema, pulli tegema. Tänane päev läheb jälle kaduma ja neid kaduma minevaid päevi kipub ikka nii sageli olema. Kui äkki saabub Tallinnasse inglise kuninganna, siis selge, et kesklinna koolid pannakse kinnitunnid, jäävad ära. Liputame niiviisi lipukesi auto, kui auto mööda seda meest. Kas ta siis näpistate kuskilt vaheaegadest või suvest, siis ka pärast neid päevi juurde? Ja see, seda ei saa mitte kuidagimoodi teha, sest lastel on ette nähtud aastas 175 õppetööpäeva, see on seadusega kirja pandud ja, ja ka koolivaheajad on paika pandud nii et näpistada pole kusagil. Lihtsalt järgmistel tundidel tuleb natukest tihedamat tööd teha. Kõik räägivad, et õpetaja on maa, sool teeb väga vajalikku ja tänuväärset tööd, aga pangaarvele väga ei laeku selle töö eest midagi, see on minu meelest ikkagi läbi aegade nii olnud, kui oli ka nõukogude aeg ikka õpetajad on ka alla keskmise saanud. Milles siis ikkagi tuleb, et seda selleni kuidagi ei jõuta, selle, kas või Eesti keskmise palgani? Teate, ma toon teile sellise näite, et just mõned päevad tagasi ma tegin siis katse, ma käisin esimeses teises klassis, kui tore on olla õpetaja ja lapsed, Kistist tahaks saada õpetajaks ja ikka tööks kuus seitse, inimesed ostavad ka. Ma tegin sama eksperimendi kuuendas klassis. Ja palasel tõstke käsi, kes soovib saada teist õpetajaks enam mitte keegi. Järelikult ühiskond oli juba paika pannud ja kui inimene jõuab kuuendasse klassi, siis on tehtud puhas töö. Kõik kodudes on aru saanud, et see amet ei ole tulus amet ja selle peale investeerida ei ole vist mõtet. Aga kuidas te koolis suudate siis ka kuidagi ümber veenda, et õpetajad näitavadki oma eeskuju oma tööga ka, et, et see on väärtuslik ja hea amet. No praegu on ju küll niimoodi, et, et need, kes õpetajaks hakkavad, hakkavad entusiasmist. Need ei hakka sellepärast, et, et see amet on tõesti selline, et noh, mille peale võiks üles ehitada oma elu, ma võin kindlustada oma perekonna sissetuleku leiva lauale, vot see, need on need igavesed probleemid, mis meil viimasel ajal ju ju on nii noh, räägitakse, aga kui te lähete näiteks Luksemburgi ja lähed algkooli, siis õpetajad on suurem osa mehed, kui te lähete õpetajate tuppa, siis naised on vähemuses. Lihtsalt sel põhjusel, et hambaarstid, advokaadid, õpetajad on selles riigis selles ühiskonnas kõige rohkem tasustatavad ja, ja kui nüüd õpetajaid pannakse pahaks, mis muud ei rääkinud, räägivad ainult raadiost, streigivad loosungite peal palka ja ministrile ka ja muud sellised nimetud asjad, et õpetaja peaks ikka olema tagasihoidlik ja, ja ikkagi rahuldama selle piskuga, mis tal on, ja sööma kartuli kohagi. Ja Me olemegi seda teinud, aga ei saa ju rahvusharidust üles ehitada entusiastide peale. Entusiasm ikka siin ka selline asi, et see on, ei ole igavene asi, et see võib ka ära kuluda ja selleks, et seda entusiasm säilitada, selleks ongi meil olemas minister, kes juhib vägesid. Selleks on meile linnapead, kes juhivad vägesid ja nemad peavad kindlasti mitte, nii et meie peame mõtlema, kuidas seda mitut tavaline kooli direktor, õpetaja nüüd mõtleb, kuidas ühiskonnas tagada õpetaja, vaat selle jaoks ministrid saavadki palka selle heaks meiega kõigi kogulased saavadki nats rohkem palka, et nemad peavadki meid toetama. Kui kaua teie koolis õpetajad on tööl püsinud ja kuidas teie direktorina suudate siis neid tööl hoida kui mujalt kuskilt parem pakkumine tulla ka teisest koolist. Ma ei, ma ei ole kindel, et ma suudan seda garanteerida, kui tuleb pakkumine kusagil, aga ei saa ju, ei saa tulla Tallinna koolides kõikidel õpetajatel võrdne palk. Ega meie saame kõik seda niinimetatud haridustoetust, mida haridusministeerium Tartus tähendab meile siis las söögide ülevalt Olümposelt, et ega meie palk ei saa mitte kuidagimoodi kõrgemal. See, et nüüd esimesel septembril, septembrist minister andis määrused, kui teil on palka vähe, küsige direktorilt. Et see on ju ei saa tõsiselt võtta, sest minul on ja finantsaasta paika pandud, mina ei saa mitte kusagilt seda kahe juurde trükkida nii palju, kui mul on ette nähtud selleks aastaks ja just me ikkagi ministeeriumi enda poolt. Nii palju seda rahaga on. No aga mida te siis teete, kui tuleb õpetaja häär hea hinnatud? Teate, et on hea oskustega inimene ja ta ütleb, et ma tahan ära minna ja ta on töötanud teil äkki 10 15 aastat. Ja no siis tuleb ära minna, sellepärast et ma saan talle ükskord maksta, kui mul järgmine palgapäev on. Aga teist võimalust mul ei ole. Ma saan omast taskust maksta, aga see teda ja tõenäoliselt ei rahulda, aga ma arvan, et nii ekstreemseid situatsiooni meil ei ole olnud, sellepärast et meie koolis töötavad ikka õpetajaid, kes oma ametit tõesti armastavad ja, ja ma ei arva, et selline ekstreemne situatsioon saab tekkida. Õpetajad on ikkagi sellised, kes on oma asjaga hinge kallal ja neil on ka see tunnevad seda missioonitunnet. No ma arvan küll, et need õpetajad, kes Eestis praegu töötavad, et need on kõik missioonitundega õpetajad, et seda ma tahangi, et meie ühiskond seda mähkakse, paneks tähele, nii et kui see raha jaotamine ikka on, et seda ikka mängataks, kui paljudel on meesõpetajaid koolis seitse. Ja see on siin hea protsent 56-st, seitse, see on ikka väga hea protsent. Ma olen uhke selle üle. Kuidas nad on teieni teie kooli jõudnud? Need on tavalised, meie kooli vilistlased lihtsalt oma kodu, kool ja oma kodu, oma õpetajad, oma direktor, oma klassijuhataja ka missioonitundest ikka ikka kõik ma vaadanud, kõik meesõpetajaid töötanud, tundis nii, et me tahaksime ammust ja nii, et mina alandlikult täna õpetaja päeva ma palungi ja mitte ainult seda, et ma paluksin veel almust nii haridusministrit kui ka meie rahandusministrilt, et vaadake, et meile see lapse toiduraha, mis on esimesest üheksanda klassini, siis riik annab selleks toiduajaks 78 eurosenti. Ja selle seitsme kaheksa eurosendist peaks nüüd ära. Et minul oleks selline palve, et väärtustataks vähemalt Eesti vangi pajukiga, et nii palju kui vangi peale kulutada, näiteks ütleme lõunasöögiks, nii palju võiks ka alaealise lapse peale, et just kolm, neli, aga tagasi tuli just vikerraadios uudis, et meie kaitseministeeriumil on suurendatud uuel und kasutanud 2014. aastal neid ressursse ja see on niivõrd piisavalt, kõik sõdurid saavad uued saapad ja saapad, paelad ja viiksid ja kõik, need tulevad täiesti armanni tasemel ja, ja kõik kasarmutus, koikud on disainitud viimase midagi. Et aga siiski sõdurpoiss oli ka laps, aga ta ei ole isegi nii väike laps nagu seitsme esimese teise, kuni ütleme põhikoolilaps tal siiski juba keskkooli lõpetanud laps, et, et mul on väga hea meel, et meie sõdurpoisid saavad uued saapad. Kui saaks ja palju ei palu 15 eurosenti juurde lapsele. Päeva toiduks. Ja meile ei leita isegi kahjuks ka huviringiraha. Selle jaoks kahjuks vahendeid praegu vähemalt valitsuse tasandil ei ole leitud. Ma vaatasin ühte nelja aasta tagust intervjuud Postimehes Te, ütlesite seal tosin asja, mida te hariduse korralduses kas lausa vihkate, need on riigieksamid, koolide pingerida, põhikoolita, gümnaasiumid, e-kool, loovuspõhine õpe, õuesõpe, elukestev õpe, keelemapid, arenguvestlused, kogu võim, hoolekogudele, sisehindamine, eneseanalüüs ja atesteerimine, kõik see ju praegu ikkagi koolis, jätkuvalt. Oi, seda ma jälestan edasi, mitte miskit ei ole sisemuses muutunud ja suhtun nendesse nähtust, mis te ette lugesite, täpselt samuti toona. Atesteerimine peaks vist hakkama nüüd ära kaduma ja atesteerimine võiks, tähendab, ega ma tol ajal ei mõelnud atesteerimise kaotamist, vaid ma mõtlesin, et need nõuded, mis olid atesteerimisel ATK atesteerimine kaob ära, ega see ei ole ka hea asi, sest igal elukutsel on olemas mingisugune õpipoisina ehk siis ta areneb, siis ta saavutab teatud juba astmelisi, ma ei tea ühtegi elukutsed, kus saaks ilmaseni atesteerimis atesteerimine lihtsalt. Praegu on nagu sümboolne sõna siin. Aga ma arvan küll, et kui ära kaob mujal, et meie koolis jääb ikkagi nii, et kui noor inimene tuleb ülikoolist esimene aasta, et siis lennujaama õpetaja, et siis ta saab vähem natukene kui minu staažiga inimene ja kui ta on olnud 10 aastat juba hakata, siis tema palk on tõenäoliselt ikka juba 15 protsenti suurem kui see, kes süütuled ja, ja nii, ja nii edasi. Kui ta on juba 25 aastat olnud, siis tema palk on juba 50 protsenti suvel see minema täiesti loogiline. Ja miks peab seda kaotama ainult kas need niidiootika nõuded oli vaja, kui, kui oli näiteks siiamaani, et, et mul oli, ma ise loobusin õpetaja metoodika auastmest vaiadestatsioonist selles, et kõik need nõuded, mis selle vaja tõestada, selle, need olid niivõrd. Aga uus kord, see uus seadus annab ju nüüd direktorile juhtkonnale võimaluse rohkem ise määrata. Kes on hea, see saabki rohkem, kes veel? Mida märgata, seda pole, selle mina saan ju raha seal mul on 700 last, seitse iga lapse peale nimetatud peamaks, mida praegu enam ei ole moes mainida ja kui see peamakseid korrutatakse ministeeriumist 700-le, siis see ongi minu eelarve Lill täpselt samuti linnale oma nii peamaks valgustuse kütte jaoks ja majade üle ülalpidamise jaoks ja nemad täpselt samuti kogutavad selle 700-ga, nii et pannakse see riigi ja linna rahad kokku ja ongi minu eelarve, nii et mul ei ole mitte midagi kuu pealt võtta, seda ka diferentseerida ei saa. No mitte kuidagimoodi ei saa, et ma saan ainult säilitada selle, mis ma ütlesin teile, et nooremõpetaja, kes alustab, see selle palun, sissetulek on väiksem kui sellel, kes on juba oma õitsijas, ütleme, kahekümnendat aastat 20 viiendat aastat juba töötanud pedagoogina, nii et ma ei kujuta ette, et ma saaksin teisiti diferentseerida. Nii me oleme nüüd koolikorralduses siin hariduspoliitikast rääkinud, palved ministrile ja juhtidele on edasi antud, aga hakkame nüüd teist endast rääkima. Lähme kohe algusesse tagasi. Kuidas ja miks te üldse omal ajal õpetaja tööle jõudsite? See oli siis juba 1970.-te alguses üle 40 aasta. Ma tahtsin saada õpetajaks, see imelik on, aga ma tõesti tahtsin saada õpetajaks ja ma ja ma mäletan seda, millel pedagoogiline praktika ja meie õppejõud, dotsent, kant viis meid Tallinna sile, siis praegune Ühisgümnaasium, seal õpetad. Kuna selle tunni ära andsin ja juba kell, siis ma olin nagu see kell, nagu väga ärritas mind, et ma, et mul oli selline tunne nagu, nagu seda, et see kellegi valel ajal vana ja et ma nagu, nagu ei jõudnudki mitte midagi teha. Ja siis veel oli see, et, et see oli see õppetükk, mis läbivad ja seal oli see prantsuse vabariigi hümni. Aga mina ei ole, muusikainimene pole kunagi õppinud ja ma ise kardan ka, et kui ma ma alustada ei saa kunagi esimesena, et ma nagu ei ole nii musikaalne inimene ja, aga mis kõige naljakam, et ma unustasin selle kõik ära, et ma ei ole musikaalne inimene ja, ja ma kandsin selle laulu siis ette laulsime, vähemalt muid vahendeid ei olnud. Ja, ja kui me selle ette kandsid ja siis, siis ma nagu palusin, et lapsed hakkas ka ja nüüd nüüd minu õppejõud ja, ja õpetaja, las ongi seal juhendis mindi nemad seal taga, nemad kõik katkesta ja mind väga üllatas, et mina, poisike, nad kõik tulidki minuga kaasas ja me laulsime südamest. Ja siis. Ja siis, kui ma selle olin nüüd tunni lõpetanud, siis mõlemad nii Poolas kui madam kan, Nad, mõlemad mulle ütlesid, et head und oli. Ja, ja ma ja see kiitus nagu väga nagu läks südamesse mulle ja ma tundsin, et ma olen õiges kohas ja, ja siiamaani ma olen musttuhat asja elus teinud. Aga kui ma lähen klassi õpilaste ja tund algab, vaat siis ma tunnen, et ma olen omandanud, kas, vaat siis siis vot see on õige olek mitte kui, kui ma olen praegu, ütleme mikrofoni või kui ma veel kusagil pean esitama esinema auditooriumi sibul üldse see kui ma Kogu aeg ja vot siis ma tunnen ennast vabalt ja hästi ja loomulikuna No teie armastusest prantsuse keele kultuuri vastu natuke hiljem, aga ikkagi see 70.-te algus, see oli ju selline sügav nõukogude aeg, Prantsusmaa oli kuskil kaugel rangete piiride taga, kapitalistlik maaga, lastele ja noortele ikkagi oli huvi selle keele ja kultuuri vastu ka siis. Prantsuse keel on alati olnud meie natukese nii marginaalne keel kõikidel aegadel ja siis, kui ta oli maailmas diplomaatia ja rahvusvaheline keel number üks ega tallisin baltisakslastele ka ikkagi selline marginaalne keeldu ei olnud sinine noh nagu sõbralik vennaski rahvakeel või mitte kunagi ja, ja ta on ka siiamaani on jäänud niimoodi, et ja tol ajal täpselt samuti, aga olid ju prantsuse filmid suurepärased, kolm muusikat, et krahv Monte Cristo punane, must oivaliste näitlejatega, nad olid küll dubleeritud, need filmid, aga nad kantsijad ja endasidki oivalised näitlejaid, kes mängisid Filip ja ja loidus unes. Ma mäletan seda, et ma olin Kuressaares koolipoiss ja käisin vaatamas filmi. Suu jalutuskäik ja ma käisin seal vaatamas kaheksa korda järjest, mitte midagi provintsilinnas polnud ju teha ka ju et mul on niivõrd meeldis, et, et siin, mida vaadata ja kuulata, et seda ikka oli ja ega meie kuulasime raadiot ka ja ja Tallinnas juba vaatasime Soome televisiooni ja eks seda prantsuse kultuuri paremikku ehtuda igast praost ikka, ta on ikka nii võimas. Tahes-tahtmatult tungib ka Eestimaale, kasvõi ütleme kõige kõige kõige tavalisemad meloodiad, see sibu ja nii edasi. Nende jäägi tantsiti Eestis akordionimuusika saatel ja tantsite valsiga Pariisi, taevale paise tänavusi, isegi võib-olla aru andmatagi, et originaali laulis seal Montaang. Senised finasse. Aga te olete rääkinud, et Tolstoi, sõda ja rahu vist viis teid nagu selle isegi prantsuse jaamast. See vastab tõele, et see filmi ajendil see ameeriklaste Filmanni Ja siis ma peale seda filmi hakkasin lugema raamatut ja raamatu algab ju kohe prantsuse keeles prantsuse Jeanne lüknest sonkude sappa näen, tuleb vannituba näpata. Ja siis all tuleb tõlge ja siin originaalis vene keeles täpselt samuti, et mina hakkasin lugema seda raamatut Todoni kaheksandas klassis, olin mitte eesti keeles. Et vene keeles vene keeles, et mina, minu siin lapsepõlv oli, oli nagu mõõdus. Hosofaatses õhkkonnas. Nii aga kooli juurde tagasi tulles ikkagi üle 40 aasta ja sinna alguses ka mainisite, tantsite esimeses klassis praegugi veel tunde, nii et üle 40 aasta ikkagi nagu huvi on igapäevaselt minna selle klassi ette ja neid säravaid silmi seal näha ja ja nendel uusi teadmisi edasi anda. Ma ei oska öelda, mis asi on, aga mul mul vist on see see selles valdkonnas kui üldse mingisugust, noh kõik need tegevused, mis ma olen teinud, ma pean ennast keskmisest keskmine, selline tõlkija vähem kui keskmine ikka alati vajan toimet, töötajaid, nende abi, aga vot mõtlesin, pedagoogiline anne vist ikkagi on ja ma arvan, et ma olen pärinud oma emalt, mu ema oli ka õpetaja eluaegne. No ma arvan, terite praegu tagasihoidlik, tõepoolest, te olete ju õpetaja töö kõrval raamatuid tõlkinud, aga ka laulusõnu tõlkinud ja teemegi nüüd siin ühe väikese muusikalise pausi. Palusin teil täna välja valida kaks muusikapala ja te valisite siis palad, millele, millede sõnad te olete ise tõlkinud ja esimees, eks on siis lugu just sessi poon Jaak Joala esituses. Kas te mäletate sele loo sõnade tõlkimist? Peafi kuulus laul? Jah, ja, ja oli vaja ju need esitada ja oli vaja eestindada ja siis annernige me koos valisime siis. Mõlemad koos, mitte ainult mina üksinda ma panin ettakanne siis aga otsest minuga, kas laulja sobib või ei sobi, kas ta kannab välja või kanna ja no Jaak Joala oli ikka nii musikaalne inimene, kandis kõik asjad välja, nii et selline kelmikas, Hiiu Mothani omaaegne laager, ma ütleksin isegi üle maailmakuulus laul. Et selle siis kohe nimme Jaak Joala jaoks Mermi Jaak Joalaga tuttavad inimesed ja head sõbrad ja üksteise mõistmine oli suur. Paar korda saime kokku, käisime üksteisel külas ja põrandal istudes töök tööklasse maadi laulsime siis koos ilma kestrite, et kas ma tahtsin teada, kas need sõnad on lauldav, kui eakas ei või et selle koha peal peaks ikka Rico lõppu panema. Naasis, tõstsime ümber niiviisi kohandasime neid laule ja, ja nii need saated sündisid, aga ei olnud, väga raske. Tõlkimine no see oli nii ammu, aga, aga eks tõlkimine, lühike, raske töö. Aga ma ütlen, et kõige paremad olevat laulusõnade välja siis, kui ma ei leia nagu õiget sellastroofi ja õiget voolavast musikaalsust meie eesti ema emakeeles. Ja nüüd ma lähen koeraga jalutama, ümisen selle laule ja vot nendel hetkedel nagu, nagu äkki mingisugune välk lööb ja siis siis tuleb kiiresti üleskirjutusi esimest troof ja siis hakkabki õigemini minema kuulama Jaak Joalat. Raske Siige et käia ühes EF-i kordama. Sinu suupluusis? Ja. Jätkame saadet. Vabandust. Jätkame eelkõige haridusteemadel, sest peale selle, et te olete kaua aega õpetaja olnud, olete tega ju kooli direktor olnud, mis põhimõtetest lähtuvalt olete prantsuse lütseumi juhtinud juba 92.-st aastast? No, ega see põhimõte oli väga lihtne, ma mitte mingit jalgratast ei hakanud leiutama, vaid vaatasin kenasti, tutvusin, mida on tehtud sõpruskoolidest siinsamas raadiomaja kõva, 20 esimeses keskkoolis inglise kolledžisse ja püüdsin neid imiteerida. Ja muidugi vaatasin kenasti, kuidas olid tunnijaotus enne sõda meie koolis esimeie prantslane, ütlesime esimesel etapil ja püüdsin siis säilitada enam-vähem sama tunniplaani. Kuid juba nüüd üks oli muutunud, saksa keele asemel oli tulnud inglise keel meile juba peale teist maailmasõda, nii et rahvusvaheline keelele muutunud. Ja selge oli see, et ma pean säilitama lastel inglise keele meie põgele õpetustunniplaanis. Et mul ei ole võimalik teha nii, nagu ütleme, inglise kallakuga koolis, et võtta 13 tundi ainult nüüd sellele keelele, millele siis kool laiendatud programmiga on ennast pühendanud, et hea ema jaotasin lihtsalt need tunnid, aga kolme ka keele vahel. Prantsusekeelsena ajalooline müür. Ja inglise keel ja see ja kõiki neid keele meie koolis õpitakse vabatahtlikud, kuid sunniviisiliselt. Võtsite selle kooli ülesehitamise rajamise nii tõsiselt ette, et tegite ka ise lausa õpikut, siis mitte ainult keele, vaid ka inglise ja vene keeles. Mul oli võimalik ja vene, kuna vene keele õpetus üldse joodi teate siis, kui meie kool, taastatiseeri juht peale laulvat revolutsiooni, siis väga paljudes koolides vene keelest nagu loboti Sellest toibuti vaja kiiresti, aga mina olin teadlikult, kohe jätsin vene keele sisse, sest ma aimasin seda, et see saab olema meie koolilõpetajatel, pump edaspidi kui need lähevad juba lõpetavad kooli ülikooli lõpetanud lähevad juba tööle, et see kolmas võõrkeel ja niivõrd tähtis keel, sest me võime armastada või mitte armastada vene vene keelt või vene Venemaad või aga see, see, meie piir jääb igaveseks aegadeks meie naaberriikideks. Ja, ja keeleoskus, see tähendab ikka head läbisaamist. See õpetamise struktuur ülesehitusse on siis jäänud ka seal 90.-te algusest tänapäevani. Muutumas meil on püüdnud püüdnud seda nüüd mitte muuta, kuna vahepeal ka haridus meil on muutunud väga, nii et kommertslikuks nii nagu on, ütleme, kaubandus on, särgid on smaal ja meedio ja laad ja ekstralaad, et nüüd meile matemaatikat täpselt samuti on siis lai matemaatika ja kitsas matemaatika ja et me püüdsime nüüd teha niimoodi, et meil ka matemaatika on ainult siis hell ainult siis lai matemaatika, et kõigil oleks lai matemaatik. Lihtsalt nii palju on mu matemaatikatunde, et nad siis konkurentsivõimelised. Keeleõpetajana, millist metoodikat teie olete ise kasutanud? Kasutan ma olen püüdnud oma suure eeskuju Naatsareti õpetaja jäljendada, sest tema ei tahtnud ka tema õpetust üldse kirja pannakse tema soovis, et see, mida ta õpetab, see uus filosoofia, see, et seda näiteks edasi armastusega, südamega, nii et mina arvan, et see ongi kõige õigem metoodika. Et kui sa oma ainet õpetad. Lihtsalt seetõttu, et vaadake, kui ilus on, et ja seda tulebki iga kord, kui sul on. Kas sa võtad. Ükskõik millist luuletus seal prantsuse keeles puutuvamana mu sulla mo, aga ma läksin linnutoole, ostsin linde sulle munaga. Ma läksin lilleturule, ostsin lilli sulle, ma, ma läksin vana kaua toole ja ostsin ahelaid raskeid ahelaid sulle maaga ja siis läksin maarjaturule ja otsisin sind sead, kuid ei leidnud sind sealt. Minu aga näete kui lihtsate vahenditega, kui sügavamate ja ma pean seda juba 40 aastat õpetama ja iga kord ma püüan õpetada nii nagu see oleks mulle esimene kord, et kuulaja, kes nüüd see õpilane Ja tabada ja loed seda esimest korda elus talle nii meeldib see. Ja see meeldiv armastus. Ma soovin ma nakatunud sellega ja kui ta nakatub, siis see ongi nüüd ülim, ülim pedagoogina, käsu ta. Täpselt samuti. Ma toon teile näite. Kui me laima kooli, siis mina olin ju 20 aastat töötanud pedagoogina aga mainin töötanud hambragoogina südant täiskasvanud. Ja nüüd me lõime kooli ja meil oli esimene aasta oli ju ainult esimene klass ja nüüd ma läksin siis vaatama, kuidas need algklasside õpetajad nüüd tundi annab, kannid hakkasid, õpetajad olid ka minu endised õpilased, minu kuulajad. Nii et ma lõin kooli ikkagi oma oma tutvusringkonnast õpetajateks ja siis oli matemaatikatund ja nüüd pange tähele, kuidas matemaatikaõpetaja esindas. Ja ta soojendas, soojendas nimena siis juba nii põnevil. Näete, lapsed kui siiamaani me võtsime ainult lihtilist. Täna me hakkame lahutada ja vaat sealse metoodika, millega saab õpetaja nii prantsuse keelt, matemaatikat, loodusteadust ja mida rohkem selliseid õpetajaid on koolis seda tugevnemise Gaalan. Ega selge on see, et kui igas koolis on ju meie, meie meil on 700 last, õpetajad on ju 56. Ja kui nüüd nendest õpetajatest on pooled sellised, nagu ma praegu teile rääkis siis see on väga hea kool. Tubli kaal on ka või on üks kolmandik? Nõrgaks hakkab minema siis, kui 56-st on ainult 10 või alla kümmet. Aga kui on sellised ikkagi rublikud seal keskastmes, viies kuni seitsmes klass, distsipliini hoidmine mõtted on hoopis mujal, kuidas siis seal sütitada ja motiveerida meelitada? Tahab edasi kargavad, peab tõstma häält. Aga on ka selliseid õpetajaid, kes lähevad klassi juba enne seda, kui nad tulevad, on haudvaikus. Ja 45 minutit on siin vaikus. Kärbes võib ka lennata ja ütlevad ainult need, kes peavad ütlemiks, peavad vastama nii, et igasuguseid õpetajaid. Kas lapsed siis kardavad või on nagu respekt? Austus, te oletegi ise meeldi. Te olete nina inimene, te olete, Ma arvan, et need on lahutamatud asjad. Kui sul on respekt teise inimese vastu, siis sa kardad olla ebaviisakas. Kui sa lähed, lähed ütleme tõsise muusika kontserdil, siis ju kardad šokolaadi selle paberiga krõbistada. Kas see on nüüd pekt orkestrijuhi ja kestvast või on see kartus? Mitte mitte nii hästi silma paista? Saali ees? Ma olen, käivad käsikäes. Peab vist tunnistama, et tegelikult kõige paremini jäävad meelde ikkagi kõige rangemad õpetajad. Aga see on ka näha, alati, vilistlaste kokkutulek on vilistlaste kokkutulekule, nii et mitte see, kes kõige rangema nüüd, keda õpilased kõige rohkem omavahel kiusid. Nüüd nende hõive koguneb alaste köise suuremise mass vilistlasi. Ja see on selline. Ma arvan, et seda ei peagi lahti seletama, et see lihtsalt on niimoodi. Et te olete prantsuse lütseumi direktor ehk siis kas võtate ka nagu eeskuju Prantsusmaa hariduskorraldusest on seal kuidagi teistmoodi kui Eestis. Ei, Euroopas ei ole ju midagi enam sellist, ega siis me ei ole nii aborigeenid ka enam, et nii puukuu otsast ahjust alla tulnud, et me peame muutkui vaatama, kuidas, kuidas on Prantsusmaa maakonnad meie hariduspandi paika juba esimese Eesti vabariigi ajal, kui me esines ja iseseisvunud ja, ja kui meil tekkis eestikeelne kooliharidus, eks me kõik tegime seda selle nagu Euroopas juba kombeks oli. Aga see, et me praegu liialt palju püüame ikka jäljendada, kuidas on Soomes ja teeme nendele puhtad gümnaasiumid, teeme puhtad gümnaasium, siis meie haridustase ikka tõuseb, tõuseb jah. Aga siis ta võib äkki nii kõrgele tõusta. Me ei suuda enam arstimeid, tõdes, et koolitada. Sest nemad saavad ainult need juba idast. Lugesin ühe huvitava mõtte tänasest Õpetajate lehes teie kolleegilt Villu mängelilt, kes juhib sikupilli keskkooli. Tsiteerin. Kui üldhariduskoolis taotletakse lapse arengut, siis pole lahendus mammutkoolide loomises, vaid väikeste ja keskmise suurusega koolide pea, sisu ja eesmärkide arendamises. Kool on koht, kus laps õpib ka iseendasse süüvima keskenduma, mõtlema elus oluliste väärtuste üle, otsima vastuseid elu, põhiküsimustele, isaks, emaks olemist, pereelu. Mammutkoolid pole keskkond, kus pedagoogidel iga lapse ja eluliste põhiküsimuste jaoks aega on. Mina üldse ei armasta seda uutmoodi, et peavad olema puhtad gümnaasiumid, kus on viis paralleeli, kümnendat ja viis paralleeli, 11-l viis paralleele või seitse paralleelse kaheteistkümnendad. Mul on seevastu kui, miks mitte, võib ka selline kool olla, PÖFF taas on näiteks Tartus, aga miks meie peaksime siis pinnuks silmas olema, kas me mulle väga meeldib, et meie koolis on väikesed lapsed? Jaan, 12. klass, kui meil oli esimene september, siis 12. klass tuleb aktusele, hoiab kinni päikesel esimesse klassi ja täpselt samuti saadavad nüüd esimese klassi lapsed nad ka kevadel, aga see, et loodan erinevas vanuses ja nad kasvavad ja nad täiendavad 11 sinna nagu kodu kodus on igaüks, laps on vanem, teine, noorem, kolmas on pesamuna ja nad kõik täiendatakse. Et miks ei peaks praeguses ministeerium nii kangesti siin nagu elu ja surma küsimus, et käiakse maakonnast maakonda ja lunitakse hakakegi riigikooliks. Kui te hakkate riigikooli, siis saame kooperaator ja siis te olete riigikool ja siis me garanteerime teile normaalsed palgad ja siis tal on see teine, kolmas. Et aga ma, ma ei kujuta ette, et meil on Eestis pedagoogilist pinda igas linnas rohkem kui õpilasi. Meil ei ole vaja üldse uusi koolimaju juurde ehitada. Kui need lapsed aga jagada Viljandis, Põlvas, Tallinnas, siis hooned piisad, tuleb lihtsalt korda teha. Ma ei usu, et selle euroraha eest selle kooli ehitamine nüüd on. Kui isegi, kui see on euroga ainult selle suurem osa euroraha, ega see euroraha pole ka taevast kukkunud, ega siin meie ühine ka see pole selle jaoks, et iga hinna eest taha kulunud Aga suuremas gümnaasiumist saab rohkem valida rohkem valikaineid. Saab paremaid õpetajaid palgata, kui on rohkem õpilasi. Nojaa, aga ma ütlen, et meil siin kesklinnas ju saab ju valida prantsuse lütseum, reaalkool, 21. Westholmi muusikakallakuga, 20 esimest ka inglise keel ja muusikatallaga. Meil on humanitaarkallakuga reaalkooli, et kui see kõik need kokku panna nüüd teha nüüd selline üks Tallinna üks Tallinna kool, aga mitte midagi muuta siis siin täpselt sama, et miks peaks seda siis nüüd nüüd kunstlikult nii kangesti taotlema pealekauba siin ju ka moeasi, et kuni praegu viime ellu selliseid asju, mis hetkel väga moes. Et ma ei ole kindel, et uued ministrid ja nad on jälle moes, aga praegusel ministril ega ta pole igavene nagu minagi mitte et pooleteist aasta pärast tuleb teine minister ja see, kes tuleb, seda ma tean kindlalt see ei jaga neid vaateid. Siis siis ei hakata neid kooli ja nii palju jõude juurde ja ka selle lühikese ajaga nüüd, et igas linnas on, saab olema puhas. Viies kuue seitsme paralleeliga. Riigi kohal te olete riigieksamite suhtes kriitiline olnud, aga samas esimese klassi katsete suht katseid te peate õigeks. Nad võivad ka mitte olla, kui näiteks meiega kesklinna koolidesse ei oleks nii suur tung ja et oleks mingisugune metoodika, kuidas on, kuidas oleks nii hea, selle näiteks Pariisis on niimoodi linnapõrge popim kool, lisa katko asub kohe panteoni taga, nendel on ise elavas järjekorras. Nii et kui, kui on nende vastu või kirjapanemisel siis juba mitu päeva enne seda vanaisad, vanaemad, papad-mammad või 11 vahetavad, istuvad lahtiste taburetide elavas järjekord. Üks võimalus on selline, mitu võimalust on, oi, võib ka võtta ainult poisse, ainult tüdrukuid. Siin sinu võimalus on, olemad poiste kool, tüdruk. Räägivad emakeel, eesti keel, emakeel, vene keel kaalu järgi ega paksemat kokku õrnemalt siis igatipidi, et me võime absurdsusteni minna. Kuidas, aga see, mis meie praegu me oleme, lihtsalt muud varianti ei ole. Me palume selle programmi ulatuses, mis meil on lastele, lähtudes Eesti vabariigis, see tähendab paugutamine, kümnen, tähtede tundmine, suurte tähtedega kirjutamine, nendes viieteist- sõnade koostamine ja ainult selle alustas, et lihtsalt teist võimalust ei ole. Ja nüüd võib täpselt samuti küsida, kas eelkool on nüüd vajalik või ei ole vajalik Moika mittevajalik olla. Aga miks ta peaks vajalik olema, kui, kui inimene ise õpetab endale kodus lapselapsele tähed selgeks, kui laps lasteaias ei käi? Sest see meile on lasteaedade programm, selle peaksid kodus ka läbi võtma, hakko lapsevanemal ei ole aega ja nad pöörduvad kooli poole, et see on selline paratamatus, nüüd võib-olla. Tunne, kas prantsuse lütseumi tulev laps peab oskama rohkem kui 10 piires arvutada ja ei pea ainult tähti? Ei pea 10 piires lahutada, liitma ja kirjutame suurte tähtedega paljud muidugi on ju nii andekalt lapsed kirjutatud juba ja kirjatähtedega ka, aga ma ei nõua seda ja küsima. Küsimused on ju ka sellised, et mis päev täna täna laupäev, päev homme on mäng, läheb, mis päevi, mis aasta aega lisadagi, millal su sünnipäev, et ma ei, ma ei usu, ma ei kujuta ette, et mis on siin nii et, et see hävitab neid inimesi, kes on nii kangesti selle vastu, mis me võime nendest loobuda. Aga mingi valiku te peate ju tegema. Kui me peame tegema, kuidas leiate, siis nii me teemegi. Teeme etteütlusi ja nii mitu viga, laps teeb, kui ta on veatu, siis ta saab sisse ja kui ta tegi, ütleme, 15 sõna kirja panna. Issi on kodus, emme läks tööle ja nüüd ta tegi, ütleme selles 15. sõnas tegi nagu Katariina suur tegi kolmes sõnas. Kuus viga, et kui see tähendab vene keeles Catalina emakeel ei olnud vene keelt, et siis ta sisse loomulikud, 15 vea ei saa ja see, kes tegi veatud või tegi üks. See saab. Aeg läheb väga ruttu, haridusest tahaks teiega, võiks veel väga pikalt rääkida, aga tahaks hariduse välisest ka rääkida. Teiega ikkagi Francofiili Prantsusmaa-huvilise ka, millised on teie viimased elamused Prantsusmaalt? Viimased elamuse Branson, ma käin kaks korda aastas Pariisis Pariisi või maal ka kuskil mujal ka Lõuna-Prantsusmaal. Et aastal oli, mul on selline tõesti elamus, ma sõitsin hea tuttavaga hea sõbraga koos läbi elulossid. Ja nüüd õieti Viistist lossi viis sakraalrajatiste ja kahe nädalaga ja see on nüüd tõesti, kui ma hakkan mõtlema, see minu elu elu üks inimene ilusamaid emotsionaalsemaid päevi väga ja no muidugi elamusi on ka, näiteks Pariisi ooperis. Võtsime ooperis käisime meie kooli õpetajatega kaks aastat tagasi noreemia lavastatud Luikede järve etendusel vana-aasta õhtul ja. Nii et Pariis on, ma ei tea, Tallinna kõrval teie ikkagi lemmiklinn. Ikkagi täiesti kindlasti kohe see, see, see armastus. Te avastate ja leiate sealt alati midagi uut. Esiteks, ta on nii suur linn juba ja teiseks meil ikkagi eestlaste ja kui me läheme Pariisi, me ei saa endale lubada materiaalsed, me ei saa endaga kauem lubada kui nädal aega. See ei ole lihtsalt võimalik. Ja selle nädala aja jooksul siin ja ka täidetud ju alati, kui ma käin, majalad on kas õpilastega või kolleegidega või sõpradega ja nende hulgas on alati inimesi, kes ei ole kunagi jumalaema kirikus käinud ja kuidas nad tulid, siis lähevad koos ja ma maininudki neid siin, et on olemas objekte, mis tuleb nii või teisiti alati külastada. Või loovus ja kas või vaatama vennast, et need on, need on nagu aamen kirikus, aga ma püüan alati ja kuna minu eas inimene ärkab varem kui teised, siis ma püüan alati enne hommikut jalutada poolteist tundi, kaks tundi mingis kvartalis ja avastada neid kohti, neid hooneid ja maju, mida ma varem nagu pole saanud külastada. Mõni soovitus just mõni väiksem või tundmatum kohtasin Lowry Notre daami. Ma ei tea Mullen Rushi kõrval, mis tegelikult mida tasuks vaadata ja külastada. No kui inimene, kes vähedannetagisi ja ta on juba loogia kvartalis jätamaloogiaga, aga lubja tagant jüriaed Mille nimi on talveaed? Ja mina soovitan vaat sinna minna ja seal on kaks saalitäit, Claude Monet vesiroosi, siin need vesiroosid suured pannud, mida globane kinkis oma kodumaale. Elamus, mis tõesti on isegi inimesele, kes vähe nii kunsti tunneb, sea seisa jätta ükskõikseks, see, ma ütlen, see on nüüdseks ilusam, ilusam see on nagu Lõuna-Prantsusmaal Maale. Nissi lähedal, Nizza lähedal on kohelise neli kilo neli viis kilomeetrit ida poole on seene omposa kapsa ja vot ei ole ilusamat paika ka üldse looduslikud vaja akvatooriumi poolest, kui sa lähed selle katse ja ka see on üks villa, Katzild, tahtsin vilaga, ütlesid ja paistavad mõlemale poole ühele poole paistab Nizza ja teise poole paistab Monaco ja need kaks senist vaadet ja kogu see loodus, et lihtsalt raske leida. Capri saar on veel selline koht maamuna teha. No kui Prantsusmaa ja Pariisi avastamine kõrvale jätta, siis mis teile veel vabal ajal meeldib teha? No ma käin kontserditel, Ma käin teatris, mõnikord loen ka raamatuid, ka aega jääb, püüan ikka. Tõlgiti ka, praegu veel ei, ise nüüd ei tõlgi. Moonutada. Tõlkinud olen tõlkinud. Te olete lausa ühe raamatusarja, kunagi 90.-te alguses alanud Europeia. Keedine jälle münte, mina andsin välja raamatu saia nendest raamatutest, mis mulle või siis minu sõpradest tõlkijatele kolleegidele on meeldinud. Tõesti, selliseid raamatuid, mis, mida loeks ikka jälle ja jälle tihti loengi. Hetkel loengi, shansandi väike Fadet. Saateaeg kahjuks hakkab lõppema, me tahame ühe pala muusikat ka lõppu veel mängida. Te olete ka selle laulu sõnad tõlkinud Silvi Vrait esitab selle loo. See kannab nime hümn armastusele natuke, ehkki sellest loost No esiteks, see oli täpselt sama saatus, mis Jaak Joalaga ta algselt oli mõeldud ikkagi meile televisiooni saate jaoks üsna Anne koos tegime tol ajal ja need asjad käisid televisioonimaja ikka koos. Ja no ja nüüd nüüd, kui me Silvi ära saatsime sel suvel siis see selle lauluga nagu saatsime ka alguses, nagu kui inimesed tulid, kes ei ole nagu hüvasti jätma siis oli lihtsalt sordiini all väike meeldiv, nostalgiline muusika, aga siis, kui algas tseremoonia, siis algaski selle lauluga. Jätsime enda, tõdes ees ja siis alles tuli kirikuõpetaja välja, rääkis ja mõtlesin, et nüüd see on ka nagu tublile tublist kolleegist heast sõbrast, alati positiivsest ja inimesest, kellega nii pikki aastaid sai nalja visatud väga toreda huumorimeelega ja nendelt kuuleme sedasi. Ilus ja võimas laul, suur aitäh Lauri Leesi külla tulemast ja meiega rääkimast ja end avamast tänases tegija saates olite meie külaliseks, küsis Lauri Varik. Aitäh kuulamast. Ja Silvi Vrait jääb meie saadet lõpetama. Läbi tulest ja veest, meie armas on see, kui mu ela oled. Tulgu.