Head kuulajad ja eelmisel neljapäeval tegime me juttu põgusalt kaheksast erivõimest, mis inimesel on. Ja Tõnu Ots, te rääkisite ära need neli võimed, mida kool arendab, aga on olemas ju veel neli, mida kool ei arenda. On orienteerumise võime see tegelikult tema nimi on ettekujutusvõime või siis spatsiaalsus, spatsioon, aegruum, sele Aja ja ruumi tajumise võime. Kõige lihtsam näide on see, et näed mööda maanteed autot lähenemas. Kas ma kujutan ette, kaua läheb aega minuni jõudmiseks, kas ma jõuan üle tänava minna või mitte? Ma kujutan ette, sellele tugineb näiteks arhitektuur joonistavad lastele pildi majast, nüüd mine teisele poole ja kujuta ette, mismoodi teiselt poolt välja näeb. Ja kui sealt teiselt poolt kujutatud Ta näeb ette, et see on kahekorruseline, siis seal ei ole mingit ettekujutus võimet, lihtsalt nimetame seda orienteerumise erivõimeks ajas ja ruumis orienteerumise võime. Need inimesed ei eksi ärakeelse võime tugev, kes võime nõrkeksiberausel vaatab teise korruse aknaid ja ta ei kujuta ette, kuidas ma sinna pääsen, kus asub või no praegu on see seente aeg, et praegu olevad suured jõugud mammisid metsa seenele kõik välja ei tule, sest ei oska orienteeruda, käivad ümber puu ja tavaliselt on parema jala sammul kaks sentimeetrit pikem kui vasaku jala samm. Nendel märkamatult kaldume vasakule kogu aeg ja nii võime keeruta ühe koha peal ringi endale märkamatult on inimesed, kellel on väga tugev orienteerumisvõime. No meil oli ka spordiala orienteerumine ja on inimesed, kes seda kuidagi teha ei saa, sest et ta ei orienteeru seal. Kõige lihtsam on see, et kui lähen ühte teed pidi, keeran selja, kas ta peab nüüd enam ei ole kunagi olnud, ta ei oska seda keerata teistpidi. Ja see tema jaoks samasugune maagika nagu ka minu jaoks. Kui ma võtan tuntud laulu ja panen ta tagurpidi jooksma, on heliloojad eksimatult ära, mis laul seal sest demonuga ka helides orienteerumise võime. Minul seda võimet ei ole, minu jaoks on kole kohe mõni ilus laul, mida ma olen kogu aeg armastanud. Proovi kodus järele. Ma ei tea, kas CD plaati saab tagurpidi käima panna, klindi sai punaste tagurpidijaamana. Ja siis me lõbustasime kogu aeg küsinud, mis laul see on, ei saa aru, aga kui me lähme täravat, keel on hea ruumitajuvõime, see jätab meelde teisel, kes halb, seda ei suuda meelde, mis tuli enne vist oli pärast siin ma olen nagu olnud, aga ei ole ka. Aga sellel tugineb poiste vajadus seigelda ajada 11, aga me püüdsime seda võimet kooli tuua selle abil, et tõime Eestisse selle õues õppimise õues õppimine ei tähenda loodusõpet, see tähendab, et me elamegi keskkonnas, mis on mitte niukene bürokraat, vaatlik nagu koolis kõik istuvad tagumiku järgi seal kindlas kohas ja vaatavad ühele poole vaid et mu õue ehk hoopis teistsugusesse keskkonda, kus meie ümber tarneaeg ja reaalne ruum. Ja me peame kohandama, seal tekkisid hoopis teised liidrid klassis, seal tegid hoopis teistsugune käitumine, korraldamine, koolitund ei ole siis see võime jääb rakendamata meile kuuesse inimlik võime, mida siis tavapära nimetan nüüd erivõimeks, kuna ta teistest eristuv võime käituda süsteemselt. Howard Gardner nimetas seda loodusintelligentsiks. See tähendab seda, et loodus on süsteemide süsteem. Looduses ei ole mitte midagi juhuslikku, kõik sõltub millestki, kõik on omavahel seotud. Ja seal ta siis kasvatus psühholoogi jaoks tuletatud see, et et see võime näitab inimese oskust Ennast juhtida süsteemselt teada, mida tuleb enne teha, mida tuleb pärast teha sisejulgeolekupoliitika, sest poliitika reegel ongi see, et poliitika on prioriteetide rida ajas ja ruumis ehk mida teha enne mida hiljem, mida siin, mida seal. Kuigi me räägime suuri sõnu seal tänavatest ja koolikatustest on lapsi, kellel väga tugev süsteemsus ja äärmuslik süsteem, pedantsus. Parimaks näiteks on detektiiv Monk. Telesarjas tüütuseni pedantne. Sellise inimesega elada pole võimalik tänu sellele süsteemsusele, mida tema taga ajab ja leiab, avastab ta kuritegusid. Ja teine, kes pole süsteemide sabal varju nimetame boheevlaseks valan ühes jalas ühte päris OK, teisel Ast Eesti oli sokk ja tal pole mingit süsteemi vaja. Süsteemita lapsutab raamatu keset lahti, aga seal tugeva süsteemitult on hea elada paljud arvavadki, et kui pole süsteemi, ma olen vaba inimene. Aga ometi selleks, et midagi saavutada, peab korrastama. Aga eraldi psühholoogia, kestvalt psühholoogia või korrastamise psühholoogia, kus kõik peab olema sõltuvuses ja korrastatud, et ootamatusi ei saaks juhtuda nagu pihievjoristlikus. Psühholoogias on talutav, et käitumisjärgi tetra teeb ühte, homme teist süsteelsusele kohta võiks imelugusid rääkida, missugused inimesed võivad võivad olla. No ma ei tea, kas nii kauge aja tagant võib-olla väga konkreetne või mitte, aga minul oli ülikoolis veel õppejõud. Villem Ernits. Tal oli, ma ei tea, mitukümmend keedühegümne keelt väidetavalt oskas aga oma käitumises või täielik boheemlane ta tuli loengule pidžaamas, näiteks tema jaoks, see pole üldse oluline. Kodus oli talle niisugune segadus, et tal oli suur niisugune kolme meetri kirjutuslaud oli, et toa vahel ukseaugus ja ise ütles, et kui ma noor olin, käisin üle nüüd kenalt läbi remondi ajal ta sinna jäi sinna teekidel tulnud pähegi tseptukskonna korda. Aga samal ajal seal laua peal oli tal konspektid, hunnik oli, oli nagu kultuurikiht oma 40 50 sentimeetri paks. Eksimatult teadis, kus midagi on, see tähendab, et ta ei suutnud pidada tähtsaks korrastatud süsteemi ja laste kanda on samuti on hea mulje jäänud Petrogradis käies ma vaatasin, et see polnud minu eesmärk, aga nägin, kuidas esimeses klassis õpetaja õpetad lastele süsteemsust. Kõigepealt käskis lauad puhtaks koristada kõik niidid, lapsed, nüüd võtame. Kõigepealt võtame vihiku lahti. Nüüd võtame pliiatsi, panime keskele, nüüd võtame aabitsapanemisest vasakule. Eiei mitte Viduliiatsid, vaid üks ainukene pliiats ja nüüd hakkame tööle siis ma huvi pärast vaatasin meie esimeses klassis pead, et lapsega tööle lapsed valatava ranitsalaua peale ja siis küünarkõige otsa ja siis vaatas küsivalt hõbedas, mis me teeme. Niukene utreeritud näide süsteemsest ja sasipuntra ohtlikust lähenemisest. Süsteemsed, inimesed on mõtlevaid, raske nendega suhelda. Aga nemad korrastavad maailma. Me küll usume, et me koolis õpetame seda teiste õppeainete kaudu aga see võib väga sügavalt kahelda. Kui see ikka tähelepanu ei pööra, et me elu peab olema süsteemne siis jääbki see andekus välja arenemata ja me võime välja mõeldud hiljem igasuguseid õppeaineid nagu karjäärinõustamine, kui seal all ei ole ikkagi inimese süsteemset elukäsitlust päevakava lihtsam, kõige lihtsam asi. Päevaplaan, kuidas ma ärkan, mis ma teen, mis tuleb igal juhul ära teha, mis tähtsuse järgi esimesed asjad siis see laps võib nõustuda, oli see karjääri palju, tahate ikka mitte midagi ja siis jääb veel kaks võimet, üle 700 on juhtimise, andekuse liidri võime, neid uuringuid on palju tehtud ja väidetavalt ainult 20 protsenti inimesel on liidri võime suudavad teisi juhtida. See, kes teisi ei suuda juhtida epikool kes teeb teiste järgi ja ta ei suuda olla esimene, kes teisi enda järel veab. Nendest on ka enamus, on poisid, mitte tüdrukud, kuigi praegu propageerime seda kesksoolist elukäsitlust, aga, aga siin pole midagi parata, poisid elavad kambavaimus, nendel on süsteem, kus nad juhivad ennast sellise hierarhilise või sõjaväestatud süsteemi järgi kamba juht ja alluvad ja see tegi nagu iseenesest tüdrukutel seda ei teki. Need on need, kes õpetajatele muidugi peavalu valmistavad. Liidrivõimekust me surume koolis, pidime alla hea käitumise nimel. Et jälle sa mõtled seal midagi oma peaga välja, tee nii nagu teised. Ja nii me surume, need liidrid õigemini mitte nurka, vaid koolist välja, sest nad teostavad ennast, et väljaspool kooli ja ta on meil sport, kus saab neid võimeid hästi rakendada, aga kui seda ka ei ole, siis nad tänaval lihtsalt hüppasid ja, ja ta võitleb, teostavad ennast selle sel liidri võime kaudu. Ja selleks, et olla hea liider, loomulikult, kes ei ole liidrid, et need ülejäänud 80 protsenti on siis need, kes on meelsasti olla siis Need, järelveetavad epi koonid. Ja viimane, kaheksas erivõime on selles jutus siin, mida võiks siis nimetada niukseks, pealiskaudsemaks lähenemisega asjadele, nohitluse erivõime, see tähendab seda, et meie hulgas on, on inimesi, kes ei oska töötada koos teistega, ehk tal ei ole sünergiat teistega koos, töötlemisvõime, agarad lohisevad ja teevad midagi omaette, kirjutavad luuletusi sahtlisse ja, ja meisterdavad midagi seal. Pois istub nurgas ja midagi nokitseb. Mängid eesti köiduma, nokitseb seal, pärast avastame, issand jumal, tahab midagi leiutanud ja, või joonistanud aastaid ta joonista küljega, teeb plaane, nikerdanud midagi, tüdrukutel on energiat rohkem, nemad mängivad kollektiivseid mänge rohkem. Aga kui poiss, nohik, siis ta mängib üksinda, lihtsalt tegeleb venda, kreedo tihtipeale ka need, keda, keda märkame tõrjututena koolis. Aga selleks, et, et suuta töötada iseseisvalt ilma teisteta, on seda võimet vaja. Ka veidi üldistatud ja utreeritult on näiteks mina suudan kirjutada või mingit artiklit kirjutada paremini, mitte koduses vaikuses, vaid kahes kohas. Kas raamatukogus, kus ümberringi teised on, on süvenenud millessegi ja see nakkab ja teine on kohvik. Ehkki ma ei kuule, tee seal suvilat, aga, aga ometi ma võtan märkmiku välja, tulevad, hakkavad ideed voolama ja nagu iseenesest endasse söömise võime ehk siis õiglus ja sünergilist koostegutsemise võime. Ja neid on kokku kaheksa, kui need võimed on paarikaupa või mitmekaupa, siis me räägime adekusest. Muusika näiteks võib-olla eraldi andekas inimene, kaalne. Aga selleks, et olla interpreet, on tal käelist oskust või oskab ka viiulit mängida, ilma selleta ta ei ole interpreet, veid, lihtsalt musikaalne inimene. Selleks, et inimene oleks kirjanik, peab tal olema kirjutatud osavusega, pealsel peabki olema fantaasia ja sealt tekivad siis andekused. Andekus on liitvõime, mis tuleb siis need kokku, viies otsida sidemeid nende vahel. Ja sellepärast me alati ei märkagi, et nad on kõik seotud, mitte nägu nagu moosipurgid, riiuli peal. Igaüks eraldi. Aga see, kui inimese võimed jäetakse märkamata või surutakse neid siis kuhugile raamidesse. Kas see võib panna inimese jäädavalt lukku, nii et ta võimed ei avaldu mitte kunagi. Jah, ega ta nüüd nii toimed ära ei võta, aga need võimed vajavad arendamist. Need on siis need, mis on olemas, aga öeldakse, et muusika ei hakka lapsepõlves juba laulma või iluuisutaja ka lapsepõlves uisutama. Ega siis ta hiljem enam ja asja ei saa või balletitantsija lihtsalt ei paindu hiljem ja. Viimane asi, kas on inimest olemas, kellel ei ole ühtegi, on? Ei ole, siis ta on juba diagnoosiga inimene. Kui üks neist on puudeid üldse pole, tuleks panna diagnoos. Kui me vaatame psühhiaatri diagnoose siis eksimatult võib öelda, diagnoos tugineb, sellel tal seda võimet ei ole. Aga terve inimese, terve lapse puhul tuleks neid kaheksat võimet tähele panna ja võimalusi. Aga nad on kompensatoorsed, kui ühes kohas on üks tugev, teine kõrval või pruugi tugev olla. Tüüpiline õpetaja, toa tüli õpetajate vahel tuleb matemaatikaõpetaja õpetaja tuppa, ütleb, et, et see Juku on üks igavene lollpea, mitte midagi, ta ei taipa. Ma olen talle kolm korda rääkinud, ikka ei kuule. Võimelisus õpetaja kihelkonnas õpetaja tõstab isa, mis sa räägid, sa kooliga KDK pois, kus on sinu matemaatikud, diplomid, tema diplomid on terve sein täis. Ta püks näeb last väärtuslikuna oma andekuse realiseerimise seisukohalt. Teine tobuna oma professionaalse kritismi, seekord vaadates selle andekuse puudumise tõttu. Ja niimoodi teeme elus väga palju järeldusi üheande olemasolu või puudumise tõttu, teeme tema kohta järeldusi. Taipamata, et need on kompensatoorsed. Lobamokk, kes kogu aeg räägib, tegeletud rääkimiselt, andekas, kuigi tüütab meid kõiki. Aga samal ajal võib tarveteks orienteerumises puudu jääda, ta räägib ja räägib, aga ise ei saa aru, kus ta on, pea kõrvad laiali ja jookseb sihitult ringi nagu lastele pahaks paneb. Ma tänan, Tõnu Ots ja kohtumiseni järgmisel neljapäeval.