Jätkame juttu psühholoog Tõnu Otsaga ning tänaseks teemaks on inimeste võimed. Öelge, palun, kas kõik inimesed on oma võimetelt võrdsed? Tegelikult ei ole, me oleme kõik ühelt poolt isiksused ja see loob väga palju erisusi meie psüühilisse pinnale tusse, aga täpselt samuti on ka meil meil erinevad võimed. Praeguse koolikorraldus häda ongi selles, et õpetaja kujutab klassis istungitel seal 10 või 20 või 40 last, kes tuleb kõik üks sarnaseks muuta sest me oleme väga tugevalt ikkagi õppekavakeskne kool ja õppekava nõuab kõigi lasteni tuleb siia õppekavas peituv info viia ja töödelda ühesuguseks. Noh, umbes nii, et tuleb teda kandilised lapsed ja kolmnurksed lapsed. Aga kõik tuleb lihvida ilusateks, piljardi munadeks. Mõni oli huvitav, aga mõni ei ole. Ja keegi pole kuskil öelnud, et milline mudel siis see kõige parem on, kas me peame olema kõik ühesugused unifitseeritud ja kui peame, siis kes ütleb, missugune võib-olla õige, mitte piljardimuna või kanamunakujuline inimene hoopis ja seda lihtsam aru saada, kui me arvestame, et mõni nimi ei anna kindlust lihvida. Praegu lähtub arengupsühholoogia kunagi hoor partneri loodud sõnastatud intellektide teooriast ja me oleme selle nagu üle võtnud ja oleme selle teisendanud, nüüd lapse erivõimete loetelux inimesena oli ära peidetud kaheksa võimet, millele kõik muu tugineb. Need on baasvõimed omakorda, palju alavorme. Ja liitvõimed on siis andekus ja inimesele teadvustatud võime muutub eelduseks, kui me ütleme, et sul on see võime, siis see sinu teadvus peab muutuma eelduseks, ehk siis kohustus see realiseerida. Paljud ei tea elu lõpuni, et mis on minu tegelikult võimed või veel hullem on see, kui avastad kõrges eas, issand jumal. Ma ei teadnudki, et mul on arhitekti võimed, näiteks et mulle meeldib joonistada maju ja kavandada ja mõte neid ruume, missuguse võiks olla ja näiteks seal mõni avastab karaoket laulda siis hoopis muusik olla. Selleks on nende võimet tundmine ja teadmine on koduse kasvatuse oks, vähemalt obligatoorne koolis ei ole veel tunnid tehtud võimete järgi, tegelikult on neli tundi toetavad ainult lapse võimeid. Ehk siis pooled neist kaheksast võimest nende jaoks eraldi tunnid olemas, aga need on siis muusikaõpetus, kehaline kasvatus tähtsamast peal, kuigi see pole ka päris aus niimoodi ütelda, üks, üks võime tähtsam kui teine. Esimene on siis loogika või matemaatilised võimed. Loogika tähendab seda, et laps teab, miks midagi tehakse, põhjus-tagajärg seos? Kui ma nii teen, siis juhtub nii juhtu, nii, mida ma siis tegin? Loogilised seosed näiteks et kas ikkagi kärbsepiitsaga Kõrbakul küll kärbest maha lüüa, aga kas kärbes teise laua peal kiviga tohib lüüa või mittesiduvaid tegevuse niukseid sama kussi poole, millise loogika loogika ei ole mitte midagi muud kui matemaatika rehkendamise pool või hulgateooria Supu täiesti loogiline asi. Kui laps ikkagi on düsoris meedik, et ta ei taipa loogilisi seoseid selle vahel näiteks, et lihtne aru saada paaritudes arvudes, nii et vastud õues kiviparketi peal üle ühe. Et need ongi siis paaritud arvud või vastupidi, paarisarvud siis üle kahe, et need on siis kolmega, jagunevad arvud. Sest et need on kõik loogilistes seostes. Loogika oli see mees, algas inimene, afili ei ole loogikat ja teine võime on verbaalsed võimed, see msn, teadvuse alus. Et me suudame ennast verbaliseerida endas peituv olukord teistele teatavaks teha endasse peituvat info saasteainete ja saad aru, see tähendab siis rääkimisoskust sinna juurde tuleb praga lingvistilised oskused testis kirjutamise lugemisoskused, mis on inimese juures küllaltki värsked inimkonna ajaloos. Aga rääkimine, et me ütleme sõna ja teine või seal täpselt samuti. See on väga oluline rääkimist õpetame koolis ju palju, õpime lugema, õpime jutustama, aru saama ja on lapsi, keeles on raske, neil on siis logopeedilised lapsed näiteks või siis kõne afaasiaga lapsed, kui tavaline laps, kes hakkab eilset filmi telekas jutlustama tagant otsast peale ja siis tuleb uuesti tagasi ja siis oli see nii-öelda vajab kõik segamini. Matemaatikat, õpetatakse Fligendamist. Rääkimis õpetatakse, kolmas muusika, muusika tegelikult väga tähtis, sest et see on peaaegu ainukene õppeaine, mis kasvatab empaatiat. Sest muusika, üks olevus on see, et me helide kaudu anname edasi oma meeleolu. Muusikal on muidu rütmi valjus ja, aga see, et muusikal on ka oma emotsionaalne tasand. Loomariigi Sai karjumisest inimeseks, teil emotsionaalsed helid, kurbus, õli, rõõmu helilt loomariigis viga kuigivõrd eristada. Aga muusika on väga oluline, on näiteks lapsi, kes ei tee vahet, missugune on minu Aarne muusika, mis oma soorne, muusika rõõmus, kurb muusika. Aga see lapsuga elus selline ta keerab kassi saba sõlme ja, ja gaasi Kreunemisest, Arukask, Raunoga rõõmu pärast või valu pärast. Temani pole jõudnud muusika eripära, et see kandma endas. Selle helide emotsionaalset poolt ja neljas õppetund, mis koolis olemas on, tugineb võimetele, mille nimi on käelise ja kehalise koordinatsioonivõime. Loomariigist tulles oli veel oluline kehaline koordinatsioon oskus joosta ja põigelda õues kõrvale. Inimeseks saades tuli sinna juurde veel käeline koordinatsioon, kui meie suuraju poolkerade koor hakkas arenema ja meie sõrmede liigutamist juhtima. Ja, ja nüüd me oleme jõudnud olukorrani, kus me oleme bioloogilise, maailma kõige parimate manipolatiivsete võimetega, kus meil on käed väga liikuvad. Tuletage meelde seal viiulimängijad, klaverimängijat või veel veel enam seal lõõtsa mängijaid, kus ühe käega teed ühte või teist teist hoopis tirid ka veel seda lõõtsa. Ja selle jaoks on kadunud olemas alates kehalisest kasvatusest ja tööõpetuse välja ja kool arvab, et nendes on küll aga tegelikult on veel neli, neli võimet mida lapsi enda juures tähtsaks peab ja mida me, kui kool seda ei paku, siis ta realiseerib tänaval. Erivõimetest, mida koolis ei arendata, räägime me edasi juba järgmisel neljapäeval. Aitäh, Tõnu Ots.