Täna räägime sellest, kuidas Hiina keisririik kasvas vabariigi kaudu rahvavabariigist sõnadega vaatame Hiina ajalugu 20. sajandil. Kõigepealt ütlen nii palju, et Hiina riike nimetati dünastiat järgi ja see viimane Hiina riik Hiina Vabariiki oligi sisuliselt Maniude riik ehk hiina keeles tsingi riik. Ja see sai alguse 1644. aastal, mil mansikud vallutasid Hiina ja kuulutasid enda pealiku Hiina keisriks. Mansud olid tunguusi keeli kõnelev rahvas väga kaugel hiina keelest oli nende keel ja religioosses mõttes nad olid mitte Hiina budistid, Tiibeti budistid ja seega olid nad väga palju seotud ka Tiibeti kõrgvaimulikud ega ning nende rahvaarv oli muidugi väga palju väiksem iirlaste rahvaarvust, aga kõik kõrgemad kohad olid reserveeritud Mansudele ja sõjaväe kõrgem juhtkond olid kõik jõud ja seega nad kujutasid endast nagu härrasrahvast, kes valitsesid hiinlastele ja muidugi hiinlaste seas see asjaolu eriti meeldiv ei olnud ja neil oli pidevalt tahtmist Mansudee dünastiat hävitava. Aga see õnnestus alles alles 1911. aastal, mil hakkas peale Hiina revolutsioon ja lõppes 1912. aastal, mil siis kehtestati Hiina vabariik, aga ütleksin seda nii palju, et veel kord enne, et mantsivad, erinevad oma omaga üldiselt käitumiselt väga palju hiinlastest, sest hiinlased ei armasta piima. Hiinas on põlluorjad Mantšenkonnaga karjakasvatajad ja sellepärast piim on neil väga tähtis toit. Hiinlased armastavad sealiha ja kala maitsvalt. Armastava armastasid jälle jälle loomaliha, lambaliha piinlased armastavaid tihedalt üksteise kõrval elada. Nad on harjunud kollektiivsed inimesed, oma loomus vabad inimesed, nemad on harjunud elama indiviididele üksnes kaugel, täpselt nagu Mongolidki ja tiibetlased ja seega need rahvad oma olemuselt hiinlastest väga palju erinevaid ja ma ütleksin, et meie olime rohkem Mansude mongolite tiibetlaste moodi kui hiinlaste moodi. See selleks. Ja see vastuolu siis ja teatud vastikus, mis oli hiinlaste seas mainsude suhtes, see siis lahenes, sellega dünastia kukutati ja üks suur mees, kes oli, võtame selle seotud oli sunniia CN. Hiina haritlane, kes oli väga palju õppinud ja rännanud läänemaades, kes oli, oli sealt võtnud selle pisiku sisse, mida hilisemas Hiina rahva valas, ei sallitud ja mida Eestis ka praegu, ma olen nagu aru saanud eriti eriti sallida seal see tahtmine olla demokraat tahtmine see, et rahvas saaks tõeliselt vaba olla. Mina seda väga sallin, aga, aga ma olen praegu loen delfi kommentaare, seal tuleb välja, et ega eriti ei sallita seda, kui inimene tahab olla demokraatia demokraatiat levitada. Ta tõesti tahtis seda teha. Pärast seda kuulutati ta hajutiseks Hiina vabariigi president, moodused, Hiina vabariik. Aga võimu haarasid igasugused kindralid ja väepealikud ja tekkis väga segane aeg Hiinas ja, ja Sonia tsensuuri ka juba 1925. aastal. Nii et ta ei saanud seal oma mõju rakendada eriti olles tema järglane Shanghai Shi ehk check-check-kahekümnendate aastate lõpul, siis ühendas Hiina uuesti Sis ühtseks Hiina vabariigiks ja viis pealinna üle Pekingist Nankingisse ja hakkas tegema juba suuri vorme läbi viima ja oleks need reformid kõik õnnestunud. Siis oleks tõenäoliselt tegemist olnud väga hea Hiina riigiga, aga õnnetuseks tungisid jaapanlased Tiinale kallale 1937. aastal. Oma maailmavallutuse plaanides ja 1937.-st kuni 45. aastani toimus Hiina-Jaapani sõda, kus Hiina vabariiklikud väed said väga suurte Patuste osaliseks. Jaapanlased vallutasid suure osa ranniku Hiina rannikualadest. Ning kuigi jaapanlased lõpuks sõja kaotasid, oli sellega Hiina Vabariigile antud surmav löök. Ning enne seda Hiina kommunistid küll toetasid. Kuid kui sõda lõppes ja Nõukogude väed ju teatavasti vallutasid kõik jaapanlaste territooriumid, mis asusid Kirde-Hiinast ei saanud ega mandžuuria, siis nõukogude liit Ta andis kõik relvad kommunistidele, mis ta sai jaapanlaste käest, andis seda iseenda poolt abi Hiina kommunistidele ja Hiina kommunistid 1949. aastal. Siis sundisid Hiina vabariiklikud jõud taanduma Taiwani saarele ja kuulutati välja Hiina rahvavabariik, mis on juba olemas peaaegu 60 aastat. Ja seda tasub alati tooli. Ta ei tohi unustada, et Hiina rahvavabariik ei ole kestnud aegade algusest, vaid on kestnud alles 59 aastat. Järgmisel aastal saab 60 aastat.