Kui meil oli kolmandal oktoobril Estonia kontserdisaalis au koostööd teha mina, kes ma kandsin seda Roman Toi autorikontsert, Eesti raadio kolmandasse programmi üle, siis ma ausalt öeldes nautisin seda kava, ma tean, et selle on Roman Toi ise kokku pannud. Ma imetlesin seda, kuidas tekstid ühe laulu tekst haakus teise lauluga, kuidas ühe laulu muusika täiendas teist. Kas teil seal Kanadas ongi selline kontsertide koostamise printsiip, et kõik peavad haakuma nii muusika sõnad et kontsert tervikuna annaks autori südamed, uksed ja mõtet edasi? Kõik suunad on tegelikult lubatavad. Küsimus seisab selles, et milleks ühte kontserti korraldatakse, ütleme niiviisi, et ma korraldaksin ühe kontserdi Agera helitööde tutvustamiseks. Siis muidugi vaatame, kuidas antud varandusest oleks võimalik kogu seda sündmust nõnda korraldada. Tagera terve Vikerkaar loomiku, Vikerkaar oleks tutvustatud. Ma ütleksin, et mööda läinud kontserdite kõige parema kriitika ma sain ühe inimese käest, kes mulle helistas ja ütles, et et ma olen varem ka autorite kontserdil. Lausa üllatas ja see oli nii lähedane inimene, tema julges oma suud pruukida. Et mis mind seekord eriti üllatas, et see ei olnud nagu ühtne või niisugune ühesugune ühe inimese looming, et seal oli stiili poolest igasuguseid meeleolusid ühest ühest äärmusest teise äärmuse kui ütelda forte fortepiano, pianissimus, tempudest rääkimata. Teine moodus on, see on nüüd ühe autori kontserdite Achilleuse kand ka hõlpsasti. Ja seda, Ma püüdsin valvata. Teine moodus on muidugi nagu näituseks ütleksime, nii et ma tahan teha turundus ja see plaan, mul on. Veljo Tormise 60 aasta sünnipäeva kontserti siis on ka ühe autori kond, kuidas oleks seda võimalik mitmekesistada täpselt samad tehnikaga nagu see toi kontsert sai tehtud kaks erinevat kooriheli ja veel üks soolohääl või sooloinstrument. Nii et ühesõnaga, need värvid, millega kogu kava esitatakse, iseenesest juba loovad ühe kuidas ütelda Vikerkaare vile, mille jälgimine on värskem igaühest episoodist teise kulgedes. Kolmas on kõnelda näiteks kontsertidest, kuhu me saame teha natukene, kus saaks teha kontserdite ajalugu. Mida ta on loonud sajandivahetusel, mida ta on loonud? 1920 kuni 1940 kuidas ta on oma laule kirjutanud 1940 kuni tänapäevani. Ja ma ütleksin niiviisi, et need laulud kõnelemaks koorimuusikast see haruldane värviderohke lilleaed kui hakata lehitsema Eesti kooriloomingus tänapäeval, mis siin Tallinnas, Tartus, mujal Eestimaal on sündinud? See värvirohkus on nii suur. Ma olen tõsiselt mõtelnud, kur hakata korraldama ühitama kontserdikavadest, kus me räägime ühest värvist see värv võib-olla ütleme loodus, kus me räägime teisest värvist, ütleme, see on maakonnad. Kulla ära, need võimalused on tohutud. Istu maha ja mõtle, mis see käib minu enda kohta. Missuguse nendest võimalikest võimalustest te järgmisel suvel oma Estonia kooriga meile ette toote? Tuleval suvel Estonia kooriga eraldiesinemise küsimus on praegu. Ebamugavas situatsioonis ja see situatsioon seisab, tekib sellest, et me eelkõige tahame olla väärilised laulupeo ridades lauljad. See asetab meile loomuliku vastutustunde osas niisuguse ulatusliku valmisoleku vajaduse. Et meie eeloleva terve talvise suuni rakendame laulupeo kava kui sellise õppimisele. Edu teile sellel samal ajal me tuleme laulupeole laulma ja ma olen täitsa veendunud, et see laulupeole laulma tulemine on kvaliteedis, mida laulupeo korraldaskond eeldab, jootab Me toome Ants Üleoja. Katsuma ja lugema. Samal ajal Me tuleme Eestimaale ka kui sünnimaale ja peale laulupidu praegu, nii nagu me kaheksa siin mikrofoni ees üksteise vastu naeratame, on olukord niiviisi, et minu lapsed tahavad natukene oma sünnimaad näha. Selge see ja meie valgume otse peole, laulupeo lõppemist mööda maad nii laiali. Et me saame kolme inimesega, võib olla Viljandis nelja inimesega tartlase viie inimesega Tallinnas ja 25 inimesega Kuressaares kontserti anda, selge jäi ta meile, seda entusiasmi eeldaks. Mitte vastupidi, see on väga meeldiv, aga mul on meeles selleks fakt. Kui me torantas lindistasime suvel muusikalist tundi siis ma küsisin, et kui te tulete Tallinnasse, mis te endale siia kaasa tahate võtta? Ma küsisin seda ka sadamas. Aga ma ikkagi ei saanud seda vastust, ma olen niisugune. Põikpäine. Teie lubasite tol korral, et te toote siia vähemalt kaks puuda oma arhiivi. Kas tõite ja eluaeg on mind tuntud ulakate lubaduste tegijana? Ei, see lubadus jäägu maksma. Minu õnnetus seisab selles, et ma jõuan veel oma jala pääl kõndida. See õnnetu, kui see aeg saabub, kus mul on aega arhiivide kallas kallale tööle minna, siis ma kindlasti täidan oma lubaduse. Ei kuule ära, ma olen oma arhiivi kallal töötanud ja see on nõnda kujundatud, et mul on kolm eksemplari igast dokumendist originaal pluss kaks koopiat fotokoopiat nõnda viia, üks nendest on mõeldud niikuinii eestimaale. Aitäh ette, 24.-st septembrist kuuenda oktoobrini on peaaegu kaks nädalat, tegelikult on ju see lühike aeg, aga küllap on ta üle hulga aja taas kodumaal olles piisavalt pikk. Mulje muidugi ei ole veel kõik settinud. Aga mis siiski oli see, mis kõige rohkem südant soojendas? Mis kõige rohkem meelde jäi ja mis ka kõige rohkem meelehärmi tegi? Meelärnima tegi ilmselt, et ma ainult kaheks nädalaks tulin. Mis kõige rohkem rõõmu tegi nagu ma kuskil olen kasutanud seda väljendust, mulle tuletati täna seda sõbralikult meelde, et ma olevat kunagi nii jaa-tavalt ütelnud, et ei tea, mis juhtuks minu lauludele, kui ma saaksin neid laadida niisukestesse kahuritesse nagu RAM ja raadiokoor. Ja nad maksid mulle selle hoolega kätte antiramm. Ja anti raadio koor ja need paugud, mis nemad minu lauludele panid. Need on jäädavad. Need läksid pihta, nii palju minu süda seda ootadel. Kas nüüd võib öelda siis nii, et nägemiseni 1990. aasta üldlaulupeol või on veel lootus vahepeal näha? Ei ole aga nägemiseni ka 1991, mul on üks lubadus juba selle aasta palka tegema tehtud. On see saladus? Ei ole saladusi, oleks ettekanne Käärikul arvatavasti ühel ühel seminaril kõnele maks natukene muusikast ja muusikavärvidest ja muusika tegemisest natukene kitsamal pinnal. Kui ma kuulasin seda kontserti, siis mul tekkis selline sisetunde küsimus, et miks seesama lühikantaat sina suudad, millega lõppes Estonia kontserdisaalis ja ka Viljandis ja Tartus. Kontsert ei võiks olla üldlaulupeo kantaat. Kas väliseesti laulupidudel on seda esitatud? On küll ja ja seda fantaationist vahel vahest oma 10 korda nüüd juba kaugetel maadel. Mis selle kantaadi loomise ajendiks oli? Sõna mida see tore meeslaid olid teinud ja see oli üks põhjendus üle Eesti rahva tähtpäevale. Ilmselt sõna ongi Roman Toi loomingus väga suurt rolli mänginud ühe või teise laulu sünniloos. Mul ei ole põhjust häbeneda fakti võiks ütelda niiviisi, et koorijuhti ja heliloojaid on väga suures mõõdus kahes kahes tüübis. Ühed kirjutavad muusikat, teised kirjutatud näitemängu. Ja muidugi helivokaalmuusikal kongle maratsiooniks kokkulepe kahe väärtuse vahel. Mina kuulun sinna klassi, kes sõnale annab väga olulise positsiooni ja ei kasuta sõna ainult muusika vabandamiseks, et vokaalmuusikat kirjutada. Vastupidi, sõna määrab minule nii palju, kui ma suudan ühe helid, välimuse, sisu, mõtte ja terve vormi kontserdiga. See oli selline väike kõrvalpõige vahele lõikamiseks. Aga kas siit nüüd ära minnes jääb südamesse ka midagi kripeldama või midagi peaks olema teisiti, välja arvatud see, et see kaks nädalat jäi lühikeseks. Mind ootab nelja päeva pärast Estonia koor, kes esiteks kõik ära kuulda, mis siin juhtus või juhtumata jäi, mida oli väga vähe. Ja kolmandaks, kuidas me nüüd siit edasi läheme, et me tõesti saaksime täieõiguslikud ja laulupeo laul, laul laulufrondi liikmetena tagasi tulla? No ma soovin teile ja teie pojale ilusat kodu reisi. Palun tervitage sümpaatset Estonia koori. Ja kohtumiseni. Nagu ma täna trammikoorile ütlesin, kui hakkasime sealt tulema, et kui enne ei näe, siis kohe järgmine kord.