Suvi on läinud, suviti tunneme kõik suuremat lähedust oma maaga ja mullaga. Suviti on mõnelgi meist häid süvenemis hetki raamatusse. Saatesse räägivad neid lugejakriitik ja kirjanik. Kõigepealt Aime Hansen, luulehuviline tüdruk, kellest sai tänavu suvel kirjanduse üliõpilane. Mina just see suvi, nagu avastasin Eesti looduse enda jaoks uuesti ja minu meelest Eesti looduses on igal pool tohutult ilus. Mingi mõistatus on minu meelest Eesti looduses nagu millesti tahaks tungida, aga mis sul ei avane, sa võid lõputult mööda igasuguseid metsija väljasid, olgu taga sellest jagu eest see hoiabki sind pidevalt tema kyljes ja minu meelest seda just kõige paremini liiv tabanud. Sa tõid ära just mulle raamatu laenuks enna luuletused. Ennu luuletustest otseselt loodust on vähe otseseid looduspilte, aga loodus on kahtlemata tema meditatsiooni taga. See Enno luule tõe otsimine või? Kuidas nüüd öelda tab Enno luules on looduse ja inimese teadvuse see ühtesulamise piir, koht, kus toimuvad tema luule tegelikud sündmused, tavaline igapäevane elu, nagu tema luules on selle mingi kauge kajastus, ainult aga loodus oma igavesti seadustega kõigi tema luuletuste taga. Või kui me võiksime siia panna ühe näite ja kuuletajaste luuletus, mis luuletus võiks olla siin kohapeal sinu arust? Tuleb meelde selline katkend. Üks lilleke õigseb ö tumedal raal. Ta juured on rohi ja valgus. Ta juured on kusagil allikamaal, kus Kreesil kord kullane algus. Ma tulen hilja, viimne teiste seltsis. Ei jõudnud varem laulu Vainule. Ta lillega pärga ehteks. Jäin ikka hiljaks iga võidule. Ma laulan üksi laulu muinasjutust, kus valgus maeti mulda võrsuma ja sellest hind ning sai inimese rinda. Ja igatsus, kui tuli tungija. Sa oled nüüd pähe õppinud, ise? Mul on nüüd ammu peas. Sellele on Anne Maasik väga ilusa viisi, teine laulab seda. Ja ma õieti minu Enno vaimustus või armastus hakkaski Vanemuise kavalehelt pihta ja nende luuletuste järgima, hakkasingi seda armastama. Looduse nägemus Kirjanduses kriitik Rein Veidemann arvab Võib-olla tundub see kummaline, et praegu, kus üldiselt oleme kõik jõudmas arusaamisele et oleme võõrdunud loodusest ja me peame seda kuskilt otsima hakkama siis niisugusel ehedamal kujul ei kirjandusest selle ka me ka päris kaugele ei jõua, sest loodustegelasena eesti kirjanduses ei ole minu meelest seisnud meie kirjandusloos kunagi esiplaanil vaid ikka on seotud olnud, kas siis mingi programmiga, kas tegelaste maailmaga üldse ütlen seda, et kirjanduse võimalused loodust kujutada ja kirjeldada on minu meelest napimad, kui seda on näiteks muusikali maalikunstis, kus on võimalus neid värve palju vaheldusrikkamalt edasi anda, sest kirjandus jõuab meelesõna kaudu. Aga sõna on juba mõtestamine ja selles mõttes muidugi on luule siin eelisseisundis, kui me üldse räägime loodusest meie kirjanduses, siis kõigepealt peaksime jah seda ehedalt kujul otsima luulest. Aga luuleski on tal olnud ikkagi oma programm ja oma tähendus täita vaeste kõige kaasaegsema pilgu läbi nisust puhast looduslüürika alguse leiame ja seda on ka juba kirjandusloos nenditud, seda leiame Villem Grünthal-Ridala luules jällegi tema antoloogiatesse kõik Santoloogiatesse pandud 1908. aastal kirjutatud kevade tunne, kus siis tõepoolest on see meeleolu. Tundub, et kõige tugevamini kujutada suudetud. Kui te nüüd üle kaasaega kohe otse tänasesse tulles, niisuguseid tundelisi looduse maalinguid luules kohtasin ma hiljaaegu lugedes ühe debitandi ingel taela luuletustes. Teistpidi nüüd natuke kõrvale läheb Ernst Enno luuletustes, kus, kus ilmub selle niisuguse puhtale looduselamuse kirjeldusi ilmub kõrvale see lisa väärtus, kaprogrammiline, ütleksin ma, kui me meenutame tema väga kuulsat ja mind alati südamepõhjani liigutavat luuletust. Kojuigatsus. Luuletus, mis algab sõnadega nüüd õitsvad kodus valged ristikheinad ja seostubki vahetult sellega, aga ikka tõuseb selle kõrvale midagi muud mis ei ole enam puhas loodus, vaid on ka juba meie ise selle looduse keskel looduses. Kui ta luules kord esineb, siis peab jääma alati veidi ruumi meie kujutlusvõimele. Kui ei anta loodust edasi täpselt tema üksikdetailidesse osas on tõepoolest siis loodusel eesti kirjanduses alati olnud kindel seos tähendab valdavalt nii palju, kui minu mälu ja kogemus ei peta. Ja see on seos igasuguste tööde ja tegemistega. Seda niisugust tihedat inimesega seostust on ka hilisemas luules nüüd näha. Kui nüüd jälle põikena tagasi tulla, tuli mul siin meelde Hando Runneli luule, kas ei, võtkem see ja tema kuulus luuletus, üks naine lehmaga läks üle mäe, kus meie ette tõuseb see niisugune Eestimaa looduse tavaline pilt, aga sealjuures on ka naine ja sealjuures oma lehmaga, nii et alati seotus. Ja siin siis muidugi jääb jälle suureks, näiteks Tammsaare olen, olen vaadanud tema neid peatükkide algusi siis ikka leiad sa sealt mingite tööde kirjeldusi, olgu see siis viljalõikused või olgu see siis heinategusid, teinud tegu või või karjamaa või siis soo kuivendamine. Ja niisuguseid näiteid võime leida paljude teiste prosa instituudi juures. Võib-olla, et impressionistliku vool eesti kirjanduses ütleme tagasi minna kirjandusloos sajandi algupoole, seal võime kohata niisugust, kus ta loodes asub iseseisva tegelasena. Siin torkab mulle võib-olla ja mõni Tuglase novell pähe, no kasvõi see suveöö unenägu Felixi armastan ja sedasama Felix Hormusse, nagu mina õppisin ülikoolis, siis meile osutati kahetse Felix Ormisson ise. See tegevuspaik on tegelikult Lõuna-Eesti maastik, kuigi peaks nagu kujutatud olevat mingi kauge. Paik, kas teie kui kirjanduskriitik teoreetik olete nii vaba vahel oma elukutsest, et noh, et kui te näiteks ka liigute kusagil Eestimaa looduses, et teil lihtsalt meenub või hakkab kumisema helisema mõni koht, mõni rida kuskilt kirjandusteosest, lihtsalt kui tuttav, armas asi, mis elustub selles samas looduselamusest näiteks. Jah ma julgen ennast lugeda nende kriitikute kilda, kes leiavad, et kirjanduse igasuguse tõlgendamise eeldus peab olema meeleline kogemus. Ja, ja seetõttu on tõepoolest olnud neid hetki, kus elad läbi kirjanduses kogetu jälgides mõnd imekaunist pilti, meelt haaravat, meeltülendavat pilti loodusest, siis tõuseb tõepoolest mõnikord võrdlus pähe. Siin pean tunnistama, et sügavamad assotsiatsioonid Eestimaal ringi käies ja rännates on tekkinud ikka nende luuletajatega, keda üldse meie luules on peetud, et Eestimaa keskkonna kujutajateks olgu jällegi osutatud Juhan Liivi, leia Runnelileja ka Kaplinskile. Jaan Kaplinski ka kõnelema sõitsin Tartu ja Võrumaarajale. Siin lähevad selle pere suved. Jaan Kaplinski viibib siin pikema osa aastast kui mõnegi linlase suvepuhkus. Mis sind siin hoiab? Ma ei oska niisugusele asjale päris selget ja lõplikku vastust anda. Kuigi ise olen selle üle mõelnud, olen, tähendab seda, et ju vist siis inimesed erinevad on inimesi, kes ka südasuve on linnas. Eks tahavad seal olla ja kas tunnevad seal ennast hästi. Aga minul on Lenna elu olnud mõnes suhtes ja mõnel ajal aga koormav. Ja ma lihtsalt rajal mingisugust aega oma elus Holla linnast ära. Mida ja tähendab see ära tähendab põhiliselt seda, et ei oleks nii palju laiuti kontakte, nii palju laiuti suhtlemist, nii palju muljeid läks, linn ollagi tekkinud ju kauplemiskohana soome keeles kaubungi on lenn, tähendab, kuna ütleme kaubakoht valla ja selles mõttes lenn pakub tohutu palju sa tahes või tahtmata haarad seda tohutu palju, et enda, siis ma ei suuda seda aga pikka aega teha, ma tahan sulle palju võtta kaasa kuskile vaiksesse kohta. Ja seal ta enda jaoks läbi töötada, omandada laiuti haaramise asemel tahaks haarata süviti ja mina ei saa seda linnast teha. See maastik siin on niisugune künklik ja vaheldusrikas. Siin on metsajõgi vist ka lähedal. Üks Ahja jõe lisajõgi seal Otepää kõrgustiku ääreala. Nii et mingis mõttes, kuigi ta on veel nii, mitte eriti kaugel, nüüd Kesk-Eestist aga siiski selle Otepää kõrgustiku tõttu midagi Lõuna-Eestile väga tüüpilist on siin olemas. Mis on siis Lõuna-Eestile tüüpiline, mis Põhja-Eestile sinu meelest? Kui loodusteadusest huvitatud olnud inimene, siis muidugi esimene mõte, mis pähe tuleb, on siis selle noh, kas Lobjane või, või mitte. Baas, see, mille vastu labidas kirka koksab või siis kuskil sügavamal, aga on seesama liivakivi. Kui ma nüüd ütlesin ennist Lõuna-Eesti, siis tegelikult peaks mõistma siiski Kagu-Eesti selles mõttes Kagu-Eestile, tüüpilised on need kaks suurt küngas maad Otepää ja Haanja kõrgustikul. Mida mujal, lihtsalt selliseid ei ole seal veel Karula kuplid ja muu sinna juurde need igasugused äärealad. Ja üks asi, mis minu jaoks on Võrumaale kuidagi eripärane, Anned nõmmemetsad sinna vahele mõned rabad. No see on minu lapsepõlve maa olnud sugulased Võrumaal, suguvõsa ise on sealt pärit ja need on nagu minusse sisse vajutatud nende esimeste muljetega koos Lõuna-Eesti niisugused nõmmemännik, kuid mida siin just nimelt ei ole, mille puudust ma kuidagi selgelt tunnen. Nagu mu naine tunneb merepuudust, mille ääres lapsena kasvalude suvitanud. Aga selles väikeses suve maailmas on sul ka mõni oma niisugune kõige tähtsam koht. Või on see see dendropark, näiteks? Dendropark on palju öelda, aga naine ikka narrised sa. Et sinu dendropark on need kõrge rohu seest paistavad teibad rohi laiali lükata, siis leiba kõrvale, heal juhul mõni puukene. Praegu on siiski asi nii palju paranenud, et enam rohu all Nad lausa jää kasvavad. Ma olen siin aegamööda istutanud selle 100 puu- ja põõsa. Ja püüdnud neid ka kaitsta, istutada on küllalt lihtne, kasvama lähevad ka päris edukalt. Aga edaspidine siis on need vaenlaseni palju mändidega põtradele samad vahekorrad ja neid, mis lihtsalt siin maja ümber kenamad, männid on, oleme püüdnud kaitsta. Siis näiteks tavalise heki kuuski võivad metskitsed näksida. Aga kits ei ole midagi, hoopis hullemat, sokk, mitmed nulud, lehised, kuused, vahtrad on ta mul ära koorinud, need mõned isegi surid täiesti ära. Põhjalikult vaatad eemalt, tüvi Valendanud jälle Sokeinud kallal. Õue peal on üks päris kena tamm. Selle tamme jah, me nagu mõtlesime, et istutame igale pojale tamme. Ja see on siis esimese otsimu tamm. No see on nüüd juba päris kena puukene seal. Suvel palavaga sai juba selle tamme all istuda, andis mingil määral varju ja meie kõige noorem Ellomaal kes just ühekuuseks sai selle Korb on seal olnud ka tamme varjus on seal maganud. Nii et esimese venna puu andis juba õele varju. Kama puu õele sai pandud pärn. Just hiljaaegu. Arvele. Mets on siitsamast ja kiviga visata. Metsa paari mööda läheb üks suurem, muidugi siin Otepää kõrgustiku mõõduga öeldud suurem soov, siin on kõik väga väike meniatuuris. Sood ja metsad. Ja selles soos, mis on nüüd juba kaske ja saab mändi, kuuske, täiskasvanud, üksikud kuremarjamättad siiski veel kannavad üksikuid marju. Seal on paar küngast soo, saarekest kahinat pisikest ja nende peal on ilusad vanad puud, paar haaba, paar mändi. Aga mis mulle kuidagi eriti hingelähedasem on millegipärast kadakad. Võib-olla kõige suurem ei olnud mõõdulinti kaasas, sama diameeter võis kuskil nii 40 sentimeetri ümber olla, temal on veel eluvaim sees. Aga ühe kuivanud ma tõin ära ja ma tahaks sellest saagida lauakesed teha kas mingeid soolavakka või papp. Kadakalõhn juures on. Aga need igasugused kadakad, see väike küngas, Soosaar, seal vaikne ilm pilvealune ja ümberringi suur vaikus. Nende üksikud põlispuud seal üks kaheharuline kuiv kask. Ja see ongi kõik, aga see kõik kokku on minu jaoks, nad on väga eredalt puhtalt silmade ees. Ja see on koht, kuhu ma alati tahan memme istuda mõne kännu peale, lihtsalt olla seal niisama. Maastik vajutab jälje ja lapsepõlvemaastikke kannad kaasa, aga kuidas mõjutab see kirjaniku ja kuidas mõjutab segalugejat, võib olla. Kas on nii, et kirjandusest otsin mulle tuntud ja armast maastiku kirjeldust, sai hoopis vastupidi, otsin eksootilisemad huvitavamat ja teisest küljest, kas see, kust inimene siis pärineb, kas mere äärest või sügavast metsast võiks loova inimese natuuriga oluliselt ühe- või teistsuguseks muuta. Seda arvatud ja arutatud, aga kes seda täpselt teab? Ma usun, et lapsepõlve mulje, et need esimesed elamused, kus sa võtad vastu midagi, mida sinus veel ei ole. Et küllap need määravad, selle järgi kujunevad mingid arusaamad sellest, mis on mets, mis üldse on maastikke, mis seal nagu peaks olema, mida sa saad hiljem ka otsid. Aga mul on tunne, et et kirjaniku vahekorrad, selle looduse maastikud on ikkagi üsna keerulised. Minu jaoks. Eksootika on asi, mis mis ei ole nagu loodus. Ja üldse ükski asi ei ole. Milline see minu maastik siin on kahtlemata polümne eestlasele oleks ääretult eksootiline, niisama nagu tema korallisaar menule. Aga kui sa kuskil kasvad, elad pikemat aega, siis Seksootilisus kaob. Ja minu meelest see ei ole mingi tõsine kaotus, isegi seda sa ei oska enam öelda, kas see on ilus või veel vähem muidugi põnev see maastik. Kui sa siin tööd tead ja oled ja elad, siis ta saab koduseks. Ja mis kodusus on, seda ei oskagi enam sõnadega seletada. Ma arvan, et meie oma kirjandusest leiame ikka kõigepealt need maastikud ja need looduse pildid. Tuttavad kuidagi on. Kui me näiteks ei tunne, noh, sookurg ei ole näinud nende häält, kuulnud sügisel uidanud mööda lagedaid, põldusid, kureparved peatuvad rabal neid kuulnud loovutavat, ega me siis ei mõista kõike seda luulet ja proosat, mis nende kurgede ümber käib. Looduses tuleb meelde, aga ma ei ole tervenisti peas, on Gustav Suitsu read midagi ojaga, teine Viherusse koltal vilgatus Iherus. Seal selles on midagi lõunaeestilist muidugi, tiherused, mida forellid, mida ma lapsena ise olen Ahja jões vaadelnud Filksamas ja pääsusilmad, mis seal veel on ja vot seal on kuidagi kõik väga tuttav ja seal on ta lapsesilmadega nähtud. Need lapsepõlvepildid, mis ta on pannud enda jaoks nagu toonud välja sealt mälulaekast, värskeks luulendanud. See on midagi, mis mul on kogu aeg niimoodi meeles kumiseb ja kindlasti on, on igasuguseid Bernard Kangro katkeid kes on meie luuletajatest nähtavasti kõige rohkem just niukseid väga konkreetseid loodusepilte pannud luulesse ega vähemalt lüürik küll jääb üldse kirjanik, kui ta ei ole loodusteadlane, ei muutu selleks. Vahepeal ei kirjelda siiski mitte loodust paljalt, vaid ta kirjeldab inimese vahekorda loodusega. Ja ma mõtlen, et see maastik, mis Juhan levile oli niisugune noh, kuidas seal sünki muremõtetes, et seesama maastik võib teisele inimesele olla sootuks teistsugune. Järelikult on üldse raske öelda, et see on see üks ja see sama. Ja kas Eestimaal leidub iseloomulik, et metsa muremõtetes või selles metsas uidanud lapsed, kes seal kelkavad küll näevad, et nagu minu oma siin nüüd just vaid mõlemat viisi näha ja selle tõttu on paati tegelikult rikkam, temas on need võimalused sees olemas, kuidas me temasse suhtuma. Ja inimese vahekorrad on mitmesugused, on loodus lihtsalt taustana. Umbes nii, et ma olen armunud ja siis siis kõik ümber õitseb ja heliseb jah, või kui ma leinan, siis, siis on mu ümber tummad, vaiksed kuused ja kased on oksad pul lasknud, see on asi, mis on omal ajal luules nii kangesti üle pruugitud, seal väga niisugune minu jaoks natuke liiga egotsentriline või. Sa paned terve loodus endale kaasa tundma, minu meelest pigem lase loodus endal läbi. Oh, tulla midagi, mis looduses tõepoolest on ka inimliku läind rõõmude ma siiski Ta ei tunne, selles mõttes on mulle väga lähedane ja ma olen ise hirmus palju õppinud just Jaapani ja natuke ka vanast Hiina lüürikast. Seal püüti selline inimlikkus välistada. Kuigi inimlikkust välistada ei saa, pole vajagi. Aga seal ta tuli kuidagi süvenemis, aste, loodus oli lihtsalt suurema, ütleksin ta ei olnud enam taust, vaid ta tuli, ta tuli väga lähedale, selles mõttes jaapani haiku. Seal on üks niisugune väga väga tiivne kohtumine loodusega kus nagu subjekti ja objekti iialgi kaob ära, see on üks niisugune tervik. Tervik, väike maailm, üks hetk siin ja praegu, mis on tabatud kus igal on oma koht sellel luuletajal ja sellel maailmal. Kusjuures ei õigena mõelda, et maailm ümbritseb teda, vaid pigem võib öelda Tema on üks osake sellest maailmast.