Mul jäi kuidagi meelde see, mis te eile ütlesite pärast etendust, et ega meie ise näitlejad ei näe ju kunagi kõrvalt ega ei ole võimalust kunagi kõrvalt näha, kuidas see välja paistab ja kuidas see kõik tundub vaatajale. Aga teie ja seda, mida te kavatsete ja tahate anda vaatajale teie koos lavastajaga, mida te olete tahtnud vaataja jälle ei tea seda, mis teie sees on toimunud, enne, kui see tükk valmis saab ja ja missuguse mõtlemise ja vaevateega see on valmis saanud. Kas nüüd, Marta roll oli sedalaadi, mis väga piinarikkalt ja pikkamisi valmis sai või tundsite kuidagi väga järsku ennast selles et olete leidnud? No sellest on nii tükk aega tagasi, kui ma seda lugesin. Ja väga sageli on asjadega, et sa ei oska neid seletada ja sa ei oska isegi ütelda ja analüüsida, mis huvitas, vaid on mingisugune ei oska ütelda instinkt, mis registris tellib mingisuguse niisuguse räägi, mis sinus tekkis, kui sa seda raamatut lugesid või seda teost. Ja ma ei oskaks praegugi lühidalt ütelda, mis on see, mis tõmbab Marta rolli juures. Sest kõik see tegu, mis ta teeb, on ju võrdlemisi raskesti seletatav selles mõttes, et seal on rohkem negatiivset kui positiivset väliselt. Aga see esimene stiimuli, aga praegu ma võiksin Martat kaitsta täiesti. Et ilmselt kuskil oli niisugune mingi ürgnaise elik õrn, naiselik. Aamasid rassism on selles naises selles mõttes, et naine, kes on loodud lapsi sünnitama armastama ja kui nüüd on leidnud inimese keda ta tõesti armastab, meeletult armastab ja mees teda ka. Nüüd ma rohkem ei tohi rääkida, sellepärast et tekib niisugune tunne, et inimesel ei ole tarvis enam tulla vaatama. Aga mingi niisugune väga inimlik. Kõik oli teda lugesin. Jutan kolbi näidendist, kes kardab Virginia Wolfi Pärnu Draamateatris Adolf Shapiro lavastusest, mis meie teatriühingu poolt aasta parimaks tunnistati ja kõneleb Marta rolli eest teatriühingu preemia saanud Linda Rummo. Mul oli juubelikirsiaeda, tegime piruga siis ta küllap vist juubilari vastu erilise lahkusega ütles, et noh kui sul tarvis on, siis ma tulen alati, tule, otsi ainult tükk, see oli just parajasti saamat ilmunud, mulle ta käepärast eestikeelne kirjutasin talle pühenduse sisse ja need tema samad sõnad, et kui tahad, siis tulen ja nüüd siis oligi aeg nii kaugele, et see oli tõesti kavas ja juhtus niimoodi, et ma olin juba teatrit vahetanud ja ta oligi Pärnu teatrisse pandud kinni ja siis ta enam ei ütelnud ka ära. Tema on omamoodi lavastaja, tema ei deklareeri midagi, kõige suurem võlu temaga töötada on see, et ta julgeb avastada näitlejatega koos. Ma pean seda õigeks. Ei saa olla, et üks inimene mõtleb väljaspool tegelasi ja näitlejaid, et välja mingisuguse lahenduse vaid et need inimesed avastatakse koos sageli lihtsalt lavastaja julge tunnistada, arvab, et seal ei ole sünnis v või või näitab teda rumalana või, aga mina pean seda loomulikuks. Et näitlejate koos sünnib roll. Töö juures lihtsalt otsitakse, kes on kes ja ühiselt ühiselt avastatakse ühiselt, leitakse siis tõesti eriti niisuguste raskete väga sügavalt inimlike ja tõeliste tükkide puhul. Kogu aeg avastatakse ja avastan vahel etenduste käigus, kas sealsesse mõtereci? No ma mõtlen, et mõtterisi peab olema alati, sest näitleja ei saagi teisiti. Aga see sageli, kui ei saa hakkama materjali liiga, siis tuleb appi kui välised vahendid ja võib ka teistsuguste täiesti mingisuguste, hoopis alguse ja muusika ja igasuguste teiste vahenditega, mida nimetatakse küllust, teatri omasteks, aga mina mõtlen, et, Siin oli olemas Aarne Üksküla, kes ka tundis huvi selle rolli vastu ja juhused langesid lihtsalt kokku. Ja nüüd on teda juba üle aasta mängitud kindlasti mitukümmend korda ehk. Kas võib olla, et ka mõni roll näitlejat tüütab palju mängimise peale. Aga see rai vist küll mitte. Tähendab tüütuma ta ei saa hakata selles mõttes, et tal on nii suured inimlikud varud. Et see niisugune intuitiivne töö käib edasi, mida me ise ei oska seletada ja märgata. Ja kahtlemata selle tüki õnnestumine oleneb ikkagi tegijate sobivusest. Tähendab mingisugune mõttelaad või huvisuund või vaimustus seda tükki teha, peab olema mesine. Minuga oli muidugi lugu natuke raskem selles mõttes, et ma olin tükk aega teatrist ära. Ja siis noh, lihtsalt hakkasin nagu Pärnus uuesti tööle ja selles minu niisugusel kuidas nüüd öelda, murrangulise eaga käivad ju kaasas kõiksuguraskused rest eemale jääd, siis on ka raske uuesti vormi saada ja minul oli muidugi tõeline hirm. Sest Aarne Üksküla on oma minu meelest loomingu parimas eas. Ja ja mul oli kohes raske mõelda, et ma suudan temaga sammu pidada. Siin peab sammu pidama, siin. Vastastikune töö jäänud 11 toetavad aga väga harnon nendest õnnelikudest partneritest, kes sind kunagi hätta jääda ja ja sulle naguniisuguseks kaheksa on. Et kui sa ise ei suuda, siis tema vaimustab sind niivõrd või aitab välja või või annab niisuguse moraalse toe, et töö oli väga lühike, niukene katkendlik saab kolm nädalat, eelmine suve vaheaeg või piruleri puhkus siis terve talve seisis, ei saanud teha. Ja järgmine suvevaheaeg tuli ta puhkuse ajast seda tegema edasi kolm nädalat, nii et niisugused omamoodi ebanormaalseid tingimusi selleks tööks. No ja. Ja Aarne muidugi oma lahtise ja andega läks edasi nagu tulejutt ja mina mõtlesin. Lihtsalt jään seisma oma mõttega, seejärel ei tule, tuli välja ja teised partnerid on sobivad ja meeldivad kuidagi. Nii et seda tükki on hea mängida. Aarne Üksküla sai George'i osa Eesti teatriühingu esimese järgu preemia. Missugused kokkupuuted olid Riia lavastaja Adolf Shapiro ka varem olnud? Jah, meil on ainult üks kokkupuude temaga, kui me käisime Ivanalinud Riias kollektiiviga ja siis medali pärast temaga kohtume tema ja tema näitlejatega mõningatega siis me istusime-vestlesime, see oli ainuke kohtumine, mis mul enne seda on olnud. Sest kui see töö lõppes Me oleme shop piirata, aga ta vist oli pärast sõitnud, siis ma läksin mere äärde, kõndisin päris hulk aega seal ja oli kuidagi väga-väga kurb. Pole nagu ammutanud sellist kurbust. Et noh, nüüd on see lõppenud, enam. Ei näe piilud proovisaalis Haatsemile mere leia poole tiibu, et veel temaga kohtuda kuskil niisiis proovisaali neljees, mis tema juures just mulle meeldis, ma ei tea, võib-olla isegi ma ütleksin, et ainsa ainus režissööri, kellest ma olen kõik aru saanud kõik vastu võtnud ja kõik, mis tema on andnud, on mulle väga hästi sobinud ja ja meeldinud seoses selle tükiga. Kuidas tema lähenes asjale, kuidas tema tüki lahkas kui juba niivõrd värske, sest on keeruline lugu. Palju jääb mõistmatuks esialgu, kui lohed isegi teist korda loed, aga temaga proovis vesteldes ja asja arutades sai asi äkki tuld selgeks ja kui asi on nii selge, mõistetav sisendatud pagana hea teha, mis üks tema voorus minu meelest on? Ta vaatab tüki, mitte mitte tekstipidi, mitte seda, mis seal inimesed räägivad, vaid seda, mis seal taga on ja see on mingi teatri algtõde, aga mul nagu selle unustanud sellele küllaldaselt tähelepanu. Aga teha, nagu just sellele pööras, põhitähele paneme, hakkasime äkki mõistma seda kõige huvitavamat, mis seal tüki tagant Sestav, mõistatuslik tükk tegi meile kuskilt selle tüki ülesehitusest see, kuidas ta jookseb, siit stseenid on peamised, millised vahepeal võib lasta kiiresti läbi. Narva teemet laseb mõningad stseenid nagu muuseas läbi, kuna need on niisugused ahela lülid, mis ühendavad kahte suurt tähtsat tähtsat nii-öelda käe näid raudu, vahelmegi kettikile, seketikene, seda me ei tohi mängida suureks, sest siis on meil kolme auguga raud, aga miks, mis sinna kolmandasse panna, eks ole, või veel rohkem. Ja see oli, praktiliselt ei ole ja see, kuidas tema lahkab tükki seal mingi virtuooslik, kus on siis minu meelest see nagu kirurg. On olemas kirurg, kes kulunud. Veerib, kuigi ta teeb seda hiilgavalt, aga temal oli mingi kergus virtuoosliku, selle asja lahkamise juures. Aga samas ei tähendanud seda, et tal selleks kõik kergelt tulnud seal näitab see, kuidas ta tüki õppimise juures tohutul sügavalt mõtles iga üksiku lause väljavõtmise koha pealt, kas seda võib teha või teha, see näitab see, kui raske see protsess ja paju seda närvi kulutas, ikkagi see, kuidas ta viimastel proovidel peaproovil kontrollitamisel ja esietenduse ajal palavikku jäi. Pinge on niivõrd suur, kuigi väliselt näib kõik olevat virtuoos kerge vahendid või millega seda, mida me oleme analüüsinud, seda, mida me stseenis põhilistame, väljendame kuidas tema neid leidis, et need võivad olla hoopis vastupidiselt sellele, mis tegelikult seeni On väljendavad seda paremini kontrastiprintsiibil. Seda, mida me tahame nii-öelda, ja need leiud on tema juures väga andekad, isegi lihtsalt Tavaliselt ei meeldi, kui režissööri ette näitab aga tema ettenäitamised mind küll ei seganud, seda väga palju pakkus ise välja eriti leidlik ja mul on see teretulnud, kui režissöör leidlik on. Ja ma mõtlen, et kui ma tõesti parem midagi välja ei oska pakkuda, miks mitte teha seda, mida tema pakkus. Aga ta muidugi näidanud, et ega kõike ta nagu jah, mitte puust, vaid andis nagu vihje sellele ja näitaski, õigemini ette selle vahendi põhjendatust ja seost sellega, mida me oleme analüüsinud. Et ega tegelikult paljud võtted siin minu mängus on, ikkagi saab piiralt pärid selles mõttes väga hea koostöö ja ma väga hästi mõistsin teda kuidagi. Miks kurbiga hakkas, pärast seda juhtub arm. No aga eks ta siis igakordsel etendusel tulevad tema sõnad ja suhtumised mehed ikkagi. Ja tulevad tööperiood üldse, see protsess oli, oli võib-olla isegi huvitavam, kui teda need mängida mängida on muidugi väga hea. Seda etendust, kui ta mitte liiga tihti ei toimu, sest ta on raske ja väsitav, aga aga mitte nii, et etenduse ajal ühe etendusega isegi kaks, kolm, võib-olla aga rohkem järjest juba läheb, läheb. Eriti selle tüki juures, aga siin muidugi on lihtsalt sattunud kokuga paaria tas võttagi, et, et on Beethoven, on Toscaneni, siis mängib iga instrument ka annab oma parima ja tegemist oli, on erakordselt hea näidendiga ja, ja erakordselt huvitava lavastajaga. Sisulise töö lausa lust. Hea on mängida ja ei ole raske mängida, aga kui lähed etenduselt koju, no see mulje ja mõtted on, mis ta tekitas, nii võimsad ja millegipärast minul tekkis tunne, et et küll võib-olla ikka raske mängida selles mõttes, et nonii, palju ved endast nagu välja panema selle õhtu jooksul. On ju selliseid etendusi kus nagu poolikult esinenud. Sellest jääb rahuldamata. Kui sa saad kõik välja panna, siis sa oled rahuldatud. Just selle tüki väärtusele etenduse väärtus näitleja jaoks. Vaatajate ja kriitika vastuvõtt vaevalt näitleja sellele teadlikult enne niimoodi kogu aeg mõtleb, kuidas see saab olema, aga kui siiski juba esimesed saali veed on näinud ja esimesed kirjatükid Kairimunud tuleb nagu tagasiside. Tavaliselt on nii, et kui ennast väga huvitab siis on niisugune usk, et kui nüüd see asi välja tuleb kui me suudame seda niimoodi inimlikult siiski tabada, et siis ta peaks huvitama ka vaatajat, mitte seda, et kõik üheselt aru saaksid, seda ei saa ollagi. Sest igalühel on oma nägemus ja tema püüab kinni seda, mis, mis temani jõuab. Ja on väga mitmesuguseid arvamusi ja ja kindlasti väga mitmesuguseid astmeid, kuidas seda vastu võetakse. Aga otsustades sellele järele, et kogu aeg on siiski niisugune pinev jälgimine, seda me tunneme, on arvud, on vaikus ja see lõppu minutit, mis siiski niivõrd vaikselt kuulatakse. Me kuuleme prožektorite kriginat. Siis ilmselt peab olema nii, et kõiki kuskil mingisugusel määral ka ühiselt haarab, mis nad mõtlevad, seda me ei tea, aga neil peab olema kuskil mingisugune niisugune tahe vastu võtet tekib niisugune vaikus, sest seal on kahtlane alati võib-olla ootan viis protsenti naeravad, me kuuleme seda. Aga on 75 protsenti, vaikib ei, ma ei võta vastu seda mängule. Või on vaikus, ühtlane vaikus, nisugune pinev vaikus. Seda näitleja tunneb ja seda lõpus on minu ülesanne andla kuskil mingi mõõt meil on. Aga mis puutub kriitikasse, siis kriitika on ju ka, iga inimene võtab omamoodi vastu, näeb omamoodi ja noh, me ei ole kuulnud nüüd tõesti palju peale Lilian Velleranna artikli aga kahtlemata ka iga kriitik olenevalt sellest, missugune inimene ta on, missugused on tema valusad kohad mis teda puudutab, kindlasti erinevalt, näeb. Ühe teatriühingu kriitikapreemia pälvis Lilian Velle rändkõnealuse lavastuse analüüsi eest sirbis ja vasaras. Heade lavastuste ja näitlejatööde puhul meid ei pahandanud materjali nägemise omapära, originaalsus lavastajat ja näitlejat tohivad interpreteerida kirjandust omamoodi vastavalt oma maitsele ja mõtteviisile. Vaidlused vaatajate hulgas tekivad umbes samal printsiibil. See tähendab miks ei tohiks sedasama. Kaasalopaataja lavastaja ja näitlejatöö suhtes tähendab seda sama erinevat nägemist omada. Mida huvitavam, rikkam lavastus, seda rikkamad võivad olla tõlgendus, nüansid. Iga vaataja nagu kriitiki otsib lavastusest vastust neile küsimustele mis teda elus huvitavad. Aga elus huvitavad erinevaid inimesi. Erinevad probleemid ja nende hinnangutki nähtustele on erinevad. Danske on öelnud, et inimkond pole veel kaugeltki jõudnud säärase täiuseastmeni, kus kõik inimesed katsete ja ühesuguse mõistusega olenditena lepivad kokku omavahel arusaamise kohta tõelise ja väära, õiglase ja ebaõiglase, seadusliku ja kuritegeliku suhtes. Ja José tema väide maksab tänapäevani. On väga kahju, et sellest lavastustest on nii vähe kirjutatud. Niisuguste lavastuste puhul peaks muidugi ilmuma rohkem kriitikat et kuuleks-näeks vaatajal oleks võimalus otsustada, milline kriitik näeb, tõlgendab antud lavastust tema moodi, sest et iga vaataja tunneb rõõmu sellest, kui ta kui ta näeb või kuuleb oma mõtteid hästi ja selgesti formuleerituna. See ei tähenda sugugi, et me kriitikat seda hästi oskame, aga noh, või vähemalt püüame selle poole, mis näiteks mind huvitaks vägagi, kas Chia Martat võeti ligilähedaseltki vastu selliselt, nagu nad mulle näisid kas ja millisel määral ajuti üldiselt Üksküla George'i vastupanuümbrusele ja tema vaimule kuivõrd ei vasta või vastab üks küla George sellele kujutelma ala, mis on temast Martal kuivõrd ja millistel motiividel ta tegutseb. Kui suur osa tema tegudes, mis kohati minule näisid lausa protesti puhangutena, on teadlikkust, kuivõrd intuitsiooni. Aga lavastuses on teisigi momente, mis võivad jääda segaseks. Võivad jääda nii kahe kaheselt või mitmeselt tõlgendatuks, aga mille puhul on siiski huvitav kuulda või võrrelda oma arvamust näiteks kuivõrd on Sootš kunstnik kuivõrd on hea või halb, andekas või andetu see raamat, mille ta kirjutas. Marta seisukoht on, et see ei olnud hea teos. Aga kuidas me võtame seda vastulavastuse seisukohalt, kui ta jääb ka lahti mõtestamata lõpuni ta ei sega ja ta temas on mingi selline saladuslikus mõistetuslikus, mis, mis loob erilise atmosfääri ja mis on huvitav ja sellegipoolest on puit, oleks huvitav seal sellelgi teemal vaielda. Aga ega see saanudki võib-olla nii konkreetselt selgeks, võib-olla ta siis oleks jälle olnud ebahuvitav, sest võimalus on mõista seda raamatut nii võimalust teisiti. Ja las publik otsustab, sest tihtipeale vestleme inimesega, huvitav inimesega, vestleme, ta, jääb sulle mõistatuseks, pärast lähed koeraga, mis ta tegelikult mõtles, ta tekst jooksis, mees nii-öelda käis. Aga isegi partner ei saanud hästi aru, mida ta seal taga mõtles, oleks ühe konkreetse lahenduse, näiteks leidnud raamatuga kindla. Võib-olla see oleks palju igavam olnud, kui me jätsime nii-öelda lahtiseks ka publikule arutada. Ja selles ongi, mis hea külg saab, peres oli, et et ta paljud asjad ütles, et aga siin on nii palju võimalused, las publik ise otsustab ja püüame õigustada, õigustada mitte analüüsides, mis võiks näite, mis asi see raamat võis tähendada, aga miks ta praegu niiviisi raamatust räägib? Et käitumine oleks ikkagi põhjendatud, aga et et need sügavamad kihid jääksidki ise publiku jalutada, mis siis selle raamatu ka lõpuks on, sest George peab ka jääma kummaliseks. Kas selle lavastuse puhul on teil olnud juhust päris eitavat suhtumist kuulda? Ei, ei, selle lavastuse puhul ehitamist ma küll ei ole kuulnud. Kuigi on mitmesuguseid imelikke küsimusi tekkinud. Näiteks küsimus, kas kas oli laps või ei olnud, sellist küsimust on esitatud. See on isegi imelik, et sellest ei ole aru saadud, son aga täpselt lavastuses nagu piiritletud. Aga näiteks minu arvates üks sellest neljast kõige Ma ei ütleks vaieldava maga, aga kuju, mille kohta on esitatud ka mõne paarisõnaline tõlgenduskuju, mille puhul on ka otse sõnaselt öeldud, kesta on. Ja ma olen kuulnud, et on öeldud, eksalteeritud lollike Tiia Kriisa, hani kohta minu arvates on see vägagi huvitav roll. Ja mulle näib, et Kriisa hani kannab tobukese maski just maski. Et sellega püüab ta end kaitsta elu alasti tõest. Tegelikult on ta mingis mõttes isegi targem kui tema professorist mees. Aga tema mõistus on vastuolus, tema kohane ja loomusega Hani kardab Ilusa vale või illusioonide purustamist palju hüsteerilisemalt kui Marta Linda Rummo, Marta, kes on märksa tugevam inimene. Kui Hani intuitsioon, hakkab töötama tema nõrga kohane ja loomuse kasuks peab mõistus peitu pugema. Eriti huvitav on see vaatuse lõpus, kus korraga tajud tema kui inimese loomuliku tuuma ja tema sellise eksalteeritud oleku või pisut kunstliku oleku. Korraga. Ilmnemist, kus etenduse pinge tõuseb, tõuseb keritakse üles ja uni läheb sellega absoluutselt kaasa, siiski kaotamata ka oma seda alati kaasaskantavat maski või nägu. Mul on tunne, et mingit kokkupuutepunktid on Ani ja George'i lahendustes. Ma tajun nende kujude juures rääkisin sellest, et uni puhul intuitsioon, nagu tõuseb esile mõistuse kõrval ja hakkab töötama tema kohene ja loomuse kasuks siis Rootsi puhul töötavad minu arvates nii mõistus kui intuitsioon mõlemad tema otsi sõltumatu loomuse kasuks. Välise surve või situatsiooni tõttu aga avaldub see väga piiratud alal või sfääris selles, et George oma naise iseenda ja külaliste illusiooni lõhub. Nendele häbematus ütleb aga laiemalt selles, et ta rektori väimehena isegi ajaloo kateedri juhatajaks pole pürginud. Kuidas toimub keskendumine, et ilmudadciootšina sinna ukseavasse? Seda on raske öelda, ta tuleb sulle märkamatult tükk tuleb sulle meelde juba hommikul, kui sa võib-olla vaatame, mis meil täna Tulanna vürtsini, Wulf Ahmased küll, ahah, niiviisi nagu endale. Aga ta hakkab juba tööle, sinus, midagi toimub sul kuskil päeva jooksul. Jääb ju ikka veel, kuigi see töö on hästi tehtud, võib-olla ja ja nii, aga ikka midagi. Et ikka veel teha alati eriti selliseid tikke ammendamatu ja kuskil mingid stseenid, mis sul eelmine etendustele meil seal midagi võiks veel proovida, aga see ei toimu nii konkreetselt, nagu ma praegu räägin. Et kuskil pooleldi alateadvuses, nii et õhtuks sa juba oled mingil määral häälestatud. Muidugi selline formaalne või kuidas ütelda, häälestamine on tihtipeale kahjuks mul tuleb meeringuima, nägime normetiga valu, sooloetenduste siis esimestel, enne esimest etendust, siis ma hirmsasti püüdsin ennast sisse Vi asjasse sisuliselt niiviisi kuidagi ja nimme nagu kontsentreerusid etendusega õnnestus, mitu korda juhtus niiviisi. Teine asi peab kuskil, sest saavad ikka enne etendust olema kaunislat. Ahjaa, näiliselt nagu mitte temale mõtlema vähemalt minuga niiviisi. Ja siis, kui lähed, seda on sul olemas, kas on möödas, kui etendus muudetakse äkki päeva jooksul ei tule õhtul midagi head välja, sest sa juba hommikust juba eelnevast päevast ei ole selleks alateadvus ei ole selleks häälestunud. Näiteks sina? Kunagi väikest printsi mängisid, ma mäletan, noh, tema häälestus oli kuidagi märgates olitavaiks armastatuid rolle ja kuskil juba hommikust hakata kuidagi imelikuks muutuma. Võib-olla ta ise ei saanud sellest aru, väikseks printsiks nagu muutuma. Tähendab ise täitsa ta ei tea, ta tunneb küll, see on tore päev, aga kuidas toimub? Daami, kuidas ta sai seda häälestunud, väikseks printsiks? Preemia komisjonis oli kõne all teie tõhus näitejuhi ja lavastaja assistendi töö. Pärnu teatrist kogu hooaja vältel. See on natuke kõlavalt öeldud, siin näitejuhtimine siis nimeta, kunagi niimoodi ei ole mõelnud. See on rohkem niisugune hobi või huvi asja vastu lihtsalt kaasa mõtelda. Ja nii kaua, kui see kaasa mõtlemine tegijaid ei sega, niikaua võib seda lubada endale. Ja mina olen ikkagi näitleja ja saan mõtelda ainult näitlejana. Olete olnud kaastegev, tegev ja kaasama tavaliselt kaasamõtlejaid. Mul on alati olnud väga huvitav just see periood mitte niivõrd mängimine, kui just tuurimini, mis inimene ta on, miks ta nii tegutseb, mis on need ajendid, mis temas sünnib? See on ütlemata võlub selle töö juures, aga see saab tekkida ikkagi olla kasulik ainult sel juhul, kui on vastastikune usaldus ja 11 mõista püüdmine. Aga siin on niisugune väga kena rahvas ja nad ei ole nagu pahaks pannud, kui ma olen. Teisel pool, tänane ilus päikseline päev, missugused tööd teil ees on täna? Praegu kohe kuulete hakatud Jüri värilise tähendab, et laval läheb lavaproov. Bingo Normet. Doktor Stockmanni ka. Vahe mõne minuti pärast hakkame tegema Vello Rummoga koos kahe koosseisuga. Kaks krossi. Tallinna moto siis ega midagi. Aitäh.