Täna räägime Hiina budismist. Hiinas on olnud läbi ajaloo väga palju mõjukaid õpetusi, religioone ja filosoofiaid. Suurem osa neist on sündinud Hiina pinnal. Aga budism on kahtlemata kõige mõjukam välismaine õpetus, mis Hiinas on levinud ja, ja mis on seal juurdunud. Nii et periooditi võib öelda, et budism on olnud isegi mõjukam kui Hiina omad. Muistsed õpetused, konfitsionism ja taoism. Ja mitte alati, vaid vaid Hiinas, olenevalt poliitilistest võimudest olenevalt muudest arengutest on on selliste õpetuste mõjukuse perioodid vaheldunud. Budism sündis Indias umbes esimesena 1000 keskel, enne meie aja arvamist ja budismi rajajaks oli siis mees, keda maailmas tuntakse buda ehk virgunud. Hiinasse jõudis budism alles umbes laias laastus neli 500 aastat peale Budat, kui budismi Indias oli juba laialt levinud ja naabermaades ja Hiinasse ei jõudnud see budism mitte otse Indiast, vaid Kesk-Aasiast esimesel sajandil meie aja järgi miks Kesk-Aasiast, sest et selleks ajaks oli budism Indiast levinud juba juba pabermaadele nii lõunasse, Sri Lankale kui ka Indiast, võttes idasse Indo-Hiina tänapäeva Indo-Hiina maadesse, eriti aga põhjapoole loodesse ja põhja, tänapäeva Afganistani Ida-Turkastani territooriumitele jäävate ida Turkastan, eriti sealsed oaasi linnad oli siis selleks alaks, kus hiina ja lääne kultuur väga tihedalt kokku puutus, kus siis ajaloos Me teame, kujunesid välja suured kaubateed, mida teatakse suure siiditee nime ja seal siiditee piirkonnas vist Ida Turkastanis kujunesid ka väga tugevad budismikeskused jäävad neis keskustes siis esimesel, teisest sajandist alates budistlikud misjonärid liikusid Hiinasse ja hakkasid seal õpetust levitama. Kui nüüd võrrelda Hiina Enda õpetuste konfitsianismi taoismi Legismi ja teistega siis budismi omapäraks noh väga lihtsustatult öeldes on see, et kui hiina õpetused rohkem või vähem keskendusid riigi nad muidugi eeskätt keskendusid inimese inimese küsimusele, aga inimest vaadeldi rohkem sotsiaalse või poliitilise olendina, et kuidas inimene ja riik peaksid omavahel suhtlema, kuidas riik ja selline kooslus või ühiskond, inimest aitavad areneda, siis budismi paatos või põhirõhk oli ikkagi selles, kuidas inimene kui indiviid iseennast arendab, endast vabastab oma kurbadest seisunditest, halbadest emotsioonidest ja mõtetest, sellepärast buda sõnastas ka oma õpetuse alused selle kaudu kannatuse mõista kaudu ta tuli ise selle peale hakkas õpetama, et kogu see ilmaelu on kannatus. Nad budistid nimetavad seda sansaaraks ringkäiguks üks ringkäiguks kannatuse ringkäik. Aga kui inimene selle kannatuse ära tunneb, siis ta saab aru, mis selle kannatuse põhjuseks on. Põhjuseks on rumalus, teadmatus, kuidas asjad tegelikult on ja kui on selle teadmiseni jõutud, siis inimene leiab, et aga sellest kannatusest just teadmise suurendamise tarkuse suurendamise teel on väljapääs. Ja edasi juba siis antakse konkreetne meetodite kogum, mida inimene, kuidas inimene iseennast peaks arendama. Nii et tegelikult noh, väga suurt vastu ei ole, aga Konfutsius Hiinas rõhutas seda, et tarkus, teadmine on oluline, nii et selle poolest konfootsusel ja Budaal olid küllaltki olulised kokkupuutepunktid, aga just et Konfutsius arvas siiski, et ühiskonna kaudu on seda võimalik rohkem teha. Kui ta arvas, et isiksuse arengu kaudu. Ja kui esimesel sajandil budism siis misjonäride kaudu Hiinasse jõudis, siis ilmselt, et väga paljude hiina haritlaste, aga mitte ainult haritlaste, vaid, vaid ka lihtrahva seas budaõpetusel oli, oli just see võlu, et ta andis, andis nagu võimalused ka inimene indiviidina rajal just esimesel sajandil. Hiinlased veel mäletasid seda õudset džinni dünastia aega, kui, kui valitsejate Legismi põhimõtete järgi, kui inimene pidi kõiges riigile alluma iga igas pisiasjas riik kontrollistada ja riik võis inimese ilma pikema jututa hävitada siis budism andis ilmselt hüsselise vabanemistee ja sellepärast budism hakkas ka väga kiiresti levima. Budismi ei ole ei Hiinasega mitte kusagil mujal kunagi levitatud vägivalla nii-öelda tule ja mõõgaga nagu, nagu ristiusku ja islamite. Teistes maades vaid budism, nii Hiinas kui mujal levistust, misjoni, religiooniga tulid õpetajad ja hakkasid õpetama ja üsna ruttu hakati budistlikke tekste tõlkima hiina keelde, nii et budism, kui ta, ütleme seal juba neljandal-viiendal sajandil sai Hiinas väga mõjukaks ja siis selle aluseks oli see, et tõlgiti kõik pühakirja tekstid Hiina keelde mis oli üks väga suur ettevõtmine, sest et noh, kui meie pühakirjal mõistame piiblit, mis on üks päris kopsakas köide, aga budistlik pühakiri oli umbes üks sadakond piiblit või rohkem ja see kõik tõlgiti hiina keelde. Ja loomulikult siis Hiinas budism, Hiinastus hakati kasutama neidsamu Hiina õpetuste mõisteid, millega budismi edasi edasi anda ja tekkisid ka Hiina budismi koolkonnad, mis, mis üsna palju erinevad, vaat võib-olla India ja Tiibeti budistlik Est õpetustest, aga oma seda põhialust, õpetust kannatusest ja sellest vabanemisest annavad ikkagi edasi nüüd kommunistlikus Hiinas, nii nagu teised religioon hiilga budismi on, on üsna kõvasti maha surutud aga, ja õnneks siis 49. aastal, kui, kui Hiina vabariigi valitsus ja haritlaskond jaga vaimulikkond taandus Taiwanile, Sis Taiwanil Hiina budism on säilinud ja ka reformeerinud ennast palju ja moderniseerinud. Praegu, kui nüüd Mandri-Hiinas Hiina rahvavabariigis on veidi uksed hakanud avanema nüüd Taiwanist, budism läheb tagasi Hiinasse ja arvatavasti sellel vabanemisõpetusel, kui nüüd Hiina poliitika ikkagi veelgi ka hakkab muutuma, siis sellel on Hiinas suurt tulevikku ja, ja tänapäeval juba viimastel aastakümnetel. Hiina budism on ka tiibeti budismi kõrval maailmas küllaltki palju levinud ja Hiina budismi keskusi ja järgijaid ka läänemaades üsna palju.