Raadiokuulaja mina olen toimetaja Kersti Inno. Uue hooaja esimest helikaja alustame diskussiooniga muusikapoliitika teemadel, kuna sel suvel on need teemad võimsalt huviorbiiti tõusnud. Diskussioonid toimuvad nii leheveergudel, Facebook'is kui muusikute silmast silma suhtluses. Klassika raadio stuudios on Kultuuriministeeriumi muusikanõunik Juko, Mart Kõlar, džässmuusik ja rütmimuusika, hariduse edendaja Virgo Sillamaa ning vabakutseline helilooja, dirigent Andrus Kallastu. Uudiseid välismaalt vahendab nelevastenfelt ning mõtteid ja muljeid üheksandal Tallinna kammermuusikafestivalilt jagab Leelo Kõlar muusikateadlase Tiia Järgi autorisaade järjehoidja on sel hooajal eetris omaette ajal pühapäeviti kell 14, null viis. Head kuulamist. Sülgaja. Uue hooaja esimest heligaja alustame diskussiooniga muusikapoliitika teemadel. Tallinna stuudios on Juku, Mart Kõlar, Virgo Sillamaa ning Pärnu stuudios Andrus Kallastu. Tere kõigile. Muusikapoliitika teemad on sel suvel väga suurelt huviorbiiti tõusnud ja nendel teemadel on ajalehes sirp ja mujalgi kaalukaid artikleid ilmunud ning tekitanud diskussiooni muusik. Ka ringkondades alustaksime siin omakorda arutlust neil teemadel. Kõigepealt aga annaksin sõna Kultuuriministeeriumi uuele muusikanõunikule Juko Mart laarile, kes on tõsi küll, sellel ametipostil nüüd töötanud esimest nädalat. Märkimisväärselt tuleb täis ja ma usun, et põhjalikumad plaanid ja programmid need alles kujunevad siin töösse süvenedes. Aga millised olid need ideed ja et kui sa sellele kohale kandideerisid? Ma praegu otse ruttan töölt siia, et ehk esimene nädal selline laviini allajäämine veidi on olnud, et suurt plaani võib-olla ei ole veel saanud seal üldse mõtlema või lahkama hakata, et ma olen seal mõne päevaga nüüd üle 10 töökohtumise ühe komisjoni läbiviimine ja nüüd ma vaatasin, et ministeeriumist siia eetrisse tuleku vahepeal on tulnud 14 Meidi, nii et küll ma nagu võtan uuesti rahulikult lahti näiteks kohe, kui see esimene laviin vaibub. Aga üldiselt see, mis ma seal konkursivisioonis kirja panin, et suures plaanis ma ikkagi tahaks sellega tegeleda. Ja ma alustasin sellest kõige suuremast asjast, et loomulikult väärtuspõhisus tähendab seda, et 92. aasta põhiseaduse preambulas on öeldud, et me peame tagama eesti kultuuri säilimise läbi aegade nii-öelda kõige suurem väärtus. Mille eest mina siis, kui nüüd nii-öelda avaliku sektori ametnik pean hea seisma see tähendab, et kõigi oma võimaluste piires tagama eesti kultuuri säilimise läbi aegade. Ja kitsamalt võttes tähendab see kultuuripoliitika kujundamist selliselt, et see oleks täpselt kooskõlas ühelt poolt avalike huvidega ja teiselt poolt siis valdkonnas tegutsevate inimeste organisatsioonide vajaduste ootustega. Kuidas seda siis mõõta? Selleks ongi sellised riiklikud arengukavade, ütleme see kultuuripoliitika põhialused aastani 2020, mille üle praegu diskussioonid käivad ja ma näen, et ka selliseid, iga päev, päevaseid, kultuuripoliitilisi otsuseid on võimalik selle strateegia või selle kava vastu nagu mõõta, et kui me oleme nüüd sõnastanud ära, et need on need printsiibid või need on need väärtused, millest me lähtume, siis ka need väiksemad otsuseid me vaatame, kas need nagu sobituvad sellesse suurde pilti või mitte. Et ma olen ühelt poolt nagu toonud ka need asjad, mis on praegu hästi, et sageli kiputakse kohe nii-öelda kuldmune munemaid hanesid maha nottima, aga et ma olen küll nagu sõnastada, mis on hästi ja millest tuleb kindlasti nagu jätkuvalt seista. Et ühelt poolt on need sellised meie muusikakultuuri aluseks olevad institutsioonid nagu rahvusooperis Estonia, ERSO, Eesti filharmoonia kammerkoor, sõnaga, mis talletavad ja edendavad kõike seda, mida üldse eesti kultuuriks nimetatakse, et neile tuleb nagu tagada jätkuv selline tegutsemisja loomevabadust. Ja samas noh, nendega kõigiga seotud selliseid võimalikke haldusküsimusi, mis on siis selline kitsam või noh, see ei ole võib-olla avalikkust nii palju huvitav diskussioon, et, et milline on see organisatoorne vorm, nüüd on ju teatavasti sihtasustamine pooleli. Kui nii võib öelda, et esimesest jaanuarist läheb ERSO sihtasutuseks ja ja Eesti Kontsert ja see tendents on üldse laiemalt. Acaram, rahvusmeeskoor, RAM on Eesti Kontserdi all ja, ja tegelikult ega ministeerium see on, ju saab lähtuda sellest, et mis ettepanekuid talle nii-öelda lauale tulevad, et vahepeal oli ju aruteluga selle üle, kas näiteks Eesti Kontsert peaks muutuma rahvusooper Estonia nii-öelda külge poogitama, aga kui rahvusooperi nõukogu seda ettepanekut ei tee, siis me ise ei hakka sealt midagi nii-öelda peale suruma, et me lähtume sellest, mis ettepanekud päriselt selles valdkonnas tegutsevatelt institutsioonidelt inimestelt tulevad. Näiteks nimetasin ka heliloomingu tellimist, loometegevuse toetamist, seni puutusin sellega kokku Kultuurkapitali helikunstinõukogus. Et seal märkimisväärselt suurendasime sellist loome stipendiumide osakaalu, me tekitasime neid juurde. Ja heliloomingu tellimise programmide mahud on suured ja ma kavatsen jätkuvalt nagu äärmiselt selle eest seista, et just need muusika loojad ja loob inimesed, tähendab kõik institutsioonid on ju nende pärast, mitte loovisikuid ei ole institutsiooni pärast, et kõik, mis võimaldab nii-öelda neil tegutseda ja luua neid programme, tuleb vähemalt säilitada ja kui võimalik, siis ma püüan ka nende osakaalu seal selle eest seista, et see osakaal kasvaks. Ja kindlasti võimaluste tagamine kvaliteetsest ja mitmekesisest muusikaelust osa saamiseks regionaalsel tasandil. Et see on, see on äärmiselt oluline, sest et inimeste tee muusika juurde erinevate žanrite juurde võib alata ükskõik kust. Tulen ise selliste klassikalise muusika juurtega perekonnast ja minu tee nagu algas sealt avastanud äärmiselt väärtuslikku ja huvitavat muusikat igasugu teistest sandides. Ja ma tean mitmeid näiteid, kus inimesed on, ütleme, nad on, hakkad mingisugust rokibändi tegema, nüüd on hakanud folgibändi tegema ja nad on jõudnud klassika nii välja et sellised teed ja võimalused peavad lahti olema kõigile, ükskõik millises Eesti otsas nad elavad või tegutsevad. Siin on nagu äärmiselt oluline just need regiooni tasandil ka kõrgekvaliteedilised, kultuuriüritused ütleme kõik, mis tehakse. Andrus on Pärnust, eks ju, kõik see, mis seal toimub, et ise suvel käisin Pärnus mitmel muusikaüritusel ja ma näen, et see on selle kohaliku elu, rääkimata väiksematest kohtadest a la nagu Juu jääb või mis toimuvad kuskil saarte lootes, et see on siin äärmiselt oluline. Sest et see tähendus selle kohaliku kogukonna jaoks see võimalus nagu osa saada sellest kvaliteetsest muusikaelust, et see on kindlasti nagu väärtuspõhisuse alla kuuluv prioriteet. Jah, ma võin küsida ja muidugi kuna sa kasutasid sõna väärtus kriteerium ja ma lihtsalt tsiteerin Evi Arujärve artiklit, kui väärtuspüramiid on kummuli või kas ikka on ja ta kirjutaksin siis asja, et 1998. aastal kokku pandud kultuuripoliitika põhialused iseloomustas väärtuskriteeriumide vältimine. Riigi ülesanne pidi olema kultuuri toimimiseks vajalike struktuuride loomine. See oli mõistetav, sest selja taga oli veidi hullu kriseeritud nõukogude aeg ja ideaaliks eneseväljenduse vabadus. Küllap on see mõistlik põhimõte praegugi, aga kas viimase piirini ühel muusikanõukogu aastakoosolekul küsisin Kultuuriministeeriumi ametnikult, kes oli Ragnar Siil, siis ilmselt missugustele väärtustele tuginev uus kultuuripoliitika arengusuunad aastani 2020 vastuseks oli sügav ja pikk vaikus. Üks sõna lõpuks siiski kuuldavale tuli mitmekesisus, juhtumisi üks alusmõistetest, millega Brüssel liikmesriike valgustab ja mis sisuliselt tähendab kultuuri demokraatia. Tead ehk seda, et kõik muusikad on võrdsed. Et kas sa võiksid selle Eevi mõtteavalduse valguses neid omi põhimõtteid järsku kommenteerida? Kui niimoodi väga lühidalt öelda, ma Virgo ala on kindlasti sel teemal ka lisada, aga, aga ma ütlen, et, et need kaks nii-öelda telge ühelt poolt mitmekesise, teiselt poolt nagu kõrge kvaliteet, ma arvan, et ainult need saavadki olla sellised püsivalt teljed, millel see muusikaelu kujundamine saab nagu rajaneda. Et ma ei kujuta ette, tegelikult nakaksin mingisugust Sandeide või teoste või mingisugust nimistut ette lugema, et, et justkui see vastab ja teine ei vasta. Et siis võib ka küsida tõesti, et mida ta siis oleks pidanud vastama, et see kvaliteet ja mitmekesisus sõltuvalt muidugi sellest, millega me need mõisted täidame, aga ma arvan, et need on igati nagu kohased mõistes. Virgo, kuidas sa? Ja no minu jaoks see pikk tsitaat sisaldab juba mitut niisugust vastuolulist mõistet, omavahelist ühendamist või mõtet näiteks mitmekesisus iseenesest, et ei ole ju halb asi ja seda tuua välja, et see oleks justkui nüüd mingi brüsseli õõnes lipu loosung, selline, et see on natukene võib-olla liialdav, nagu ta artiklis hiljem seletab, et mitmekesisus kui ta jääb täitmata, sellega, mida selle all mõeldakse, on tühi, aga mitmekesisus kui selline ei saa ju olla halb. Teiseks natuke kummastav on see, et küsitakse siis sellelt ametnikult, siis jäädakse pikalt ootama, vastust, öeldakse, et seda justkui ei saada, aga tegelikult seda vastust ka ei ole nagu valdkonnast tulnud või ütleme, need artiklid on, on püüdnud seda vastust anda, et kõrgkultuuripõhiseks ja nii edasi, aga ka need vastused on minu arust ikkagi küllalt koduseks jäänud. Tegelikult võiks öelda ministeerium, ametnik küsib valdkonna esindajate käest, aga millistele väärtustele peaks põhinema siis valdkonna esindajad vastavad praegu mulle tundub, et valdkonna esindajad hakanud üritama vastata ja on tekkinud väike poleemika ja vaidlus, mis lõpuks saabki ainult hea. Sest äkki lõpuks vastus saab siis seda laiemate nii-öelda valdkonna inimeste vaks esinduslikuks, ehk et praegu näiteks miks mina kirjutasin üldse selle artikli mulle tundub et tegelikult nii-öelda seda vastust või seda väärtuspõhisust üritavad määratleda suhteliselt valdkonna kitsa osa inimesed ja selline vastus ehk et mõõde, kõrgkultuur, ainult haridusega kõrghariduse pinnalt lähenemine, et see tegelikult on natuke liiga kitsas valdkonnas, on rohkem toimumas ja see sugugi ei väljenda nii-öelda minu arvates õiglaselt kõike seda, mis on, on väärt ka väljaspool neid selliselt määratletud sundi nagu kõrge süvaja haridus ja nii edasi ja nii edasi. See küsimus, et, et mis siis väärtuspõhisus peaks tähendama? Praegu justkui ongi see hetk, kus me Peame seda omavahel üritama selgeks vaielda, et mida selle all saab mõelda. No aga järsku ostuleeriks siis täpsemalt, tähendab, mina näiteks ei ole täpselt seda pealkirja pannud, aga ma põhimõtteliselt nagu nõustun selle sirbi poolt pandud pealkirjaga, mis oli minu sellele artiklile või sõnavõtule, mis sai peetud Eesti muusikanõukogu aastakoosolekul. Ja see on võib-olla hästi radikaalne, aga ma ütleks niimoodi, et riigipoolne kultuuri rahast ühestamine peaks olema kõrgkultuurikeskne. See on minu seisukoht, et missugused on siis nüüd teistsugused seisukohad. Ma vastaks alguses lühikesenilisel Remargiga, et kõik ju sõltub sellest, kuidas me defineerime selle minu meelest retoorikas on üks selline, kuidas seda meetodit nimetatakse siis õlg, mehe püstitamine, ühesõnaga loome mingisuguse monstrumi, täidame ta, sellise õudse sisu käis, hakkame nagu pommitama, ütleme nagu loomemajandust näiteks pommitatakse. Aga samamoodi võib ka öelda, et kõrgkultuur, et kõik sõltub sellest, et kuidas me nagu kerime seda, et kui me näeme kõrgkultuuri kui midagi, mis näiteks välistab tervikuna mingisugused žanrid või koolkonnad ütleme siis riikliku rahastamise alt, siis ma ütlen kindlasti, et ma nagu ei oleks sellega nõus. Samas kui Andrus, sa kirjutad oma artiklis tegelikult väga hästi, et kohe loen, mul on, mulle meeldis see, et kõrgkultuuri ja muu kultuurieraldusjoon ei jookse mööda valdkondade žanrite vormide piire, vaid nende siseselt. On olemas nii kõrgkultuuri hulka kuuluvad kui ka mittekuuluvat süvavõi džässmuusikat. Ja sellega ma olen nagu igati nõus. Ja veel mulle väga meeldib, mis sa kirjutad, et mahtuda kõrgkultuuri alla peavad kunstilised tulemused vastama teatud kvaliteedinõuetele, mis omakorda on pideva diskussiooni objekt. Ja sellega saab ainult nõus olla. Virkko mina Polaniseeriks seda teemat edasi, vot ma olen ka radikaalne selles hoiakus, aga minu jaoks kõrgkultuur kui kontseptsioon on lihtsalt natukene lihtsustav kõrgultuur tegelikult käib paaris ühe teise terminiga massikultuur, kõrgkultuur annab endale tähenduse läbi selle, ta vastandub mingile massile, millelt eeldatakse ühetaolisust tõenäoliselt ka suhteliselt madalat sellist loovust, intelligentsi, eks ole, tarbivad seal mingit massikultuuri, nüristavad ennast sellega aina jätkuvalt siis kõrgultuur nagu seda kuidagi tasakaalustab, et ma arvan, et see, selline vaade ehk siis kõrge ja massikultuuri vastandamine kuulub kuidagi modernismi aega, aga mitte enam kaasaega. Sest me nüüd hakkame juba konstrueerima mingisuguseid piire kõrgkultuuri ja mitte kõrgultuuri vahel näiteks öelda, et kõrgkultuuri piir jookseb džässmuusika seest siis olles ise džässmuusik. Mulle tundub, et saaks ka niisugune vägivaldne ja väline, et ma ütleks, et iga tsässon lihtsalt džäss, eks ole, tal on mingid tunnused, et ta võib olla kvaliteetsem ja vähem kvaliteetne, mingite asjaosaliste arvates tõenäoliselt džässmuusika valdkonda niukene üldsus ise suudab tegelikult päris hästi enda jaoks ära otsustada, mis on kvaliteetne asja, mis ei ole kvaliteetne džäss, aga need piirid teravad ja päris kindlasti ei näe ma mingit kasu, et miks peaks näiteks ühe nimetagem siis subkultuuri või stiilisiseselt üritama mingisugust nihukest suurt piiri tõmmata. Et see on nüüd kõrgkultuuri osa ja see kõrgkultuur on selline suhteliselt abstraktne vald, et see nüüd kuulub sinna mingisse suurde kõrgkultuuri maailma ja see ülejäänud jääpiirist allapoole. Et see, mis mina ja siis välja pakkusin, oligi see, et tegelikult me saame iga niukse subkultuuri puhul rääkida eraldi, lihtsalt vähem kvaliteetsemalt kvaliteetsem Ast loomingust, Soomest ja esitamisest ja üldse minu arust vaja nii-öelda mingit suurt mõistet, mis justkui väga täpselt piiritletud, kust need piirid jooksevad. Et mulle lihtsalt liiga lihtsustatud. Ma tahtsin Virgole nagu täienduseks öelda, et see kuulub muidugi sellise nii-öelda reaalpoliitika alla, aga ma olen seda näinud kultuurkapitalis ja ma usun, et nüüd ka edaspidi nende programmide puhul, et tegelikult see arusaam või pädevus ikkagi on nendes komisjonides. Et, et kui meil on seal seitse inimest koos, siis selle seitsme inimese arvamusest ikkagi koorub välja see arusaam, et milline muusika nüüd nagu väärib riigipoolset toetust ja milline ei vääri, need on väga väärikad inimesed, kes seal on, kes esindavad üsna erinevaid selliseid žanrilisi, ütleme siis koolkondi ja arutelu käigus nii-öelda sünnibki tõde, et loomulikult on suurtes joontes nagu paigas, et meie mees ei peaks eksju riigilt toetust saama. Aga kui on sellised delikaatsed küsimused, siis kujuneb nendes välja ja et ma ei alahindaks üldse nii-öelda seda ühistarkust, mis sealt välja kujunenud, et meil on ikkagi võimalik aru saada, et ahah, siin on nüüd mingisugune loominguline taotlus, see nüüd hästi tehtud, see on kvaliteetne. Ja sellel on võib-olla teised taotlused, see tahab siin nii-öelda lihtsalt kas kommertsi või midagi, niuksed, midagi muud teha. Ühesõnaga ma ütlen, et ma jääks selle juurde, et see on hea meetod. Komisjonide moodustamine kõlaguseni, kantse liitlikult kui tahes. Kas me võiksime ikkagi täpsustada seda, millest me tegelikult räägime, et mulle tundub, et nendes diskussioonides on tegelikult kaks asja segamini. Et ühest küljest räägitakse asjadest nii-öelda sellises igavikulised plaanis põhimõtteliselt teoreetiliselt ja teine teema, miks üldse diskussioon praegu on üles kerkinud siin võib-olla juba varem minuni jõudis see tegelikult selle aasta märtsis tänuse siris iimeri konkreetsele küsimusele küsimusele väga lihtne on teatud nähtusi on teatud asju, mida riik peaks toetama ja on teatud asjad, mis võiksid toimida omaenda loogika ja omaenda sisemise noh, kuidas öelda jõu alusel. Ja et lihtsalt ma küsin, et kas Põhimõte, Me võime nimetada seda kõrgkultuuriks samamoodi ütleme nii, nimetame seda siis nii-öelda kvaliteetseks kultuuriks selles suhtes me oleme ühel meelel, eks. Et on olemas kvaliteetsemate, on vähem kvaliteetsemalt, et sellega ollakse nagu nõus meie ringiski siin, et see, mis ikkagi on kvaliteetne, see pigem väärib toetust kui see, mis ei ole nii kvaliteetne. Põhimõttena ma usun loomulikult, et sellega on ju kõik absoluutselt nõus, küsimus tõuseb, et mis on kvaliteet ja mis selle määratleb ja kes on pädev seda hindama ja ma arvan, et siit tuleb nüüd sisse selline keerulisem teema, et vot see kõrgkultuuri retoorika kipub juhtima sageli mõtlesin ja et, et kuskil on sellised haritud midagi pidi valideeritud kultuuri hindajat, kellel on pädevus hinnata siis kogu kultuuri välja üle ja sageli nad siis kipuvad hindama nii et näiteks see, mis toimub akadeemilises muusikas on pigem ikkagi kvaliteetne ja see, mis toimub, kuskil bändid kolistavad kuskil midagi, teevad karmimat häält, et sa nagu juba olemuselt on ebakvaliteetne muidugi utreerin, et ma tegelikult näen, et Eestis need asjad on, mustvalged ei ole. Aga ma mõtlen, et ütleme selles kindlasti ühte meelt, et kvaliteedipõhisus on oluline. Et miks ma võib-olla seda kõrgkultuuri mõistet kritiseerinud on see, et ma läheksid sammu tagasi, et räägiks ikka väärtust põhisusest, küsiks, mida me väärtustame ja küsiks, et kas on äkki niimoodi, et me peaks vaatama, ütleme, muusika valdkonnas kogu selle tegevuse peale, mis meie riigis üldse muusika valdkonnas tehakse mis saab hakkama iseenesest ja mis ja, ja siis mida me selle hulgas niivõrd väärtustame endale, et me soovime seda ja toetada ka riigi poolt, sest me näeme, et kui toetavat, siis ta kuidagi kas jääb üldse ära või ta on raskendatud seisus. Ma arvan, et sellest võib ju tegelikult rahulikult rääkida ilma väga suurte mõistetega. Lihtsalt küsime. Kas me väärtustame sedalaadi tegevust, kas me väärtustame teist laadi tegevus, kas me väärtustame, et meil on orkester väärtustama, et meil tegutsevad džässmuusikud, kas me väärtustame, et meil on tekkinud palju kihvt noortebände, kes kirjutavad oma loomingut ja kelle looming kõnetab tegelikult inimesi nii siin. Et kas ma seda ka väärtustame. Ja vot siis me võime küsida, et okei, me väärtustame näiteks kõiki neid asju, mida me saame näiteks riigi poolt siis teha, mulle tundub, et äkki see loogika viib meid kiiremini edasi kui see, kui me peame hakkama defineerima kõrgkultuuri ja mingisuguseid väga suuri abstraktseid mõisteid. Jah, et see viibinud otsapidi nagu selle mõtteni, et kui tõesti me sõnastame, ütleme ära, et meil lisaks kvaliteedile mitmekesisus on väärtus, et siis me ei saa nagu panna rahakraani kinni, kui on mingisugune teine žanr, kes tuleb nagu püünele enda tegijatega. Aga samas ma saan ka sellest aru, et tõesti need kõrgkultuuri traditsiooniliselt iseloomustavad sõnad nagu elitaarsus, süvenemine, metafoorsus, professionaalsus, mitte kommertsiaalsus, isegi kosmopoliit, sus, lihvituse õpetatus. Ja ma näen seda isegi nagu, nagu laiemalt, et olen ka enda vanematega arutanud siin näiteks Eesti süvateaduse üle, et kui me soodustame näiteks ainult humanitaarteadused praktiliselt on lihtsalt võrdses seisus võrreldes täppisteadustega. Seepärast, et grandid eelistatakse inglisekeelseid rahvusvahelise projekte. Et ühesõnaga, kui me kaotame nagu eestlastena sellise vajaduse võime kõige sügavamal tasemel mõelda ja tegutseda, sõnastada asju eesti keeles. Näiteks, kui meil ei ole soositud, ütleme, omanikud, taar valdkonnas doktoritööde kirjutamine eesti keeles, mis ei anna otseselt mingisugust sellist materjal reaalset tulemit, et siis me nagu kaotame osa sellest, et kes me üldse nagu eestlastena või kes me nagu kultuuriliselt oleme ja samamoodi ka siin kogu muusika valdkonnast, ma ei kujuta ette sellist olukorda, kus me näiteks pettuste või ei rahasta inimesi, kes on terve elu õppinud ütleme, heliloomingut on, on mingisuguseid pilli õppinud, nad on need vajalikud 10000 tundi istunud, nad on saanud nagu eksperdiks ja siis me ütleme, et ahah, aga et siin tuli mingisugune nii-öelda lahe garaažibändi, et anname raha, oksin noh, ütleme kultuuriraha ja ärme nüüd seda, seda meest nagu väärtuste siin ei saa nagunii-öelda suure kirvega lüüa, et see kõik on suhteline, et see, millest virva räägib, on ju uue ja kvaliteetse, see kultuur ei ole ju mingisugune selline staatiline, defineeritud termin, vaid see uueneb ajas kasvõi see, mis on akadeemiline muusika, mõtleme, millised žanrid olid muusikaakadeemiates 30 aastat tagasi ja mis seal nüüd on see muutunud. Ja samamoodi, et kultuur on ju olemuslikult dünaamiline asi. Ja nüüd ongi see oskused kohe tunda, et, et kus on siis see, mis seda elavdab ja seda kultuuripilti rikastab ja, ja kus on see võib-olla nii-öelda vähem jätkusuutlik asi. Ma võib-olla vastaks sellele Virgo mõttele, et kas on tarvis nende mõistete üle polemiseerida, ütleks niimoodi, et uuesti tulles sellesama kõrgkultuuri juurde, et see on nii-öelda selle sisemise dünaamika jaoks vajalik ja see ongi see põhimõtteline, nagu võib-olla erinevus ka muust kultuurist, mis väga palju ei kipu mõtestama sellisel kombel. Et ühesõnaga vajalik sellele nähtusele endale on väga täpselt nagu saada aru, millega tegeldakse. Ja just see kriitilisus on tegelikult väga-väga oluline väga-väga tähtis. Et ma tahan nagu jõuda praegu arusaamisele, et kui palju me räägime erinevat keelt ja kui palju me tegelikult räägime sama juttu lihtsalt natuke teiste sõnadega. Oskate kommenteerida. Mulle kohati nagu tundub, et me tegelikult räägime sama juttu, aga me lihtsalt ei meeldi nüüd ühe või teise sõnad aga püüaks sõnadest nüüd kuidagi eemale saada, räägime nagu asjast. Ja nõus kindlasti, nii see on ja mõnes mõttes tegelikult need tunnid rääkides erinevate sõnadega, samadest asjadest tuleb vist ära rääkida, iseasi kas muidugi raadio stuudios, aga et võib-olla me ikkagi tuleneb Pärnu ja siin on lood Tallinna ja siis räägime siis võtab kindlasti palju aega, et mulle nende artiklite lugemise põhjal tundub ka, et tegelik raskus ongi just selles, et neid asju väga täpselt kirjeldada on tõeliselt keeruline see missa pakkuda artiklis välja, tegelikult ma tajun, et sa püüad tegelikult seda mõistet avada just selles suunas, kus mulle tundub, et on oluline avaneda ehk et ärme nii-öelda väliste tunnuste nagu stiilid väliste tunnuste nagu haridusdokumente, muud sellised mantlid ja ülikonnad. Ärme nende järgi inimesi jaota, et räägime temaga juttu küsima, mis ta maailmast arvab ja siis otsustame, kas ta on sügav, ei ole, eks ole. Aga väga raske, ma kujutan ette, on siiski jõuda sinnamaani, kus kõiki ühiselt minetavad Need, niuksed, harjumuslikud eristamisel, harjumuslikku kompleksid, sellepärast ma reageerisin näiteks sõnale levi, miks mulle see levi ei meeldi, see ei meeldi sellepärast, et seda kasutatakse rahulikult siis kõige selle muusika kohta, mis on väljaspool tegelikult nihukest teatavat stiili, teatavat haridustaset, haridusdokumenti ja just nimelt ajaloolise stiili teatavad ja siis ütleme teatud haridus see eristab. Ja siis see levi viitab sellele, et see on kõik see ülejäänud muusika, mis saab ju ilma hakkama, et see levib juba hästi ja kõik seda ju kuulavad vabast tahtest ja seda ju ometi ei pea aitama, et vot see on täielikult eksitav ja et kui me nüüd jõuaks nendest punktidest edasi, et saada aru, et tegelikult need nii-öelda loomingulisi ambitsioone olla sügavi väljendada midagi väga isiklikku, eks ole, et neid on tegelikult võrdselt absoluutselt igasuguses supp kultuuris toimuma ja neid tuleb hakata lihtsalt tunnustama, et see on võib-olla see sõnum, et kui me tahame nimetada selle kõrgkultuuriks, jõuame sinna välja. Et me nimetame noh, mõne Singer song, Reiter, kui nii tohib öelda, või laulukirjutaja, laulja, eesti keeli nimetame kõrgkultuuri esindajaks, siis ma arvan, et mina ja paljud teised jäävad kohe vakka selle kõrgkultuuri vastuvaidlemisele, kui me jõuame sellise käsitluseni. Mulle lihtsalt tundub, et me naljalt sinna ei jõua. Vaata tegelikult sellest samast kirjutas Evi ju enda artiklis väärtuspüramiidid, on kummaline, kus ta tõi välja, et inimene kui mõõde, et kogu seda inimeseks olemise spektrit nii-öelda on võimalik peegeldada muusikaks. Siit me jõuamegi, et nii-öelda piltlikult on nagu mäestik, mille igal mäel on nagu omad tipud ja omandijalamil. Ja tõesti, sellega ma olen nagu nõus, et tänapäeva sellises infoväljas ja öelda, et on mingisugune mass, kes on selline amorfne ja ei suuda nagu iseseisvalt mõelda või kriitiliselt käib ainult kuskil massiüritusele kontserdile. Tegelikult kogu see infoväli on soodustanud seda. Ma olen täiesti juhuslike inimeste, ma ei tea koosviibimistel sünnipäevadel kuulnud täiesti asjalikke adekvaatseid arutelusid nii-öelda muusikakriitika näiteks ütleme seal mingi ooperite üle ja üldse ei ole üllatav tänapäeval see, et sama inimese võib leida kolmapäeval džässiklubist. Ja neljapäeval ma ei tea ooperis reedel ERSO kontserdilt ja laupäeval kuskilt festivalilt, et ongi selline nii-öelda piltlikult öeldes multipoolsus, et ei ole nii, et sina tarbida akadeemilist muusikat ja sellega sa oled nagu määratletud. Et kogu see, see infovälja laienemine on avardanud inimeste mõtlemise piire ja see on sageli nagu läbi käidud ja põhjendatud valikuid, siis ei ole niimoodi, et ta nagu teadmatusest kuidagi osaleb mingisuguses muusikalises subkultuuris. Klassikaraadio stuudios on Jukka, Mart Kõlar ja Virgo Sillamaa ning Pärnu stuudios Andrus Kallastu. Ning diskussioon käib meil muusikapoliitika üle. Aga äkki on see niimoodi, et need inimesed otsivad nendest erinevatest kohtadest just nimelt seda müstilist kvaliteeti et nad käivadki väga kvaliteetses ooperis, nad käivad kvaliteetsel, džässkontserdile või rokk-kontserdil et ikkagi võib olla peaks siis tõesti loobuma sellest nii-öelda muust. Mõtleme siis kategoriseerimist vastandamisest tõesti rääkima siis sellest kvaliteedi mõistest kuidas me tegelikult mõõdame seda kvaliteeti just nimelt sisulist kvaliteeti, nüüd ükstaskõik siis missuguses stiilis ükstaskõik, millise žanris nagu ma aru sain, selles Juko sinu valimisprogrammis oli see institutsionaalse küsimus, et levimuusikas on justkui neid ühendavaid institutsioone vähe ja nad on liiga sellised nagu amorfsed laialivalguvad. Minule näiteks noh, kuidas öelda mingi antud hetke nagu tunne või kõhutunne või hinnang on see, et minu meelest on Eesti süvamuusika kasutan ikkagi seda sõna parema puudumisel institutsioonid liiga jäigad ja liiga isegi nagu paigas, et ühesõnaga võib-olla peaks olema hoopis rohkem, kas riigipoolne toetus nagu otse loovisikule? No ütleme nii, et need on lihtsalt antud hetke sellised teatud trendid või ütleme, kuidas seda olukorda nagu paremini organiseerida. Aga see ühine nimetaja, nagu ma ikkagi aru saan, me tegelikult ei räägi erinevate asjadest, me saame aru, et sõltumata žanrist, sõltumata stiilist, on olemas mingi kvaliteedi mõiste mis siis on kõrgkultuur, kas ta on üldse olemas, kuidas ta määratleb ennast? Ma arvan, et kui see teema üles kerkis väga selge, ajalooga ma olen seda niimoodi püüdnud, on ilmselt väga paljudel on ka see kronoloogia praktiliselt olemas. Ma ei tea, kust Sai Siiri Siimer jaoks alguse, kui Siiri simmer selle küsimuse küsis, et siis läks diskussioon tegelikult lahti ja minu jaoks esimene reaktsioon, kui siiriseda meili teel küsis, ilmselt saatis siin veel tervele reale inimestele oli üldse nagu esimene imestus, et, et kuidas me hakkame, ehkki nii elementaarset asja defineerima tähendab, et, et mis siin on üldse asi, millest ei ole võimalik aru saada. Kui oleks selline esimene reaktsioon üldse selline, et, et ma ei saanud aru, mis küsimus see niisugune on, et kui millest me üldse räägime. Ja, ja kui siis hakkas tulema erinevaid hinnanguid siin noh, selles esimeses ringis olid seal Toomas Siitan, Kristel Pappel, Madis Kolk, Märt-Matis Lill noh, kõik lisasid mingi omandama rahu. Siis mina võtsin kätte, tegin Vikipeediasse sellise artikli, mida ilmselt sa, Juku Mart oled ka, kuna sa tsiteerisid sealt ja, ja et lihtsalt, et koondada see see mõtet nagu paljus koondada mingiks ühtlasemaks pildiks. Ja mulle tundub, et see ongi hästi keeruline valem tegelikult sest kui me võtame nüüd nii-öelda punkt punkti haaval, siis väga paljud asjad iseloomustavad ka mingeid muid nii-öelda kultuurinähtusi ja ja ka mingeid muid asju, aga vot just selles koosluses need asjad töötavad mingi sellise noh, mille kohta me võime lõpuks öelda, et selles on mingisugune selline ühine nimetaja. Võib-olla selle nimi ongi kvaliteet, ega ma ütlen, et seesama sõna on sealt nagu tegelikult veel puudunud. No see on ka sama müstiline, et mis see kvaliteedis on? Aga nüüd ma tulen jälle korraks hästi, palju maisemaks tagasi, aga, aga mõnes mõttes ma näengi siin seda võtit, et see arutelu käigus kujunesid nagu need punktid välja, mis on üsna adekvaatsed ja tegelikult sedasama nagu püüangi väita, et et ei ole ju muusikanõunik, see, kes defineerib ära, et nüüd on nii, teie kõik, kes te siin muusikaelus nagu osalete, nüüd peate niimoodi, et tegelikult sealt võetaksegi seitse inimest, kes esindavad erinevaid mõttemalle ja siis seal sünnib nagu see arusaam, et ahah, et siin on, ma ei tea, seltskond või teos, keda vajaks riigi poolt toetada ja seal on keda ei vaja, aga aga siin puuduvad nagu mingisuguseid minu meelest sellised objektiivsed kriteeriumid, et selge joonlaud on vahel, et vot nemad nüüd üldse mitte mingis kontekstis ja neil ei ole asja siia majja ja teil on nagu alati asja siia majja. Selge joonlaud puudub, aga joonlaud on olemas, ma ütleks niimoodi, et võib-olla see piir asjade vahel on hägus ja kui me vaatame nüüd ühte või teist seda nii-öelda parameetrid, siis mingisuguse tellijana, kus on nagu ühes otsas, noh näiteks Evi Arujärv tõi, laseme selle lisasingi selle nii-öelda puhtainstinkti jaa siis sellise kõrge metafoorsuse astme ehk kui me räägime sellisest, et halvas mõttes selline massikultuur, noh, me oleme ju nõus sellega, et see on selline otse laiatav isegi on ju olemas juba kolmekümnendates need need standardid, milline peab olema muusikapala, peab olema kolm minutit pikk, seal ei tohi olla väga suuri volüümi kõikumisi, eks seal peab olema teatud löö, meloodia, vaat-vaat, kõik niuksed, et noh, mis on ju tegelikult otsene selline instinktiivne laiatamine ja siis ütleme sinna vastukaaluks ütleme tõesti muusikapala no ükskõik, mis kestus tal siis on ja mis seal siis kõik üldse on, mis on mitmetasandiline, mis on metafoorne. Me oleme ju sellega nõus, et nendel kahel asjal on vahe. Ütleme niimoodi, kui me asja natukenegi tunne, me oleme võimelised seda vahet nagu tuvastama või Eritlema Kuidas see vahe oli, mida ütles Urmas latikas, et džässmuusiku popmuusika vahe on selles, et üks mängib kolm nooti kolmele 1000-le inimesele, teine mängib 3000 nooti kolmele inimesele. Et aga samas ma ütlen, et on olemas ju täiesti väärtuslikke asju, lähevad nagu kuulajale väga hea kogemus, aga mida ei pea nagu riigi rahadest toetama, et seesama noh, Robbie Williamsi kontsert, Ma arvan, ta lahutas väga paljude inimeste meelt, ometi ma arvan, et riik nagu seda kontserti sellisena ei peaks nagu toetama. Ühesõnaga, on väärtuslikke asju, mida riik ometi peaks toetama. No siin me räägimegi nüüd hoopis sellest baromeetrist, mille nimi on kommertsiaalsus, mitte kommertsiaalsus, seda on kirutud minule see sõna turutõrge tegelikult lisest meeldiks, on selline lahe lahe all kriimiga sõna üleüldse ja kõik nii edasi, et tõepoolest, eks see on asi, mis saab ise hakkama ja mis kõigi eelduste kohaselt, et on võimalik koostada äriplaan ja on ilmselt selgelt kasumlik, no milleks peaks riik seda veel lisaks toetama? Kultuuriministeerium jah, tõesti, EAS võib käivitada ettevõtluse ja see on hoopis teine teema. Ja no natukene tahaks küll, on selles mõttes udune, et mida sa pead silmas instinktiivselt laiatamise all ja et need standardid tegelikult jällegi natuke niuksed, välised, et kolm minutit ühetaoline, aga kõik, mis on kolm minutit ühetaoline, ei ole alati primitiivne ega labane, et noh, et just, et noh, väga ohtlik on nagu minna seda teed, et ma üldiselt saanud aru, millele sa viitad ja olen nõus, et ega tegelikult me midagi paremat ju teha ei ole. Kui püüda erinevate tunnuste peale kokku kokku panna mingisugune niukene, visandlik pilt, eks ole, et kas, kas mingit nähtust konkreetselt me kujutame ette, et me tahame toetada riigina mingit nähtust? Ehk et me püüame ühelt poolt hinnata seda, et kas näiteks mingi muusikaloo, et kas nad teevad seda nii-öelda kunstilistele ambitsioonidele, Nad püüavad midagi väljendada selle kaudu, kas sellel võib olla üldse mingisugunegi publik, eks ole, et, et kas see väljendus võiks üldse kelleni jõuda. Kas muusika võiks olla oluline nii-öelda kultuuriloolises mõttes kuidagipidi? Ehk et kui ta täna ei jõua, kelleni äkki jõuab homme või järgmine sadam aasta pärast, eks ole, ja muud sellised nähtused kokku, sellest tuleb selline visandlik pilt, aga väga täpselt kindlasti jah, ei, ei õnnestu midagi määratleda ja selle nii-öelda kvaliteedi tõstmine niisuguseks, justkui oleks mingisugune kvaliteet olemas, mis on nagu mingisugune omaette parameeter, millest saavad osa kõik, erinevad muusikateosed, muusikaliigid, stiilid, see on ka väga ohtlik seepärast, et tegelikult on, on erinevad subkultuurid, kus kvaliteet omandab niivõrd erineva sisu ja tähenduse, et neid ei saa kuidagipidi omavahel võrrelda. Ja, ja võib-olla see ongi see, mida oma artiklis püüdsin ka vihjata, et meil oleks vaja aktsepteerida, et näiteks üks akadeemilise taustaga seltskond ei saa kuidagi otsustada, kas mõni, nimetagem siis niinimetatud populaarmuusika ka stiili viljelev ansambel on hea või ei ole või et ta liigina on üldse halb, eks ole, et, et see seetõttu me peame leppima, et ta on erinevaid valdkondi ja iga valdkond tõenäoliselt suudab iseendas jõuda selleni, et nad näevad ära, mis on see kvaliteetsem ja tuua selle esile ja tuua selle võib-olla riigi ukse ette öelda, näete see meie valdkonna kõige parem ots, neid oleks vaja aidata, sest siin on potentsiaali küll, aga meil nii palju jaksa endal ei ole, et, et kui, kui nii oleks, siis ma arvan, kõik oleks rahul. Mina vaidleks sellele vastu, et ikkagi ütleme niimoodi, et kui me räägime mõtestamise eest, siis see on akadeemilise käitumise sisu, põhiline asi on mõtestamine ongi seal refleksioon teema, millest sina ilmselt praegu räägid, ongi see, et selles nõndanimetatud levimuusikas on väga palju sellist mõtestamata kvaliteeti need on nagu katused, mis on kusagil peidus ole üldkättesaadavad. Et neid oleks üldse võimalik kõrvutada, võrreldav üldse vaadeldagi. Võib-olla tõesti teema on siis selline, et seda valdkonda tuleks uurida ja seal tuleks nagu selgeks teha, mis on need kvaliteedid džässmuusikas, mis on mingis teatud supp kultuuris, tuua need tõepoolest esile just nimelt akadeemilisel moel, sest akadeemilisel moel esiletoomine On teatud standartne, noh, see on, ütleme, üldarusaadav keel. Sa mõtled siis ütleme näiteks, et akadeemilise muusikateadus uurimisobjektina Neid ning selleks ja no näiteks võetakse ja, ja võetaksegi subkultuur ja tehakse selgeks, kus on nii-öelda selles subkultuuris need kvaliteedid, ütleme nii, nagu me võtame, samamoodi on subkultuur mingi Tanustati koolkond, eks on ju, kus on seal need kvaliteedid ja kus on seal pärasus täpselt samamoodi ilmselt olemas ükskõik, garaažibändidel on olemas mingid kvaliteedid ja on olemas keskpärasus, aga lihtsalt ei tea seda, kuna nendel puudub selline akadeemiline vorm. Jah, et puudub see nii-öelda kõrvaltvaataja, kes suudab nii nagu sa ütled, läbi mõtestada selle sellega täitsa nõus, et kui nüüd hakkaks rohkem doktoritöösid ka näiteks populaarkultuuri uurima, eks ole, muusikaakadeemias minu teada siiamaani vist üks doktoritöö on hakanud käsitlema popmuusikat ja kultuuri rohkem vist seni veel mitte. Ja kui nüüd lühidalt kokku võtta, siis mis tõde meile tänasest vestlusest selgus? No minule oli selge kuidagi võib-olla n, et me tegelikult räägime samast asjast ja me tegelikult ilmselt mõistame 11 nagu sellisel sisulisel tasandil, aga kuna me kasutame erinevaid keeli natuke erinevaid sõnu, siis meil teatud vanad häirivad. Aga lihtsalt üleskutse võikski olla nüüd see, et vaadakem nende sõnade taha ja tehkem selgeks, mis on need sõnad, mis meile meeldivad ja kasutagem siis neid. No põhimõtteliselt nõus, ma siiski usun, et see ainult sõnade tasemele jääd tegelikult sageli sõnade peidetud kaastähendused tingivad ka otsuseid tingivad käitumismustreid vahetegemist igal tasemel ja vot seetõttu ongi oluline praegu tõesti nende sõnade taha näha ja natuke ka korrigeerida niimoodi, et kõik osapooled tunnevad, et neid näiteks esindatakse mingites vaidlustes ja nii edasi, et kui ma sinna jõuaks, siis oleks, oleks täitsa uus samm juba kuidagi. Aga suur aitäh teile kõigile tänase vestluse eest. Tallinna stuudios olid kultuuriministeeriumi muusikanõunik Juka, Mart Kõlar ning džässmuusik ja rütmimuusika, hariduse edendaja Virgo Sillamaa ja Pärnu stuudios vabakutseline helilooja ja dirigent Andrus Kallastu. Helgaja muusikauudised maailmast. Muusika, uudised. South Channel jätkaaliner, kes tähistas tänavu kevadel oma seitsmekümnendat sünnipäeva tuleva aasta esimesest jaanuarist Bachi arhiivi sihtasutuse presidendiks. Leipzigis asuv Bachi arhiiv on olulisemaks Johann Sebastian Bachi ja tema suguvõsaalaseks. Uurimustöökeskuseks. Seletatakse teadustööga ja uuritakse kõiki Bachiga seotud valdkond. Arhiivi juurde kuuluvad raamatukogu ja muuseum. Samuti korraldab Bachi arhiiv ka Leipzigi Bachi festivali ja iga nelja aasta tagant toimub Bachi konkurss. Söör Johneljatkaadi närv, kes on dirigendina esitanud ja salvestanud väga palju Bachi loomingut toob uude ametisse kaasani isiklikku kogemustepagasi kui ka muljetavaldava ülemaailmse maine mis aitab kindlustada Bachi arhiivipositsiooni maailmas juhtiva Bachi alase uurimustööde keskusena. Tänavu suvel avastati Oliviemmesseanile kuuluv senitundmatu klaveriteos. Selle avastajaks oli pianist, muusikateadlane Pidrarhill, kes ongi tuntud eelkõige messeani muusikauurija ja esitajana. Selgus praegu terviklik teos pärineb aastast 1961 ja see on linnulaulu stiilis 15 minutiline ala. Kuigi mõningad käigud olid helilooja poolt vaid kiirkirjas visandatud, suutis Hill teose lõpetada, kasutades võrdlusmaterjalina messeani linnulaulu noodistusi 1961. aasta kevadest. Klaveripala pealkirjaks on punakurk-põõsalind. Pidur Hilli hinnangul oli klaveripala planeeritud tõenäoliselt osana uuest klaveripalade tsüklist, mis oleks saanud paariliseks 1958. aastal valminud lindude kataloogile. Paraku täius tsükkel sündimata, sest juba 61. aasta lõpuks olime neilt tellitud kolm uut orkestriteost ja kõnealuse klaveripala visanud jäi sahtlisse messeani klaveripala jõuab publiku ette teisel novembril Inglismaal Sheffieldis ja selle salvestab BBC Raadio kolm. Ameerika Ühendriikide erakapitalil põhinev firma Goldberg ja kompanii ostis ära 438 miljoni dollariga kuuekümneaastase ajalooga klaverifirma Steinway ansans Steinway esimees Maikel Swinjon rõõmused Kolbergi firma loodab Stein veile helget rikku ja hindab klaveritootja väärtuslikku pärandit. Ajalugu. Koolbergija kompanii tahab Steinway haaret globaalselt suurendada, säilitades sealjuures traditsioonilise tootmisprotsessi, mis on Steinway klaverite kvaliteedi aluseks olnud juba pikki aastaid. Firma Steinway Jenson asutajaks oli 1853. aastal Henry Steinway koos oma kolme pojaga ja juba 1860.-ks aastaks oli firmast saanud maailma suurim klaverivabrik. Praegu on Stein välgaks vabrikut, millest üks asub New Yorgis ja teine Hamburgis. Hiljuti jõudis lõpule ka Steinway hooli hoone müük Manhattanil. Viiuldaja Gidon Kremer koondab aga enda ümber selliseid muusikuid nagu Daniel toim ja Marta argeris et korraldada Kontsert inimeste toetuseks, keda Vladimir Putini administratsioon on vangistanud või püüdnud maha suruda. Kontsert peaks tajuma seitsmendal oktoobril Berliinis. Nimetatud kuupäev on vene ajakirjaniku ja inimõiguste eest võitleja Anna Politkovskaja surma-aastapäev. Nende kõrval, seal esitatakse ka uudisteos Einjosofassaa, mille teose autor Kiia kantseeli on pühendanud Mihhail Hodorkovski-le. Gidon Kremer rõhutab, et tegemist ei ole protestikontserdiga, vaid pigem kontserdiga Venemaa toetuseks eesmärgiga toetada inimesi, keda Putini režiim on ebaõiglaselt kohelnud ja hukka mõistnud. Samuti on tema sõnul väga kahetsusväärne, et mitmed muusikud, sealhulgas näiteks Annane trepp, kaevaleri kergem toovad esile omakasu ja toetavad praegust režiimi, saades vastutasuks riigi toetuse. Gidon Kremer. Meie arvates peaks muusikud, oleme alati iseseisvad, nagu see ajalooliselt alati on olnud. Jubedaid uudiseid tuleb koreast. Lõuna-Korea meedia sõnul tapeti Põhja-Koreas 20. augustil 12 tunnustatud muusikut. Põhjuseks oli pornograafiliste materjalide omamine. Hukkunute seas olid näiteks kaks sümfooniaorkestri kontsertmeistrid, mõlemad väga tunnustatud mängijad. Üks hukkunutest nimega moon osales möödunud aastal näiteks Pariisis seal play EL-is toimunud rahuteemalisel kontserdil til, mida juhatas vunud Chung. Tegu oli Põhja-Korea ühe väljapaistvama viiuldajaga. Ja nüüd lühiuudiseid Ricardo sai, pikendas lepingut lipsigige vanud House orkestri peadirigendi ametis aastani 2020. Sai on orkestri peadirigent aastast 2005 ja tema käe all on orkester teinud endisest rohkem kontsertreisidel ja salvestanud näiteks mendel soni, Schumanni, Beethoveni ja Bachi tsükleid deka plaadifirmale. Lähiajal plaanis tegeleda Richard Straussi, Gustav Mahleri ja Sergei Rahmaninovi muusikaga. Page'i osava on peale pikka haigusperioodi taas laval. Maestro andis kontserdi 31. juulil Tokios juhatas Pjotr Tšaikovski serenaadi keelpillidele. Muusikatempel Vigmorfool hakkab produtseerima videos mälestusi Vigmarhoolis üles võetud HD kvaliteedis. Mälestusi saab sügisest näha televisiooni kanalil Skyjad skaks. Sari algas 12. augustil ja seitsmes kontserdi kavas esinevad näiteks Marc-André Ham lään tagatiskvartett Style antika Johnson ja paljud teisedki. Helilooja vitatuda Slovski sünnist möödub aga tänavu taastat ja sellega seoses on Poolas loodud uus nutitelefonidele mõeldud rakendus, mis aitab huvilistel avastada videolt Lutazlovskiga seotud paiku Poolas. Lõpetuseks aga uudiseid konkursi maailmast. Tänavu suvel toimus IX Ram Hatšhaturjan nimeline rahvusvaheline Course festival. Jerevanis toimunud sündmus oli pühendatud Hatšhaturjan nii 110.-le sünniaastapäevale. Esikoha võitis 19 aastane Rumeenia tšellist Andrei ionita. Califis toimunud lauljate konkursil triumfeeris tänavu metsosoprani seimi paaton, kes lisaks esikohale võitmisele kuulutati ka parimaks liid muusika esitajaks. Juba kolmekümnendat korda toimunud BBC kaaliks Singer of the Jeer konkursile saatis tänavu oma osalemissoovi üle 400 laulja. Neljateistkümnenda vel Claironi nimelise rahvusvahelise pianistide konkursi võitjaks tuli aga 26 aastane Ukraina pianist Vadim Holodenko pälvis kuldmedalivõidukarika ja sinna juurde kuuluvad 50000 dollarit. Võiduga käisid kaasas ka stuudio ja live-salvestused, harmoonia mundi plaadimärgi all ja kontsertreisid Ameerika Ühendriikides ja mujal maailmas. Äsja lõppenud üheksanda Tallinna kammermuusika festivalimuljeid pärisin leelo kõlarilt. Meil on nüüd sellel suvel olnud väga palju festivale, üks festival teise otsa hakkan mõtlema, mis on festival, festival on pidu, eks ole, tunnen, et nii palju on festival, et see sõna hakkab nagu nad hakkavad 11 ära sööma. Festival festival. Et kas ei oleks mõistlik meil mõtelda natukene selle üle, et kas ei või väljendada see kontserdi pealkiri rohkem selle sisu? No kui me võtame nüüd neid festivale meil jõhvi balletifestivalil Tallinna kitarrifestival Valgete Ööde festival oli Viimsis, Brigitta festivalil, väntorelifestival Tartumaal, folkloorifestival, Tartumaal, Pärnus saksofonimuusika festival, Haapsalu rahvusvaheline keelpillifestival ja palju veel festivale kõik selle suve jooksul. Ma olen näiteks vastukaaluks Viru folk, seto leelopäev, tuletorni, kontserdid, Sõrujad, augustibluus, Leigo järvemuusika, Helisev Liivimaa ja nõnda edasi. Kuidagi väga rõõmus on nisukesi pealkirju lugeda ja nendest aru saada, mis nüüd hakkab toimuma. Võib-olla mõelda maksaks, et kas festival on siis, kui ta kestab palju päevi, ütleme seal 10 päeva või rohkem isegi või on siis festival, kui me kutsume palju väliskülalisi või mis määrab selle festivali nime õigustuse lihtsalt mõtlemiseks. Mis nüüd sellesse konkreetsesse festivalis puutub, siis need toimusid neljas saalis. See oli siis Jaani kirik, Hopneri maja, raekoja saal ja Rootsi-Mihkli kirik. Väga head kohad rahvale hästi käepärased. Nüüd peab ausalt ütlema, et kui sinna Hopneri maja saali raekoja saali tahtsid pääseda, siis oli vaja ennast kõigepealt läbi murda Viru tänava Ta lipud, selles mõttes, et seal kahel pool teed on ju täis pikitud sööjatest joojatest ja keelte paabel on meeletu, seal on saksa, vene, prantsuse, hispaania, soome, mida veel. Ja muide seesama keelte paabel jätkub ka nendel kontserditel, peab ütlema tundus, et ka valdavalt olid just publikuks turistid, inimesed rõõmsad, väga elavad, heatahtlikud, võtsid hästi kõike vastu, nii et meeleolu oli hästi tore. Kontserdid kuni lõppkokkuvõttes ütelda olid väga hästi organiseeritud. Selle tiimi poolt ja kavad olid koostatud. Kuidas ma ütlen, täiesti vabalt polnud nagu allutatud kogu seda kava koostamist mingisuguseid kindlale kas autorile või kindlale perioodile muusikas või mõnele vormi nähtusele. Lihtsalt oi, kõik nii nagu sattus ja kui võtta seda suvist meeleolu, seda turistide voolu ja seda suhtumist, siis minu meelest täitsa võib niimoodi olla siin suve niisugune segane kava ja võrdlemisi kirjuga esinejate poolest. No kui mõelda, et ühes kvartetis mängivad prantslane siis lätlane, venelane, armeenlane, ma ei tea, kuna nad kokku said ja palju nad harjutasid. Igatahes tunne oli, et nüüd on kõik andekad inimesed ja huvitavad inimesed. Aga lõppkokkuvõttes sõbramsi kartektorise natukene karvane. Aga teisest küljest on tore, et niisugune rahvusvaheline seltskond saab kokku ja hakkab koos musitseerima läbi muusika saadakse üksteisega tuttavaks, tekivad kontaktid, vastastikused, võib-olla teinekord läheb meie inimene siis ka neile sinna külla. Tore niisugune kokku klapitamine või siis võtame näiteks need dirigendid, kes Jaani kirikus, kui oli see nõndanimetatud orkester, mille kohta Pille Lill ütles, muretses Ellaap, tähendab laboratooriumit dirigeerisid, erinevad dirigendid ja seal oli Austraaliast, oli Lõuna-Koreast, Inglismaal ja muidugi Eestist, nii et niisugune kirju seltskond selle meie noorteorkestri ees. See oli väga huvitav, nende juhendajaks on inglane Jonathan Piret ja tema ise võttis väljaspool ka ja dirigeeris raaživasse üks portsjon. Ja näitas sellega ühtlasi selle orkestri tegelikku võimekust, sest et kuidas nüüd ühel või teisel dirigendile see asi seal õnnestus, peab ütlema, et Lõuna-Korea naisdirigent jooni Kim oli väga huvitav. Kava koostamisel muidugi, et oli väga kirju autorite poolest, eks probleemikene nagu tundus mulle olema, see oli, kui esinesid poolakad raekoja saalis ja Poola barokkkvartett mängis, lutas laskekvarteti, mis on tegelikult kui ausalt öelda, mõeldud ikkagi juba kujunenud ja oskuslikule kuulajale oma olemuselt see on niisugune muusika, mida on väga raske vastu võtta tavakuulajal. Kuna valdavalt tavakuulajaid tundus olema, siis paistis silma, et oldi probleemide ees. Kvartett oli väga pikk, üle poole tunni ta kestis ja koosnes väga hõredast väga läbipaistvast, väga õrnast faktuurist algusest lõpuni ja võrdlemisi keeruka harmoonilise struktuuriga. Ja ma vaatasin suurte silmadega inimesi, kes üksteise otsa vaatasid, peaaegu õlgu kehitades ja nõutuid nägusid ei olnud mitte vähe. Viisakalt plaksutati. Noh, ka niisugune asi võib ju olla, harjutame kuulajaskonda. Samal kontserdil esitati veel patseevitši klaverikvintetti ja sama Poola barokkkvartett mängis koosi Riina Sahharenkov, aga see oli suurepärane. Sest et tegelikult see barokkkvartett koosneb kõrgetasemeliste mängijatest. Seda Potseevitasid, nad on kindlasti väga palju mänginud, sest see on nende kodune muusika ja Irase Harenkova võib-olla et peaaegu võttis juhtpositsiooni, kõlas suurepäraselt. See oli väga heas koosluses, väga hästi kõlas väga sügavalt musitseeritud, väga põnev oli kuulata algusest lõpuni. See oli üks selle minu kuulatud kontserdite üks paremaid, siis, mis mulle väga meeldis, oli kaamerata Nordica Rootsist. See siis tähendab, ligemale 20-st mängijast koosnev keelpilliorkester esineb väga huvitavalt, nad mängivad püsti, nad ei istu keegi ja dirigenti neil ei ole seal ees, kes juhataks, vaid nende ees on nende juhendaja Terje tonnessen, kes mängib kaasa, mängib viiulit ja oma kehakeelega ju oma viiuliga, ta inspireerib ja juhendab kogu seda gruppi väga aktiivselt on seal nagu tooniandja igas asjas. Nad mängisid põhiliselt inglise muusikat ja see oli suurepärane koos ning kõigepealt terve see grupp, suured artistid, nad mängivad väga entusiastlikult. Ja see kõlab väga hästi. See on väga heas balansis, sügav, seal on toredad karakterid, seal on palju õnne transse, neid on lihtsalt põnev kuulata. Ja väga meeldis mulle Merca Dante flöödikontsert, milles solistiks oli Oksana cinco ilma esinemine lihtsalt pärl. Ta oli virtuoos ja sealjuures särase pärlendaski küljeni ja see oli väga huvitavalt ja artistlikult esitatud. Ja sealjuures väga sügavalt ja kuidagi üllatavalt kiskus kaasa mänguga ja see oli väga kõrgel tasemel esitatud. See oli silmatorkav esitus. Väga ulatuslik oli see flöödikontsert ja väga nõudlik materjal, mis oli esitatud lausa meisterlikult. Üldiselt siiski ütleks, et see üldmulje oli ikka väga positiivne, ma väga hea meelega neid kontserte kuulasin. Suvine meeleolu, turistide rõõm ja kõik see kuidagi nakatuse kuidagi sundis nihukese rõõmsa optimismiga suhtuma kuusse sellesse asjasse. Leelo kõlar, sülgaja selline sai sügishooaja, esimene helikaja montaaži tegi Helle Paas. Toimetas Kersti Inno diskussioone muusikute jaoks olulistel teemadel tahame jätkata ka edaspidi. Uuel nädalal ootavad meid ees ka uued põnevad muusikasündmused. Nargen festivali Pärdi päevad ja Estonias 100 juubeliüritused, mida ka klassikaraadios kajastame. Kuulmiseni.