Helgaja tere head, klassikaraadio kuulajad, olen algava heligaja saate toimetaja Karin kopra. Tänase saate arvamust peegeldavad möödunud nädala kontserdielu. Karsnek kõneleb kahest Pärdi päevade kontserdist. Need toimusid teisel septembril Kaarli kirikus, kus esines hiljard ansambel ja neljandal septembril Lideni Oleviste kirikus. Piret ja Lauri Väin ja analüüsivad Eesti kontserdihooaja avakontserti, kus esines orkester, Aikaltcher, kas trump ja pianist kaatia Punietišviirib, dirigeeris krevolecaraavets. Saate lõpus annab kommentaari BBC promsid peadirektor Rosie Vrait sest täna õhtul kell pool 10 algab klassikaraadios otseülekanne promsi finaalkontserdilt. Seal on eetris nelevasteinteldi muusika uudised maailmast. Kõigepealt aga intervjuu Rahvusooperi Estonia loomingulise juhi ja peadirigendi. Vello Pähn aga Estonia maja 100 sünnipäevavalguses liiga ja. Täpselt 100 aastat on möödas ajast, mil avati Eesti kultuuri ja muusikaelu üks sümboleid. Kuuendal septembril 1913 avas uksed Estonia teater. Kuidas mõtestada Estonia teatri tähendust eesti kultuurielus? Küsin rahvusooperi loominguliselt juhilt Vello pähmalt. Ja eks nii palju kui inimesi nii palju vaatenurki, aga, aga mis meid muidugi ühendab selles majas ja selle maja mõlemaid pooli on kahtlemata muusika, mis seal kõlab. Lisaks on ooperimaja poolselt ju tegu kunstide sünteesiga, mis tähendab, et see hõlmab väga palju inimesi eri kunstialadelt nii visuaalse kui akustilise poole pealt. Ja seega on ta kindlasti olnud tänapäevaselt selt öeldes toriks kahtlemata viimased 100 aastat luues väljapaistvaid kunstnikke, teatrikunstnike, näitleja, häid lauljaid, muusikuid, dirigente, lavastajaid ja nii edasi, kõike, mida see maja hõlmab, nii et kahtlemata kui õnnestuks kellelgi kunagi kokku lugeda see inimhulk, kes oma elu on pühendanud sellele peale ja selle maja kaudu tervele meie kultuurile, siis kindlasti on aukartust äratav. Eriti kui võrrelda meie jälle numbritest, on moodne rääkida, aga no meie väikest siiski suhteliselt rahvaarvu ja vaadata, kui palju lavastusi ja erinevat muusikat mõlemal vaja pool läbi on käinud, siis ma usun, et see on aukartust äratav ja aukartust äratav, kultuuriline maamärk olnud ja ilmselt on ka edaspidi. Mismoodi see Estonia teatri või nüüd peab ütlema, rahvusooperiroll on nagu aastatega muutunud nõnda jäänud samaks on see eesmärk ikka üks ja sama siis anda Eesti rahvale võimalikult kvaliteetseid muusikalavastusi. Ma ei usu, et ta peakski nii väga muutuma sellest, milleks ta on loodud. Ise teema on see, et kas see maja on nüüd loodud ooperi jaoks seal meie valus teema. Aga, ja praegusel hetkel, kui see on meie peaaegu et ainukene ooperimaja siis ta kahtlemata kannab just nimelt seda rolli ja see oleks nagu kõige tähtsam, meie ülesanne kanda edasi seda traditsiooni, mis on juba aastasadu vana ja teha seda võimalikult hästi. Ma väga ei usu sellesse, et ainult eksperimenteerida siis ja ainult luues praegu elutempo on läinud nii kiireks kõigil ja kõik lahmivad järjest uut ja huvitavat, enneolematut ja sageli, nagu lastakse endast see kõige olulisem ja põhiline, mis on säilinud aastasadu. Ega ooper ei ole asjata säilinud aastasadu nagu kõik muu väärt muusika kuni biitliteni välja. Sellel on ikka mingi sügavam sisu ja ma leian, et meie ülesanne ei ole alati paista silma hetkeliselt välgusähvatus tänavaid, vaid ikkagi säilitada ja anda edasi arusaama sellest. Me ju ikka tegutseme läbi enda, selle kunstisügavustest ja selle rikkusest. Kas rahvusooperil on praegu piisav kõlapind? Eesti ühiskonnas võiks olla veel suurem. Standardvastus võiks olla, et alati võiks olla suurem, aga ma ei oskagi väga kurta. Siin on üks selline ohtlik tee, et tänapäeval on teised vahendid, kui sajandeid on olnud selleks, et püsida pildil. Ja ühest küljest, kui me sellega nagu üldse arvestaja muutunud inimeste ja nende harjumuste ja vajadustega, siis me loomulikult teame sellest rongist maha, aga teisest küljest on ka oht, et kõik see, see väline, see keel, millega me suhtleme oma publiku ja meie ühiskonnaga, see geel ise muutub olulisemaks kui see, mida me selles keeles ütleme. Ja eks neid tendentse näeme ju ümberringi palju nii tähtede säramises kui kõiges selle sellega kaasnevad. Ja noh, see ilmselt kõlab konservatiivselt ja on ju praegu käimas vaidlus ka Silvi veergudel, mis on ja kuidas jagada ja kuidas võtta kultuuri militaarsust ja kõike seda teemat, kes on sellega kursis. Ma usun, et ka see vaidlus on igavene, aga ma ei tahaks nagu minna meie maja tegemistes kaasa selle vaidlusega, mis on küll loomulik, aga mis võiks heita nagu varju jälle sellelt peateemalt, ehk siis sellelt muusikalt nagu kõrvale Kas rahvusooper peaks olema elitaarne või on ta pigem ikkagi kogu rahvale masse kaasahaarav? Jah, meie seina peal siis seisis ja seisab vist, et kunst kuulub rahvale. Kahtlemata kuulub rahvale, sest rahvast on igasugust ja kui vastandatakse ennast sellega, et noh, et see on elitaarne, siis ka see osa, kes loeb ennast tellitaarseks või see osa rahvast, kes loeb kedagi teistellitaarseks on ju osa rahvast. Tähendab, et miks me siis peaksime ütlema, et me ei peaks tegema seda, mis on sellele osale rahvast. Igaüks vaatab nagunii oma vaatevinklist seda, mis meie ümber toimub. Et kui keegi soovib säilitada väikeseks pidada, siis ei ole sellest ka minu meelest midagi valesti. Me iseennast helitaarseks ei pea, sest me oleme ju tegelikult ka samasugused inimesed. Noh, antud hetkel meie amet on selline, et me vaatame enda ümber toimuvaid teisi kunstiliike ja ei, mitte ainult kunsti, vaid kad normaalset jutumärkides elu vaatame ju ka erineva pilguga, kui need inimesed, kes selle osalevad mingis teises ühiskonnagrupis oma tegemistes, et me võiksime ju neid siis insenere pidada militaarseks. Ometi me seda ei tee, et ma leian, et see vaidlus on vajalik, aga ei muuda tegelikult selle. Ja ma saan rääkida ainult meie oma tegemistest, sisu. Kuidas seestpoolt vaadates tundub, kas Eesti rahvas on Estonia teatri suur huviline, kas publikut on palju, kas kõik on leidnud tee teatrisse või võiks seal vallas midagi ära teha veel? Kindlasti võib ära teha ja me peame alati püüdma sinnapoole, et inimesed leiaksid meie juurde tee aga siin on jälle see kurikuulus, aga me püüame balansseerida nii-öelda, kuidas seda täpsemalt öelda, et ilma, et keegi ennast liiga puudutatuna tunneks. On on ju nii, kuigi seda kui lugeda Wagneri kirju ajast, kui ta läks streestlemisse või sama Richard Straussi kirju, kui ta sedasama tegi, siis tundub, et need probleemid on üsna sarnased nii maja sees kui ühiskonnas üldse. Ma usun, et meil ikkagi oleks vaja jääda oma liistude juurde ja püüda sedakaudu ikkagi publikut meeni kutsuda ja meiega koos seda kunsti nautima. Sest kui me läheme tänapäevaste vahendite juurde, mis on ju kõikvõimsad, siis me paratamatult peame alluma nendele teistele reeglitele. Ja paraku need hetked, mis on võimalikud elavas muusikas saalis, ei pruugi alati ühtida nende võimalustega, mis on meedias mis kahtlemata äratavad tähelepanu. Aga mis võivad jääda selliseks hetke liblikalöögiks, millele suuremat mõju ei pruugi olla. Olete olnud ühe hooaja loominguline juht rahvusooperis Estonia. Kas te kujutate täpselt ette, mida see töö endast kujutab, kui te oma tööd alustasite või ootas neid ees totaalselt teistsugune tee? No kahtlemata see vastutuse tunnetamine nahkhiiri teatud selle ees, see jätab oma pitseri pilgule, millega me vaatame või millega mina vaatan seda maja ja selle maja tulevikku ja olevikku. Aga ega siis ma pean ikkagi oma ülesandeks põhiliselt teha ikkagi dirigenditööd ja selle kaudu suunata neid valikuid ja, ja üritada luua kvaliteeti, mis meid edasi viiks. Ma usun, et see töö tegelikult stanzi kurb tööks nimetada see võimalus, võhi, õnn tegeleda selliste, see, millega nagu meie tegelema oma majas mis loomingulised probleemid, tõesti suur õnn, et me ei tohiks lasta nagu sõnalt töö, nagu muuta seda enda nägemust endale, aga jällegi me peaks jääma oma liistude juurde tegema oma asja nii hästi kui võimalik. Ja siis on ilmselt järgnevate põlvkondade ja meie publiku ülesanne anda sellele nagu hinnang. Kui me püüame nagu endale anda hinnangut seda asja tehes paratamatult seda muidugi teeme ja kriitiliselt, aga liiga palju siis siis me hakkame tegutsema endast väljapoole. Need on nagu teised eesmärgid ja seetõttu ma ei säti endale mingit erilist eesmärgi muuta seda maja, viia mingitele erilistele kõrgustele, millest jääks munandijäljed ja nii edasi. Ma arvan, et selle üle, kas keegi saab või sai millegagi hakkama, selle ühe, otsustavad hiljem teised. Ja ma vaatan lihtsalt seda maja kui toimivat ooperimaja, mida on vaja kogu aeg edasi viia ja niisama lihtne see ongi. Mainisite loomingulisi probleeme, mis need täpselt on? Eino loominguliste probleemide all iga interpreet või esitaja või isegi koolilaps, kes peab luuletust lugema, teab seda, kui olulised on pausid, kui olulised on, millise häälega, kuhu vaadatakse, need on kõik sellised probleemid, mis on kaugel meie igapäevaelust, kus, kus me peame midagi taandama, kus me peame kellelegi helistama millegipärast, kus meil on hoopis teised probleemid, ma pean seda privileegiks, et meie päevad on sisustatud loominguliste probleemidega. No võib-olla ei olegi öelda probleemidega, seal on sellised valiku küsimused, võimalusi ühte gaasilaulda mängida, neid võimalusi on niivõrd palju, et nende hulgast teha seda valikut, see ongi meie probleem. Kui seda nüüd nimetada probleemiks. See kuulub lihtsalt selle elukutse juurde, et me teeme valikuid. Kuidas hindate rahvusooperi üldist kunstilist kvaliteeti, olete te vahel võrrelnud mõne teise kollektiiviga, kus te olete viibinud või sageli kuuleb ka, et vaat kus Lätis on ikka ooper. Olete te niiviisi mõelnud? Noh, eks vahest ikka kipub tulema võrdlus, kuigi ma leian, et kas õige nagu võrrelda, noh näiteks, et me vaatame, et oi kui kena perekond jalutab siin laste ja koeraga, et kas meil on mõtet nagu oma perekonda võrrelda teise perekonnaga, kuigi mõlemad on perekonnad. Et igal perekonnal oma ja oma rõõmud ja mured. Kui võrrelda siis ainult võib-olla ehk seda, et mida teistest traditsioonidest veel kasutada või kuidas oleks võimalik. Meie inimestega teha asju paremini ja neid kogemusi, mida mujal on näha, milleni on juba jõutud sedamoodi võrrelda, on küll ilmselt arukas. Aga võrrelda lihtsalt, et 150 või 200 või vanemagi ooperimaja ja selle traditsioonidega ennast, kellel meil on ikkagi see tunduvalt lühem aeg olnud vist kvaliteedist, nii nagu väga suurt mõtet ei ole. Kas meil on piisavalt tippmuusikuid tippooperisolist, balletisolist, instrumentalist? Aus vastus oleks, et ei ole. Aga kui ei ole, eks me siis peame endale otsa vaatama, et miks ei ole. Ja me püüame sellega tegeleda, oleme siin eksperimenteerinud igatemoodi. Aga eks me oleme just praegu sellised, nagu me praegu oleme ja ega see virisemine selle kohta, et näed, miks meil ei ole ju praeguse hetke ei aita, et me saame ainult vaadata tulevikku ja üritada midagi teha selleks, et tulevastel Peegidel oleks kolleege, oleks seda kvaliteeti mikse ja pikema keerulisem haridusküsimus. Eks üks interpreet küpseb ju väga kaua ja nagu suur puugi hakkab vilja kandma märksa hiljem, kui ta on istutatud ja millist vilja just parasjagu. Eks me nüüd korjama neid 20 aasta taguseid vilju antud hetkel. Tõenäoliselt need inimesed, kes on tulnud, et meie elukutse juurde hiljem on juba teistsugused ja eks seda on ka märgata, et noored ju on hoopis teise pilguga ja lähevad kohe maailma õppima ja kindlasti kunagi tulevad meie koha peale oma uute kogemustega uue kvaliteediga tagasi. Et Me ootame, aga no me antud hetkel saame ainult endast ikkagi nende inimestega, kes meil on anda parimad. Siin on muudatusi selles mõttes, et me muutume järjest rahvusvahelisemaks. Mitte ainult, et meil on külalissolistid, mis on ju üks pool asjast, vaid ka orkestrisse tuleb järjest rohkem maailmast inimesi. Nad annavad meile ja teistsugust uut kvaliteeti juurde, millest meil on õppida ja eks see asi tasapisi nii protsessis toimub, et sellise maja puhul ma ei usu eriti sellesse, et on võimalik nii-öelda uue luuaga korrapealt mingisuguseid erilisi muudatusi teha. See muudatus sünnib ikka inimeste sees ja inimest muuta on teatavasti üks raskemaid, elutses. Kas Estonia maja probleem on endiselt päevakorral, kas rahvusooperis mõeldakse selle üle, et et on vaja uut ooperimaja? Kahtlemata see käib iga päev igal etendusel kellelgi meist peast läbi, sest praegu kui maja saab 100 aastat ja pühendama sellele päris palju aega ja tähelepanu nii maja sees kui ka väljaspool oleks ju patt viriseda ja öelda, et, et näed, meil on küll selline tore majaga, näete, kui halb ja rahulolematut sellega olema, et see ei ole õiglane tõenäoliselt. Aga noh, me peame ju edasi vaatama, et muidugi unistusi oleks, et meil tõesti oleks kunagi akustiliselt ja teatrivõimalustelt väärikas maja. Noh, jälle me võrdleme. Aga kõigis teistes põhjamaades ja kelle hulka meie meeleldi ennast loeme, on olemas üks või mõnes isegi kaks ooperi ja et see unistus jääb kahtlemata praegusel hetkel täna ei tahaks, ei ole sobilik nagu sünnipäeva lauas viriseda nende asjade üle, aga aga soov ja unistus on tõesti väga tugev, sest tegelikult see ei puuduta mitte meid, kes me majas sees oleme, ise, me võime ju ka minna mujale. Me võime esineda erinevates saalides erinevate orkestrite kooride lauljatega, aga meie publik, kes tuleb meie majja, kindlasti vääriks veel paremat akustilist ja uut ooperimaja. No nüüd on algamas Estonia maja 100. hooaeg. Milliseid kunstilisi väljakutseid tipphetki pakub? Kui juba ilmselt on ka igal pool meie usinad inimesed majas väljaspoole teada andnud on kuuendal septembril toimub meie maja avamise pidu siis on meil tulemas traditsiooniline laadapäev, mis on nagu ikka vabas õhus ja kus me tutvustame nii oma uusi, kui kui juba olemasolevaid etendusi tuleb põlvkondade kaala, kus meil on väga palju meie endi kolleege kutsutud ja publik on soojalt kutsutud vaatama seda üritust, kus me anname ka nagu läbilõike oma oma praegustest tegemistest ja kolleegidest. Seejärel on meil kavas mee traditsiooniline galakontsert, see Vana-Tallinna kaala kus me üritame luua traditsiooni, et me kutsume oma lauljaid ja kes on väljaspool meie teatrit ka meie oma lauljat ja ka mõningaid külalisi. Ja sell aastal, kuna on ju Wagneri ja Verdi juubeliaasta, siis me pühendame selle kontserti Verdile ja ettekandele tulevad kõikvõimalikud erinevad aariat Verdi ooperites. Me oleme pannud populaarse nime vertissima sellele nädalale, kus esitatakse kolm versiooni ooperit ja, ja see lõpeb kõik 29. septembril Kaarli kirikus, kus me erakordselt suure koosseisuga selle ruumi jaoks lavale peaks mahtuma peaaegu 160 inimest. Kanname ette Verdi reekviemi. Nii et tegevust jätkub, kas Estonlased võivad olla rahul ja õnnelikud? Ma usun kindlasti aitäh tulemast stuudiosse, Vello Pähn ja edukat uut aega. Rahvusooperi põlvkondade ooperiskaalat 14 10. septembril võib klassikaraadiost kuulata otseülekandes. Käimas on festival Pärdi päevad Tallinna kirikutes ja Pärdi päevade esimesi kontserte käis kuulamas muusikakriitik Igor Karsnek, kes on need helikajas stuudios. Tervist. Kuidas suhtud sa ideesse kaasata Pärdi päevadele üheks maailma parimaks vokaalansambliga Beethoven, hiljard, ansambel, kes mõlemal sinu kuulatud kontserdil teisel septembril ja neljandal septembril kaasa tegi? No see on sama loomulik kooslus nagu kala ja vesi või eesti rahva kõnepruugis suke saabas ja, ja nii edasi ja nii edasi, sellepärast et ma ei hakka praegu siinkohal üle rääkima teada-tuntud tõsiasju. Et see hiljard ansambel on olnud juba aastakümneid, Arvo Pärdi teoste ettekannet ei jaga esiettekannete juures, samas on Arvo Pärt pühendanud nendele teoseid kui ansamblil ja, ja samas ka nende ühele solistile kontradenorile kelle nimi on David Inshingis ja keda me ka nendel kõnelustel kontserdile kuulata saime. Aga kui nüüd natukene seda küsimust veelgi täpsustada, siis see hiljard, ansambli esimene kontsert, mida ma kuulasin, see oli praegu väga kompleksse kavaga, kuna programmi enamuse sellise arvulise teoste enamuse moodustas inglise vanamuusikakeskaja ja vararenessansi perioodist mis on omaette hinnatav sellest aspektist, kuidas seondub Arvo Pärdi tintinnabuli-stiili teostega. Esimesel kontserdil, mis toimus Kaarli kirikus, oli siis ansambel ainsaks esinejaks. Kuidas sa hindad selle ansambli kvaliteeti need 40. tegevusaastal, kui nad on otsustanud oma tegevuse lõpetada? See on üks väheseid kooslusi ja eriti veel vokaalseisakukooslusi mida kuulates pole võimalik, et nende ettekandega lihtsalt mitte nõustuda. Et nende puhul näiteks ei varasemas, kus ma olen kuulanud neid ja, ja noh, ütleme just ma räägin siin live-esituses, seepärast stuudios võib teha ju imeasju, aga live esituste puhul on nende. Ma ütleksin, see on selline ühine hingamine, ühine fraseerimine, ühine mõtlemine, tähendab, see on nagu telepaatiline side, kus kõige pisemgi nüanss leiab kohe vaste ka teises üles ja sealt juba juba kolmandas hääles. Et see on jah, üks väheseid kooslusi, kelle puhul ma ei saa endale esitada küsimust, et kas oleks võinud võtta natuke teise tempo või või dünaamika režiim korraldada natukene teistmoodi, tähendab mitte kunagi ei ole sellist mõtet pähe tulnud. Ja muidugi eriti tervitatav on, see just arvab mardi mitte eriti pikkade teoste puhul, kus iga nüanss, iga väiksemgi paus, iga fraasi alguse fraas lõpp on kui tohutu suurenduse all, et selles suhtes ma natukene muidugi kurvastasin, kui ma sain teada, et heard ansambel kavatseb selle hooaja jätta oma aktiivse kontserdi teravuse viimaseks. No Pärdi päevade üks selliseid eesmärk oli pakkuda tema muusikat erinevates Tallinna kirikutes. Kas sa nüüd selle Kaarli ja Oleviste kiriku põhjal tajusid mingisugust erinevat kõla atmosfääri? Kui akustika on tegelikult olnud juba kirikute ehitamise aegadest saadik nii teravmeelsed läbimõeldult, tähendab siin on tegemist basiilika tüüpi kirikutega, kus eriti kus on on tegemist viilkatusega, tähendab see on akustika mõttes täiesti geniaalne konstruktsioon. Arhitektuuriline lahendus. Et Kaarli kirikus on, on väga hea akustika selles On võidud veenduda väga paljude koosseisude puhul, alates orkestrimuusikast alates Jan kar paarekistril tema ansambliga ja kellega tahes, lõpetades mind natukene üllatas Oleviste kiriku akustika, sest ma ei ole osaliste kirikus ühega kontserdil, ma ei ole varem käinud. Ja ma pean etteruttavalt ütlema, et kuna tulin viimasel hetkel nagu ma alati jooksen, keel vesti peal viimasel hetkel kohale ja põhimõtteliselt sellised silma järgi head kohad, mis on nagu lööbides, need olid puupüsti täis, aga õnneks korraldajad olid pannud lisatoole päris kõrvale. Ja siis noh sina siis nagu istusin. No nii külje peale, kui üldse kirik nagu võimaldab minu väga suureks üllatuseks absoluutselt kõik oli kuulda ja absoluutselt mitte midagi ei läinud kaduma, nii et et ma usun. Ja muuseas, seda enam, et tegemist oli ju tegelikult selle litani kontserdiga, kus olid kaasatud sellised jõu nagu see hiljard ansamblid, siis Eesti filharmoonia kammerkoor, samas ka Tallinna kammerorkester ja veel lisajõud löökpillide ja maskidele, näod ja kõlapilt oli täiesti ideaalne. Ma isegi ütleksin niimoodi, et kui Pärdi muusikast kõige kvaliteetsemat elamust otsida, siis kindlasti nende esituses, mis toimuvad kirikutes ja põhjuseks pole mitte see, et, et tegemist on päris agaralt teostega ja et kirik lisatakse mingi pühalikkust ja nii edasi, see võib ka kõik olla, aga lihtsalt see kiriku akustika iseenesest toetab mida ainult Pärdi helisid, vaid ka neid pause, mis teatud päri teoste puhul on väga olulised ja kus kirikukaja generaalpauside sellise tähendab, mida ei ole võimalik saavutada mitte üheski kontserdisaalis. Ettekandele oli neljandal septembril kaks Pärdi ulatuslikumad teos Berliini missa jälitaania. Kas need pakkusid sulle võrdse kunstilise elamuse? No kindlasti mitte võrdse kunstilise elamuse võib öelda võrdselt kõrge kunstilise elamuse aga need teosed on tegelikult võrdlemisi erinevad, kuigi noh, ütleme Berliini missa on otseselt seotud selle tintinnabuli-stiiliga, samas kui ütleme litani selles tekstuuri son ja orkestratsioonis on juures ka selliseid dramaatilisi momente, mida me Arvo Pärdi varasemasse tintinnabuli stiilis mitte mingil juhul ei kohta, vähemalt mitte mitte sellisel kujul. Nüüd Pärdi Berliini missa puhul. On üks huvitav nüanss, kuna ma seda muusikat ju olen nagu varem kuulnud, siis mind huvitav aspekt oli nagu see, kuidas Tõnu Kaljuste järjestab selle missa viimast osa, kreedo Santus ja Agnus Dei. Sest kreedo on, on selline noh, kasutamise sõna mosoorne tähendab sellise helge kooskõla sellise isegi vaatusega sõnad juba ka juba dikteerivad siis Santus on nii-öelda siis minaarsest tunde skaalas ja vaat see side, kuidas Sanctus kasvas üle Agnus teeks praegu on ju mis kontekstis nagu lühikene kooda. Et see oli muidugi täiesti imekspandav, kui voolujoonelised, kui mõttetihedalt oskas Kaljuste kolmest viimasest osast moodustada ühe sellise terviku, muuseas ma juhin tähelepanu sellisele asjale. Berliini missa Santose puhul ütleme niimoodi, et suurem osa heliloojaid, kui nad kirjutavad missad, siis kreedo on tavaliselt masoorne seepärast, et kreedo see on jaatus, see tähendab, et usund ühtlasi Kanadasse. Tavaliselt kirjutatakse Kazanctuse, kuna see on hümniline tekst, Santose usund, ühtegi jumalasse ja, ja see, see pühadus, mis on põhimõtteliselt ülistus. Tavaliselt kirjutatakse seda Santose muusikat mosoorsed Pärdiga minuris. Ja siin, kui teada seda liturgiliste teksti, siis tuleb mängu nagu mingisugune sisemine absoluutne lisamõõde. Et ei teki küsimust, et miks sellises Madis, aga teksti teades, kes ei tea, võib ju lugeda seda kavaraamatust. Võiks tekkida küsimus, et miks Arvo Pärdi just selline lahendus. Ma pakun välja, et, et täitsa ongi viimase kolme osa omavaheline seos tähendab mitte vaadata osa või eraldi vaid viimased kolm osa eriti Santose, Agnus Dei. Kui nüüd hiljard ansambel tähistab siin oma viimast tegevusaastat kontsertidega Tallinnas, siis ühtlasi tähistas kontsert Oleviste kirikus Tõnu Kaljuste kuuekümnendat sünnipäeva. Kas võib öelda, et tema on oma karjääri tipul? Mina ei julge mitte kunagi mitte kellelegi kohta öelda, et see inimene on oma karjääri tipul, sellepärast et sealt tipu tagant võib paista mõni tipp veel mida praegu varjutavad pilved või udu või, või kui me kasutame sellist, nägi maastiku kujundit. Aga kahtlemata Tõnu Kaljuste tegevus, ütleme viimase 10 aasta jooksul on pretsedenditult aktiivne. Kardetud suured, tohutu mõjuvõimu ja kultuuri tähendusega ettevõtmised mida Tõnu Kaljuste planeerib ja mida ta ka sellise imekspandavalt tasemel ka ellu viia. Aitäh Igor Karsnek. Klassikaraadio vahendab seekordse festivali Pärdi päevad Tallinna kirikutes kõik kontserdid, nii et jälgige reklaami. Muusikauudised maailmast. Muusikauudised. Salzburgi festivali juht Aleksander Pereira asub Milanos asuva teatraalne skaala tegevdirektori kohale varem, kui esialgselt oli plaanitud. Teater avalikustas joonised Pereira asub uude ametisse 2015. aasta oktoobris. Kuna pere oli kehtiv leping Salzburgis festivaliga aastani 2016 siis oleks pidanud ta mõnda aega olema kahel ametipostil. Salzburgi festivali korraldajatele olukorda ei meeldinud ja nüüd lõpetatakse Pereira leping juba 2014. aasta septembris. Omakorda andis las skaala juhtkonnale võimaluse kahe administratsiooni vahelist aega lühendada. Hääletuse kohaselt asubki Pereira uuele ametipostile 2014. aasta oktoobris. Pereira üheks olulisemaks ülesandeks on valida järgmine teatri kunstiline juht, praegu ametis oleva Daniel poorelvaimi leping las skaalaga lõpeb 2016. aastal. Juuli lõpus võis BBC eetris näha saadet haarthuk, kus saatejuht Saram Montackio vestles bariton Thomas Hanssonile. Jututeemaks Cooper ja selle tähtsust tänapäeva maailmas. Nimetatud intervjuu tekitas paljudes vaatajates pahameelt, kuna Montak ju ülesandeks näis olevat Hämpson keerulisse olukorda panna eesmärgiga näidata ooperit kui ainult ka vanema generatsiooni ajaviidet, mis tänapäeva nooremale põlvkonnale üldse korda ei lähe ega huvi paku. Sa Montak ju väitis, et ooperid ei ole ajakohased, sest valdav enamus esitatavatest ooperites on kirjutatud kauges minevikus. Seega ei kõneta need tänapäeva inimest samuti te saatejuht ooperi negatiivsete külgedega välja. Klassikalise muusika ja võõrkeelsuse kõrvu jäid veel väited, nagu oleks külastajate arvukus võrreldes esitajate arvuga vahekorras, millest võiks järeldada, et publikuks on ainult esinejate sugulased ja sõbrad. Blogisse äri ja erinevad internetikommentaariumid aga kubisevad kirjadest, kus inimesed väljendavad oma pettumust ja pahameelt, et säärane saade BBC eetrisse jõudis. Samuti on internetis avaldatud mitmeid kirju Misson BBC-le saadetud ärritunud vaatajate poolt kui BBC ja sa mõnda Q on saanud põhjendatult kriitikanoolte märklauda. Lisaks on samavõrra teenitult kiidetud ka Thomas Hanssoni reageerimissaatejuhi rünnakutele. Hämpson saates rahulikuks ning suutis hästi argumenteerida Smandaki väited kummutada. Kas BBC üritas teadlikult kehva ajakirjandusega vaatajates reaktsioone tekitada või oli see juhuslik, seda on raske hinnata. Argentiinast tulevad kurvad uudised nimelt tabas sopran flarentsia fabrist keset kontserti äge haigushoog ajuaneurüsmi lõhkemise tagajärjel 38 aastane lauljanna suri. Parasjagu oli käimas Josep Verdi reekviemi ettekanne. Lauljanna tundis ennast laval halvasti juba ettekande keskel. Kava läks lavalt ära alles peale teose lõppemist. Florence Agris toimetati kohe haiglasse, kus talle tehti ajuoperatsioon, aga see ei olnud kahjuks tulemuslik. Kahe päeva pärast lauljanna suri. Florence fabris oli Buenos Airese tähtsama ooperiteatri teatrikolonn solist. Ja nüüd lühiuudiseid. Hiljuti anti Leonard Bernsteini nimeline preemia, mille pälvis Poolas sündinud noor kaheksateistkümneaastane. Kanada pianisti Janlisheltski auhinna suuruseks oli 10000 eurot ja selle preemia on pianistide seas saanud varem näiteks Lang, Lang ja noor Armstrong. Dirigent Andrew lit on nimetati Aga Colorado sümfooniaorkestri muusikaliseks juhiks. Varem tegutses litan Colorado sümfooniaorkestri kunstilise nõustajana. Samuti on ta praegu Bergeni Filharmoonikute peadirigent ja selle orkestriga esines ta mõned aastad tagasi Tallinnas Estonia kontserdisaalis. Clintoni loomingulisest tööst on viimasele Real iseäranis välja paistnud salvestused Sergei Rahmaninovi, Sergei Prokofjevi ja Felix mendel sani muusikaga. Üks uudis ka konkursi maailmast, jaapani viiuldaja suna Coco võitis hiljuti Tibar Varga nimelise rahvusvahelise konkursi. Kogu õpib Viini konservatooriumis Pavel Vernikovi juures. Coco võit Tibar väga konkursil on aga tekitanud pahameelt, sest tema õpetaja Pavel Mernikov osales konkursi žürii töös. Tulemused ei ole seetõttu läbipaistvad. Rahvusvaheline Tibar varga-nimeline konkurss toimus Šveitsis 22.-st 29. augustini ja 24 osavõtja hulgas jõudis finaali ka Eestist pärit viiuldaja Mari Poll. Mari Poll pälvis hiljuti City Music Foundation-i auhinna, mida antakse perspektiivikatele noortele professionaalsetele muusikutele oma muusikute edendamiseks. Auhinnaga kaasnevad näiteks kontserdid Inglismaal järgmise kahe aasta vältel. Salvestused ja ka karjäärialane nõustamine. Esimene City Music Foundationi auhinnaga seotud ülesastumine on maripallil juba seitsmeteistkümnendal oktoobril. Show käis kontserdil Londonis. City Music. Tatjana ehk Siiemmeff toetab muusikuid ja ansambleid, kes esitavad klassikalist või džäss või rahvamuusikat ja fondi eesmärgiks on tutvustada andekaid muusikuid publikule, pakkuda neile Korraldusliku ja reklaamialast tuge. Fondi asutasid praegune Londoni linnapea Roger kifod ja tema abikaasaks heer. Selle patroonide kuraatorite hulka kuuluvad veel näiteks klassi Domingo ja sky kvartett. IMF-i toetavad mitmed Londonis tegutsevad muusika ja kunstiinstitutsioonid nagu Barbikani keskus, kild hooli, muusika, draama kooliaga, Londoni sümfooniaorkester. Sel aastal lisaks mari ballile veel seitse preemia saajat, kes valiti välja 50 kandidaadi hulgast. Viiuldaja Mari pall lõpetas tänavu suvel õpingud Londoni kuninglikus muusikakolledžis aktist diploma programmis ja ta täiendab end eeloleval hooajal Norra muusikaakadeemias. Ja lõpetuseks Eestiga seotud uudis nimelt neljandal ja viiendal septembril tuli Helsingis esiettekandele Erkki-Sven Tüüri uudisteos, milleks on klarnetikontsert peregrinus, ekstaatikus, ekstaatiline palverändur. Teose tellis Soome ringhääling ja selle esitas Helsingi muusikida lask Narnatist, Christopher Sold Krist koos Soome Raadio Sümfooniaorkestriga. Erkki-Sven Tüüri rool annab klarnetikontserdi pealkiri, ekstaatiline palverändur. Meile vihje ühele võimalusele tõlgendada solisti karakterit. Ta võib kujutada palveränduri takistuste ja ohtuderikkast rännakut ihaldatud eesmärgi poole tema söakust ja tarmu vaheldumisi kurnatuse ja väsimusega. Lisaks tüüriteosele oli kavas veel Morris Cromwelli muusika ja kaasa tegi ka Helsingi music ida Lookoor. Kontserti juhatas orkestri uus peadirigent Hannu Lintu ja kontsert oli otseülekandes neljandal septembril kell 19 ka klassikaraadio eetris. Filmiga ja. Eesti Kontsert avas Pidulikult oma hooaja kolmandal septembril kontserdiga, kus esines rahvusvaheline noorte sümfooniaorkester, ai kaltse ookestra. Dirigent oli ukrainlane, kõrk Araabiat siia soleeris, pianist Katia Punieti šviili noor genist Gruusiast. Meil on need stuudios pianistid Piret ja Lauri Väinmaa, tere tulemast. Tere Püre. Kuidas siis mõjus see avakontsert? Teatavasti Eesti Kontsert on lubanud oma reklaamis. Esinevad nii Eesti kui välismaa tippmuusikud, kuidas avakontserdi esmamulje oli? No võib öelda, et ta oli, ütleme, kahetine sellepärast et kuivõrd tegemist oli noorteorkestriga, siis ei saagi teda ju võrrelda mingisuguse professionaalse maailma tipporkestriga, nii et siin on üldse need ka hindamiskriteeriumid ju hoopis teised. Samas spetsialistiga on juba hoopis teine lugu ja samuti dirigendiga, sest neil on mõlemal selja taga üsna kaalukas rahvusvaheline karjäär. Minu meelest on see positiivne, et selline rahvusvaheline ja noorte sümfooniaorkester tuleb avama meie hooaega ja võib-olla kuulajatele see ei ole teada. Kaitseorkester koosnes põhiliselt endise idabloki maade Poola ja just selle regiooni noortest, et see on minu arust väga-väga tore ja väga positiivne meie hooaja avamiseks, aga solisti kohta ma ütleks küll, et minul läks tervikuna väga-väga hea mulje. Tema puhul võib kiita ta väga paljusid asju ja väga austustvääriv on tema lavaline tehniline kindlus väga suur kujutlusvõime ja minu arust oli see esinemine väga köitev. Pianistide rahade loomulikult oma põhitähelepanu fokusseerisite kindlasti Gadja Punity šviili esinemisele, kes siis mängis Prokofjevi esimest klaverikontserti, kas punetus, villid puhul on tegemist väljakujunenud pianisti isiksusega? No kindlasti veel mitte, sest nagu kavatses lugeda väikest arvutustehet appi võttes selgub, et tänu ja kõigest 26 aastane mis on ju tegelikult väga noor inimene, tavaliselt lõpetatakse kõrgkooli umbes 20 võib-olla just nelja-viieselt. Aga tal on väga huvitav biograafia selles mõttes, et ta sinna Tbilisis ja juba kuueteistaastaselt kolis elama Viini kus hakkas õppima Oleg maisenbergi juures, kes on tuntud-tunnustatud pianist ütleme, vene penistliku kooli esindaja syndinud Odessas, mis üks vene pianismiseline häll, sealt on terve hulk kuulsaid minister pärit, alustades Horowitz ist kirjeldusest rihtrist, kes kõik sealt alustasid. Need maisenbergi taust on selline, sealt läbi Moskva kinoinstituudi ja sisemine veerus ühel hetkel läände. Nii et ilmselgelt on Kadio Munietišviilitud väga hästi õpetatud ja see muidugi kostabki välja nagu Piret ütles, tema peaaegu täiuslikud veatust, penismist. Lisaks sellele veatusele täiuslikkusele, mis veel teda iseloomustab. Poeesia. Ja suur kujutlusvõime ja leiab muusikast päris palju. Ja kindlasti oleks väga huvitav teda kuulata kümne-viieteist aasta pärast veel kord. Ja muide ette rutates juba kontserdist rääkides lisapala Pärdi pala Aliinale oli tõesti mängitud lihtsalt haruldase kõla ja ja samuti aja valitsemisega. Mulle isegi tundus, et see pala jäi tavalisest lühemaks mis on ainult kiitused, mis seal ainult kiituseks, sellepärast et see tähendab, et et ta kuidagi jaotas seda aega loogiliselt ja lihtsalt kuidagi avastasin jälle enda jaoks, et kui hea akustika on ikkagi Estonia kontserdisaalis ja klaver kõlas ülikaunilt. Nii et see Steinway, mille puhul on pianistid hulgast sageli väikest diskussiooni tekkinud, et kõlas punet šviili käe all Teate, ta kõlas väga hästi, nagu ta on kõlanud ka paljude paljude festivali klaver välissolistide käe all. Nii et see oleneb siiski ikkagi pianistist. Täielikult, ja ma arvan, et see kriitika on ühelt poolt siiski natuke ühekülgne, liialdatud, mis ei tähenda, et kontserdisaal ei vajaks uut pilli. Kahtlemata vajab, aga väga hea pianist suudab igast pildist võtta just selle maksimumi. Millist väljakutset ohvrevi esimene klaverikontsertpianistina pakub? Esiteks on ta kunstiline väljakutse, ta on ikkagi kontsert klaverile ja orkestrile ja klaveriorkestri koostöö on seal väga oluline. Samas on seal väga palju huvitavaid detaile. Temaatilist materjali on väga kontrastsed ja väga huvitavaid kõlavärve. See kõik tuleb üles leida ja kuulajale pakkuda. Et selles osas muidugi Bonjoti šviili pälvib kiidusõnu. Palju oli just poeetilistesse lõikudes väga-väga huvitavaid leide. Jah, olen nõus. Poeesia tema pärusmaa. Muidugi peab ütlema, et prokurör siin maailmas on ka väga palju muud, seal on teravust, seal on isegi koledust krati grotesk kahtlemata proteski ja selles osas ma arvan, et on veel, ütleme siis arenguruumi. Praegu köidab šviili progohvis suure o virtuoosse ja säraga ja kauni lüürikaga alguses osades möödudes vast lisandub monumentaalsust. Karakterid muutuvad veel mitmekülgsemaks just selle teravuse ja groteski poole. Ja siis on veel üks asi, mis ju üldiselt iseloomustab noori peaniste, nimelt valitakse maksimaalselt kiiret tempot. Selle põhjuseks võiks olla nooruslik uljus. Kas selle oma tehnika eksponeerimine? Ma ei teagi, kas see on nüüd teadlik eksponeerimine, aga võib-olla selle nautimine, et midagi tuleb nii hästi välja, lihtsalt kisub kaasa ja bravuurikas esinemine on alati olnud, kui inimene esineb laval üksi, on solist, on, on isegi klaverikontserdis on ta ju ikkagi solist. Mine tea, võib-olla inimene läheb, läheb kaasa solistliku hooga, ütleme bravuuriga. Ja ta võib-olla tunnetab seda, et rahvas kuidagi ootab mingit sellist virtuoos sust lihtsalt virtuaalse pärast, aga muidugi Prokofjevi kontserdis. Kõik see peaks minema sellesse korrastatud mosaiiki, mis on klaverikontsert oma olemuselt nagu Sonadki, seal on vastseid materjale paigutatud väga targalt. Ja kui ütleme ühte aspekti rõhutada, siis tervik võib minna tasakaalust veidi välja. Ütleme, kui seda virtuaalsust üle rõhutada. Kuidas noorte sümfooniaorkester ja dirigent, garaabets ning pianist Gadja punetus, šviili, selle terviku moodustamisega hakkama said? Prokofjevi nagu Piret juba ütles, võib-olla ta läks pisut sellise efekti peale, sest tõepoolest ka tempude poolest terve ülesehitamine, tempo, pidev kruttimine, lisades natuke juurde pisut kiiremat, pisut kiiremalt, pisut hirmalt, kuni lõpuks pannakse siis kõik välja annab veel suurema efekti. Aga üldiselt solisti ja orkestri dirigendi koos tuli hea. Mul oli võimalus seda dirigenti kuulda just kahenädalast Londonis promenaad kontserdite sarjas, kus ta esines BBC Šoti Sümfooniaorkestri dirigendina, nii et ta oli mulle juba tuttav. Kuigi ta oma intervjuus, mida ma juhtusin paaripäevast kuulma, rääkis midagi nüüdse noorteorkestriga koostöös olevast mingist sellisest Slavelikust, vaimust, reaalsusest, mis neid ühendab, siis tegelikult teda kuulates ja vaadates kahe kontserdi põhjal eriti loodan ma selle põhjal tundub, on siiski väga selge linnaplaneerija ennekõike hetkel. Ja võib-olla mitte niivõrd veel emotsionaalselt kaasa haaraja. Ja seegi võib aastatega tulla ja areneda, nagu paljude dirigentide juures on. Sest dirigendi juures tegelikult see planeerimine, ütleme siis vormi kooshoidmine suudluse sümboonides on üks haarseid kõige olulisemaid. Kvaliteete. Nii et üldmulje sellest Eesti kontserdihooaja avakontserdist on teil pigem. Kui ikka lausa positiivne ja tegelikult ma just tahaks tulla seal orkestri juurde tagasi rõhutada, kui tore on see projekt, sest need on ju väikesed maad, mis nii-öelda poolkuu noh, ümbritsevad Venemaa ja kahtlemata nendest maadest on palju raskem välja pääseda. Need on Kaukaasia maade Aserbaidžaan, Armeenia, Gruusia, siis valgevene, ukraina poola väga tänuväärne projekt ja ma arvan, et noored muusikud peavad olema teised õnnelikud, et nad saavad esiteks sellise dirigendiga ja teiseks Nende juhendajate käe all, keda kutsutakse ju Euroopa tipporkestrites neid juhendama ja pillirühmi juhendama nendegi ajal tööd teha, et suurepärane projekt. Lauri väin man, kas näed Katja punetišviirika festivali klaver kunagi esinemas? Mul on olnud üldpõhimõte selline, et ma püüan festivalil alati kutsuda uusi, meil tundmatuid tippmängijaid. Aga sellest on olnud ka erandeid ja kindlasti tuleb ka edaspidi erandeid. Igal juhul on ta mul väga, väga selgelt meeles ja positiivselt meeles, nii et võib olla. Aitäh tulemast stuudiosse, Piret Väinmaa ja Lauri Väinmaa. Aitäh nende muljete eest. Täna õhtul kell seitse saab klassikaraadiost kuulata Eesti riikliku sümfooniaorkestri 87. hooaja avakontserti mis ühtlasi tähistab Estonia maja sajandat sünnipäeva. Mitmed ettekandele tulevad teosed kõlasid esmakordselt täpselt 100 aastat tagasi Estonia kontserdisaalis. Täna õhtul esinevad rahvusooperi solistid viiuldaja Sigrid Kuulmann rahvusooperit koorid, rahvusmeeskoor ja ERSO Neeme Järvi juhatusel. Ning kavas on kaunis eesti klassika. Kohe pärast Eesti riikliku sümfooniaorkestri hooaja avakontserti kell 21 30 algab aga otseülekanne Londonist festivalilt BBC proms. Lõpp kontserdit last näit Ove proms. Heligajas kuuleme nelevastenfeldi intervjuud BBC Promsile peadirektori Roger Rickiga. Kiievis Sibramsi peadirektor Radio Raik ütleb, et kõige olulisem eesmärk on hoida promsi juba rohkem kui sajaaastast visiooni elusana. See on viia võimalikult kvaliteetne klassikaline muusika võimalikult laia auditooriumini. Kuna BBC ühines 1927. aastal promsiga siis oleme suutelised seda ideed toetama mitte ainult hoides Royal Albert hoolib piletihinnad mõistlikul tasemel. Aga viies promsi, kontserdid väga suurte auditooriumide, nii mida võimaldab rahvusvaheline raadioülekanne. Ja seda tõendab ka näiteks BBC Promsile live ülekanne Eestis. Oleme selle üle väga õnnelikud, ütleb Roger Wraith. Promsi numbritest rääkides ütleb Radio Vrait, et tavaliselt toimub promsi raames kahe kuu jooksul kokku umbes 90 erinevat muusikasündmust. Nii et iga viimase kui päeva jooksul toimub promsil vähemalt üks kontsert õhtuti. Aga meil on ka hilisõhtused, kontserdid ja lõunakontserdid ehk Mati need täpselt külastajate arvu ei saa veel praegu öelda. Aga eeldatavasti külastab Albert hooli selle aja jooksul umbes 300000 inimest. Suurbritannias on umbes 15 kuni 16 miljonit inimest, kes on promsi kontsertidest viimasel ajal osa saanud, kas raadio või tele vahendusel ja kogu maailmas lisandub veel kümneid miljoneid nii Euroopas, aga järjest rohkem ka Austraalias, Uus-Meremaal ja Ameerika Ühendriikides. Tõsi, näol on tegemist suure rahvusvahelise muusikasündmusega, mis puudutab miljoneid inimesi. Uue publiku kaasamine, kelle jaoks on klassikaline muusika uus kogemus ja sealhulgas nii noorte kui igas eas publiku kaasamine on BBC Promsile jaoks olnud alati võtmeküsimus, arvab rosinaid. Meie on spetsiaalsed sündmusi, mis on suunatud noortele, näiteks perekontserdid ja doktorfuu sarja kontserdid, mis köidavad eriti televaatajaid. Meil on ka spetsiaalne programm kogukonna kontsertide näol mis tähendab aktiivset osalemist näiteks laulmise töötoad. Taolised aktiivse osaluse projektid aitavad samuti kaasata uut publikut. BBC Promsile Laat naiti kohta ütleb et meil on väga hea meel, et just Marin Alsap on esimene naine, kes juhatab BBC Promsile aast näiti. Ta on Suurbritannias on väga populaarne muusik, nii et sellest saab ajalooline õhtu. Tähtis on see, et promsi finaalkontsert pole eraldiseisev üritus vaid see loob sideme kogu eelneva festivaliga. Samuti on alati kavas ühe uue teose esiettekanne ja tänavune laast näit kulmineerub tähtpäeva heliloojate Verdi ja Wagneri teoste ettekannetega. Roger Vraiti küsitles nelevastenfeld täna õhtul kell 21 30, vahendab klassikaraadio otseülekandes BBC Homsi finaalkontserdil. Seitsmenda septembri heligaja saatele tegid kaastööd Piret Väinmaa, Lauri. Ma Igor Karsnek ja nelevasta infelt. Operaator oli Helle Paas. Toimetas Karingopra.