Tere ja klassikaraadio kuulajad algamas on 14. septembri heliga ja ja tänases saates peatume pikemalt järgmistel teemadel. Eile, 13. septembril esietendus Tõnu Kõrvitsa ooper Liblikas. Muljeid jagab muusikateadlane Kerri Kotta. Igor Karsnek kõneleb eksperimente reaalsest muusikast ja nüüdismuusikast Eesti kontserdielus. Vaatluse all on viiendal septembril toimunud Eesti interpreetide liidu avakontsert, kus tulid esiettekandele eesti noorte heliloojate teosed ning ansambel U. Kümnendat tegevusaastat tähistanud kontsert sarjas. Nelevasteinfelt vahendab muusikauudiseid maailmast ning Madli-Liis Parts ja Eesti muusika teatriakadeemias. Arendusprorektor, õppejõud ja helilooja Helena Tulve jagavad muljeid kuuendast kaheksanda septembrini Norras toimunud punkt festivalilt kuhu Helena Tulve oli kutsutud kõnelema oma muusikast. Helgaja. Reede õhtul esietendus Tõnu Kõrvitsa ooper Liblikas. Teos on kirjutatud Maria Lee Liivaku Lauri Kaldoja libreto le Andrus Kivirähki samanimelise romaani ainetel. Teost dirigeeris Vello Pähn, lavastas Peeter Jalakas ja kunstnik oli Liisi eelmaa ning laulsid Kadri Kipper, Helen Lokuta, Oliver Kuusik, Rauno help. Etenduses osalesid Rahvusooper Estonia koor, orkester ning Eesti rahvusballett. Siinkohal pakume teile kuulamiseks esimesi muljeid, mis on salvestatud kohe pärast esietenduse lõppu. Siin kõneleb muusikateadlane Kerri Kotta. Ooper teatavasti algab liberetost, mis tegelikult paneb nagu paiku ka kogu ooperi sellise dramaturgia, eks ole, selle rõhuasetused selle ütleme ka siis sellise mingisugusega põhitonaalsuse võib-olla mingisuguse põhitempo, kuidas need sündmused selles ooperis nagu lahti rulluvad. Ja võib-olla siin täna seda etendust kuulates võib-olla sellised kõige põhilisemad küsimused. Mul tekkisidki nagu libreto suhtes ja selle ülesehituse suhtes ma ei tea ja, aga see näib olevat üldse selline tendents nüüdisooperi puhul vältida võib-olla sellist dialoogilisust vältida, sellist tegevuslikust võib öelda, et ooper tänapäeval kipub vähemalt oma mõningates avaldumisvormides muutuma nagu omalaadseks oratooriumiks, et palju rohkem kui seda tegevust näeme palju rohkem meile tegelikult sellest jutustatakse, nii et selline laadne nagu žanriline teisenemine on tõesti jah omane sellistele uutele ooperitele. Ma ei ütle, et see on nagu iseenesest halb. Aga Mulle tundub, et tänasel ooperi puhul ei olnud ka selline tooriaalne nagu lähenemine mingis mõttes kontseptuaalne või läbimõeldud või, või järjekindel. Sest siin ooperis oli tunda katseid siiski mingisugust dialoogi elustada mingisuguseid, et jõujooni tegelaste vahel luua, aga klassikalises mõttes olid nad üsna ettevalmistamata või nagu dramaturgi ses mõttes läbi viimata, et kui olla natukene konkreetsem, siis näiteks võiks tuua matuseErika ja augusti konflikti, kus August tõesti kuuldes seda Erika nagu arusaamist asjadest, et ta elab vaid mingis mõttes hetkes ja väärtustab seda totaalselt tunneb ennast ja, ja võib-olla oma armastuses kuidagi nagu solvatuna, mis iseenesest tõesti on võimalik arenguliin. Aga mis oli tõesti väga iseloomulik sellele ooperile, et, et see ei olnud mitte millegagi peaaegu ette valmistatud, see oli Ta punkt teatav selline mingisugune episood paljude teiste episoodide. Ja selliseid analoogilisi kohti oli veel ja kõik see muutis selle ooperi natuke nagu unenäoliseks, et, et see oli rida pilte. Mingis mõttes ühendas tõesti see nii-öelda liblika idee, selle vaba vaimu või selle loomuliku talendi idee. Aga ja nad jah, ei olnud võib-olla sellises traditsioonilises mõttes kuidagi ühtseks nagu terviklikuks looks seotud mingis mõttes sama asi oli ka esimeses pooles, et see, et sellest nüüd väga traditsioonilist lugu ei tuleb, see oli tegelikult tõesti näha juba mõnevõrra alguses, sellepärast et ütleme, see ooperi võib olla põhikonflikt see, et peadegelanna siis liblikas hukkub, kui ta ei lahku ja samas nii-öelda peategelane enda soovimatus lahkuda, see oli tegelikult juba üsna selgelt ja isegi libreto ess nagu korduvalt välja toodud esimese vaatuse lõpuks, ja siin tekkiski küsimus siis, et mis jääb teiseks vaatuseks. Sealt tuli juba see, millest on räägitud, et prooviti siis nii-öelda luua tegelaste vahele mingisuguseid pingeid, käib mingisuguseid jõujooni nagu mingisugust tegevust mis aga tegelikult sellisena ei hakanud tööle. Nii et selles mõttes sellise dramaturgia teatritükina on mul selle ooperi suhtes sellised üsna kahetised tunded. Ja nüüd, kui ma mõtlen, et mida on võimalik siis teha siin heliloojal ja mida on hiljem võimalik teha lavastajal no võib-olla Tõnu Kõrvits oli õnnelikumas seisus selles mõttes, et võib-olla selline lähenemine sobib Tõnu sellise poeetilise stiili lüürilise stiiliga. Et võib-olla selline traditsioonilisem libreto, mis, mis oleks ehitatud mingisugustele vastanditele ja mingisugusele väga läbivale lineaar sele dramaturgiale oleks moodustanud nagu Tõnu muusikaga suurema dissonantsi, et siin nüüd seda ilmselt ei olnud. Mulle näis, et see libreto ja muusika olid nagu, üsna heas kooskõlas nüüd lavastaja asetas ta võib-olla mõnevõrra ebamugavasse situatsiooni, laskmata taki tal võib-olla midagi muud teha, kui nüüd neid unenäolisi pilte kuidagi kaleidoskoopiliselt lihtsalt registreerida või artikuleerida, mis mõnikord pean tunnistama, oli tehtud päris vaimukalt ja visuaalselt, läbimõeldult olid huvitavad allusioonid Estonia 100 aasta tagusesse aega. Et me võime siin näiteks kas või mõelda sellele visuaalile teise vaatuse algust, kus oli juttu sellest Möldrist, mis oli selgelt lahendatud vanaaegse tummfilmi Est eetikast lähtudes ja loomulikult selgelt väga teatraalselt mingis mõttes üle vindi keeratud kostüümid, mis rõhutasid samuti, eks ole selle tüki unenäolisust ja sellest teatrist reaalsust ja mõneti sellest illusoorsust. Ja tegelikult rõhutasid sellega ka seda ideed, mis libreto-s oli päris korduvalt esile toodud. Aga mingil tasandil jällegi tundus, et selline registreerimine töötab ju päris hästi mõnda, aga, aga kui sa nüüd hakkad otsima mingeid läbivamat lugu võib-olla sellises puht lavastuslikus plaanis siis siin oli jälle seda võib-olla mõneti raske leida. Võib-olla lavastaja ei olekski saanud seda teha, minemata nagu vastuollu juba selle teose kui tervikuga. Nii et on kindlasti selline omalaadne ilus Omaaž selle Estonia sajaaastasele ajaloole. Kuid teosena selline, mis tekitab vähemalt minu jaoks pigem rohkem küsimusi, kui annab vastuseid. Per oli nüüd muidugi selline siin on neli, võib öeldes keskset tegelast, võib-olla isegi kolm, kelleks on siis Eerika, keda kehastas Kadri Hyper siis teiseks Erna või siis lavakujuna Ophelia, keda kehastab Helen Lokuta ja lõpuks siis haugust, keda täna kehastas Oliver Kuusik tegelasena On muidugi veel laval ka Theodor ehk siis raskujuna Hamlet, keda kehastab Rauno Elp, kuid siiski tema jääb pigem kõrvaliseks ja raamivaks tegelaseks. Kadri Kipper ei ole eriti saanud roll, mis laseksid tal ennast näidata. Nii et seetõttu oli tänane õhtu hea võimalus näha, mida ta suudab ja näitas ta ennast minu arvates päris heast küljest. Natukene mul oli kahju, et kuigi see ooper on liblikas, ei kujune ju päriseerika juba libreto põhjal päri tegelikuks peategelaseks, vaid mulle tundub, et selleks on siiski hoogust kellel on tõesti suhe ühelt poolt Erna ehk Feliaga, kes kehastab teatavat mõttes professionalism ehku, võib öelda ja teiselt poolt eerikaga, kes kehastab siis võib-olla sellist loomulikku looduslikku talenti. Aga jah, see, mida kuulda sai, oli meeldiv ja Estonia kindlasti võiks kahtlustada Talle ennast nagu rohkem näidata, kui seni. Kadril on nagu võimalust olnud. Helen Lokuta oli oma tuntud headuses tõesti lahendas oma rolli, mis oli Augusti rolli kõrval kindlasti ooperi teine eks kõige kaalukam roll väga professionaalselt ja hästi peab ütlema. Ja just nimelt Helen Lokuta pikemate numbrite kui need tinglikult ehk Aaretaks nimetada olid seotud ka kindlasti selle ooperi sellised muusikalised kõrghetked. Ja lõpuks, Oliver Kuusik tegi väga hea rolli, võib olla ja võib öelda, et tema puhul oli nii-öelda see artistlik ja muusikaline pool kõige paremini tasakaalus Helen Lokuta, pigem valitses lava oma muusikaalsuse ka siis Oliver Kuusiku puhul võib öelda, et nagu teda ikka, iseloomustab see ka väga hea mäng, see oskus paaniliselt siduda vokaalne külg sellega, mida ta laval teeb ja näha sealjuures loomulik välja. Kadri Kipperi puhul võib-olla mõneti kippus mõnikord orkester teda varjutama, aga võib-olla see alguse küsimus, kus balansid ei ole veel päris paigas, sest ka mõningate mitte olulise teksti osas, kus helilooja on kasutanud artisti küllaltki madalat registrit, Andasamas kasutanud võrdlemisi tihedalt orkestrit ja seal mõnikord sellist orkestripoolset katmist oli, aga ütleme, Oliver Kuusiku puhul ma seda nii palju ei tajunud, et seal olisem paremas tasakaalus Estonia orkester mulle tundub, on viimasel ajal kahtlemata muutunud kindlamaks, professionaalsemaks, mõneti täpsemaks. Siin on kindlasti tunda uue peadirigendi Vello Pähna mõju, seda oli tunda juba eelmise hooaja alguses, kui esietendus taust ja selline täpne, rafineeritud lähenemine selle muusika puhul kahtlemata töötas. Puupillid kõlasid väga värvikalt, väga Sanoorselt võib öelda üldse tervikuna. Orkestri kõla oli üsna meeldiv, mitmeplaaniline värviline, nii et tundub jah, et siin tuleb kindlasti ka esile tõsta dirigenti ka hästi mõjusid mõnikord ka koori ja orkestri vahekord. Selles ooperis on paar kohta, kus Sanaarse tausta annab pigem koor, mille peal orkestri erinevad instrumendid sekundeerivad üksikute motiividega ja saada lavasügavusest see koor ja nüüd eest orkestriaugust see niimoodi kokku, et tulemuseks on ikkagi üsna ühtlane ja terviklik kõla, on minu meelest päris hea saavutus lavakujundus see, mis laval toimus, see oli võrdlemisi aktiivne, nii ju, eks ole, plaanid muutusid võib-olla mõned kohati ehk hakkas muutuma monata ovaalseks, kuna neid vahendeid, millega mängiti üsna aktiivselt, ei olnud ju eriti palju, aga tundub, et, et lavastuslikus plaanis oli soovitud rõhutada minu meelest kohati mingisugust dünaamikat. Mis libreto, sea ja muusikas tegelikult puudus, et see võib-olla tooks meid jälle tagasi selle varasema jutu juurde, et mida lavastaja proovis ja sai, mis tal üldse oli võimalik nagu saavutada selle materjaliga. Sellest on ju tegelikult siin räägitud juba eelnevalt, et ooperil ei ole väga palju ühist liblika kui Andrus Kivirähki sellise lühiromaani ehk siis kirjandusteosega. Ja ilmselt tuleb sellega nõustuda. Kuid mis on võib-olla siiski ühine, on see mingi üldine lüüriline tonaalsus milles ei puudu aga ka sellised ootamatud humoorikad seigad võib-olla see on siiski ühine nii ooperi- kui ka kirjandusteos millest lähtuvalt ju ju kogu see asi tehti. Siin kõneles muusikateadlane Kerri Kotta ja te kuulasite tema esimesi muljeid Tõnu Kõrvitsa uuest ooperist liblikas, mis esietendus reedel, 13. septembril rahvusooperis Estonia. Klassikaraadio stuudios on nüüd muusikakriitik Igor Karsnek ja meil tuleb juttu kahest kontserdist. Nimelt viiendal septembril toimus Mustpeade majas Eesti inter klientide liidu hooaja avakontsert, kus kõlasid mitmed esiettekanded. Ja teisipäeval toimus Eesti Raadio esimeses stuudios ansambel U kümnendat tegevusaastat tähistav kontsert. Nimed esitasid eksperimentaalset muusikat ja viiendal septembril kõlas siis eesti nüüdismuusika me peatumegi nendel teemadel nüüd. Ma alustaksin kõigepealt eesti nüüdismuusikas, seepärast see nüüdisoli nii nüüdiskui veel olla võib pärast et Indreku au trompetis siis marimba virtuoos Heigo Rosin ja meie klaverikoolkonna kuldvara peet laskunud esitasid küll mitte alati täpselt selles ansamblis triona aga tervelt neli esiettekannet Eesti kõige noorematel kompaniisse selt, kes kõige vanemad, isegi 20 taastane noored kompaniisid, kes õpivad nagu muusikaakadeemias kompositsiooni. Kui ma vaatan summeerivad nelja esiettekannet, siis mulle tundub, et praegusesse kümnendis on tekkinud nende kõige nooremate VEEL õppivate hilivate seas selline trend, mis vaatab tagasi küll neoromantismi võtmes, aga samas kuidagi nagu sellise aktsendiga võib-olla hilisromantismi, et tekib huvitav kooslus, neohilise romantism, eriti oli tunda seda Alisson Kruusmaa laulu soolotrompet ettekandes muidugi trompet, vask, pillina on ka selline kerge sotse tekitav instrument just nimelt hilisromantismi võtmes ja ma usun, et Alisson Kruusmaa ei pahanda, kui ja tema esitab teose üldiskoloriiti, kõrvutaksin Richard Straussi ka. Ja täpsemalt veel, et nõnda kõneles saratavustra algusega mingisugune side oli olemas. Rael Kõivu viivuks hetke trumbetile jaama rindele oli muidugi ka lahendatud nii helikeeled kui kui selliseid üldiseid tunnuseid hilisromantismi võtmes aga võib-olla rõhuga neoromantism võtma sellepärast et Rael Kõivu helitöös oli tunda sihist laiendatud tonaalsuse kasutamist ja ei olnudki nii palju neid rõhutatud, selliseid väikseid dissonants, kuivõrd rütmelist eaka motiivilisteems, imitatsiooni rütmiline külg tundus olevat väga läbimõeldud ja võib-olla isegi see konstruktsioon oli selline, väljus neuroromantismi, Rubaatolikus ja sellises tempos vabadus need, et see oli tegelikult üks huvitavamaid lugusid, mida seal kuulda sai just nende esiettekandel ste seast. Ja kolmas noor helilooja Maria Kõrvits, tema lugu pealkirjaga Umbragolm võiks kuuluda muusikalise epigrammi žanri, seda muusikadetailide rikkust ei saandki veel kuulama hakata, kui lugu juba läbi, kas seda oleks võinud ju nagu veelgi oodata, aga mind kõige rohkem pani kuulama ja kaasa mõtlema. Hoopis neljas esiettekandes on Rasmus Puurilt peakirjaga tärkamine, flööt, Hornile ja klaverile. Siin muidugi kõlaline siukene akvarellseisus siis selline kahe interpreedi Indrek Vau ja Peep Lassmanni oma ansambli sidusus. Väga hea esitlus teeb ka keskpärase muusika juba tunduvalt paremaks, aga asi ongi selles. Rasmus Puuri tärkamine ei ole absoluutselt mitte keskpärane lugu, vaid tänu sellele esitusele ka läbimõeldult dünaamikale. Temal nagu ainukene, kelle kohta ma ei söandaks öelda, et seostuks otseselt neuromatismi. Rasmus Puuri on välja kujunemas mingi selline oma muusikaline heli nägemine igatahes mind kõnetas päris tugevalt. Ja sel teisipäeval toimus Eesti Raadio esimeses stuudios siis eksperimentaalse muusika kontserte, esines ansambel, uued, mis mõttesse kontsert sinus tekitas? Esimene mõte, mis mul läbi vea käis, et tänapäeva moodne olla vanamoodne sellepärast need teosed kõlasid äärmiselt eksperimenteeriv alt. No üks teos aastal 1921 näiteks teine teos 69, kolmandas jaos 68 siis kõige uuem lugu, Tarmo Johannese interaktiivne helimäng oli ainukese 2011 ja 98 aasta lugu võib olla erand, oli, tähendab eksperimenteerimine sel tasemel, nagu seda ansambel tegelikult väga-väga põneval kontserdil kohalviibijate jaoks. Ja täiesti arusaamatu näiteks autoraadiokuulaja jaoks tähendab selliseid eksperimente, neid tehti, ütleme enne teist maailmasõda ja pärast teist maailmasõda ühesõnaga siis, kui modernism Ta ärkas ja ja õitsele puhkes sellisel kujul modernismi sellisel kujul eksperimenteerimine. Praegusel ajastul, kus Bosmodonism hakkab juba juba kahaneb ammenduma. No see on muidugi vanamoodne muusika, aga kõlab tegelikult moodsalt seepärast, et selliseid asju kunagi esitada. Üks asi on see, et, et selleks, et teha muusikat, nagu tõestas ansambel kontsert ei pruugi inimene üldse mängida, instrumente võib murda puruks hulgakesi, aga teatud rütmis võib panna publiku hajutama mingeid, mis lülitab sisse mingeid teatud kompuuterprogramme. Siis eriti huvitav on see, et kui ansambel muusikud mängisid kõik sellistele instrumente, mis nad praktiliselt esimest korda käes hoidsid seda tuttamist Kraksutamist põhimõtteliselt soli perfoomets ja sellisena oli see muidugi muidugi visuaalne vaatemäng ja publik oli ka kaasa tõmmata, musid nii-öelda jutumärkides musitseerima ühte loosse, aga see näitab eksperimenteerimisjulgust, mis kunagi kompaniistridel oli. Näiteks üks autor kurtis Twitteris, kes suri 1948 ja sündis 19.. Tema on ju tegelikult kuulus maalikunstnik ja tal oli Hannuferis oma istlik koolkondade kirjutas luuletusi ja tema ettekandiline vokaallugu, mis oli pealkirjastatud justkui nagu sonaat siis ansambel laulis või üritas teha meditatsioonilaulust ja kõnede formatsioonist teatud silpides nagu okkaoga PPP okka ja see kuidagi nagu laskus, need olid istlikud perfoomes, aga näitab eksperimenteerimisjulgust. Nüüd võrdleme kahte kontserti, see on Eesti esiettekanded kõige noorematelt ja siis nüüd see, mis me kuulsime, kaasatud vanadel Dalaismi klassikutel, kes on sündinud 19. sajandil, siis no kas pole kummaline, et vanameistrid eksperimenteerivaid nii julgelt, et seda ei oska ise kohe nagu kuulata, peab oma silmaga nägema. Samas kui meie kõige nooremat hellitada, mõned nendest tunnevad varjamatud sellist suundumust manada esile hilisromantilisi kõlamast. Muusikakriitik Igor Karsnek võttis vaatluse alla kaks kontserti. Viiendal septembril toimunud Eesti interpreetide liidu avakontserdi ning ansambel U. Kümnendat tegevusaastat tähistanud kontserdi Eesti Raadio esimeses stuudios. Heligaja. Muusikauudised maailmast. Muusikauudised. Konstantinoopoli peapiiskop ja oikumeeniline patriarh partala Meos andis Pärnu issandamuutmise kirikus toimunut kolliturgial helilooja Arvo Pärdile hiljuti üle Arhondi tiitli. See on kõrgeim kiriku poolt ilmalikele antav eluaegne tunnustus. Arvo Pärt pälvis aunimetuse oma loomingu eest, mis aitab tutvustada õigeusutraditsioone. Sama tiitli sai ka ettevõtja Viljo Vetik, kes on panustanud Kihnu kiriku kordategemisse ja toetanud Pärnu issandamuutmise kirikut ristide kuldamisel. Kuigi Arhantideks nimetaja esialgu Bütsantsi ministreid või kantslereid on tänapäeval tiitel pigem aunimetus ja kõrgeim kiriku poolt ilmikutele antav tunnustus. Dirigent Claudio Ado, kes sel suvel tähistas oma kaheksakümnendat sünnipäeva kuulutati eluaegseks senaatoriks. Koos temaga said selle au osaliseks veel arhitekt Renzokiana füüsik Carlo Rubja ja tüvirakkude teadlane Elena Catania. Itaalia riigijuhi hinnangul on säärased erinevate elualade esindajad parlamendi ülemkojas väga tähtsad, sest parteipoliitikaväliste inimestena aitavad nad seista riigis oma valdkonna heaks käekäigu eest. Claudio Abado tegi oma debüüdi Milano lask olla laval üle 50 aasta tagasi Jaan hiljem töötanud näiteks Berliini Filharmoonikute ja Londoni sümfoonia orkestri peadirigendina. Möödunud aastal pälvis Abado juhatatud lutserni festivaliorkestri salvestus Gustav Mahleri üheksandast sümfooniast. BBC muusikaajakirja auhinna. Nüüd tõsisematel teemadel. Minnesota sümfooniaorkestri muusikud on juba pikka aega olnud orkestri juhatusega palgavaidlustes ja orkester pole ammu proove teinud, rääkimata esinemistest. Orkestri peadirigent Osmo värske on oma tulevikku Minnesota orkestri ees sidunud aga palgaläbirääkimiste tulemusega. Nimelt on ta lubanud oma ameti maha panna, kui orkester ei saa proovidega alustada piisavalt vara enne novembri alguseks planeeritud karnegi hooli kontserte. Orkestrandid nõustusid juhatuse pakkumisega, et töö taastatakse neljaks kuuks kusjuures palkasid makstakse vanas mahus ainult kahe kuu ulatuses. Seejärel, kahe kuu jooksul saaksid mängijad arvatavalt väiksema summa. Rajal peaksid jätkuma läbirääkimised uute lepingute sõlmimiseks. Vaidlust on tekitanud peamiselt küsimus, mis saab siis, kui nelja kuu jooksul lahendust ei leita. Juhatuse soov on, et lepingut pikeneksid, automaat sealt 24 kuuliseks, kusjuures uue, see tähendab madalama palgamääraga. Põhjenduseks loomulikult orkestri kehv majanduslik seis ja fakt, et mängijate palgakulud on orkestri eelarve real esindatud kõige suuremate numbritega. Orkestrantide keelduvad võimalused, sest, et liiva jooksnud läbirääkimiste puhul lepingud automaatselt 24 kuuliseks pikenevad. Nende veendumus on, et kas nelja kuuga saavad lepingutingimused paika või tööseisak jätkub. Seitsmendal septembril sai oma lõppakordi järjekorras juba 119. BBC promsi suvine festival. Kaks festivalikuud olid kuuldavasti ajaloos vähemalt külastajate poolest rekordilised. Keskmine piletite läbimüük Royal Albert Hallis toimunud peakontsertidele oli 93 protsenti ja kogu festivali 75-st kontserdist mängiti 57 kontserti täissaalile korraldajat. Tema sõnul oli tähelepanuväärne, et lisaks populaarsemate teoste esitusele äratasid suurt huvi ka uued nüüdismuusikateosed ja ka vähem tuntud varasemast ajast pärit teosed, mis tõestab publiku usaldust BBC promsi. Kaubamärgi vastu? Veel uudiseid Inglismaalt käesoleval aastal tähistatakse Benjamin Britteni sajandat sünniaastapäeva. Pidustuste käigus toimub hulgaliselt kontserte rohkem kui 140. linnas. Üle maailma ja aastapäeva tähistatakse veel teiselgi moel Suurbritannias Mermiti sel puhul näiteks uued viiekümned Bennised mündid, mis jõuavad müüki eriväljaandena 27. septembril. Hiljem peaksid samad mündid ka käibele jõudma. Võitlen peassi. Sihtasutuse juhataja. Ta ütles sündmust kommenteerides, et Benjamin Britteni soovis, et tema muusika oleks kasulik ja seda mängiksid ja kuulaksid võimalikult paljud inimesed. Seega oleks võinud talle olla meeltmööda mõttega sellest, et uus 50 Bennine viib tema nime paljude inimeste taskutesse. Jääk tagasi levis uudis, et leiti üles Titanicu pardal kasutatud seal olnud viiul. Nimetatud kuulus Pill läheb aga nüüd viimasele näitusele. Enne oksjonit. Belfasti linnas Põhja-Iirimaal, kus kuulus Oceani uurikumal ajal ehitati asub praegu Titanicu muuseum. Viiul on seal kõigile soovijatele vaatamiseks väljas 18.-st septembrist 13. okt oktoobrini. Seejärel müüakse viiul maha oksjonil, kuhu on oodata huvilisi üle terve maailma eriti pärast seda, kui viiulit näidati kolme kuu jooksul Ameerika Ühendriikides, kus käis seda vaatamas üle 100000 huvilise. Väidetavalt on tegu pilliga, mida mängis Molosaatli ehk mees, kes juhtis Titanicul olnud ansamblit. Auriku hukkudes leiti Haatli külmadest Atlandi ookeanivoogudest koos oma viiulikastiga, mis oli talle selga seotud. Aastakümneteks kadus nimetatud pill inimeste tähele panu orbiidist, kuni see leiti ühelt jooksraeri pööningult. Pärast pikki vaidlusi tunnistati Pill autentseks ja Belfastis avaneb viimane võimalus seda legendaarset viiulit enne oksjonile minekut näha. Ja nüüd lühiuudiseid, Viini kontserdimaja uus juht Matthias Nazce teatas, et kontserdimaja on jõudnud pankrotini nimelt 16 aasta jooksul toetused kontserdimajale kasvanud ning ta ei näe võimalust, kuidas lähitulevikus ots otsaga kokku tulla. Miinikontserdimaja eelarve. Ma pean hetkel umbes kuue miljoni euro ulatuses miinuses. Salzburgi festivali senine juht Aleksander Pereira asub teatavasti 2014. aastal juhtima skaalat. See tähendab, et Salzburgi festival otsib inimest, kes Pereira senise ameti üle võtaks. Esialgu on valikus 15 inimest, kellest üks on ka muide naine. Kes juhiks saab, peaks selguma üsna pea. Häid uudiseid tuleb Taanist, kus Karl Nielseni viiulikonkursi eesistuja Milan Vitak on võidelnud teiste pillirühmade konkursside säilimise eest. Kui vahepeal, et puhkpillide ja orelikonkursid Nissani konkursil lõpetatakse, siis nüüd on kokku lepitud. Viiulikonkursi kõrval jätkuvad ka Nielseni flöödi klarneti ja orelikonkursid. Varasemaga võrreldes suurendatakse kursside intervalli. Nüüdsest toimub konkurss iga kahe aasta tagant. 2014. aastal peaksid võistlustules olema flöödid kahe aasta pärast viiulid, seejärelorelimängijad ja lõpuks Clarmetistid. Lõpetuseks uudis Rootsist. Kui Eestis on tihti mõeldud uuest ooperimajast vast siis ooperimaja teema on kuum ka Stockholmis. Nimelt on viimastel aastatel ehitatud Rootsi naaberriikide pealinnadesse Oslosse Kopenhaagenisse. Uhked uued ooperimajad, aga Rootsi valitsus võttis hiljuti vastu otsuse, et Stockholmis investeeritakse umbes 225 miljonit eurot praeguse kuningliku ooperi renoveerimiseks. Selgub, et see on kõikidest variantidest kõige parem mõtted uue ooperimaja ehitada stamisest lämmatasid mitte riigiametnikud, vaid ikkagi Stockholmi Kuningliku ooperijuhid. Don, praegune ooperimaja, nende hinnangul üks ilusamaid maailmas ning ka ooperimaja asukoht linnas on väga hea. Sest miks hüljata hea alustada mujal uuesti, pigem võtta olemasolev hea ja teha seda veelgi paremaks. Eraldatud rahaga loodetakse kaasajastada ooperimaja 21. sajandi nõuetele. Vastavalt selliseid näiteid, kus vana on kaasajastatud, võib maailmast leida mitmeid näiteks Cowand, Gardeni, kuninglikku ooperimaja Londonis või Lioni. Kiitust väärib ka Rootsi valitsuse otsus säärane summa eraldada, eriti kui viimasel ajal kuuleb mujalt maailmast vastupidiseid uudiseid, kus nii ooperi kontserdimajad on suurtes rahalistes raskustes. Helgaja. Madli-Liis Parts ning Eesti muusika- ja teatriakadeemia arendusprorektor, õppejõud ja helilooja Helena Tulve jagavad muljeid kuuendast kaheksanda septembrini Norras toimunud punkt festivalilt kuhu Helena Tulve oli kutsutud kõnelema oma muusikast. Festival on Euroopa muusikapildis väga unikaalne, sest ta toetub live miksi kontseptsioonile. Ehk siis üks kontsert koosneb kahest plokist. Esimene plokk on his publiku jaoks selline tavamõistes kontsert ja sellele tavalisele kontserdile järgneb kohe live remix, mida teevad teised muusikud. Ja, ja selles mõttes on see festival nagu vägagi unikaalne ja meil oli õnne Euroopa kultuuripealinna aastal seda festivaliga Tallinnas võõrustada. Toona toimus festival Mustpeade majas, kohal olid kõik sellised tuntumad ja, ja mõjukamad, Norra improvisaator, lid. Ja toona remiksid tee eesti uuemat muusikat. Punkt festival saab järgmisel aastal juba 10 aastaseks, mis tähendab, et, et festival on läbi aegade olnud line arenev organism. Kuid tõepoolest, tänavu toimus punkti korralduslikus pooles oluline muutus, mis tähendab ka seda, et Tallinna festival oli hoopis teistsugune kui nüüd tulevased festivalid. Tallinnas toimusid kaks kontserti tavakontserte remix eraldi ruumides ja seal oli ka väike vahepaus kuskil kümneminutine, mis tähendas, et inimesed jalutasid ühest saalist välja natuke lõõgastusid ja läksid remiksi kuulama, siis nüüd uuendusena Kriskendandis Norras järgnes remix kohe kontserdile, nii et põhimõtteliselt vemiksijad, muusikud võtsid tavakontserdi selle teema lõppu jätkasid kohe oma mõtetega, ta ei olnud enam seda vaheaega, ei olnud ühest saalist teise minekut. Ja tundub, et otsus ühendada tavakontserdi lõpp ja remixi algus oli igati põhjendatud, sest tekkisid hoopis teistsugused kunstilised lähenemised ja võimalusega publikul tajuda muusikat teistmoodi, kuna kõik oli värsketel meeles. Tänavuse festivali programm oli suhteliselt norra keskne. Varasematel aegadel on olnud väga palju ka välisesinejad ja näiteks eelmisel aastal me ju rääkisime, rajaniino peitub programmist siis tänavu oli enamus muusikuid Norrast ja kui öelda vaid, et siis Tigranhamacian küll Armeeniast, aga Jan Bang, festivali kunstiline juht, Norrast nende muusikat remiksiti ja nendest me räägime ilmselt ka veidi lähemalt hiljem. Siis arve Hendrikson ja Jan Bang tutvustasid oma uut plaati. Samamoodi kõlas ewindošeti projekt dream Lotšikk, mida on väga vähe üldse esitatud. Kuna koosseis on väga suur siis Maya rätke esitas oma vokaalipõhist projekti pugev lihtsalt oht tutvustas oma uut projekti. Nagu tavaks on punktil siis põhiline remix jätta, tandem on festivali kunstilised juhid Jan Bang ja Eerika noree. Ja neile tavaliselt lisandub ikka kas siis arve Henriksson, trompet, til või Nils Petter Molver trompetil. Moody ewindoschet on olnud osaline, niiet põhimõtteliselt needsamad inimesed, kes mingil muul puhul ka oma projekte laval tutvustasid, olid Karimiksijate ringis ja oli ka üks välismaine remix ja, ja see oli siis Soome päritolu Vladislav Style'i. Tõepoolest see uus lähenemine, et, et need kaks esinejat moodustavad nagu terviku või, või on nagu ühe sama asja kaks eri külge. Noh, kas samamoodi vastandudes või siis suhestudes mingil moel kunstilise sellise konseptina kindlasti töötab väga hästi. Ja mina arvan, et nii on, nii, on tõesti väga hea seda teha. Et see toimis hästi nagu ühe asja kaks poolt ja kaks erinevat võimalust Ühte asja interpreteerida või üldse ennast loominguliselt väljendada. Me elame mingis mõttes ka nagu sellises kommentaari maailmas. Et meil on üks, keegi ütleb, midagigi, seda kommenteerib ja sellest asi liigub jälle edasi. Info muutub. Et see, see kasvamise muutumise protsess on igal pool nagu kohal olev ja seal lihtsalt on tore seda kohe näha, et kuidas siis üks asi tuleb ilmale või kõlab ja siis see, mis sellest siis teiste inimeste kujutluses ja teiste loojate kujutluses saab ja mis siis sellest omakorda välja tuleb. Ja ta ei tee seda kuidagi mitte kunagi nagu hoolima, ainult et see on võib-olla selle asja juures ka oluline, et selle juures on nende kahe artisti vahel või artistide grupi vahel selline omavaheline selline respekt. Mis on väga oluline, et keegi ei hakka nagu, võib-olla lõhkuma seda, mida, kuigi see, see on omamoodi noh, nii-öelda lõhkumine, aga, aga keegi ei võta seda ka halvasti, et see normaalne asjade kulg. Millistel asjaoludel sa Helena üldse sellele festivalile sattusid? No see on mõnevõrra kummaline tõesti, et ma olin sinna kutsutud. Aga samas ka mitte, et festivali üks kunstiline juht Jan Bang võttis minuga ühendust juba siis, kui ta, kui ta enne kui ta isegi siia vist tuli ja kui siinse festival oli me olime ka varem kuidagi ühenduses. Kuidagi see info oli liikunud ja kuidagi talle see muusika, mida mina teen, kõneles ja siin vahepeal oli mitmeid selliseid ideid õhus, et kuidas ma võiksin sellel festivalil osaleda. Aga kuidagi ajaliste ja mitmete erinevate takistuste tõttu ja isegi lukus nagu edasi. Ja need vormid ja võimalused, nagu muutusid, sai see siis teoks sellise seminari osaluse näol, milles sa seminari rääkisid? Ma arvasin, et võib-olla on huvitav selles kontekstis, kus palju räägiti siis sellistest piirialadest või vahepealsetest aladest, mis asuvad erinevate kunstivormide, muusika ja arhitektuuri näiteks või kunsti vahel jaga siis selliste erinevate maailmade nagu akustiline ja elektrooniline maailm. Et siis otsida neid samu, selliseid vahepealseid alasid natukene sellise kirja pandud komponeeritud muusika sees ja näidata, milline see loomeprotsess on, ega teda nüüd niimoodi otseselt ju näidata ei saa, aga leida mingeid kujundeid, mis võiksid seda iseloomustada ja tuua neid seoseid nende muude protsessidega ja näidata ka seda, mis on selle juures võib olla erinev. Ja mis on selle võib-olla siis sellised teistsugused väärtused Seekordne punkt oli selles mõttes väga keeruline, et kava oli ülitihe ja ülihuvitav. Ei saa öelda, et üks kontsert oli põnevam kui teine või üks kontsert meeldis rohkem kui teine sest erinevatel esinejatel olid erinevad nüansid, mis tekitasid uusi mõtteid ja ja siis kas meeldisid või inspireerisid kuidagi nagu üks kontsert, üllatas küll väga ja selle nimel Armeenia pianistid. On hammasianni, kes on ka jazzkaarel käinud esinemas ning siis Jan pangi duo kontsert, mis algas meile väga tuttava viisiga nimelt rahvaviisiga lauliku lapsepõli. Et see oli äärmiselt selline üllatuslik moment. Ja üllatus oli seda suurem. Et selle loo alge oli võetud möödunud aastal Tallinnas salvestatud samast materjalist, sest kuna meie kitarrist Robert Jürjendal ja Jan Bang teevad koostööd omavahel ja, ja möödunud aastal stalker festivali raames nad olid päris palju stuudios ja salvestasid erinevaid ideid, siis Janne oli võtnud Tallinnas salvestatud lauliku lapsepõlve aluseks ja siis need Tigraniga improviseerisid siis selle loo peale või selle loo põhjal. Ja selles loos tegi kaasaga tuule kann, nii et tuulehääl ja, ja tuulekandlemäng kõlas samuti punkt festivalil. Mind võib-olla isiklikult puudutas Rootsi päritolu lauljatar Marianne pil Liiver, kes selline minu jaoks väga selline eriline, tema, selline tugev Mäljenduslikkuseli nagu ülimalt mõjus ülimat mõjusalise üldse võib-olla kõik, mis puudutas häält, on seal alati, mis mind puudutav, et samamoodi seal ühes remix osales sitselendressennet, tema lavale astumine on alati eriline. Samamoodi maja Radke hääleimprovisatsiooni diahääletöötlus laivis nii-öelda. Tegelikult oli ka väga muljetavaldav tav üks projekt, milles osalesid Scolm elektroonilist artisti, mille nimi oli ta kilovatthaue ja seal olid Stefan Matjöös, David Silvial, Christian DNS eri päritolu elektroonilised artistid, kes, kes olid teinud sellise ühise projekti, mis oli väga ulatuslik siin üle tunni pikkune lugu ka mõjusa videoga. Sest et video sageli on niimoodi nagu taustaks või teda vaadata, võid mitte vaadata, et aga seal ta tõesti oli nii delikaatselt ja samas nagu ajas niivõrd ühtselt seotud selle muusikaga, mis on võib-olla ei juhtu ala. Ta oli väga orgaaniline minu jaoks ja live remix Jana astus üles ka tuntud helilooja Rolf valiin, kes komponeerib ja, ja siis seal ta esines, remix, Jana ja ta tegi seda väga huvitaval moel. Tal oli süsteem üles ehitatud voodile ja tema võitlus Aipoodiga laval, see Aipoodi liikumine ruumis sellel pisikese ekraani peal toimetamine andis väga huvitava tulemuse, tal oli siis kogu süsteem, oli muidugi sinna taha esid aga näiliselt ta juhtis kõike seda asja väiksest Aipodist, festivali atmosfäär on tõesti väga kuidagi sõbralik ja sümpaatne. Seekord seda toetas muidugi ka erakordselt soe ilm. Mis ma saan aru Norras iseäranis ei olegi nii tavaline, et tegemist on kandiga, kus ikkagi sageli sajab ja sellel ajal kipub nagu jahedamaks minema, siis see oli üks osa sellest mõnus sellel festivalil viibida. Jah, see väline soojus nagu peegeldas seda sisemist sõbralikkust ja avatust. Uudishimu heas mõttes või sellised muusikaarmastust, et keegi ei ole seal staar, kõik on noh, üksteisest huvitatud ja jälgivad ja võtavad seda vastavalt sõbralikult. Ja noh, mis sageli festivalidel juhtub, on ju see, et inimesed tulevad ja lähevad ja nad ei kohtu omavahel siis seal oli nagu rohkem seda võimalust viibida samas ruumis teist esitajat rääkimata nüüd siis sellest, et kõik see asi on niivõrd hästi sissetöötatud, toimib tehniliselt täiesti perfektselt ja te ei pane tähelegi, et, et seal on mingisugune suur tegemine taga, on tegelikult süsteemid, on keerukad, tehakse live videot töödeldakse seda, samal ajal kui ka laivis seda esitatakse, miksitakse, et see on kõik tehniliselt äärmiselt komplitseeritud tehnikaga me teame, et sageli selliseid hetki, kus midagi käivitu, mingi juhe valesti ühendatud, kuskil on mingisugune apsakas, kõik paaniliselt otsivad, et mis siin siis nüüd on, vaata, et sellist asja on seal nagu hetkekski tunda või näha, et kuskil midagi hakka toimima kõik ettenähtud ajal hetkel kõik lihtsalt toimised jooksis nagu lindilt. Ja loomulikult toimib ka juba festivali algusaastatel välja öeldud publiku ja korraldajate ühendav lähenemine. Et punkt on nagu perekonnafestival ja perekond tähendab siis sarnaselt mõtlevaid inimesi sarnaselt muusikat nautivad inimesi 11 toetavaid inimesi ja punkti perekonnal on kombeks siis laieneda. Niimoodi. Muusikud, kes on eelmisel korral festivalil osalenud kindlasti, toovad järgmisel korral uusi sõpru kaasa. Ja kunstilised juhid Jan Bang ja Erik fonoree kutsuvad festivalile ainult ning muusikuid, kellega nad varem on juba koos mänginud või kuidagi loominguliselt kokku puutunud, et selles mõttes seal ei ole nagu sellist tavapärast festivali korraldusskeemi, et erinevatelt agentuuridele otsitakse põnevaid artiste, et need on ikkagi väga isikliku suhte kaudu tekkinud kooslused. Ja, ja teine asi, mida Jan Bang ja arve Hendrikson vist ütlesid tänavu välja ka, et punkte nagu laboratoorium nad ei käsitle punkt üldse, kus festivali festivali vaid et see on pigem üks osa loomingulisest protsessist, mille sees need nagunii on. Aga seekord on siis kohal rohkem inimesi, rohkem muusikuid. Kaasamõtlejaid on publik, kes kogeb vahetult nende loomingulist protsessi ja see võtab mõnes mõttes maha ka pinge sellise ebaõnnestumise õnnestumise tasandilt, et ei ole selliseid kategooriaid nagu õnnestumine või ebaõnnestumine, see ongi protsess, milles me kõik võrdselt kulgeme ja seda tunnetada on äärmiselt inspireeriv ja meeldiv. See annab mõtteid igalühel, nagu Helena enne mainis ka, et, et kõik on nagu võrdsed. Kas meil hetkel nüüd Eestis ongi analoogiline nähtus nagu punkt ei oska öelda, kas ametlikult nagu on, et mina ausalt öeldes ei tea. Küll aga on tulemas siia juba septembri lõpus ka üks punkti perekonna liige ja Saksamaalt hoopis Jambetes valm, kes muusikaakadeemias teeb live miksi õpitubade seeriat ja, ja mine tea, mis sealt välja kasvavad. Sealt võib nii mõndagi sündida ja nii mõnigi muusikuid sealt ideed saada. Muidugi teemaks on ka uue punkt festivali planeerimine Tallinnasse siis juba hoopis uute muusikutega uue muusikaga. Ja ma kujutan ette, et ka see annab innustust meie kohalikele muusikutele ise midagi tulevikus proovida. See on üks suund, milles me ei ole väga palju just võimalusi pakkunud, ei ole lihtsalt selliseid võimalusega tekkinud, aga peab ütlema, et huvi on äärmiselt suur, et et see, mõne hetkega sai see nimekiri täis ja muutus kahekordseks, nii et meil oleks põhjust tegelikult kohe üks teine kursus korraldada ka. Aga noh, siiski veel ootame ja vaatame ka tõenäoliselt selliseid nagu alternatiivseid kursusi tuleb veel. Ta on ta lihtsalt inimestele erinevaid nägemusi ja erinevaid tehnilisi oskusi. Et ennast väljendada. Muljeid enamuselt Punk festivalilt jagasid modelli Sports ning Eesti muusika- ja teatriakadeemia arendusprorektor õppejõud ja helilooja Helena Tulve. Sülgaja. Tänasele heligajale tegid kaastööd muusikateadlane Kerri Kotta, muusikakriitik Igor sneak ning nelevasteinfelt. Tänase saate mängis kokku helioperaator Virve pullover ja Saadet. Toimetas Mirje Mändla.