Kunstimüsteerium. Tere tulemast kunstiministeeriumis. Lugupeetud kuulajad, olen kunstiministeeriumisse täna külla, kutsun tovi valge kuubi. Jaana Jürise, Neeme külm tere. Tere. Ma pean ütlema, et oled kunstiministeeriumi ajaloos inimesed, keda on olnud kõige raskem tabada. Ja minu, teie tagaajamine kestis tükk aega aru, et te olete suhteliselt hiljuti kokku tulnud, alustanud, aga võib-olla ta kõigepealt räägiksite oma taustast ja kuidas te nii-öelda 11 selle raames leidsite? Polejana. Minu taust on võib-olla rohkem siiani olnud filmimaailm et olen teinud erinevaid mängufilme ja samas ka näitusekujundusi. Ja kui ma nüüd nagu sarnast asjade pealt nägin, mis kunstimaailmas nagu justkui on puudu, siis läksime Neeme juurde jutuga, et võib-olla mõtleks midagi koos, vaataks nagu üle, kuidas on selle teostamisest, et eks ta sellest praktilisest vajadusest tuligi, et sa näed, et kuule Teatris töötad, sul on nagu taustsüsteem olemas, kes kõik aitavad, töötad, filmis on meeskond. Aga kui sa vaatad kunstnikust, on alati üksi. Et sellest ilmselt tekkiski vajadus. Neeme tundus kõige sellisem, Neeme tundus üks hommikul teda seal Espakis nägin jälle, kui mina läksin võttele, tema nagu tegi järgmist näituse installatsiooni siis mul nagu tundus, et kellele võiks esimesena rääkida. Ma räägin need näitused tehnilised teostuses, mis toetuvad Espaki pakutavale kaubavalikule, seda võiks täiesti vaadata, kui eraldi sellist platvormi, kus mingid asjad vormuvad, aga neeme, oma taustast äkki natuke võib-olla siis saabki jätkata, et mis on valge kuupia, täpsemalt jaanandi välja puuduvad vajadused, et mis need vajadused olid, miks te otsustasite Kupereeruma? Aga mina olen kunstniku taustaga ja see nagu välja kasvanud minu erialast, ma olen nagu skulptuuri lõpetanud, et ma nagu alustasin mingi projekte juba pärast ülikooli, mis nagu mahukad ja nende nagu teostamisel oli vaja nagu hästi palju ehitusalaseid kogemusi mis, nagu sa tead, et see nagu kasvatab enesekindlust ja projektid jäävad suuremaks, siis tuli mulle üks mõte, kus Marko lainega teha avatute stuudiote ruum, millest kasvas välja lõpuks EKG. Siis ma avastasin, et mul on nagu kõige suurem sara Eestis, mis tuleb nagu korras hoida. Ja kunstnikud on nagu kasvanud koos minuga ja ma järjest rohkem näen kunstnike pealt, et nende projektid lähevad järjest suuremaks, paremaks, tehnilisemaks ja järjest raskem on neid logistiliselt ja ka lihtsalt füüsiliselt hallata. Minu juurde tuli selle mõttega, millega tegelikult mina olen pidevalt maadelnud, et kas võib olla kunstnikel väljaspool projekti mingisugune tugisüsteem. Et mida sa saad osata ennem kui sa nagu üldsegi hakkad nagu reaalselt nagu seda kavandama, et mul enda puhul avastasin, et ma olen jumala üksi, et mul on kogemused, aga mul pole meeskonda. Ja muidugi ma olin kade hästi teatri ja filmi peale, kus mul palju sõpru nagu on ja ma nägin seeni, ebaaus, kuidas on nagu jaotatud ütlemelsile kunstniku Klooja pealt ära võetud mingisugused tööülesanded, valdkonnad et ta saaks keskenduda põhilisele. Tegelikult on kunstnik, on see isegi avamisel, sa pead tegelema oma toetajatega, vaatame näitusel valmis saaks, ja kolmas on see, et, et sa ei naudi seda, et see ei olegi nagu sinu avamised. Kunstnikud, teile ei meeldi avamised üldjuhul üle vähe on tingitud sellest, et nad ei ole lihtsalt suutelised ei taha ennast näha selles keskkonnas, milles nad nii palju andnud on, et nad ei naudi seda. Ja taan tipuks on see, et eks mul oli endal Yannatel rohkem vaja, et ei teadnud, et ka minu projektid vajavad tegemist ja vajavad seda eelarvestamist. Ja oskas vajutada, ostis mu ära, praktiliselt ma olen, alguses on väga-väga umbusklik, et veel üks asi ja et see ongi veel üks asi, mis nagu. Ma ei julgegi öelda, kui vähem kodus olen, aga ma näen selles, et seda üritust tasub veel teha kui pikalt. Me ei tea, oleme optimistlikud, et me oleme esimesed õppetunnid saanud. Et mis on ohud sellisel produktsiooni alal üldse, kui seda saab nimetada produktsiooniks? Me ei ole leidnud endale isegi seda õiget nime, et kas me oleme nagu produktsioonifirma või oleme mingi sõnaga firma, mida me veel ei tea. Et kunstnikud peavad hakkama nimetama, et mis me oleme. Ja lõpuks on see, et ega ennem jalad ei tundnud, et see oli nagu mõnus hüppe. Aga ma vaatan praegust, et me ei ole tülli läinud ja sarnaste kohtade peal vaimustume ja vihastame. Ja samad nõrkused on miinuseks. Et samu asju ei oska üheaegselt, et see, nagu on avatud raamat lubame ennast ära kasutada kunstnikel. Siis ma tahtsingi jõuda selle küsimuseni, et kuidas teid saab ära kasutada, et millist teenust pakub siis valge kuup, et üks on see näituste tehniline teostus ja puhtalt see nõuao, et ma tean, et see ongi väga spetsiifiline oskus, tegelikult näituse ehitamine, aga kas see on ka näitusekujunduste, mainisite ka eelarvestamist, et võib-olla see on ka see kuudel, kui näete, et valge kuup võiks nagu areneda või mis tegevusvaldkond nii-öelda võiks olla, mis tugistruktuuride pakutaks? Kas meil on nagu praegu siis kujunenud välja kaks poolt, et üks on siis, kui me aitame teostada kunstnikul tema projekti ja, ja tegelikult ideaalis ongi see, kui ta tuleb alles oma käsitsi tehtud joonisega ja sealt hakkame edasi minema, siis hakkame eel arvestama. Neeme hakkab jooniseid kõrvale tegema ja sealt siis nagu järjest hakkab kerima ratas. Aga teine pool on siis näituste installeerimine ja kujundamine käsi, kes käivad ja ideaalis muidugi unistame sellest, et viie aasta pärast meil on ka mingi töökoda, kus on ka noh, täiesti võimalik teostada asju, et praegu ikkagi otsime erinevaid kohti ja partnerid, kes nagu aitavad teha. Aga. Võiks kujuneda välja ka selline sisuline arutlusgrupp, et keegi, kes aitab näiteks päris kirjutada lahti kontseptsiooni teksti, ütleme kas teie meeskond, firma võiks kasvada, aga näiteks kuraatorite kunstiteadlaste kunsti kriitikutega kuidagi see pool ka, et või, kas te näete ennast ka toimimises siukse sisulise vestluspartnerina näiteks. Minu poolt vaadata siis tegelikult me ideaal oleks nagu mitte selline, et me oleks mingi suur nagu korporatsioon võitma oleks pigem nagu kärgfirma. Et omame palju nagu professionaal Ale ja omame nendega suusõnalisi lepinguid, et me tahame kaasata, oleme huvitatud. Me saame nendega eelisjärjekorrast jutule ja sellest tulevad selle firma professionaalsus ja samas me kindlasti kasutame neid partnereid, kellega meil on hea koostöö ja kelle kunstnikele väga hea tagasiside. Et see on õnnestunud ja samas on ka kuraatoripositsioon selline, kui kunstnik seda vajaks, siis kindlasti me pakume välja omada variandid, keda meie nägu soovitaksime või lisse antud projekt vajaks. Kunstnikule on see vabadus valida ja see tähendabki seda, et ma ei näe meel suurt mingisuguseid kontoreid või mingi super suurt meeskonda on niivõrd kui me näemegi hunnik oma eriala professionaal kes on nõus osalema projektidest, mida me neile pakume. Nii et te olete selline nagu vahelüli või. Jah, et ilmselt aitame kokku viia need need otsad, sest et et need on väga erinevad, sest üks hetk me vajame mingit helitehnikut. Teine hetk. Me vajame keevitajat, et need nagu täiesti projekti kaupa käivad erinevalt. Mulle kohutavalt see mõte meeldis ja mõtlesin, et see on tõesti sihitud sellele puudujäägi või puuduolekule, mis siin just sellel kunstiväljal on, et justkui sa mainisid, et kunstnikud ei naudi oma, avame, siis on ka just see, et see nii-öelda teostamise protsess tegelikult selle nii-öelda isegi välja kavandada, aga kuna need galeriinäituste vahetusajad on niivõrd lühikesed, siis on selline kolm päeva kuni nädal või kaks nädalat meeletut uha, mis seal hetkel siis kõige nagu kindlamaid, see peab nagu sündima ees ja ma kujutan ette, meeletu, selline pingelangus minu arust ei ole veel selleks avamise hetkeks nagu välja tullu päriselt, mis mulle kõrvalt vaadates alati tundub, et on nagu see probleem ja, ja samas nagu just see tugistruktuur kunstniku läheb, meil on võib-olla ala kumus, on selline professionaalne näituste tiim ja üldse see tugistruktuure olemas, aga just kogu see kunstielu, mis toimub väljaspool seda galeriides ja mis iganes ruumides, et see on täiesti nagu ilma igasuguse abikäte kunstniku energiast lähebki kohutavalt palju nende muude asjadega tegelemise peale. Ma tahtsin küsida veel teie nime kohta, et see valge kuup on selline töötubasid nii kunsti, maailma, alusruum, alus, kontseptsioon, et kas see on kuidagi selline irooniline, et te teete igast võimalikust kohast perfektse valge kuubi oma kätetööga. Või kus see nimevalik Tuli ekstra on postmodernismi ära leierdatud sõna, aga nimega ongi see, et nimi on alati paneb silmad pähe asjale, et me proovisime leida sellist, mis iseloomustaks. Väga mõistlik inimene saab kohe aru, et iga nimi annab nagu iseloomuasjale, et me olime päris hädas ja meil oli ruttu vaja. Minul küll ei olnud aega rohkem kui loetud, näevad sellega tegeleda ja kuna mu väike poiss on ära õppinud kaks sõnana black box ja Vaidki ub, et ma seletasin talle ära, siis mulle tundub, et see on väga õige, et kui sa nagu kirjeldaksid mingit erinevat meediumi või mingisuguseid töö nagu võtame seda, kui tööalasid, siis eelkõige lavastaja ikkagi ennast töötamas mingisugusest alguses tühjas ruumis kunstnik täidab ja see ei olnud nagu väga vastuolus või ta nagu natukene on irooniat tänu sellele, et see asi nagu laias kasutuses nagu mujal maailmas me teame neid kohti, et selles suhtes endoirooniline, et ma olen täitsa nõus, et keegi näitab näpuga, ütleb, et seal leiutatud teema ette. Aga samas me väga ei valeta selle nimega. Et see oli meil mõte, et me ei tahtnud olla mingi punane sall või noh, sellise meie teinud ka nii nalja, et lapsel peab olema nimi, nagu me teame, ja see nimi tuleb ära panna, kui vaja, siis panin vaikset kruubi. Mis mind veel kuidagi huvitav selle juures, et räägitegi firmas ja joojust ja nii edasi, mis on hästi tabuteema tegelikult või kui see kunstiväljal on, siis see on sellise enesele suunatud iroonilise praktikana nagu Visible Solutions OÜ või midagi sellist, et aga samas mulle tundub, et see mõte teha ikkagi sellest ka endale tööandja ja et see, mida sa võib-olla teed sellistele tavatele seni või tihti teene teene vastu ja nii edasi, et see kuidagi vormistada tööks. Et mulle tundub see aspekt selle juures ka väga oluline, et kas te näete jah sellest välja kasvamas endale nii-öelda põhilist firmad või kuidas te üldse suhtute sellesse firmandusse? Ja väga tõsiselt suhtuma, sest et see oli ka üks väga oluline samm selles, et kui palju on näha, kuidas kunstimaailmas inimesed töötavad tasuta Krist ja kui sa hakkad neid tundidesse viima ja mingisse hinda, siis hakkab see väga selgelt ka nagu mitte ainult kunstimaailmas sees ega väljaspool inimestele arusaadavaks, et inimesed töötavad ja päriselt neil läheb nädalaid selle peale, sest et noh, paljudel ikkagi tundub, et kõik tekib iseenesest ja et see on nagu väga oluline näidata ja neid hakata nagu arvudesse panema. Muidugi valge kuub ongi selline perfektne toimiv ruum, eks ole. Ja samas me näeme seda, et isegi paljud kunstnikud ehmatavad ära, isegi nad enda töös näevad, kui nad panevad selle numbritesse, kui suured summad need on. Nad ei ole kunagi mõelnud, et see ongi nagu minu professionaalsuse CNC, millest ja see maksab nii palju ja kui nüüd isegi nende töö lahti kirjutada ja proovime teha nagu ka valge kuubi, sest me näeme, kuidas projektid lähevad üles nagu keegi, nagu peab alustama, ütleme kasvõi Kultuurkapitali näitama sellest, kui palju maksab üks projekt, et mul on tunne, et nad ei adu tegelikult projekti suurusi. Et mina kui installatsioonikunstnikuna ma näen seda, et et nad ei saanud aru, et kui ma saan projektil mingisugused mõistliku summa peale, ütleme, seab suurusjärgus kolme, 4000 euro peale. Et tegelikult on seal taga meelatud tutvusi, meeletu kogemus, et me oleme vaadanud, reaalne projekt on kuskil kaheksa ja pluss meie hinda sinna sisse veel enda aega. Et see näitab seda, et nad ei saa aru. Võib-olla saavad, aga nad ei sõnana seda, seda ma nägin kultuurkapitalist või nendest inimestest, kes on kultuurivälja nagu võiksid juhtida või sa teevad, et see asi on nagu päris ja seal on väga kallis ja väga töömahukas ja mulle meeldib ütelda. Me konkureerime, vaata turuline nagu firmal sellest rääkida. Ja tegelikult meil on hea materjal, meil on väga head kunstnikud, maa nagu naudin viimase ajanäitusi. Kui suured nad mõtlevad. Ja ma natuke hirmuga mõtlen, et kui see kultuurkapital tagant ära võtta, siis ma arvan, et Eestis teatud hulk protsent kunstnikke töötada ei saaks igavad kuidagi viituva mingisuguste galeriisüsteemidega, mis nagu toidavad või nagu esindavad neid. Ja ma näen seda, et juurdekasv siis on nagu piiratud, kuna väga palju tuleb peale uusi inimesi väga suure kunsti valeks konkurentsi üldsegi. Eestis ruumidele vist väga suur ei olegi, ma tean, et see, kes tahab lõpuks näitusepinna ikka kuhugi ta saab jah, et see nagu väga hea, aga ma olen kuulnud oma tuttavatelt, et seal on isegi nii, et saab, planeerib kaks aastat ette aega. Vaid see nagu näituse nagu aja leidmine on väga raske. Meil seda ei ole, meil on nagu selles suhtes müts, mahaorganisatsioonid on leidnud palju võimalusi, kunstnikud saaksid esineda ja nüüd on lihtsalt vaja natuke nagu sõnastada ümber võib-olla mõned eelarve read. Et see tähendab kellegi äravõtmis, aga ma näen, et natuke tuleb teha selgemaks, et millega on tegu ja kuidas need projektid on üles ehitatud ja lahti julgelt kirjutama. Eelarved. Ma arvan, et see on väga küsi, sellepärast et mul on tunne, et kuidas näituse lahendus toimib, on see, et enamusi räägite, toetab kultuurkapital, millele esitatakse ilusti lahtikirjutatud eelarve read ja hiljem ka aruanne ja see pool töötab, aga tegelikult see tihti moodustab projekti sellest üldsummast mingi osa ja kõik see ülejäänud osa tuleb lõpuks, kui näitus saab avatud, aga mida see tegelikult tähendab mingis afektiivses seisundis teevad, mitte said ja keegi ei pane enam kirja seda nagu tegelikku tööd või seda kogu potti nii-öelda kokku ja olen juba just see, mis aga välja tõid, et kunstnikud ise üllatuvad tegelikult, kui palju nad teevad tööd mõnes mõttes ja kui palju seal on neid sidemeid, mis kõik konventeeruvad hiljem nagu näitusele, et seda puhtalt nagu sellist datat avaldada või enda jaoks üles märkida Marendsem praktika, mida peaks hästi palju nagu tagant tõukama põhimõtteliselt, nii et nüüd võib-olla, kui on selline firma, mis tegeleb ja sunnib ja näitab need read ka ette, ma arvan, et selle mõju võiks olla nagu palju laiem või kuidagi üldisem. Aga ma tahtsingi just raha teemal edasi küsida, et põhjus, miks väga paljud näitused peavad kasutama, umbes ma ei tea, sugulaste elu kahtlaste kõigi muude oskuseid ongi puhtalt raha, et ei ole palgata võimalik just mingit sellist professionaalset, ütleme meil on, mõned inimesed on välja kujunenud, kellel on suurem kogemus näituste nii-öelda tootmisega, siis? Jaa. Ma tahtsingi küsida, et keda te näete oma sihtgrupini, et ma saan aru näiteks Tallinna, võib-olla ka Tartu mastaabis nii-öelda sellised väga hea renomeega galeriide näitusekohad ja nii edasi, aga et näiteks kas mõni maakultuurimaja külje all paiknev linnagaleriitüüpi ettevõtmine, kellel on võib-olla väga hea idee, kas ta jaksaks teid palgata? Ma ei tea see kõik läbirääkimiste küsimus, kindlasti sa oled, saab alustada, et ega ju ei tea, sest et tegelikult ja siis ongi see parem, kui kunstnik tuleks sel hetkel, kui teil on idee, mitte siis, kui ta on juba ise Kulkast raha saanud, vaid pigem just see, et hakkame koos eelarvest koos mõtlema, hakkame läbi joonistama, et, et siis on nagu rohkem seda garantiid, et see asi õnnestuks. Ja mis puudutab maakohti, on nende väga palju selles, et neil ei ole ju kellelegi käest nõu küsida, et seda juhtub minul muudes valdkondades, kus ma nagu tunnen ennast abituna, et ma ei oskagi, aga guugeldades infot ei saa ju kõigi kohta. Ja äkki me olemegi see abi, mis võiks nagu et isegi minu arust ei ole küsimus rahas, vaid küsimus on selles struktuuris, mis nagu toetab, et lõpuks saab igaüks vaadata ja kui palju tal raha on ja küsida, kas summaga tuleb välja ka selle summaga üldse oleme nõus kaasama ja küsida võib alati, et ja mis näitas nagu eelmise teema lõpetuseks ütlen, et tundub, et kunstiakadeemia ärajäämine on nagu riigile väga nagu lihtne asi tagant tipuks, mitte ainult kunstiakadeemia sidemete tugi mingeid noorele kunstnikule ületada seda huvi välja on nii suur, et kõik need töökojad võiks töötada, aidata kõik need meistrid praegu seda ütelda, et tõmmatakse kokku, võetakse maha, et tegelikult me surumegi kogu kunstiproduktsiooni oma tutvusringkonnast ütleme, paremate selga. Sõprade. Me mõtleme, et kunstiakadeemia niukse õppeasutus ainult tegelikult on paat, sidemed, kus sa saad algajana ikkagi nagu ütleme lahti tõugata ennast. Ja muidugi on see, et algaja kunstnik ei saa nii suurt rahastust kui professionaal ja see on igas maailmas ja see normaalne. Et sa ikkagi saad seda usaldust ikkagi tänu sellele, et sa teed head tööd ja sinu ideed on värsked, värsked, need meeldivad teistele satuvad sidemed, siis lõpuks on see sa, ma loodan, et kui sa oled vanaisa selle rasva peal eladki, noh, et nagu sõidad nagu pidevalt nagu laineharjalt alla ja seal on väga mugav ja siis ise otsustab, mis sa teed. Praegu ma näen seda, et jah, seoses kooli ärakukkumisega ma näen, kuidas need inimesed, kes nagu teatud erialadel nagu meistrid on, kui palju nad teevad tasuta tööd lihtsalt aidates oma tudengeid ja kui vajalikud, et nad on ja kui väikest palka nad saavad ja kuidas nad muule valdkonda sisenedes saaksid nagu topelt makstud. Ja ma ei tea, miks ta kunstiakadeemias on ja näen seda sõnavõttu mingisugusel teemadel, et räägitakse, et ohtlik vool on vajalik, võiks olla oma hoolimatu, võiks liita teiste ülikooli nagu täielik jama. Ma olen kunstnikuna täiesti nagu lasen käed rüppe ja ma ütlen, et see on demagoogia. Me kõik teame, et tänapäeval oskab viis protsenti mehi parandada oma autot ise, see ei ole mingi nali, aga see nii ongi. Ja miks me eeldame, et kunstnik kasvab nagu, ei millestki? Noh, see nagu lollus, aga meie nagu pakume ikkagi noh, kes meile võiks tulla küsima, et mida me teeme, on see, et eks nad on näinud, mida ma olen teinud samamoodi, et võib olla, mõtlesin, et krediiti ja et me oleme kunstiga töötanud. Me oskame nendega koos töötada, et see on see põhiasi, et et sa võid ju firmasid tellida suvalisi, aga lõpuks on see ikkagi nagu tellija ja siis mingi kauba kätte suhe. Meie pakume pigem see, et me tahame koos teha, teostasime projekti, mis meile meeldib ja koos vaimustada ja proovime optimeerida kulusid. Samad proovime näidata see, et seal on ikkagi reaalne, et see ei ole nali, et me ei valeta. Selles mõttes ei valeta. Ahnelt kasvu, aga pigem ei valeta niimoodi, et me nagu praegustel peidame mingisuguseid ridu Kulka asja, et see projekt on tegelikult selline, aga meie esitame sellise eelarve ja meil on tahtmine, nad näeksid. Ja suur tegelikult jah, mis on reaalsed hinnad ja mis tegelikult läheb selle kõige peale, et just hea näide oli, kui me tegime aasta lõpus Neeme ja Kristjan Möldri näitust kunstihoones et siis ka kunsti uneski imestasid, et kas tõesti nii palju maksab see kõik. Kui nad nägid, kui nädal aega ehitati, siis et Riis ja seal justkui pole midagi siis ei tule niisama. Ikka tahtsingi küsida, mis praegu? Detail praegu Polfoolias on ja mis on järgmised asjad? Mis ees ootavad? Esimesed asjad olid fotokuunäitus, mis me tegime selline kujundusena, aga niimoodi nagu produktsiooni koha pealt on olnud Neeme külm, Krista Möldri näitus, see oli esimene kunstihoones. Siis oli Johannes Säre näitus Eesti kaasaegse kunstimuuseumis ja nüüd siis üks pressinäitus täppistööga. Meil ongi paljud Jaanus Samma ja meil on paljudes teostame isegi küllar näide, tegelemine teostega kõigi kunstnike. Me teostame ühe kunstniku ideed, aitame teostada, õigemini et see näitabki seda, et et me võime olla ju täiesti või nagu väiksena süsteemis sees, mis on hästi suur, et noh, et pigem me tahamegi, et me oleme mitte mingi suur institutsioone, me ehitame üles suuri näitusi, pigem me ikkagi tahame olla taga mingisuguseid produktsiooni, mis nagu kunstniku idee ja oleks abi, me saame osutada. Me oleme praegu selles nagu endale kõige huvitavamad nagu väljundid, need lihtsalt koos töötada heade kunstnikega ja huvitav on ta nagunii mulle köitamiseni statiive ja suur praeguse kujunduse pool. Ma olen seda, et pigem tahame kujunduse poole pakkuda, ütleme pigem mode tehniline pool, et meil on olemas need vahendid, mida iga kord nagu kõike ajavad kokku ja kellelegi ei ole, aga me pakuks seda. Oleme oma vahenditega ja meil on see valmidus, et kui midagi ei ole, siis meil on. Et ma näen siin nagu selle sinistatiivses pooles väga palju, nagu ka maa vahel või teiste väikeste hinnades, ma näen seda, et neil ei ole tehnilisi vahendeid. Et kuidas nagu kaasaegset kunsti eksponeerida ja kuidas installeerida ja meil peaks olema see, et me võiksimegi sekkuda siis, et mitte ei hakka kellelegil seal pilti nagu seinale kui otseselt riputama, aga me aitame näitustel, mis muidu ei oleks saanud Tallinnast või Tartust välja teistesse kohtadesse, et tänu sellele on neil keskkonna. Tagame selle, et see asi töötab oma koostööpartneritega, kes meil on, et tehnilise poole eest vastutavad ja siis on ka, mis on meil väga tähtis, et me tahame olla ka selles sektoris, et me paneme kokku, jagame pakime, et me oleme see pool, kes nagu teevad transporti, et me teame, kuidas peab, tõid pakkima ja kuidas peab nendega ümber käima, et ma näen siin, et see nagu hästi suur tegemata töö nii kunstnike kui organisatsioonidel, ütleme, et selleks ei jätku raha. Selleks jätkuga võhma, et see ongi see atraktiivne näitusetegevus, et sa saad selle püsti ära ja siis on pingelangus ja siis kuidas see kõik tegelikult kokku saab, jälle tagasi hoiukohta, et sellega ongi lihtsalt puhtalt ei jätkugi nagu võhma. Aga mis teil järgmised asjad praegu on, ootam, millega te tegelete praegu? Eks natuke on see kotis, praegust on ju, et me projektid on niimoodi. Et kui kunsti saab rahastuse eelkõige siis me võtame nad töösse inimesteni, rõhutada seda OÜ, et mulle endale ei meeldi, aga sõidan, kleepub sinna külge, et võib-olla see ongi see koht, mis on see OÜ, on selles, et me peame nägema võimalused ja vahendid. Et antud juhul on see, et me ei saa tagada, et asi saab valmis ja et see saab teostatud. Aga mis meil on, ütleme nendest projektidest ma praegu näen, et kujurite ühendusel oleme lubanud, aga see nüüd üks pikem lugu, sest seal on ka mängitakse alati ümber, retseme, ootame. Marge Monko näitust aitame kujundada ja ka just seal ongi see pakkida, et ta saaks minna nagu edasi välismaale. See on nagu näitusliku edasi siis on minu üks projekt on laua peal lahti, et proovin leida nagu puuduoleva raha sinna taha. Siis noh, ma ütlesin, kujurite ühendus on ka, et on läbirääkimise küsimus, et kuna see oli rohkem nagu kujunduse, tõsi, et kuraatori positsioonilt siis tšenkuraatoritega laadseetse, esitad oma nägemus ja tingimused ja siis kujurite ühenduse juhatus otsustab, kas idee neile meeldib või mitte. Ja ma ei võta nagu endale praegust suuri illusioone. Me peaksime kohe 10 tööd, et eelkõige me võiksime kuskilt saada seda usaldust et projektid teostuvad ja kui need teostuvad, siis kunstnikud nagu näevad seda ja äkki nad pakuvad järgmisi projekte. Meie omalt poolt me saime valmis praegust juustumaa stuudio Egakimi kõrval garaažides koos lugemikuga, kus sa nagu tööruum. Et kuhu saab alati tulla meid kätte, et oleks oma koht. Ja samas me tegeleme praegu tehnilise baasi väljaarendamisega, just et see nagu suurt töö ja võtab aega. Ja pluss see kõik, mis puudutab noore firma nagu rahastamist, raamatupidamist kas või tunnusgraafikaloom kõigil nagu et ma võtan kuigi rahulikult, et selle aasta prioriteedid on meil ikkagi. Et me saaksime tehnilise baasi, mingisugused käsitööriistad, mis nagu on vajalikud, siis meil saaksime kordama majanduslike, meil oleks nagu ülevaade oma projektidest ja seega nagu aasta lõpus saaks teha mingi aruandeks ja kolmas oleks siis, et leida nagu huvitavaid projekte. Et nagu ise, et hoida ja nagu vaadata, et midagi maha ei maga, suut. Aga jõudu tööle ja aitäh tulemast ja hoiame silma peal, mis toimub? Kunstiministeeriumis oli külas näituse produktsiooni tugistruktuur, valge kuupkoosseisus, Jaana Jürise. Neeme külm. Mina olen saatejuht Maarja mürk, kuulmiseni.