Kunstimüsteerium. Tere tulemast kunstiministeeriumis. Tere, te kuulate saadet Kunstiministeerium, mina olen Indrek Grigor. Ministeeriumil on uuel hooajal küll juba kaks saadet eetris olnud, ent siinkõnelejal on esimene kord puhkuse järel taas eetris olla. Mis ehk vabandab selle, et pöördun oma probleemipüstitusest tagasi praeguseks juba paraku möödunud suvesse. Kevade viimases kunstiministeeriumis alapealkirjaga siseaudit, mis oli eetris 10. juunil püstitati küsimus populaarkriitika järele ning kas ja kuivõrd kunstiministeerium tegeleb kunsti populariseerimisega? Otsesest vastusest küsimuse viimasele poolele hoidun ka siinkohal. Ent küsimus populaarkriitika kui žanri või meetodi järele oli piisavalt intrigeeriv, et asuda sooritama katseid leidmaks vastust küsimusele, kas on võimalik ja kui, siis mis iseloomustab populaarkriitikat. Populaarkriitika mõiste ise on tuletatud mõistest populaarteaduslik mis tähendab teadusliku sisu esitamist laiemale auditooriumile arusaadavas keeles. Ehk siis tõsiteaduslike väidete esitamist konkreetse teadusharu spetsiifilist metakeelt vältides. Kunstikriitika ei ole teadus, mille poolest teaduse kriitika erinevad ning millised on nende kokkupuutepunktid, on omaette saate teema. Leppige siinkohal vaid tõdemusega, et kunstikriitikal puudub defineeritud mõistestik. Küll aga on olemas erialaline orgu, mille kasutamisest teadlikku hoidumist kriitika kirjutamisel nimetatakse alljärgnevalt populaarkriitikaks. Populaarkriitika kui probleemipüstituse esilekerkimise põhjuseks ja selles vallas läbi viidud katsetele aluseks olevaks hüpoteesiks on eeldus, et kujutaval kunstil on üldsuse silmis halb maine ja seda on vaja parandada. Siinkohal rõhutan, et kõne all on ennekõike aktuaalne tänapäevaga külgneb kunst ja üldisem kunsti kultuuriväli mitte kunstiajaloo kui teaduse poolt käsitletav vanem kunst. Viimasel juhul on küsimus populaarteaduslikus, ajalookirjutuses ja populaarteadus. Nagu Markus Toompere siseauditi saates kunstiministeeriumile tehtud kriitikas ka märkis, on võrdlemisi heal tasemel. Seda ka ajaloo valdkonnas ja eriti raadioeetris. Piisab sellest, kui vaid viidata David Vseviovi ülimenukas saatesarjale. Müstiline Venemaa, mis on vikerraadio eetris olnud juba pea 15 aastat ja on endiselt üks r-i enim kuulatud saateid. Küsimuse populaarkriitika järele muudab keeruliseks just asjaolu, et kriitika näol ei ole tegemist teadusliku tekstiga mistõttu ei ole selget traditsioonilist alust, millele toetudes kriitika populariseerimisest rääkida Anvaid teatav paralleelsus leppides selle paratamatu määratlematusega ning lähtudes tõdemusest, et kui reeglid ei ole teada, tuleb nüüd välja selgitada. Pöörduksin tagasi hüpoteesi juurde kujutava kunstiga üldisest halvast mainest. Kunstikriitikat ümbritsevates valdkondades põhineb see seisukoht ennekõike Marek Tamme poolt aasta tagasi sõnastatud väitel ma tsiteerin. Ma ei tea vist ühtegi teist kultuuri valdkonda Eestis, mille avalik positsioon oleks närusem kui kaasaegsel kunstil. Tsitaadi lõpp. Selle seisukoha sõnastas ta kultusartikliks kujunenud Postimehe arvamusloos kaasaegse kunsti paradoksid. Postimehes 23. september 2012. Erialastes ringkondades võeti see hinnang ilmselt ka enesekogemusele toetudes vaikides omaks. Niisiis hüpotees kaasaegsel kunstil on väga halb maine ning sellega seostub üldlevinud tees, et kunsti halva maine põhjuseks on kunsti vähene populariseerimine meedia vahendusel. Sellest omakorda tulenevad järgmised teesid. Kriitikat peaks kirjutama rohkem ja rohkem just päevalehtedesse, sest nende lugejaskond on suurem ja mitte erialaline. Kirjutada tuleb lihtsalt vältides keerulist terminoloogiat ja vaid erialaringkondades tuntud nimedele viitamist. Analüüsi asemel peaks kriitika keskenduma hinnangulisele kirjeldamisele. Populaarkriitika eksperimendi matriaalseks väljundiks said suve jooksul siinkõneleja Indrek Grigori poolt osaliselt koos Läti kolleegi selda iidega kirjutatud ning Postimehes ja Eesti Päevalehes publitseeritud neri artiklid mis käsitlesid suve kuudesse jäänud näituseid Tallinna kunstihoones, KUMUs ja Tartu Kunstimajas. Jass Kaselaanenäitusest jumala hääl kirjutatud artikli põhiline eesmärk oli tuua rangelt erialaline analüüsiv kirjeldus mille ma samale näitusele saata teksti kujul olin andnud märksa lihtsamale keelelisele tasemele. Analüütilise kirjelduse osas sain sellega ka enam-vähem hakkama. Tsiteerin alljärgnevalt näitena ühe lõigu nii saatetekstist kui artiklist, mis väidavad enam-vähem samad. Kuid teisel juhul on teksti oluliselt lihtsustatud. Esiteks lõikenäituse rangelt erialalise keelega seinatekstist. Käesoleva töövormi valiku peamiseks eesmärgiks näib olevat tahe taanduda geneetilisele kunstile omasest detailipõhisusest tehnokraatiast ja sellega kaasnevast stiinbanki allusioonist, kus Masina esteetika domineerib sisuliste küsimuste üle. Masina ülesandeks kaselaane instratsioonides on jutustuse käivitamine ja käimas hoidmine, jutustuse ülesandeks aga huvi, tamine ja kaasamine selleks, et juhtida vaataja teose aluseks olevate fundamentaalsete küsimuste juurde. Tsitaadi lõpp. Nüüd aga lõikab Postimehes ilmunud artiklist, mis sisuliselt väidab sedasama. Tinglikult võib näitusele esitatud seadeldist vaadelda kui sugeda leiutaja kinnisideed. Ning selle rõhutamiseks ei ole paremat võtet kui muutuse hoomamatuks teosena esmapilgul vaadeldamatuks. Samas tekib ka kaudne ja kummaline paralleel seitsme maailmaime hulka kuuluvat Zeusi skulptuuriga mis hõlmanud samuti suurema osa templist, mis seda ümbritses. Kuivõrd suurus on suhteline, peab selleks, et sisu mõjuks monumentaalselt ümbritsevat ruumi olema vähe. Ja et seade mõjuks müstiliselt, ei tohi selle mehhanism olla eksponeeritud. See paikneb mustas kastis galerii seina ääres. Tsitaadi lõpp. Teksti lihtsustumine tuleneb ennekõike kujundipõhiste võrdluste sissetoomisest. Esimese teksti abstraktsete eesmärkidega autorist on saanud kul leiutaja. Tehnokraatiast hoidumise asemel viidatakse lihtsalt mustale kastile ja fundamentaalsed küsimused, mille juurde vaataja juhtimine läbi Masina kui vormilise narratiivi on kaselaaneteose eesmärgiks on populaarkriitika lihtsustava efekti saavutamiseks asendatud viitega seitset maailmaimet ümbritsevale muinasjutulise Laurale. Ent nagu artikli ja saadud tagasiside näitas ja mis ehk kõlas läbiga toodud tsitaadist, kukus artikkel kõigist pingutustest olenemata erialalistest mõistetest hoidumisel siiski haledalt läbi. Lähemal lugemisel leiab artiklist terve hulga otseselt erialalisi väljendeid ja võõrsõnu nagu monumentaalne eksponeeritud plastiline graafika, tekstuur, helifoon, esteetika saab küll möönda mõistete vähenemist, ent näiteks helifooni asendamine helitaustaga ei nõuaks vähimatki muutust. Lause sõnastuses. Otsides opositsioonipartnerid kumu näitusest aedade järelelu kirjutatud artiklile aedade järelelu kolmes vaatuses, mis ilmus Eesti Päevalehes 24. juulil tundub parim paariline sirbis 26. juunil ilmunud Lilian meistri kirjutatud näitusega samanimeline artikkel aedade järelelu. Vormiline erinevus nende kahe artikli vahel peitub esmapilgul vaid mahus. Sirbi artikkel on päevalehe omast tsirka kaks korda pikem. Sisu tasandil tegelevad aga mõlemad artiklid hinnangu andmisega. Silma torkab sealjuures, et hinnangud on teineteisele risti vasturääkivad. Kui meistri kirjutab, tsiteerin näituse nüüdiskunsti. Osa suurim väärtus on see, et esimest korda saab kokkuvõtlikult näha viimase aja urbanistliku mõtlemist ja tegutsemist Eestis. Ökoeluviisi levikut. Kunstiplatvormina on esitatud EKA arhitektuuriteaduskonnast sirgunud noorte arhitektide Jurbanistide põnevad projektid. Tsitaadi lõpp. Tandem Grigori butiide leiavad, et tsiteerin viiendale korrusele kureeritud tänapäevaste autorite valik püstitas ennekõike küsimuse, kas meie reaalsus on tõesti nii trööstitu. Aed on nähtus, mis eksisteerib veel vaid näidisena hiiglasliku aiandustarvete poe laos või varjatud nurgataguses, kuhu tuleb läbi augu piiluda. Tsitaadi lõpp. Päevalehe artikli populaarkriitilisus seisneb ennekõike hinnangu unisuse domineerimises, mida loomulikult väljendatakse läbi kujundite nagu nurga taha piilumine ja töödelt tolmu pühkimine. Samas kui meistri märksa pikemas artiklis on hinnangulisus kirjeldusega suhtelises tasakaalus kaldudes kohati siiski reportaaži, mille eesmärgiks on kõiki näitusel osalevad teosed esinemise järjekorras ära mainida. Tsiteerin Aia teatriruumi. Primadonna on Jaanus Samma oma paljukiidetud seeriaga basseinis ja Apollo platsi purskkaevu videoga. Draamat lisavad Paco Ulman fotod Nimeta ja Kirke Kangro video-Õismäe. Vaimukas teos, mille heli oleks tahtnud kõrvaklappidest kuulata. Paka Ulmanni tundlik suhe ruumiga on olnud lummav juba läbi mitme fotoseeria. Ruumi lavastamisel on kasutatud ka metallikunstnik Leida Ilo teost, kõrred Krista Möldri Londoni pargi leidudega, fotosid Liina lõõbase nihestunud reaalsusega, fotosid Tartu aedadest ja Laura Kuuse sissevaateid naabri aeda. Ruumi keskpunkti on seatud Villem Tomiste, Viljandi mini, Hansateemapargi konkursitöö, elegantne pargimööblimakett iseenesest huvitavate töödega ruum mõjub kokku siiski kirjult. Tsitaadi lõpp. Reportaažlikkuse olenematta muudab ministri artikli erialaliseks tsitaadis hästi välja joonistub nimede kuhjumine, Kunstnike imed. Sellises tiheduses ei ole enam pelgalt nimed, vaid mõisted, mis viitavad ühe või teiselaadsele kunstilisele praktikale mis tuleneb autorite loomingu ja eluloo ning käekirja erinevusest, mille võrdlemisi selget tundmist meistri artikkel eeldab. Et üldse mõista, millel põhineb artiklid, lõpetab väide iseenesest ju huvitavate töödega ruum mõjub kokku siiski kirjutab. Teine oluline aspekt Päevalehes ilmunud populaarkriitilises aedade järelelu käsitlevas artiklis on valdav kriitilisus. Rain kooli juhtis vikerraadio päevakommentaaris 15. juunil tähelepanu asjaolule, et Eestis ilmub väga vähe laitvat kultuurikriitikat, mis näib ennekõike tulenevat kultuuri välja väiksusest tingitud enesetsensuurist. Kõik on kõigiga seotud, koolil on tõenäoliselt õigus, ent ma julgen väita, et see olukord ei tingi pelgalt kriitika mitteilmumist. Kui ei meeldi, siis ei kirjuta vaid suurendab olulisel määral just analüütiliste seega erialalise tooniga artiklite osakaalu, kus hinnangu andmist teadlikult välditakse. Analüütilisus aga ei sobi kokku populaarkriitikaga mis teesi kohaselt eeldab suure üldistusega selgeid seisukohti. Kolmas ja käesolevas saates viimasena käsitletav artikkel, see on see moodne kunst, mis ilmus Tartu Postimehes 24. juulil vaatleb Taavi Talve näitust, on taidel populaarkriitika eksperimenti kaasatud. Artiklist on selle näol tegemist vast kõige programmilise tekstiga, sest see on üles ehitatud mitte kui kriitika teksti, püüa lihtsalt avada seda probleemide ringi, mis näitust ümbritseb. Biden võtnud eesmärgiks konkreetselt selgitada, mida teos veel ta tahab ehk mida see tähendab? Tegemist on siinkõnelejale kõige vastumeelsema formaadiga sest nii teose kui teatavas mõttes ka lugeja ehk tõenäolise vaataja suhtes võetakse patroneeriv kõrvalseisja positsioon, mis taastoodab suhtumist, et kunst on midagi arusaamatut, mida peab seletama. Tsiteerin. Kust me ikkagi teame, millal tõest sapilge ja vastupidi, see on see küsimus, mida autor kutsub teid üles küsima. Kui tulete näitusele ja loete tsitaati seinal ja mitte ainult siis ja seal tsitaadi lõpp. Kõnealune artikkel sai Tartu Postimehe kodulehel küll väga vähe kommentaare, aga võib oletada, et on olemas lugejat, kes taolise formaadi siiski tänuväärselt vastu võtavad. Talvenäitus koosnes paarist hiiglaslikest ruumilistest jutumärkidest, mis tinglikult ümbritsevat näitusesaali. Tartu Postimehes esitatud käsitluse populaarkriitilisus seisnes ennekõike selles, et näiteks erialaväljaandesse kunsti e kirjutades oleksin ma käsitlenud kirjamärkide rolli kujutavas kunstis üldiselt tuues paralleele näiteks Kivaga. Ja kindlasti oleksin võrrelnud talvetööd Margus Tamme ruumilistest turistidest koosneva installatsiooniga viidates tööde sarnasele vormi lahendusele. Aga erinevale sisulisele probleemi asetusele. Kuid taoliseks põhjalikuks artikliks ei olnud hetkel aega. Ja see tõstatab kohe küsimuse, kas popkriitika kirjutamine vähendab minu kui kriitiku tõsiseltvõetavust, diskrediteerib mind professionaalina. Asjaolu, mis lubab väita, et populaarkriitika ei tähenda tingimata sisulist labasus on kõigi käsitletud artiklite puhul otseselt või kaudselt viidatud strukturaalne sarnasus populaarkriitilise ja erialalise artikli vahel. Ehk kui Tartu postimehest võib lugeda selgitust, tsiteerin. Talve on näituse pannud jutumärkidesse, tekitades sellega olukorra, kus ühelt poolt on tegemist kunstniku väitega, et see on näitus, mis tsitaadina autori suust on ju kahtlemata tõene väide. Teisalt aga on ta pannud sellesama väite jutumärkidesse grammatiline võtta, mida teadupärast kasutatakse. Selleks, et markeerida sõnu, millel on pilkeline tähendus. Tsitaadi lõpp. Siis Reet Varblane kirjutab esimese augusti sirbi artiklis mitmeti laetud paus märksa analüütilisemaks vormis. Taavi Talve esitas tsiteerin kirjavahemärgi pausi tähenduslikku tühimikku aktiveerides sellega pausi sisse, aga ka vahele jääva ruumi aktiveeritud tsoon omandas üheaegselt nii positiivse kui ka negatiivse tähenduse. Jutu märgitsid taadi kui tõesuse kinnitusena, aga ka vastupidise tähenduse pilkelisuse tähendusena. Tsitaadi lõpp. Taas võib näha juba Kaselaaneartiklitele võrdluses viidatud abstraktse mõttekäigu asendamist kujunditega. Kui varblane kirjutab sirbis, et talve esitas kirjavahemärgi tähenduslikud tühimikku ja aktiveeris sellega näituseruumi siis siinkõneleja populaarkriitilises artiklis öeldakse, et talvenäituse pannud jutumärkidesse. Kuid paralleelide otsimisega võib minna veel sammu edasi ja leida neid Anneli porri kirjutatud pea kunstiteadusliku analüüsiga, mis ilmus 2011. aasta teises Estonian Artis seoses Taavi Talve ja teine Sparkase ühise, samuti kirjamärkide tähendusele keskenduma näitusega footnud kaks draakoni galeriis. Purje alustab oma analüüsi viitega Ernst kombrissi kuulsale part jänes pildile. Tegemist on joonistusega, mis kord meenutab jänest, kord parti. See kombrichi näide on tõesti ülikuulus, ent eeldab lugejalt siiski enam kui vaid gümnaasiumi kunstiajaloo tunnis õpetatud tausta. Kuid oluline on selle kujundi juures asjaolu, et porri toob näituse kirjeldamiseks sisse näituse suhtes täiesti kõrvalise teksti ning kasutab seda artiklikeskse intriigi püstitamiseks. Tsiteerin. Kombrich väitis, et me ei saa seda joonistust vaadelda tõlgendamata, seda kas pardi või jänesena kuid me ei saa seal näha mõlemat korraga. Taavi Talve Tenes Farkasi installatsioon puut nõudes kaks aga tõestas kujundi samaaegse topelttõlgenduse võimalikkust. Tsitaadi lõpp. Olenemata sellest, et porri alustab oma artiklit just kombrichi kritiseerimisega ei ole see tegelikult artikli sisuks. Kombrich on vaid kujund, mille kaudu porri illustreeris kunstiteose retseptsiooniga seotud olulist küsimust. Nimelt kas teose interpreteerimine tähendab tingimata teose taandamist ühe tähenduslikuks, mis on talve ja Farcase programmiliselt mitmetähendusliku teose keskne sisuline intriig? Siinkõneleja populaarkriitiline artikkel, see on see moodne kunst, alustab sarnaselt porriga kõrvalise elemendi, nimelt modernismi mõiste sissetoomisega. Tsiteerin. Moodne kunst on modernismi traditsiooni üldisem nimetus. See viitab kunstilisele praktikale, mille keskmes on hoiak, et kunst tegeleb ennekõike kunstijänesega. Seda talveinstallatsioon ka ilmselt teeb. Ent samavõrd problematiseerib kunsti eneseprobleemiga kunstimaja väikeses saalis talvenäitusega ühel ja samal ajal näidatav Konrad Mägi ateljeenäitus. Tsitaadi lõpp. Seekord ei ole artikli eesmärgiks mitte modernismi mõiste kui sellise käsitlemine, vaid püüa avada probleemide ringi, mis ümbritseb palvekirjamärkide põhist installatsiooni. Tsiteerin. Niisiis ei ole talveteose keskseks probleemiks, vastupidi Mägi ateljee näitusele esteetiline vormimäng paid kunstitehnikasse, puutumatu sisuline küsimus. Kõnealusel juhul meie arvamuste tõeväärtuse järele tsitaadile välja toodud strukturaalne paralleel nende kahe oma sihtauditooriumi poolest väga erineva artikli vahel on tõenäoliselt täielik juhus. Ent mida see näide illustreerib, on, kuivõrd sarnanev võib strukturaalselt tasandil olla populaarkriitika eriala kriitikaga. Tänane saade keskendus küsimusele, kas me saaksime rääkida ja kui, siis mida kujutaks endast populaarne kunstikriitika. Ennekõike selgus, et erialaline kriitika tekst töötab peamiselt abstraktsete mõistetega. Mis aga, ma rõhutan, ei ole reeglina konkreetselt defineeritavad. See on asjaolu, mis eristab kriitikat teadusest. Ehk populaarkriitika ei saa tegeleda erialaliste mõistete otsese ümbersõnastamisega, vaid populaarkriitika tähendab kujundlik elementide järsku kasvu kriitika tekstis. Teiseks torkas silma, et erialalises kunstikriitikas hakkavad ka kunstnike nimed tööle kui mõisted. Niisiis tähendab kriitika populariseerimine hoidumist viidetest konkreetsetele autoritele. Ning kolmandaks asendub eriala kriitikast domineeriv analüütilisus populaarkriitikas hinnanguisusega. Probleemi kirjeldus asendab konkreetse küsimus vastuse olukorraga. Ehk kui Anneli porri lõpetab oma väga põhjalikku analüüsi talve ja Farcase teosele lausega lõppkokkuvõttes ei saa ka kunstiteose mõtet ja tähendust leida sõnaraamatust siis siinkõneleja populaarkriitika vormis kirjutatud artikkel lõpeb kategoorilise väitega. See on see küsimus, mida autor kutsub teid üles küsima. Kui tulete näitusele ja loete tsitaati seinal Näituse soovituste rubriigis olgu meelde tuletatud, et nii Tartu kunstimuuseumis kui nooruse ja Y-galeriis on käimas suurejooneline festival, artist kukkunu uut alapealkirjaga Prada Pravda, mille raames toimub ridamisi loenguid ja kohtumisi kunstnikega ja ekskursiooninäitustel. Nii näiteks toimub 25. septembril festivali ühe kuraatori Rael artali vestluskunstnik Kadi Estland iga, kelle installatsiooni säbi tšikk krooniline kuulipuudus saab näha nooruse galerii akendel. Festivali haridusprogrammi kavaga saab tutvuda kodulehel artist kukkunu punktorg. Laupäeval, 28. septembril avab Tartu kunstimajas uksed eesti fotokunstnike ühenduse egiidi all Anneli porri poolt kureeritud Eesti fotokunstiajaloo näitus. Kust lõpet sina, algan mina ning kunstimaja väikeses galeriis saab paralleelselt näha artriidi noore fotokunstniku 2003. aasta stipendiumi laureaadi Tõnu tunnel isikunäitust helemust, süsi valge. Maalikunsti austajate rõõmuks on kuni 28. septembrini võimalik Tallinnas hobusepea ja draakoni galeriis näha noore maalikunstniku Manfred tuubovi sugestiivse poidilisi maale. Ning soovitada julgen ka Läti elava klassiku Ilmars Brumbergsi suurejoonelist näitust. Mina ei sure Läti kunstimuuseumi Ardenaalse galeriis. Näitus koondab töid Blumbergsi viimasest 20-st loomingu aastast, keskendudes sealjuures ennekõike maalile, mis täidab Arsenal esimese korruse, samas kui teisele korrusele on koondatud valik joonistusi ja video. Te kuulsite saadet Kunstiministeerium. Mina olin saatejuht Indrek Grigor. Kuulmiseni. Kuula kordusena laupäeval kell 14, null viis.