Helikaja tere head klassikaraadio kuulajad, MINA, OLEN elevasteinfelgi ja tänases helikaja saates on järgmised teemad. Arutanud kooliõpilaste kontserdil käimise harjumuse kujundamist ja koolikontserte ja stuudios on muusikaõpetaja ja Kose Gümnaasiumi huvijuht Anne Kruuse, Tabasalu Gümnaasiumi muusikaõpetaja, Elin Ots, Jakob Westholmi gümnaasiumi huvijuht ja muusikaõpetaja alla Eenmaa seejärel muusikauudiseid maailmast jagaks kontserdiarvustust. 20. sepp novembril toimus Estonia kontserdisaalis kontsertood rõõmule, kus kõlas Ludwig van Beethoveni üheksas sümfoonia. Seda kontserti käis kuulamas anne Brommik ja kahekümnendates novembril toimus ka Estonia teatri kammersaalis kontsert kuuel keelel neljal häälel, kus esinesid erinevad kitarristid ja Eesti filharmoonia kammerkoor, kõlasid esiettekanded sellistelt heliloojatelt nagu Robert Jürjendal, Raul Sööt ja Tauno Aintsi. Seda kontserti käis kuulamas saale, kareda, head kuulamist. Täna räägime teemal, milleks on kontserdil käimise harjumuse kujundamine kooliõpilastes ja selle üheks alateemaks on muidugi ka koolikontserdid ja teemavalik on klassikaraadios praegu aktuaalne seoses kontserdisarjaga. Klassikaraadio tuleb külla. Koolikontsertide traditsioon on Eestis tegelikult päris pikk aastakümneid ja ka praegu näiteks Eesti Kontsert on selles osas küllaltki aktiivne ja kõigesse sellest on nüüd klassikaraadio stuudiosse tulnud rääkima. Täna kolm külalist, Kose Gümnaasiumi huvijuht ja muusikapedagoog, Anne Kruuse Tabasalu Gümnaasiumi muusikaõpetaja Elin Ots ja Jakob Westholmi Gümnaasiumi huvijuht ja muusikaõpetaja, alla eenma, tervist, tervist. Tere. Millised on siis teie kogemused õpilaste kontserdil käimise harjumuste kujundamisel? Kõigepealt korrigeeriks siin veel ühte asja, et ma olen nüüd ka rannamõisa lasteaia muusikaõpetaja ja muideks needsamad kogemused kooli kontserdite toomisest kooli kohale. Sellest on välja kasvanud see, et ma olen ka rannamõisa lasteaias, nii et muusikaõpetaja ja needsamad koolikontserdid käivad need rannamõisa lasteaias. Et no mis seal lasteaialapsed lähevad Tabasalu kooli õppima ja siis on see järjepidev protsess, mis läheb nendega koos kaasa ja minu kogemus ongi see, et muusika kuulamine siis läbi kontserdite läbi elava muusika on kõige olulisem kogemus muusikatunni jaoks. Mina nüüd esindan pealinna kooli ja saan siin öelda seda, et Tallinna koolid on igal juhul juba logistiliselt paremas seisus kui teised koolid. Seda sellepärast, et kui otse kooli keegi esinema ei tule, siis väga lihtne, ütleme ka Westholmi õpetajatel on minna üle mäe ja oledki kultuuri tsentrumis. Koolikontsertide kogemus on mul 98.-st aastast Westholmi gümnaasiumis. Kooli juhtkonna toetusel on traditsioon, et igal õppeaastal kõik klassid saavad, et kas siis kooli poolt finatseeritult või ka viimased aastad kooli, sihtasutuse finantseeringud, ühe päris elusa muusika kontserdi oma kooli aulas ja muidugi sinna juurde ka kõik võimalused, mis näiteks tulevat läbi Tallinna haridusameti aitäh Põhjamaade orkestrile, kes oma nii-öelda peaproov kontserti koolidele jagab tasuta kuulamiseks või ka mõned muud projektid. Ma julgen öelda, et Westholmi gümnaasiumis on selles suhtes hästi. Mina tahan öelda siis seda, et Kose Gümnaasiumi Harjumaal on pealinnast 40 kilomeetrit eemal ja just eelnevat kõnelejat kuulates siis mina tahaksin toonitada seda. Kindlasti on väga oluline just see, et me toome kooli koolikontsert, sest kui oma muusikatundides küsin õpilaste käest, et kui palju on neid peresid, kes käivad ise kontserditel, siis ma pean kahjuks ütlema, et neid käsi on ikkagi väga vähe. See on võib olla üks põhjus, aga teine on see, et ma ei kujuta, et muusikaõpetaja õpetab oma ainet. Et üks on jutustamine. Ja loomulikult on kuulamine plaadil väga oluline, aga see, et sa näed oma silmaga esinejaid ehtsaid elusaid see on väga oluline ja Kose gümnaasiumis on ka üle 20 aasta see traditsioon pikk ja meil on küll olnud hea võimalus, et õppeaasta jooksul kõik vanusegrupid saavad ikkagi kolm kuni neli kontserti ja kui sellest ühe kontserti igale vanusegrupile tasustab, siis kool, siis ülejäänud on lapsevanemad nõus. Et õpilased maksavad siis ise kontserdi eest. Tahan öelda, et alati ei ole lapsevanem nõus ja alati ei ole ka õpilane nõus, et kui nüüd gümnaasiumiosas tuleb sisse juba žanr nagu ja minu viimane gümnaasiumilend paari tegelasega oli peaaegu võitlused, kas seitse eurot pühendada Traviata etenduseks, on suur või väike väljaminek. Et kust tuleb vastuseis mõnedel vanematel siis aetakse näpuga järge ja leitakse, et kui õppekava peab olema Eesti vabariigis tasuta, siis olgu ta täies mahus tasuta. Aga siis ongi nüüd see diplomaatia, kuidas selgeks teha nii lapsele kui perele näha oma elus üks elus ooperietendus kuuluks nagu teatava haridustaseme juurde ja me oleme need kompromissid leidnud. Ja, ja teine võimalus on kindlasti, mida me oleme kasutanud, on see, et tõesti me tellime bussi ja 50 õpilast, on need, kellega me tuleme ikka siis päris ooperit ja operetti ja muusikali, et kui programmis on need teemad sees, siis need tuuakse ikkagi siia. Aga siit tulebki seesama välja, et see laps, kes ei ela Tallinnas Talle tuleb juba transpordi raha juurde ja kui nüüd raha peale Ta läks, et noh, väga nagu lame teema, aga kui rahandusminister ütleb aktuaalses kaameras, et nende arvates ei ole vajaspondeerida riigile ka omavalitsusel lapse huvihariduse raha, et pigem me toetame siis seda peret, kes siis võiks kõik need piletid ja arengud oma lapsele lubada, siis mina mõtlen nagu selles mõttes, et et meie oma peres ka ei jaga kõiki rahasid Kuu alguses lastele ja naistele ja vanaemadele kätte, et vaadake, kuidas te nüüd majandate. Et mõtlen ka ise, et kui mul tuleks nüüd palgatõus, mis iganes summa, siis ma hakkan nüüd kaalutlema need kõik need vajalikud asjad, mis tuleks osta, kaasa arvatud, et mõni vidin ja siis kas jääb lapsele näiteks piletirahaks ja see raha raha kaob ära, mida me tahame, et missugune see eesti rahvas siis on, et riik peaks seda ikkagi mõtlema, missugune ta on, kas ta on ainult tugev nagu Spart talane, aga mõelda ja tunda ei suuda. Siin oleks nüüd see koht, kus oleks vaja natuke aru pidada, aga praegult aru pidada ei saa. Tegelikult, ega raha pealt me jõuame väärtushinnanguteni ongi nii, et muusikaõpetaja koolis on kindlasti see väärtushinnangute kujundaja, kes kasvatab läbi selle ka lapsevanemad ja kodu ja ei tulegi lihtsalt. Ja tegelikult no mis me räägime, uus õppekava ju ka ei toeta seda. Me oleme kirjutanud küll projekte, et ja samas kõik need koolikontserdid on ju põhimõtteliselt needsamad, et mis on koolipingist välja pool. Aga rahastust sellele ei ole olemas, et siin on jällegi see, et muusikat Ta on missioonitundega olnud, kui ta seal koolis jätkuvalt on, siis on tema see väärtushinnangute kujundaja sõltumatu rahast. Mina ütlen, et minu elus on olnud halvemaid ja paremaid aegu, on olnud selline hetk, kui tõepoolest Tabasalu gümnaasium nimetati kõige paremate koolikontserti korraldajaks, meil oli iga nädal kolmas Päeval kooli kontserdite, kolmapäev toetas vald, toetas tollane juhtkond. Aga pärast seda, kui on muutused tulnud juhtkonnas on tulnud, et poliitikas ja nii edasi siis see kõik läheb ära, isegi et kes on, ütleme, 10 või 20 aastat samas vallas protsessipõhiselt seda tööd teinud, muutub asi nulliks. Agarmi tõuseme püsti, raputame tuha peast ära ja kõnnime edasi. Et paraku ilmselt nii ta on, et kui seda tugevat tunnet ei ole, siis, siis ei saa seal asju juhtuda. Aga mina jällegi tahan oma head kogemust jagada, et noh, et miks ma nüüd olen lasteaias mitte ainult sellepärast, et ma olen vanaema vaid sellepärast, et ma olen märganud, et praegu on muideks pange tähele, sellised lapsed lasteaedades ja algklassides, kes kuulaksid sedasama muusikat, nii nagu see seltskond seal Leonard Bernsteini nendes praegu YouTube'is võtavates New Yorgi Filharmoonikute kontserdil. Seal on sellist seltskonda, kelles on vastuvõtlikkus olemas ja siin sõltub muide palju õpetajast. Et see, kuidas te selle empaatiavõime üles leiab, millise kogemuse ta pakub. Sest et vaat kuulamiskogemus on, kuna ma nüüd olen uurinud 400 lapse kuulamiskogemust 2000.-st aastast Harku järve, pisi koolise, Tabasalu suures koolis, Väikse võrdlusega siis kuni kaheksanda üheksanda klassini ja ka gümnaasiumiõpilased kaasa arvatud ja mida nad tegelikult need lapsed väidavad oma reflektsioonide läbi erinevate kogemuste läbi. Et kui see kogemus jätab temasse emotsiooni, see on see nii-öelda episoodiline mälu, mida Endel tõlving ütleb. Mälu-uurija tuntud, eks ole, tegelikult episoodiliselt mälul on üllatavalt suur tähtsus võrreldes semantilise mäluga, kus meil on faktiteadmine, aitab meil meenutada ja kui lapsel see hea kogemus meenub, siis see paistab tema käitumisest välja. Me oleme ta juba Impaatiliseks teinud vastuvõtlikuks, ta mõistab seda muusikat, ta on valmis kogema palju laiemalt, seda nii, et jätkame, kui te ainult jaksate, armsad muusikaõpetaja ja huvijuht, muusikaõpetajad ja kõik need muud päris päriselt, hoolimata kõigest sellest. Selge on see, et me peame ootama nõudma tuge igalt poolt mujalt. Mina tahan nüüd tõesti Elin toetada seda, et väärtushinnangud on tegelikult koolis kõige olulisemad. Ja Kose gümnaasiumis on küll see väga pikk traditsioon, kontserdid, mis õpilased külastavad kõiki kontserte, Nad teevad tagasisidemed siis väikse niisuguse retsensiooni ja läbi nende retsensiooni ütlen mina muusikaõpetajana, et ma saan hästi palju tuge. Et seda tuleb jätkata, sest tegelikult on koolielus väga raske tundide ajast teha neid kontserte, et seda tahta, et need kontserdid oleks pärast tundemaakoolis, kus kell neli buss ja see lõpetab õpilase päeva. See on koostöös aineõpetajatega, aga need väärtushinnangud ja teine muidugi, et me kasvatame publikut, et kust tuleb siis publik kontserdisaali, kus ta teab, millal ta plaksutab kuidas ta kuulab, eks ju, et need on nii elementaarsed asjad ja minu arust elementaarseid asju tulebki koolis õpetada ja nii nagu ennem ka käis läbi, et et õpetaja ongi suunanäitaja ja et õpilane loomulikult tänapäeva väga palju valida ja talongi oma maitsed ja ja omade, et mida ta kuulab ja mida ta teeb, aga õpetaja ülesanne ongi suunata, et kuulata ka sellist muusikat. Ja see on jälle tore, et kui õpilane ütleb, et ma ei oleks eluilmas kuulanud niisugust muusikat, aga kui ma kuulasin ja klassikalise muusika üks tunnuseid, mida nad ütlevad, on see, isegi, kui tunnise kuulam on see, et nad ütlevad alati, et tahaks kohe magama jääda. Tseni rahustab. Peame silmas seda ka, et tegelikult kuulamine, kuulamisoskus on õpiprotsessi kõige nii-öelda baasilisem oskus. Ja sellesama kuulamisoskusega, mida meie muusikatunnis arendame iga päev üldhariduskoolis lisaks sellele, et me anname neile eriilmelisi ja väga professionaalsel tasemel kuulamiskogemusi ja koos emotsioonidega on see, et ta läheb igasse teise tundi tegelikult sellesama oskusega kindlasti. Et kui teinekord tekib ka vahetevahel kahtlus ja praegu hakatakse ju kuuldavasti õppekavasid poole võrra kergendama ja aineid kokku panema ja nii edasi, et võib ühel hetkel tekkida, kui oluline see muusikaõpetaja seal koolis on, et piisab võib-olla huvijuht-ist küll ja küll, eks ole, et rõõmustada nii-öelda ilusaid üritusi. Et siis me tahaks öelda, et muusikaõpetaja, see õpetaja, kes õpetab aktiivselt kuulama kõigis muudes tundides ja, ja noh, need head kontserdid aitavad sellele kõigele kaasa ja üks küsimus, ainult ma esitaksin, et sellest on palju juttu olnud, et aga miks muusika aine ei võiks olla riigieksamil. Nojah, seda küsimust ei ole praegu meil siin toas mõtet arutada võiks meie vastuseid, teame, aga tahtsin Annel öelda, et vahet ei ole, kas maakool või linna koolse kooli kontsert igal juhul peale tunde ei tööta. Et lastel on nii-öelda muud tegevused sinna otsa kade linnas, aga sellega ma olen väga nõus, et, et see esimene muusikakogemus võib õpetaja poolt või ka lapsevanema poolt väga lörtsitud saada, kui seda ei tehta teadlikult ja seda ei valmistata ette lapse jaoks ja siin ei ole tähtsust, mis vanuses tema on. Et üks väga tore kogemus. Tänud muusikaakadeemiale Estonia teatrile, Itaalia saatkonnale, kes korjasid Estonia teatrisse kokku ligi 400 gümnasisti, kuulatari koletu etendust ja see oli õpilaste jaoks tasuta. Ja seal ma nüüd tajusin seda, et tõesti õpetajad olid teinud suure eeltöö, kõik need noored inimesed olid suurepärases teatririietuses, kuigi oli nii-öelda läbimängud. Ja Ta jõudis hertsogi aaria siis täiesti spontaanselt. Mõned õpilased hakkasid plaksutama, sest nad olid selle ära tundnud, sest õpetaja oli neid ette valmistanud selleks etenduseks. Lisaks sellele nüüd kõik need 400 õpilast peavad kirjutama essee, mis sellest välja tuleb, see on maru põnev. Ja Itaalia saatkond pani ju veel nii-öelda rosinaks välja itaalia sõidu SC võitjale. Kahju, et ise kirjutada ei saanud. Nii et see oli nüüd väga meeldiv elamus. Aga jälle siia rahasse tagasi tulles projekti korraldajatel oli haridusministeeriumile keeruline selgeks teha, et oleks vaja maakoolidele näiteks Pärnu või Tartu bussiraha jaoks toetust. Et siin on jälle see, et toetame seda, et riik peab nägema kõiki riigi kodanikke oma osana tundma muret tema esteetilise moraalse füüsilise seisukorra pärast. Aga viis pluss projektsay teostada. Väga tore, 400 inimest oli saalis ja ma arvan, et mõni läheb veel. Ja kõik, kes kuulevad, praegu mõtlevad, et nii tahaks ka, kas see projekt võiks näiteks jätkuda? Selles on küsimus, et kust saada need rahastused, et Itaalia saatkond on oma panuse teinud, aga maailmas võib-olla saab saksa saatkonnaga Mac närid kuulama hakata, et projekti tegijad saavad meilt kütuse, kui tuleb tagasiside positiivne igal juhul suur tänu kõikidele neile, kes raatsivad nii-öelda ja, ja tõepoolest enne masu oli ju Tallinnas see olukord, kus linnal oli igale õpilasele väike kultuuri või teatriraha. Nüüd on need rahad kadunud. Et kas see tõi lapsi elava muusika juurde. Nüüd tahaks ühe oma kogemuse öelda, et tõesti, kui mul ei ole võimalust viia lapsi linna ja ma elan nii kaugele, et ükski esineja ka ei leia sinna teed, no võtame Ruhnu saar või või Kihnu kool siis täna on siiski õpetajatel ka muusikaõpetajatele tehnilised abivahendid. Igas koolis peaks olema internetiühendus, igas koolis võiks olla videoprojektor, mille kaudu vaadata tuubis kasvõi nelja või meete minutit mingisugusest lõigust. Mina oma kaheksandale klassile rääkisin oma muusikaelamustest ja üks oli Spiegel im Spiegel ja lasin Youtube'ist lõiku. Ja järgmisel tunnil üks tüdruk, kes ei mängi klaverit, püüdis oma kolme sõrmega seda Speegli algust klahvide pealt üles leida. Ma hoidsin hinge kinni, see oli nii püha. Mul tuleb praegu lihtsalt meelde, et minu arust on kindlasti kõikidele muusikaõpetajatele sügisene kohtumine oma õpilastega, et see on suurepärane, esimene tund on see, et me räägime oma ühest muusikalisest elamusest suve jooksul. Ma ütlen, et see, mida õpilased räägivad, kus nad on käinud ja mida nad kuulavad, kui inimene oskab juba kuulata ja oskab seda edastada, siis see on ju suurepärane. Me hakkame vaidlema küll, aga noh, muusika, muusika, eks ju, et ükskõik, mis vallastan, kastan popmuusika, mis žanris, kui sa näed, kuidas õpilane areneb just see oma väljendusoskuse poolest, minu jaoks on see väga oluline, et üks asi on loomulikult emotsioon, mis ta sisse saab, aga kui ta oskab seda niimoodi anda, et sul tekib tunne, et sa oled nagu seal kontserdil juba olnud või sa tahad sinna minna? No mis me siis veel tahaks? Ma olen sinuga anne, väga päri, et tegelikult lapse jaoks ongi tähtis see, et kui ta on kogenud, ta saab sellest elamuse, ta jagab seda. See võib olla ka vahetevahel, mitte alati meie jaoks võib-olla positiivne, aga tähtis on see, et see tekitab temas mingeid tähendusi, kui sünnivad mingid tähendus, et see on hästi tähtis. Et kui alla ennem ütles, et selline tore projekt on, et tegelikult meil on praegu väga toredaid pakkujaid. Eesti kontserdilt tulevad väga professionaalsed kontserdid ja tegelikult tänu sellele, et meie tellime, saavad nad seda uuendada. Tänu sellele saavad väga professionaalsed esinejad ka enda jaoks ilmselt üllatad vaid kogemusi, sest kooli publikule ei ole sugugi mitte lihtne esineda. Sa pead oma ala valdama, aga sa pead haldama seda seltskonda ja nendeni jõudma. Et nüüd Ülle Lehtna Eesti kontserdiga on toonud, meile toredaid esinejaid pole, pole ansambel, kus on siis Tansaania rütmid, soome pärimuse inimesed teevad ja nii edasi. See, see võiks laieneda ja ma ütlen veel kord, et meil on praegu selline noor publik, kes ilmselt läheks nende erinevate toredat elamust ega kaasa, et sellist kvaliteetset, et projekti saaks nii-öelda. Ma tahangi lisada, et tegelikult see ongi koostöö, eks ju, et kust saada seda informatsiooni nende projektide kohta, jah, väga tore, et me praegu niimoodi kuulama ka kindlasti on neid võimalusi veel, aga kus on see koht, kus nad kokku nagu saaksid ja ma tahan ka kiita, et tõesti see kontserdite valik on nii suur, et meil näiteks koolis on väike saal ja meie peame jagama kogu aeg, et kui nüüd tõesti põhikool kuulab ühte kontserti, esinejaid ja gümnaasium seal teisi, siis nende alati käivad küsimus, et aga miks meie seda ei kuula, kahjuks me peame valima ja siis on alati hea öelda programmi järgi olime neid just, et see on nagu see tugimuusikaõpetajale ja saate suuremaks ja siis kuulete seda. Et samas pärimusmuusika keskus on pakkunud ka väga koolikontserte, et August mulist õpistu just nimelt ja interpreetide liit, et me jätaks nagu mainimata neid, kust tulevad sellised toredad ja professionaalsed kontserdid. Ja tegelikult neid pakkujaid on veel tihtilugu ongi keeruline, kuidas ma tean, mida mulle pakutakse, kui ma ise ei ole näinud, ütlen, et mina olen käinud mõnes teises koolis vaatamas, kas see võiks ka meie koolis toimida ja kellelgi ei ole selle vastu midagi. Mul on ka kogemusi, kus muusikaõpetajad omavahel lihtsalt helistad, küsid, eks ju, et kui ma tean, et see ansambel on käinud ja see on kindlasti see, mille järgi saab valikut teha ja saab kindel olla, et aga see on oluline, et see esimene kontsert tähendab kvaliteet, see peab olema suurepärane, siin ei saa kuskilt alla lasta. Kui meil oli juttu palju Eesti kontserdi poolt tehtud koolikontsertidest, siis võib-olla kuulaksime siia vahele ühe väikese intervjuulõigu sülle, Lehtme nendest räägib. Kui pikk on Eesti kontserdikoolikontsertide traditsioon? See traditsioon on tegelikult päris pikk, et juba nõukogude ajal käis koolides loeng kontserdite ka legendaarne Helju Tauk ja temal olid kaasas siis erinevad muusikud ja Helju rääkis mõnest heliloojast või mõnest perioodist ja muusikud siis vastavalt illustreerisid seda juttu. Te olete kindlasti Eesti kontserdiga katnud kogu Eestimaa nende kontserdikavadega, et kas tänasel päeval on veel koole, kuhu te näiteks ei ole sattunud? Jah, neid koole on ja meil on, aastas on kuskil 330 kuni 350 koolikontserti kuid koole on veel palju, kuhu me tahaksime jõuda ja selleks oleks vaja niisugust ka riigipoolset toetust kunagi, et kui ma käin seal Põhjamaades kooli kontserdite festivalil, need toimuvad Helsingis iga viie aasta tagant, ma seal käin siis on seal ka juttu, et mismoodi koolid siis saaksid paremini kontserte ja ja muidugi on Norras ja Soomes ja Rootsis need toetused suured, mida veel Helsingis olete õppinud koolikontsertide korraldamise kohta. Näiteks on jutuks olnud, et missugused nõuded võiksid ühele kooli kontserdile olla ja kuigi meil on nad ka algusest peale niimoodi olnud, et koolikontsert on tegelikult päris raske ühele muusikule teha, sest seal on väga palju olulisi elemente, näiteks koolikontsert peab olema vaheldusrikas esineja peab olema suurepärane lastega suhtleja, väga hea diktsiooniga, väga karismat taoline isik iseenesest juba ja loomulikult, et siis väga professionaalne musikaalsus mängulisus, nii et neid komponent, Ta on seal väga palju ja erinevaid, nii et see on kindlasti raskem teha kui üks tavaline kammerkontsert. Sest kooli minnes sul on saalis 100 vahel ka 300 last ja et neid köita, peab olema hästi mitmekülgne ja väga huvitav ja kindlasti on huumor väga oluline osa selles kavas. Kui rääkida veel koolidest, kes Eesti kontserdilt neid koolikontserte tellivad, siis kas näiteks Tallinna koolid või suuremate linnade koolid on ülekaalus või on need ikkagi pigem väiksed maakondlikud kohad, kus üleüldse toimub vähem kontserditegevust? Ikkagi jah, väga suur tellija on tõsi küll, Harjumaa ja Tallinna linn, kuid väga palju kontserte, koolikontserte toimub meil ka Virumaal nii ida kui Lääne-Virumaal ja järgmisena võiks ehk paigutada näiteks Jõgevamaa. Sest Jõgevamaal on niisugune kool nagu Jõgeva gümnaasium ja Jõgeva ühisgümnaasium ja nendel on märtsikuu sees juba ainuüksi otsinud eelmine aasta meie käest 40 kontserti. Siinkohal ma tahangi rääkida, võib-olla sellest, et väga palju oleneb sellest huvijuhist ja muusikaõpetajast sest koolikontserdi organiseerimine koolis on vahel päris suur töö, tuleb laste käest vahel raha koguda, vahel on selleks toetada Tajaks, vald või linn vahel kool ise, aga et need lapsed sinna saali saada, siis eeltööd teha, kes meile külla tuleb, mis kava see on. Ja pärast näiteks laste käest ka tagasisidet saada, panna nad kirjutama oma muljet, sest nähtud kontserdi kohta siinkohal näiteks väga suure töö selles osas teeb alati Kose Gümnaasium õpetaja Anne Kruuse, kes on mulle saatnud väga palju kirjutisi pärast kontserdite koht ja need on väga toredad vahvad kirjutised, nii et see tagasiside on oluline ja, ja see õpetajate töökoha peal selle kontserdi organiseerimisel on suur, aga samas väga vajalik. Sest kes neid laps ikka muidu harib ja näitab, missugused muusikud meil Eestis on ja, ja missugust muusikat on üldse olemas peale võib-olla selle äikesevaldkonna, mida lapsed ise kuulavad. Milliseid kontserdikavu pakute siis käesoleval hooajal koolikontsertide jaoks? Meil on seekord 37 erinevat kava ja need kavasid kokku pannes ma kindlasti arvestan kooli programmiga muusikaõpetajate soovid Dustega ja siin on kavad eri žanride kohta on ooper, näiteks operett, siis on erinevad pillid, tšellokvartett on suupillid, on saksofoni, don kitarrid, siis on džässmuusikat, et rahvamuusika, erinevad kavad. Kas mõned kavad on ka mitmes hooajas või vahetata teinud sageli? No tavaliselt uusi kavu olen ma siis nüüd nende aastate lõikes juurde pannud kuskil 16 ja siis ülejäänud on siis eelmise aasta programmid, mis siis jätkavad ja niimoodi nad vaikselt järjest siis vahetuvad. Millised on olnud paar kõige menukamaid ja kõige edukamad kontserdikava teil? Aastate lõikes kujuneb välja üks esineja, kes on siis nagu kõige rohkem tellitud või kutsutud koolidesse. Eelmisel aastal oli selleks Silver Sepp ja üle-eelmisel aastal Antti Kammiste ja Madis Kari. Ja siis rääkisid seal klassikalise muusika tähtsusest ja et missuguseid põnevaid hetki see kõik võib pakkuda. Ja siis on muidugi Lembit Saarsalu, Olav Ehala, kes on teinud kuue aasta jooksul 200 kontserti Eestimaa koolides, nemad olid ka väga nõutud esinejad ja väga head suhtlejad lastega. Me jätkame vestlust kontserdil käimise, harjumuse kujundamise ja koolikontsertide teemal ja stuudios on Anne Kruuse, Elin Ots ja alla eema. Kuulasime nüüd Ülle Lehtme juttu Eesti kontserdist koolikontsertide kohta, et milliseid mõtteid tekitas. Muidugi, Eesti Kontsert on väga-väga tubli kontserdite korraldaja ja minul on ka kõik kogemused nende pakutud kontserdite ka väga head, aga et Eesti kontserdile lisaks on ka väga tublid kontserdikorraldajad, teater Vanemuine ja Estonia teater, mina sellel aastal olen väga palju saanud kasutada elamusaasta projekti külalisi, kes tulevad hea meelega kooli, ei taha mingisugust tasu, kõik kulud katavad ja järgmine nädal muusikapäeva raames me jälle kasutame seda võimalust, et meeletult tuleb ka ise otsida seda informatsiooni vaeva näha, siis saavad need asjad tehtud. Mina ainult väga loodan, et kui nüüd kultuuriministeerium plaanib Eesti kontserdist sihtasutust teha et siis meie kui muusikaõpetajate jaoks midagi pöördumatult untsu keerata. Et oleks tore, kui Kultuuriministeeriumist leitaks aega ka muusikaõpetajatega otse kohtuda, äkki selline kokkusaamine annab teinekord rohkem seda informatsiooni, et miks on vaja seda või teist? Mina ütlen seda, et ikkagi kõige tähtsam on see õpetaja seal kohapeal ise ta tunnetab seda vajadust, et ta tahab seda üles teha, siis me ei saa kuskilt seda ülevalt poolt panna seda tahet peale. Aga mina tahan nüüd öelda seda, et näed, mis õpetaja roll seal ikkagi on, et minu meelest on õpetaja Kisel nende tingimuste looja, selleks, et see kasv ja areng toimuks. No mida ma olen kogenud, et miks siis ma tahan praegu seda teha, et ju siis ikkagi on mõjunud, et needsamad leelo kõlari mummi kontserdid, Jaak Joala ema oli Helgi Ridamäe, kes samamoodi tasemel neid asju tegi hiljem, uurides siis kabaleski, kes siis, et ostes seda ja mismoodi need kontserdid tegelikult on toimunud, see on kuskil alateadvuses siiski kasvanud ja kui me loome selle keskkonna ja kui meil on neid abistajaid siiski ka, kellele me praegu rõhusime, et siis ma usun, et see kõik jätkub, et see oleks protsessipõhine. Alati saab kohapeal teha koostööd oma valla või linna muusikakooliga, sest ka muusikakooliõpilastel oleks vaja publikut, kelle ees esineda. Ma arvan, et Muusikaakadeemia üliõpilased mõtlevad, kus saaks anda oma magistrikava kontserte. Et siin on tegelikult neid võimalusi päris palju. Ja loomulikult tuleb ka kolleege kontserdile kutsuda, siis nad tunnevad ennast sama väärtuslikena. See kõik tegelikult toimib ka õpetajal on vaja keset päeva ühte laadimise kohta ja üks hea muusika, 45 minutit on selleks ideaalne. Et seetõttu peab tänulik olema nendele inimestele, kes loovad ka õpetajale ja huvijuhile need tingimused, et ta saab seda teha, mida ta peab oluliseks, et teda usaldatakse ja ma leian, et see on ka väga tähtis. Ja ka klassikaraadio jätkab tuleval nädalal oma koolikontsertide sarja Peipsi ääres ja viimane kontsert on siin Tallinna külje all sauel meie põhimõtteks on olnud, et noored muusikud viivad omaealisele publikule tutvustada oma muusikutee, nii et küsin siia lõppu veel korraks. Kas teie arvates on oluline ka, et see põlvkondliku usaldus on olemas, et noortelt noortele? Absoluutselt kindlasti on, aga, aga mina ei seaksin sünniaastat küll kellelegi takistuseks kelle ees esineda või ka hallpead võivad teha suurepärased kontserdid. Lasteaialastele ei tasu alahinnata. Isiksus loeb. Mida rohkem erinevust on kõikides osades, seda seda parem. Ma usun, et noortele endile, kes esinema tulevad, on kindlasti see väga eripärane kogemus. Et see on oluline ja need kogemused on need, millest inimene kasvab. Aitäh tulemast siia saatesse, täna arutama kontserdil käimise harjumuse kujundamist ja koolikontserte Anne Kruuse, Elin Ots ja alla ilma ja loodame, et meie saalid on publikut täis ka tulevikus. Kindlasti kindlasti aitäh. Kaja muusikauudised maailmast muusikauudised. Teisel oktoobril antakse Royal Albert hooli süleklassik brite Woods, muusikapreemiad. Eestlastele pakub sündmus humi tänavu iseäranis seepärast, et heliloojate kategooria nominentide seas on Arvo Pärt oma teosega Aadama itk. Võttes selle teose loomisest on Aadama itku maailmas ette kantud juba 38-l korral. Samuti oli issi EMI plaadifirmas ilmunud plaat Adams lävend BBC Music mägesini edetabelis 2013. aasta jaanuarikuus, kui parim album. Arvo Pärt sai 2003. aastal klassik brite voodi nüüdisheliteose kategoorias teosega orient ja oksidend. 2011. aastal pärjati ta ka Royal Albert Hallis toimunud tseremoonial aasta heliloojaks. Koos Arvo Pärdiga kandideerivad tänavu klassik brite Woods auhinnale heliloojate kategoorias veel Hans Zimmer ja luda Viggo ei naudi. Salzburgi festival on lõpuks leidnud endale uue juhi, sest senine juht Aleksander Pereira lahkub ametist ja asub juhtima La Scala ooperimaja Milanos. Salzburgi festivali uueks juhiks saab 2016.-st aastast, KUS interhoiser Markkus Hinter boilerit peeti festivali juhi kohale parimaks kandidaadiks. Ta on kogenud kultuuri mänedžer ja tal on ka uuenduslik ideid. Uus Salzburgi festivali juht plaanib tulevikus festivali erinevaid sündmusi veidi vähendada, sest tema sõnul on kontsertide ja etenduste arv kasvanud liiga suureks. Uus juht peab väga oluliseks ka Wolfgang Amadeus Mozarti muusika jätkuvat esitamist ja avastamist. Marcus interhoideran, hariduselt pianist. Ta on õppinud Viini muusikaakadeemias ja Salzburgi Mozarti oomist. Ta on ka varem Salzburgi festivalikavade koostamisel kaasa löönud ja hetkel anda Viini pidunädalate kunstiline juht jätkates seda ametit Salzburgi festivali juhiks saamiseni aastal 2016. Nüüd aga üks rõõmustav uudis ooperimaailmast. Pärast rohkem kui kaks aastat kestnud rasket seljahaigust naases politonoopera lavale 24. septembril. Muusikajuht jamsli Vain, kes on tegutsenud selles majas juba üle 40 aasta. Line juhatas Wolfgang Amadeus Mozarti ooperit Cosi fan tutte. Kuna seljavigastus oli tõsine, siis dirigeeris Livain ratastoolist spetsiaalselt tema jaoks ehitatud poodiumilt. Enne kui maestro jõudis juhatama hakata, võeti ta püsti seistes ja plodeerides vastu. Ja 3800 inimest mahutav saal oli publikust tulvil. Ooper Cosi, fan tutte ei ole lei vanni jaoks aga sel hooajal ainus ettevõtmine. Ta plaanib metis juhatada veel Verdi Folstafia, Bergiv otsakit. Samuti dirigeerib vain käesoleval Hooajal Metropolitan Opera orkestri kolme kontserti Carnegie Hallis. Ja nüüd lühiuudiseid. 22. septembri õhtul toimusid Hispaanias kontserdid, mille kaudu suuremate sümfooniaorkestrite liikmed ehk ligikaudu 1000 muusikut protesteerisid kontserdipiletite liiga suure käibemaksu pärast. Maksumääraks on 21 protsenti ja samuti OlyBet tõesti põhjuseks liiga suured kultuurieelarve kärped. Kontserdid toimusid üheaegselt 16. linnas ja kõikide kontsertide kava oli ühesugune. Läti rahvusooper vallandas hiljuti oma direktori, kelleks oli 1996.-st aastast selles ametis olnud Andres sagars. Tema advokaadi sõnul paluti tal ilma pikemalt ette teatamata asjata, keda ja kabinetist lahkuda. Sagarssi ülesandeid hakkab väidetavalt täitma tema endine nõuandja, helilooja Artur mascats. Vallandamise põhjused on veel ebaselged. Saksamaa president andis muusikutele kõrgeid tunnustusi Saksamaa liitvabariigi teeneteordeni, suure teeneteristi pälvis maris Jansons. Esimese klassi teenetemärgi sai tagaklarnatist Sabine Mayer ja saksa muusikanõukogu president Martin Maria Krüger. Üks Londonis asuv keskkool otsustas hakata vahetundidel koridoris klassikalist muusikat mängima, sest see maandab pingeid ja aitab õpilastel paremini keskenduda. Vastupidiselt ootustele hakkasid klassikalise muusika vahepalad ka paljudele kooliõpilastele meeldima. Kooliõpilased saavad vahetundides kuulata näiteks šopääni ja Vivaldi muusikat. Nimetatud kool ei ole just kõige parema õppeedukusega kool. Inglismaal ja klassikalise muusika mängimine vahetundides oli uue direktori üks plaanidest, kuidas kooli taset tõsta. Ja lõpetuseks veel üks Eestiga seotud uudis, ansambel Vox Clamantis ja prantsuse pianist Jean-Claude Benedzee andsid tänavu koos plaadifirmaga miraare välja plaadi millel kõlaferenduslisti teos viia krõutsis. Septembrikuus saavutas see plaat aga diapasoon tuuri auhinna, mis on Prantsusmaa maineka aim klassikaplaadi auhind. Preemiat annab samanimeline muusikaajakiri igal kuul eelmise kuu eest sõeludes kõiki müügile tulevaid plaate. Teadaolevalt ilmub Prantsusmaal igal kuul umbes 500 klassikaplaati. Praegusel hetkel salvestab ansambel Vox Clamantis aga Arvo Pärdi vokaalteoseid nimelt uut albumit maailma ühele mainekamat plaadifirmale. 20. septembril toimus kontsert kuuel keelel neljal häälel Estonia kammersaalis. Esinesid Eesti filharmoonia kammerkoor, kitarristid Marci nüümann, Ain Agan, Paul Daniel ja Weekend kitarr, Trio ja ettekandele tulid uudisteosed Robert Jürjendali. See öö oli pikk, Raul Söödi vaikusestki vaiksem ja Tauno Aintsi kontsert elektrikitarrile ja segakoorile. Kontserti käis kuulamas saale kareda. Kontsert kuuel keele neljal häälel oli tehtud koostöös Viljandi kitarrifestivaliga ja selle põneva idee autoriks. Et tuua kokku kammerkoor ja kitarri kõla, oli Ain Agan võrratu idee antud kolmest teosest, siis oli tegemist elektrikitarriga. Robert Jürjendali ja Raul söödilt olid kumbaltki lühemalt teosed ja Tauno Antsilt siis umbes pooletunnine kontsert elektrikitarrile ja segakoorile. Tauno Aintsi eestil loitsude sõnadele kirjutatud jõuline vitaalne, vaimukas ja võiks öelda lausa raputav teos. Oma üksuse ehedusega mõjub äärmiselt tervistavalt meie valdavalt introvert susse kalduva Eesti uue muusikamaastikul kompositsioonis ei võimalusi, mida pakub elektrikitarri ja kammerkoori ühendamine oli Tauno Antsil, kelle päralt oli siis suurvormi loomine. Tauno unts oli neid, et võimalusi kõige paremini ära kasutanud. Teos on väga hästi läbikomponeeritud, väga hea vormitunnetusega. Koorikäsitluses kuuleb ühest küljest tormisliku meisterliku traditsiooni jätkamist. Samas on see ikkagi piisavalt isikupärane soolokitarrile, mida väga temperamentsed jõuliselt esitas. Soome kitarrist Martin Öömann on Anss loonud nõudliku ja fantaasiarikka soolopartii mis alles virtuaasne on kord hästi pandud põimuma skandeeriva kooripartiiga. Kord tõuseb ise jõuliselt esile selle žanri koori ja instrumendi ühendamine sellises võtmes, kus sooloinstrumendina on praktiliselt nagu soolokontserti materjal ja koor on ka võrdse partnerina. Selles mõttes tuleb meelt Eesti uuemast muusikast Tõnu Kõrvitsa teos seitsme linnu, seitse und Misson tšellole, kammerkoorile ja keelpillidele. Just nimelt selle võrdse partnerluse mõttes Tõnu Kõrvitsa teos materjal on hoopis teine, vorm on hoopis teine. Aga tahaksin just võrrelda, nagu selles mõttes, et kuivõrd meisterlikult on pandud kaks just nagu väga erinevad partnerid, sooloinstrument ja koor võrdselt ühte kontserdivormi looma, et, et selles mõttes ma täiesti võrdleksin. Antsi elektrikitarrikontserti. Tõnu Kõrvitsa seitsme linnu, seitsme unega. Tauno Ansson sõnadena kasutanud Mare Kõiva Eesti loitsudest. Vitsa, loitsu ja valusõnu ja heliloojad on inspireerinud eelkõige too maailmapilt, mis on need loitsud sünnitanud karistaja karistatava suhted. Aidsi kitarrikontsert algab kohe plahvatusliku jõuga, meeletu energia ja liikumisimpulsiga sõnadel. Tule sa tuline kurat, üle seitsme kirikule, viie viinaköögi ja nii edasi. Ja see, kuidas Ants on teoses neid tekste kasutanud, kuidas ta neid muusikasse kirjutanud, selles on nii palju tasandeid väga head elutervet huumorit, et millele hiljem lisandub peene iroonia sõnade ajal noodi mööda nurki pane mööda, pars ilmub muusikasse lüürilise materjal tekib võrdlusefekt. Teise osa alguse lüürilisus, kus sõnad räägivad valust läheb koguteos juba hoopis tõsisemasse konteksti kui sinna loitsude kõrvale ilmudel tekst jumala isa ja poja ja püha vaimu nimel. See temaatika läheb väga sügavamatesse kihtidesse ja mõjub väga tugevalt, et nii eesti rahva ajaloolises kui ka praeguse aja manipulatiivsus ühiskonna kontekstis. Nii et ühtaegu väga jõuline jah, väga maalähedane, väga palju olulisi teemasid ja teadvuse kihte kõnetab, teos suurepäraselt ette kantud Eesti filharmoonia kammerkoorile ja Soome kitarristid Martin eemanilt. Marci Neumanni võimas temperament, kirglikkus ja tema isiksuse koloriidsus tegi sellest ettekandest muidugi väga meeldejääva esituse. Tahtsin veel esile luua, meeldejääv oli esimese osa lõpp, kus, kus vaibuma koorifooni taustal. Elektrikitarril kõlas võimas, niisugust paganliku rituaali energiat meenutav materjal. Ning kindlasti tuleb mainida ka teise osa lõpu elektrikitarri kadentsi, kus lisaks instrumendile esitab kitarrimängija ka kaal, kadentsijad, liibitum, mis Marci Neumanni impravisatoorses ehituses oli kahtlemata selle kontserdipoint. Ja Robert Jürjendali veerandtunnine teos kammerkoorile kolmele elektrikitarrile ja elektroonikale. See öö oli pikk, on loodud Doris Kareva sõnadele kogumikust olematuse aiad, esitajaiks filharmoonia kammerkoori kõrval. Weekend Guitar Trio. Doris Kareva on teadagi paljude tähenduskihtidega haprad ja samas väga intensiivsed tekstid mille poeetilist lummaniorjeldal oma teoses suutnud hästi tabada. See oli pikk. Elektrikitarrile kirjutatud materjal on võrdlemisi napp, partituuri põhiliselt baseerub see introvisatsioonil. Nii et igaüks neist kolmest kontserdist oli kindlasti erinev, nii et ma räägin ainult esimesest kontserdist. Aga see elektroonilisi võimalusi haarav elektrikitarride improvisatsioon oli väga huvitavas koosmõjus suhteliselt minimalistliku kooripartiiga. Teos algab justkui kosmosesügavusest esile kerkiva fooniga, elektri kitarrilt, elektroonikat ja sügavusi lähedus, mis on selles elektroonilises materjalis ja mis kannab teose fooni kahe kolmandiku teose ulatuses. Selles on niisugune huvitav rikkalikus ja teisitiolek. Sealt kumas justkui välja korraga väga palju dimensioone, mis oleks olnud nagu üksteise sees või kohal. Jerentali ja Weekend Guitar Trio loodud niisugune toormaterjal oli hästi sisutihe hästi intensiivne ja vokaalselt oli tegemist lihtsa minimalistliku, aga väga pinge laetud meloodikaga. Umbes kuldlõike punktis läks kõlapilt veel ruumilisemaksnik tekstis kõlas et taas on möödas maailma lõpp, mille peale muusikalise materjali iseloomu ning viimane kolmandik teosest kõlasest kui maismas ruumis just kus väga selgelt siin planeedil maa, selle siinse elu lihtsuses, järjekordusi, ainukordses, nii kõlab, värvid olid viimases teose kolmandikus keeratud justkui selgemaks, maisemaks, konkreetsemaks, helistikuliselt läks materjal, masooria muutus veelgi lihtsamaks. Väga kaunis teas. Kolmanda esiettekande kirjutanud helilooja Raul Söödi puhul tahan kõigepealt, et mainida, et mulle väga meeldis tema koorid, teos riimuvad read Eesti muusika päevadel, mis tuli esiettekandele kevadel ja sealt jäi tookord meelde väga põnev erinevaid muusikastiile ja tunnetusi sünteesib kõlapilt. Nüüd kõlasesijad, Tegandel söödi vaikusestki, vaiksem tema enda sõnadele kammerkoorile ja kahelegi Darryle kitarride Lainagani Paul Daniel. See teos on tunduvalt lihtsama helikeelega selge ja lihtsa vormiga praktiliselt Aabeeaa printsiip p kasutav, ainult et repriisina saabub algmaterjal on lõpus ainult väga lühidalt eksponeeritud meloodilise materjali kujundamisel nii kitarri del kui ka kooripartiis on selgelt tunda Gregor Jaani koraali mõjutusi. Ja mingil hetkel tuli korraks paralleelne kõrvu suvine Sven Grünbergi suurteos, vaadates sisse midagi sarnast kõla eest eetikas ja ka meloodiakujunduses. Nii et see teema on paljude jaoks praegu olulisena õhus, aga muusikaliselt Ta oli minu jaoks söödi, riimuvad read, huvitavam, sest seal oli tema kui jäts muusikatunnetust rohkem sees ja selle sümbioos Madalmaade vokaalpolüfoonia kooli intrigeeriv ja värske. Et see niisugune sissepoole kaemuslikus, mis on Eesti muusikale väga omane. Selles leiab tavaid, liine ja huvid teatavaid variatsioone. Ka kusagilt maalt hakkab see minema ka nagu ühetaoliseks või ühesõnaga. Selles võtmes peab lõpetuseks ütlema, et Tauno Anssi ürgselt tehe meie oma rahva väga-väga sügavaid juuri esile toov võimsa rütmika võimsa impulsiga energeetikaga teos oli selle kontsert, Eesti absoluutne kõrgpunkt ja soovin ainult sellele teosele võimsat lavaedu. Lisaloona oli Tauno Ants kirjutanud lühikese lustaka teose kummardamiseks ühel meelel, kus laval lisaks filharmoonia kammerkoorile olid kõik kuus kitarristi, kellest igaühel oli siis võimalik anda väike soolorepliik, mis hästi iseloomustab just selle kitarristi karakterit ja eripära. Saale kareda rääkis kontserdist kuuel keelel neljal häälel, mis toimus 20. septembril Estonia teatri kammersaalis. Kontsert kuulus Viljandi kitarrifestivali programmi ja toimus ka 21. septembril Viljandi pärimusmuusika aidas ja 22. septembril. Meil on rahvamajas heliga ja 20. septembril oli Estonia kontserdisaalis kontsert nimega ood rõõmule ja muidugi tuli seal ettekandele Ludwig van Beethoveni sümfoonia number üheksa ja seda käis kuulamas anne trummik, kes on need stuudios. Tere, Anne. Tere. Millise mulje see kontsert jättis, milliseid mõtteid tekitas? No seal testid olid eranditult ainult väga head muljed, et juba alates sellest, et saali sisenedes oli väga tore näha Estonia kontserdisaalis lihtsalt niivõrd suurt rahvahulka, et seina ääretki olid viinseni lisatoole täis ja täpselt samasugust energiat jätkus ka lavale, kus siis lisaks ERSO-le ja solistidele olid siis korraga kolm meie professionaalset koori ja lisaks siis sellele suurele hulgale lauljatele olid siis esindatud just noor põlvkond nii dirigendi kui solistide näol. Kuigi esmapilgul kui solistid hakkasid lavale tulema ja ma nägin, et nad olid paigutatud koori Teie orkestri taha siis ma mõtlesin küll, et kuidas selle hiigelkoosseisu taustal need solistid seal kostavad. Sest Estonia saal on lauljate suhtes vahel väga kapriisne. Võib juhtuda, et see balanss orkestriga ei ole parim, aga seekord isegi hoolimata minu istekohast, mis oli partneris üsna taga, oli kuuldavus lihtsalt märkimisväärselt hea, et üldse kogu kontserdi balanss oli väga hea ka orkestririhmade kohta kehtisse. Kui nüüd rääkida dirigendist, siis Mihhail Kertsime, eeskätt tunneme siiani võib-olla muusikateatrist, et sümfoonilised muusikat on ta saanud veel võib-olla vähevõitu juhatada, kuigi tema debüüt ERSO-s oli juba mitme aasta eest ja seda enam oli siis hea meel kuulda, et tal oli selline võimalus antud. Sest et see on ju teada-tuntud tõde, ükskõik kui andekas on dirigent ja kui palju ta klassis pardituuriga tööd teeb, aga tõeliselt areneb ta ainult sellise hea orkestri ees ja ma arvan, et see oli igati õige otsus. Kuigi sümfooniaosade tempod on alati selline vaidlusküsimusi, on väga palju erinevaid maitseid ja erinevaid interpretatsiooni, aga kõige olulisem kuula jaoks on tajuda, kui dirigendile on selline oma ettekujutus sellest meeleolust, selline tugev visioon, kuidas ta tahab seda muusikat kuulata ja ma küll arvan, et suurem osa ajast publik tundis seda, mida dirigent tahab meile öelda. Eriti just see kolmas osa Thatcher Moltagendaabile. Ma tõesti nautisin sellist tihedat tõesti laulvat kantileenijadega romantilist lähenemist. Neljandas osas võib-olla oli kohati selliseid momente, kus ma tundsin, et ehk lauljatel oli keeruline hingamiskohta leida aga jälle, teisalt arvestades kooripartiid, mis on ikkagi kohati väga nõudlik näiteks operentel, seal vahel tuleb taktide kaupa järjest hoida ülemist Laanooti mis teatavasti sopranite sageli üleminekunooti, seega väga ebamugav siis ma arvan, et see oli nagu terviku huvides ilmselt täiesti optimaalne lahendus ja kõlas ka kõik väga hästi. Kui nüüd eraldi lauljatest rääkides, siis kõik neli esinejat on sellised, et ka umbes kolmekümnesed, kes on juba ooperilaval üsnagi palju tunnustust saavutanud, mõni juba päris tükk aega oma vanuse kohta laval olnud eriti just juuli Lill ja Oliver Kuusik, kes on siis peale teatriga mujalt tuttavat meile. Aga Kristel, Pärtna ja Pavlo palakin teevad oma esimesi suuri rolle juba nüüdseks, kus nad on ikkagi üle aasta seal Estonia laval niimoodi päris tihedalt figureerinud? Ma ütleks, et juba nende häälemaht ja kandvus on isegi selle võrra kasvanud ja ma ütleks, et hoolimata sellest koormusest, mis siis nagu Estonia 100 festival lauljatele on pannud, nad tegid tõesti väga-väga jõulise ja väga mõjuva esituse ja täpselt sama kehtib ka kooride kohta, et see on tõesti suurepärane, kui niisugust teost laulab korraga niivõrd suur hulk lauljaid, kellest siis osa olid ka paigutatud rõdudele, sest ilmselgelt nad lavale lihtsalt ei mahtunud. Ja hoolimata sellest suurest koosseisust ja hajali paiknemisest laulsid nad väga täpselt ka need Fiorituurid olid väga hästi paigas. Ainuke mure võib olla, mis on meile nagu üsna tuttav tuttav koorimuusika puhul, et võib-olla tenoreid ei kosta alati piisavalt hästi välja. Aga eks tenor paraku on meil selline haruldane hääleliik. Aga jah, selle kontserdi taustal ma tõesti loodan, et Eesti professionaalseid koore, et nende koosseis ei vähendata enam, et pigem võiks neist nagu veelgi suurendada ja publik tõesti oskas ka väga hinnata seda panust ja plaksutasid südamest, et kogu see kontsert oli Estonia 100 festivalile tõesti vägev kord. Ja see oli veel eriti sümboolne, et laval olid just sellised, see on noored interpreedid, kes siis pakkusid sellist jõulist esitust. Aga juba jätkab Estonia uue festivaliga. Just üleeile just õnnestus mul Verdism festivali raames kuulata Verdi ooperit Rigolettot milles siis debüteeris noor, väga andekas lootustandev koloratuur sopran Kadri Kipper, childana. Ja tore oli kuulda, et kui seal Beethovenit kuulsime, siis Kristel Pärtnat, kes samamoodi on aasta aega tagasi tšillat laulnud ja väga hästi. Et siis. Neid selliseid häicolaratuursoproneid on Estoniast kohe peale kasvamas praegu mitmeid, et silda on tõesti selline väga, väga tehniline roll, mis nõuab väga suurt ulatust, väga-väga head koloratuur tehnikat. Ja samal ajal on seal ka testis selliseid osi, kus tuleb pikalt laulda ka madalas registris ja see on sageli kolleratuurse opernile sai kõige nii-öelda ohtlikum moment, et kui ta arendab oma selle kõrge registri väga hästi välja aga samal ajal suudaks säilitada kandvusega madalas registris ja kuna seda Rigolettot on nimetatud selliseks duettide ooperis, kus väga paljudele Paulda just koos teistega, siis seal saab see väga-väga oluliseks täid soprani hääl kannaks ka allpool. Mitte ainult need, tema koloratuuride oleks kaunid, aga tõesti, olles ka Kadritud mitmete aastate jooksul kuulnud, ma ütleks, et just sellel viimasel etendusel ma sain aru et just nimelt seal, sellel samal Estonia laval harjutamine on ka tema häälemahule andnud Eesti võimaluse nagu õide puhkeda nendes aariates. Me saime tõesti kuulda selliseid fantastilisi kõrgeid kollaratuur, mis olid väga täpselt välja töötatud ja ilmselgelt on ikkagi Kadri selle rolliga juba pikalt tööd teinud, sest niivõrd tehnilisi asju lauda korraga niivõrd suurel hulgal ühe õhtu jooksul. Et see on tõesti väga-väga pikk ja aeganõudev töö. Samuti kogu see etendus tervikuna oli väga muljetavaldav. Jassi Zahharovi Rigolettot oli tõesti ka samamoodi väga-väga vaimustav ja nad nad olid väga Tore isa-tütre paar. Edendus oli väljapaistev ka seetõttu, et siis Kadri Kipperi partner Albaania tenor rameela Hay pakkussellist tõelist Itaalia kooliga tenori musitseerimist. See oli tõesti väga mõjuv ja nende duetid olid imekaunid. Kogu see etendus tervikuna sain meeletult innovatsioone ja ma arvan, et kadrivõibolla endale väga uhke ja samuti Estonia teater võib olla väga õnnelik, et peale on kasvamas selline suur hulk väga häid andekaid lauljaid. Selline oli tänane heligaja saade. Saatele tegid kaastööd saale, kareda ja anne Brommik. Mina olen saatejuht, nelevastenfeldja helimontaaži tegi Katrin maadik. Ilusat päeva.