Kunstimüsteerium. Tere tulemast kunstiministeeriumis. Tere. Te kuulate saadet Kunstiministeerium, mina olen saatejuht Indrek Grigor. Loen taas kord võõraid tekste ja lahendan omi probleeme. Neljandast aprillist neljanda maini võis Tallinnas vaal galeriis näha KiVa näitust enter'it Antaitult ehk sisene nimetusse. Näitusega kaasnes ka samanimelise raamatu esitlus, mille ilmumist juba vähemalt aasta kannatamatult oodanud olin. Ent paraku ei kutsuse teos minus esile oodatud rõõmuhõiskeid. Küsimus on, miks Kiwa on või vähemalt üritab olla kujutava kunstnikuna galerii kunstnik tähenduses valge kuubi kunstnik. Kui vaadata tema viimaseid näituseid, mida Hanno Soans ja Anders Härm on värske raamatu saatetekstis iseloomustanud kui Kiva. Tsiteerin tagasipöördumist visuaalse kunsti juurde tsitaadi lõpp. Näideks näitusteks on siis Haiun Noffing 2008, Artepos, Vaidla dokumentaris, draakoni galeriis ja null protseduurid Y galeriis 2010. aastal ning ameerika protsess loss Y galeriis 2011. aastal. Siis hakkab silma kunstniku püüd töötajate just valge kuubiga millest annab tõestust ka näiteks puhttehnilist iseloomu. Asjaolu, et mõlema Y galerii näituse tarbeks püstitas Kiva madala võlvlaega keldrisaali sirge valge seina, mis võimaldaks ta teoseid üldse adekvaatselt eksponeerida. Ehk Kiva ei tööta keskkonnaga, vaid loob objekte, mis on mõeldud konkreetsesse valgesse kuupi. Kõige selgemalt tuli see välja Maria Arusoo, kuraatorinäitusel kotiinum Depertseptšensioon Tallinna kunstihoones, kus ühes kunstihoone saalidest eksponeeriti Kiva heliteost infiniit Namberofaardüheks. Peab möönma, et üheski teises olukorras kui tühjas valges kuubis ei töötakse teos nii hästi. Milles aga on probleem? Probleem on selles, et kogu Kiva tegevus kisendab alarahastuse käes. Valge kuup, nii nagu Kiva seda kasutab, eeldab kalleid vahendeid. Oluline koht Kiva tegevuses. Galerii kunsti suunal on ka enesekuvandamine staarina mis väljendub näiteks kummarduse Lääne kunsti suurimale täht kehandile, bändivoor Haulile, aga sagedased on ka viited näiteks Joseph poisile ja Marshall šampile. Vormilisel tasandil tähendab taoline prominentne enese kuvandamine aga suurima staap ja glamuuri, mille poole pürgimist ma Kiva tegevusest tegelikult ei näe. Mis tõstatab küsimuse, kas ja kuivõrd Kiva oma staari kuvandit tõsiselt võtab ning kuivõrd on tegemist metamänguga? Margus Tamm omistab Kivale viimase vaal galerii näituse kontekstis Postimehes artiklit kirjutades. Püüde luua tühi tähistaja. Tühi tähistaja on mõiste või kontseptsioon, mis osutab millegi puudumisele ning jääb ka ise põhimõtteliselt hõlmumatuks mõistlikuks. Kasutuseletoojaid, poliitikateoreetik Ernesto Laklau toob tühja tähistaja näidetena. Mõisted nagu näiteks revolutsioon, vabadus, kord mis raadiokuulajaile kaugemast ja lähemast ajaloost ka eesti poliitretoorikas kindlasti kõlama jäänud. Oluline on sealjuures, et tühjad tähistaja keskset tühjust ennast pole võimalik tähendusega täita. Kuid see seob endaga hulgaliselt erinevaid kontseptsioone, tõlgendusi ja huvisid, ümbritseb end tähenduste ja ihadega. Selles kontekstis toob Margus Tamm oma mõttekäiku sisse 20. sajandi lääne kunstiajaloo kõige tuntumad teosed. Mašeldushampi fantaan, kasime hirma, levitši must ruut valgel taustal Andy Warholi kämpeli supp. Ning tõdeb masideerin, et loetletud ikoonilist, epohhi, loovate teoste kestvat mõju ning inspireerivust saab tõlgendada ka Ernest olla klau mõttekäigu abil. Need teosed on ammendamatud, täisvõimsusel töötavad tühjad tähistajad. Eesti lähikunstiajaloost võiks loetellu lisada näiteks Jaan Toomiku installatsiooni 16 mai kuni 31, Mai 1992 mis näibki enim mõju avaldavat neile, kes sellest teosest midagi ei tea. Pöörde või kliendini jõuab aga tamme arutluskäik siis, kui ta toob sisse Kiva enese. Tsiteerin. Tegelemine ei millegagi, on privileeg, mida saavad endale lubada ainult need, kellele kuulub märkimisväärses koguses kapitali. Kiwa on kahtlemata üks neid isikuid kohalikul kunstiväljal, kellele kuulub enim sotsiaalset kapitali. 1990.-te lõpul astus ta õnneliku jalaga kunstiareenile saades masside ja muuseumite inimeste ja institutsioonide lemmikuks veel enne, kui ta ühtki näitust teinud oli. Tasapisi järgnes minule ka tegevus ja lisaks kujutavale kunstile on Kiva jätnud oma jälje praktiliselt kõigile kultuurivaldkondadele. Kiwa viimaste aastate tegevust võibki iseloomustada kui püüet ehitada valmis üks korralikult töötab tühi tähistaja. Näitusetegevuse kõrval ei ole sealjuures sugugi vähem olulised komponendid nafingoloogia nimelise krüptilise ja eklektilise oma mütoloogia produtseerimine, pidev kostümeerumine, Andivoorhooliks viited Malawiczyleyattishampile, monti käänseni nimelise Istvan kantori maaletoomine või siis tunnuslik T-särk nimega nahwing. Tsitaadi lõpp. Sarnasel viisil, ent autorile omases post truktoralistlikust retoorikast mõjutatud keeles kirjeldavat Kiva identiteedi praktikat ka Soans ja Härm. Tsiteerin. Üks asi, mis kataloogis teravalt silma torkab, on valik kaaperdatud kunsti ja kultuuriajaloo suurnimesid. Kant, vennad, Strugatskite Malejevitš tüssa, Kaarel Kurismaa ja Sven Grünberg Jackson pollok fruksus. See jätkab Kivale juba varasemalt omast isafiguuride galeriid, keda on selgelt liiga palju, et neid klassikalise psühhoanalüüsi mõistes tõsiselt võtta. Klassikaline autoriteedi mudel on hajutatud. Isad kui Kiva masina erinevad töörežiimid on igal hetkel sisse ja välja lülitatavad teineteise vastu väljamängitavad või erinevatesse omavahelistesse kombinatsioonides põimitavad. Põhimõtteliselt on see omamoodi mikri, mis ei luba meil kunstniku subjekti ümber sulgusid lõplikult kokku tõmmata. Isasid nagu ka subjekti positsioone võib olla lõputu hulk samas kui subjekti tuuma Pole võimalik lokaliseerida ega positiivselt tähistada. Tsitaadi lõpp. Niisiis ilmneb nii Margus Tamme kui saanud siia härmi käsitlusest, et KiVa mitte ainult ei loo tühje tähistajaid vaid ka tema võime nüüd luua baseerub enesepositsioneerimise tühja tähistajana. Küsimus, millele ma ka siinkohal vastata ei oska, on kas Kiwanofi bioloogilisi teoseid, mis kujutavad enesest autori sõnul loogilis formaalseid operatsiooni, mille tulemuseks on null, tuleks käsitleda kui autorimängu kunsti välja sümboolsete mehhanismidega omamoodi modelleerimine või on tegemist siira ja mingis ulatuses siis ka kvaasireligioosse tegevusega. Kas efekt hai on nahwing ehk mitte millestki pilves on tingitud loogilises formaalsest tehtest konkreetsel teosel või protsessist, mida see teos võimaldab käivitada kunstiväljal. Kusjuures ma rõhutaksin, et mõlemad kunstilises mõttes adekvaatsed olukorrad. Lisan siia vahepalana väikese lõigu intervjuust Kivaga, mille tegin 2008. aastal näitusel null protseduurid Y galeriis. Kas see on küll huvitav sellepärast et see annab siukse mõnusa laksu, et hai on nahk? Täpselt ei, pigem see, et leida empiiriline põhjendus sellele või et see toimub läbi läbi mateeria millegi kandmise viite moteerijale tagasi vaid when saagindikams Nothing. Ennekõike aga kunstiteadus on Kiwa teosed omaks võtnud kui tähenduslike mehhanismide kujutamise. Nii näiteks on siinkõneleja kirjutanud kunsti ees ilmunud artiklis Kiva Punta subliime järgmist. Tsiteerin. Tähendusetu nafinkoloogias ei tähenda mitte tähendust loovana tuvastatavad antihumanistliku süsteemi mille toodetav tähendus ei ole inimesele arusaadav ega kontrollitav. Vaid kogemust, mis küünib üle mõistuse. Hai on ahving. Klassikalisest filosoofiast tekib siin paratamatult paralleel kanti mõistega Tassublime mis tähistab nii taju kategooriate kui mõistuse jaoks hoomamatult ehk otseses mõttes üle mõistuse olevat puhtteoreetiliselt rehabiliteerinud Kiva kommunikatsiooniprotsessi. Välise reaalsuse ei käsitle seda aga mitte kui referentsi, vaid kui tähistamatut ja sedakaudu tähendusetud. Kiva tekstides viitab sellele olukorrale tekstis olevate ühikute läbimise retoorika. Tsitaadi lõpp. Oluline ei ole siinjuures mitte tsiteeritud lõigus väidetu vaid viis, kuidas ja mida väidetakse. Kiwa ei tegele kujutava kunsti kui emotsionaalse distsipliiniga kuigi tühjusest. Pilves olemine on kahtlemata emotsionaalne kogemus. Kiwa teosed on küll konkreetse esteetilise palega juba ülalviidatud valge kuubi, formaalne ja steriilne, minimalism ja evivad isegi konkreetseid sümboleid, aga vormi üle domineerib kõigis Kiva käsitlustes selles vormis kujutatud sisuline roll. Tsiteerin Härmi ja soonsi sissejuhatusest. Teoses paus, näeme Kiva loomingu ühte kinnismotiivi mikrofoni. Seitse mikrofoni hoidvat kätt on suunatud sümbolile, mida võib tõlgendada nii muusikaliselt kui ka tekstilise transkriptsioonile. Selle kujundi muudab intrigeerivaks kahe erinevat tähistamisviisi koos kasutus. Ühelt poolt viitavad kaldkriipsud justkui tekstilisele katkestusele kirjasõnas välja jäetud tekstiosale kuid kolme punkti asemel kolm kriipsu näivad olevat täispauside analoogid muusika transkriptsioonis. Teisel tasandil eksisteerivad pildil koos ka kaks erinevat kujutamisrežiimi ühelt poolt pildiliselt kujutatud käed, mikrofonid ning teisalt tingmärgina kujutatud paus kreeka keeles katkestus. Tegemist on võimatu suhtlusolukorraga, kus kommunikatsiooni eelduseks olev subjekt keegi, kes tõlgiks sümbolkeele helikeelde on puudu. Tsitaadi lõpp. Konkreetset teost kirjeldades räägivad Härm ja Soans kujundite tähenduslikes positsioonides teineteise suhtes ei maini sõnagagi teose tehnilis formaalset lahendust. See ei ole justkui üldse oluline. On niisiis ise samuti fenomen. Kui otsida Kivale Eesti kunstiväljalt paralleeli siis on selleks tahest tahtmata Tõnis Vint. Eleonora taidre, kelle aastaid kestnud mingi uurimine viis eelmisel aastal suurejoonelise näituse kureerimiseni kumus, millega kaasnenud kataloogist ka siin saates juttu on olnud kureeris 2007. aastal Tartus Rael Artel Galeriis Kiva ja Tõnis Vindi ühisnäituse labürint ja igavese tagasituleku teed mis seostas need kaks esmapilgul teineteisest väga kaugel seisvat autorit läbi labürindi kujundi kasutamise. Niisiis jällegi olnud käsitluse aluseks mitte vormiline, ajalooline, sotsioloogiline, poliitiline ja nii edasi taust vaid konkreetse kujundi sisuline kasutus. Tsiteerin näituse kataloogist eelne hardaidret. Labürint seostub tavateadvuses millegi hoopis Kuursega. Kuid selle näituse eesmärgiks on leida seoseid labürindi teiste sügavamate tähendustega, anda tõlgendusi Kiva ja vintsi kunstiloomingule ning demonstreerida nende sisemise loogika järjekindlust. Tsitaadi lõpp. Kiva ja Tõnis Vindi looming ei erine taidre kohaselt mitte vormi ja kunstiloolise fooni poolest. Viimasele ei viitud Haider oma käsitluses üldse vaid metodoloogia poolest. Eelöeldu ei sisaldanud kriitikat Laidra käsitlus aadressil. Otse vastupidi. Ma olen seisukohal, et tegemist on väga adekvaatse lähenemisega. Käesoleva saate huviorbiidis, nagu hea kuulaja ehk juba aru saanud on, ei ole aga mitte Kiva analüüsimine vaid talle juba osaks saanud käsitluste põgus metaanalüüs. Ja kõige tähelepanuväärsemaks asjaoluks on siinjuures see, et sisuline teoreetiline analüüs on Kivale üldse osaks saanud. Erinevalt näiteks Tõnis vindist, kelle teoste esimesed sisulised analüüsid kuuluvadki suhteliselt noore kunstiteadlasele Eleonora taidrele. Null null hindate keskpaigast, kui Tõnis Vint oli juba üle 60. Küsimus on selles, miks Kivaatika sisulisel tasandil nii hästi kunstiväljale vastu võeti. Samas kui Tõnis Vint jäi oma retseptsioonist aastakümneks hoomamatuks fenomeniks. Jättes kõrvale ajaloolise ja sotsiaalse kuristiku nende kahe autori vahel kui liiga, ebamäärase ja suure teema, tooksin esmalt esile kahe autorivahelised paralleelid. Mõlemad loojad on väga isikukesksed ehk mõlemad staarid. Mõlemad on oma tegevuse teoreetilist fooni ise ulatuslikult nii artiklite kui intervjuude vahendusel seletanud ning võib väita, et mõlemad on oma loomingus mingis mõttes asotsiaalsed või vähemalt ebamaised. Tundub, et vahe nende kahe autori vastuvõtus peitub ennekõike keelelises kontekstis. Pink lähtub traditsioonilisest esoteerikast. Tsiteerin almanahhi kunst ilmunud Tõnis Vindi artiklit. Kuldne lill. Ring kontsenter siia keskendume oma tähelepanu siia koondame oma sisemise energia esiteks ruumis, siis ajas, sest mandala tsenter on püsiv konstant, ajas tsenter ajas on praegu tulevikuta minevikuta alati püsiv momendil Vaitsev hetk, tsitaadi lõpp. Vindi tekstis on selge sisuline väide mis aga oma esitluselt ei erine tavakeelekasutusest Kivase vastu, astub kunstiväljale struktoralistliku teooria mängulise keele bluuralistlikus kontekstis ja hakkab seda ka kohe enese huvides ära kasutama. Nii näiteks on poststrukt uralistliku retoorika üks olulisi osiseid obs Kuurne mõiste kultus. No näiteks dekonstruktsioon, simulaator, diskursus, sümboolne kord ja nii edasi millele Kiva vastab omapoolsete leiutistega nagu funktsionaalne väärinterpretatsioon, nahwingoloogia friik null, Metafor null protseduur ja teised Nioloogismid mille hulka kuulub ka kunstniku enda nimi. Üleüldise mõiste kultuse kõrval iseloomustas struktoralistliku teooriat keskendumine keelevõimele tähistada mis on ka Kiva teostuks keskseid intriige, mis väljendubki tihti pelgas nimetamise aktis soonsi Härmi poolt inglisekeelse mõistega. Siiro lainers määratletud teosed on nende iseloomustuse kohaselt oma pealkirjaga identsed näiteks teosed nagu siiro null antidelt ehk nimeta nafing ehk eimiski ja teised heliinstallatsioon infinid, Namberphaardühjaks, lõputu arv kunstiteoseid ei sisalda ka enam ei teoseid ega nimesi. Tsiteerinud Joansi ja Härmi nimetamine toimub täielikul tühikäigul. Justkui piisaks kunstiteose sünniks ühe järgmise järjekorra numbri väljakuulutamisest. Tsitaadi lõpp. Ning post truktoralistlikus keele väljas. Üles kasvanud kriitikud, kelle hulka ka siinkõneleja kuulub, haakuvad sellise keelekasutusega autoriga viivitamatult sest strukturalism seadis humanitaarteaduste sealjuures ka kunstiteaduse keskpunkti keelelise reaalsuse. Samas kui vint opereerides tavakeelega suhestab ennast justkui keelevälise reaalsusega. Selline kahe autori käsitluses viitab ka asjaolu, et Kiwa loomingust otsitakse vastust samas kui vint on igavikulised terviku looja. Tsiteerides taastaidre Kiwaja vindi ühisnäituse labürinti igavese tagasituleku teed kataloogi. Kiva Laburientides on nii apelleerimist postmodernistlikke teadmiste metafoor sele käsitlusele kui ka vahetu isikliku rituaali elemente. Seevastu jäävad Tõnis Vindi tööd mitte niivõrd mängulisteks ja hüpoteetilisteks, vaid tõsiselt uurimuslikeks. Autor viitab märgi tähendusele ainult pärast põhjalikku uurimist ja järeleproovimist, üritades välistada subjektiivsest ja mingil määral ka intuitiivset lähenemisest tingitud potentsiaalseid eksimisvõimalusi. Tsitaadi lõpp. Samas kaldub aga ka Kiwa ise kummalisel kombel esoteerikasse viidates ETV saatele Op antud intervjuus korduvalt teadusele. Kui sa selles teemas niikuinii sees oled ja, ja me kõik oleme siis kas selle teemaga tegelemine päevast päeva on miski, mis tekitab sinus siis lõpuks mingisugused tunded, sa oled maailmas kodus või ajab see kõik nagu segasemaks? Noh, seal on nii subjektiivne kui objektiivne tasand, et teadusuuringud kinnitavad seda kõike, aga kuskil 100 aastat tagasi teadus-tehnilise revolutsiooniga ju toimus ka see asi, et hetkel infot ja tõde maailma kohta oli nii palju nagu Nietzsche ütles, et kui palju tõde suudab inimene välja kannatada, et inimesed ei kannatanud seda tõde välja. Ja siis tekkis põhimõtteliselt selline jõmmlus natsionaalsotsialism, ksenofoobia, sellised asjad kõik, et lihtsalt panna endale silmaklapid peale ja minu autoripositsioon on osaliselt selline zen-budistlik, et saavutada mingisugune kiretu objektiivsus. Kontakti otsimine keele välisega lähendab Kiva aga jälle Tõnis Vindi esoteerilisele retoorikale. Tsiteerin taas almanahhi kunst ilmunud artiklit kuldne lill. Keskendudes oma tähelepanu kindlale punktile pildis ja lülitades välja emotsionaalsed reaktsioonid, kutsuvad need pildid esile seni märkamatuks jäänud psüühilisi efekte. Nähtus on väga komplitseeritud. Probleemi uurivad teadlased paljudes maades. Kirjandus, mis püüab asjasse selgust tuua, on rikkalik. Tsitaadi lõpp. Tulles nüüd tagasi selle juurde, miks mulle Kiva kataloog seda rõõmu ei valmistanud, mida ma tast lootsin siis näib probleem olevat selles, et kataloogi anna vastust. See on kogum Kiva protseduurilisi masinaid, ilusaid klantspaberil, mis mõjub kui kokkuvõte ning sunnib seekaudu paratamatult taas küsima küsimust miks ja mis edasi. Kiva ise määratleb oma teoseid kui loogilis formaalseid protsesse ning seetõttu on täiesti loogiline otsida selle protsessi tulemust, mille suunaline tegevus ongi üks Kivaar retseptsiooni tunnusjooni. Nii näiteks lõpetab siinkõneleja oma kunsti ees ilmunud artikli kiv autos Sublime väitega, et KiVa looming annab alust rääkida paradigmaatilised nihkest 20 sajandi filosoofias. Dominant seal kohal seisnud representatsiooni perifikatsiooni küsimuse juurest on toimunud pöördumine tunnetusteooria juurde. Soans Härm lõpetavad kataloogiteksti väitega, tsiteerin. Siin ei ole tegu mitte tühjuse valemitega nappingu loogilises mõttes, vaid katsega tühjuse kogemust, koodieelsed seisundit pildiliselt reprodutseerida. Tsitaadi lõpp. Tänase saate keskmes seisis Kiva värske nafinkoloogia alaseid praktikaid koondav kataloog pealkirjaga enter the untitled mille foonil üritas siinkõneleja heita analüüsiva pilgu Kiva retseptsioonile üldisemalt. Mina olin saatejuht Indrek Grigor. Kuulmiseni.