Kunstimüsteerium. Tere tulemast kunstiministeeriumisse. Kallid kuulajad, täna on kunstiministeeriumi Sanders Eesti kaasaegse kunsti muuseumist, tere, Anders. Tutvustame siis algavad EKKM-i hooaega, mis tegelikult juba algas Johannes Säre off, siis on näitusega ma tahtsingi just küsida, et kui see lõpp ehk sellise sügisese OFF-i artišoki biennaali kaid, kaste venita nagu mõlemalt poolt nii-öelda, et lõpuks tuleb aastaringne programm kokkuma. Me üritame teha nii palju kui võimalik EKKM-i tegevusele teadupärast ilmastik seab väga selged piirid. Vähemasti, mis puudutab tegevusi EKKM-i majas, et siis väga palju peale oktoobrit ja väga palju enne märtsi seal ikka ei tegutse küll. Eriti arvestades, et meil vot see oli üle aastate üks külmemaid, eks. Johannes Säre näitusega me alustasime, noh, see oli selline kunstniku ja meievaheline kokkulepe, et kunstnik väga tahtis teha ja ja meie väga tahtsime, et ta teeks katalaanid täielik kokkulangevus selles suhtes ja ja tulemus oli, ma arvan, et ikka üle ootuste hea äärmiselt huvitav näitus ja arvestades realist kohta, kus ta meie programmis kukkus, käis ka päris palju inimesi vaatamas, eriti viimastel päevadel, et seal jah, nädalavahetusel oli kõvem tunglemine veel. Aga mis programmi puutub, siis sellel aastal on meil siis kavas lisaks Johannes näitusele veel neli näitust, ehk siis kokku viis, programm kestab 20. oktoobrini ja siis sinna sisse mahub põhimõtteliselt noh, üks meie võib-olla kõige tuntum bränd Sis köe Price 2013 nominentide näit. Näitus, mis avatakse siis reedel, 26. aprillil. Ma tahtsingi kohe küsida, et äkki sa tutvustaksid kõigepealt ühe lausega neile, kes ikka veel ei peaks olema kursis miski õle Trais on ja kes nominendid? Köhler Price on siis Eesti kaasaegse kunstimuuseumi poolt asutatud kunstiauhind mida me anname välja juba 2011.-st aastast alates, ehk siis 2011 oli esimene kord ja 2012 tegime ka ja nüüd siis kolmandat korda ja tegemist on mitmeski mõttes ainulaadse kunstiauhinnaga Eesti kontekstis, et tegemist on siis auhinnaga, millega kaasneb näitus auhinna võitja valitakse rahvusvahelise žürii poolt välja just nimelt selle näitusel. Või seal näitusel, ütleme väga suur tähtsus selle auhinna võitja selgitamisel. Sellega kaasneb siis ka selline tunniajane dokfilm, mis tutvustab siis kõiki nominente. Ja mida siis ka saab vaadata Ta ka ETV-s näiteks ja omandada koos kataloogiga EKKM-ist. Nominendid on sellel aastal siis Karel Koplimets, Paul Kuimet, Kristiina Norman, Jaanus Samma ja Triin Tamm. Kui 2011 pälvis sellega Faizi Jevgeni Zolotko ja 2012 topeltauhinna Flo Kasearu, siis see aasta on kaasnev võitlus, võistlus tuleb väga tasavägine ilmselt, sest et konkurents on tihe. Köleri formaat või näituse formaat on just see, et on üks vanem töö ja niukesi spetsiaalselt sellele näitusele toodetud on ja ma arvan, et ei ole, päris olulisus on lisaks ja kõik, mis sa nimetasid, mis sellega kaasneb, on ka see nii-öelda uute tööde tellimine või produtseerimine. Jah, uute tööde tellimine, uued tööd tulevad vägevad. Vähemasti nii lubab oletada see minu eelaimdus. Et ma arvan, et tegemist tuleb läbi aegade siis kõige tugevama nagu näitusega just nimelt nende uute tööde kontekstis. Ma küsin siia vahele, et kas avaksid natuke seda Köler Prize'i sellist tsüklit tegemist, kuna see on üks selliseid hooaja avapauk või seal mõttes suurem avasündmus ja oluline ka EKKM-i üldises hooajaprogrammis, et kuidas see ettevalmistus sellele körel ja näinud, et et need nominendid kuulutati siis pidulikult välja ja nad said teadlikuks sellest aust juba tükk aega tagasi ja kas näiteks näituse ettevalmistusi, uute tööde tegemine, kuidas see protsess on sujunud? Tegelikult nominendid said teada varem, kui sai teada avalikkus, ehk siis me tegelikult alustasime tööd selle korral siis vähem kui tavaliselt ja noh, tundub, et oleks pidanud ikka veel varem alustama, et ikka on nagu see graafik jube tihe. Et me alustasime septembris tööd nominentidega, siis jaanuarist hakkasime reaalselt siis näitust, kataloogi, filmi ja kõik seda, mis Köleriga kaasas käib, produtseerima kokku panema žüriid ja nii edasi, et, et noh, see on tubli pool aastat head tööd, aga sellele eelneb ka veel siis võrdlemisi intensiivne see ettevalmistusperiood, kus me töötame eelarve kallal, kus kõik kunstnikud peavad nagu siis ajusid ragistama ja oma uue töö nii-öelda siis tegelikult välja käima, eks ole, sest me läheme ikkagi nii-öelda fondidesse väga selgelt formuleeritud taotlustega, kus on väga selged eelarvenumbrid, eks ja siis muidugi suhtleme ka oma sponsoritega, sellepärast et Köler Prize'i teadupärast on erakapitalipõhine kunstiauhinna ehk siis seda peaauhinda toetab meil juba kolmandat aastat Smarten Logistics. Ja see summa minu meelest, mis peaauhinnana välja käiakse, on ikkagi võrdlemisi ilus summa, ühel kunstnikule räägime seal umbes 5000 eurot. On siis see summa, mille saab Köler, Prize'i võitja, millele lisandub siis veel ka publikupreemia, mis on 1000 eurot ja mille sellel aastal paneb välja arhitektuuribüroo. Tahtsin küsida selle filmi kohta ka, et see tundub äärmiselt oluline panus Eesti kaasaegse kunstilukku nendele, kes seal ei ole seda filmi näinud, et kas seal juhtub midagi üllatavat, sest et tavaliselt need on väga viisakad selles mõttes, et teadupärast nad peavad rääkima üksteise töödest need nominendid ja nad räägivad enamasti väga mõistlikku juttu, kes meil on oodata midagi põnevat. Sellel filmil on nagu mitu aspekti minu arvates üks oluline aspekt on see, et just nimelt, et ükski nominente räägi seal filmis iseenda töödest, et nad räägivad just nimelt kellegi teise kõigi teiste töödest aga mitte enda töödest. Ja samas nad võib-olla räägivad iseenda kohta kordades rohkem, kui nad lihtsalt paneksid selle oma tavapärase plaadi peale noh, kuidas nad oma töödest räägivad, et see avab neid, ma arvan, et inimeste ja kunstnikuna mingis mõttes isegi nagu rohkem ja me oleme seda formaati nüüd säilitanud kõigil kolmel korral see omas mahlas praadimise, nagu motiiv on kõigis nendes filmides läbiv. Et me ei ole nagu endale kordagi ülesandeks seadnud seda, et umbes ajada neid omavahel tülli või noh, tekitada mingisugust nagu kollast draamat kuskile, et ja teisest küljest me oleme ka teistpidi raske ülesande seadnud, et ehk siis meie räägime omavahel niimoodi, et kõik nii-öelda potentsiaalselt siis kõik vaatajad, kes puutuvad võib-olla nende kunstnikega nende teostega kokku esmakordselt, saaksid sellest aru või suudaksid seda mõista. Et arvestades seda, kui vähe tehakse Eestis nii-öelda audiovisuaalseid kunstisaateid või filme kunstnikest, et sellel Köler, Prize'i filmil, mida ma rõhutan veel kord, on vist teisel mail, on see esimene eeter nagu ETV2s mingil õhtusel kellaajal, et tal on nagu oma kindel funktsioon ja noh, ma arvan, et selline ajastu kroonika on selles ka täiesti olemas, et ja noh, mulle tundub, et, et see nagu noh, nii-öelda jutt, mis seal filmis räägitakse, ei ole üldse mitte loll, eks, et see, kas kunstnikud tegelikult nagu teiste kunstnike loomingut analüüsivad, on minu jaoks väga huvitav olnud selle filmid tegemist, ma olen nagu selles protsessis noh, alati kõige rohkem nautinud muidugi, aga see, et sellega ma hakkan seda jaanuaris tegema, eks ole. Ja siis millalgi aprillis saab valmis, et noh, me teeme seda nagu väga kaua tavaliselt ja see on pikk ja vaevaline protsess, seal hästi palju käsitööd ja kõikvõimalikud katteplaanid siis töödega pealkirja täpsustada. Ja noh, mingisugused piltide hulk, videote hulk, mis sinna nagu filmi tuleb nii-öelda sisse monteerida, et see on lihtsalt meeletu, meeletu kogus, et et see on suur töö ja neid tuleb Monteerijaga, kelleks siis sellel rahal on, on Reimo Võsa-Tangsoo, me oleme ikka jubedalt vaeva näinud. Jällegi kui see avamine nende reedel 26. ja siis saab ka publik juba hakata nii-öelda oma lemmikut valima näituselt millal on see pidulik gala ja kes žüriis? Pidulik Ghana on 24. mail, ehk siis see peaks olema reedene päev ja žürii koosseisus on veel mõningaid lahtiseid otsi. Aga üks asi, millest mul on väga kahju, on see, et žüriis ei saa osaleda sellel aastal, kelle Price 2012 võitja Flo Kasearu, kas seal samal ajal seal oma näitusega välismaal ja ka Margem anko, kes pälvis siis žüriipoolse nii-öelda erilise esiletõstmise eelmisel korral, kes on samuti välismaal, nii et, et noh, meie päise kunstnikud on ilmselgelt väga edukad, eks et neid kodumaal ei ole enam näha, et siis kahjuks see aspekt praegu aga žüriiliikmetes, et siis neli on väljastpoolt Eestit ja kindlasti osaleb mingis mõttes EKKM-i analoogi Lissabonis tegutsev kus talle Lissabon, mis on ka selline nii-öelda isetehtud institutsioon, mis on võtnud endale kõlava nime. Ehk aken ja nendelt pärinebki termin, mida ma ka EKKM iseloomustamiseks tihtipeale kasutan, et seal nagu performing, instition et esitada institutsiooni. Et selle direktor Luis Silva veel on lubanud žürii töös osaleda, marita muukanen Soome tuntud kaasaegse kunstikuraator siis Maria-Kristiina Soomre on Eestis ametlikult kunsti eest vastutav isik riiklikult žürii, olgu siis olgu ka žüriis ja vastutagu. Ja noh, siin on veel nüüd mõningad lahtised otsad, aga kindlasti on ka vioola, kes on Itaalia vabakutseline kuraator ja kellega me koos kureerime. Sellel suvel veel ka Mark Raikpere personaalnäitus EKKM-is. Tahtsingi siit edasi küsida, et see esitades institutsiooni või mängides reformeerides institutsiooni et just seesama ka Mark raidpere näitas, et mulle tunduvad, kui KuMul on olnud selline teatava põlvkonna juba kunstiaegu kirjutatud kunstnike sinna tsementi veerimine, siis mul on tunne, et EKKM teeb nagu peaaegu natuke žesti, siis tehes Mark raidpere suure personaalnäituse. Vot selle dialoogi lisuse peale ma ei olegi nagu väga mõelnud, aga et noh, üks on kindel see, et seda näitust väga tahtsin teha, seda eelkõige põhjusel, et mark ei ole tegelikult tükk aega Eestis ühtegi isiknäitust teinud, et minu teada tema viimane personaalnäit tõus oli kas 2006. aastal linnagaleriis, eks, et sellest on nüüd maailm möödas ja tegelikult inimesed ei ole näinud tema töid ka väga palju, et võib-olla mõnda üksikut, mõnel üksikul grupinäitusel, et tegelikult selle nii-öelda näituse eesmärk on, on ühtepidi, eks ole noh, olla olla platvormiks margi mõnede uute tööde tekkimiseks ja samas tegelikult nagu kaardistada seda, mida ta siis on teinud just nimelt nendel viimasel kuuel aastal ütleme ja minu jaoks asi algas tegelikult nagu sellest intriigi puhtast uudishimust, et ma tahtsin teada, mida ta siis teeb. Ja noh, kõige mõnusam viis seda teada saada on teha tema näitust. Et margil oli just suurem näitus oli Napolis eelmine aasta, mis oli kohutavalt edukas, seda näituse lahtioleku aega pikendati seal mitu korda. Et noh, et ikka kõikest tahaksid, saaksid seal näits ära näha, eks ole, et seda juhtub nagu kaasaegse kunstinäitustega nagu noh, harva onju. Ja need tööd on noh, tõepoolest on, on väga tugevad, need on tal valminud Napolis, noh neil on kohalikus kontekstis kui väga nagu oluline Touch just nimelt selle kontekstiga. Aga neis on olemas ka absoluutselt, et selline universaalne mõõde, mis muudab nad huvitavaks ka meie jaoks siil praegu ja noh, selline hästi isiklik, intiimne, poeetiline kunstikeel, mis marki ju kunstnikuna vägagi iseloomustab ja muidugi ma olen äärmiselt filtreeritud nendest uutest töödest, mis valmivad nii, et et ma ootan seda, näitas suure põnevusega. Räägi, palun, siis veel, nüüd on kaks näitust jäänud tutvustamata EKKM 2013 Ooes. Jah, et siis peale keele, Price'i enne Raikpere näitust on meil siis kõrvalnähud nimeline näitus mille koosta siit Pascal Review ja Laura Kuusk. Ja tegemist mastaapse rahvusvahelise näituseprojektiga, mida on ette valmistatud nüüd ikka tublisti üle aasta või poolteist aastat kusagil. Ja selle näituse lugu on iseenesest huvitav, et tegemist on, on siis EKKM-i kollektsiooni ostuga ehk siis selleks, et omandada Laura Kuuse teost EKKM-i kollektsiooni pakkus kunstnik välja siis sellise diili, et, et okei, et 2013. aastal on tal võimalus teha kas personaalnäitus või siis grupinäitus EKKM-is ja selline leping on meil omavahel sõlmitud ja siis Laura otsustas kutsuda appi endale Pascali. Ja siis selline näitus väga esindusliku nimedega. Näitusel esinenud näits, kus esineb Francis Alice ei, on juba väga esinduslik. Ja ka mitmed eesti kunstnikud seal on esindatud. Jah, selline on selle näituse nagu saamislugu ja mingis mõttes haakub ka selle teise suure trupi näitusega, mis meil selle aasta programmis on, mille kureerib Margit Säde. Et teadupärast sti Margit kui ka Laura on juba aastaid elanud Šveitsis olnud seal see ütleme siis Kesk-Euroopa kunstieluga aktiivselt seotud. Ja noh, mingis mõttes seal oli nagu teadlik valik, et nad langeksid sinna ühte perioodi, nende mõlemate kuraatoriprojektid, et nad oleksid mingit pidi omavahel siis dialoogis ja ja kuna rahvusvahelistumine on üks EKKM-i nagu vahetuid eesmärke olnud tegelikult tükk aega ja seda enam, et meie nagu selline rahvusvaheline kunstielu on suhteliselt sumbuurne olnud siin viimase ja ja EKKM-is selline tegevus on tegelikult hästi lokaalne olnud, et ta on pigem suunatud nii-öelda Eestisse ja eesti kunstnikele eesti kunstiavalikkusele, mis on mingit pidi normaalne, eks ole, aga samas rahvusvaheline mõõde on minule kuraatorina äärmiselt oluline ja, ja ma arvan, et Eesti kunsti jaoks tervikuna äärmiselt oluline Kõik need sügisel lahvatanud debatid ajakirjanduses teemal kaasaegse kunstiküsimused, milles asega ise oma panus oled andnud ja nüüd, kui EKKM avaneb, kuidas, et sinu tegevus kuraator ja selle programmi kokkupanemisel EKKM-i juures, kas need debatid kuidagi mõjutanud või kas kuidagi püüavad avada rohkem midagi inimestele? Noh, ma ei tea, minu meelest EKKM on nagu alati üritanud kuidagi seda kaasaegset kunsti tuua tavavaatajale lähemale ja ma arvan, et noh, me oleme ka mitmeid selliseid populaarseid või populistlikke formaate kasutanud, eks ole. Köler, Price kahtlemata on äärmiselt populistlik formaat ja samamoodi Eesti erakollektsioonide põhjal tehtud näitus või siis üllatuskuraatorinäitused on kõik formaadid, mida me oleme erinevatel aegadel erinevatel puhkudel nii-öelda kasutanud, et just nimelt ületada mingis mõttes seda kaasaegse kunsti vääri siis vaataja, see tegelikult noh, minu isiklik arvamus on, et kogu see nagu draama või trauma nagu üleforsseeritud, et võiks nagu rahulikumalt võtta ja tegelikult nagu ütleme siis. Me kutsume lihtsalt vaatama. Me pakume sinna juurde ka kõikvõimalikke abiteenuseid. Et kuidas mõni vaadata või noh, et, et kui on mingeid küsimusi, siis saab ju alati pöörduda võib teha ekskursioone, Köler, Prize'i kaasneb filme, katta lauda. Et sellist nagu seletavad abi, kui peaks vaja olema, on nagu ka võimalik leida, et sellel aastal Köleri tekstid kirjutanud Hanno Soans tekstid on erakordselt head. Ja noh, tegelikult noh, minu arvates nagu põhiprobleem ei ole mitte seal, kus seda tahetakse näha, vaid see põhiprobleem on, on nagu rahas tegelikult. Et kui nad ütlevad, ma ei tea, kes nad on, aga kui nad ütlevad, et noh, jälle te tulete, tahate ju ainult raha saada, siis jah, täpselt nii ongi. Tahamegi raha saada. Et teha seda asja, mida me teeme, teha paremini, teha seda efektsemalt, teha seda nagu paremini kättesaadavaks kunstimaailma võimalused panustada nii-öelda siis oma projektide turundus ja tutvustus on lihtsalt niivõrd palju väiksemad kui kõigil teistel kultuuriinstitutsioonidele ja noh, samas ka nagu tootmisse, eks ole, et ma sellel teemal kirjutasin tõesti pikema artikli, et milline see rahastuse number siis on ja kuidas see paistab üleüldise nagu kultuuri ja riigieelarve tausta, et see, kuidas ta paistab, on ikka suhtkoht nutune. Kui vaadata nüüd selle jutu taustal jälle EKKM hooaega, siis kuidas peale kahekümnendat oktoobrit edasi läheb või ütleme, kas sa näed, et on mingeid asju, mida te juba seekord ei jõudnud teha? Üllatus, kuraatorid, ma saan aru, ma ei saa sellel aastal aga et kas seal on midagi, mis juba on teada, et sa tahaksid edasi teha, aga lükkub nii-öelda. Üllatuskuraatori ei olnudki mõeldud võib-olla iga-aastase projektina, vähemasti niikaua, kuni meil on see probleem, et me saame teha neli-viis näitust aastas. Et sellel hetkel, kui me saame võib-olla tegutseda aasta läbi, mitte iga-aastaselt iga-aastaselt, me tegutseme juba niikuinii, eks et sellel hetkel ma arvan, et võiks isegi mõelda, et seda projekti teha nagu Annuaalselt. Aga üks meie tegevussuundi ilmselt saab olema kindlasti suunatud EKKM-i majast väljapoole just nimelt perioodil, kui me maja ei saa kasutada. Ja meil on sellega seoses mitmeid ideid, kuidas seda ellu viia. Ma arvan, et me sügisel või talvel võib-olla räägime siis sellest veel selles saates siin, et praegu ma ei hakka nagu veksleid välja käima, aga meil on mingi väga konkreetne plaan, mida me tahaksime ellu viia. Ja tegemist on jällegi sellise kaasaegse kunsti nii-öelda mingis mõttes populariseerimise üritusega. Väga hea, siis üks saade sügistalvel 2013 kunstiministeeriumis tuleb kindlasti Anders siga jälle. Aga siis kõik, palun Köler Prize'i näitusele, valige oma publiku lemmikud ja aitäh Anders ministeeriumisse tulemast. Olen saate Jutma mürk. Kunstiministeerium.