Tere eetris on portaal, tehnoloogia kommentaari esitab Kristjan Port. Täna tundub hämmastavalt kaugel aeg, kui muusikat pidi kuulama plaadi pealt ja igasugune vihje onlain viisil muusika tarbimisele Hannes liikluspolitseile autoaknast viinaauru näkku puhumisega. Toona oli normiks parastada, kui onlain-maailma jutu peale tegin muusikatööstus õhku haaravaid ahneid liigutusi, mis jätsid kandenu vananeva dinosauruse radiku liidi haigeid teleesemetele armetu mulje erilist usku vanakeste võimesse hooaja tantsudes kaasa lüüa. Keegi vähemalt ei reetnud. Katsed, mida muusikatööstus tegin failivahetajate põlvkonnaga sina peale saamiseks saatsid rõõmuhüüded seda siis ebaõnnestumiste puhul. Lipult vahele 2001. aasta jaanuaris osadele planeedi elanikele avatud Apple'i muusikapoe ja selle üle kümneaastase arengude sopaga vaadata 2008. aastal Rootsist alguse saanud Spotify edule. Tegemist on maailma suurimate jagab pisikeste muusikatootjate netipõhise vähemalt paarikümne miljoni palaga muusikavoo keskkonnaga mille eest ei pea lõppkasutaja midagi maksma. Vähemalt natukene aega ja juhul, kui kohustuslike kuni pooleminutiliste reklaamide Kuulamisele kliendilt ära võetud tähelepanuressurssi ei käsitleks maksevahendina. Tasu eest saab reklaamidest lahti ja muusikatki saab kuulata tasuta versiooni kahe ja poole tunnise nädalalimiidi asemel piiramatult. Tasuta muusika kuulamise puhul on veel pisikesi nüansse, mis ei häiri 24-st miljonist registreerinud leitud kasutajast kolme verandiku. Kuus miljonit klienti maksavad aga teenuse kasutamise eest puhast raha. Võiks arvata, et lõpuks ometi on olemas peaaegu tasuta peaaegu enamuse muusikasõprade, peaaegu kõiki muusikasoove rahuldav ja täiesti seaduslik teenus kus lavale saavad võrdselt astuda suurfirmade bränditud tähed ning indi muusikud. Spotify aitas näiteks Rootsis ja Norras pööratisegi langeva muusika müügi tugevalt üle. Protsendilisel tõusule. Käesoleva aasta lõpuks hinnatakse, et Spotify on maksnud muusikaõiguste omanikele umbes miljard dollarit. Pole paha. Kuid paradiisis on ka barjulisemaid, et mitte öelda pimedaid kohti. Mõned muusikud peavad kogu ettevõtmist surnu viimaseks kõhutuuleks, millega suurfirmad saavad mugavalt ise mitte midagi tehes muuta. Vanad muusikakogud rahaks aga uutele töötavatele artistidele ei tule selle teenusega digileivaraha. Kuigi täpne olles on muusikul võimalik teenida umbes kolm dollarit, kui tema lugu on kuulatud üle 55000 korra. Teenida poole aastaga vähem kui suvaline kerjus ööpäevas sundis Rootsi tuntud muusiku Magnus Uugla. Oma lood Spotify'st ära võtma ning just äsja kordas Raido Heedil liiget Hom-York. Kellelt siis pärineb tsiteering surnu viimasest ohkest, et aeg on lasta vanal muusikatööstusel minna ja selleks peaksid muusikud üheskoos asuma Spotify vastu võitlema. Tal võib olla õigus, arvestades, et näiteks Suurbritannia miinimumpalga väljateenimiseks oleks vaja muusiku lugudele ühes kuus, nelja miljonit Spotify kuulamiskorda. Seega paistab, et ametlikult peaaegu tasuta muusika kuulamine võimaldab küll korralikult teenida aga ka siin jõuab raha enne muusikuni jõudmist kusagile ära aurata. Aurumine toimub nagu vee puhul ikka iga muusikapala kuulamise korraga sünnib Spotify kassasse imepisikene rahaline kübemeke. Seda on liiga vähe, et pelk liigutaminegi ära tasuks. Seetõttu jääb üksik artist pea alati vaeseks. Aga kuulaja ei jää seetõttu sugugi vaesemaks. Kuna temalt on võetud sama märkamatu ressursikübe kuid. Difay toimib siin nagu aurujahuti, mis kogub kõik imepisikesed väärtuse molekulid kokku ja sellest sünnib juba korralik rahavool. Paraku saab seda edastada vaid suurematele muusikaomanikele ja iseendale. Kardetavalt ei leia muusikuid siin aga endale ühtki kaalukat. Võitluskaaslast muusika tarbijaid, natiseeribio üliodav teenus. Omanikke rõõmustab rahavool. Järelikult on teenusele olemas korralik kasvupotentsiaal mida on mõne sõltumatu muusiku pundiga püsti pandud uue muusikateenusega üha raskem kõigutada. Seega kõik on ju hästi ja ei ole ka.