1577. aasta Magnuse suurejooneline rekt Liivimaa kuningriik on otsa saanud. Lõppenud on üks osa, üks tsükkel suurte sõdadeperioodist Liivimaal. Liivimaa sõda, Liivi sõda, selle sõdade aja sees lõppes kahe rahulepinguga. Poola Vene jaamis Apolski rahulepinguga 1582. aastal ja Rootsi Vene plussa rahuga 1583. aastal. Ajaloodoktor Andres Adamson jutustab, kuidas ungarlane Istvan paatori Poola kuningaks sai Stefan patoriks ja miks ja millal. Kas Stefan patori mõtlema sõjakäikudele vene vastu, kuigi Poolal oli, nagu ütles emeriitprofessor Enn Tarvel ühes varasemas Poola saates. Poolal oli omal 100 muret. Saate toimetaja on Piret Kriivan. 1577. aasta niiehknaa oh tähistab sellist, ütleme siis vene vallutuste kõrgpunkti Liivi sõja ajal. Tegelikult Venemaa oli tolleks ajaks juba kaunis Võhmal juba oli tast üle käinud mitmed katkulained ja, ja näljahädad ja prits, nina ja mitmesugused sissetungid Moskvani maha põletatud, eks ole. Et see ei ole mitte Venemaa võimsuse mingisugune tipphetk, vaid see on tema edukuse või tema tema vallutuste tipphetk ja see oli osalus seletatav sellega, et selleks ajaks oli Poola, Leedus juba neli ja pool aastat olnud mitte just anarhia. Aga neli ja pool aastat polnud Poolas Leedus olnud toimivat keskvalitsust. No võib-olla ma enne Livimast rääkimist põikan korraks Poolale edusse kui mäletate, siis 1569 Poola ja Leedu olid ühendatud sellisesse ühte kesta ühisriigiks, mida kutsuti vabariigiks poolita. Ja see oligi vabariik. Kuningas oli seal eluaegne president, et see reform on ette võetud sellepärast elava kuninga nagu nõusolekul eestvedamisel valitsev dünastia oli hääbumas. Turis jagelloonide dünastia, kuningas Sigismund teine august ja ta surigi 1572. aastal ja vot siis algaski see Interreg num või, või selline segaduste aeg, et üle aasta polnud kõigepealt üldse kuningat, siis suudeti kokku leppida selles, et valitakse kuningaks prantsuse noh, prints, ütleme, kroonprints on suurhertsog, anride Valoa kuningas Hendrik tavasaabus siis 1573. aasta lõpus Poolasse krooniti 74. aasta alul, aga juba mõni kuu hiljem ta põgenes nagu poolakate selliseks suureks häbiks ja teotuseks põgenes siis sellest vaesest tema jaoks vaesest sedasama Moscovjovi Liivimaaga võrreldes ikka väga rikkast. Poola Leedust põgenes tagasi Prantsusmaale patule prantsuse kroon, mis oli nagu vabanenud hilisem kuningas Andrei kolmas viimane Paloades Os kuningas. Ja seejärel tekkiski otse anarhia periood, kui Poolas Leedus ei suudetud kokku leppida, keda siis valida troonile ja valiti 1575. aasta lõpul korraga kaks kuningat. Asi on veelgi keerukam, tegelikult. Üheks kuningaks valiti Saksa-Rooma keiser Maximilian, kes peagi suri Habsburgide dünastiast. Eks ole. Ja teiseks kuningaks esialgu valiti hoopis naisterahvas Sigismund, teise augusti siis viimane, viimane Poolas elanud õde Anna sedasama Anna, kellel Magnus oli kunagi kosjas käinud. Ja valiti siis nagu sellise tingimusega naine valiti kuningaks, mitte kuningannaks, valiti sellise eeltingimusega, et tema abiellub siis vot selle tegelikult valituga transile maania, vürsti Iztonbaatoriga või noh, Poola ajaloos Stefan patori. Tegelikult valiti muidugi paatori ja miks valiti seepärast, et nõrgestunud, segaduses voolav edu ähvardas kogu aeg ka uus suur sõda Türgiga. Ja türklased olid ka surve avaldamiseks korraldanud paar suuremat tatarlaste rüüsteretke Poola-Leedu aladel ilma sõda kuulutamata. Voola selleks sõjaks valmis ei olnud, noh, Venemaaga oli parasjagu küll vaherahu, aga sõda oli, eks ole, nii või naa varsti algamas uuesti ja sõda Türgiga ei saanud endale lubada pataljoni Türgima sall. Absburgist kuninga valimine tähendas igal juhul sõda Türgiga ja patarei valiti selleks, et seda sõda ära hoida. Ja kuidas valiti, no põhimõtteliselt kuninga valimisel igal slastitsil oli üks hääl, nii lihtne see muidugi polnud, eks ole, ja kõik need slaidid ei saanud kuidagimoodi Varssavisse, kuninga, vabandust olevale Krakowisse mõninga valimistele kokku kohale tulla. Sest Poolas, Leedus, kas lasta hõlmas üle 10 protsendi elanikkonnast. No mõelge ise, eks ole, et rahvarikas riik üle 10 miljon elanikku, miljon inimest, last ei tule kokku, eks ole, kuningat valima. Toonastes oludes. Tegelikult oli valijaid muidugi mõnikümmend 1000 ainult, aga, ja nende emots läksidki lõhki ja pidasid tegelikult kaks erinevat valimiskoosolekut. Aga eelkõige siis Ukraina Schlahta tabas patori. Võidu, saabus massiliselt, Krakowisse, korraldas valimisenda kasuks ära. Nii nüüd kui see valimine oli toimunud kaks kuningate kolinat, eks ole, siis tulemuseks oli loomulikult kodusõda kodusõda nii kohtadel kui ka neist suuremal määral. Maximilian küll suri, aga tema toetajaskond või Habsburgide toetajaskond säilis, et see ei olnud väga aktiivne maade rüüstatud, väga laialt. Aga sõda on ikka sõda, peamine nagu sõjasündmus oli, siis tantsigi kaubalinna väga pikaajaline piiramine patarei poolt, millesse sekkusid ka välisriigid. Omakorda siis tantsi, kid toetades või võitme siis keisrikoda toetades. Ja ehkki siis kehtis Poolal, Leedul vaherahu mascoviaga ründas Ivan Julm just nende segaduste ajal 1577. aastal ja vallutastki kogu üle väina Liivimaa välja arvatud Riia linn, Riia lähim lähim ümbrus, see on siis praegune Põhja-Läti, jah, see on praegune Põhja-Läti sellest vallutusretkest. Me rääkisime kunagi, eks ole. No võib-olla veel seda seletan vahel, et kuidas ta siis nii reeturlikult sai tegutseda ja kas ei olnud siis sõlmitud vaherahu ja ja tollal üldiselt ka siis, kui sõlmiti näiteks igavene rahu, siis peeti silmas, et see kestab kõige rohkem inimpõlve. Igavene tähendas inimpõlve jagu, vahetusid valitsejad, siis kõik rahulepingud, vaherahud, igavesed rahud, mis tahes kuulusid venelaste ettekujutuse kohaselt igal juhul uuesti kinnitamisele või nad ei kehtinud. Et Ivan Julm ei näinud endal mingit süüd. Mis olukord Liivimaal oli, mis ala, kelle käes oli, kui palju oli venelaste käes, kui palju teiste käes? Et mis siis Liivimaal tollal oli, kui lühidalt rääkida, siis peaaegu kogu Eesti välja arvatud Tallinna lähim lähema ümbruse saared kuulus tollal vene võimu alla. Tallinnas Hiiumaal oli sotsi võim, Saaremaal oli Taani võim. Ja Läti alal oli siis olukord komplitseeritum või vähemalt sama komplitseeritud, vast on õige mõelda, et Läti alal siis üle väina Liivimaa peaaegu tervikuna oli oli Ivan julma käes peale Riia, mis oli vabalinn, mis ei kuulunud tollal ametlikult Poola-Leedu võimu alla ja Daugavast lõuna pool olevad alad. Need moodustasid siis valdavalt Kura majasem kalja lääni hertsogkonna, kus võimul oli Kotharketler, viimane Liivi ordumeister siis Poola-Leedu protektoradi all. Ning osa kuramaast Kuramaa piiskopkond piltena. Piiskopkond kuulus Hertsog Magnusel mis oli sõjas justkui nagu neutraalne. Et see oli siis see olukord 1577. aasta lõpul, aga nüüd hakkas kiiresti muutuma, see vene võim hakkas murenema ja selgus, et venelastel pole vahendeid või jõudu. Vot selle vallutatu enda käes hoidmiseks. Kõigepealt, eks ole, siis hertsog Magnus, 1577. aasta lõpul põgenes Poola-Leedu kaitse alla õigemini kuningas Stefan patori kaitse alla, eks ole, Kuramaal edasi üsna mitmed lossid ja lossikesed hakkasid siis erinevatel põhjustel liivimaalaste poolakate leedulaste kätte uuesti langema, kõige olulisem oli siis Võnnu tagasivõtmine, võeti noh, sellise ütleme reetmisega nende kohalike lätlaste abiga mõnulastendi abiga. Ja kuivõrd Võnnu oli selline, noh, mitte küll väga suur linn, aga, aga oluline prestiižne linn, linn, millel olid pealinna tunnused, nagu ma kunagi pakkisin endine ordumeistrite residents siis loomulikult venelased üritasid seda tagasi võtta. Ja see omakorda 5578. aastal sellise ränga lüüa loomiseni venelaste ränga lüüasaamiseni Võnnu lahingus see oli, toimus oktoobrikuus 21 oktoober. Lossis suurt vene piiramisväge ründas tunduvalt väiksem poolakate, leedulaste, liivimaalaste ja rootslaste ühisvägi. Ma tulen kohe tri Poola, Leedu ja Rootsi seoste juurde tagasi. Ja vene ratsavägi põgenes juba lahingu alul, mille järel siis jalalegi not latiti maha. Väidetavalt pääle lahingut olevat siis loetud 6022 surnud venelaste tatarlased, mis on väga suur nagu langenute arv tolle aja kohta. Aga tõene arvestate noh vähemalt lähedal ja see oli väga suur, sihuke katastroofiline kaotus. Venelastele. Ja venelased kaotasid ka piiramissuurtükiväe, kusjuures suurtükiväe suurtükimehed olevat ennast poonud suurtükkide külge. Siis kui näha oli, et midagi enam pääsu pole. Jutud on, eks ole, selle kohta on igasuguseid, ei ilmu sinna igasugu lendlehti ja teatisi ja nii edasi selle kaotuse kohta igal juhul Vene sõjaajaloolased ja vene vene poliitikud tol ajal, eks ole, ei ole seda kaotust kunagi eitanud, seal oli suur katus, suur massiivne kaotus. Ja üldse eks me oleme siin Liivi sõjast rääkides ju tõdenud korduvalt, et välilahingutes liivimaalastele, poolakate leedulastega venelased üldiselt heid alati alla ei peaaegu. Ta on välja arvatud siis, kui neil oli täiesti masendav arvuline ülekaal. Noh, selle põhjused omakorda olid siis kasutatavas relvastuses ja taktikas ja nii edasi, et mitte selles, et vene väepealikud oleksid olnud tingimata halvemad, vaid lihtsalt vene sõjaväe komplekteerimisväljaõppevarustus, kogu see süsteem ei sobinud sellisteks verilahinguteks ja samal ajal piiramistel, eriti siis kindluste kaitsmisel olid nad väga visad. Nii et midagi halba ei taha ma sellega öelda, siis vene sõdurite vapruse kohta Aga miks nad ikkagi ennast üles poosid, kas nad kartsid patarei vägesid? Ka Stefan pater oli sama hirmus kuivanud. Null tulen kohe Stefan patori isiku juurde ka, aga võib-olla ütlen paar salajane Poola, Leedu ja, ja Rootsi suhete kohta, mis sai siin paar lauset tagasi nagu natuke õhku rippuma. Vaadake, kui nüüd Stefan patori abiellus, eks ole, selle selle 50 mis ta siis oli, ta oli 23 sündinud 1523 Sanna. See tähendab siis, et 70 viiendaks-kuuendaks aastaks ta oli juba 52 53 aastane, eks ole. Et ja ikka veel vallaline. Et kui Stefan patori tema abiellus patorisoli vann julma hea kaaslane, 1533 sündinud siis eksabielu nagu fiktsioon, poliitiline abielu, eks ole, sellest keegi oodanud järglasega midagi niisugust. Siis muutus Stefan patori muutusest autori ja Rootsi kuningas Johan kolmas kälimeesteks sest Johan, kolmas oli, abiellus John abiellus Joanna õega. Eks ole, Katariina jaga lonikaga. Ja ehkki siis Rootsi ja Poola Leedu vahel sõlmitud mitte mingisugust ametlikku, nagu koostöölepingut, vastupidi, oli kogu aeg hõõrumise ja nii edasi, siis reaalselt ikkagi tegutseti koos ühise vaenlase vastu. No vot, vot see ühine tegevus hiljem siis viiski Liivi sõja vot selle lõpptulemuseni, mis tal oli Ühed põhja pool, teised lõuna poole, jah, ehkki veel kord omavahel logistati kogu aeg ja Stefan patori pidevalt, keelas Juhan kolmandal võtta ette vallutusi Liivimaal. Johan kolmas vastas, et noh, et ta teab ise, mis teeb ja igavesele peaks jääma ikka see, mida ta vallutab. Need veel kord liitu ei olnud ametlikku, aga tegelikult tegutsete ikka koos ja see Võnnu lahing on selles mõttes selline hea näide, kus Poola, Leedu ja Rootsi väesalgad kohtuvad pool juhuslikult ja siis lähevad ilma ühise ülemjuhatus, et ilma millegita lähevad üheskoos venelaste vastu purustavad nad. See oli nagu mingi enne, eks ole, umbes nii läks kogu sõjaga Stefan patori juurde. Et Kesto säärdul oli, autorid on selline vana tänini eksisteeriv, noh ütleme siis Ungari aadlisuguvõsa või klann lausa väga mitmeharuline ja ja nii edasi, millele hiljem 18., seitsmeteistkümnendal, 18. 19. sajandil oli oma haruga Kuramaal et osa patareid olid hiljem kurama mõisnikud ja vene krahvid ja, ja nii edasi, aga see tuli hiljem. Noh, algselt nadolid isegi saksa päritoluga. Ja see oli sajandeid varem olnud mingi saksa sisserändajad juba 12. 11., isegi sajandil, sajandil Ungarisse ja see oli niisugune nimekas suguvõsa vot see suguvõsa haru, kuhu siis kuulus Stefan patori, Istvan taatori. See oli tal juba juba Istvan isa, näiteks, oli olnud Transilvaania vaja pood. Transilvaania, see, eks ole, on see osa tollasest Ungari kuningriigist mis nüüd moodustab Kozma lahja ja Moldova ka Rumeenia. Nii et ka tänapäeval saan ungari enamusega ala ala siis Rumeenia koosseisus kus siis lisaks ungarlastel elavad ka needsamad venelased või noh, tollal valachid ja moldovlased, eks ole, ja lisaks elab seal hulgaliselt ka ka muid rahvaid, eelkõige sakslasi, elas tollal nüüd noh, tänapäeval on sakslased peale teist maailmasõda muidugi välja asustatud, eks ole. Ja nüüd võib-olla peab Ungarist paar sõna rääkima, et lähme, ajame asja veel keerulisemaks. See suur ja võimas Ungari kuningriik oli 16. sajandil kokku varisenud. 1526 Muhatusi lahingus sai, sain ungarlased rängalt lüüa türklastelt ja, ja järk-järgult türklased seejärel hõivasid keskUngari. Ja Ungari kuningriik lakkas olemast, et osa oli türklast otse võimu all. Niisugune ütleme siis loode ja põhjapoolne riba Ungarist, noh rohkem nagu valdavalt nagu tänapäeva Slovakkia, see oli nii-öelda nii-öelda keiserlik Ungari, mis tunnustas Habsburgide võimu etapis purgist, keiser oli ühtlasi Ungari kuningas ja Ida-Ungari valdavate sama Transilvaania, mis jäi siis nagu omakorda nagu sellest türklaste vallutustest vähe ida poole või ida ja, ja kirde poole seal siis esialgu jäi, jäi võimule sedasama dünastia kes oli valitsenud valitsenud, et siis Ungarit, uni, Muhumaad lahingu, nii, seal oli esialgu alaealine kuningas või isegi mitte omandust, aga, aga ütleme, selle Liivi sõja perioodil oli seal siis oli seal siis kuningaks Sigismund teise augusti õepoeg Jaanus, Sigismund või Ann Sigismund Sappol ja kes esialgu kasutas kuninga tiitlit, aga oma elu elu lõpul ta suri 30.-te eluaastate talul. Mälu lõpul tunnistas enda türgi sultani salliks ja temast sai esimene Transilvaania vürst. Kui ta suri, siis ka temast jäänud järglasi. Ja nüüd tema surres siis 1571 tõusiski Stefan patori Transilvaania poja voodiks hiljem samuti Türgi modellina. Ta oli alustanud tegelikult Habsburgide toetajana oma karjääri. Aga juhtus nii, et noore mehena langes türklaste kätte vangi ja, ja keiser Ferdinand ei nõustunud teda välja ostma. Vangistusest ja siis vot vangistuses olles ta muutis oma poliitilist orientatsiooni ja temast sai sellesama noh, jaamast või, või Jan Sigismund Sappol ja toetaja. Ma ütlesin juba, et tema isa oli olnud Transilvaania vajavad samamoodi, mitte küll vürst, hiljem olid Transilvaania vorstideks ka tema vend ja kaks vennapoega. Et ta lühikeseks ajaks lõi sellise sellise dünastia mõne 10-ks aastaks, siis seitsmeteistkümnenda sajandi alulise dünastia kaotab võimu üldse. Transilvaania sisepoliitika on nii keeruline, et seda jälgin jälgida pole mõtet seal hiljem siis pääle patorit juba pääslaste hambaatorit iga paari aasta takka vahetus võim. Aga kuidas patori, kuidas Stefan paatoriselt vangistusest pääses? Lõpuks ikka kohtuti välja, et noh, nagu ikka, vange osteti välja, vahetati välja, osteti välja, mõnikord lastiga vabaks, noh, midagi väga niisugust dramaatilist seal ei olnud. Pataljoni vallaline, see võimaldas siis tal abielluda, eks ole, sellesama hallaga, lapsi tal ei olnud, tal ei olnud ka nähtavasti vallaslapsi haruldane juhus. Noh, seletada ma seda ei oska, ta suri hiljem ühte, mingisse neeruhaigusse, millal ta kaua kannatas. Võib-olla, et siin on mingi seos. Ma, ma ei tea, igal juhul veel kord lapsi tal ei olnud ja nüüd enne siis Poola-Leedu troonile tõusmist ei olnud taga millegi sellise väga väljapaistva silma paistnud, et noh, ta oli muidugi jah, tuli, tal on võimu haaranud, eks ole. Kui inimene, kes sünnilt ei ole monarh, no kellel pole õigust troonile saab valitsejaks ju siis peavad ikkagi mingisugused väljapaistvat väljapaistvad omadused olema ja olidki muidugi temas isikuomadused aga mingeid väga suuri saavutusi talle olnud muid peale võimuhaaramise. Nonii, nüüd 1577. 78. aastavahetuseks oli Stefan patori tegelikult siis Poolas, Leedus oma võimu juba kinnistanud. Et kodusõda oli läbi laias laastus. Ja järgnevalt siis 78. aasta jooksul ta hakkas ette valmistama siis sõja üleviimist juba Moskva territooriumile, võimuskobja territooriumile. Surus seimis läbi siis Poola-Leedu Parlamendis, eks ole, seimis surus seal läbi uued maksud siis sõja kasuks, näiteks selleks samaks 78.-ks aastaks, erakorralisi sõjamaksja kehtestati 800000 sloti ulatuses, mis oli suur raha poolasedus. Ei no võib-olla seletama, et Poola-Leedu regulaararmee imepisike ja see oli mõeldud eelkõige riigi lõunapiiri kaitsmiseks tatarlaste vastu. Nii et kui Poola-Leedu tahtis mingi suurema kampaania ette võtta mingi suure sõjakäigu ette võtta, siis tuli kehtestada selleks vajalikud maksud ja koguda sõjavägi kokku tuua luu allesse sõjavägi. Ja nüüd, mis järgnevalt juhtus järgnevatele vastutel, siis aastatel 1570 980 81 võttiski Stefan patori ette kolm sellist suurt sõjakäiku Venemaale. Kolm korda järjest kolmel aastal järjest moodustati Suur-Sõjavägi kõikidel kordadel noh, üle 40000 jällegi väga suur arv tolle aja kohta ja palgati selleks välismat sõdureid. Kutsuti kokku siis, eks ole, lahta maakaitsevägi ja nii edasi kutsuti, kutsuti ungarlased samast Transilvaaniast ja, ja ja nii edasi. Põhiline osa olid ikkagi poolakad, leedulased, poolakad, leedukad ja ja ungarlased olid palgasõdurid. No põhimõtteliselt jah, aga no eks poolakad, leedulased olid ka selles mõttes palgasõdurid, et kõigile tuli palka maksta. Selliseid väeosasid, kes olid oma tasku peal, sõjas oli loomulikult ka vööri selliseid, kelle eesti maksnud kroon eks ole, ja kes keda sellepärast ei ole ka mingites üldnimekirjadesse võetud. Aga need olid ikkagi tühine vähemus, enamus olid riigi poolt kinni makstud, ühed et kõik pidid nii võlapalka saama. Ja nüüd ungarlased, kui eksitakse mõista, et võib-olla veel peab seda täpsustama, et et kui allikates käib läbi ungarlased, Ungari jalavägi või mingi niisugune mõiste, siis see ei tähenda kaugeltki alati tegelikke ungarlased. Ungari jalavägi oli Donald termin, mis tähendas jalaväge, kes oli väljaõpetatud ja relvastatud Ungari moodi. Mida tähendab Ungari moodi. No näiteks niisugustes üksustes reeglina oli umbes 90 protsenti üheksa kümnendikku siis meestest olid Argebusiirid arbuusidega relvastatud mehed suured, usketis suuremad, eks ole noh nagu siis püssid ja 10 protsenti olid pidi mehed. Et see oli selline eelkõige siis tulistamislahinguid pidav Elavik. Ja miks nad nii oluliselt tol hetkel olid või, või miks jalavägi, nii tähtis oli? Sellepärast, et et Poola-Leedu nagu see maakaitsevägi või traditsiooniline armee, mis koguti siis, kui riik testi ohud oli, see oli valdavalt ratsavägi. Aga ratsavägi ütleme võib linna küll piirata, aga üldiselt nagu linnade vallutamiseks ja linnade mehitamiseks, eks ole, oma jalaväge kui, et kui eesmärgiks oli nüüd viia sõjategevus Vene aladele ja lihtsalt rüüstada seda vaid ka kinnistada sinna vallutada suuremaid linnu ja nii edasi, mida hiljem tehtigi siis oli vaja jalaväge ja seda oli vaja siis kas kas luua kohapeal Ungari Ungari tüüpi, siis jalaväge või oli vaja palgata siis Saksamaalt ja Madalmaadest ja nii edasi? Noh, selliseid elukutselisi sõdureid, eks ole, seda üritati ka, saadeti muuhulgas ka näiteks Jürgen varendus Bach, kellest selles sarjas on räägitud, saadeti paaril korral Lüübekisse värbama, siis nagu madalmaasõjakogemusega mehi Madalmaades, kes kogu aeg sõda hispaanlaste ja madalmaalaste vahel, eks ole, palkama sealt, et siis palgasõdureid. Kuid need kampaaniad või need palkamisel väga hästi lõppenud saadi küll meiega vähem kui loodeti ja rohkem selliseid noori näkroteid, mitte kogemusega mehi ja ja edasi. Nonii, aga need kõik need kolm sõjakäiku, mis Paddar ette võttis, kõik moodulid edukad või noh, enam-vähem edukad. See lahing Võnnu all, poolakad ja rootslased Võnnu all. Kui vene sõdurid ennast suurtükkide külge poosid siis miks nad seda ikkagi tegid, mis on sellest teada, mida arvati Stefan patorist kui väe pealikust, et kas ta oli sama hirmus eriti kui arvestades seda, et tema õetütrest sai kunagi ilmselt esimene olev sarimõrtsukas naismõrtsukas? Tegelikult ma ei mäleta, kas, kas see tuntud Elizabeth patori, kas ta ikka oli Stefan patori, tar, te kontrollisite oli ja Vikipeedia ütleb ju siis oli, et, et sel juhul tekib küsimus, et miks ta nimi? Jah, aga, aga noh, ma pigem usun, et ta on ikka natukene natukene kaugem, mingisugune nõbu, aga ja, ja ta ei ole ka esimene naissoost sarimõrvar. Aga jah, temaga on seotud siuksed koledat, eks ole, libahundi ja, ja veres suplemise ja muud niisugused lood. Ei, Stefan patori Stefan patori kujunes küll hiljem selline hirmutama, siis venelaste jaoks aga 78. aastal, kui ta polnud veel oma suuri sõjakäiku, et kõik ette võtnud noh, oli ta lihtsalt oht, keda hirmus tõsiselt veel ei võetudki, need mitte hirmud patori ees ja Võnnu lahingus teda ju ei olnud. Ta oli kaugel eemal sadu kilomeetreid eemal vaid ikka selle sellepärast, et olukord oli väljapääsmatu, sellepärast kardeti end vangi anda, kardeti, et mis siis veel juhtub, milline surm siis veel ees ootab, eks ole. Ja kvartetiga ellujäämise korral ilmselt tsaari viha, see oli hullem, mitte paatorite kardetud. Kui nüüd tagasi nende sõjakäikude juurde ma paar esimest nimetaksin selles saates siiski ära. Et 1579. aastal see esimene sõjakäik surev sõja kõik viiskolovski alla. Et kui mäletate, siis Venemaa ja Poola-Leedu vahelise sõja alul. Venelased saavutasid sellise suure edusammu sealpool otsaski vallutamine. Ja kõik need aastad, kui see mööda läinud mööda läinud poolteist aastakümmet linn oli olnud venelaste käes. See oli oluline kaubalinn, suur linn ja see oli ka selline prestiiži küsimus. See oli tähtis linn Poola-Leedu, Leedu linn, eks ole tähtis film, mille, mille nii-öelda, mis oli kaotatud. Et see võeti esimesena ära. Voolasid kampaaniaks ajas kokku või Poola Poola-Leedu sõjaväes oli tol aastal siis 42000 palka saavat meest otseselt Polanski all, tegelikult käis ainult 22000. Ja linna vallutamise järel siis umbes või noh, mitte päris pool, aga veidi allapoole sõjaväest jäeti sisse ka üle talveteenistusse mis tähendas muidugi täiendavaid kulusid ja täiendavaid makse ja kõike muud niisugust. 1580. aastal võeti sõja kõik ette, siis noh, nagu natuke lähemale Liivimaale, nii et nad pole kaugel muidugi, aga, aga ütleme nii, et kui noh, Polotsk jäi nagu, nagu ütleme, ida-ita, eks ole, siis nüüd liiguti edasi rohkem kirde poole, et järgmine sõjakäik oli, oli Velikije Luki holmi piirkonda, mõlemad linnad vallutati. No pluss veel väiksemaid väiksemaid kindlusi. Sõjavägi oli seekord veelgi suurem, peaaegu et 50000 meest, aga otseselt Velikije Luki all noh, alla 30 29000 meest ja nagu eelmiselgi sõja käigus eelmisegi kampaania ajal ikka valdavalt ratsavägi üle 70 protsendi oli ratsavägi. Ja mõlema sõjakäigu ajal valli kokkupõrked või kõik suuremad lahingud, mis peti pesid venelastele selliste suuremate lüüasaamistega kindluste kaitsmisel ei suutnud, nad ei suutnud ta hirmus kaua nagu vastupanu osutada. Kusjuures midagi otseselt uut või teistmoodi pattur ei teinudki, lihtsalt venelaste endi võitlusmoraal oli nende aastatega juba all hakanud käima. Noh, seda on ka sellest näha, et kui vaadata neid väheseid säilinud vele dokumente, mis ajastust on siis on seal näiteks ettekandeid või kirju või teateid selle kohta, mismoodi aadlimaa kaitseväelased pagevad sõjaväest ja ilmu kohale sõjakäikudele ja ja, ja üldse, kui vähe neid on, kui, kui laostunud ja, ja inimtühi on juba Venemaa selleks ajaks muide, need otseselt need kolm paatori sõjakäiku pluss natukene seda, mis rootslased rootslased tegid samal ajal, eks ole, nende ohvriks langes, langes arvutuste alusel umbes 300000 inimest, tähendab, kes lihtsalt said surma. Nende sõjakäikude ajal ja umbes 40000 võeti lisaks vangi. Nii et kui me nüüd arvestame, et Venemaal võis tollal üldse veel ainult paar-kolm miljonit inimest alles olla noh, ütleme, et paar-kolm miljonit on vast niisugune objektiivne hinnang Ivan julma valitsuse lõpu kohta, eks ole, sellest esialgsest noh võib-olla noh, viiest kuuest miljonist. Et siis nagu saab nende sõjakäikude tähendus vene ajaloos ilmsemaks, et need olid väga noh, suured või raskelt lüüasaamised Venemaa jaoks. Ja nende 200 käigu tulemus oli see, et, et seejärel Venemaa mitte enam ei otsinud kokkupõrkeid või, või tähendab lahinguid, eks ole poolakate leedulastega või toidus nendest iga hinna eest. Ehk siis Venemaa keskendus ainult tähtsamate kindluste kaitsele, vähem tähtsad põletad ise maha, maa oli tühi, ümberringi omad, nagu reservid, koondati sadu kilomeetreid eemale loodeta ainult siis suuremate kindlasti vastupidamisel. Ja kogu sellel vahepealsel alal möllasid siis Poola-Leedu moonastajate ja niuksed salgad. Eks ole ka Poola-Leedu Stefan patori väed lähenesid lõuna poolt Leedu poolt venelastele. Aga noh, sõjategevus ise käis, eks ole, rohkem nagu seal Valgevenes ja Valgevene vene piirialadele, see on see, see ala. Aga see on õige jah, et ega Liivimaa siis nende nendel aastatel kõrvale jäänud. Et noh, nii 79. kui 80. aastal korraldasid poolakad, leedulased, liivimaalased ka kaks rüüsteretke, näiteks tar Kodumaal mis tühjendati siis täiendavalt, eks ole, ja põletati seal väiksemaid kaitse ja ja, ja nii edasi. Ja lisaks muidugi ka siis rootslaste tegevust samal ajal siin siin maal. Aga noh, rootslased olid samuti oma sõjategevuse osalt viinud juba üle-Vene aladele, et Karjala Kallaselt siis tungisid sügavale-sügavale Novgorodi suunas ja ka Liivimaalt Novgorodi suunas luugajuga jõge pidi või pikki luga jõge ja jõudsidki peaaegu Novgorodi, nii kohati tõsi küll, need noh, olid sihuksed, kiired retked, mis midagi püsivat kaasa ei toonud. Küll peab ütlema, et nii 79. kui 80. aastal kõik suuremad rootslast ettevõtmised Liivimaal kukkusid läbi et valdavalt kõik piiramised ja nii edasi ja valdavalt noh, nagu sõda, mis tollal Liivimaal peeti, oli sihuke väike sõda, talupojasalkade mõisameestesalkade niisugune tegevus, et jällegi, et maa ümber venelaste käesolevate linnade ja kindluste oli juba nende salkade käes. Venelased olid klammerdunud siis nende oma kindluste külge ja ei olnud sealt valmis. Kolmandast poolakate sõjakäigust, mis tehti Pihkva alla, kuuleme Andres Adamsonile. Järgmises saates saate toimetajalt Piret Kriivan-ilt, aga lõpetuseks veel mõni sõna Poola kuningast Sigmund teisest augustist ja tema järeltulija Stefan patareist. Selgub, et ka entsüklopeedia Britannica andmetel on kurikuulus Ungari verine krahvinna Ash bet paatori Istvan paatori õe Anna tütar. Perenimi jäi Annal ka pärast meheleminekut paatoriks, sest selline oli ka tema abikaasa nimi. Ärssobet paatori ehk Elizabeth Patarei piinas metsikult ja tappis legendi järgi sadu noori tüdrukuid. Tõestatud ohvrite arv ulatus poolesajani. Stefan paatorist endast. Poola kangelasest on kirjutatud Poolas hulganisti luuletusi. Tema elu ja saavutused on andnud ainest jutustustele ja näidenditele läbi aegade. Juba tema eluajal kirjutas temast ka Jan kohanovski, kes varem oli olnud Sigismund. Teise augustisekretär kellel oli luuletajana väga oluline roll poolakeelse kirjanduse kujunemisel. Ja muusikat tegi siis Poola kuninga õukonnas Nikolai Komolka. Jan kohanovski tõlkis poola keelde Taaveti laulud ja muusika kirjutas psalmidele Nikolai Komolka 16. sajandil Poolas. Poola psalmid plaadistas Poola ja see muusika ansambel Ars Nova. 20. sajandi lõpukümnendil. Aa.