Tänase saate muusikalist osa alustasime lõiguga variatsioonidest, klaverile, klarneti-le ja keelpilliorkestrile. See teos on kirjutatud umbes 15 aastat tagasi ja sellist ajalõiku käsitegaa täna vaatluse alla tulev looming kui võrreldav praegu, ütleme teost 15 aastat tagasi ja tänast kas te ise, Ester Mägi, märkate, et on toimunud mingisugune metamorfoos teie muusikastiilis? No ma mõtlen, et võib-olla mitte väga suur, aga eks mingil määral ikkagi ma loodan, vähemalt nii nagu ma arvan, et kui ma hakkasin neid variatsioone kirjutama siis oli ju mul mõtteks kirjutada teist klaverikontserti ja ja ma loodan, et need variatsioonid ka natukene teisiti kui see esimene klaveriga, lihtsalt ma isegi taotlesin niisugust vormilist vahelduvust ei võtnud enam tavalist kolmeosalist kontserdivormi, vaid kirjutasin variatsioonid autori, see ei tahaks seda, et iga järgmine teos oleks natukene teistmoodi, natukene uutmoodi. Muidugi nende variatsioonide juures kontserdi saanud, kui niisugune mingil määral ikkagi eksisteerib. Instrumentide niisugune võistlusmoment on ka siin. Kusjuures siin siis nagu kolm komponenti võistlevad klaver klarnet ja keelpilliorkester, muid puhkpille ma ei pannud, sest ma tahtsin just säilitada närvide puhtuse ja Ma üldse armastan puhtaid värve. Televist klapib rohkem miniatuur võib-olla ka jah, ma mõtlen, et ei ole väga kippunud sümfooniaid kirjutama. Ma olen vist üldiselt jah napisõnaline. Ja teisest küljest tundub, et kallak on ka rohkem kammermuusikasse. No eks ikka kah juba tingib seda. Kui väiksem vorm, siis peab ta olema kammermuusikaline. See tähendab rohkem detailidesse, võib-olla isegi sügavuti, rohkem. Kammermuusika on intiimsem oma olemuselt ja võib olla selle tõttu ka natukene naiselikum. Võib-olla teisepalana, te valisite mõtisklused Tammsaare tekstile. Selle esitab kammerkoor ellerhein. Mida te selle teose kommentaariks tahaksite lisada? Noh, siin on võib-olla huvitav see, et ma võtsin Tammsaare loomingust. Ta ongi nii-öelda prosaist ju. Et ma võtsin laulutsükli aluseks proosateksti, seda ju väga tihti ei tehta. See omamoodi Ogier, nagu asja keerulisemaks kuid samal ajal ka huvitavamaks, sest proosatekst on ju vaba. Vormilt ei ole seotud kindla värsimõõduga. Ja see nagu võimaldab vormiliselt laulun huvitavamalt lahendada need tekstid. Ma leidsin ühest kogust Elem Treieri kokku seatud mõtted Tammsaare teostest. Ja sealt ma siis ise valisid. Ja püüdsin nagu mingisuguse süzee järgi neid ritta panna. Võib-olla ta tuligi nii nagu te ütlesite, ka pisut intiimsem. Võib-olla natukene pihtimuslik. Üldiselt miniatüürid. Mõtete valik näitab ju teie enda suhtumise elusse inimestesse. Minna tagasi nagu mainisite, seda naiselik, kus siis ma mõtlen, et muidugi minule, Endal on natukene raske öelda, kas ma olen naiselik või mittemuusikas ja küllap ma seda ikka olen kah. Aga ma mõtlen, et üks hea hea muusika peaks vist ikka sisaldama nii ühte kui teist mõtet ja ma olen vahel enda kohta kuulnud ka niisuguseid kurje ütlemisi, et nagu oleks kohati isegi vähe naiselikkust ja väga mehelik. Nii et ma ei tea, kuidas seda asja võtta, kas, kas solvuda sellest või vastupidi. Ta muusikas peaks ikka natuke teist olema. Nii nagu ma mõtlen ka minu meeskolleegide juures ja nad ei ole ka ainult ainult mehelikult. Kena kuulame siis ära praegu mõtisklus Tammsaare tekstile. Edasi on teie valikus kirja pandud lappima Joiude. Neid oleks võimalik kahes esituses koguni kuulata. Teil endal on Kalle Randaluga variant olemas. Meie fonoteegis on Peep Lassmanniga. Ta oli küll niimoodi, et Kalle Randalu tellis minult midagi ja need said ka valmis, aga ta neid ei jõudnud siin mängida ja siis need lappima. Joyuta siiski mängis hiljem Soomes. Ja siin tegi siiski esiettekande Peep Lassmann. Nende Joidudega on niisugune lugu, et ütleme, nende kirjutamise tõukeks on võib-olla kaks teost, esiteks on üks väga ilus raamat. Soome kirjandusest. Jürjo kokku, Ungelo tare, üks väga ilus raamat, lapimaast karge, realistlik, mida ma olen mitu korda lugenud. Ja teiseks on armas Launise koostatud lappima Joiud. Selle raamatu ma sain omale päranduseks Mart Saare järelejäänud raamatukogust. Ja see raamat on mul kodus seisnud ja ma olen seda vaadanud neid viise seal ja mõelnud, mida, mida nendega teha. Ma tean, et muusikateadlased ei hinda seda kogu mitte eriti kõrgelt ja lihtsalt nende viiside kokkuseadmise meetodi tõttu. Kuid materjali sealt võib saada täiesti huvitavaid viise ja ja nii ma siis valisingi sealt need Joiud ja tegi niisuguse üheksaosalise tsükli. See võib ka mitte päris nii tervikuna võtta, neid võib ka osaliselt mängida. Ja muidugi omamoodi on oliseni julgustükk asuda niisuguse võõramaa rahvaviiside kallale. Aga noh, niimoodi nad said tehtud. Ma ei ole Lapimaal käinud nii et ainult võib-olla nende materjalide põhjal on see valmis saanud. Nii et selle teose aluseks on siiski täiesti ehe lappi muusika. Jah, peaks olema küll ja nendes ma püüdsin ka säilitada nende viiside ehedust testi, nii nagu need on ja omalt poolt võrdlemisi vähe lähesine juurde panna, jääda ise võimalikult eemale. Nii nagu ma olen üldse viimase aja loomingus, kus ma olen rahvaviisi kasutanud, sedasama printsiipi püüdnud läbi viia. No kasvõi näiteks järgmises tsüklis, mida me kuuleme põllul, laulmine on täpselt samuti tehtud, nii et võimalikult originaalselt Ta rahvaviis. Ja muidugi see, mis juurde tuleb, klaverifaktuuri see juba nõuab midagi lihtsalt omalt poolt. Ja midagi niisugust, mis hakkaks tõesti selle pilli peal kõlama, nii et midagi tuleb ikka ise sinna panna. See oleks noh, nii nagu luuletus sellest põhimaterjalist võrdlemisi lähedane tuletus, vähemalt nii ma olen püüdnud teha. Praegu vahest kuulame kolme osa Lapimaa joigudest ja Peep Lassmann saab siis sillaks ka järgmise teose juurde. Te juba ütlesite mõned sõnad põllul laulmise kohta, kas on veel midagi lisada? See on tsükkel lõikuslauludest terviklik tsükkel, nii et siin üksikult neid laulda muidugi ei saa, neid tuleb ikka võtta tervikuna. Ja ma kirjutasin Ad Tiiu Lewaldi jaoks tema juba ammu tegi mulle etteheiteid, et miks ma kogu aeg madalale häälele kirjetan ja siis ma püüdsin seekord kõrgemale Sapranile midagi teha. Järgminegi pola räägib laulmisest lauluema. Lauluema on kirjutatud Tõnu Kaljuste tellimisel. Tema nõudeks oli see, et olgu ilus tekst. Ja siis ma otsisin ja mõtlesin, mida teha ja niimoodi tuligi siis August Anisti tekstile kuueosaline tsükkel lauluema. Jällegi tervik, mida tükeldada ei saa. Keskne kuju on laulu Ma või, või ütleme, esiema, kes laulab ja lauldes loeb nii-öelda moraaliõpetusi. Noorematele jällegi rahvaviisi kasutamise osas jääb see ka, ütleme sellesse samasse liiki või nii-öelda töötlemiseni nagu põllul, laulmenegi või, või nagu lappima Joiud, kus ma püüdsin ka ise võimalikult vähe juurde anda olemasolevale materjalile. Kahjuks me peame siiski praegu seda tervikut natukene lõhkuma. Sellepärast et me tahame täna tutvustada veel tervet rida teie teoseid ja terviklik ettekanne jääb pühapäevasesse kontserti. Seal kuulete tervet lauluema tsüklita. Kui aga lõik teose algusest Siis on teil välja valitud siin partiid ta vanalinn ansambel baroku, mõlemad sobivad omanimeliselt hästi kokku. Ja nii, nii vist oligi mõeldud siin vanalinna all, ma mõtlen kohe konkreetselt Tallinna Toompead see mõte või see idee on mind juba ammu vaevanud. Sellepärast et ma olen vana toompea elanik, ma olen sündinud Toompeal ja pean seda üldse Meie linna üheks kõige huvitavamaks kaunimaks kohaks. Vaatamata sellele, et ta on praegu natukene käest ära läinud, aga aga ikkagi ta on minu jaoks üks väga armas koht. Nii, ja ma ei leidnud ikka nagu sellele mõttele sobivat Te lahendust. Ja kui siis baroku tegi mulle ettepaneku midagi nende ansamblile kirjutada, vaat siis ma äkki ja mõtlesin, et nüüd vist oleks õige aeg asuda selle teema kallale. Siin ma püüan muidugi säilitada ühelt poolt seda vana Toompea arhailisust kuid teiselt loomulikult on seal minu isiklikud arusaamised ja meeleolud Toompeast. Selle tõttu võib-olla ta tervikuna isegi kõlab natukene nostalgiliselt. Nüüd, et seda arhailisust saada, ma mõtlesin sinna lülitada sisse natukene vanamuusikat, niisugust, mida võib-olla vanas Tallinnas on mängid. Ma otsisin seda materjali ja ma pean ütlema kahjuks, et seda peaaegu ei ole üldse Tallinnas, ma ei tea, kas on ka kuhugi ära viidud. Ja lõpuks ma siiski Tallinna linnaarhiivist sain õige napi materjali, mulle toodi üks vana magistraadi raamat, kus oli sees üks RiTornell koosnes mitmest osast, mis oli kirjutatud Oleaariuse pulmadeks. Nagu me teame, see legendaarne Oleaarius sattus poolkogemata siia Eestimaale ja elas Tallinnas neli aastat ja, ja leidis siin omale abikaasa Katarina ja nende pulmadeks siis sõbrad olid kirjutanudki sellerit ornellija, vot sellest Triton neljast, ma kasutasin siis kahte materjali oma ana linna jaoks. Ansambel on Caborokko, siis ma ka seda materjali püüdsin noh, ühelt poolt barokk-selt stiliseeritult anda ja siis samal ajal noh, siduda natukene kaasaegsema mõttelaadiga. Siin on neli osa, esimene kantus ongi materjalilt see, mis ma sealt arhiivist leidsin, siis on veel üks teine kantus. Ja protsessi, see materjal on kah sealt arhiivist leitud. Ja, ja vana Lil lõpper loodusega. No peaks olema, muidugi ma pean ütlema enda kohta, et ma ei, ei ole tugev programm muusikakirjutaja, nii et ma arvan, et ega sealt nüüd midagi väga pisiku välja. Aga vähemalt minu enda jaoks olid need mõtted ja, ja need materjalid siiski olulised kirjutamisel. Minu küsimuse ajendas see, et Toompea on ka meie võimu sümbol ja siin nii mõnedki lipud on vahetunud. Jah, seda osa vist ma ei ole seal käsitanud üldse. Hästi, siit me siis kuulame ka jällegi ühe osa ja tervikettekanne jääb pühapäevase kontserdi jaoks. Piirdume enam-vähem 15 viimase aasta muusikaloominguga. Siiski on Ester Mägi valinud siia ka oma esimesed romansid ja need on meil säilinud. Urve Tauts ja Vilma Mallesega sinud naisluuletajad. Siin on tõepoolest naisluuletajat. No miks ma need valisin? Mulle näib nii, et olgugi, et nad on esimesed, aga Nad on nagu mingil määral elama jäänud sest tänu interprojektidele nad ikka kõlavad aeg-ajalt. Ja sellepärast on tõesti vee peale jäänud mida mitte alati kõikide teoste kohta ei saa kahjuks öelda. Romantilise on siin kolm õnne algus, mälestus ja kuis võiksin magada. Teksti autorid Linda Ruud, Helvi Jürisson ja Marie Under. Marie Under on teie jaoks vist eriline luuletaja. Ja noh, ta on muidugi eriline ja ma kahjuks ei ole küll teda väga palju viisistanud kahjuks. Raske küsimus. Väga heal luuletajal, võib-olla mõni tekst või mõni luuletus, mis nagu ei sobi viisistamiseks viisistamiseks, kuidagi peabki tema natukene teise külje peal seda luuletust. Ma võin mõnest luuletusest nii vaimustatud olla, aga aga seda üle kanda muusikas on raske ja vahel tekib niisugune mõte, et nagu ei maksagi. Ta on niivõrd hea luuletus, et ei maksa teda segada muusikaga. Minu jaoks on tekstivalikul väga oluline luuletuse algus. Kui algus loob mulle mingisuguse meeleolu või ta annab mulle näiteks liikumise pulsi, vaat siis ma juba valimisele välja kuini arvestatava. Aga muidugi see teksti headuse küsimus, seal on niisugune väga individuaalne, kuidas kellelegi. Ja vahel ka, nii et täna ma vaatan, et ta ei sobi mulle, aga võib-olla ülehomme ta sobib jälle väga hästi. Järgmine pala on jällegi instrumentaalne kantus kitarrile ja tšellole. Siin oleks meil valida isegi kahe esitluse vahel. Autor tegi küll praegu ettepaneku valida Teet Järvi ja Björn pageriga. No lihtsalt sellepärast, et see on originaal, sean Bakeri poolt tellitud teos ja tema andis mulle küll head käed partneri mõttes ja ma ise valisin selle tšello. Ja hiljem on sisse viiulivariante tulnud, aga muusika jääb muidugi samaks. See oli jälle niisugune natukene hulljulge ettevõtmine. Esiteks on see esimene teos, mida ma üldsegi Darryl olen kirjutanud kunagi lapsena ma tean, et isa tegi mulle kitarri ja siis ma isegi natuke mängisin seda. Aga nüüd seda kuuekeelelist muidugi ma ei osanud üldse mängida. Ma isegi ostsin omale kitarri ja ja, ja püüdsin ikka kõik ära mängida, mis ma kirjutasin, see oli võib-olla natukene üle. Siin päris ära ei õppinud, aga, aga ma millegipärast ikkagi tahtsin proovida, kas on üldse mängitav. Nii jah, et niisugune esimene katsetus ja teine raskus oli muidugi see, et miks ma just selle tšello sinna kõrvale panin, sest et kirjutamise ajal mul sai selgeks, et kitarr onju niivõrd õrn Bill, et kõik teised kipuvad teda katma. Nii et seal oli tõesti suuri raskusi. Et neid kuidagi tasakaalus hoida. Kas teil on kodus palju pille, mida te olete ostnud selleks, et mõnda lugu neile kirjutada? Eiale? Ei ole seal ja ainuke, mis ma nüüd ostsin, lihtsalt nii huvi pärast mõtlesin, et võiks ikka kitarr olla. See isa tehtud, see on kusagile ära kadunud. Kuulame siis seda kuidas kõlavad kitarri, tšello koos. Järgmine pala kannab pealkirjaga konto Dolorosa, ET invensioone. Ja see on üks küllaltki vähestest orelipaladest, mis te olete kirjutanud. Mitte ainult vähestest, vaid see oli ka esimene orelipala üldse, no välja arvatud üks väikene saate osa ühele kooripoeem eile. See oli esimene ja küllaltki keeruline oli seda teha. Siin võiks mainida vaat seda poolt minu loomingus kus ma kasutan ka rahvaviisi, nagu siin tõesti on alguse materjal on võetud rahvamuusikast, aga edasi ma arendan juba võrdlemisi noh, nii vabalt ja mitte väga rangelt enam selle algmaterjali juurde, kusjuures niisugust arendamist ma olen väga paljudes teostes teinud ja üldse ma pean ütlema, et ma olen ikka väga väga palju kasutanud rahvamuusikalist materjali võib-olla rohkem, kui see isegi nii kõrvaltvaatajale või kuulajale alati märgata ongi. Tähendab, siin edasi tuleb noh, nagu rohkem nagu niisugune intonatsioonide küsimus või tekste niisuguste motiivide kasutamine või loodan, et midagi sellest niisugusest rahvuslikust jääb ikkagi lõpuni. Aga ma ei ole mitte nii rangelt selle juures nagu, ütleme viimastes nendes teostes, kus ma olen püüdnud nii väga rangelt säilitada algmaterjali Ma sain aru, et te läksite kaunis ettevaatlikult selle pilli kallale. Ja ettevaatlikult ja muidugi noh, nii oskamatult ma ütleks ka, sest et esimest korda noh ma sain aru, kuidas talle tuleb üldse kirjutada näiteks, et et ta on ikka väga tehniline pill. Ei saa seal Grasse endad teha, õieti time leevendad või seda saab ka kõik ainult noh, nihukest väga tehniliste vahenditega see teatud mõttes mõtte arengut natukene isegi ahistab, vähemalt esialgu peab oskama ümber mõtelda. Et kas te käisite kuskil orelit, katsumus ka? Käisin Kell. Esialgu proovisin seda elektriorelil, siis ta kostis eriti õudselt minu arvates kohe. Ja siis ma ikka püüdsin natukene paremaks teha ja siis lõpuks läksin ikka päris oreli juurde ka. Ja siis natukene proovisin, aga noh, nii nagu ta neid on. Esimene esimene töö. Kes andis nõu registrite valikus, valisite need käise? Ei, ma küsisin selle kohta just nõu Edgar Arold, et mida teha ja tema ütles, et tema kunagi ei pane neid registreid, et seda teeb kõik mängija ja, ja mina tegin siis ka õpetuse järgi ei pannud üldsegi nii, et mängija ise koloreerib siis vastavalt, nii nagu talle meeldib ja ma pean ütlema, et Ines Maidre teeb seda väga toredasti. Kooriloomingut on täna üsna vähe kuulda olnud. Aga see pala, millega me õpetama hakkame on kantaat merelinnale kirjutatud küllaltki tähenduslikul 80. aastal, siis, kui paljud heliloojad pöördusid Tallinna kui merelinna poole Ja see oli siis noh, see kaks niisugust suurt sündmust olümpia ja laulupidu testi selleks puhuks kirjutati väga palju neid kantaate. Ja see kantaat jäi ka päris pikaks ajaks kandideerima kui laulupeo kantaat. Aga lõppude lõpuks ta ikkagi jäi ainult nii laulupeo eelõhtul olevale kontserdile. Aga muidugi kirjutatud. Ta sai ikka nii laulupeo kantaadi. Nii nime all vähemalt nii oli autorite poolt mõeldud. See oli ka üks niisuguseid erandjuhtumeid, kus ma üldiselt üldse tellisin teksti, kus ma läksin Ellen Niidu juurde ja palusin kirjutada midagi. Ma üldiselt ei armasta seda teha, sest vahel niisugune tellitud asi võib kutsuda lisaprobleeme. Kuid antud juhul muidugi me mõistsime 11 päris hästi. Ja koostöö sujus kenasti, man jutustasin talle, mida ma umbes mõtlen ja, ja tema sai sellest väga hästi aru ja, ja niisugune ta siis välja kukkus.