Tere õhtust. Täna on meil luulesaade erandlikult esmaspäeval. Põhjuse ütleb teile kohe kirjanduskriitik Rein Veidemann. Täna jõuab 85. elutähiseni Eesti vanim kirjanik. Valmar Adams on kavatsenud iseenda kohta öelda, et ta on sajandiga ühevanune. Ja nii see tõepoolest ka peaaegu on. Ja sellest asjaolust tuleneb kohe üks põhiline ja moment, et ta on kaasa teinud nii oma kõige vastuvõtlikum eaga aga ühtlasi ka juba siis tagasivaatajana selle sajandi kõik vapustused, kõik arengud, muutused. Kui Adams omandas oma siis gümnaasiumihariduse osalt Peterburis veel siis selle sajandi algupoolel, siis juba teismelise noormehena osales ta sattus otsemaid sündmuste keskpunkti seoses Eesti Töörahva Kommuuni ka. Ja sealt ehk on Valmar Adamsi ill niisugune tahe siis agiteerida. Ta on ka ise seda rõhutanud, et tal on olnud tihedaid seoseid Eesti Töörahva Kommuuni üritusega. Teiselt poolt, küllap see on ka juba tema loomuomaselt kaasnenud selline suunatud väljapoole alati kõnelemine publikuga auditooriumiga. Ja see hoiak, oraator, hoiak, teatud tee väljendamise tahe, see on saatnud ka läbinisti Adamsi luulet. Luulesse tuli Adams kahekümnete aastate algul. Alul koos mitme teise poeediga kirjutamist alustas sootuks Adams vene keeles, tal on saksakeelseid värsse siingi heiastuv. Vaat tema juba võrdlemisi varased kokkupuuted mitmekultuuriga, nii vene kultuuriga siis saksa kultuuriga, mis hiljem hariduse omandades saab täiendust üha paljude teiste kultuuri poole pealt. Aga tema tõeliseks tibüüdiks oli jah, 1924. aastal kogu suudlus lumme. See aeg, millal see raamat ilmus, oli juba Siuru ja Noor-Eesti järgne periood, nii et tingimused selle kogu vastuvõtuks ja ja siis Adamsi sisenemiseks eesti kirjandusellu olid pisut teistsugusemad, kui me võib-olla seda täna ehk kujutleda võiksime või, või siis, kui me seda võiksime näiteks seostada üksnes Noor-Eesti Siuru autoritega. Ehk olekski siin sobiv kuulda, mida on kirjanikul öelda selle oma debüüdi kohta. Esikraamatu nii jõudmine oli tookord raskem kui praegu. Raamat oli väga kallis. Tookord ei avaldanud plika poeesiat Kirjanike Liidu juures ei eksisteerinud mingisuguseid noortekoondisi ega luulekonsultant. Kirjanikkude liitu võeti ainult selliseid loovisikut, organisaatoreid üldse mitte, kes olid juba midagi korda saatnud, minu Insid kogu valmis 24. aastal, aga ei saanud kõik ära trükkida, kirjaste ei julgenud nii paksu raamatut teha ja niisiis esimene pool ilmus 24 jõuluks tiitli all suudlus lumme. See oli mõeldud otsekui neid ette koguks minu poolt propageerida eesti riimi uuendusele. Nagu võib seda lugeda raamatul lisanduvat lahtisest lehest kahjuks lahti ja leht olid tõepoolest lahtine ja kadus ära, niiet paljudes eramutes tema lihtsalt ei leidunud. Nii et siis see suudlus lumme oli nagu selle teie riimi uuenduse manifest Janifes ja kahtlemata ja ma olen seda toonitanud. Avaldasin ajakirjanduses 34. aastal artikli, mida keegi, ka praegused professorid ei ole lugenud. See oli Hirdriimi juubel 1930 Lill, mina vaatasin sellele suursündmusele ja selles minu arusaamises kinnitas mind ka Leningradi suur riimi teoriidi Munski, kes korter kas külastas ja ütles mulle minu venekeelse referaadi kohta jäta Washaks jõuga kitsas käia, After diakraažiia tossab võitsiiem. Nüüd muide see suudlus lumme pälvis ebatavaliselt palju arvustusi, 16 kuu sõna võtta 16 sõnavõttu ja üks monograafia, mida ilmaaegu ei loeta enam. See on väga särav monograafia ja sellel on lisandatud vägata. Praegu natukene uurimisel võetakse. Nüüd kahekümnendail aastatel õpib Valmar Adams Tartu Ülikoolis ja täiendab ennast mitmel pool Euroopas. Ja see õpingud ülikoolis. Et nad sattusid aega, mil siis kuulajate humanitaarsellerheoloogilise haridusele oli eriti tähtis Gustav Suitsu loengud. See määras mitmeski mõttes Adamsi suhte nii meie kirjandusse kui ka siis kogu vaimuloomesse. Adams, silt kahekümnendatel kolme aastatel paralleelselt hakkavad ilmuma. Ühelt poolt siis luuletessed ajakirjades mitmel poolajakirjades aga teiselt poolt ka tema filosoofilised laastud marginaalid mis reedab seda, et ülekaalu hakkab omandama tema luules ratsionaalne elukogemust ja raamatukogemuste mõtestav alge. Selle märke võib leida ka tema juba ütleme kolmandast luuletus kogust maise matka poolel teel. Esimesed luuletuskogud suudlus lumme, valguse valust olid rohkem, nagu me ka tema enda jutust võisime veenduda programmilised siis jah, maise matka poolel teel, see on teatud määral üleminek kogu, kus hakkab selguma tema nii luuletaja emissioone, kuid selle kõrvalt ka kogu elu mõtestamistahe. Ja see kogemus hakkab määrama siis mida, mida tema on omandanud kokkupuutel siis erinevate kultuuridega kokkupuutes selle keskkonnaga, milles ta elas. Siit küllaltki niisugune ajakajalisus reageerimine, vastav ajastus liikvel olevatele siis ideedele, siis samuti programmidele, aga ka puht niisugustele poliitilistele hoovustele tendentsidele. Siin tuleb meelde, et Adams nende aastate luuletustes oli üsna prohvetlik oma ettekuulutustes mitmetele niisugustele, tehnoloogilistele, uuendustele, mis üsna pea ka hakkasid määrama meie igapäevaelu. Teiselt poolt Adams oli ka hoiatav oma selle perioodi luules nendest mullistuste eest, mis üsna pea maailma tabasid. Ma mõtlen siis fašismi, siis sellele järgnevad teist ilmasõda. Adams kujunebki siis oma luules 30. aastatel niisuguseks vaimusõduriks. Ta vastandab sellele niisugusele meeletusele oma kristallpuhta, vaimse üleoleku ja loodab, et tõesti mõttevaim, need võidavad, madalad kired, samuti kaose ja Adamsi selline joon saab eeskujuks kolmekümnete aastate keskpaigas. Kolmanda aasta lõpus eesti luulesse uue lainena tulnud autorite juures mõtlen siis Arbojaid. Ongi nähtud omamoodi Aadamsid, niisugust Sillana siis Siuru ja Noor-Eesti autoritest arbujateni, seda Adamsi kirjeldatud hoiakut kõige rohkem vast iseloomustavadki tema kogud põlev põõsas 1097 ja tunnetuse tund 1939. Neis on tõesti siis niisugusel väga kokku surutult öelduna tajutav luuletaja kirgastumine, arusaamine oma missioonist, oma kuulutaja tõekuulutaja emissioonist, oma vaimu sõdurusest. Siin tõepoolest siis omapärast kohtame omapärast sünteesi elu ja raamatutarkusest ning retoorilist algest momendid korduvad ka omamoodi uuel tasemel ka Adamsi hilisluules, mis täiesti ütleksin erakordses intensiivses, vallandub pärast pikka ligi kolmekümneaastast vaikimist. Ka siinses hilisluules. Näeme niisugust minakesksete kuulutaja tõekuulutajat. Näeme siis tõe läkitajad, eetiliste käskude imperatiivi tee esitajat, teisalt aga iroonilist maailma mitmesuguste tendentside hindajad ka eneseiroonilist mõtlejat. Valdav osa sellest hilisluulest on suunatud teatud kindlale mõtlemistahtelisele ja lugemistahtelisele auditooriumile. Ja sellest tuleneb ka selle luule niisugune ülesehitus. Seal on sõnum on täiesti kindlalt esiplaanil, kuid siiski mitte niisuguselt ühemõtteliselt välja loetav, vaid nõuab ka lugejalt parasjagu mõttetööd. Kuid selles Adamsi hilisluules on ka näiteid, mis kõnelevad väga tugevast lüüristamis võimest ja tõestavad seda, et vaatamata ühele kindlale teatud missioonile on Adams siiski ka luuletajana. Tonaalselt küllaltki mitmekülgne. Adams on rõhutanud oma loomes seda aspekti, et tema looming on olnud nagu aja tahte tõttu või saatuse tahte tõttu omamoodi kõrvalvooluks. Ta on küll olnud oluline Haadamsil tema minast lähtuvate tõdemuste esitamisel. Kuid nii ta ise ütleb, et luule ja sõnakunst on tõe väljendamise kunst. Nii et siis eksisteerib isegi ka tema loomingust endast kõrgemal asetsev seisundiks sõna või, või siis seisundi tähistav sõna, mida siis Adamsi looming ühena tema loometervikust realiseerib. Need kõrval teiseta siis liinid, mida tal on ka tulnud täita oma elus, on olla kirjandusteadlane. Olla mõtleja. Kirjandusteadlasena on Adams rõhutanud ennast on ajaloolane, eeskätt ajaloolane, idane, endast kõnelenud ja ajaloolane kelle jaoks mälu on täiesti põhikriteeriumina ja, ja ka ja siis nii-öelda kutsumuslikult väga oluline olnud. Tundub olevat üsna loogiline oletada, et ka kirjanduses, ka luules, oma luules. Adams esindab seda tõdemust, mida mõnikord kirjanduse puhul on öeldud. Et kirjandus algab sellest hetkest, kui inimene loovisiksus leiab tähtsa olevat oma mälestuse. Kui see, tema isiklik mälestus oma ajast saab võimenduse kogu sotsiaalsele mälule ja kui ta leiab vajadust seda kokku võtta, kunstiliselt tihendada oma loominguga. Minul isiklikult on see seisukoht väga lähedane, väga lähedane ja ma arvan, kui te lubate praegu kasutada ühte võõrkeelt, et kirjandus on Berg, kinna, rong, r-in rong või ladina keeles. On see memooria, aga memoorija on ühtlasi ka monitsiku ja sellest minu arvates piisab. Kirjanduseks on aga praegu moes hoopis teine seisukoht, mida jagavad struktoralistid. Need arvavad jällegi, et. Kirjandus koosneb ainult tekstidest ja on täiesti ükskõik, missugused need tekstid on. Seda seisukohta mina jagada ei suuda. See on minu meelest väga ühekülgne, vaid mulle on lähedasem seisukoht, et kirjandus olgu Kuulame nüüd Rein Veidemanni saate sõnadest värskendatuina. Meie vanima luuletaja Valmar Adamsi luulet loeb Aarne Üksküla. Mu juurde tulge kõik, kes vaevat, kes koormat, tulge minu juurde. Teil tähele, andas sinist taevast ning hingamise saata suure. Mulle variat valu kanda antud mulle terav nuga silma lõikab. Maailmas selleks laulik pandud, et mõtestada kõik ja mõista, mis teesklev ilmunud kinni katnud ja mida mõeldagi ei tohi. Hirm, häbi, midagi hinge matnud, vaid kuulnud, mida öine kohin. Kas ema kägistanud lapse või mõrsja neidis, keda müüdi, või armunud, kes mõtestapsid. Hing, keda katnud salasüüdik? Mees, naeruväärne, kes ei suuda? Või naised kõlbmatud ja külmad kes loomulik, kui aralt muudab või ennast nagu jätist hülgab. Kõik, kes teeb patused või haiged kõik, kes te õnnetud või kelle on katnud hinge hämar laine. Te mulle sõsar ad ja velled. Las maailm häbis katab kinni hinge salalise saasta. Teil tahan anda taevast sinist ning hingamise suure saata. Olen armunud naisesse, keda ma ei ole näinud keda kunagi kusagil olla ei või. Mina igatsen kohti, kus ma pole käinud. Hellin asju, mis valu mulle tõid. Mu lisaks on ahas beer, hõimukson Hamlet, must kapten, mu armastatu, vend. Torm, murdnud mu purjed, kõik kustunud lambid. Ah, kuhu viib meeletu lend. Ükskõik ükskõik, sest ju koju ei saabu. Kui jääajal, raadio, viimne, mu hõik. Tean kunagi südames selleimaabu, keda võib-olla maa peal olla ei või. Ma tahan surra, nagu korra suri, malm oranž, kui veendus ta, et ilmas pole kehi siis tulesurm ei, sa ei ole kuri ja rahurätiga mu väsinud silmi ehi. Mu surmatunnil nutaksid kõik naised, et ei saa olla mulle enam hääd ja teaksin, et tundmused, kõik maised on kordki läbistan unistaja päev. Ma tahan surra siis, kui olen kuulnud hääle säält, kus nii selgelt paistab kosmiline piljard. Kui Franzenatool on tähendan Voltarile, mis eanamsne spaa jääb jälle hiljaks. Selguse Jambid. Mu elu siht on olla pühak, eksimatud käia teed. Kuid seni eksitanud üha mind tegelane ja poeet. Mu elu rebitud ja heitlik ja kirglik, mu temperament on olnud kummaliselt leidlik, et väiksustesse anda end. Kuid keset mõnitust ja kära On Aina puhtunud minu hing. Ja tahtes heita ennast ära, On sulgunud otsingute ring. Näen Suurmu kauge jumal, valge. Näen kõigist hirmsam jumal mu ja pärast tema ilmnenud palge kõik, nõnda tähtsusetu muu. Ma teda olematut palun. Et annaks kurte päevi veel. Veel annaks üksinduse valu Mu nimetul ja külmal teel. Et temal leidmatulkmumataks kui ranges kloostris pühas töös. Et maisest unistuse jätaks mind keset kasinat ööd jätma, nõudlik vaim ei kustuks. Ei haaraks kirju päevavõrk. Et valus üksindus ei mustuks. Kui hetk kord himu vastu nõrk. Kõigile kõik mina soovin ja kõigile kõik mina annan. Enesest üksi vaid lauludes on minus ju kõikide hõik kõikide rõõmuma maitsen ja kõikide valuma kannan kõigile kõik kõikide igatsus murdnud mu rütme ja riime. Täna küll ajale kohale, mõistus ja süda mu põik aga kord paremaid püüde vast käskudeks Vornime, nii me kõigile. Kõik. Aastal 2000 näen eraku kasvavat idu neidis, kelle võõras ja veider on eelaegne kodumaalõik säravi silmi, arhiivis loeb homsesse suunduvaid ridu. Kõigile. Kõik. Üksindumine sa oled Berg, mis põleb otsast kahest. Sa oled pooleks jaotatud summa. Sind pooltes mõlemais, kuid elad, kummas ja kas sa eladki. Nii küsid vahest kui tundlik nina, väli silma, Rahest aed pakku endasse või laipa matkib tumma. Jääb mõistus päikseks, hüüdes mindei lumma. Veel suudan eristada häädust pahest. Kuid mida kirglikumalt kiiranud selguskyiri sa seda kiiremini astud, üle piiri, kus on ükskõik, kas naerad? Vaiki, karjud. Sest ümber sinu tõuseb seinu, kivist, sind enda riiki vastu võtvad varjud, kes hoiduvad, kui roimast igast rivist. Paljas tõde. Kes viimset teab? Sel elu pole elu üks vaid õõnsad kuulipidi seestpoolt jooks. Kes viimased võib see nõrkuse käes, lelux? Ta raske samm graniidi muudab sooks. Kes viimsed tunneb, sellel tundeid pole, vaid pragu igavikku seirab tema silm. Kes viimsed tahab. Mõtetes on kole, sest hoopis talumatu katteitama ilm ei taipa hulkas vastu. Ta võib päri käest valmist, saamatumuniibav tiib. Ta kogumina suitsev võitlusväli. Kuid valutukseist sünnib kõrgem liik. Tundliku südame pidev põletushaav on nüüd kokku surutud ükskõiksuse rusikaks. Tühjusest haarates kõrgusi, möödus mu nooruse ulm. Ja nüüd irvitab tõeluse väiklane kättemaks. Kuid hingest ei lahku veel olema pidava igatsus. Urmast ja lihast tahan veel kaimuses kirglik tagutapjat. Valgusaastates mõtelda jääaegades ja molekulaarsel tasandil üle piiride, käskude, arvamuste ja surmade. Siit algab luulelas kukeaabits. Sõnad proovida vasara abil ja jätta ainult need, mis on teeskluse kindlad kõne kiusatust vältida. Õppida vaikimiskeelt. Ehita tuli, kust läbi ei pääse ei juht ega jänes. Lauliku au nõuab sõnale tagasta tuum. Iga su sõna ka lugu, palju sõnatsemine on mõttele surm. Poeet, mine tabudest mööda, hoia lauliku au. Seebimull ei hingata ega sööda. Ole tuum, ole leib, ole raud. Ainult aususes on lauliku au. Ojake mina jaguneb kaheks. Üks on olmemina, teine võib-olla poeet ja nii edasi. Olme mina niriseb varem või hiljem vereringeseisundist tulenedes lahkaja lauale. Lahkaja töötleb lahkujad viimseks teekonnaks. Tema teeb kadunukesele ilusa harakiri. Koputab põgusalt skleroos setele Sontele täiesti Lubi astunud, kuidas ometi suutis veel kokku monteerida, riime. Võib-olla lükkab siis hallaines solki, see oleneb lahkaja suvast. Teine mina on see, millest Horatsius joobeseisundis kunagi, lausus Non omnis Moriaal, mida hiljem korraldaska kammerjonkurna surnud Puškin. Poeetidele esineb sageli ka maania grandiosa kutsehaigusena. Mõlemad ojad voolavad kõiksuse merre. Meri ja mina ja pilved Jessenini kõrgus lainetel lembuses sõnade tõusud ja mõõnad kutsuvad kaugused. Loomad ja lapsed. Lilled, kes maalivad ellu unelmaid, kaunist ja õilsest vormivad valguse õisi, teadvuse riiki, kus ikka veel valitseb tuldpurskav terasest lohe. Jää veel mu kõrvale. Headuse haihtub, hõngus. Õnnitlegem nüüd luuletaja Valmar Adams, siit tema 85. sünnipäeval. Vanameistri noorpõlve ja tänast luulet luges Aarne Üksküla, kommenteeris kriitik Rein Veidemann. Muusika valis Silja Vahuri.