Iiri ära, kui ta täna on, ju ei näe. Tänases keskprogrammis kohtute kunagise televisiooni saate Entel-Denteli kaudu tuttavaks saanud laululaste Kirsti Aclarika Kuusega kellest tänaseks on saanud Moskva riikliku konservatooriumi üliõpilased. Nendega kohtus Moskvas Marje Lenk. Kersti ja Klaarika Kuusk, kui kaua olete juba Moskvale on nad olnud kuues aasta, mõlemad tulite koos Moskvasse ja nii tuli välja. Kõigepealt tulime konservatooriumi juures asuvasse muusikakooli Kirsti siis riiuliga ja teie siis klaverite muidugi. Millal see armastus selle klaveri vastu teil siis tekkis, millal te esimest korda ennast klaveri taga mäletate? Klaveri taga mäletan ennast väga vara. Ma hakkasin mängima vist juba kusagil kolmeaastaselt, kuidas lapsed, ka, mängijad ühe näpuga kahe ränk. Aga see tunne, et minust võiks midagi saada või õieti ma olen näiteks selle jaoks noh, mitte justkui loodud, aga et ma võiksin selle alaga tegeleda, see tunne tuli kusagil üpris hilja, isegi kaheksandas klassis. Alles enne sõda see asi läks nagu, nagu ikka muusikakeskkooli esimesest klassist peale ühest klassist teise ja minu arvates ei olegi vist sellist last kohe esimesest klassist peale kohutavalt sooviks mängida, eriti seal puudub harjutamist see loomulikult sa seal pead istuma terve tund või isegi rohkem seal teises-kolmandas klassis klaveri taga ja mängima vahetevahel mitte eriti huvitavat muusikat ka, näiteks et tööde ja muud sellist. Siis ei ole nagu see asi eriti huvitav alguses. Ja mina olen näiteks õudsalt meeldib lugeda ja omale kogu aeg see probleem, et kuidas sind raamatu tagant ära saada. Klaveri taha? Millal see esimene esinemine oli klaveri taga? Esimene esinemine oli vist juba ettevalmistusklassis. Esinemistel mul ei ole nagu midagi erilist isegi meelde jäänud, maadelnud Õudleb abistaja, esimene niisugune esinemine, mis mulle väga meelde jäänud. See oli üheksandas klassis, mängisin teos, mis mulle väga meeldis, mida väga armastan, sellist kreabini, fantaasia, seda mängitakse väga harva. See on tema noorusaegne esimene vist isegi töö fantaasiaorkestriga. Oma nii-öelda nühkisin selle välja. Panin oma mingile noodid ette ja ütlesin, et ma tahan väga seda mängida, seda mängisin eksamil. Ma mäletan, enne seda mängisin klassis ja ma kohe tundsin, et kui ma nüüd lähen, siis mul tuleb väga hästi välja ja nii see oligi. See on siiamaani üks elu kõige paremaid, noh, ma kõige paremini ennast tundsin, klaveri taga ei olnud sel ajal. Üks viimaseid ja vastutusrikkamaid esinemisi oli vist siiski kaks ja pool aastat tagasi Tallinnas Moskva konservatooriumi juures asuva muusikakooliõpilasena kui oma kooli sümfooniaorkestriga oli võimalus esineda laste- ja noorsoomuusikanädala. Avakontserdil, KUS Klaarika mängis Tagdakišvili klaverikontserti ja Kirsti Virteni viiulikontserti. Mis ajast mäletate õde? Viiuliga, ma mäletan, et kui me väikesed olime, siis oli selline jutt. Kumb teist tahab mängida klaveril, kumb teist tahab mängida viiulil? Mina juba käisin. Ei Me käisime tegelikult, me käisime koos ettevalmistusklassis. Ja mina mängisin klaveril tuba. Ja siis ühel ilusal päeval või õhtul siis teema, ei, sa küsisid, et noh, et kuidas me siis jagame, kes mängib viiulil, kes mängib klaveril ja mina kui vanem tütar ja alati kõiges esimene. Selles mõttes võtsin alguses oma arvamuse välja ja siis kirsi tavaliselt ütles oma arvamuse solidaarselt minuga üheski. Mina ütlesin siis kohe targalt, kuna ma juba klaveritel natuke mänginud, mulle tunnustasid viiulimäng see õudselt raske. Siis ma ütlesin, et mina tahan klaverit. Siiski. Olgu, mina tahan siis viiulit. Teadsite ka, mis Pilse viiul on? Ega ma ei teadnud küll natukene salakaval pill, see on tegelikult mis väikses eas mulle meeldis teda lihtsalt magama panna, seda ma mäletan. Mul ei olnud viiulikasti, ta magas mul tooli peal igal õhtul, ma tegelen sellega, keerasin ta lühikese salli sisse ja soovisin head ööd. Ja see oli väga meeldiv tegevus, aga ma ei osanud küll arvata, et sellises väikses pillisel palju saladuslik Kui vana te olite siis, kui ema käekõrval läksite muusikakool, mis ma võisin olla viie aasta neist? Vist kuueselt, ma astusin juba muusikakeskkooli viia. Kas esimene õppetund on meeles ka? On küll, me olime veel koos graarikaga, lähebki temal iga viiulitunnis koos minuga ja õpetaja Gerretz, kelle juurde ma astusin, siis seleta seal ikka, mis on, mis seal rookese ongi seal me olime koos ja tema rääkis muinasjuttu poisist, kes ei osanud rääkida. Ma ei tea, kas tal on selline pedagoogiline nipp kogunud, mul on see meelde jäänud, et see pois ei saanud rääkida. Aga selle eest oli talvine tuul jäävad viiuliga, ta nii-öelda siis kõik oma tunded ja kõikuma. Mis ta tahtis öelda teistele inimestele sai nagu väljendada. Kuidas teile muidu viiul meeldib? Minule riiul meeldib väga. Ma isegi mõtlen praegu, et huvitav, et kui ma oleks siis valinud viiuli. Vahel vaatan, kirstite, selline tunne on, et oh, nüüd võtaks pilli kätte, mängiks palju paremini, mõne koha ära. Muidugi, see tundub kindlasti ainult niimoodi. Millal te esimest korda rahvaid astusite selle pilliga, mis ta võis olla ikka muusikakeskkoolist kus need kontserdid kõik algasid ja. Esimene konkurss mul viiendas klassis ka. See see oli Tšehhoslovakkias oli noorte viiuldate konkusel, ma sain kuuenda koha. Ikkagi no siis oli juba teil ilmselt selge ka, et ega sellest Piiulist vist nii kerge lahti öelda enam ei ole ja see asi on tõesti selline, et isegi praegu vahetevahel on sellised perioodid, et mõtlesin, et ei tea, kas ikka tasub v tasu, aga no ega enam ei saa, see on juba liiga hilja, sest ilma viiulite ka ei kujuta enam ette. Selline pill, et võtab oma võimusesse lahti, laseb. Kõlas Lemba armastuse poeem, mida Kerstil ja Klaarika on tulnud mängida mitmetel kontserditel. Aga pöördume veel korraks tagasi lapsepõlve. Millal te päris esimest korda Moskvas olite? Mulle tundub, et see oli siis, kui oli see kontsert Kremli kongresside palees. Pioneeriorganisatsiooni oli selleaastane ka, võib-olla olime ka veel varem, ma olin siis vist teises klassis. Esimesest mäletan, ma olin üheksa-aastane. See oli vist jah, esimees oli kevadel, pioneeriorganisatsiooni aastapäeval laulsite kahekesi, laulsime Klaarika oma loodud laulu. Et Ruska, mina olen, mina olen petersell. Niimoodi ta algab. Ma ei mäleta, see oli mingist lasteraamatust. Kas närveerisite ka ilusasti seal suurel laval või närveerisime, ma mäletan väga proovil, proov tundus meile väga jube selles mõttes, et me olime üksinda sellel hiigelsuurel laval meil oli terve kui linte kaasas nii-öelda nagu fonogrammidega mille peale me siis pidime laulma. Ja mitte miski millegipärast žüriile seal ei meeldinud. Ja siis me juba täistulemisel omadega läbi öelda juba pisarad silmas ja siis läksime mingisse väikesesse tuppa või klassi ja siis öeldi, et laule kõik laulud, mis ta üldse kunagi olete laulnud ja kõik laul, mida te teate. See laulsime seal, ema saatis klaveril ja, ja niine millegipärast kohutavalt meeldis peterselli laulist nimelt. Mis sellest ajast meelde jäänud, sellest ajast on meelde jäänud see, et me käisime Moskvas ringi meil hästi, absoluutselt igale poole, sest me olime rahvariietes ja kaks väikest armast eesti tüdrukut rahvariietes ka. Me käisime mööda kremlisse kõikides kirikutes üldiselt igal pool ilma järjekorrata ja kõik miilitsad juhatasid teed. Seda oli väga lõbus. Ma mäletan, meie esimene lennukisõit oli Moskvasse. See oli vist kusagil juba hiljem, ma mäletan, et siis oli Tšaikovski konkurss just nimelt mitte eelmine või üle-eelmine konkurss oli. Siis me vist sõitsime ka just nimelt selleks ajaks spetsiaalselt siia. Vot see oli siis kusagil juba neljandas klassis, aga pärast seda vut siis oligi selline suurem vahe ja pärast kaheksandat klassi siis tulin. Mulle isiklikult miskipärast Moskva meeldib rohkem, Leningrad tundub minu jaoks liiga õige. Seal on kõik tänavad nii paralleelsed ja ta muidugi väga ilus linn ja kõik, aga Moskval minu jaoks isegi kodusem. Kohanesime meie väga kiiresti, selline tore, mina vähemalt küll. Mis puutub sellesse elus teinud ühiselamus, siis, Minu arvates meie olime selles eas parajasti, kus inimene püüdleb väga iseseisvuse poole ja ma mäletan isegi, et ma kunagi kadestasin oma klassikaaslast, kes elas ühiselamus, ma tean, millest muidugi praegu ei ole sellest tundest midagi järele jäänud. Aga vot seekord oli küll isegi väga ütleksin, lõbus ja vaheldusrikas elu, eriti esimese kurss. Keel tuli päris kiiresti, see just nimelt sellepärast, et et nähtavasti meil oli väga palju sõpru, meid väga aidati, meisse suhtuti väga hästi. Nendel kursustel te nüüd siis olete konservatooriumis, praegu oleme teisel kursusel. Kuidas end üliõpilasena tunnetega olete juba sellesse rolli sisse elanud? Ikka üldiselt üliõpilase tunne on ikka teine tunne, kui võrreldavad muusikakool ja konservatoorium, siis muusikakool tundub praegu täielik lasteaedlinna sisse astud, siis keegi käib selle järele, et miks sa seal tunnis ei käinud ja miks sul on sul kuus tundi kehalist kasvatust tegema, Ta siis konservatooriumis muidugi keegi sinu järele ei käisin, sa oled täielikult iseseisev inimene ja ise tead, kuhu lähed, mida sul vaja on? Eks väga palju mõjutab. Ma ütleksin, et konservatooriumis on minul vähemalt täielikult erinev suhtumine erialasse. Kui oli näiteks koolis isegi tunnen, et kui ma peaksin praegu näiteks minema töötama või kui ma oleksin pidanud minema töötama pärast muusikakooli siis ma ei oleks seal olnud isegi mitte sellisel tasemel nagu praegu pärast esimest kursust konservatooriumis. Ja ma tunnen, et mulle tõepoolest on vaja nyyd viite kursust. Ma olen mitu korda pidanud tänuga mõtlema meie kooli peale, sellepärast et räägitakse, et kes on sellest koolist läbi käinud, sellel ei ole peaaegu midagi konservatooriumis teha, see käib muidugi võib-olla rohkem teoreetikute ja mõne muu eriala kohta võib-olla. Aga. Ma ütlen, et meil on seal tõesti väga-väga palju häid pedagooge. Tõesti, kes teadsid oma ala, kes nõudsid seda õpilastest, kes nagu andsid sellise põhja, mille peale võid parajasti kindel olla, kes on teie juhendaja praegu, minu juhendaja on paleeri Vladimir vičcastelski. Mulle meeldib temas kui pedagoogi see et ta suhtub kõigisse oma õpilastesse ta oskab igaühega leida kohe kontakti ja ma tundsin kohe esimesest tunnist peale, et mul on temaga nagu hea kontakt, tema mõistab mind ja mina mõistan teda. Ja mulle üldse, et need inimesed, kes kes nagu avalad selles mõttes, et nad ei hoia nagu midagi endale, kui nad tahavad sulle öelda midagi, siis nad ei ütle seda halvasti selles mõttes, et nad ei hakka keerutama, nad ei hakka otsima seal sõnu või on inimesed, kes oskavad seda väga-väga niimoodi k nii Briaatnud vene keeles on see sõna öelda tema nagu oskab leida igas õpilases ja välja tuua just seda, mida temas on. Ta ei nõua sinult rohkem, kui sul just parajasti on võimalusi. Aga noh, alati muidugi tema pilk suunatud nii-öelda tulevikku. Kuidas Kersti oma pedagoogid rahule, minul pedagoog on? Kiires ja ma pean ütlema, tõesti, ma esimeses tunnis ma olin natukene rabatud, et sattusin talge, tan üsna vana inimene juba üle 60 ja. Ma nagu ei saanud hästi alguses aru, mis inimesega tegemist ka praegu ma olen tõesti väga rahul, sest et ka ma võin öelda, mis mulle temas meeldib, just see, et Ta on väga-väga aus oma nõudmistes ja ütleb tõesti kõik alati välja, mis ta mõtleb ja ka ei keerutanud siin kuidagimoodi isegi sarnase Klaarika pedagoogi Kunnas rangete, parasjagu minu oma nii-öelda just nimelt parasjagu range. Minul on selline iseloom, et kuule, keegi ütleb midagi halvas, siis mul võib vahel tuju niivõrd ära minna, et ma mitu päeva käin orus ringi ja kuidagi isa nagu ennast vormi. Aga kuidagi temas on see nii hästi tasakaalustada, ta oskab selle just nimelt parajal määral sisse siis seda entusiasmi ja seda enesega rahulolematust. Et noh, nagu sa ei tunne ennast selles mõttes täieliku käpardina ja muidugi ei hakka ka endast midagi pidama sellist, mida ei ole tegelikult. Selles mõttes ta mulle väga meeldib. Kääni viiulikontsert, solistiks Kirti ja saatmas Moskva konservatooriumi juures asuva muusikakooli sümfooniaorkestrile. Mis te ise arvate, millised kohad on teil praegu veel niisugused nõrgad kohad, millele peaksite suuremat tähelepanu pöörama, millesse on natukene nagu jagu ei saa? Eks ikka tehnika, tehnika on asi, mis tavaliselt pannakse paika juba lapse eas ja siis on see ilmselt kergem ka kui selline vanade ja väga üliõpilase aastatel hakata midagi ümber õppima, siis väga aeganõudev töö ja üsna raske ja vahel meeleheitele viia, sellepärast et nõudmised enda suhtes on juba kõrgemad ja tahaks mängida muusikat, tahaks mängida juba huvitavaid teoseid ja kui see asi jääb mingi tehnilise probleemi tahab minna, siis võtab tuju ära ja selles suhtes on tõesti peamine probleem tõesti, et saavutada kontakt viiuliga. Teil on aega ikka kontsertitel ka käia, peab jätkuma ja, aga vahetevahel ei jätku tõesti. Muidugi kõige huvitavam kontserditel ja mis tõesti. Ta on südamelähedane, sinna ikka katsud, katsud ikka maksku mis maksab saada. Oktoobris oli vahepeal selline periood, kus ma käisin igal õhtul kontserdil, sellepärast et siin on külaliskollektiivi olnud väga palju, väga meeldejääv, kohe, lihtsalt fantastiline kontsert oli Dresdeni sümfooniaorkester. Ja nad mängisid Brahmsi neljandat sümfooniat ja Šostakovitši viiendad orkester, lihtsalt fantastiline esinemiskultuur ja kõla ja kõik absoluutselt rahuldus. Meie kollektiivid on Moskvas käinud, esinemas, sümfooniaorkester on esinenud siin Kalle Randalu on esinenud. Kas te olete ikka käinud vaatamas ka kodulinlasi? Ma mäletan, et kui Kalle Randalu mängis Tšaikovski konkursil, siis kõik eestlased kuulda küünlad olid pihku surutud ja kõik elasid talle väga kaasa. Üldse muidugi meie orkestri esinemine seal muidugi suur, siiski rõõmustasin ühiselamus, kuulate plaatega? Kuulame küll. See on meile üldsuse nimeks põhilisi tegevusi vabal ajal. Millise helilooja loomingut teil kõige rohkem on, keda kõige rohkem armastate helilooja, keda ma alati armastanud praegu karvase sammud olnud? Minul vist praegu on kõige suurem sümpaatia sakslaste poole wind viimasel ajal millegipärast kohutavalt huvitab vaagna, ma olen isegi selline ideed mängida kontsertmeistriklassis, maaklerid midagi huvitavat, Wagneri Seltsi väga vähe mängitakse niivõrd hea muusk. Kas te olete vahel ka niimoodi natukene unistanud, sellepärast et ega te ju ei tea, kuhu suunatakse. Aga kuhu te tahaksite ise kõige paremini tööle minna pärast konservatooriumi lõpetamist? Mina üldiselt väga tahaksin olla kontsertmeister filharmoonias ma unistanud ideaalsest lauljast, kellega ma viitsin, teha palju kavasid, sest ma väga armastan kontsertmeistritööd. Tundub siiski, et mind rohkem tõmbab ikka ise mängida, muidugi, pedagoogitöö on ka huvitav, aga ainult pedagoog olla ma nagu ka ei tahaks, tahaks siiski ise ka mängida ja ise mängimise suhtes vast siiski sümfooniaorkester või siis kammeransamblis on ka väga huvitav varajases nooruses, kui nii võib öelda lausete lauset, televisioon laste laulusaates, Entel-Denteli laulsite Kremli kongresside palees, kas nüüd ka olete vahel laulnud laulmisega ongi selline imelik asi, et nüüd ei julge suudki lahti teha, siis ma ei tea, kuidagi laulmine on küll ära unustada. Kooslaulmise asemel on praegu rohkem koos mängimine, mul ei ole kuskilt paremad kontsert. Nii või teisiti ei ole vist maailmas olemas kui minu isiklik õde sest mul ei ole kellelegiga nii mugav mängidagi temaga. Moskva riikliku konservatooriumi teise kursuse üliõpilaste Kirsti ja Klaarika Kuusega vestles Mariel Lenk.