Võib-olla alustuseks loete selle kogu nimi jutust ühe tüki. Inimene tänaval nõretasid vihmast. Mida te teate aspelundist, küsiks Silmet temalt ja tema seisataks kaabuga pahistav räästas seisataks, sest tal pole kiiret, talle isegi meeldib see vihm, Aet aspelundist kordab seda kajana küsimust, et anda endale järelemõtlemiseks aspelund Aspelund. Aga missugune aspelund? Domeest, jaks koguni mitut aspelungija ilmet ütleks talle, teda huvitab jööron. Pööran aspelund ning kaabuga vihmas kõndija vastaks, et tema teeb hoopiski Joel Aspelundi, kes on popp laulja ja Suusahüppajad Anders, aste Lundi seal Sankt Moritz, siis teate, isegi oli vist pakuks ta kaheldes. Aga jõerannas elundis poleks tal loomulikult aimu. Kahju küll, jah. Nii võiks kaabuga inimene öelda. Inimene see kõlab, oli öelnud, aspelundus, eirates kahtlustavalt mikrofoni öelnud just nii, inimene, see kõlab siis vaikinud, kuni kadunud mõte asemele ilmus uus. Tead, peale Stradivaaride Korneeride surma ei oska enam keegi viiuleid valmistada, tähendas ta. Naljakas, eks Stradivaaride pilli on uuritud igasuguste mõõteriistade akustikaseadmete ja kes teab, millega veel, aga järgi teha ei osata, ei osata ja tõeline meister paneb oma töö sisse hinge, hinge päris tõsiselt. Puu hakkab elama, sest tal on hing sees päris elama kohe. Aga see on tõepoolest hea, et sadunud lõppenud on, mis ma pidingi rääkima tead, ma ei oskagi rääkida, siin mikrofonid, kõik, ma mõtlen, et kui ma sealt puu otsast alla kukkusin, siis nii see pidigi olema. Aga ära seda lindista, ma lihtsalt ei tundnud teda, seda puud, ma mõtlen, lasin ära petta. Seeneoks murdus ja nüüd tuuakse seda mulle tükkhaaval. Ja puusaladus on mulle selgeks saanud. Vaat see on siis jutust inimene aspelund ja ja eks meie olukorral on praegu nii mõndagi ühist selle jutusituatsiooniga. Seal on raadioreporter, kes läheb inimese juurde ja kes asperon siis on, aga meie püstitame siin siis nüüd küsimuse, kes on siis Ülo Matteus, Veljesto rühmituse avaõhtul? Vaat kuidas, kuidas ütleski teadustaja? Teadvus tartlased. Mind on segi aetud evangelist if filosoofia arhitektiga mõeldud konkreetsed inimesi. Et mina ühendavad endas kõike, aga see muidugi palju pakutud kuma natukenegi nendest midagi on, siis on ka hästi. Ma arvan, see rühmitus Vellest on tekkinud suurde tühikusse, kus meie kultuuris üldse rühmitused on puudu ja veel Vellest või peaks kindlasti jääma ainsaks rühmituseks oleks hea, kui oleks neid palju, kui oleks palju hääldi, kes kõnelevad, osalevad kultuuris, seda loovad, see tähendaski demokraatiat, antud juhul siis Lugeja mõistes olete te kahe novellikogumikud, Tal on ilmunud yks maantee ja ja inimene aspelund. Kirjanik Matteus on siis täna meie mikrofoni juures Kirjanike liidu vastne liige ja neid ka teise kirjandusliku rühmituse liige. Seni olite oma ettekirjutaja Lähme tülitajaid. Nüüd juba küsitakse, autogramme kutsutakse raadiosse ja. Nojah, eks ta niimoodi ole. Ennem sai nagu, kuidas öelda, metsas elatud või? Puudus nagu vajadus olla sotsiaalselt aktiivne, tähendab. Aga noh, tänapäeva kirjaniku, see sotsiaalse aktiivsuse vajadust tegelikult ju iseloomustabki kui aktiivsed nad kõik on võib-olla praegu kirjutama vähemalt. Aktiivne läbi loomingu sellesse tähendab see on kogu aeg olnud, aga aktiivne just konkreetselt niimoodi püüne peale astuda või sõna võtta, suusõnaliselt on midagi muud, hoopis. Nüüd on nagu aeg, teine, parem Poleks vist ära kuulatudki, võib-olla polnud kohta, kus püüne peale astuda. Aga võib-olla siis natukene uurima, et kes on see inimene, Matteus, kes niimoodi nüüd kirjandusse sisse murrab? Arvustused on olnud väga head, aga noh, vahel nüüd kõige alguses ju ja päris vanadelt meistritelt küsitakse, et kust see kõik algas. Ei oska öelda, võib-olla. Ilmumas, kolmas romaan ja, ja seal on juttu minu vanaemast, noh nagu kõikidel kirjanikel Puškini rolinjaania ja ma arvan, et just minu vanaema oli see, kes kes mind niimoodi isepäiselt tegutsema mõtlema pani, tähendab, tema on väga erakordse saatusega inimene olnud näitleja Polnud sõjas velskryna siis oli peale sõda oli hoopiski kojanaine. Luges väga palju, ta oli niisugune vestlus ja vaidlushimuline inimene ja nojah, esimese kirjanduse õpetajana, kes tõesti on mul meelde jäänud ja mõju avaldanud valter, pruut, tema oli väga kirjanduslembene inimene ja minu arust olid isegi õpetajaks natuke kõlbmatu. Ta nüüd on Tuglase muuseumi töötab seal. Aga temast jah, mingi mõju jäi, sest tema oli sihuke erandlik inimene, piirdunud ainult kooliprogrammiga, tal ikka leidus mõni raamat, soovitada ta suhtlus igasse inimesse täiesti individuaalselt. Püüdnud kõiki ühe mõõdupuuga mõõta. Koolis käisite siis nõmmel? Jah, 30 neljandas koolis oli tema õpetaja tollal algklassides õppisin enedereitzis aastat 64 kuni 72, mitte rästad ei olnud, aga noh, mis mina neist aastatest tollal jagasime repo alguses nagu sellega, et seda ma mäletan, kaarium lendas kosmosesse, see oli fantastiline suhkrusabasse seistud, jahu sabast hukusama, tulid, tal on juba ära kadunud, et niuksed aja märgid olid tollal. Teil need kaks esimest on niuksed, lühijutud raamatud. Mõned kirjanduse uurijad on arvanud, et kui elu on väga rabe ja heitlik ja muutlik, et et siis ei ei saagi nagu pikale vormile pühenduda, et romaan tähendab jälle teatavat stabiliseerumist, aga see tähendab, et teie elus on see siis olnud, et need kolmas raamat ilmub. On see on see paks romaan? Ei, ta ei ole Paxton masinakirjas 200 lehekülge. Ka ma ei ütle, et romaan eeldab ju stabiliseerumist, minu arust romaan nõuab teatud professionaalset taset, lihtsalt, ma lihtsalt varem ei olnudki küps romaani kirjutamiseks. Noh, muidugi ei maksa novellihala hinnata, et see oleks nagu käsitöö õppematerjal romaani kirjutamiseks väljund ikkagi. Ka keeruline žanr. Vanapa kirjutab arvustuses teie raamatule, ta tsiteerib Tuglase ja see oleks kõikidele kasulik meelde tuletada, et ei ole nõudlikumatvormi kui väikese novelli oma anda mõnel leheküljel sündmus mitte anekdoodina, vaid elumahlase tervikuna esitada inimesed neid kirjeldamata. Hinge eluline kriis, seda sõnul Eritlemata mõtteilma propageerimata ja meeleolu ilma rõhutamata. Ning lõppude lõpuks nähtava tegevuse taga peab olema perspektiivne tagapõhi, sümboolne sügavus. Vot niisugused nõuded on siis esitanud Tuglas novellile. Armuline kriitika on leidnud, et et need nõuded olete te täitnud ja üldse kriitika teid hästi vastu võtnud. Nojah, vaata, siin tekib see kahe otsaga küsimus, et kui kriitika on juba liiga hea, et, et mis siis nendes novellides viga on? Tavaliselt on ikka kriitika poolenisti materdada, poolenisti kiidab tõde on seal keskel. See kiitus on paha, aga kui ikka väga-väga valusalt öeldakse või et sa kuskile kõlba, sööks vist kas halvem või? Kas ütlemises ongi asi ikkagi kirjanduses endast, tähendab, minu arust on peaasi, et ikka tõde jalule seatakse, enamvähem mingisugune keskmine, siis üks materdab, teine kiidab. Aga aga jah, kriitika, kui ta tervitab, eks ta ikka tuge annab. Kui Mati Undi seda tervitust siis nii võib öelda lugeda tema nagu viitab eeskujudele, mis te ise sellest arvate? Nuhku Porfesest rääkida siis Porsche kahtlemata on mõju avaldanud, väga naljakas on see, et kõigesse Porfesliku novell, mis Tuglas auhinna sai, minu isa luulud, tähendab see oli kirjutatud ennem, kui ma olin Porfess lugemise moto sinna juurde pandud pärast. Lihtsalt noh, soovitati, muide mõni mõtleb, et äkki ei teagi, et selline mees on olemas nagu Porfess. Film ilmselt mingi hingeline sugulus ega siin ei peagi konkreetselt mõjustatud olema. On öeldud, et on näha, et kirjanik osaleb kirjanduses, vahetab kirjandusmassiga energiat kõik tänapäevased stilisatsioonid ja viited ja illusioonid, aga ometi te ei ole eraldi õppinud? Ei, ei kuskil Moskvas ega ega Tartus. Selles mõttes ma olen autodid, akt ja õppida maika, üritasin, aga kord kukkusin küll eksamiga läbi, siis kukkusin punkti arvestades ei saanud sisse. Tartusse lavakunstikateedrisse tunnistati mind ilmselt andetuks, sinna ma ka ei saanud. Aga see eneseväljendamise vajadus oli ikka olemas, ma tegelikult ei mõelnudki võib-olla näitlejaks saada. Kui kiitust huvitas režissööri kutse. Aga kirjutama hakkasin ma juba vist keskkooli lõpuklassides lihtsalt sihuke spontaanne eneseväljendamise vajadusega. Kuskile pakkunudega kellelegi näidanud. Sealt kujunes lihtsalt harjumuses kirjutada välja mõtelda igasuguseid jutte. Need on seal sahtlipõhjas kenake hulk tagant naljakas lugeda, aga mis kõik kokku nad kirjutatud dollar muga, kalduslike materialismi, mis materialism esineb ka nüüd, aga ikkagi stiliseeritud kujul. Luuletusi kirjutanud. Olen keskkoolipõlves ikka sai ka luuletuse kirjutatud, seda aga ma ei oska ennast siiski luules väljendada. Olen kasutanud oma proosatekstides kasutanud inimesi või luuletajad, kes kirjutavad luuletusi, need on enamasti jäänud nagu mina luuletajana diletantide. Hakas romaan ilmub, mis aastanumbriga 88 99. Otsustasin trükitud, jõutakse, tuleb nüüd varsti tootmisse, ma arvan, et ikka ilmub siis 89. aastanumbriga loomingus saab seda romaani esimest poolt ilmselt juba maikuus lugeda. See ootuseaeg ei ole pikk, aga mis tunne oli nüüd esimest raamatut nähes neid endast eemal võõrandununa juba kaante vahel? Ei enam masinakirja leheküljed. See raamat on esimene raamat yks maantee selekteeritud välja väga paksust massingi käsikirjast, kus oli vist üle kolmesajaleheküljelised, ei alles 100 lehekülge. Need, need tekstid on suhteliselt arvestades mu Tollaseid võimeid on suhteliselt küpset siiski ja mulle ausalt öeldes ei ole piinlik neid uuesti lugeda. Aga need nüüd juba teise kogu puhul ei jää enam kolmandikku kõrvale, ma arvan, tekib juba kirjutades. Teine. Haljak sott esimese raamatu ilmumine oli, läks mul kuidagi kergemini, kuigi tootmistsükkel oli küll väga pikk, vist oli kaks või kolm aastat, aga aga teise raamatuna jõudmine võttis aega seitse aastat. Kirjutab näiteks, selmet hakata udutama sõnumi või ideede üle, tahaksin kiita Matteuse kõrget kirjandusliku kultuuri. On näha, et ta ei kirjuta uisapäisa. Kõik on läbi mõeldud ja lihvitud. On palju kirjanduslikke viiteid, allusioone, täpselt kaalutud toone ja värvi. On palju kriitiliselt töödeldud moodsat mütoloogiat. Seda on näha, et kirjanik osaleb kirjanduses vahetada kirjandusmassiga energiat. Siin võiks võib-olla rääkida jälle oma õpetajast, et juba keskkooliõpetajast, matemaatikaõpetajast, Ruubelist, tema oli ka minu arust üks. Kordseid õpetajaid, kes ka Inimesena oli erakordne, ta võis tunni poole pealt katkestada ja hakata rääkima hoopis mingit elulist juttu ja minu arust tänud, oleme omandasin ka matemaatilise mõtlemise loogilise mõtlemise võime, sellepärast et need teosed tõesti äärmiselt läbikomponeeritud ja kõik on täpselt paigas, palju on avaldatud imestust selle üle, et need valemid selles piina hüpotees on väga täpselt. See piinahüpotees on algul, kui teda niimoodi vaadata, lööd juturaamatu lahti, näed, valemid, Kolmnurgad, tiirid nutta, nagu kohutab, ära lugema hakanud, et oi-oi, et see on nii tark ja keeruline kirjanikud, seda ma küll lugeda ei oska. Viienda või kuuenda klassi matemaatika ja mind paneb just imestama see, et inimesed leiavad selle raske olevat tähendama. Püüdsin küll hästi lihtsalt oma arust kirjutada. Sellepärast Plavalisidki lihtsalt teoreemid, muidugi mul on võib-olla etteheidetel vale ehk öeldatust etteheidetega, et puuduvad konkreetsed read maalidelt toimub konkreetses keskkonnas, tegevusnimed on kohati veidrad ja aga ma arvan, et kõik mu tegelased on siiski oma aja oma inimesed, nad elavad selles ajas, mis ilmunud lugude puhul siis selles osas, mis oli. Ja kas peamegi nii lõpetama, nagu Mati Unt soovitab, et lugege mõttest ja olgem vait. Et mis on, see on ja see on näha raamatutes ja, ja ootame ka uusi ja selleks siis palju edu.