Lugupeetud kuulajad, täna tutvustame teile Eesti NSV Kirjanike Liidu liiget Mari Saar. Stuudios on ka Enn Vetemaa, kes andis vari saadile Kirjanike Liit astumiseks soovituse. Tema oli Kirjanike Liidu proosakonsultandina ka see, kelle juurde Mari Saat kuus aastat tagasi astus oma esimeste töödega. Selles mõttes oli mari, saadi tuppa tulek pisut erinev teiste sinna tuppa sisenejate omast, seal käib ju väga palju inimesi ja ei taha nende kellegi kohta midagi head ega halba öelda ka palju tulevad sisse niisuguse geeniuse nägudega, et, et hea, kui saaks nüüd kohe need loomingusse anda, aga mari tuli selles mõttes väga nisugune. Võrdlemisi kohmetult astus ta ja tõi midagi näha. Ja tähendab, minu jaoks oli teistest konsultatsioonitulijatest võrdlemisi erinev see asi, et ei olnud mingisugust pretensiooni geeniuseks saamisele. Mu teosed on juba väga küpseda, midagi taolist. Vaid hoopistükkis, et, et nagu see kirjandus oleks mingisugune isegi pisut niisugune patune harrastused ma vahest midagi kirjutan. Ärge mind selle pärast hukka mõistke. Ja eriti jäi mulle see meelde just selle tõttu, et mari rääkisid jah, et et ma olen hoopis teise ala inimene ja ega mul koduski selle peale hästi võib-olla ei vaadata, kui ma, kui ma nüüd kirjutan, et et mul on nagu, nagu teised alad, aga on, on kuidagi niimoodi esinenud. Õhtust kirjutas. Ta vist kuue aasta pikkune tee umbes ja me rõõmuga võime tõdeda, et mari saatan, praegu, meie Kirjanike Liidu kõige värskem liige siis, siis te õppisite olite tudeng. Tripis olin siis viimasel kursusel majandust, õppisin et sai detsembrikuus 75. aastal asperantuur läbi. Majanduses. Ja nendel on nooremteaduslik majanduse instituudis akadeemias ikka majanduse peal, mis uurimisteema. Ei, Ants, see on kõige üldisemalt on hariduse prognoosimine, natuke täpsemalt on erihariduse prognoosimine ja siis veel täpsemalt on spetsialistide vajaduse prognoosimine ja siis selle tasakaalustamine eriharidussüsteemivõimsusega. Mind huvitas üldse majanduslike nähtuste prognoosimisel võimalikust, sellepärast et see tuleviku ette ennustamine on üldse nii segane ja udune asi ja, ja kas seda üldse saab teha ja kui palju seda saab ja seda õieti nagu keegi ei oska öelda, vähemalt mitte piir, et kui palju seda saab. Ja siis need prognoosimise meetodeid huvitasid ja ja selleks pidi valima nagu natuke täpsema objekti majanduslik nähtus ise liiga üldiseks. Aga selle töö järele, siis kui te selle teema valisite, oli kujunenud ka niisugune otsene nagu sotsiaalne tellimus või vajadus meie vabariigis ka näiteks. Ja see tellimus on praegu kogu aeg olemas. Erihariduse spetsialistide vajaduse prognoosimisega tegeleb TPI kõige rohkem ja natuke Tartu ka ja muidugi kõrgema keskerihariduse ministeeriumi juhtimise all ja tundub, et see asutus on sellest minu tööst ka huvitatud. Vahepeal ma olin seal ekspertide komisjonis ka, kes tegeles selle küsimusega ekspertide komisjon ja siis ma olin siis lihtsalt kuulaja ja ma ei osanud midagi ise rääkida ja paned, kui töö valmis on, siis võib-olla ise oskaks ja siis oleks huvitav rääkida, et kas sellest tööst on ka midagi kasu või ei ole, seda ma nagu veel ei teagi. Kas me oleme õigel teel, üldiselt oma vaba riigitele asja planeerimisel või, või tuli mõni niisugune otsustav lünk kusagilt välja tänu teie tööle? Ei tänu minu tööle vist ei tulnud lünka välja, sest see otsustav lünk oli välja tulnud juba tänu professor kulli tööle rippis. Ja üldse kõrgema ja keskeriharidusministeeriumi tööle sellel alal. Aga siis mina püüdsin Omalt poolt lihtsalt neid meetodeid välja pakkuda. Kuidas minu arust saaks spetsialistide vajadust paremini prognoosida ja siis seda seostada erihariduse planeerimisega. Töökoormus teaduri koht instituudis kandidaaditöö, mis on katuse alla saanud ja millisest aja ja jõutagavarast siis kirjandusega tegelemine saab toimuda. Kuidagi töö kõrvalt laupäeviti, pühapäeviti ja siis mõni argipäeva õhtu ka. Ja suvepuhkuste ajal jah. Keerukas asi on midagi midagi kahte asja ühendada, ütleme kirjandust ja teadust. Õige õige keeruline. Eriti paha on see sellepärast, et see majandus ja teema, mis mul praegu on, see huvitab mind ja ei raatsi kuidagi katki jätta. Ja vaat see selles mõttes nii ongi. Ja kui nii võtta, siis sisuliselt näiteks niisugune asi nagu sul spetsialistide prognoosimine, kui palju neid, milliseid võiks kunagi vaja on, siis on üks niisugune ala, millega konkreetselt inimene, kes sellega tegeleb, näiteks sina saad nagu ellu tõsiselt otseselt suhtuda. Aga kirjandus on muidugi niisugune selles mõttes, et mitte nii praktiline nähtus. Loomulikult me kirjandus mõjutab inimeste eetilisi, esteetilisi tõekspidamisi, aga võib tekkida tõesti vahest niisugune tunne, et et mingi praktiline töö või et see on kuidagi vajalikke siin ma saan oma sõna nagu elusse täitsa sisse öelda. Millest otseselt olla, eks ole. Ja teistpidi see kirjandus on niisugune asi, et ta ei ole mingisugune ajaviide või temal on ka oma tähtsusega see siin valan nii konkreetne, et minul tekib niisugune hirm, et et kui sa süvened süvenema prognoosi, mis ja leian, et see on tohutult tähtis ja tõsine asi, mida ta ongi. Et jah, minul läks täitsa mure, kui nüüd süveneb teadvusesse nii sügavalt, et üldse üldse kuulge, midagi tema käest enam lugeda. No ma usun, et see vist küll nii ei ole, sest et mida sa praegu kirjutad näiteks? Ma kirjutasin filmisse nahria. On mu meelest tervitatav, kui keegi, keda me võime nooreks andeks lugeda, söandab nagu selle töö kallale asuda. Aga rääkige natuke lainestikust ajast, kus see toimub, või inimestest, kes seal saavad liikuma ekraanil. See toimub kevadel, mitte päris varakevadel kuskil võidupühapaika, kui on vaja sõnnikut vedada, anneks ema ja tal on lapsi ja lapsed endal kõik linnas juba ennast linnas sisse töötanud, heade kohtute peal ja neil pole eriti aega emal abiks käia, aga nüüd nad on siiski tulnud sõnnikut vedama ja siis räägivad seal sellest elust. Köögilaud on pikaks tõmmatud, nii et kogu pere neid on lastega kokku. Üheksa inimest mahub laua taha sööma. Laud on kõikvõimalike toite täis kuhjatud, külmasid kuumasid, soolaseid, magusaid. Siin on heeringavaagen, sproti, karp, pontšikuid, moosipurgid, meekauss, kausid seentega, hapu kurkidega. Suur vaagen aurava petilihaga ja porgandite kaalikatega. Aurav kauss kartulitega. Suur omaküpsetatud sai piimakann, teekann, viinapudel, pudel koduveiniga ja muud nipet-näpet. Mart ilma ja Mait istuvad ühel pool lauda. Oskar mall ja vanaproua Miia istuvad teisel pool nende kõrval kati. Kuna Kalle istub Maidu kõrval. Tal on ka Maidu kiired järsud liigutused. Ema istub laua otsas. Meie lausub mõnuga. No küll on maitsev, heeringas Jewel kuuma kartuliga. Seda teete korraga mõnu pärast ja seepärast, et kartul oli suus liiga kuu. Ema tähendab kiiresti ja meie autopoes oli seda kohe päris vabalt. Mall küsib Maidu käest. Palju see siis ka palka saad oma uue koha peal. Oskar. Ja niisugust makrelli söö palju tahad, aga lihtsat soolaheeringat pole. Mart kortsutab Malle rumala küsimuse peale kulmu ja torkab ootamatult ägedesteeringa jutu vahele. Ega ma edu koha peal pole palk enam tähtis. Alampositsioon. Ema võtke aga julgesti, mul sahvris teine kartel terve Mart, mõtle peaga. Ta pole süsteemis veel kahte aastatki töötanud ja juba määrati osakonna juhatajaks. Pole veel 30 Ki. Tähendab, teda tahetakse edutada, see on tähtis. Kui nii edasi läheb, on ta mõneteistkümne aasta pärast enam kui mõnigi minister. Selle jutu peale pakatavad kõik ja vaatavad huviga tulevast ministri. Too kehitab end piinlikult, nagu tal kombeks, kui teda kiidetakse ja pobiseb pahaselt ahmis. Kalle hüüab kõvasti, ministril on riigi volga. Malg äratab sina, söö kera, vahi ringi. Sinu hulgad on kaseladvas. Proua myya tähendab söömise mõnus, ikka väikese kibeda ja nukra noodiga. Ja ega minu Arnustkise ministritool kaugel olnud omal ajal ja ohkab. Ema söömise päris unarusse jätnud. Ta istub hiirvaikselt ja tagasihoidlikult, ent kikkis nagu valmistuks suurt preemiat vastu võtma. Ent samas on ta ka valvel, jevilksat proua myya poole üsna vaenulikku pilgu, kui too lausub, nagu tahaks maitu ema pesamuna ära sõnuda. Ja Arno tõusis niisamuti vaeses talupoisis ärijuhiks. Küll temal oli seda energiat, oleks meie ostil pooltki seda energiat. See kõlab kibedalt piitsutavalt. Oscaraga mõmiseb, pööramata sellele jutule suuremat tähelepanu ja sööb edasi. Ent nüüd hakkad kamal talle külge. Näed, siis, Maidustab minister mardist professor, aga meie sinuga pole meile au ega haridust. Mart nonoh, mul pole veel kandidaadki kaitstud, elan oma naise ateljees, aga teil on korter, autosuvilakrunt? Mall peab seda vist pilkamiseks ja torkab kohe vastu. Mis sinul meie rikkusest arutada, Suljunuid kunstnikus, naine ajab tuhandeid kop. Ilmal vajub suu ammuli mart nördinult, mis tuhandeid ilma. Ehk ta mõtleb minu isa. Mart. Nojah, tuhandeid saab ehk mõni vanameister. Noorel on hea, kui materjali raha tagasi saab. Mait suureliselt Tügades. See on ju loomulik. Mart, nalja mõistmata, kuidas ta loomulik on. Mait muidugi. Miks peaks rahva raha iga algaja peale raiskama, kui rahvas kunstnikule maksab? Mart kunstnikule nõiga rahvas kunstnikule maksa. Rahvas maksab kunsti eest oma kultuuri eest. Mida rohkem kunstnikke, seda laiem kultuurikiht. Ta karistab selle välja enda kohta väga kiiresti, ägedalt. Tõmbab hinged mõjukalt lõpetada. Kuid ilma oma visa tunksimisega viitel järje käest. Tal hakkab ka endal piinlik, et olin ägedaks läinud ja seisnud asjade eest, mida ta oma meelest põrmugi ei mõista. Aga noorem vend veel suurendab demagoogiat. Tõtt öeldes. Näe, Smardil kohe elu sisse tulnud noore naise kõrval. Malli saab rõõmuga ja varem ei viitsinud söömisekski suud lahti teha. Ema võtab otsad kokku ja raske on see elu linnas igaühel, aga ei keegi taha sealt ära tulla, muudkui kõik kipuvad linna. Siin on mai tul midagi öelda, midagi tähtsat. Ja ta ütlebki seda kaalukalt ja õhinaga. Need ajad on ammu möödas, kus nii väga linna kiputi. Sina, ema, näed asju siit oma kolkast, aga tänapäeva maa on hoopis midagi muud. See on suur kolhoosi keskus, kus kõik on käe-jala juures ja selle ümber põllud. Metsad. Sa vaata oma ümber. Kas maa jääb seepärast sööti, et siin ümberkaudsed majad tühjaks jäävad? Ei, töö tehakse ikka ära. Kes enam nii väga linna kipub. Hoopis põlised linnamehed on hakanud maale kolima. See jutt huvitab Oskarit. Seda ütlen mina ka. Linnas on üks lärm ja tamp kogu aeg peal. Maaelu on ikka rahulik. Ta pöördub malle poole. Kuule, vanamoor, kolime kaeramaale man halvustavalt. Kus maale, sina, koli Oskari lasend Malle halvustamisest põrmugi segada, vaid seletab edasi oma pikaldase õhinaga ise sinna juurde silmi pungitades. Ranna sovhoos ehitab oma liikmetele majad otse linna külje all meri, sealsamas kasvuhoonevõime ehituda mesilasi, pidada mal ja mesilasi. Mesilased söövad su ärases karvadega. Kes sind sinna sovhoosi võtab? Oskar, miks ei võta? Mina olen ju töömees, töömeestest on igas pool puudus. Asjamehi on ülearu. Mart haarab väga tõsiselt asjast kinni. Oskaril võib õigus olla. Aga Maituma pilkamisega katkestab teda tõepoolest mall, mis ta ilmal häda oleks? Mall vihastub sina meie kallal haugud, sinul pole linnas korteritega midagi. Miks sina ise linna trügid minemale esimeheks oled oma peremees ja Oscarile. Mis sina, maaelust tead, ega maal sa sedaviisi elada, kui linnas. Maal tuleb ikka tööd teha, kui tahad raha saada ja rikasti elada. Seda ütleb ta uhkesti kokkuvõtlikult. Siia lööb lõpetuseks pihuga vastu lauda. Ma olen mõelnud, et. Kirjanduse inimesele võib-olla eriti tema tee hakul ei ole vast siiski kahjuks niisugune otsene side mingisuguse tööga eluga selles mõttes, et ta ei hakka kohe vabakutseliseks kirjanikuks. Muidugi tal on raskem leida seda aega, jagada oma jõudu ja teha mõlemat. Aga samal ajal minu meelest võib kunagi loota, et sealt tuleb nagu karastunud inimene või suuremate kogemustega kirjanik. See on täiesti selge, sest et kui jah, ainult ülikoolist eriti veel mõnda puht humanitaarala õppides siis minna kuskile vastavalt sellele alale veel tööle, siis paraku ikkagi see elu tundmine jääb küll palju pealiskaudsemaks kui, kui niisugusel noh, nagu majandusalal või mingisuguse tehnika tehnikaalasest võib vahest tekkida, nii et õige palju on väga andekaid inimesi, kellel on tugev viroloogiline haridus aga, aga kuskil ei ole nendel seda materjali, millest kirjutada puht humanitaarset ja puht elu kaugelt, on täiesti võimatu kirjutada ikkagi korraliku romaani, mis käsitleks praegu ütleme meie meie kaasaega või filmistsenaariumit kõik kokkupuuted, on ta siis suvel suvel maale kuskil eriti hea veel kuskil tehases natukene aega mõnega tuttav olla, kirjanik konnal on see oht, et ta võib võib jääda kuidagi väga kaugele, üks üks kolhoosi esimees oma igapäevaste põnevate probleemidega nagu seal ütleme, Viljandis praegu on ja kirjanikud lihtsalt ei tea, sellest ei saagi teada. Selles mõttes on väga kasulik küll, et maril on niisugune niisugune ala mis annab informatsiooni. Ja elukutse tähendab, ma mõtlen, teadlase uurija selles mõttes niisugune, mis sunnib nagu süvenema nähtustest nende seoseid ja põhjusi otsima. Ja siis ütleme, kui inimesed on siis see poeedi laiemas mõttes natuur tähendab kunstiinimese hing, siis see lisab sellele juurde lummusliku maailma, mis, mis kunsti juurde käib. Praegu on selles mõttes suhteliselt isegi küllalt optimistlik, võiks olla noorte kirjanike nende pealekasvavate mõtteliselt kunagi, ütleme, 60. aastal kirjandusse astunud olid enamasti kõik filoloogid ja praegu, ütleme noortesektsioonis, seal on on ka inimesed õige mitmetelt elualadelt ei ole enam ainult ainult filoloogid. Ja see on, see on kuidagi väga hea, kõige. Teie nii vanemad kolleegid Instituudis suhtuvad teie edusse ja edasiminekust kirjanduse maailmas. Kui näiteks on ilmunud teie, no näiteks kas või kui ilmus katastroof, missugune oli suhtumine, kas ta oli juttu sellest oma töökohal ja kuidas? No oli ja ikka ütlesid, mõtlesid ega kiitma keegi ei tüki. Mu teadlased ei ole üldse niisugune rahvas, kes hakkaks teist nüüd kiitusega üle valama täpselt inimesed. Kristi esimene trükitud asi Alijalt Kollane liblikas. Seri nooruses 70. aasta sügisel vest. Noorus saigi esimeseks koduks teie kirjanslikele teedele. Ilmselt esimesed saavutused olid jah siis kui see, kui see nooruse auhind tuli siis siis järku ergu noor autor hakkas aru saama, et tõepoolest taienem siiani selle momendini vast võib olla täiesti uskunud seda. Et, et on tegemist ikka kirjandusliku küllalt küllalt suure andega. Meenutame kuulajale mari saadi kirjandusse tulekut selliste tähistega nagu juba öeldud, 1970 kollane liblikas. Esimene trükiproov nooruses 1971 jutustused Nooruses, neist Treial Timmermann auhinna pälvinud ja 1972 jutustused nooruses salapuudel ja koobas ajakirjas looming. 1973 Hendrik loomingus ja iseseisva raamatuna katastroof Loomingu raamatukogu sarjas. 1974. aastal omistati sellele Friedebert Tuglase novelliauhind. 1975 raamat roosipuu pungad, mis sisaldas varem ilmunud ja uhiuut ja läinud aasta lõpul loomingus Elsa Hermann. Mõned asjad on, millest saab kohe arukirjanduslikust andes minu minu meelest on üks niisugune asi on looduskirjeldus, mis üldse ei, ei peagi eriti pikk, ei pea olema mingisugune mingisugune paju kuskil kraavi kaldal veel mingisugune lill või kadakas, pusi järsku, nii, nii aromaatne nagu graafiline leht siis on selge, et et, et tuleb. Sest mis puutub, ütleme, faabulasse sees sõlmimisse, niisugustesse asjadesse, seal saab alati aidata ja parandada, aga aga kui puudub see omadus elu haarata, ütleme ja kaudu, nii et ta tuleb visuaalselt isegi koguni automaatselt sisse, siis siis jah, kui ma niisugust joont näiteks kellegi juures näen, siis on kohe teada, et on tegemist, tegemist andeka inimesega, lihtsalt. Minule mõjus jälle selle viimati Loomingus avaldatud Elsa Hermanni puhul niisugune heldus süžee kasutamisel, millest oleks jätkunud pikaks, paksuks ja tüsedaks romaaniks. Te olete täitsa romaani konspekt, ta võiks olla küll, on hea, et, et vahest ei kirjutadagi ühte romaani kolmesajaleheküljelise eks seda oleks jah võinud küll palju laiemalt arendada, aga siis oleks jälle mingisugune väike võlu, oleks sealt ära kadunud. Vaat siis kirjutada, sest ma pidin siis tegema tööd, kirjutama stsenaariumit ja see oli nagu kõrvalt ja kogu aeg, mõtlesin, et ei tohiks ja siis katsusin lühidalt kirja panna ja see oli hirmus raske kõikse. Tähendab oli sisemine vajadus, kas see oli, äkki tuli see süžeeleid või nii sellest inimesest tähe kirjutada? Mingi säärane tunne tuli, tähendab, vajadus mingit säärast suhet või tunnet kirjeldada tuli juba paari-kolme aasta eest vist. Ja siis see oli kuskil seal sees kogu aeg. Ja siis siis ei osanud seda kuskile paigutada või säärast vormi leida, kuidas seda tunnet kirjeldada? Niikaua kuni nägin ühte rabajärve ja siis tuli nagu see jutt. Ikkagi mingi äkiline välgatus längis. Lik vajadus oli nagu enne, aga võimalust ei leidnud. Ja kas te praegu käite ka ringi nii et, et mingi vajadus on, millel võimalusel puudub? Ma olen miskipärast kaunis kindel, et umbes aastavaid pooleteistkümne rastanud mari jälle vist valmis üks umbes hea, kui ta oleks tsirka 100 leheküljeline asi, sest see mul on niisugune tunne, tähendab, ma ei tohi seda öelda, aga, aga just see oleks nagu sinu maht olemas, niisugune eetiku talent olemas, mis on näiteks ütleme, Kuusbergi see, mis oli Tammsaares ja see on teist tüüpi seal teist tüüp ja siis kellel tulevad novellid väga astilised, elamuslikud, need tavaliselt ei ole, reeglina ei ole Epikud nendesugune, romaani pikkus on suhteliselt lühiromaanid või? No või keskmised romaanidega, mitte ülipikad, näiteks niuksed epopöa, Sid, need on jälle testib inimesed, need on, neid tunneb ka kuskilt ära, sest nendel ei tule novellid kunagi välja ja seda seda nagu näha, kuigi inimene muidugi muutub ühelt alalt teisele kogu aeg, aga siis üks niisugune teine asi on ka veel, mille järgi vahest võib, võib aimata on, et see läheb kuidagi meie eelmise jutuga täiesti vastuollu. Sest elu tundmine on nähtavasti kõige olulisem ja see peab, peab olema. Aga kui keegi oskab kirjeldada, ütleme keskkonda, inimesi mis on temast küllalt kauged ja kui see tuleb täiesti usutavalt välja, siis on, siis on jälle üks niisugune tunnus olemas näiteks nende nende kingade luguned, ele, roosad kingad ja ma olen täitsa kindel, et vaevalt vaevalt niisugune niukene niuksed inimesed ja niisugune maakoht ja kõik võis sulle olla nii nii tuttav, aga aga isegi seda asja mitte tundes, sa tegid selle usutavaks, on see näitab ka üht ühte vilumust või vaidles mulle vastu täiesti? Nii kaugele ma ei andnud, sest ma käisin siis akadeemia saadeti kolhoosi ja käisin kaks nädalat karjas, siis ka teised võtsid kartuleid ja seal oli selline huvitav lombakas karjus ja tal oli ka 78 lehma. Ja tal ei olnud koera, sellepärast ma pidin minema appi koera asemel. Kas teil oleks võimalik rääkida mõnestki isest kirjanduse elamusest oma, no kusagil kas lapsepõlves või missuguseid raamatuid on teile erilist muljet avaldanud kunagi? Tuglase kuldne rõngas oli näiteks kaua aega aga just lapsena ja päris väiksest peast oli alatine imelamp. Aga üldiselt kõik kirjanduslikku tähendab tõuked kirjandusse või kuidas seda öelda või anna alla ikka raamatute välised vä? Mingisugused lood kuskilt inimeste endi suust kuuldud ja näiteks mul oli sellepärast ka väga tähtis Vetemaa juures konsultatsioonil käia, et seal ma kuulsin seda, mis oleks pidanud muidu raamatutest lugema ja raamatutest mulle ei hakka nagu suurt midagi külge. Aga kui ma kuulen inimese enda suus, siis kõlab hoopis teistmoodi. Ma ei suuda nagu raamatute järgi õppida, aga kui peab kellelegi suust midagi õpetust püüdma, siis siis hakkab pea ise nagu rohkem tööle. Ei, see oli tõesti näiteks tähendab õieti vol hakkas nagu mingi aimdus tulema, mis see kirjutamine on, Lizzy mitte siis, kui see nooruse jutuvõistlusel sai auhinna. Aga siis, kui ma olin kirjutanud roosipuu, pungad, enne seda olin kirjutanud salapuudli ja siis vette ja ütles, et vaat, et kui salapoolis oleks lõpus ka midagi või kuskil seal lõpus vahepeal midagi sellist, mis oli roosipuu põngades, kui see Katarina seal sellest rüütlist võtetektiivist unistas. Ja noh, see ütlemine oli nagu palju mõjuvam õpetuslikult, kui, kui mingisugune võrdlemine ja analüüs, ma oleks võinud vist aastaid analüüside ja poleks selle peale tulnud, et mis seal puud tähendab, mõnikord aitab üks lause nagu rohkem, kui. Kui suur kriitika vä? Sellega te olete ometigi möönnud ka, et teil on kriitik heatahtlik kriitika nõuandja. Teie jutustuste kohta ongi kriitika küllalt ohtralt sõna võtnud. Kas te ise tunnete, et teid on vastu võetud või on olnud ka mittemõistmise kibedust, mõnikord? Ei, seda vist ei ole, ainult et alati on nagu igaüks saab natuke teistmoodi aru kui mina ise. Ja see üllatab. Katastroofi ilmumise puhul nimetati seda küll kaotamist raamatuks küll lugu armastuse puudumisest. Ene Mihkelson kirjutas. Katastroof pole kahe armastuskolmnurgas ega ühe karjeristi lugu, pigem ühe tegelikkuses juurduva elutunde esiletoomine. Mis on seda ohtlikum, et seda ei kammitse mingi eetika? Juhibratsionalism? Sirje Endre küsis, mis siis, kui lugeja satub autori soovitud radadest hoopis kõrvale. Ja teine kriitik Ilmar kopso vastas, et kas ongi neis kõrvale kalletes mingi eksimus. Kuni lugeja mari saadi sunnil ärevalt küsivalt enesesse ja ümbritsevat, vaatab. Pärt liias, tõstis välja mari, saadi ühe jutustuse tegelase sõnad. Jah, inimene võib küll üksinda kanda oma muresid haigusi, aga iialgi ei lähe, teiste hädad temast mööda. Jätkab kriitik. Nõnda need teiste hädad on, saadi senise jutuloomingu lähtekohaks, püüdes anda argipäevale tagasi selle loomulikust, painutab saat sellest mõndagi grimassi ja unenäo liistudele, et soovitut näha. Ja lõpeks. Vanameister Villem Alttoa nentis juba katastroofi ilmumise puhul kolm aastat tagasi autorile vaatleja pilt. Järgmistes teostes satub selle ette kindlasti laiemaid ja sügavamaid elunähtusi.