Luulelahing. Algab esimene saade sarjast luulelahing. Tegu on võistlussaatega, kus omavahel võtavad mõõtu tänapäeva eesti poeedid. Eesti raadio teises stuudios saatejuhid Jürgen Rooste ja Peeter Helme. Kriitiku ja asjatundjana astub täna üles Janek Mägi. Tema ülesandeks on siis anda oma hinnang saatesarja esimesele neljale poeedile. Ja need esimesed neli poeeti on Eda Ahi, Mihkel Kaevats, Fagirodee Morti ja kaur riismaa. Mängu jälgib ka stuudiopublik, kuid seda, kes on tõesti parim poeet, kelle tekst läheb kõige rohkem hinge, kelle esitus on kõige suurepärasem või kelle soovilugu sest tõesti täna mängime luuletajate lemmikmuusikat on parim. Seda otsustate teie raadiokuulajad. Ma siiski loodaks, et peamiselt mõtlete luuletusele, loete teksti, kuulate mõttega üle, intellektuaalne tegevus, ikka luuletus loeb. Väga õige ja kellel jääb sellest väheks, mida siin täna kuulda on siis luuletused ilmuvad nii audio failina kui ka tekstikujul üles vikerraadio kodulehele. Sealtsamast saab siis hääletada. Hääletuse tulemusel selgub siis see, kes on teie lemmik, kes asub omakorda kandideerima koha pärast poolfinaalis. Pärast kaht poolfinaali, milleni jõuame kevadel, toimub siis finaal, kus kroonime luule lahingu võitja. Aga esialgu on sinna veel aega. Esialgu ootab meilt ees kuus põnevat mõõduvõtmist, kus astub kokku üles 24 Eesti luuletajat. Lisaks iga saate uutele poeetidele on igas saates kuus kriitik, kelle ülesandeks on muidu äkki liiga erapoolikuid ja võib-olla luuletajas liiga suure kaastundmisega suhtuvaid saatejuhte rajal hoida kuulata ja jälgida meie külalispõhite võimalikult tähelepanelikult ja anda oma loodetavasti kaalukas sõna, mis loodetavasti aitab omakorda saate kuulajatel paremini orienteeruda selles, milline luuletus tõesti väärib esikohta ja milline luuletaja väärib esikohta. Aga ühtlasi on asjatundja saates ka selleks, et kui me hakkame pool finaalideni jõudma, siis saaksid kõik saates osalenud kuus kriitikud pead kokku panna ja valida lisaks publiku lemmikutele asjatundja lemmik. Kuidas õnnestub, eks seda näha. Tere, Janek Mägi, meie esimese saatekriitik nii-öelda sind teatakse kriitikuna küll kõik kardavad su ühiskondlikke kommentaare nii vasak- kui parempoolsed ja, ja ka kultuurikriitikuna vahetuse üles astunud, aga kas luulekriitikuna oled sa kunagi tegutsenud ja kas luulet üldse tohib kritiseerida, see on sihuke õrn, kuidas sa ütled liblikale, et ära lenda? No ma arvan, et kritiseerida tohib ja mul on mõne aasta tagune kogemus, mõned aastat ei mäleta, aga siin on päris mitu aastat tagasi kui arteri toimetaja Britt Rosen palus mul teha väikene kriitika Andrus Kiviräha raamatule Romeo ja Julia Te, olete küll tuntud eesti luuletaja Andrus Kivirähk, täpselt nii. Ja tuntud luuletaja raamatust ma tegingi värsivormis arvustuse, nii et see ilmus partneris ja pärast seda mõned korrad veel tulnud midagi arvata. Täna tuleb mitu korda. Esimene luuletaja, et kohe asja kallale asuda, me keskmisena loosi läheb, on ka tähestiku järjekorras täitsa juhtumisi. Täna esimene Eda Ahi. Tere Eda. Tere. Ahi on sündinud 1990. aastal, issand jumal, see on ju pühaigu uus sajand minu jaoks vähemasti. Ja põhimõtteliselt ei ole ta näinud seda kurjuseriiki Nõukogude Liitu peaaegu vähemasti saada sellest midagi eriti mäletada. Tal on ilmunud üks luulekogu maskiball, mille eest ta võitis Betti Alveri auhinna. Ta on palju maailmas ringi rännanud, elanud igal pool eri paikades, näiteks Prantsusmaal, Itaalias, Itaalias paiga peal olnud ma tean, eks ole, natuke rohkem daalias on nõnda, Prantsusmaal ma olen, annad ühe kuu, kõrvaldasid mingid samba festivali või et see puusanõksud, mis asi, kus inimestel palju riideid seljas ei ole. Nojah, niivõrd-kuivõrd seal oli ka see oli ka igasuguseid muid riideid. Eile ja riideid oli ka rohkem või vähem, aga, aga tegelikult noh, olin ma selliselt abiks, et ma ei olnud päriselt see korraldaja või see aju selle kogu ürituse taga, nii et mina olin pigem see, kes kasti aitas tassida ja õhtuti aitas tantsuhoogu sisse saada platside peal. Pärast veini ära juua ja kuidas see kõik luulega kokku nagu või noh, veini joomisest ma saan aru, aga kuidas see nii-öelda see, aga siis on see sihuke rütmika või kuskilt ma mäletan mingist semiootika loengust, et et varajases keele arengufaasis oli nii-öelda äkise kõnelemine, tantsimine või liigutused kõik seotud, kas kuidas see su luulele kaasa aitab rütmi seal Jon. Ma ei oska öelda, kuidas konkreetselt minu minu õlule ka kokku käib, aga, aga üldiselt noh, ma arvan, et ma olen lihtsalt selline inimene, kes armastab mingit teatavat liikuvust ja, ja rütmielus ja ma ei mõtle selle all mingisugust rutiini, eks ole, vaid vaid pigem pigem just mingisugust hoogu ja ma arvan, et nii tantsus kui ka luules on need, igal juhul on see hoog igati olemas. Sind on seostatud tolle värske rõhu põlvkonnaga. Raadiokuulajaga teaks värske rõhk on üks tore noorte kirjandusajakiri, mis hakkas ilmuma möödunud kümnendil ja noh, nii parasjagu, noor, sa oled sinu raamat vist ka selles värske raamatu sarjas ilmus, mida nad välja annavad. Kuidas sa näed, ei sealt seestpoolt või, või siis kõrvalt hoopistada värske rõhu põlvkonda on see tõesti olemas ja, ja mis see tähendab, sinu jama? Vot nüüd ma ei oska sulle midagi selle põlvkonna kohta rääkida, ma jale kirjandusteadlane ja ma ei vaata asju vot selle mätta otsast, aga aga ma arvan, et värske rõhk on igati tubli ja tänuväärne algatus. Näiteks mina olin väga õnnelik, et minu raamatus seal ilmus minu esimene raamat. Sest et värske rõhu toimetus koosneb tõesti niisugustest inimestest, kes on, kes on hästi rõõmsad ja hakkamist täis ja alati valmis noori autoreid hädast välja aitama, kui nad võib-olla ise nii hästi ei tea, mida nad teevad veel. Siin on võrreldud Betti Alveri, kas sind on pandud sellisesse eesti klassikalise naisluulekontekst ja nüüd anti sulle see Alveri auhind ka tagatipuks, kas see on juba nagu mingi paine või nuhtlus? Ei, ma minu jaoks on see muidugi suur au, kui mind Betti Alver iga võrreldakse, aga ma ei näe ise mingisugust mingit põhjust selleks või rohkem rohkem kui kellelgi teisel puhul. Mul on lihtsalt üks väike küsimus, et kas see luuletus, milles on täna meil ette loed, pärineb maskiballist pühenduse, midagi uuemat? See on midagi uuemat. See on, see on selline luuletus, mis, mida võib loodetavasti lugeda peatselt minu teisest kogust. Teine kogu on tulemus. No vaatame seda, et midagi päris päris kindlalt ei saa öelda, aga et raha ei ole veel tulnud, kui ma olen selle jaoks, aga. No oleneb, oleneb mis, mis hindeid mulle pannakse või kuidas mulle ka selles saates läheb. Teeme niimoodi, et kui mul läheb hästi, siis ma kingin sulle, ma ka ei ole teks. Nüüd kuulete Eda ju luuletust ja esimest luuletust saates luulelahing. Klapp klapp see maagiline klapp. Ühe õhtuhulluses lööb ta päris segi, meeled kägistab kui kassitapp. Aga öelgem selges keeles. Armuaeg on siiski napp ole omadega sees, kuni selgub see, mis ikka. Kuigi helgemad etapid pole laiaks löödud, veel ühtki pidu pole pikka klappimitmuseks on klapid. Meie sinisilmadel. Jätkub luulevõistlussaade luulelahing, saatejuhid Jürgen Rooste ja Peeter Helme. Ja nagu saate alguses juba öeldud, on meil igas saates ka asjatundja, kriitik, kelleks tänases esimeses saates on Janek Mägi. Kuulasime just siis esimese saate esimese luuletaja luuletust. Eda Ahi luges oma luuletuse klapp. Väga ilus luuletus oli selline tore Fuenteeritud, ilusti voolav. Aga Janek, sa need olid minu sõnad, see oli minu arvamusega asjatundjana esined siin sina ja nagu ma saate alguses ka, ütlesin, et meil on asjatundja siin sellepärast et võib-olla meie saatejuhtidena Jürgen ja mina kipume luuletajatesse liiga suure kaasatundmisega ja liiga suure sümpaatia sinule. Neutraalsem. Piss klappis väga hästi, näiteks kindlasti seda, et teda on lugenud päris palju luuletusi varasematest aegadest, mis on olnud enne teda. Aga ütleme, sellise riimi austajana mulle väga meeldib, kui kas või mõni riim on tekstis ja luuletaja suudab selle teksti ise esitada rütmis sest osad rütmid on keerulised ja näiteks Uku Masingu luuletusi väga tihti keegi ei oskagi lugeda, kuigi neid on võimalik lugeda, ma olen läinud, et kui profid seda teevad, see kukub hästi välja. Aga kriitika koha pealt võib-olla nii palju, et vorm minu jaoks natuke domineeris sisu üle selles mõttes. Et noorte inimeste asi, et tõesti, et ma olin siis juba vana mees ja Rudolf Zimmeriga pikas kirjavahetuses olnud, kui sina sündisid aga, ja teema, et armastus, tunded, suhted, et ma käisin siin hiljuti Amsterdamis ja siis ma käisin Riks, ma sõlmis, mis on vana kunsti muuseum Moodsa kunsti Muuseumis ja seal põhiline vahe ongi selles, et ühes kujutatakse asju mingis kindlas vormis, aga teisesse vorm võib isegi lohistada. Moodsas kunstis aga peab olema uus, üllatav, ehmatav teema ja seda võib-olla selles konkreetses luuletuses, kui olla natukene kriitiline, võib-olla nii palju olnud Karmid sõnad, aga vaatame, kuidas meie järgmine luuletaja Mihkel Kaevats suudab meid rabada ja üllatada. Üldse mitte tunduv tere. Tähel samasse auto, Mihkel Kaevats on sündinud 83. aastal ja õppinud ja igasugust keerulist asja nimega semiootik. Nii. Ja mulle meeldib, et oma bakalaureusetöö kirjutas ta erakonnast. Last närvitrükis, närvid ja närvitrikist kirjutasin hoopis. Muidugi erakonnad ei läheks vägisest, närvitrükk, Närvitrükk või hoopis 71. aasta suurepärane eesti luule võib-olla olulisem debüüt läbi aegade oli valesti meeles, aga, aga oma magistritöö teema otsid sopis uuest ilmalikust religioonist jah, sa käisid Itaaliasse tekste uurimas, mida sa uurisid. Ma uurisin põhimõtteliselt fašismi sündi ja noh, et, et seda nagu lühidalt öelda, et miks siis ma lihtsalt tahan, aga miks niisugused asjad sünnivad selles mõttes, ma arvan, et see ei ole päris nagu, ütleme siis läinud muusika, et niisugused asjad võivad uuesti üles tulla. Paistab praegu nii, kuule, mõnel pool paistab jah. Sest ühest küljest, kui vaatame siin, sa oled nagu kõige selles mõttes kõige kogenum luuletajad, sul on kõige rohkem raamatuid ilmunud, eks ole. Et Edela Leesi illusionist eile hommikul ja täna ja siis Ungari kirsid ja teisi luuletusi, et sul on mõtteliselt neli luulekogu väljas. Mingis mõttes oled sa luulekogude arvu poolest siin kõige vanem luuletaja või oled sa lihtsalt kõige viljakam? Minu arust päris puusalt ei tulista sealt, pigem aeglane kirjutaja. Ei, tulistan küll puusalt. Tulistan, siis oleneb siis ajaetapist alati kirjuta kogu aeg. Et aga noh, jah, ma ütleks, et kõige hullem oli ikka see, et ma üheksateistaastaselt andsin kaks kogu välja, et see ma ei tea, vaat see on puusalt tulistamine natuke halvas mõttes, siis. Sa oled varem tuntud oma mässulise tegevuse poolest koos prussakovi, jalgrattaseltsi ja uue maailmaaktivistide tega, olete täitsa tänavarahutusi peaaegu provotseerinud ja, ja Vabaduse platsi vallutada üritanud ja maalin, seda vist ei tohi rääkida, kõike, mis sa teinud oled. Osa sellest võib-olla veel kehtiva karistusseadustiku. Et kuritegu pole aegunud, aga, aga räägi oma mässulisest noorusest, et kas sa oled nüüd taltunud meelas, poeet, kes käib ringi nagu indrek hirv, vaatab silmade, Vilaadi külades tüdrukuid ja kirjutab ilusaid luuletusi. Või on see mässumees ikka alles? Ei, ma olen ikka see nagu tavaline Eesti idioot, kes käib nüüd rusikas. Tuleks korra siiski veel luuletuste juurde tagasi, et kas mulle jäi selline mulje, et sa nagu häbeneda oma kahte esimest kogusis või kas nii tohib? Ei, lihtsalt asi on selles, et noh, ühesõnaga kui ma praegu teeks seda, siis ma ei oleks seda nii kiiresti teinud. Vaat selles on asi häbe ärvel ja varjunime all isegi jää peitsid ennast. Vaatasin, üritasin sinuga, mängisin ka, mäletad siis, kui me tutvusime, siis siis ütlesin, et ma olen tuletõrjuja hoopis. Ei, ma mõtlesin, ma teadsin, kirjutas luuletaja Võrus, et järsku see tulede ka teadsid. Sa oled ka mitmes kohas elanud Venemaal ja Itaalias annete pikemad perioodid väidetud. Millise luule pagasi kasvõi sealt tagasi tulid või maailmavaatega ma tean, sa oled ka sellest kirjutanud, kuidas riik Russ. Nojah, see on niisugune, minu meelest on seda väga traagiline, noh, sa viitad praegu ühele luuletusele, seda siis peaks lugema, mul ei ole paraku seda ei ole kaasas. Aga, ja noh, ütleme niimoodi mõningad rütmid ja mõningad asjad, millest näiteks Janek, rääkisin rütmidest mõningaid rütmid mis on siis ei ole traditsioonilised, et minul nagu iga rütm luuletuses igas erinevas luuletuses loob ennast nagu uuesti vastavalt teemale. Isegi kui teema ei ole nii värske, uus, aga, aga mõningad asjad ei oleks võimalikud, siis kui ma ei oleks, ei oleks seal olnud ja noh, mõlema selle kogemuse eest, ma olen väga-väga rõõmus. Tänulik Kaevatsi luuletust Kaevatsi, kes on käinud kurjust uurimas nii Itaalias kui ka Venemaal ja headest ka. Siis oli mul tunne, et tahan Toda luuletust selles vanas noorele kunstnikule sobivas üüritoas kus üks kujutluse poole koolutav vaim oli 1000 korda murdunud silme ees lihtne, arusaamatu maailm. Siis oli mul tunne, et olen luuletaja vaadates välja üle rohelise katuse, valge maja poole mis tundus mulle valge laev õhtupäikeses mis murdub ja upub ikka suurde nukruse taevasse. Siis oli mul tunne armastaja see õnnis lihtsameelne, kes tunneb igas liigutuses või kõrvale heidetud pilgus keha tunnet lubadust, mille sina lõpuks murdsid või mina lõhkusin. Siis oli mul tunne selle tunde nimi oli armastus, pole midagi nii tarka ja läbistavad. Nii pimedad ja häbistavad. Üks tüdruk selles maailmas terav õhtu tagasi toob kõik mis pudenes või olemas ei olnudki. Mihkel Kaevatsi soovilugu Aga aga? Luulelahing. Jätkub luulelahing, saatejuhid Jürgen Rooste, Peeter Helme kõik on siiamaani elus. Ja elu ja tervise juures paistab pärast selliste meeleheites näidete toomist olevat Meie tänane stuudiokriitik. Janek Mägi. Kuulasime just ära siis Mihkel Kaevatsi luuletuse, mis rääkis selsamal teemal, mis näis sind häirivat juba saate esimese luuletuse Eda Ahi teksti puhul nimelt armastusest. Ega see mind ei häirinudki, aga väike sotsioloogiline uuring meie tänaste stuudios olevate luuletajate hulgas näitab, et vähemalt pool eesti luulest räägib armastusest. Ja kui Eda puhul oli selline lootusrikkus veel, siis Mihkli puhul oli juba äike, meeleheide. Kui sa oled juba seitse aastat kauem elanud, siis sa mõistad, et elu ei ole ainult ilus, aga sa veel loodad, et vihkel, kui 10 aastat veel mööda läheb, siis sa enam ei looda ka. Et, et see, see aeg läheb ka üle, aga, aga rahulik, selge, arusaadav tekst ja oli komani liim, mis tegi jah, et tegi kohe tunda. Ma ühte küsisingi, et ja see oli olemas, nii et selle eest plusspunktid, aga aga ma ei teagi nüüd, et kas see kehtib teie mõlema puhul või on küsimus hoopis selles, et et õhus Eestis ei olegi midagi muud eriti tunda kui armastust ja, ja Eesti ühiskond on praegu sellises kehvas seisus, et rahvaarv väheneb ja kõik muu siis tegelikult armastust. Me vajaksime kõik väga palju, nii et nii et ma ennustan teie mõlema luulele tegelikult suurt edu. Aitäh, aga vaatame, mida siis toob nii-öelda teine pool eesti luules, sest oleme tõesti jõudmas saate teise pooleni kolmanda luuletajani, kelleks on Fagira deemorti. Tere. Tere, põgina kiilasjääd sündinud 74. aastal, see ei ole päris teine dimensioon, teine maailm, külm ja sul on ilmunud viste kaks oma luulekogu üks libamaailm ei ole eriti levinud, see ilmus 95. aastal ja seda, seda väga paljud võib-olla polegi näinud. Aga palju põnevam on see hilisem luulega normaalsuse etalon juba juba see nimi on põnev, et kas. Kui mul on luuletusi ilmunud neljas raamatus kaks kogu, on ühised ka. Just õigema, vanemaraamatud ja jah, just täpselt õige õige olema kogud ka muide selle õigema õigem valem on üks kirjandusrühmitus, mis oli väga oluline 90.-te lõpul ja nullindate alguses. Aga tegelikult tahtsin sult küsida, et kõigil, võib-olla see kooli taust ei ole oluline seadeid ühiskonnas gümnaasiumist või mis ta nimi siis Daile, 20. keskjah, aga räägi, mis selles oli, ma tean, et seal on välja tulnud vistoni, Jan Kaus ja Kalju Kruusa ja Juku-Kalle Raid rippus seal lähedal. Ta ei õppinud küll aga, aga klassili, satelliitklassi, satelliit, ühesõnaga et mis see eriline vaimsus või värk oli seal. Noh, selles mõttes, et 20. keskkool, ühisgümnaasium ta nüüd on, enam ei ole nagunii selline kultuurne, kui ta oli varem, aga nõuka ajal ta oli näiteks ainus kool Tallinnas minu teada võib-olla isegi Eestis, kus vähemalt keskkooli osas õpetati soome keelt olidki soome keele tunnid sellest kõrvale ei saanud hiilida, see oli kohustuslik. Et keelte ja kirjanduse klass oli üks süvaõppega, õpetati humanitaaraineid. Ja veel siis, kui mina keskkooli Läksin, me pidime kõik tegema ikka kohutava kadalipu läbi. Sisseastumiskatsed tuldi Pille kooli Võrust ja ma ei tea, üle Eesti, igalt poolt kirjutati esseesid, mitu vooru oli, vestlus oli nii et noh, sinna nagu keskkooli osas väga naljalt edasi ei pääsenud. Mina isegi ei pääsenud esimese korraga main varunimekirjas, nii et lõpupeol sain teada, et ma saan samas koolis edasi käia. Ühesõnaga nüüd on teised ajad seal, et ei ole, ei ole praegu ma olen kuulnud Nüüd nad tegelevad seal väga kõvasti moega, et sealt on tulnud mitu moehuvilist inimest välja ja ja lähevad disainerit, eks moodum, palun, kus, eks, aga ei tea. Sina võib-olla tead. Sa ütlesid praegu sõna disain. Minu meelest on see sinu luule puhul üsna oluline. Sina oled ju üks järjekindlamaid erikujuliste luuletuste vormijaid, ma pean silmas. Kujuliselt üsna pudeli ja klaasikujulised kipuvad olema kuidagi juhtunud. Juhtus niimoodi selles mõttes, et ma, kui see algas, siis ma ei teinud seda teadlikult, kõigepealt, aga siis mingil hetkel hakkasin ma kirjutama niimoodi, et ma kirjutasin, ma ei kirjutanud arvutis, kohe kirjutasin näiteks. Ärkasin unest üles, kirjutasin paberi peale pastakaga mingi teksti valmis hiljem, kui arvutisse sisse trükkisin, siis ta ikkagi oli pokaalikujuline. Nii et see tuleb. Aga kõik ei ole niisugused, osad tulevad ikka nagu sellised tavalised sirged. Täna ma ei loe vokaalikujulist. Aga, aga see tuleb nagu kuidagi. Maa-alateadvusest ilmselt. Sind paljud kardavad, lausa pelgavad, mõnigi arvab, ütles, et läbi ja lõhki kuri inimene ja, ja ega see, see tuleb ju mõnedest tekstidest, mis sa oled ajakirjanikuna avaldanud, kus sa eesti teatrile-filmile ka kirjandusele oled andnud. Jalaga käega igale poole, et, et kuidas sa ise ennast tunned, et noh, ma ei tea, ei ole ju väga kerge olla selline inimene, keda paljud kardavad või isegi vihkavad. Noh, see on niisugune asi, et Eesti on nii väike ja kui keegi on selline kriitik, no ma olen tuntud kui kuri kriitik, ma arvan, et ma päris nagu kurja inimesena, kes mind inimesena tunnevad. Ma ei usu, et nad mind väga kurjaks peavad või eest ära jooksevad. Aga kui on mõni kriitik selline, kes on nõus ka halvasti ütlema otse välja ütlema, kui mingisugune asi, no ikka üldse ei meeldi, kui tundub, et on loll või ajuvaba või tobe, milleks selle peale ütleb trükimusta kulutatud. Et siis noh, kiputakse just seda poolt ekspluateerima ja no näiteks kui Kadri Kõusaar oli Ekspressis kirjandustoimetaja taastada, seal oli, siis ta kangesti tahtis minu käest kogu aeg tellida halbade raamatute kohta kriitikat. Lõpuks ma ütlesin talle, et Kadri, ma ei kirjuta sulle mitte ühtegi raamatu kriitikat enam, kui sa mulle vahepeal mõnda head raamatut ka ei anna. Valida ma eriti ei saanud, ta annab lihtsalt mulle raamatuid kirjutanud sellest, kui ta annab. Mul on noh, näiteks. Kati Saara, Vatmann Murutar mingisuguse vaeni, mille kohta ma juba eelmise romaani kohta olen kirjutanud halvasti, siis ma tean, järgmise kohtan ma ilmselt ka paremini ei kirjuta, eks. Ja siis niimoodi ma lõpuks enam ei kirjutanudki raamatutest, sest et noh, häid raamatuid ta mulle nagu ei andnud ja, ja ma ütlesin, et hea küll, ma siis ei tee rohkem. Aga ma olen kirjutanud viimasel ajal filmide kohta ja ma ei kirjuta üldse pahasti kõikidest filmidest. Mul on üks sõber, kes veel pirtsakam ja kurjem. Ta laidab väga paljud need filmid maha, mis näiteks mulle meeldivad ja mida mina kiidan, ta ütleb, et seal totaalne pask ja kuidas selle peale üldse aega saab kulutada. Et ma ei ole kõige kurjem. On minust kurjemaid, aitäh. Ja nüüd kuulame siis hea inimese ja hea kriitiku kiidade Morti head luuletust. Ma loodan. Ja ma loodan ka Kui minuga midagi juhtub ühel päeval ühel õhtul ühel üksinda, pimedal ööl liiga varasel hommikul. Kui minuga midagi juhtub, suures linnas, väikeses linnas, minu tolmusest tagatoas, säraval tänaval, kaotatud rajal. Kui minuga midagi juhtub, halba või head, kes seda teab, kui minuga midagi juhtub, unes või ilmsi? Kes seda teab? Ma olen alati olnud kõikide oma sõnade taga. Ma olen alati olnud kõikide vaikimiste taga. Ja ma olen uskunud igat usku, lootnud kõiki lootusi. Olen oodanud alati viimase minutini. Ja siis veel natuke. Ma olen armastanud lõpuni kõik, mida ma olen vähegi leidnud. Mis on leidnud mind. Ja ma olen armastanud lõpuni kõik, mis on kaotatud. Kui minuga midagi juhtub, siis seda pole ma oodanud. Kui minuga ikka juhtub, siis seda pole ma kartnud. Kuid mida ma tahtnud olen? Halba või head, mida ma tahtnud olen unes või ilmsi. Kes seda teab? Kirjanduslik mõõduvõtmine nimega luulelahing jätkub saatejuhid ikka veel Jürgen Rooste ja Peeter Helme ja saatekriitik Janek Mägi. Kuulasime just Fagiira tee, murti luuletust. Mingis mõttes võib-olla tegi endale ise karuteene, enne rääkides, mis on tema meelest hea kirjandus. Et kuidas Janek need sinu meelest haakub sellega, kas see oli hea kirjandus, ma võin kohe öelda, et võib-olla ma ületan oma volitusi saatejuhina, aga see oli just selline luulemis. Minule meeldib. Ma mäletan seda, et kuskil 90.-te aastate alguses, kui ma mõned luuletused eesti ajakirjanduses avaldasin, siis ekstoimetaja ütles mulle ettepanek, et ja luuletus on selline. Ja proovi laulda läbi, et vaata sul siit see koht ei ole nagu päris see ja teine ja ja, ja pärast seda ma hakkasin mõtlema, et need kordused aitavad alati muuta luuletust sügavamaks, isegi kui need on lihtsad, isegi kui need on esmapilgul liiga tuttavad, liiga harjumuspärased. Et see on nagu laulude puhul, et ikka, mida Tõnis Mägi küsitakse, talt küsitakse koitu. Et meelde ta mõjub, et see oli kindlasti tugev vool ja ma ise tundsin, et tegelikult see mõjus mulle. Nüüd kõige, ma olen midagi üritanud välja tuua ka, mis, mis võib-olla oleks võinud ehita olla, et siis ja mida ma tunnistan üles, et mida mul endal on ka mitu korda tähelepanu juhitud, et mul on mõned kujundid, sellised, seda juba kõik teavad kuuldunud seda kuskil liiga harjumuspäraselt, võib-olla klišeelikult isegi milleks neid ja mõnede kujundite puhul tajusin, aga vaata, siin on üks keeruline asi, et nagu sa enne rääkisid oma kriitikast, siis kriitik tegelikult tajub ainult omaenda mätta otsast ja tal on ainult oma informatsioon. Et Umberto Eco ütles, et tekst on alati targem kui autor. Sest kui me siin kõik kuulasime, siis meil oli kõik oma informatsioon, ta sul ei olnud. Nii et ma arvan, et kõik said sellest teatud mõttes omamoodi aru ja mõjusid kordused, aga mõned kohad tundusid liiga tuttavad. Aitäh. Aitäh ja nüüd oleme jõudnud tänase esimese luulelahingusaate viimase autorini kelleks on kaur riismaa. Kaur riismaa on 86. aastal sündinud Tartu päritolu treffnerist ist luuletaja, kellel on ilmunud siiamaani kaks raamatut, aga kaks kohega ilmumas ilmunud on Me hommikud me päevad, õhtud, ööd ja Rebase matmine. Ja nendest kahest raamatust järsku sa tahad ise rääkida, mis on ilmumas miks kaks raamatut. Peaaegu et korraga need kaks raamatut on omavahel seotud minu jaoks, aga neid saab ka täiesti vabalt eraldi lugeda, nad on seotud selles mõttes, et nad kirjeldavad ühte perioodi minu elus, mis noh, võib-olla ei olnudki kergem selles mõttes, et seal oli noh, igasugu traagikat ja esimene raamat, mille pealkiri on maiuse majutult räägibki nii-öelda lagunemisest või sellest, et mismoodi sinu enda pisikene pisikene maailm nii-öelda kokku langeb. Teine raamat metamorfoosi räägib selle maailma uuesti ülesehitamisest. Pannud neid luuletusi panna ühtede kaante vahele, ma ei vaidle vastu, kui kunagi peaks ilmuma mingisugune nii-öelda kogu, kus nad mõlemad on koos, aga praegusel hetkel sel sügisel, tundes, et nad peavad olema eraldi Sa oled õppinud vist dioloogiat, semiootika dramaturgiat. Räägi, kuidas dramaturgia su teksti kirjutamist on mõjutanud. Sihuke monoloogiline mees. Mulle meeldivad monoloogid, mulle meeldib see, et et ei käi mööda linna ringi niimoodi, et kapuuts peas ja päikseprillid ees ja kõrvaklapid kõrvas ja ja jääb peaaegu juba auto alla, sellepärast et sa ei märka midagi enda ümber. Aga luuletaja peaks märkama. Ma enda ümber inimesi ja mõtlema, mõtlema selle peale või aimama seda, mismoodi see inimene, kes võib-olla saab elus väga hästi hakkama või, või see, kes ei saa üldse elus hakkama. Et mismoodi ta ja mismoodi ta mõtleb, milline mõttevool tema peas praegu on. Mul on sinu luuletuste elavaid esitusi kuulates vaadates alati silma torganud see, et sa paned suurt rõhku sellele, kuidas luuletus kõlab, kuidas ise sel ajal välja näed, kuidas sa käitud, kuidas sa räägid. Kui tähtis sinu meelest see on, et üks luuletus oleks hästi ette kantav ja kui tähtis on see nii-öelda hea? Ettekanne, sealjuures ootab eetris. Mul on väga hea diktsioon, aga kujutame nüüd ette, et sa esitad täpselt selle sama küsimuse nimel. Ettekandmine, et ma ei saa sellest mitte midagi aru ja luuletuse esitamine on täpselt samamoodi teate edastamine ja kui publik või teine inimene ei saa, võtad kätte, ta ei saa sust midagi aru ja selles mõttes on noh, luuletaja mitte küll võib-olla luuletajana, aga vähemalt luule ettekandjana läbi kukkunud. Ja ma ei pea silmas seda, et luule peaks olema selline luule ettekandmine peaks olema midagi hästi suurt pateetilist, sellist kolmanda klassi stiilis. Must lagi on meie toal ja nii edasi ta ei pea olema selline, aga ta peab olema ja see, et sinust saadakse aru ja sinu mõttes saadakse aru mõttest ei saa aru. Kahju küll, aga proovi uuesti. Muide, sinu asjad seostuvad minu jaoks tänaval kõndimisega, mida sa enne mainisid, sa ei saa käia tänaval, nii-öelda klapid peas, päikseprillid ees. Mulle meenuvad need vana kooli fotograafid, kes mitte ei lavast pilte, vaid käivad ja otsivad, leiavad neid tänavalt. Ja sina käid elus samamoodi ringi saad salvestad inimeste elupilte. Kas ei ole mõnikord? Kui varastamine või näppumine luuletamine tähendab eesti keeles niikuinii valetamist, et las ta siis tähendab ka varastamist. Ja nüüd siis kuulete luulevarga ja valetaja kaur riismaa. Säästumarketis on ääretult lõbusad, kassasabad kõrvu säästma ei pea, kuulad ja naudid. Minu ees on mees ja naine, pealt kuuekümnesed. Jutu algust ma ei kuule, aga naine ütleb, niisugune naine, pisikene nagu. Nojah, aga see krossipoiss on vähemalt sümpaatse välimusega, mitte nakatav Savisaar. Ja mees, suur nagu mägi veel Muhamedi poole urastab vastu. Nad on kurat mõlemad nagu Pearu ja Paulus või see Andres ma ei või hinge ajab täis, siukesed tuleb kõigepealt adra taha panna, siis näed, on kurat inimene või on mannavaht kurat. Ja naine pisaravalaja noorele kehale vastab talle. Ohja oleks Jaan elus. Ega ta oma Eerikul niimoodi teha laseks? Ei tea, ei tea, mida Ellen sellest kõigest mõtleb. Vanad ees on piinlik. Seiseni aiman, et luuletajatel ja poliitikutel on ikka üks paras suur ühisosa. Pole olulist vahet, kas ütelda kellelegi kohta tõtanud poliitik, tead või ütelda. Luuletaja tead muidu jääd lõua laiutajad, Luhti vennad, õhumüüjad, normaalset tööd. Nad kumbki aga ei oska. Või nagu mees ütles, ühed mannavahud kõik. Imetlen ses osas venelasi, vahet ei ole, millisesse sotsiaalsesse gruppi sa kuulud. Venelased oskavad oma kirjanikke hinnata. Üks põhiharidusega näitsik tuli mulle korda peaaegu kallale. Kui ma ütlesin, et Puškin on, mis ta on, aga vot Pasternak katsu ütelda venelasele, Puškini mannavaht ja sulle tullakse noaga ihu ja hinge. Ei tea jah, meie vist paneks viidingugi adra taha. Või noh, ei tea, ei tea. Säästumarketis on alguses lõbusat kassasabad, aga siis hakkad mõtlema, hakkad juurdlema. Ja juba hakkabki natukene kurb, natukene nukker, natukene hell, ulatad oma peaaegu tühja pangaga kaardi ulatad nagu mannavaht. Ja ulatad nagu mannavaht, kes tahab endale rusikaga vastu rindu. Ja nõuab elus olemise õigust. Ja luulelahing ongi jõudnud kõige viimase osani. Saatejuhid Jürgen Rooste ja Peeter Helme ning stuudios kriitikast rollis Janek Mägi. Kuulasime just viimase luule lahingu esimese saate luuletajad, kelleks oli kaur riismaa, kes luges ette ühe pika teksti, kus ei olnud ei riimi ega rütmi. Aga äkki sulle meeldib see, et sa ei rääkinud nii palju armastusest ja katsu sealt see võimalikult vähe klišeelikult. Muidugi oli see suurepärane tekst, aga veel suurepärasem oli esitlus ja mulle tundubki, et väga paljude tekstide puhul ei tule välja see. Ja kui sa ei suuda seda veenvalt esitada ja ma ütleks tegelikult, et et sellest ma annaksin kõige rohkem punkte. Ja teine asi, mis mulle isiklikult eriti meeldib ja mida ma oma kogemusest tean, et hea esineja on see, kes suudab publiku vähemalt ühe korra naerma saada. Vähemalt muigama, kes kaks korda suudab naerma ajada, see on juba Keenias ja kõik armastavad teda, isegi kui see jutt ei olnud nii tark. Aga oma kõigi puhul on üritanud ka leida midagi nüüd natukene norida või lihtsalt kriitiliselt välja tuua, siis ka enda puhul ma tean, et igasuguste päevaga teistel teemadel midagi mõtiskleda kas luule või värsi või isegi täiesti tavalise tekstivormis on päris raske, sest kui teatris näiteks näitlejad üritavad teha mõne nalja mingi päevakajalisel asjal, siis minu jaoks on etendus enamasti juba läbi kukkunud. Ja sa läksid väga ohtlikud rada, mida mööda. Aga sa jõudsid pärale, minu arust sa jõudsidpärane, et selle eest ma annaks sulle täiendava aplausi, et ma millegipärast Ma arvan, et tänasel kukkus kõige paremini välja. Aitäh Janek ja aitäh ka kõigile neljale stuudios esinenud poeedile, kes siis tagurpidi järjekorras olita kaur, riismaa Fagiirade Emorti, Mihkel Kaevats ja Eda Ahi. Loodetavasti Jaaneki märkused, aga luuletajate soovilood aitasid nüüd raadiokuulajal paremini mõista, milline puit kõige rohkem nende enda hinge mõttelaadiga kokku sobib ja paigutada seda luuletust, mis luuletajad ette lugesid ka mingisugusesse laiemasse konteksti ning teha selle põhjal enda otsus ja talletada siis vikerraadio kodulehel oma lemmikluuletaja lemmikluuletuse poolt. Sellega on siis esimene luulelahing tegelikult lõppenud, oleme eetris uuesti kuu aja pärast juba uute luuletajatega ja nagu saate alguses öeldud. Lõpuks jõuavad siis parimad poolfinaalidesse ja parimatest parim finaali. Ma mõtlesin, et ei ole siin ainult need neli luuletad sinna ikka paar luuletajat veel, et üks luuletaja kriitike, et sumilt natuke rõõmsamaks teha, ma tegin siin saate jooksul ühe väikse värsi lõpetuseks. Saade möödas nagu tuuleil ja kuigi surnud on hunt ja Vahing kestab piil, jätkub luulelahing. Luulelahing.