Ower Survaaži jaama platvormilt nägime, on saanud puudesalu, mille kõrval voolas roheline vaasi jõgi läbi viljaka oru. Doktakashee juhatas Nonii esmalt mäest üles, öeldes, et tõeline vaade avaneb alles sealt. Ovaaria ümbritsesid kõikjal kaunid viljapõllud ja künka tippu oli rajatud surnuaed. Jõest paremal pool oli näha küla õlgkatuseid. Veidi kaugemal, teisel künkal seisis loss. Kalmistu oli täis siredat May päikest ja varaseid kevadlill. Siin valitses täielik vaikus ja üle kõige võlvuks kaunis sinine taevas. Nad läksid uuesti mäest alla, möödusid viljapõldudest ja vanast kirikust ning jõudsite tööle, mis viis külakeskusse. Otse linnavalitsuse vastas Meelis on saanud väikese raua nime kandva kohviku, kus ta sai toa ja toidu, kolme frangi ja 50 santiimi eest päevas. Ka kohvik oli talupoegade ja vääri ümbruse tööliste kohtumispaik. Sissekäigust paremal nägi Vanssount väikest vaariletti. On hämar ja nukker. Ruum oli täis lihtsaid, puulaudu ja pinke. Tagaseinast viisuks kööki ning juuste ukse kõrvalt läks keelt krepp üles, kus oli kolm magamistuba. Oma aknast nägi Vansanud kiriku torni ja surnuaia müüri. Viimasesse peatuspaika vorming stoni raamatus elujanu. Ta tuli siia 20. mail 1890 ja lahkus 29. juuli varastel hommikutundidel. Kuni viimase siiani arvati, et van goog tegi enesetapu, kuid nüüd pole vähemasti mõned uurijad selles enam sugugi nii kindlad. Kas Pariisist vaid ligi 30 kilomeetri kaugusel vaasi jõe ääres asuv väike maaliline väär ikka mäletab maailma kuulsaks saanud kunstnikku, kes elas siin vaesuses ja viletsuses vaid 70 päeva uurigem järele. Ilusat pühapäeva, mis muud. Vikerraadio Helgi Erilaid Jädaseks oioi. Pariisist startinud rongil õnnestub iga posti juures peatudes seda kolmekümmet kilomeetrit sõita tublisti üle tunni. Aga kui sa siis lõpuks vääri väikesesse jaamahoonesse astunud, leiad end tõelisest van koogi muinasjutust. Kõik heleda ja tühja ruumi seinad on täis tema piltide säravaid rebraažid. Siin on hulk neid tuttavaid võrratult kauneid maale, praanši maastikud päikesekuumuses ja vapustavad tähise tööd. Päevalilled doktorgašee portree, jao vääri, vaated, Külloskasse, mees ika fantastilisi värve näha ning neid oma lõuenditele nõiduda. Kollane oli tema lemmik ja nagu on selgunud, võis sellel ka põhjus olla, mis siiski lummust ei vähenda. Arvestada Vanzani kirju oma vennale teole, siis saaks mõnegi teise tema kasutatud värvitooni jaoks põhjuse leida. Teinekord võis Vanzzaan kirjutada, palun saada mulle rohelist värvi, see on otsas. Pidin puud siniseks tegema. Vöötsinist ravi on väga vähe järel tegin roosa taeva. Vaataja jaoks on nii sinised puud kui roosa taevas ometi täiuslikud. Üks küsimus tuleks nüüd selgeks teha, nimi. Inglise keeles öeldakse, Vincent, prantslased ütlevad, on saanud. Hollandlastelgi on oma hääldus, kuid prantslased on seda hollandlaste ikka omaks pidanud ja pääsurva oaas asub Prantsusmaal, nii et kasutagem täna prantsuse hääldust Hansapangahoog heastugema vääri jaamahoonest välja. Kohe jaamahoone vastas üle keskmise laiusega tänava leiab silm sildi. Pannkoogipark on üks septembrikuu viimaseid päevi. Puude pruun lehevaip katab teid, kuid päike paistab lausa kuumalt seal vaevalt mõnikümmend meetrit mööda peatänavat edasi kõndida ja seal ta siis ongiower. Raua rauakohvik. Nonii, pelgupaik tema elu viimasel 70-l päeval. Väike kahekorruseline maja, fassaadi loomine tumedates pruunides toonides korrus kannab pikka silti, veinid ja restoran. Kahel pool osaliselt pitskardinatega kaetud kõrged aknad, keskel uks kohviku ees väike laud ja toolid. Ansandi ajast pärit fotol on kõik täpselt sama, kuid uks on avatud ja kohviku ees. Kahe laua taga istuvad selle omanik Artur Ravoa ja tema sõbrad. Uksel seisab tema tütar ade liin, Kedavangooka maalis heledaks värvitud, teisel kohal korrusel on kaks suurt avatud luukidega akent ning selt Owershrava. Muidugi maalis fans saanud ka seda hoonet. Siin oli ju 70 päeva tema kodu. Alates aastast 1926 on see siin aga pannkoogimaja. Kuid fassaadituba selles majas ei olnud nende teise korruse suurte heledate akende taga. Sind juhatatakse tagaukse juurde, kus kunagise köögiukse kõrvalt tõuseb ülespoole hämar kitsas ilma käsipuudeta keerdtrepp. Toas number viis elas ja suri Fanza pan goog. 1890 pole seda enam kellelegi välja üüritud. Tuba on uskumatult tilluke, vilets ja tühi. Vaid väike, punutud põhjaga tool seisab seina ääres. Ega siin polekski ruumi millegi muu kui raudpõhjaga kitsa voodi jaoks. Määrdunud kollakashallist seinas on näha Venus puud, ala ja hästi kõrgelseisev väike aken on avatud. Ongi kõik ängistavalt Nukerduba. Avarust, vabadust ja valgust armastav on saanud. Pidin siin küll vangina tundma, kuid vähemasti oli tal katus pea kohal. Igal hommikul võttis ta oma molberti värvid ja pintslid ning läks välja maalima. Siinne giid väidab, et pannkooke CEO vääris 70 päeva jooksul 80. Maalikunstniku elu põhjalikult uurinud Rolling Stone ütleb, et tal polnud pidevaks maalimiseks enam jõudu. Pole tähtis, kumb väide tõelähedasem on. Päris tõde ei saa me nagunii kunagi teada, ainult pildid räägivad. Tõenäoliselt mööda Ravoa kohviku taga kulgevat kitsast tänavat üles ning jõudis künkale tõusvad Repiini. Ta maalis seda teed ja treppi, mis viis künka tipus seisva maja juurde trepile läheneb tema pildil kaks tumedates rõivastes naist. Praegu näitab sellele teele Nool vangoogi tee. Bon päriselt rohelusse kasvanud ning suured puud varjavad maja künka tipul. Edasi kulges on santi, tee mööda looklevad tänavad kiriku poole. See on päris uhke romaani ehitis lausa 11.-st sajandist. Kunagi seisis siin vaid kuningas, lõi kuuendale ese kuninganna Adele Iidee morjenny Väike-kabel. Kuninganna tuli Määri elama pärast oma mehe surma. Viimane oli nimelt selle paiga temale pärandanud. Aastail 1131 ühendati see väike kabel ehitatava kirikuga. See on tore poolringi kujuline uhkete kuuti akendega absiid. Sellised aknad ehivad ka mitte kõige kõrget nelinurkset kellatorni kaunilt võlvitud kirikuhoones on saledad sambad uhkelt vormitud karniisid, mis täiendavad 14. ja seitsmeteistkümnenda sajandi skulptuure, altareid ja tabernakleid, mis on siis armulaua leivanõud. Söötis sügavalt usklik von, saan siin õige mitmeid tunde ja muidugi maalistega kirikut täpselt sellel kohal, kus ta kirikut maalinud oli, seisab praegu selle maali molbertele paigutatud repro. Nii et vaataja võib võrrelda kadestada kunstniku nägemust, fantaasiat ja annet. Kiriku juurest võis suunduda kas tagasi külatänavatele või siis künkast üles leidude ja surnuaia poole. Võib-olla otsis ta alguses konkreetsemaid objekte, läks ja maalis seitsmeteistkümnendast sajandist pärit Oviiri lossi, mille oli lasknud ehitada naljapankur Leoni Sanoobi, kes tuli Prantsusmaale koos kuninganna Marie Timeditšiga. Loss on hiljem mitme aadliku omanduses olnud ja pakub nüüd külastajatele Impressionistridest kunstnike maalide näitust. Võib-olla on siin õige raske öelda, et over suruaazi olid ka mitmed teised kunstnikud enda jaoks avastanud. Kui Hollandis sündinud Vansanud pannkook oli alles 10 aastat vana, aastal 1854 saabus vääri šarl Frans saadu mingi Impressionistide eelkäija, kes hakkas maalima pilte vabas looduses ning püüdis jäädvustada valguse peegeldust veepinnal vaasi. Jõgi oli selle tabamiseks just sobiv paik. Neljas vääris tervelt 18 kuud 1872 kuni 74 ja kirjutatud on, et just siin sai temast Impressionist. Ka 20. sajandil on siin õige mitmeid prantsuse kunstnike tegutsenud aga ka sakslane Otto Froynly lisaks ameeriklasi jaapanlased. Kuid Impressioniste kutsus nende ajal see paid mitte ainult värvidele säralisava päikese, puhta õhu ja vaasi rohekate vetega. Siinower Survaasis elas kunstnike sõber ja ravitseja doktorgašee. Poolferdinangašee oli Pariisi ülikoolis meditsiini õppinud ja mitmes psühhoneuroloog loogia haiglas töötanud. Kunst oli tema kirg ja Impressionistid, tema lemmikud ka ta ise maalis ning tema töid võib näha Orsay muuseumis Pariisis. Doktorgašee maja seisab tänase päevani omal kohal vääri linna keskusest päris kaugel. Sinna viib mäe külge mööda tõusev tänav ning varem seisid selles linnajaos ilmselt päris uhked villad. Kašee maja ümbritseb müür, kolmekorruseline hele kivihoone ise seisab suurte puude vahel. Künka tipul ja müüri värava juurest viib peaukseni trepp mille astmete sisse on raiutud kuulsate kunstnike nimed, kes siit abi on otsinud või vääris elades sind. On Vissarro renoar, maneeži SLI, telekava, kunstnikud, eriti uuemeelsed kunstnikud, polnud neile aegadel kaugeltki rikkad. Jää paljut tasusid doktor, kas seee ravi või peavarju eest oma piltidega. Nii et enne siit ilmast lahkumist aastal 1909 oli pool ka Shell vaated Euroopa suurim impressionistliku maalide kogu. Vincent van koogi nimi on ühel doktorgašee maja ukse juurde viiva trepi ülemistest astmetest ning sellele enam teisi nimesid ei järgne. Kunstniku Vendeeaa lootis, et doktor suudab ravida nii ihu kui hinge sest kunstnik oli Lõuna-Prantsusmaal Aarlis elanud üle mitu vaimset kriisi ning paigutatud sealsesse Saint Remy vaimuhaiglasse, mis oli üpris masendav paik. Kuid peale saime on saanud ka seal looduses ringi liikuda, maalida headele ja lootusrikastele kuudele järgnesid aga ikka ja jälle langetõve hood, hallutsinatsioonide ja palavikuga, mis muutsid kunstniku paaril korral lausa märatsevalt hulluks kui Teo sellest doktorgašeele rääkis, öelnud temperamentne ja jutukas tohter. Tsiteerin siin härmiks. Tony muidugi on ta hull, kõik kunstnikud on hullud, sellepärast armastangi. Mõnikord tahaksin isegi hull olla. No kui Monsanto, doktor, kas see esmakordselt kohtusid hakas Monsanto ohtri ravimisvõimes kahtlema ja kirjutas vennale, et see mees on arvatavasti haigem kui tema ise või siis vähemasti sama haige. Kuid juba mõne päeva pärast olid Wonsandjagašee head sõbrad ning kunstnik maalis oma sõbrast ka portreearstil on sellel pildil taas valge müts seljas, tumesinine, sõjaväekuub maalitaust on koobaltsinine lõpmata heasüdamliku näo heledate silmadega pea ning käed on heledates toonides. Doktor nõiad, käsi põsakil punasele lauale, millel on kollane raamat ja purpur setteõitega oks. Pannkoogivärvid. Ja Vansanud alustas, vääris taas maalikunstniku elu. Tõusis hästi vara kella viie paiku hommikul võttis oma molberti lõuendit, värvid ja pintslid ning asus teele. Linnas maalis ta Oviiri kahekordset väikese kellatorniga raekojahoonet, mis on nüüd varsti juba 125 aasta jooksul väga vähe muutunud, vaid selle läheduses seisnud noored puude vanadeks kasvanud. Ta maalis teisigi linna ja selle ümbruses seisvaid maju. Ta maalis doktorgašee aeda, kust leidis toreda madala ümara võraga palmi. Ja muidugi maalis ta vääri ümber seisvaid kuumi, kuldseid viljapõlde. Oma retkedelt õhtul koju tulnud sõivan žanravoa kohvikus tagasihoidlikku eine, niipalju kui lubas tema kolme frangi Tiia 50. antiimine kosti ja peavarjumaks. Vaatas, kuidas mehed tuhmi lambivalgel pärlit mängivad, ronis mööda kitsast käsipuudeta keerdtreppi üles oma tibatillukesse, raudvoodi ja tooliga ruumi ning jäi juba kella üheksa paiku magama. Nii möödusid mai lõpus juuni ja kätte jõudis kuum juuli. Kaunise maalilises vääriskus voolas rohekas Oase jõgi ja kus paiga rahu ning loodus ise pidid vähemasti doktorgašee arvates inimestele meelerahu andma. Olime saanud ometi rahutu ja murelik. On põhjust uskuda ööbings Tony kunstnik oli väsinud ning tal oli hirm. Ta kartis, et tema vend Theo võib töökoha kaotada ega saada raha saata. On ju teada, et pannkoogieluajal õnnestus teol ära müüa vaid üksainus tema maal ja et kunstnik, kelle pildid hiljem miljoneid hakkasid maksma, elas praktiliselt kogu oma elu viletsuses ja vaesuses. Ja muidugi, vahest rohkemgi vaesust ja nälga kartis, on saanud sellest 1890. aasta vääri juulikuus uut haigushoogu teadnud kunagi, mida see kaasa võib tuua. Viimastele poegadel oli haigushoogude vaheajaks olnud umbes kolm kuud ja aeg hakkas täis saama kuid ikka võttis ta igal hommikul oma molberti lõuendi, pintslid ja värvid ning läks. Tol päeval läks ta üles künkale, möödus kirikust ja jõudis kollasele viljapõllule. Surnuaia vastas. Võib-olla kõlas sajandi kõrvus Vajalik akordion, mis oli ju tema ja muusikakeskpäev paiku, mil lõõmab päike, talle otse lagi pähe paistis, lendas taevast alla must linnuparv väitsid kogulaatusener, linnud varjutasid päikese, Katzydantsandi paksu tumeda vaibana lendasite juustesse, silmadesse ninna ja suhu, mähkisita tihedasse ja umbsesse musta tiibade pilve. On töötas edasi, maalis linde kollase viljapõllu kohal. Teadnud, kui kaua ta töötas. Aga kui maal oli valmis, kirjutas ta ühte nurka. Varesed viljapõllu kohal, viisime Alberti lõuendi koju juurde, heitis põigiti voodile ja jäin magama. Nii kirjeldab vorming ston pildi sündimis jäivangoogi viimaseks või vähemasti üheks viimastest. Varesed vääri kuldkollase nisupõllu kohal. Looduspildil on ähvardav, isegi meeleheitlik nisupõld tundub hõõguvad kui tulekahjus taevas pimeneb üleval tumesiniseks ja hoogsate pintslilöökidega maalitud tohutud mustad varesed lähenevad ähvardavalt vaatajale kui halvad ended. Esiplaanil on lõikunud kolm konarlik. Kui punarohelist teed kaks viivad kahele poole lõuendilt välja. Keskmine lõpeb järsult viljapõllust. Päris valus pilt. On teada, et oma elu lõpuaastatel töötas van goog fantastiliselt kiiresti. Mõnikord tegi ta lausa kaks pilti päevas ja töötas sageli just päeva kõige palavamal ajal pärastlõunal. Ühe teooria kohaselt olevatki tema vaimuhaigus päikesepiste tulemus. Aga teooriaid on igasuguseid. Teooriaid on igasuguseid. Aastaid on saiade arstid ja psühhiaatrid püüdnud van koogi haiguse põhjuseid ja olemust välja selgitada. Siin mõned selle töö väga üldsõnalised järeldused. Niisiis on võimalik, et Vansanti haigus kujutas enesest üht paljudest epilepsia ehk langetõvevormidest. See on hoogudena käiv krooniline närvihaigus. Doktor Felix rei Edoktor perroon ravisid teda enne vääri tulekut. Arvasid, et Monsanto oli sündinud ajukahjustusega, mida süvendas tema pikaajaline absindi joomine. Anzountega hüüab Sinti, et oma depressiooni ja ängistushooge leevendada seda toksilist alkoholi, mille vasteks eesti keeles on antud koirohi pruukisid tema aegadel õige paljud kunstnikud kuid apsenti mürgine koostisosa tegelikult süvendas niivansandi epilepsiat kui depressiooni väidab Sindi tarvitajad nägevat pikapeale nii loodust kui esemeid, sageli just kollastes toonides. Ja erinevad arstid on erineval arvamusel selle kohta, kas mitte absindi joomine ei põhjustanud Vanssanti kiindumust kollasesse. Arvatakse, et kunstniku arsto vääris doktorgašee ravis dema epilepsiat digitaalisega, mis samuti põhjustavate asjade nägemist kollasena või kollaseid täppe nägemisväljal veel üks võimalik põhjus, miks Fansant kollast värvi armastas Dons. Osa arste on kahtlustanud, et Hankook põdes Pippolaarset psühhoos ehk siis maniakaal depressiivsust. Noorena pühendus ta entusiastlikult isegi palavikuliselt religioonile hiljem kunstile ja võiks mõelda, et maania oli tema elu pidev seisund. Kuid neile palavikulistele tegutsemishoogudele järgnesid alati kurnatuse depressioon. Vahest võikski see diagnoos õigeks osutuda ja veel. Ansound kasutas maalides tinapõhjalisi värve, niiet mõnedki arstid on pidanud tema haiguse põhjuseks tinamürgitust. Doktor Beyronon märkinud, et ühe haigushooajal püüdis kunstnik end mürgitada värve neelates ja petrooleumi juues. Üks tinamürgituse tunnuseid on silma võrkkesta paistetus, mille tõttu inimene võib näha valguspunkte ringi kujulistena otsekui toolidest ümbritsetuna nagu Vansandi võrratul pildil. Tähine, ö ja veel. Maania ja langetõvega seostatakse meditsiinis niisugust nähtust nagu hüpergraafia seisund, mis sunnib inimest pidevalt ja palju kirjutama. Osa uurijaid on arvanud, et ligi 800 kirja, mis vangoog oma elu jooksul kirjutada jõudis, on seotud just selle seisundiga. Doktor, kas see on aastakümneid kritiseeritud selle eest, et ta ei suutnud van koogi ravida ning kunstnik pärast 10-ni nädalapikkuste väärisviibimiste enesetapu tegi? Samas aga polnud, on saanud juba pikkade aastate jooksul järginud oma arstide nõuandeid, vähendada suitsetamist ja joomist mõlemad olid talle juba pöördumatut kahju teinud. Ta ei võtnud kuulda ka doktor Cashi soovitusi. Puhkus mõõdukust töös ja rahu, vaid läks, rajab oma molbertega kuuma päikese alla maalima, kuni jaksas raske patsient ja tundmatu haigus. Muidugi oli arst hädas. Kuidas on saanud pannkook nii kaugele jõudnud, oli ta oli sündinud märtsist 1853 Hollandis rootsundertis pastori pojana oli ta üles kasvanud religioosses kultuurses õhustikus. Kuid loomu poolest oli ta väga tundlik ja enesekindlust polnud ollagi. Tema otsus kunstnikuks saada küpses aeglaselt. Enne seda oli ta töötanud raamatukaupluses püüdnud kunstikaupmehest venna kõrval tegutseda ja pidanud pastoriametit vaeses belgia kaevanduslinnas Morina siis kõik tema romantilised suhted läksid luhta. Ta õppis Belgias kunsti, et luua ilu, kuid tema esimese perioodi tööd olid tumedates toonides ja süngevõitu. Antherpenis avastas ta enda jaoks Ruubelsi. Jaapani krabi üürid. 1886 läks Fansanud Pariisi oma venna juurde kohtus pisar Roo muneja kääniga ning tema tume värvipalett muutus heledamaks. Närvilised eneseotsingud olid teinud temast raskesti talutava vestluskaaslase Jõid, kestvad vaidlused kunsti üle ning pikad tööpäev maalides mõjusid halvasti tema tervisele. On saanud, otsustas minna lõunasse päikesekuuma Aarli lootuses, et tema sõbrad talle järgnevad, et seal üheskoos kunstikool tööle panna. Pool Lähen tuligi ja tagajärjed olid kohutavad. Arry põletavalt tuline sidrunkollane päike, eresinine taevas pikapeale ärritavalt mõjuvad uskumatult säravad puhtad värvid ning põrgulik tuul, mis traal äratasid Vansandi haiguse meeletu tööpinge varahommikust hilisõhtuni ikka kuuma päikese all andis sellele jõudu. Raske haigushooajal ründas ta noaga kogeni kuid ei vigastanud mitte teda, vaid lõikas ära oma kõrvalesta nibu. Nüüd viis tema teesen Remi vaimuhaiglasse, sealt aga juba väes Survuaasi, doktor, kas hoole alla? Võtkem siis taas täna viimast korda Apeuroving Stownia tema pannkoogiraamat elujanu, kus on mansandi nukra elu viimast Lootust järgmiselt kujutatud kollasel viljapõllul, musta linnuparve maalides teadis ta, et haigushoog on tagasi ja teadis, et seekord on lepp. Ta tahtis hüvasti jätta. Kõigest hoolimata oli see olnud tore maailm, kus ta elanud oli. Tahtis hüvasti öelda kõigile neile, kes olid sisustanud ta elu ja kahele inimesele maailmas, kes leidsid, et vam saanud hoog on suur maalikunstnik. Kirjanik Alber, Aurele, kes oli oma artiklis kirjutanud, et tema kunst kaasaegsete kodanlike arusaamade jaoks liiga lihtne ja samaaegselt liiga peen ning doktorgasse keele, kes oli tema piltidest vaimustunud. Kõige rohkem tahtis ka hüvasti öelda oma heale vennale teole, kes oli nii palju kannatanud, teda aidanud ja tema pärast muretsenud. Aga sõnad polnud kunagi tema väljendusvahendiks, ta peaks oma hüvastijätu maalima. Kes oskaks, tahaks aga maalida hüvastijättu. Ta pööras näo üles päikese poole, surus revolvri vastu külge ja tõmbas triklist. Ta kukkus maha ning hajutas näo mõrkjasse põllumulda. Hilja nii koova sees käes. Neli tundi hiljem vaerusson saanud pimedast kohvikust läbi Waanegide riietel verd ja saatis otsekohe doktor, kas see järelearst vaatas haava ja teadis? Ta ei saa kunstniku heaks enam mitte midagi teha. Operatsiooniks olivans, saanud lihtsalt liiga nõrk. Telemas voodise tõmbas oma piipu, oli pühapäev ja ta ei andnud kašeele oma venna aadressi, et teda mitte segada. Niisiis jõudis Teeoo kohal alles järgmisel päeval. Ta istus kogu aeg venna voodi kõrval. Rääkisid oma lapsepõlvest, Brave andis. Ning Teo lubas avada oma galerii ja seal Vansaanfan koogi maalide näituse välja panna. Minu töö, ütles, on saanud, ohverdasin sellele oma elu ja peaaegu kaotasin mõistuse. Veidi pärast kella ühte öösel sulges ta silmad ja lahkus. Vansant maeti Oviiri kalmistule, mis seisis suure laogia künka tipus kuuma päikese all viljapõldude keskel. Pärast kuut kuud leevendamatut kurbust, lahkus siit ilmast ka Theo van goog, tema naine Johanna laskistaja põrmu afääri tuua ja venna kõrvalemata. Aastal 2011 ilmus Inglismaal järjekordne, kes küll ütleks, kui mitmes ansanthan koogi, elulooraamat rattureid Steve n-i Gregorio, vaid, mis on kümmekond aastat 20 tõlgi ning uurija abiga on koogi elu ja surma asjaolusid läbi töötanud ning veendumusele jõudnud, et kunstnik ei teinudki enesetapu. Juba 1900 kolmekümnendatel olevat kunstiajaloolane John rõivald vääri elanikke küsitledes järeldusele tulnud Edranzounte läinud juulikuu 27. päeval 1890 mäekünkal asuvale põllule kindla sooviga end tappa. Nefies missielulooraamatu järgi olnud vahelsandiga koos kaks teismeeas noorukit üks neist kandnud kauboiülikonda ja tal olnud kaasas ka rikkis relv. Kõik nad olid joonud, poisid mängisid, kauboisid rikkis, läks kogemata lahti ja kuul tabas. Anti. Viimane ei tahtnud noorukite elu rikkuda ja võttis süü enda peale. Niisiis, nagu väidab Gregory Vaitsmis pannkoogi ei otsinud surma, aga kui võimalus avanes, võttis ta selle vastu oma venna Teeoo pärast, kellele ta koormaks oli muutunud. Tegemist oli õnnetuse ettekavatsemata mõrvaga, väidab Gregory Vaitsmis. Koogimuuseum Amsterdamis on sellist briti autorite väidet dramaatiliseks intrigeerivaks pidanud. Laator Leo Jansen teatab, et palju küsimusi on siiski vastamata ja enesetapu välistamine on enneaegne. Uurijad uurivad, see on nende töö. 30 seitsmeaastaselt lahkunud van saanud võttis kõik oma saladused kaasa. Sa kõnnid Vanssandi teelov, ääris tema maja tagauksest välja mööda kergelt tõusvat kitsast roheluse ja väikeste majadega palistatud tänavat kuni jõuad vana kiriku juurde. Nooled näitavad edasi ikka üles mäkke, põldude ja kalmistu poole. Novembri lõpu õhk on kuum ja Teemud, kui ronib ja ronib mäest üles. Kuni puud kahel poolvarju annavad, pole hullu, kuid puudesalu lõpeb ja tee läheb edasi lageda. Olete põldude vahel ansandi põllud ja päike Hergab otse lagipähe. Kalmistu lagedale, päeval keset põlde. Päris suur kalmistu, niiet vendade hauda annab otsida. See seisabki otse kalmistu müüri ääres. Kaks lihtsat kivitahvlit nimedega Vanzanfangoog ja Theo van goog ning nende ühine üleni lopsaka luuderohuga kaetud puhkepaik. Lihtne rahulik, kaunis. Sa oled taas over Survaasi peatänaval kohvikust pisut edasi, raudteejaama poole minnes astud sisse väikesesse pannkoogiparki. Siin seisab keset langenud lehtede pruuni vaipa vene soost skulptori saatkini valmistatud Vanssanti kuju. Täpselt nii molbert selga seotud pintslid, värvid ja lõuend kaasas. Nii rändas see päevinäinud ülikonnas alati palja pea ja Vabapilguga mees ringi ja tegi oma pilte. Neitsiga kümnekonna aasta jooksul kokku ligi 900. Oleks vaid teadnud, et mõnekümne aasta pärast otsivad ja ostavad inimesed rõõmuga tema pilte. Vahest poleks ta siis nii meeleheitel olnud. Aga see oli tema saatus ja sellist saatust on mitmedki kunstnikud jaganud. Oma kirjadesse Anvar on goog palju läbimõeldud mõtteid jätnud. Näiteks kui sa kuuled oma peas häält, mis ütleb, et sa ei saa maalida siis taeva pärast maali ja hääl kaob. Ja veel elumõistmine tähendab paljude asjade armastamist veel meie südameid, kes võib põleda, suur tuli, kuid keegi ei tulen selle juurde soojendama. Möödaminejad näevad vaid väikest suitsupilve ja veel ma ei tea siin elus mitte midagi kindlat, kuid tähed taevas panevad mind unistama. Unistan maalist ja siis maalin oma unistuse. Infražürii alles alles nii. Vähe käin.