Meie tänase saate peategelane ja külaline on Ivalo Randalu. Sinu hääl on raadiokuulajatele tuttav, tuleb üle 30 aasta, nägupidi oled sa televisioonis palju rahva ette ilmunud? Sinu nime on olnud võimalik pikka aega lugeda ajalehtedest muusikateemaliste artiklite alt. Alati sa oled olnud see, kes ise küsib, kes teeb teistega lugusid. Ütle, kas sul on varem olnud ka niisugust lugu, kus sina oled see, kelle käest küsitakse? Ei tule. Et aga noh, naljaga pooleks ütleme niimoodi, et mul on kusagilt koolipõlvest meeles juba üks niukene sentents, et. Küsijad peavad olema targemad kui vastajad. Et mul on täna selles mõttes parem roll, kui, kui muidu eluaeg olnud, tähendab selle mõte on see, et, et on inimesi, kes kogu aeg räägivad, targutavad ja ei taha midagi teada. Ja need ei oska küsida. Ja mina olen tegelikult eluaeg küsimistega üsna üsna raskustes olnud. No kena, tänan komplimendi eest, aga kuna sa oled eluaeg nende küsimistega hästi toime tulnud, eks see siis ole kaudselt ka kompliment sulle endale. Niimoodi. Aga selles ma olen nüüd üsna kindel, et keegi ei ole sinult elu jooksul kunagi palunud, et sa endale soovikontserdi korraldaksid ei ole jah, aga noh, kui nii võtta, siis kui see saate autor oled ja ja omamoodi ju iga autor on siis ka ju oma soovide esita ja kuigi ta ei tee seda otse enda nimel, seda küll, aga nii et täna on siis mitmes mõttes. Omamoodi see saade. Ja sellel saatel on ka omamoodi põhjus, sest igaüks meist jõuab kunagi mingisuguse ümmarguse tähiseni. Kui me seda juttu ajame, siis on sul see tähtpäev veel ees, kui see saade Trisse läheb, siis on see tähtpäev juba olnud, annaks jumal igal juhul palju õnne. Sest ega 60 on üks korralik mehe, iga aitäh ja 10 aastat on siis mees oldud, kui öeldakse, et 50-le saab meheks loojust, nii et hakkame siis nüüd seda mehe juttu rääkima. Aga selleks, et mees üldse jõuaks nende tähtaegadeni selleks tema olema kunagi sündinud ja kasvanud. Ja ma arvan, et ega sinu kohta väga paljud inimesed seda ei tea. Kes sa niisugune õige oled? Sul on kõigepealt väga huvitav eesnimi, niisugust eesnime ma arvan, et Eestimaal teist üldse ei ole, kuigi Randalu nime on teistel ka veel. Ja kust alustada? Ma ütleksin eemal, kuigi rustikaalne ja üsna algeline võrdlus. Ma ei ole egotsentriline, aga ei pääse niisugusel puhul võib-olla endast rääkimast. Kusagil ma, me kõik kujutab endast nagu noh, rattad, rumm, rummu, rummu. Selles mõttes, et, et me lähtume ei saagi teistmoodi, kui lähtume endast, kui me räägime inimestest, kes meie ümber on või, või maailmatunnetusest või ükskõik mis. See kõik koondub ju meisse. Samal ajal on mõnel rattal rohkem, teisel aastal vähem kodareid ja mina pean ütlema, et need kodarad, mis siis noh, tulevad minusse näiteks, et minust lähtuvad vaid, mis minusse rummu koonduvad, neid on õige palju üsna kirjud. Ja muidugi sisse rehv, see on see elukenemist, siis veereb mööda seda Eestimaad, kellel, kuidas noh, hakkame ikka räägime nendest kodalatest kõigepealt selles mõttes, et. Sündinud olen ma Riias 1936 ülejõe linnaosas. Ja minu isa oli läti kadakas emale baltisakslanna, nii et minust tilkagi eesti verd mis väljendub ka selles, nagu öeldakse, et mitte. See päris rahvaesindaja on teinekord oma tunnetes paljurahvuslik kumm, kui selle rahva esindajad ise ongi. Ja mina võin 10. kohta ütelda heal meelel, et ma olen hea meelega kogu elu eestlane, kuigi ma sain seda teada alles 21 aastaselt. Ma nimelt olen adopteeritud. Kolmeaastaselt 1009 39. Minu emapoolne vanaisa oli kirikuõpetaja Valkas ja siis pärast Riias ülejõel ja seal, et tegelikult oli see suguvõsa õige pikalt uuritud, ulatus välja 16.-sse ühte haru pidi ja mingit arupidist kogunisti 13.-sse sajandisse. Aga see pole oluline, fänn ei ole olnud nende seas, aga isegi Riia Bürgerid vist. Sealtpoolt siis kuidas võtta, on minu verd Saksamaalt, Taanist. Et Mul on päris puhtaid sugulasi sakslasi isa poolt, siis, kes selles räti kadakas, nagu ma ütlesin, tal enne abielus juba olnud, kui nad maid nimetaksin, seda ema mutiks mutiga, abielusid. Neil oli 20 aastat vahet. Oli temaga abielus olnud juba lätlanna, aga nii, et minul on siis sugulasi, puhtaid lätlasi. Tema järeltulijate põhjal ma ütlen kohe ära, et mingisugust kontakti ei ole, isapoolsed ei olnud. Ja siis nad läksid lahku sel ajal, kui ma sündisin. Ja kui ema mind kandis, veel oli päris lihane vend, kaks aastat minust vanem. Tema nime mõtlen ka natukese aja pärast. Ema kandis mind siis ta oli parajasti Soomes Lapimaal ekskursioonil, reisil kaasatus sisinaari järve kõrval on üks teine suur lappima järv, jõgi ja küla Ivalo. Ja talle kõlaliselt see väga meeldis, sest ta otsustas, et kui ta nüüd paistvaks tuleb, siis ta paneb selle nime. Niisiis ka sündis. Too muti ei olnud elu sees tööd küll teinud aga siis tuli ka loor veel 20. Ja aga ta oli keeltele väga andekas, ta oli iseseisvalt pinud ära, nii muidugi läti keele kui Riias. Aga ka liivi keele, vene keele, prantsuse, rootsi ja ka eesti keelt hakkas ta seal juba siis oma hoovist lihtsalt õppima. Ja see venna nimi, see kõlab väga ilusti, ainult mulle ei meeldi selle tähendus natuke magus. Nimelt see nimi oli lindlaul. Kuule fonitset kui ilus nimi, aga tähendus on tal linnu laulise kivi keeles liivi keelest võetud. See vennakene suri ära ja, ja aastaselt siis juba maetud Tartusse, muide Kuperjanovi diagonaalis Kuperjanovi vabast seal vastas. Ja, ja siis, kui mina olin saanud kusagil ligi kolmeseks tutvust Sealt mulle sugulasi ei ole, aga seal oli juba kolm last pere sees, nüüd tuli mutiga kahe lapsega. See kõige väiksem oli mina. Ja nad siis otsustasid ikka ka veel ise lapsi saada, võtajad koleb, paljuks läheb, siis pandi lehte kuulutus, ütleme nii, piltlikult müüa väike poiss. Ja olid Tallinnas siis kaks inimest, kellel ei olnud lapsi. Need olid Adam Randver, Tiina Randalu üks ajakirjanik, teine õpetaja ja Tartu, vaatama väikest poissi, oli nagu naljakas olnud, kohe meeldinud ja siis tehti leping, et kui 21 aastaseks saan, siis noh, sõda liiga tulemas ja õieti oli ta ju Euroopas alanud juba. Et siis teatatakse mulle vähemalt kui ei juhtu midagi niisugust, et ahaa, motivad päriselt uuesti kokku saama, aga läkski nii. Mis ma siis oma oma pärisvanematest nimetan neid päris vanemat, eks räägin, on vast see, et. Oleks siis minuni adaptsioon õiguslikud sugulased, poolõde Eeva Ahven ja atraktsioon vend Hillar Randalu. Ma arvan, et mõlemad nimed ütlevad eestlastele kultuuriinimestele ühte koma teist. Mis ma siis veel isast enne räägiksin, on see, et isa. Tema isa Aleksander pärines Tudulinnast, aga ema juba Purtse jõeäärsest a- a- rannakandist lõpetas ta siis Peterburi ülikooli juristina, seal lihtsalt toona lihtsam. Ühest küljest see oli, et maailmasõda oli peale tulemas. Ja. Lühidalt oli ta 19. aastal juba mõnda aega olnud edu erakonnast Tõnissoni väga head tavana. Seal tegev ja oli Postimehe äri juhataja ja sealtkaudu tutvus ta väga paljudega kõigepealt Visnapuuga ja kõigi nende Siuru meestega, keda mõned vanamoodsad siis nagu pragasid, et Postimees oli avatud liiga moodsale siin taga leia, saadan pahmani käsi selles mõttes, et ta neid toetas ja Tuglased kõik see rahvas. Ja 20. aastal sattus Ada Bachmann isegi kolmeks kuuks, nii kaua kui see Tõnissoni kabinet püsis töö hoolekande ministriks ja oli riigikogu liige, aga nagu ta ise ütles, et see piruka jagamine, mis on meile praegu siin, nii tähendab, see oli kõik siiski olemas, ta väga pettusega tõmbus üldse poliitilisest elust tagasi, hakkas ajakirjanikutööd tegema. Ja viimane niukene riigitöö, mis ta tegi, oli siis pätsu ja ei punti aeg ajal loodud imede eestistamise komisjon. Ent poolt oli ametlikult seksis esimese isalise sisuline aseesimees, sisuline töö, tegija ja korra olnud kabineti tulnud sisse kuus majandust, graniste kolovinskitega, suurt Labemetega, tammunud jalalt jalale, et meil on niuksed saksikut nimedega, mitte, mis nendega teha, et siin härradel eid puntidel, Jäpahmanik kell on ka kõik need, et mispärast ma nüüd siis nii väga peaksime eelistama, andsid niimoodi siis märku. Ja siis tuletaski Isago silleriga, kuivõrd tema isa oli pärit Alutaguselt hämari alannast. Alu randa, Roland Kirs teistpidi randaluks. Ja ja kui siis võtta jah, on siis minul usub sugulasi ema poolt puhtad eestlased jälle ka samamoodi nemad Viljandimaalt pärit. Ja tädid ja, ja üks tädi on näiteks hiljuti manalateed läinud, kõige nooremad neist Liidia nirk soosse marksossadega oleme siis tädipojad jäävad sedapidi on juba mul õige õige kirju see asi minu, minu poolvend ja poolõed, kes sündisid Doradena. Nemad läksid koos mutiga ja oma isaga 44 ära Saksamaale väga rasketes tingimustes, sest nende isa oli haige, lapsed olid väikesed, nadi saanud selle haridustegelane, siis said tublid inimesed, tööinimesed. Ja õed, noh lühidalt öeldes õed abiellusid ameeriklastega sõjaväelastega. Need olid musta värvimehed. Et sealtkaudu olen mina siis ka kolmekordne neegrillaste onu, piisab külvast eesti rahvale, kõik on ikka keeruline küll tõestilis, kõik ühe ühe inimese elu jooksul on jõudnud juhtuda ja see polegi nii hirmus pikk aeg. Kuulamegi selle peale üks mustlane muusikat Oscar Petersoni ägaja. Oma tõelisteks vanemateks pead sa ju ikkagi neid, kes sind eluaeg kasvatasid, eks ole. Ja sest ma, ma pidasingi neid kogu aeg peale selle, et ma olin oma isaga väga sarnane ja kui mul mingi kahtlus nagu, kes mul tekkis kahtlus, kui ma 16 aastased passisid, miks Marija seal sündisid. See küsimus tuli millegipärast emale nii ootamatult, et natuke kohmetud Zahkna, olime seal parajasti natuke see rahu. See vastus ei jahutanud jalid ega, aga ma kasvatasin endale omaduse, mis mõnikord on kasulik, antud juhul ta vist oli kasulik, aga, aga paljudel juhtudel mitte, see on mitte lõpuni mõtlemine. Elus tuleb kõik asjad lõpuni mõelda, aga antud juhul ja, ja ma lükkasin selle sinnapaika, kuni siis 21 aastaselt jah, teada, et see oli mu laps, tegelikult ma olin üldse niisugune. Selle aeglase arenguga aga väga raske lapsest Nalinaga elav kuni 14 eluaastani siis siis ma lugesin hirmsasti ja mõtlesin tuimaks ja ja ma lugesin ennast kaheksandas klassis istuma, mind ei huvitanud absoluutselt enam kool, kõik Nobeli preemiat, toonased olid läbi loetud eesti ajal trükitud ja Põhjamaade sari palju-palju-palju-palju, muud ja ka sealjuures juba luulet. Ja see oli siis see majandus, tooks natuke muusikat, meie peres ei tehtud, kuigi isal oli päris kindlasti absoluutkuulmine, mis ma pärast kindlaks tegin. Ja niisugust mälestust muusikas ma pean oma all võib-olla esmaklassiliseks üldse kogu hilisema kogemuse juures ikkagi. Need olid jõuluõhtud isa tavaliselt istunud klaveri taha, aga jõuluõhtul ta istus klaveri taha, mängis fant drastiliselt võimsa mahlaka armoniseeringuga peast. Julguraale see on, need olid suurepärased, mul on kahju, et vaat siis makkiale jäid, mul endal ei ole võimet seda uuesti regenereerida. Kus nüüd ei? Noh, nagu sa isegi arvata võid, eks ma tahtsin ikka selle peale tüürida, et kuidas sa muusikasse saad. Et vaat sellest lugemusestel kahtlemata son Christoph ja mingi tab raadiot, ma ütlen, et kõigepealt mulle muusika meeldis, aga ma ei saanud seda poisipõlves mujalt kui raadiost, raadio meil oli ühe ühe nupuga Philips, mis igalt poolt ja siis lehes sai ikka veel allakriipsutatud, ma kuulsin just raadiost ja ikka kõik muusikatoa kirjutab välja, et on kavas Beethoveni esimene sümfoonia või viies klaverikontsert või, või midagi muud. Vik liigi palad ja ja need olid kõik alla kirjutada, neid kuulasin igal vabal ajal lihtsalt ma olin kuulaja keskkooli palju saaksime ka käima kontserditel. Ja, ja siis vaadata, et laps on ikka muusikahuviline, osteti mulle klaver ka. Pianiino niisugune ja sealse armastus muidugi pestav paljudele. Tähendab väga meeldis, oli see improviseerida. Aga see oli kõik niisugune jäljendamine ja mitte mingisugust alust ja see andis mulle elu lõpuni tunda. Ja sa klaveritunnis siis ei käi paindiga tundi, aga vot siis pidi harjutama, sest midagi veel kole meenutada, kujutata neljandas klassis ma käisin Viljandis ühe aasta. Ja ma olin laste muskuse sisse pandud saanud ja musikaalsust oli vist. Ja käin klaveritunnis, see ei käinud kooli massegis õpetades kodus. Ma veereks kolmest mööda sealt lahti võtta, eriti kevadel, sügisel. Ja kui siis kevadeks eksamile minek oli, mina ei tea, mis need vanemad inimesed omavahel, kuidas rääkisid, mind pandi ilusti riides, siukses tunnis üldse käin. Valged sukk, püksikuid, niuksed, põlv, põlvikud, põlvikud jalga, kõik ilusti pesti nägu puhtaks, klaverit. Klaverieksamile lapsed seal ees, f1 tüdruk, nats näpuga, see poiss kukub läbi täpselt 10-sse ja siis kutsuti mind siis istuvat provotiitriks on väga lugupeetud pillanud klaveriõpetaja istuvad rohelise laua taga piga suursaamadel, diakon rahaliselt saalina kaverit teises nurgas. Ja ma lähen klaveri juurde õnneks kaasa kinni. Aga ma tõstsin selle ülesse, vaatasin klappe. Siis panin ilma kopsud tasakesi tasakesi kinni, tegin krapsti, läksin välja, see oli minu esimene suur edu muusiks. Ja väga sümboolne. Aga jah, ma hakkasin ise toksima lihtsalt ja, ja see. Ma olin ühed 10. klassi lõpetanud, siis katsusime Muska kooli minna, aga mul ei olnud mitte mingisugust alust, ei harmoonilist, muld, Kattai vormiga ja sordiga veel ja nii edasi ja kõik. Ja ainuke asi, mis mind läbi vedas tegelikult oli see. Et, et mul oli selle aja kohta mingisugune niisugune maitse natuke teise Fistel otsisin natuke krõbedamaid pärikamat, harmooniat, akordi, aga mul ei tulnud, see seest, ma kõik otsisid ja see oli väga vaevana ja sellega konsis niimoodi veel. Ja tegelikult ma jätsin konsid pooleli selles mõttes, et ja kuidagi ei raatsinud juhi tihane ütelda, et mul ei ole annet. Ma ekstra tegi ka veel kõik selleks, et jätta muljet, et ma lihtsalt olen laisk. Ja, ja kusjuures seda ei olnud raske mitte tehasest, Molingalask vaata ise. Aga eriala opositsiooni ekspositsiooni jah, Elleri juures. Isa oli õnnelgi, nad olid tuttavad ja kõik, Aleksander Elleri ka väga head sõbrad, kuju. Aleksander energia nii edasi. Selles koha pealt. Nonii, piinlik, eks ole. Aga ma ei saanud sinna tundi minna, olin ööd läbi üleval vaevasena aga ma ei saanud minna niimoodi ennast laevad ja ma ei saanud niimoodi tondiminutit, mul ei olnud midagi valmis vilje, mida, milles veendunud. Mõtlesin jah, esimest aastat, kui oli väikevormid, siis ma sain hakkama, aga siis tuli suurvormid ja vormi ei tohi, mitte midagi ei ole, siis ma hakkasin helistama. Jäin kõrvale. Üks asi ja teine asi, iseloomulikke niukene, heitlik, külma, proovisin teistele kolmandat ja. Sa oled üldse proovinud päris paljusid asju, kuidas sa kinno sattusid? Tähendab, kinostuudiosse kinost, stuudiosse mitut moodi, esimest korda hakkasin mõtlema veel konsis käies. Aga aga filmikunst, jah, no see on ju kõigile niimoodi. Ja tol ajal hakkas tulema ka väga huvid ja filme, see oli no kõigepealt poisi peas poisist peast olid nähtud ju kõik Metro filmid, mida nüüd muidugi enam ei vaataks nisu Sappombidada. Aga neorealism tuli. Oli väga häid vene filme siis juba ka oli, ma ei räägi 60.-test aastatest. Ja, ja siis mul hakkas režis suur huvitama, et, et kas äkki kinorežissööriks hakata, noh ja tekkis niisugune võimalused läbi filmi saab. Haavata siin niisugune kuulsus, kolme aastane kuulsus, filminäitlejate kursus, täiesti komistada, sain sinna sisse ja mitte näitlejaks saada, tahta. Jäävalt, seal nägin, kui Jüri Müür tegi siis oma esimest filmi. Jumal andku rahu nii Jüri põrmule kui sellele filmile, aga tal on endal väga hea maitse. Ta tellis Moskvast välja kuus oma niisugust õppi aegu nähtud parimat filmis talle meeldisid need olid muide John Ford üks niisugune režissöör oli, kes sõja aastatel aasta aastasse sai parima Ameerika filmiauhinna, seal olid pikk tee koju tubakat-d ja niisugused Si filosoofial põhinevad filmid. Ja vot neid ma vaatasin siis temaga koos ja ja nii, ja ma hakkasin aru saama, et ei ole ma siin ka midagi. See, see, see anne ja ajukinandiga väike või selle asja jaoks siis, ega see sinnapaika noh. See oli üks p, kuidas kindlustuses otsapidi sees. Teine oli aga see, et me õppisime Arvo Pärdiga muusikakoolis koos konservatooriumis koos. Ja see oli jah, 65. aastal lõpetas KIKi Andres Sööt, tema diplomitöö, esimene film oli Ruhnu saarest külaline oli ilus pealkiri sellele filmile välja mõeldud. Mereõun. See esimene saan sellest oli ka helikopteri pealt ja tõesti said need Mere keset. Aga seda peeti liiga poeetiliseksi. Ruhnu. Heakene küll, aga tahtis, arvad sinna siis Arvo libafilmi usket teinud? Kas aga arvude pärast aega ja ütles, et teine Messinet Siis tegingi sellele muusikat, seepärast see sinna 10 aastat seal tegema. Filmimuusikalid ja kompileerima ja igatemoodi. Kõik oli oma ajavärgiga, kui nüüd küsida, et mis mulle endale kõige rohkem meeldis, vast võib-olla minu seal oli üle 20 filmikese Riniks dokumentaalfilm. See oli vast Ülo Tampeki. Kerese film. Aga mis sest ikka pikalt rääkida, see kõik on oma ajamärkidega ja see sinu töökinostuudiosse ikka põhiliselt oli ka muusiku töö seal. Aga raadiosse, raadiosse jälle pealt. Varu oli ju siin helirežissöör või nagu siis öeldi toonmeister. Ja 61. aasta 61. aasta sügistalvel jah, sul siin mõttele noorte toimet siis teha niisugune noorte tund üks tunniajane saade, kus on siis noh, nagu ajakiri paradi ajakiri ja seda vaja ka kujundada ja tehti arvule siis 62 jaanuaris läks lahti, tehti arvule ettepanek, et seda siis kujundama tulla ka juba tõsisemalt, ülesanded hoopistükkis ja ja niuke selles minutit ja, ja siis, siis ma tegin seal mitu aastat kaks aastat. Siis avastas mind toonase vahetuse vene saadete peatoimetaja. Tema nimi oli palju gril kalluv Greecilia ja siis ma hakkasin juba tekste tegema. Nendele, noh, tähendab, need tõlgiti ja, ja läksid siis vuhinal Moskvasse. Ta tavaliselt ikka eesti muskuse puutuvad nii kergema kui sügamuska poolt. Tegime ka oma esimeses saates tükkive nuppu üldse. See oli üks väga tore toimetus toona, seal sinna kuulusid Marju Lauristin, Jaan Ruus, Helju Jüssi ja, ja kes see neljas oli. Ja ja näiteks sealt käis läbi noore tudengina. Kuidas seda nimetataksegi stažeerimas? Väga noorukene Mati Talvik ja, ja iganenud. Ja siis vihale Mandressija, vot niisuguseid niukene rahvas oli seal. Ja siis Marju Lauristin andis, mulle oli tulemas mingisugune aastapäev, mis kohe selgubki aastapäev, see oli. See oli internatsionaali Eestisse intonatsiooni aastapäev üldse vot niimoodi, millal ma ei mäletagi praegu, mis aastasse siis oli kirjutatud? Me vaidlesime sellel, kas näärmete köiter ja seda, kuidas nime hääldada ja, ja siis tuli mõte neile, et mine otsi. Raplas on mees Rapla kaudu internatsionaal viiendal aastal sisse tuli. Ja on seal veel need mehed olemas, kes seda mäletavad ja mina otsisin üles interveffid nendega ja oli mul siis raskemaks kaelas. Sõna mäletan, ma olen nii uhke ja tuli välja ka kellelegi ilusaid nupukene. See oli esimene saade, jah. Ja vot nii märgati siis vist muusikasaadetes käinud lõpuks kui ma seal olin vene venesaadetele teinud, seal oli üks väga tore mees, oli muide kes kes luges sisse toona venekeelset teksti. See oli seltsimees Bradski. Mina ütlen, tõesti tore mees, ta oli niisugune natuke naiivne ja, ja, ja, ja, ja arvamus üle üle päeva kogu aeg ja aga ta oli väga töökas ja muidugi edevus sellel ei olnud lõpu väärtusetud üle üle korra, kui ta ma olin, seisin foonikes juures, kui ta siis teksti sisse luges ja Beati, ma jälle seal kinnid. Iva Musta. Kressiivi koos Semenya. Tüüpiline tunnustada selle järgmine kord ära jälle küsis, et kas ikka tema hääl on ilus. Ja siis muusikasaadet kutsuti mind enda juurde, tehti leping. See oli siis, kui juba vist oli loodud muusikaline tund. Muusikaline tund otsis endale hoolega autori ahah, ahah, võis olla jah, minu minu meelest võiks olla 64 65 viis, 64, muusikaline tund alustas ja 65.-st minu meelest algasid sinu suured teod seal ja sarjas lähevad raginal, läks lahti küljele ja, ja mina pean ütlema küll, et, et see oli mul väga ilus aeg. Võib-olla kõige paremaegsest tõepoolest. No muidugi on üks asi, mis noori inimesi ikka piitsutab, see on niisugune edevus ja, ja ikka on väga tore, kui kui sa oled noor noorel inimesel, et sind tuntakse ja teatakse, jaa, jaa. Ma olen üsna valvas, kavatsen, kuulasin, kehtestas diktor, ütled, et minu tehtud. Aga mulle see väga meeldis, ma olin nii, nagu me siis ütlesime toona radioot sõnast raadio, idioot, sest et ega see teenistus oli väike ööd ja päevad oli veel muidugi ka kolmas variant ikka patrioot raid ilusasti öeldes sõdadest raadio triootamas, olgu pealegi, aga meie eneseirooniliselt panime selle idioodi sinna juurde. Nojaa, ja tõepoolest olid ikka siin sai öid üleval oldud ja, ja igast saated välja mõeldud põhitoimetaja, kes Eesti muusika vallas mind siis ta oli virmapaalma eesti muusikaemaks, ma kutsun. Sümpaatne küll oli seal inimene ja kui mõni asi läkski seal vahest seda, siis ta oskas väga delikaatselt paika panna jälle ja ja palju ei olnudki vaja panna, sest et tekkis väga ruttu tekkis endal ka niisugune suhe. Ja see noh, enesekontroll ja kohustused. Ma ei usu, et väga suuri maitselisi vastus oli, ma siin mõnda olen arhiivist välja võtnud aastate jooksul ja isegi imestas, et oh. Et kas ma praegu teekski? Jah, muidugi noorem ja seda muidugi. Ja see oli tegelikult üks noh, niisugune väga suure loomingulise põlemise aeg minu meelest mitte ainult muusikas, vaid üldse kogu raadiomaja oli küll, olid nagu mingid väravad lahti läinud ja hirmus palju testitööd selleks, et saavutada head kvaliteeti. Ma mõtlen praegu vahel, eks ole, tuleb noor inimene majja, ta lükatakse otse-eetrisse ja ta ei saa ise kunagi kuulda, mismoodi see kõlab. Aga siis seda kommet veel ei olnud. Ja see töö, mida endaga testi, see oli ikka hirmus suur. See oli ikka mitu-mitu neist väga positist kõigepealt maja ise kompaktne, tähendab, ma ei räägi sellest, et meie toimetus, muusika toimetus oli väga väga üksmeelne ja tore, vaid ka teiste toimetustega teiste saadid kuulati kõige ja sinna juurde, siis olid need hommikused tursked, mis nad olid, nad olid mõeldud tegelikult ikkagi jälle niisuguseks lehitsemiseks, aga järelvitus, kad siiski oli niisugused, kus ikka arutad sisulisi asju ka. Ja näiteks Adolf Aado Slutsk ei olnud niisugune, noh, ma olin ise niisugune, et, et ma ei saanud talle meeldida. Aga autokraatsejooned ja, ja, ja, ja kui mina teinekord vaikselt svipsis oli, mina ei hoidnud oma keelt hammaste taga ja küll see kõik temani jõudis, need oli minu suhtes selles mõttes ettevaatlik, ütleme nii, aga samal ajal ta väga objektiivne, kui oli seal mõni klõps käia, mõni saade õnnest ta, ta. Ta ka kiitis mind mitte midagi, kuigi lõpuks just tema oli see, kes ütles, et olgu Randalu lõpuni, niisugust huligaan ei saa siin pidada. Algustajutas külla aastaks niimoodi asi mitmes mitu asja oli, üks asi oli see, et Marizinsid linte kinostuudiosse salaja välja. Kuivõrd seal oli fanaatik päike, proovisin seda asja külajad, rääkisin seal, direktor, rääkisin siin Slutski kätt, et no minu patrioodi seisukoht on niisugune, et Eesti riik on nii väike, kas peab olema siis duubel duubel niisugused fonoteegi kahe palvetate, tehkem see asi niimoodi ära, et võib ametlikult kinos stuudio või tähendab raadio fonoteegis lindi, ei saanud nad sellega hakkama ja siis ma hakkasin salajaselt viima ja jäi vahele. Midagi oligi lõpp. Aga oli ristloomingust balangut, küll tähendab kõigepealt Eesti muusika osas peale selle mind hakkas väga. Kuivõrd ma olen üldse mingi teatav niisugune kuidas öelda avali olek kirjanduse suhtes, sel ajal palju sõpru, noort sealt vallast Ehinid ja vetemaatia ja nii edasi. Ma ei teadnud, ma hakkasin otsima seoseid. Tuli välja 69. aastal. Tubina ooperi Barbara von Tiesenhausen. Ja see võeti linti kõik ja kuidas seda nüüd anda siis muusikalise tunni Ramsi eetris. Ja mina kuulasin läbi, kuulasin ooperi mitu korda läbi ja võtsin Aino Kalda teksti ja lihtsalt lõikasin niimodi tükid kokku. Et sisu jooksnud, päris päris logilised edasi. Kuigi oli võetud ainult katkendid siit ja säält vaheldumisi. Jüri Järvet seda luges. Ja kui sul midagi vastu võtan seda seest välja kuulamiste lõpus on sünge küll, aga, aga aga ega väga hästi õnnestunud, jah, kuulame. Abi. Ja see on tõeline tõsi. Ning sündinud Liivimaal Rannu kihelkonnas Võrtsjärve jääl. Jõulukuu algul Anno 1553. Grekvee IPS misserrima viidi. Issand, anna nende hingedele rahu ja heida armu nende pattude peale, kui need kaveri Rusked oleksid ja laseme apalel paistaga selle koormatud ning ära purustatud Liivimaa peale. Sest sina oled armastus. Aamen. Siis sai üldse arutatud ka ümmarguse laua taga, nagu nüüd öeldakse sõna ja muusika vahekordi, siin oli mitmeid saateid. Kuulsaid Panso kutsutud kokku, Tamberg, Rudolf, särav, käis ja mitmed-mitmed, teised üks niisugune saade oli, oligi Pealkiri muusikaste poeesiast. Ja seal ma siis omamoodi eksperimenteeris vaata näiteks niisugune moment, väga paljud Eesti üldse luulepõimikust toona. Ja mina ei olnud päris nõus sellega, kui kutsuti näit näitleja raadiost, seda valmistas teksti, et ja ta luges selle andes endast kõik, mis noh, siia midagi juurde vaja. Aga pahatihti hakati seda siis olid ikka muusika põimib mänginud sinna veel muusika alla ja otsiti siis niisugune muusika, mis ja oleks, vaat siin emotsioonid kattusid, sõid teineteist ära. Ja siis mul tuli mõte, et aga vot peaks nii tegema, et aga tehnika oli nõrk, et saaks. Ja seda teksti lugeda, lugeda klapid peas, ta kuuleks, et tal oleks muusika peale seda tehnikat veel ei olnud, siis ma tegin sellise eksperimendi. Et andsin muusika enne kuulata näitlejale, siis ta luges ja üks niisugune näide oligi Hikmeti Bachi teemal kontsert, mis oli otsega muusikast, eks ole, see luuletus ja mitte ainult muusikast sealjuures. Ja pahil ongi kontsert kavi klavessiini kontserti olemas. Mängisin sele Viiu Härmi ja peale selle Viiu Härmi enda nisugune maneer, kellele see meeldib, kellele mitte, aga minul see väga meeldib. Ja väga sobis sellele nüüd tegelikult kuulse jäi lugu ja luges selle peaaegu nii, nagu ma tahtsingi, Feff õieti kujutasid. Kliin. Riga. Korduvad. Jacob Ariadne tidel ja marjad, kobara is. Ja valgus igal Marina. Teisiti suures Lubi Valges Majas. Kardunud palgust kõikides akendes. Iga vihm, mis kordub maapinnal Korduvad tilgad, mis pudenevad klaasist 20 minuti päevad üks teised taolised üksteisest erinevad. Kangas korduvat sõelmeid. Teisiti suures Lubi Valges Majas korduvald, kus kõikide saaki Kuuda Räis uuenevad marjad. Ja marjatel valgus. Heina leia õigele vastu minna ja õige ja õiglase eest võidelda. Õiglast tõelist vallutada. Su vaiksed pidajana su naeratus, Härmse suut, su hele naer, äärmsem suu, uus naer, valgeid säravaid hambaid, suu. Sügise viimane. Reverend riida, oksa järeloks, korduvad väegi, kobara tüve pidel, marjakobar täis valgus, Marfieden. Alguses minusse. Kõige uuenemise imearmsa onu kordumise kordumatuks. Vaata, sa oled väga suure osa oma tegevusest pühendanud just sellele, et niimoodi sõna kaudu ja vormiotsingutega teha inimesele mingi muusikalähedasemaks arusaadavamaks ära isegi ainult muudel elas ja ja ma tean, väga paljud kõrgete paberitega muusikud, ütlevad muusika, muusika, muusika ei vaja mingit sõna, muusikast ei ole vaja rääkida, muusika räägib enda eest ise või siis, kes seda ei kuule, see on kurt inimene, sellega pole mõtet üldse õiendada. Ma arvan, et sinul peab olema seisukoht, et siiski on mõtet muusikast ja muusika ümber rääkida, muidu oleks ju eluaeg tühja tööd teinud. No võib-olla ma ka olen teinud, aga ma arvan, et ei ole. Ma olen seisukohal, et ainult usklikud inimesed ütlevad, et õdesid on ainult üks. See on selge, mis tõde seal? Mina arvan, et kunstides on tõdesid mitu. Ja, ja võib-olla õigus, nii, neil tähendab, see on nende tunnetuslaad ja seda ei ole sõna ja need inimesed ei vaja ka mingist minu või kellegi targema või kõik, kelle kellenst lahtirääkimist sinna juurde, kui nad ise ei ole need lahti rääkijad. Teine osa tahab, vajab? Nojah, reeglina need, kes ütlevad, et muusikast pole vaja rääkida, need on tõesti ise aktiivsed muusikud. Aga ma arvan, et rääkimist on vaja võib-olla rohkem nendele inimestele, kellel on muusika, mis on muusika jaoks valla, aga võib-olla teadmisi ei ole nii palju. Ka raadiost tuli esimest korda 68 välja, kui me tegime, käisime Moskvas lindistamas, Moskvas andis kontserti Arro Arro ja, ja, ja siis esimest korda ärbots hakati nimetama muusika tuttavad, see ei ole, solvab asjaarmastaja. Halva maitsega või kuidagi veel, mis asja armastab, ise teeb siis ei, ei muusika tuttav seal on väga täpne. Ja kes tahab tutvuda rohk täpselt täpselt täpselt ja selle tutvustamise jaoks peab olema nagu heas seltskonnas inimene, kes esitleb, eks ole. Nojah. Ja ma arvan, et sina just seda esitleja rolli oledki vist kogu elu täis. Nojah, kui määrav raadiuses on teha, siis tuli üks periood ju siis ei olnud ka mitte päris lühikene televisioonis, minu meelest mul oli seal ka üsna üsna hea oli olla. Ja siis ma ei kujutanud ette, kuidas ma võisin seal raadios, küll on hea, et ma telesse sattusin, et kuidas ma seal raadius ikka nüüd seda lõikavistlikumise ööd läbisin, said seda musta montaaži tehtud ja vaat seda kõike neid enam ei ole. Samas kui ma nüüd pärast hiljem jälle raadiosse hakkasin tegema, ütleksin ma nii, et jumal tänatud, tehnika oli siin ka muidugi muutunud natukene. Jälle mõlemad on õiged jälle siin 2000 minu enda sees tegelikult mõlemad, nad on ikka spetsiifilised, üsna erinevad ikka see pildi ja mulle meeldis väga hakata siis pilt, tegelikult väga paljud saated läksid sealt tervenisti 16 filmilindi pealt. Ja need sisulised filmid juba ainult et tasu oli siis niisugune väike väike, väikseke 10 20 korda väiksem kui filmitegijatel. Seal olid omad mehed, kes siis filmi tegime, seal ei pääsenud naljalt ligi. Ja hiljem sellele järele ju kusagil 70 70.-test aastatest oli ma ikka nii palju juba tark, et ma enam ei kirjutanud arvustusi. 60. maksid kippusin arvustusi kirjutama tema ja Neeme Järvi õpetama ja. Kole mõelda tagasi, aga siis oli juba nii palju, et ma hakkasin piisama, kutsun ennast filharmoonia kellameheks, liblex tähendab kontserdite eeltutvustusi tegema ja seda ma olen, teen siiamaani ja seda sa oled teinud raadios ja paljude tere selles lehtedes pidevalt. Noorte lisaks peale praegu Sõnumilehes. Ja ja see on Hea tunne on niimoodi, mõtled kui siin saalis ükski inimene on just sellepärast siin, aga teine asi on muidugi see kaja kontser. Selle ajaga on seal ükskord tulevikus inimestele uurijatele, mis on toimunud ja kuidas siis seda käsiks. Jaa. Sest inimeste tunnetused ikkagi aegadega muutuvad. See, kuidas kuulati muusikat kolmekümnendatel aastatel siinsamas Tallinnas ka siinsamas Eesti raadios, kuidas see oli ikka hoopis midagi muud ei ole, kui praegune interpretatsioon kammutab koos osaga, see on väga suur, keeruline see keeruline jutt, aga jumala õige jutt. Hugo Lepnurme orelikontserdi teine osa minu jaoks ilusamaid lehekülgi eesti romantilises muusikas on aasta 1971 orelil autor. Vaata, sinu biograafias on üks küllalt pikk periood, kus sa töötasid teatri- ja muusikamuuseumis. Mida see töö sulle andis sealt? Ma ise ka poleks iialgi uskunud, esiteks kui ma koolis käisin, et ma saan ka koolmeistri ametit pidama või või muuseumisse lähenenud. Tööl, see on muuseumirotiks? Ei, see on nii igavesel ei, vastupidi, küll on seal põnev, aga noh, selleks peab olema jälle see, kuidas nad ütlevad maakeeles, soolikas, niisugune kui ikka miski huvitab, midagi, avastad seal. Mul on nii meeles, kui me käisin siis pärast nagu huviorbiidis eestlased Peterburi konservatooriumis ja kui ma siis Käisin mööda linna ja küsin inimeste käest. Ma arvan, et palju eestlasi on käinud kappi, kapp on käinud ja tammed ja, ja niimoodi, et no 40 vä viirus vajutasime. Ei mina ise leidsin, et üle 120 kuni revolutsioonini avamisest. Sealt tuli ka välja see, et esimesed esimesed eestlased, pool eestlased jah, olid olid. Karl Kareli tütred, üks õppis klaverit ja teine laulmist kohe 62. aasta sügisest peale avamisest ja ja ühesõnaga neid avastasid teiselt poolt niivõrd põnevad, need tahtsid sealt pihku uulitsas. See kuidas nimetatakse arhiiv ja seal asustasid tänavale Ta juhile Euroika. Selliseid huvitavaid asju leidsime muidugi sellest. Ei hakka praegu midagi pikemalt rääkima, ehkki ma aga, aga muidugi suurem osa neist ei lõpetanud, eks ole. Mõnigi sõid aasta nagu Saebelmann'i ja hilisematest, aga kui palju neid oli, see protsentuaalselt tegi? Üsna üsna palju seike näitas midagi, kui pürgime rahvas oli ja vot see selle tajumine kõik nii edasi, samamoodi materjal endalt, mis seal muuseumis meie muuseumis on need pilt läbi kaevata, kunagi nad sinna toodud uued inimesed on seal juba mõnda makkiale seal 30 aastat lahti tehtud ja ja kui sa sealt jälle midagi leiad votseebise vasaras, sul oli ju sisse pildi allnurk küll see oli tore ja alati oli seal noh, niisuguseid ootamatusi ja üllatusi jäit üldse nendest inimestest kõigist võis pilte olla. No ja see mina pean ütlema minule üldse vanad pildid meelsed fotodest. Juba poisist peaaegu pööningult leidsime ainult vanad asjad, nagu üldse Yosna. Sel ajal pärast sõjalapsel oli väga huvitav ka, kui ta gaasitorbik leidis, eks ole, ent mulle meeldisid ikka pildid ei lasta ja mina olen vaadanud eluaeg mänginud, ma ütlen koolipõlvest peale, seda trammis olen vaadanud sõdi jälginud inimesi, kes ta võiks olla. Niukene la Christoph sealhulgas kuigi ma sang Christoph mina oma lastel ei luba seda raamatut lugeda noorest peast ka vanemaks, siis loe minu arvates 14 aastat, see käis üle jõu ja see rikkus palju ära maksan ka pead raputama ja kujutama. See peabki küpsem inimene, olen seda raamatut lugeda niikuinii, see teine osa käikud seal Pariisis juba. See ei ole ka kirjanduslikult nii väärtuslik sööma väga olupoliitiline. Rolanilt juba. Aga jah, ja vot sealt tuli see niisugune niisugune tahtmine ja, ja minu huvi piltide vastu vaevalt ja ma võtan pildi ja ma noh, sõna otseses mõttes imen selt seda seda hõngu välja. Ma olen seal täiesti mittemuusikasse puutuvaid pilte, küll oldi, oldi muuseumis pahased, lükati need kõrvale, et need ei ole üldse muuscrans. Me ei tea ju, kes seal pealgi all. Aga seal esimesest majandusest, no ma andsin Peeter Tooming, kelle nad olid kehvas sees, aga paksid siit säält ja küll on, aga ma arvan küll ämmal oma agendat ise oled ka pildi tegemisega. Ei ei ole, ise ei ole käinud, vaataks ja, ja ennast ka klõpsutada pole nüüd lasknud. Aga kui, kui ma väike, olin vanemad küll palju pilte. Ma ütlen niimoodi, et ma meeldin endale väiksest peast. Kuigi ma olin ikka väga raske lõps aedades nädali püksid ja kooliõpetaja palgast tegelikult sisulist ema sai üksi kasvatada ning isa oli halvas seisus. Eestiaegse tegevusest tegeles tõlkega ja suured tõlkijad olid mitme aasta peale, siis ta pidi laenama raha, et elada lihtsalt. Ja meil olnud koos sellest, et ta ta ütles 18 tundi nädalas. Rahuoja nõmmel. Nojah, see oli üldse raske aeg ja ja mõnele perekonnale veel raskem kui teistele ja nii sa ütlesid, et sa oma lastele ei luba Šangristoffi lugeda. No las nad saavad täiskasvanud või saagu parem täiskasvanud, mina olin lihtsalt, nad on seal küllalt väiksed, praegu 12 ja kaheksa. Son, Christoph lugeda see neile ei luba. Kas nad sul muusikat õppivad tüdruk jättis järele, ei olnud jõudu sundida, heitis tantsimise järele, jättis, jättis klaveri õppimise järel, kuigi tal hakkas nagu minema natukene poiss suurem kompaniist kui mina ja eks seal on seesama valu eeskuju, nüüd lähevad kord gammadeni, jõuab tänases teist aastat kamadeni jõuab siis ma kujutan ette, et ma poisiga olen igatahes rangem. Jah, sest tähendab ma tõepoolest noh, oma laps või keegi, kes, kes seda siis unustab, kiitmata, aga. Aga see, kuidas tema, mitte midagi teades ta lihtsalt kuulab ja lööbeli. Ausalt öeldes võta kätte, kui sa oled kuidagi teenas tabula roosaks ja võtta, aga on üks ilus pill jälle öö ja kuul ainult juba hilisjaaniilus. Kuni aeglane. Nii, ja tema säält lähtudes võtab ja, ja, ja mitte tärdset ei plärtsutanud kolmeaastaselt niimoodi nagu lapsed Vaita kuulas. Ta kordas, ta kuulates võttis teisest kohast ja kusagil noh, viieselt oli ta näiteks noh, valdas täiesti hästi järgu Jaan Räätsa solvugu räätsastiili tähendab seda matoorsuste niimoodi ja, ja see kujundit ringi suus oli pisikene selles mõttes oli, see oli tema räätsaperiood siis igast teisi periood. Ja järjest avardub, kuigi ta ei ole veel harmooniat õppinud ja niisugust. Ja ta ei kuule palju muusikat. Aga ise armastate täpselt minu, kuna tal on, sellepärast mulle meeldib liiga väike ja no ei olnud viga kõik. Nojah, seda küll, aga moodsateid ei ole ka liiga palju ja, ja, ja teine asi Eestis on niikuinii liiga palju muusikuid. No võib-olla ähvas on liiga väike, rahvas on liiga väike. Me jõua, me ei jõua neid toita, neid kanda, neid kuulata kõik. Ega ei pea ju olema tingimata kutseline muusik, aga ma arvan, et kui eksmuusika muusikat õppivate, mida rohkem on muusika, tuttavaid, seda parem. Sellepärast ma teen praegusele oma kolmest suure suure mõnuga, mulle lapsed meeldivad, need on keskkooli omad. Meeldiv, et ma näen selles ekskursiooni, ütleme nii, siin, aga see on tavaline teiega siin midagi uhkustada ei ole ja aga see on väga vajalik töö. Suuremat sorti muusika tuttavatel on suuri tutusega lähemast ajast kui klassikaromantism. Üks esimesi minule oli Artüürone käär, eriti tema dramatis kõlab finaaliturgise sümfoonia finaalist Frank tee lõppu ja selginemine. Eesti keeles ei ole minu meelest niisugust sõna, ma ei tea, kas, kas muusika kohta vene keeleski on vene keeles niisuguste kirjanduse ümber segi sebijate ja homme on ilus sõna Literaator mis ei ole üldse halva kõlaga sõna, eks ole. Aga mis tähendab seda, et mitte inimene, kes ise kirjutab noh, ilu vaid noh, tegeleb sellega kuidagi eluaeg. Vaata minu meelest, kui niisugune sõnaolest üks muusika kohta, siis seda vist sobiks sinu kohta kasutada, sest sina oled oma elu ka tõesti kuidagi niimoodi muusika ümber sebinud. Ma tean ka, et meil on isegi fonoteegis mõned lood, mille autor on Ivalo Randalu osa sellest ajast, kui ma tahtsin peendumine mõist. Aga ma usun, et, et sul on olnud ikkagi väga huvitav elu, kuigi sust ei ole saanud ei Beethovenit ei Pärti ega isegi ka heliloojana mitte. Randalu. Ja aga ma veel kord olen seal alguses kodarad, need kodarad, mis piranud. Kuldar Sink millised koos mälestused meil on kuuekümneist aastatest 70.-te alguses, kui ta, kes minu peal seal suvitamas, kui nad loodusevärk kõik, mis on koos siis noh tänu tänu nendele sõpradele ma olen alliksaarelt kuulnud pool aastat enne ta surma, kui ta luges saalomoni ülemlaulu Peedul meile niisugust, neid mälesin tohutu palju jääme, kuulasime kümneid kordi neid samu asju. Sealtkaudu põrin džässis sees ja kui või kui kihvt, tõsine, sügav asi on, sest nüüd on juba maha jäänud, selles ei jõua kõigi kõigi räägite peale, jõua mingi välja, ise väsinud ilmselt teha elu jooksul ja on. Ei, ei, on inimesi, kes ei pea valikut tegema, et jõuad, kõik, nad jõuavad kõige sulle. Kõik kõike tarbijana ma räägin tarbijana teha muidugi eriklass, jumal hoidku. 10 annetu lastakse niisugune näitlejevinud saada. Ja, ja ta tegi, tegi selle, toreda valik, on, on teine mees näiteks hoopis Neeme Järvi, kes algusest peale on selle selle kindla rebel on eri eri erialasid 10 ametit pidada, kõike ühildavalt. See on teine asi teha, siin tuleb, aga tarbida niimoodi heas mõttes, mul tuttaval, aga ma ei. Ja veelkord ma alati armastan ikka rõhutada seda, et see ei ole head ega halba, halbu žanre. Igas žanris on head ja halba selles valikut teha ja ja, ja mida haritum sa tegelikult oled, seda, seda, kuidas seda öelda, seda targem, seda sügavam on siis sinu nauding, sest tegelikult teisest küljest jälle, mida rumalam inimene ja tema saab kergemini naudinguid kätte, sest üks keskpärane, et ettekanne, võid teda rahuldada, eks ole. Sealjuures haritud inimene läbi nina kirtsutas minemalt. Küll oli kole, aga tema poliis ilus muusikali, no ta kuuleb teksti nooditeksti, eks ole. Autor. Vot nii need asjad on, need siin on ka tõdesid mitu aastat, eks ole. No mis ma oskan sulle soovida, ma oskan sulle soovida veel palju ilusat muusikat sulle ja palju niisugust kena ja ma ütleksin, viljakat sebimist selle muusika. Jah, ja annaks jumal, et menetluse juures kallale, eks ole, no loodame, et see on veel kaugel, aitäh. Mina saaksin üksikule saarele minna ainult kolmekesi Bachi ja Brahmsi vahel. Teine osa Saksa reekviem-ist piisab, kui ütlen, et juhatab Claudio tubadel.