Tänases filmi labürindi saates kohtume Mark Soosaarega. Saate autor on Liina Kirt. Muusikat, mis vestlusi vaheldab, oleme kuulnud Soosaare filmides maised ihad, vaarao, sõjavägi ja liblikapüüdja. Soosaar on eesti kinematograafias ere taandega loojaisiksus mõningaid väljavõtteid vabariigi ajakirjanduses ilmunud artiklitest. Aasta 1974. Ajakiri noorus, filmikriitik Valdeko Tobro. Mark Soosaare filmid, Kihnu naine ja vaarao sõjavägi erinevad järsult kõigest, mida oleme omandanud dokumentalistikast seni näinud. Nad ei lase end piirida mitte ühegi sellest seni toimuvas arengusuunaga. Järelikult tuleb kõrutamis võimalusi otsida väljastpoolt filmikunsti. Et selline situatsioon tekib eesti filminduses aga tegelikult esmakordselt, siis tõuseb paratamatult päevakorda küsimus, et meie filmi kunstiski on sündimas uuendav väljenduslik murrang, mis kuuekümnendatel aastatel haaras meie muusikat, maalikunsti, luulet, proosat ja aastakümne lõpul ka teatrit. Edasi ajalehes sirp ja vasar. Aasta 1981 Moskva filmikriitik Maie Turovskaja. Nagu ikka, rõõmustas mind ka seekord Mark Soosaar. Tema dokumentaalfilm pühapäevamaalijad jätkab juba ammu alustatud tsüklit Kihnu saarest. See on hoopis iselaadi ja harukordselt rikas maailm, kus inimelu kulgeb justkui sootuks teistsugustes dimensioonides ja mille kohta võiks öelda mitte Kihnu saar, vaid kihnu maa. Soosaar tutvustab pühapäeva maaliates erakordselt huvitavaid kunstnikke, kelle looming on erinev ja samal ajal sarnaneb kõigi näivistlike kunstiteostega. Ainult et siinsed kunstnikud elavad värvivaeses Põhjameremaailmas. Selles värvivaeses maailmas loovad nad oma vapustava värvirikka maailma. Mark Soosaar esitab seda kõike eriliselt suure heldimusega selle maa ja selle maapinnasest võrsuva kunsti vastu. Aasta 1982, kunstiteadlane Kaalu kirme heade tulemuste hulka kuulub kaheldamatult Mark Soosaare Jaanoad. Tunneme lavastajat juba mõnda aega, kui uurijad, kes on kunstniku jälgede otsimisel valmis läbi käima maailma viimasedki sopid. Nende uuringute resultaat meenutab kangesti teadustöö tulemust ka ses mõttes ütles, et päratu eeltöö kontsentreerub pooletunniseks või 20 minuti liseks filmiks. Nii nagu kunstiajaloolase aasta pikkune töö, sageli autoripoogna ulatusega ainsaks artikliks. Ja maad on õieti Soosaare teine filmiartikkel Kihnu naivistide teemal, kelle ausse tõstmise eest just talle aitäh, peame ütlema. Aasta 1983, Moskva filmikriitik Lehrussall. Mark Soosaare film aeg on oma vormilt eksperimentaalne kuid dometi lahendab tõsiseid sisulisi ülesandeid. Film mõtiskleb ajast elu kiirest möödusest, argisagimiste tühisusest ja püsiväärtuse suurusest. Mõtiskleb ajast, mis ei voola üksnes meis vaid ka väljaspool meid. Film aeg meenutab lüürilist luuletust ekraanil ja ma arvan, et ka niisugusel vormil on eluõigus. Võib olla esindan mõningal määral maksimalistliku seisukohta, kuid minu arvates kuulub kinematograafia tulevik paratamatult autorifilmile. Mitte ainult dokumentaalfilmis, mis näib meile täna üsna loomulik. Vaid ka mängufilmis eesti filmikunstis on selline näide olemas Mark Soosaare jõulud Vigalas. Jõulud Vigalas on omapärane uudne ütlemisviis, mis küünib filosoofiliste üldistuste. Nii nõuab aga ka vaatajatelt mõningaid pingutusi, et nautida filmi omapära. Näitleja mängustiili rikkalikku eredat vaatemängulisust. Aasta 1985 Moskva filmikriitik Andrei plahov. Mark Soosaar on vaieldamatult väga andekas kunstnik, kellel seisab ees suur tulevik. Seda enam, et ta on veel noor. Ma ei tea, millises žanris saab ta end kõige täiuslikumalt teostama. On see dokumentaalfilm, saab selleks mängufilm või hop, piski eksperimentaalfilm, mida üldse on väga raske paigutada kindlasse žanrissse. Mark Soosaar on režissöör, kes töötab kõige sagedamini dokumentaal- ja mängufilmi piirimail. Ja ta on režissöör, kelle filmid annavad tunnistust selle meetodi positiivsetest võimalustest. Näiteks kümneminutiline film. Aeg annab üldistatud kujundi aja kulgemisest ta vastuoludest, kusjuures kujundon eredalt maaliline ja filosoofiliselt täiuslik. Soosaare viimastest filmidest huvitab mind väga film mängutoos Manilaiul mis pole ainult dokumentaalfilm, vaid sisuliselt mängufilm. Etnograafiline materjal on režissöörile ettekäändeks, et mõtiskleda vanaduse draamast, põlvkondade vahetusest, üksindusest ja selle ületamisest. Oma elu esimese filmi tegi Mark Soosaar 23 aastat tagasi. Kaheksandas klassis käisin suveti Audru sovhoosis tööl kõikidel põllutöödel sõnnikuveost hobuvankriga kuni kombaini peal, tollal olid kombainid kolme mehelised. Mina siis olin taga põhukoguja peal ja ja selle saadud raha eest sai ostetud kaamera, mis tollal maksis 500 rubla. Vanas vääringus. Selle nimi oli sport, kaheksa millimeetrine kaamera. See oli 61. aasta kevadel märtsikuu sees. Või oli aprillis. Ühesõnaga, samal kevadel, kui Jüriga Kaarin taevasse lendas, olin mina siis koolipoiss, Audru jõe ääres filmisin mööduvaid jäätükke. Miks läksid õppima operaatoriks? Jumal ikka sellepärast läksin, et ma kartsin, et ma režissööriks sisse ei saa. Ja fotograafia kolima tegelenud ja kinematograafiaga samuti oma amatöörkaameraga, nii et jah, sõrme natuke tundsin veidi ennast kindlamini. Peale selle ma lootsin, et operaatoriks minnes ma saan ju esitada fotosid. Ma saan võtta kaasa oma filme, mis ma ise olen vändanud ja ja ehk seda arvestatakse ka ja et on näha nii praktiliste tööde näol, mida ma suudan teha, aga režissöörilt nõutakse koha peal keeles töötamist, vene keeles töötamist ja kahjuks siiamaani meie keskkool ei anna ju noortele piisavalt vene keele oskust ja alles neljandal kursusel erialaeksamil sain hakata rääkima nii et ma enam ei mõelnud, mis keeles ma räägin või et kuidas nüüd seda väljendada või mis sõna nüüd siin täpselt otsida, et kas ma ikka suudan välja anda oma mõtet. Esimesel kursusel oli ka odraohakas lausa kurgus. Oled sa praegu mõnikord kahetsevad tookordset valikut. Ei sugugi mitte sellepärast, et kui oli põgus kokkupuude ühe väga tuntud Nõukogude filmi režissööriga, ta nimelt kavatses Tallinnfilmis hakata üht filmi tegema, siis mind kutsuti sinna operaatoriks, noh, niimoodi operaatori kandidaadiks ja siis ma nägin, et tal oli esikohal kaamera ja režissööri silm oli samastatud objektiivi silmaga ja ta tajus kogu aeg, et tegemist on kinematograafiaga ja stsenaariumi eeltöö juures. Ta nägi kogu materjali nii nagu näeksite seda läbi kaamera. Selliseid režissöör muide, on maailmas üldse väga vähe selliseid kinorežissööre, kes näeksid kõike valguses varjudes, kaamera liikumises, pimendustes, rakurssides plaanide suuruses. Paljud mängufilmirežissöörid näevad ikkagi kõigepealt näitlejat tema rolli lahendust ja kuidas üles saab võetud. Suur osa režissööri jätab selle lihtsalt kaameramehe või operaatori lahendada. Mõnes mõttes on see muidugi operaatoril easest. Näiteks Me näeme, kas Jüri Sillarti loomingu peal. Kui tema režissöör on nõrk või nõrgem, eks ole. Siis on operaatoril vabamad käed ja siis ta hakkab oma soolot mängima. Ja, ja niimoodi võib isegi juhtuda, et operaator läheb ühte rada, režii läheb teist rada ja lõpuks tulemus ekraanil võib jääda kesiseks. Ma ei räägi praegu enam Sillartest, vaid üldse, eks ole, kui ei ole režiid. Tähendab, mis tähendab rasiiruse analüüs, kõigi filmikomponentide analüüs TEMA loomise järgus, režissööri tööta, mitte ainult näitlejaga, vaid tal on ka tööl kunstnikuga, tööoperaatoriga, töö heliloojaga. Kas ta nendel kõigil suudab materjali liigendada, aidata selle materjali osasid analüüside ja osade suhted paika panna, nii nagu töös näitlejagi sellest sõltub filmi resultaat. Kui režissöör töötab ainult näitlejaga, jätab operaatori unarusse. Siis on fiasko täiesti kindel. Sa tegid oma seni ainukese mängufilmi jõulud Vigalas mida senise filmi labürindi külalised on kõik nimetanud üheks parimaks Eesti mängufilmide seas ja tegid stsenarist režissöör-operaatorina. Kuidas lepitasid omavahel kõik need kolm isikut endale. Sa muidugi ei oota sellist vastust, aga selle filmi tegemisest on juba viis aastat möödas. Ja kogu aeg olen ma mõttes soovinud siiski teha jõulud Vigalas filmile vigade parandust ehk uut mängufilmi. Lepime nii, et ma vastan sellele küsimusele siis, kui ükskord õnnestub mul järgmine mängufilm ära teha. Pidaja andis teatri lavastusele kinomehele. Mis ta muud andis kui soovi veel töötada teatris? Sellepärast et teatriga on niisugune asi. Et on nii elav organism ja teda on võimalik pärast valminud lavastuse lavale tulekut ju veel vormide edasi töötada ja siis hiljem ta vajub ära ja teda on võimalik jälle uuesti nagu tainast sooja kohta pannes pärmi lisades uuesti jälle kergitada ja ja see võimalus on ju nii ahvatlev ja, ja mõnus ja aga siiski, kui nüüd kõige tähtsama juurde tulla see küllaltki põgus ja lühike töö teatris avas minu silmad ühes küsimuses. Ja nimelt et meie, nõukogude eesti mängufilmis üldse on töö näitlejaga lubamatult pealiskaudne, kiirustav. Ja kohati võib öelda, et see, mida teatriinimesed märgistavad ühe ainsa sõnaga analüüs see on väga paljudel juhtudel jäänud absoluutselt tegemata. Ja see on see põhjus mikspärast meie Eesti mängufilmides. Näitlejate silmas ei ole sädet, näitleja see ei ole kiirgust. Sest kui näitleja tuuakse taksoga kohale õhtul pärast etendust või või tuuakse ta enne etendust ainult selleks, et paar lauset seal öelda. Kui näitlejal ei ole üldse selge, millised on tema suhted partneriga kus see lõik filmis asub, milline on selle rolli areng ja ikkagi ma veel korda, millised on tema suhted kogu ülejäänud näitetrupiga ja partneritega siis on lootusetu tahta mingisugust tõelist kunstilist resultaat. On üks erand siiski ja suur erand ja see on filmi Kõrboja peremees, finaal. Kus näitlejad olid terveks suveks võtnud ennast vabaks teatritööst kus filmiti enamvähem kronoloogilises järjekorras kus oli režissööril ja näitlejatel piisavalt aega, et minna sügavuti suhete analüüsiga. Ja see analüüs oli nii põhjalik, et filmi viimased 10 20 minutit. Selle filmi finaali eel tehtud analüüsiga töö käigus, eks ole, päevast päeva, proovide ja võtete käigus olid täitlejatel suhted ja, ja pealisülesanne kõik niivõrd selged, et kõik finaal tuli juba iseenesest selle tagajärjel. Ja seda on minu arvates filmist tõestada. Sa teed kõik dokumentaalfilmid, oled teinud seni peaaegu kõike autori filmidena. Kujutad sa ette, et võiksid töötada kellegagi koos? Ja miks mitte? Ju siis elutee ja saatus ja tähtede seis ei ole mind viinud kellelegiga kokku. Võib-olla on selles süüdi minu raske iseloom? Raske iseloom, mis võib-olla seisneb selles, et ma nõuan inimestelt vahel võimatut. Või? Kurat, seda teab, mis põhjus see on. Esiteks ma töötan aeglaselt ja väga kaua, kellelgi pole aega nii kaua minuga jännata, need teemad, millega ma olen välja tulnud või mida ma olen pakkunud, need ma olen ikka aastaid endas kandnud, algul alateadvuses ja hiljem nii ja naa võrrelnud teiste teemadega ja lõpuks on nad ikkagi niimoodi tundunud kõige olulisemad olevat. Ja kui juba nii kaua oled kandnud, siis oled võib-olla ka nendes küsimustes kõige kompetentsem, kuid noh, see on juba väga ohtlik ennast kompetentsi lugema hakata. Aga. Su noh, väga paljud dokumentaalfilmid on Kihnu saarest lähtunud Kihnust saartest. Jumala tundnud, et nii nagu Jaan Oad ütleb omanimelises filmis et miks ta Kihnu ajalugu kujutab oma maalidel, ta ütleb, et sellepärast, et see auk oli ju vaja täita. Keegi ei teinud seda, et ta pidi tegema. Kas te mõtlete, et teistel režissööride operaatoritele ei meeldi saari mööda kolistada? Kihnud filmida kindlasti meeldiks, aga kuna ma olen selle teema juba nagu okupeerida, olid teistele ka, võib-olla ei passi tulla seda tegema nii nagu mul käesoleval aastal on üks populaarteaduslik film pealkirjaga. Vaat ma tunnen piinlikust Rein Marani ees, et ma olen tema alasse niimoodi kergelt sisse karanud. Eneseõigustuseks ma võin öelda, et see film ei ole mitte niivõrd Kosklatest, kuivõrd inimestest ja kioskitest. Sellega ma saan ennast välja vabandada, et mul on film inimestest ja loodusest üldiselt. Maran teeb nagu rohkem filme jagu võtab tahab teadusliku põhjalikkusega, samal ajal jälle väga emotsionaalse ja kauni loodustunnetusega ühest linnuliigist või imetaja roomaja perekonnast, teeb seal filmi, eks ole. Ja huvitub tema käekäigust ja ja arengust ja, ja võimalikust saatusest, sest minul on siiski antud juhul nagu teine kallakul on ikka inimene seal esimesel kohal mõnele ju saarel on see film, ka temast on ligi pool juba filmitud, möödunud aastal. Sel aastal seisab ees raskem pool tehniliselt sest et mul ei õnnestunud ikkagi küllalt hästi veel seda lindu lennul filmida. Veealusel kalapüügil ei ole teda õnnestunud veel filmida. Ja veel suhetes seal agressoritega nagu vareste kasside kalakullide vastu võitluses ei ole, mul tähendab jah, loodust ennast oleks vaja veel juurde võtta, aga mis puutub inimeste suhtesse? Tähendab inimestesse, kes Kosklatest hoolitsevad ja nende pesitsemist seal saarel soodustavad, neile pesakastide üles panevad ja ja seal lindude poegi merre aitavad, et kassid ja varesed neid ära ei sööks, enne, kui nad vette jõuavad. See osa mul kõik tehtud. On sul vahel rõõmu oma filmidest Ikka on vahel mõnda filmi hiljem üle vaadates näiteks siin alles hiljaaegu oli Kihnu naine televiisoris ja ja siis selle filmi tegemist on ju 12 aastat möödas. Vanem põlvkond sellest filmist kõik surnud. Ka näiteks jaan, nooditegelased, kõik kolm tegelast on surnud ja need, kes tolles Kihnu naise filmis olid lapsed, need valged sassis peadega suigu pere tüdrukud, kes seal rannas lammaste seljas ratsutavad ja suiguanne, kelle silmade kohta kadunud Jüri Müür ütles, et sellel lapsel on silmadega kaks väikest jääkildu. Need lapsed on ju kõik juba suured ja kõige suurem suigu tüdruk on juba ise ema ja ja siis võib-olla tuleb küll niisugune heldimusega pisara silma, kui uuesti seda vaatad. See on ise niisugune tunne, et pagana pihta, kas ma ise ka ei olnud laps siis kui ma seda filmi tegin? Ka milline su filmidest on sulle endale kõige lähedasem? Üldiselt on ju niimoodi, et vanemad armastavad kõige nõrgemat, kõige kehvemat, kõige väetimat lastest, kõige saamatumat lastest. Ja ma tean ka mõnda oma kolleegi, kellel on üldiselt väga hästi elus läinud ja kõik filmid on pääsenud maailmaekraanile. Aga Ma tean, et nad armastavad ja hoiavad kõige rohkem neid filme, mis mingitel põhjustel ei ole sattunud maailmas edasi ja mille käekäik pole olnud nii hea. Ja see on täiesti loomulik. Minul ei ole niisugust tunnet, et see filminud oleks parem või halvem, vaid ma peaks kedagi nüüd kaasa aitama, kui siis vast tehke. Niisugune väike kohustus on filmimaised ihad ees. Sest et selle filmi tegemisel aitasid kaasa nii kodu- kui välismaal elavad eestlased, lätlased, venelased, juudid, marokolasega prantslased. Ja kahjuks ei ole mul õnnestunud selle filmi. Ma julgeks öelda isegi kaasautoritele ja esinejatele seda filmi näidata, ta on jäänud nagu Eesti piiridesse see film ja ja tõsi küll, pea Torontos, eestlastele sai teda näidatud seal Rootsis vistun, kaduda, esitatud vaat niisugune asi, ma tunnen niisugune noh nagu niisugune võlg on veel õlgadel, et et kunagi nagu peaks peaks selle võla realiseerima ja ja sellega ei tohi ka liiga kaua venitada, sellepärast et ka sealt juba terve rida inimesi on selles maailmas, kus tagasipöördumist ei ole. Miks sa üldse teed siin? Ei tea, miks, võib-olla sellepärast, et mulle meeldis koolipoisipõlves juba väga kinos käia. Kõik niisugused atraktiivsed kunstid tõmbasid ja ka seda tunnet, ma mäletan nüüd küll kusagilt sealt viiendast kuuendast-seitsmendast klassist maapoiss, nagu oli rasket tööd teinud. Ja niisugune tunne oli, et niisugust tõelist elu ja tõelist raskust tollal kinoekraanil ma ei näinud ja mina olen siin endale sellise tõotuse. Et kui ma ükskord õnnestub hakata oma filme tegema vahet sisse, ei, kõik see higi ja kõik see vaev ja elu tõsidus, selle ma tahan ekraanile tassida. Tõtt-öelda, ega see just kunsti peaülesanne just ei ole higine ratta. Eriti selle filmi loomise ei tohi üldse jo paista. Aga jah, niisugune tahtmine, et tõesti asjadest nende õigete nimedega rääkida võib-olla ka sellepärast, et näiteks tollased mängufilmid olid ju enamasti kõik Leebelt öeldes romantilised ja karmilt öeldes elulakeerivad näiteks 50.-te aastate keskpaiga film Donbassi kaevurid näitas lumivalgete šahtedes valgetes kitlites kaevureid ringi jalutamas. Noh, aga elu on ju ikka midagi natukene tõsisemat. Kes on sinu jaoks ideaalid kinos? On neid inimesi on lihtsalt väga ja väga palju ja sest et kunstiprotsess on ju alati eskalatsioon see, kuhu üks välja jõudis, sealt läheb teine edasi ja keerab natukene paremale, teine natukene vasemale ja ja, ja siin on nüüd raske öelda, aga noh, kes räägitult mulle meeldinud kõikide oma töödega näiteks flirti täitsa kindlasti Rober flirti. Ta muu dokumentaalfilmidega sellist selgust ja sellist suurust ja sellist aega ja sest ülemust ja sellist ei tea kellelgi niimoodi maailma dokumentaalfilmis olevat. Ja no flirt on nii kaugel juba ja aga samal ajal tema looming tundub olevat jälle nii lähedal ja nii oluline, minu jaoks on see eriti tema iraanlane 30.-te aastate suurim film, mis kestab ligi poolteist tundi Aroni saartel ja kus ei ole rohkem kui ainult kuus episoodi. Rangelt võttes isegi viis episoodi, kus ainult mõnest natukene nagu midagi juhtub või kus on aega õhu ja vee ja inimese ja loodusevaatluseks ja nendel inimestel on aega olla ja ja rahu ja suurust on meie Eesti filmis vast kõige rohkem. Söödi kõige viimases filmis mälu. Sest et kuigi see film on üles võetud 84. aastal on selle filmi ekraaniaeg 1000 aastat. Eks ole see aeg, mida ta kujutab, millest räägitakse, seal vähemalt 1000 aasta pikkune. Sest kuigi nende teosteni, mida Villem raam selles filmis analüüsib on kõigest vast ehk 700 aastat. Aga selleks, et inimesed, inimkond, nende teosteni jõuaks eelnesi veel 1000 200300 aastat, nii et see on film vähemalt 2000 aastase ekraaniajaga, eks ole. Ja seda on autorit tajunud ja tundnud ise ka ja selle tõttu nad ei vaja üldse mingeid montaaži ega moodsa kinematograafiavõtteid, nad ei rakenda sealt, pole vajadust lihtsalt sellest rahustanud, ise läbi imbunud ja ja see. Ja see rahu ja arusaamine, see on. Et sa oled üks molekul aja meres. On ka filmimehele küllalt oluline. Seda ei saa kätte õppida, et vot homsest alates ma olen nüüd molekul aiameres. See on kunstniku arenguprotsessi tagajärg. Kaua sööt filme teeb 20 aastat vähemalt, eks ole ta nüüd siia välja kasvanud. Kui Villem raam ütleb, et karja Muhu ja Pöide kirikute freskoad ja raidkivid kuuluvad Euroopa tippkultuuri ja et nad omavad üle aegade väärtust siis sama kehtib ka filmi kohta, mille tegid Sööt Villem raam ja helioperaator Jaak elling ja toimetaja Mart Taever. Et see film ise koos oma loojatega kuulub samuti Euroopa kultuuri, on üle aegade.