Tere päevast, lugupeetud kuulajad, minu nimi on Peeter Hein. Ja mul on rõõm tutvustada teile tänast külalist. Tere tulemast päevade saatesse Kalju karask ele. Mis tunne oli üle hulga aja raadiomajja jälle tulla? Raadiomaja on hästi palju ümber ehitatud aga no mis alles on jäänud, seinad, põrandad ja niisugused asjad on aese, lift on ka sisse tehtud ja aga tunne tunne on ikkagi. Ei tahaks ütelda, Tomanaga aga võõraks, aga tean. Teil on ka juba korraks, teater ei ole nii palju võõraks jäänud, ma mõtlen just Estonia sellepärast, et ma olen seal pidevalt kaasa teinud, ma olen teinud väikeseid rolle, lohh, niisugusi, mitte enam kandvaid suuri rolle, vaid väikeseid olen teinud. Üks on veel jäänud praegu alles. Nii et see tuleb tänavugi, veel on nukitsamehes ät, see tuleb veel tänavu ka ära teha, aga ei võeta, nagu pensionärid jäetakse kõrvale või jäi seda? Ta ei ole pidevalt, on ikkagi tegemist olnud ja siis vastavalt ikkagi oma soovidele ja oma jõukohased asjad kraatlikule. Ega enam kõiki asju ei jõuagi teha. Suuremaid. Aga kui te nüüd meenutate varasemast ajast, et igale inimesele on kuskil elus mingi nagu kõrgpunkt või niimoodi, mis võiks olla tee pool kõrgpunkt. Ta oli kindlasti Estonia teatris sest tuli teha kõike, tuli näiteks operette laulda ja oopereid ja, ja siis ma meenutan ühte aastat, see on 63, kus tuli välja kolm ooperit, peaosades ja siis näljas oli kõrvelaul operett, kus ma laulsin punavärk ja ooperites tuli siis hotello. Laulsin hotellat, siis tütarlaps kuldsest läänest, Johnson ja spadalekki, ooper, šveik, šveik. No kui kaua see lauljakarjäär võiks niimoodi kestartlane puhtfüüsiliselt? Eks näiteks baritonid bassid, nemad peavad vast kauem vastu, aga tenorit ma ei usu, et nii kaua peavad vastu, sellepärast et eks inimesed muutuvad, inimesed muutuvad vanemaks kah ja kes siis tahab näha, ütleme niisugust esimest armastajat Lawalczoniva mudru võrdlemisi aastates. Ma ei taha ütelda, et vana Raukonnaga võrdlemisi aastat. Aga hääl häälda võib-olla võib-olla noorem või nooruslikum, nagu ikka tahetakse öelda ja eks seal ka muutub. Aga kas te praegu tahaksite nii muidu laulda, ütleme, kui kutsutakse esinema näiteks või? Ei enam ei taha lahutada, aga no näiteks kusagil kui seltskonnas olla, siis muidugi siis ma võin seda teha, aga selleks on vaja ka natukene ettevalmistusi teha, varem juba ennast hoida vormis, nii nagu vanasti seda nimetati. Ja kui sa ei ole vormis, no kuidas siis ei saa ju minna laulma üldse. Aga kuidas te ennast praegu vormis hoiate, te olete, ütlen kõrvaltvaatajana noh, niisama, eks ole, heas vormis ju. Kas me räägime praegu vokaalses mõttes või välime mõlemas okaalses muidugi ma ei ole absoluutselt vormis täiesti vormist väljas, selles mõttes vormist väljas, et ma ei ole praegu võimeline laulma suuri ooperirolle operette ja samuti ka võib-olla siis kontsertidel. Aga mis puutub siis oma oma välimuse olemuseks, siis seda otsustavad teised, mismoodi ma välja näen? Mismoodi maarahva hulgast käin seal midagi muud, rahvas ikka tuleb sõita ja enam-vähem tunned, aga, aga nüüd tänavu esimest korda ma lasin endale habeme kasvada ja just praegu tuli mulle üks kolleeg vastu siin Keskturu juures häda millegipärast ei tundnud mind ära habeme pärast habemed rast risti. Aga hääle järgi oleme järginud tas veel ja hääle järgi on öeldud veel kumadelefoniski, räägin õlg sealt hästi, nooruslik seal ja kõik paistab nagu alles olevat ja sama kõla ja tämber ja kõik, aga ma ise tunnen, et ma ei ole võimeline enam midagi niisugust tõsisematega suurt tegema. Ja ilma eriti veel ilma ettevalmistuseta ja ilma treeningutel ja vormisolekut. Absoluutselt ei saa teha seda suhtes. Natuke kahju ka või nagu jäädvad, pidevat väeti kõrvale. Ei tea, kas kahju ma ei tohiks ütelda, et kahju on, aga see on niisugune paratamatus, sest inimesed jäävad vanaks ja nad peavad loobuma sellest. Ja kes ei taha loobuda, võib-olla mõni seal naislaulja veel Jõngutab laulda kõrge vanaduseni, kes seda laulud ei taha keegi kuulata, ka enam. On võib-olla niisugune, eriti esteetiline, eriti varem olid niisugused asjad nõukogude ajal. Aga praegu ei ole enam, praegu lähevad kõik juba normaalselt ja varem lähevad ära ja teil läks valutult, eks jaajaa täiesti valutult, mul ei olnud midagi. Mul oli üks niisugune asi, oli, juhtus, et me olime ringreisil Pariisis olime Boris kodunoviga ja siis juhtus niisugune asi, et Mul oli ajutüve infarkt, rahvas nimetab seda süldiks. Ja see juhtus kuidagi üle öö seal 1988. aastal ja siis ma pidin. Tol ajal pidin kohe päris kõrvale jääma ja ma ei uskunud ise, et ma veel toibunud sellest nisust löögist ja, aga siiamaani nüüd ongi juba mööda läinud. Vastada laulsin juba veel mõningaid asju, laulsin ka, aga mitte eriti suuri, laulsin teatriga. Praegu võetakse tundlik aasta, on see võti, see võttis ikka oma oma paar aastat, võttis kindlasti aega, kui päriselt nii toibuda, aga päriselt täielikult vast toibuda ei saagi, sest ikkagi ta vahetevahel annab tunda ja ja siis väsid ruttu ära ja niisugused asjad kõik on käivad sellega kaasas. Kas kuidagimoodi see kuulsuse kõrvalejäämine sellest pidevast kuulsusest või pidevast lavalolekust mõjukamalt? Kui ta mõjub niipalju, et näiteks noh, siin täna nagu ei meenutata ja keegi nagu enam ei tunnegi, vanem generatsioon tunneb ja teab, aga nooremad enam ei teagi. Ja kui mina näiteks rääkisin teatris ootele veegatist ja rääkisin seda ühele meie praegusele paritonile, ta vaatas mulle otsa niimoodi. Huvitav, et eks, eks hõigat see Veigat oli. Jaa, Ma väga imestasin, et see inimene ei teadnud, kes Olivootele vehkat ootali veikat oli omal ajal seal hästi kuulus ja tuntud bariton ja väga hästi laulis. No näete, niisi kaob, see öeldakse, et kuulsus ja hiilgus hästi ruttu kaob ära. Midagi jääb järgi, eks ole, raadiosse jäävad kuuldefilmid jäävad ja. Ja siis muidugi, mis jäävad järgi, on praegu need samased siidiplaadid ja lindid, samuti teised plaadid, samuti vinüülplaadid. Minust on tehtud üks CD-plaat ja teine CD-plaat on tehtud siis paja teerist, operett ja TR, kus on Gerda murre seal ja siis Endel Pärn ja, ja kõik need endised artistid seal peal ja ka raamat seal näiteks Hans Miilberg, jälgi Sallo ja teised ja siis ja muidugi mina seal samuti. Kas te meenutate praegusega vana, head Estonia aega, nimetame seda nii mingi kahetsustundega ka vä? Ei, ma ei meenuta seda kahetsustundega, mulle on jäänud sellest ajast väga ilusad mälestused ja mida võib öelda veel, et sel ajal, kui mina laulsin Estonia teatris, olid ikkagi võrdlemisi kopsakad ooperid tolle kavas Estonia teatris, samuti ka operetid ja eriti just ooperit sellepärast et nõukogude ajal ju eriti ei ei soositud operette. Ja kui sa tahtsid rätist midagi laulda, kas kontserdil või oi, seda ei kommunistlik teenist asja. Tema tema ei taha seda asja nimi, muidugi nad tahtsid küll, aga ütlesid, et ei taha lihtsalt kuidas te oma suve veetsite linnas või ei, ma linnas ei ole, koguvad Ma käin ringi ja ma sõidan hästi palju ringi autoga ja käin tuttavate pool ja siis käin maal ja, ja näiteks tänavu suvel ma olin jällegi teatriliidu puhkekodus ja võsult natukene edasi. Koolime lahe küla, möödunud aastal ma olin koolime koolimäel, tänavu olin siis lahekülas ja seal ka päris huvitav seal hästi palju artiste muisest ja, ja ka mujalt teatritest nagu aru saan, te suhtlete üsna tihedalt, eks ole, oma endiste kolleegidega, joo, joo ja kingad ja kindlasti ja kindlasti ainult, et noh, me saame väga harva kokku linnas, juhuse juhuse näol saame kokku siin. Aga, aga muidu suhtlen kõigiga ja kuidas pensionipõlv on? Öelge nüüd, pensionipõlv on noh, niisugune nagu ta ikkagi on, võib rahul olla. Ainuke asi, millega rahul ei saa, on olla, on see, et võrdlemisi vähe on tasu ja raha selle eest selles selles mõttes on, jätab soovida. Aga muidu pensionile põllu on ikka nii nagu on ikkagi hästi palju vabadust teed sellega, mida tahad, lähed sinna, kuhu soovid. Olgu, ei olnud sellega harjunud, et et sa oled nüüd vaba inimene, et noh, et seal eriti midagi teha ei ole. Ikkagi hommikul ärkad üles ja selline tunne, et oi, ma pean nüüd minema. Aga siis tuleb meelde, ei, sul ei olegi vaja kuskile minna. Vabalt edasi, et oli seatunne siis või? See on päris hea tunne jah, ega sellepärast, et ega eriti ei ei tahagi enam midagi teha. Niisuguseid suuremaid asju, raskemaid asju ja see on omamoodi selline kohustus, milles peale võtad ja ja kui sul on kohustus, siis kohustus sunnib sind ka seda kohustust täitma. Teid karjuga rasket saatesse tulite ja kuulame nüüd mõne minuti üht aariat teie esituses.