Tervist, mina olen Urmas Vadi. Kui te hetkeks mõtlete, siis milline on teie jaoks eesti kirjanduses kõige hubasem Raamat? Kohe aga kuulame, mis on Jan pausi jaoks. Head kuulamist. Tre, Jan Kaus, tere. Loeksin kohe alustuseks ette ühe lõigu sellest sellest raamatust, mille sa oled valinud selle saate jaoks, et mis on sinu jaoks kohustuslik Eesti Eesti kirjandus. Ja ma tõesti valisin seda tekstilõiku hoolikalt, sellepärast et mitte nagu ja anda kohe esimese lausega, mis raamatuga on tegu. Ja ma ei räägigi rohkem, ma loen selle väikse lõigu. Hirmutise nägu on must, kui süsi, suured sinised prillid, varjavad ta silmi. Valgeid ja lõuga ümbritseb tuhakarva hall. Peakatteks on laia servaline, kulunud katkine kaap. Missuguseid mõnes talus tarvitatakse rehepeksu juures. Seljas on koledad edukal karvane ammus otsekui pahupidi pööratud mustakarvaline kasukas, kuna ta kalad on peidetud määratutesse viltsaabastesse. Üldse tuletab ilmutise alumine kehakuju oma kohmakusega meelde ennemini karu kui mõnd viisakat ja Virka kodukäijat. Missuguseid öeldakse, ilmuvad enamasti valges rüüs. No vot, mulle tundus, et see on nagu üks väheseid või noh, eks neid kohti on nagu veel selles raamatus, mis ei anna nagu otseselt ära, sest tegelaste nimel Hääde või, või mingi situatsiooni või ütlemise poolest seda, millega siis tegemist on, et ma jätan selle, jan sulle, et ütle, mis, mis tekst on ja miks sa üldse selle valisid. No tegelikult Sa kirjeldasid, eks tegelast, kes nimetas ennast pulma Tondiks, tema nimi oli Kärt hart märkiortjort priks-praks, trips, traps, trulli. Ja ma valisin jah, Oskar Lutsu Tootsi pulma ja argipäeva. Mõeldes just sellele saatesarja pealkirjale ja siis, kui sa tegid mulle ettepaneku, kuhu siis märkasin kohe, et või noh, tegelikult ma märkasin seda juba varem, enne kui sa mulle selle ettepaneku tegid. Et siiani on siis kohustusliku kirjanduse nimekirjast puudu Oskar Luts. Aga no muidugi ma sain kohe aru, et sa peadekse selle pealkirjaga silmas midagi muud. Palju isiklikum. Et siis ma avastasin, et väga võimalik, et ma valiks ikkagi ka Oskar Lutsu. No võib-olla ma kahtleksin Oskar Lutsu ja Anton Hansen Tammsaare vahel. Võib-olla mõtleksin veel mõnele noorpõlve lemmikule mõnele Mati Undi või näiteks Raimond Kaugveri raamatule või ma ei tea, Aino Perviku Arabella-le näiteks. Aga luts olema võistest niinimetatud kõige rohkem lugenud ja eriti just jah, Tootsi lugusid ja isegi mitte niivõrd kevadet, mida ma tahan ka muidugi samuti korduvalt läbi lugenud vaid kummalisel kombel just jah, teisi tagumise otsa vanema pilveraamatuid sealhulgas ka sügist ning eriti just jah, Tootsi pulma ja argipäeva mida üldiselt eks ju nii kõrgelt ei hinnata, et võib isegi vist öelda, et mida hilisem teos, seda vähem on, see on see hinnas indeksi siis ma püüaksin põhjendada, et miks selline valik on osalt nagu enesestmõistetav, eks Oskar Luts. Aga just see, see kaks raamatut Tootsi pulm ja argipäev, eks justkui kaks erinevat nagu jutustust vä? Just sellise lutsu-nimelise enesestmõistetavuse raames võib-olla ei ole see valik nagu väga tüüpiline ja no muidugi asi on kõigepealt selles, et nooruses lugesime hoopis teistmoodi, kui nüüd nooruses kuidagi neelatakse, vanemas eas liginatakse palju ettevaatlikumalt. Ma kujutan ette, et kui ma praegu loeksin Tootsi pulm argipäeva esimest korda, siis ma oleksin võib-olla palju kriitilisem, ma ei tea muidugi. Kriitilisem nagu selle tekstiloome ja mingite tegelaste suhtes No üldiselt jah, ma, ma mõistaksin paremini seda kriitikat, mida tekstile on tehtud ma eriti eriti just sellele kohale, mida sina alguses tsiteerisid, et see on nagu liiga üle võlli ja siin nagu luts läheb läheb oma huumoriga liiale. Aga mis, missugune sa retseptsioon üldse on olnud nendele kahele tekstile või sest ma kujutan ette, et noh, rahvas on seda alati hästi nagu vastu võtnud, aga et et missugune siis, kui see ilmus 21 ja 23, need tekstid, missugune siis retseptsioon oli teada sellest. Muidugi no üldiselt nii palju ma tean, et üsna üsna ettevaatlikud tegelikult huvitav on see, et juba tegelikult kevadet tema ilmumise ajal üsna palju kritiseeriti. Ja mingis mõttes ma valisingi Tootsi pulm argipäeva just seetõttu, et neil on suhteliselt imelik positsioon, et see on noh, kirjandus, mille kohta vist öeldakse noh, laiad lugejahulgad armastavad aga kriitikuid kirjandusloolased on tegelikult palju ettevaatlikumad, krõmpsutavad koguni nina ja noh, see on kõige levinum näide on see, et 2001. aasta eesti kirjandusloos, mis üle pea marginaliseerib kogu Oskar Lutsu loomingut mainitakse Tootsi-lugudest ainult kevadet. Aga noh, minu meelest on need kaks raamatut tegelikult ka kirjandusloolises plaanis tähenduslikud. Noh, kuigi ma pole, eks ju, otseselt kirjandusloolane Mai punud Liibanonis ma olen lihtsalt surelik kirjanik ja lihtne kriitik. Aga ma arvatavasti siin saates edaspidi püüan oma oma väidet ka näidata ka kinnitada. Aga sa küsisid selle retseptsiooni kohta siis Luts sai üldse kõvasti kriitikutelt sugeda. Kohta toob Aivar Kull oma oma Lutsu biograafias päris tabavaid ja õpetlikke näiteid, minu lemmik tegelikult pärineb kevadel retseptsioonist või jah, tegelikult see oli isegi jah, ütleme tegelikult see puudutas suve, aga, aga seal siis ka selles arvustuses riivati kriitiliselt ka kevadet, siis Henrik Visnapuu kirjutas suve retsensioonis nii. Tsiteerin. Kuigi teine osa, mis juba küpsemat noorust kujutama pidi igav ja pealiskaudne oli, siis on suvi suve esimene osa juba üsna halb. Luts tüssab meid põhjalikult, oleksime huvitusega näinud, kuidas imelikud, kus lappida Tõnissoni ja teised täiskasvanutena toimetavad, kuid lutsu esitatuna ei pakkunud neile mingisugust huvi. Tsitaadi lõpp ja nende ridade avaldamisest on varsti juba 100 aastat möödas. Praegu saab öelda, et see hinnang kõlab, kõlab päris päris kummaliselt. Nad on ajaproovile ikkagi nagu mõnusalt vastu pidanud. Ja, ja ma arvan, et üks põhjus sellele on ikkagi see, et, et need on ikkagi väga ainulaadsed karakterid, kel need Lutsu Tootsi-lugude tegelased. Nojah, nad on ju täiesti nagu isegi äärmuseni viidud puhtad tegelased või noh, selline koleerikson kliinik ja nii edasi ja nii edasi, et selles suhtes täiesti puhtad nagu tegelased. Ja ma mõtlen, et võib-olla see on üks asi, kuidas mina noorpõlves kirjandust valisin või et näiteks mu noorpõlve lemmikud olid maa kolm musketäri ja täiesti kindel, et reeglina just nende karakterite pärast vaatas Portus Oromisse torteni, on, kehtestavad ennast täiesti lõplikult. Et loed ja mõtled, et nad ei saagi olla teistsugused ja siis hakkad mõtlema, et kuidas sai üldse olla olemas maailm ilma nendeta, eks ja noh, muidu avatuse õilsus, aga teised jälle melanhoolia alkoholismist ilma Portuse südamliku sõja teiselt poolt sellise ökardluse uhkeldamiseta ja nii edasi. Et Tootsi lugudega on samuti nii, et minu meelest on Toots, Teele, Kiir, Arno, libe Tõnisson niivõrd selged ja tugevad karakterid. Pärast nendega tutvumist ei kujutagi maailma enam ilma nendeta ette. Ja loomulikult, kui sa oled juba kord nendega tutvunud, tahaks teada, kuidas neil läheb. Ma arvan, et just nende tegelaste selgus või senine tugevus. Ja see, kui hästi nad kuidagi esile joonistuvad. See asjaolu, et sai aja Tootsi mitte kellelegi teisega segi tekitas tõesti, noh ütleme siis ühes vist põllumehest sellise joovastus, et ta lõi oma mullaste kätega sellise kirjandusliku Colemi raamatu pealkirjaga talve, mis on minu meelest nagu eesti fänn Fictioni nagu absoluutne nurgakivi. Kõigepealt tuleks vist selgitada ka, et miks ma neid raamatuid käsitlen koos? Põhjus on muidugi üsna lihtne, neid teoseid on korduvalt avaldatud ühe raamatuna. Kuigi Tootsi pulm ilmus algselt 1921 ja argipäev ilmus kolm aastat hiljem. Ja huvitav on ka tegelikult see, et kuigi terve Tootsi-lugude tsükkel on Ekreniseeritud, eks et viiest raamatust on tehtud kolm filmi, kevade suvi ja sügis, siis noh, need kaks raamatut on jäänud kuidagi nagu nende filmide sind kuidagi vahele. Et Tootsi pulm on lükatud suve filmiversiooni puht ja argipäev siis suve sügise filmiversiooni algusse. Nii et need teosed kaovad justkui teiste vahel ära. Kuigi tegelikult sügise ekraniseering, kus on argipäeva võib-olla isegi rohkem kui Lutsu, olgu pärast Sügist ennast. Et sügis on ka tegelikult minu vaates vähemalt nagu olulisem teos, kui kui teda käsitletakse sügises ju luts tegeleb, tõmbas otsad väga ilusasti kokku. Kevade algab selle ühe kõige tuntuma alguslausega, eks ju, Arno koolimajja jõudmisega. Aga sügis lõpeb sellega, et Arno on rääkinud lestale ära oma õnnetu armastusloo selle salapärase virve vastu ning unistab sellest, kuidas ta saab oma valutava peateele sülle panna ta mingis mõttes tulevale teele juurde tagasi, eks. Ta kujutleb seda, kuidas ta puistab Teelele oma südant ja virve osutub lihtsalt tõeks, kergete Kergatuslike ellukommetega naiseks, kes justkui vääri seda sellist Arno lüürilist loomust. Ning siis läheb välja lutsu, mingi tõesti tumedam pool, lausa midagi strintergliku või Bergmanni, kui on midagi väga põhjamaist. Meile jutustatakse sellise abielu vaoshoitud põhjatust põrgust. Just sa mõtled, suve lõpp, võtan, ma mõtlen just sügisel sügise lõppu. Kui Arno liin on nagu selles filmi muganduses tegelikult välja jäänud, millest on tegelikult väga kahju, seda oleks saanud üsna hästi kujutada ilma Arno ta jäi, minu meelest see film pelgaks jandiks. Aga võib-olla oli küsimus Carno Liiver ise, võib-olla tema ei oleks seda rolli välja mänginud. Aga nendest tegelastest rääkida siis noh, selles suhtes ongi nagu huvitav nii-öelda kaasa elada nendele tegelastele, aga et, et vaadata seda, et mismoodi need tegelased on noh, raamatust raamatusse nagu muutuvad ja mis on siis need jooned, mis nagu nagu säilivad ja mis, mis mis asjad nagu justkui veel veel rohkem nagu muutuvad nagu tugevamaks ajaga mis asjad, kuidas nad nagu, nagu lahustuvad või et, et selles suhtes on noh, see see põhituumik, ehk siis, et Teele Arno suhe Tootsi suhe ja noh, sealjuures kuskil see kiir nagu tuiamas ja et see on nagu ikkagi hästi-hästi huvitav vaadata nende arengut. Jah, ja noh, ühesõnaga seda arengut siis vaadates võib tõesti ka väita, et Tootsi pulm argipäev ei ole teatud teosed minust nendes just tuleb kuidagi välja see, et minust Lutsul ongi see probleem, et tegelaste arengujooned on väga erinevad. Et kui võtta Tootsi-lugude, noh, minu meelest nii-öelda selline suur kolmikuid triumviraat, eks, Arno Toots ja Kiir, et noh, loomulikult teele ja lesta ja Tõnisson on samuti olulised, aga minu meelest ei ole enam niivõrd esil kui või niivõrd kandvad. Kui need kolm mainitud siis, siis jah, on näha, kui palju muutub vananedes Toots ja kui vähe muutub kiir. Et ühesõnaga kiir lihtsalt võimendub jäset. Seda muut muutub kiiremaks või kiirestub kuidagi. Et juba suve alguses näeme, Toots on oluliselt muutunud, eks ta pole enam koerustükke täis, ta tahab hakata korralikult talu pidama, oma sünnikodu elu edendama, lapsada, eks ju. Tere meheks. Sügises on Toots juba elust pisut väsinud, on eksju vabadussõjas vintsutada saanud, kus muide Kuslap saab surma. Liigesed valutavad, ühesõnaga kõigest ilmunud imbub sellist allakäiguhõngu kiiraga tõmbleb ikka samamoodi edasi, on ikka veel rahulolematu, kade, silmakirjalik, arg, üdini valelik, üles puhutud. Aga tema iseloomujooned on lihtsalt võimendunud või või sellist nagu paksu värvi juurde saanud. Loomulikult on Tootsilgi suvel ja hiljemgi krutskid veel küljes on, aga kõik need jeeki, mida tondid üks tulevat kummaline küll, nähtavale just seoses kiired ühesõnaga toodsa hakkab vigurdama just kiire juuresolekul või kiire tõttu või mõelda kuhu, eks ju, kasvõi siis lible ja Tootsi korraldatud sellele noh, mõnevõrra Ebusutavale kättemaksu episood. Luge selles selle, mida sa lugesid, noh, ütleme eks see suvefilmis on ka neid episoode väga-väga palju, kuidas nad seda kiirt seal kiusavad? No muidugi, see koht, mida ma lugesin, oligi ka konkreetselt see, mida, mida ei ole teele lavastuses ega ka filmis, et kus siis nagu saabub kiirele kättemaks selle eest, et ta on selle teile ja Tootsi pulmalaua söögi ja joogikraami kuskil maha kallanud ja katki lõhkunud, eks siis talle tehakse nii-öelda tonti. Jah, ja kui ma nüüd õigesti mäletan, minust Aivar Kull isegi oma raamatus ütleb, et need lõpupeatükid oleks võinud üldse üldse ära jätta. See on huvitav, mulle meeldis see nagu, et ta läkski natukene nagu just nimelt sa ütlesid ka, et, et on nagu natuke ausalt. Mulle tundubki, et tänu sellele Tondile noh, see muutuski kõik nagu ta tõstab kuidagi sellest olmest nagu selle kõrgemale selle kogu selle, selle tegevuse, mis mulle isiklikult nagu meeldib tondid vaatavad seal vahest ikka nagu aknast sisse piiluvad või noh, see puhtalt see Lutsu, Lutsu mingisugune pildiloome või ta kirjeldab, et ikka mingi jeeki laseb ringi Jah, aga noh, loomulikult on on selles episoodis ka väga oluline see, kuidas ikka luts täiesti mõnuga kiirt nagu vintsutab. Võiks isegi öelda jah, et lutt suhtub kiiresse mõnikord täiesti varjamatu vaenuga. Et on kiire suhtes ikka väga otseselt sarkastiline ja ta kirjeldab minust kiirt aeg-ajalt lausa kuidagi solvavalt sügises kisub asi tegelikult juba täitsa traagiliseks, et kui, kui kiire, kahtlustab Harr kas iseloom viib ühe talumehe surmani, aga ma olen mõelnud, et miks see, miks see ikkagi mind enamasti tõesti ei häiri, eks miks ma olen ka sedasama ütleme, kättemaksustseeni seal Tootsi pulmapeol lugenud selliseid teatud sellise muigega suunurgas või, või teatud sellise mõnuga? Aga kas see ei ole seesama asi, et sa nagu vaatad mingit Hollywoodi filmi, saad aru, et see kõik on nagu täiesti teatraalne ja väga konstrueeritud, aga sa lähedki nende nagu jõududega kaasa just nimelt, et nad on algselt juba sellised niivõrd selgelt kujud, et tema ülesanne ongi olla nii-öelda kiire. Nojah, aga samas ikkagi see kõik toimub, eksju, siinsamas Eestimaal, eks. Ühesõnaga et kui sa vaatad Hollywoodi filme, siis seal on niikuinii kõik juba ütleme eos elus niivõrd palju suurem, et siin ikkagi justkui on selline Eesti talumaastik ja taluelu ja selles mõttes, et ikkagi see põhitaust põhifoon on väga realistlik, nagu seda, seda olmeolmemääratlust ka. Et ikkagi tekib selline tunne aeg-ajalt. Noh, kas on ikkagi nagu ilusat, et sellist tegelaskuju nagu alandamist on, on põnev lugeda. Ja ma olen mõelnud seda, et äkki äkki lihtsalt luts sai kiire kaudu elada välja mingi alanduse, mida no mis ikka elu jooksul kuidagi koguneb või mida ikkagi enamus lugejaid intuitiivselt ära tunneb, et kõik satume elu jooksul kokku selliste Jorhaadnelikke, pisi Hitleritega, eks võtame kokku inimestega, kes elavad meie peal välja oma rahuldamata tunnustus või, või enese maksmapanemist, arvet või kes väsivad mind mingitesse irratsionaalsete Sintriigidesse või kes pretseerivad meisse ebaõnnestumised. Ja veelgi hullem, et mõnikord võime ise käituda nagu Jorhonile kombel täitsa tüssata, Vassides veiderdused ennast haletseda, siia teisi pisendada. Selles, kuidas noh, luts, kiire kujuga käitub, ilmneb mingi tegelikult päris võimas selline Sublimatsioon, et kui pehme kirjanik ei saa või ei, ei oska või ei julge nii-öelda vastu lõugu anda, siis ta paneb neid vähemalt kirjutades uskumused uskuma. Maailmas valitseb teatud tasakaal, et kuri saab oma palga ja naeruvääristavat naeruvääristatakse, et nagu inglased ütlevad, vot knows Raymond Kams, round omad vitsad peksavad. Aga see on naiivne ja samas isegi pisut julm, aga noh, ühesõnaga las siis olla väheke terake õiglust vähemalt paberile. Malone Ühe nagu selle oma jutu illustreerimiseks ette, mis mulle on alati meeldinud ja see pärineb Tootsi pulmast. Aga siis sünnib, see on lugu, mis Tootsile näib otse viirastusena punase peaga koolivend kiir täristab Kippeli eeskujul noaga vastu taldriku serva viskab ühe kirjeldamatult tigeda pilgu noorpaari poole ning tõuseb püsti. Kiir on juba ammugi püssi. Aga Tootsile näib, otsekui kerkiks koolivend ikka veel ülespoole, kasvades pikaks nagu lipuvarras kontori õues. Ülesoo noor peremees aimab, et nüüd sünnib midagi niisugust, mis jätab varju kõik tema eelmised viperused. Väga huvitav, mis Rätsep ütleb, kuulata teele sosistamist oma kõrva juures siis äratab teda otsekui halvatusest koolivana peenike pinisev hääl. Siis alustab kiir oma kõnet ja kõneleb ühes kohas, nii. Ei austatud ja armastatud praostihärra, minu auväärt usuõpetaja ja kõik teised ei, rahu ei ole veel mitte maa peal ja sellepärast pole ka jumalal meist hea meel. Eelõhtul läksin mina üle soo talusse vaatama oma koolivenda ja sõpra Joosep. Sedasama, kes istub meie seas oma aupäeval, nagu tähendas praostihärra. Kas sa oled ka õnnelik, küsisin oma sõbralt, mis õnnelik, küsis ta vastu, mis pärast peaksime olema just nimelt õnnelik. Aga küsisin mina uuesti, kas ei mõtle, seisis tõesti õnnes ja armastuses selle inimese peale, kes saab homme su abikaasaks. Ta hakkas naerma, jõledal kombel avastas irvitades tühi lori. Mulle pole midagi vaja siin ilmas peale raha ja varanduse. Pidu ruumis tekib korraga kohutav vaikus. Toots tahab midagi öelda, kuid tema valged mokad ei võta mingil tingimusel häält sisse. Vana kirik, isand vaatab küsivalt köstri poole, püüdes aru saada, mis tähendasid õieti tema poja haruldased sõnad, kas head või kurja. Siis kostavad läbi vaikuse rentniku pool valjud sõnad, mis aplirised, kiir, istu maha. Kui kõneleja ei istu maha enne, kui keegi lauasolijatest jõuab toibuda, sellest üllatusest jätkab ta juba. Nii siis läheb jutt veel hullemaks ja siis lõpuks teele kargab püsti ja karjub, et visake ta välja, visake ta ometi välja. Ja siis on selline kirjeldus, kus minu meelest luts mõnuga kiirele kätte maksab kuulakem mõningaid väljendeid. Samal silmapilgul sirutab rentnik välja NATO pika jala, kobab sellega laual, leiab üles kiire peenikesed jalutuskepid ning tõmbab neid oma labajalaga otsekui konksuga. Kõneleja kukub esiteks tooli servale langeb aga sealt kohe mürinal edasi ega peatu enne, kui laual. Koerad, kes alles praegugi kondi kallal purjelesid, jooksevad vingudest teise kambrisse. Vana auväärt õpetaja tahab abiks olla oma hädalisele lauanaabrile, kuid värisevad käed ei rehkenda õigesti, asjade kaugust abi asemel lendab taldrikutäis kuuma supila majale kaela ja siis ei vingu mitte üksi raja talu koerad, vaid vingub üsna koledasti ka Heinrich Georg admil. Kiir. Mõne aja pärast. Kuulake. Nüüd käperdab kõrbenud oina näoga rätsep pulmalaua teisest otsast lesta, aia tali toolide vahelt päevavalgele. Enne kui lauasolijad teda natukenegi silmitseda jõuavad, haarab ta nagi otsast ühe kasuka ja mütsi ning jookseb uksest välja. Kui rääkida veel nendest, mis on ikkagi hästi huvitav selle selle Tootsi pulma juures nendest tegelastest just nimelt nagu Tootsist ja teelest siis noh, see nende suhe just enne mainisid ka seda sõna strindberglik või Bergmandlik, et sellest tõesti on juba midagi sellist sees, et sa rääkisid nagu selle virve Arno puhul seda, aga mulle tundub, et, et seal on ka seesama nagu asi sees. Ühesõnaga, on pulma eelõhtul ja, ja mis siis saab, mida idateele mõtlev noh, mingi selline hästi kummaline suhe ja et mis selle taga tegelikult on, ja tegelikult seesama asi, millest siis kiirseal nende kõnes rääkis raha ja see talupidamine on, et siis on nagu hästi oluline, et mulle tundub ka, et et ja see on oluline ka sellele Teelele, kes on ühelt poolt nagu porno peale ja siis ta mõtleb ka mingite just nimelt nende viljaväljade peale või hästi kummaline nagu segu, millest tekibki selline väike nagu lõtk sisse selles suhtes ja läheb järjest nagu edasi, selles argipäevas ka Tegelikult mulle tundub nende Tootsi pulmas ja argipäevas on mingi selline kuidas ütelda mingisugune meeleolu, mida võib-olla teistes Lutsu teostes nii selgelt ei ole, noh, mis, mis tundub mulle noh, ma ei tea, kas need otseselt programmiline luts ei olnud ju selline filosoofiline kirjanikest oli pigem nagu jutuvestja, aga ühesõnaga kuidagi ikkagi tuleb siit imbub kuidagi välja. No tõesti, et noh, Tammsaare. Kerge, või isegi kerglane, et kui Tammsaare on tõesti sügavalt selline tõsine filosoof romaanikirjaniku nahas, siis Lutsun pigem tõesti selline mõnus juttu veeretada. Ma ei tea, reheahju ees Piipad osutav naljakaid jutte kõneleb vana mees, kes võib korraks meelt lahutada. Aga noh, kelle juttu ei anna nii-öelda konspekteerida, siis siis ikkagi Tootsi pulmas argipäevas on üks iseloomujoon sõnaga, mis mulle alati on kuidagi tundunud huvitav või lausa kuidagi nagu lohutust pakkunud. Ja noh, ma ei oska muudmoodi nimetada kui, kui selliseks teatud sorti hubasuseks, et Lutsu puudutus just eriti Tootsi pulmas argipäevas kobab sageli mingi mõnususe järele. Et otsib nii-öelda kahe inimese vahelise vestluse hubasust mingi koha või hetke või nende mõlema hubasust. Kuigi Tootsi pulma alguses, eks ju, elab lesta, tali kortalise nukrutseb seal siis mul on tunne, et tal on seal kuidagi ikkagi hubane olla või hubane ja nii-öelda talija järele igatseda ja omana välja kirjutada. Tal on see luba, on isegi siis, kui eks Kippel oma asjadega sisse kolida. Ja noh, näiteks kuigi apteekrihärra kes elab seal ahju otsas, kui ahjus isegi pulmaajal on haige, asetab ikkagi luts lamama ta sellisesse kohta haigele vanainimesele poleks vist kusagil mujal parem. Ühesõnaga noh, igatahes vahi apteekrile inspireerivat, eks, et üks kõige võimsamaid kõnesid võib-olla eesti kirjanduses üldse peab siis apteeker seal ülevalt Parsilt palavalt. Ka kõnekas detail on veel, see Tõnisson ronib siis pärast pulmapeo taandudes, eks ronib sinna apteekri kõrvale ahju peale magama ja siis tsiteerin lutsu hõikab alla, et tal seal sama hea magada, kui taeva lakkas tsitaadi lõpp. Teisisõnu seal on mõnus ja hubane. Ühesõnaga see, kuidas sona pärast kiire hävituse likvideerimist välja, noh, ma tsiteerin jällegi ja ülesvoolu on tõesti kõik korras, nagu teel oma mehele rajal tähendas, põrandad on puhtaks pühitud, ees ja tagakambris on lauad otsakuti seatud, kaetud puhaste linadega. Pliidil särisevad pannid ja põriseb mitu potti. Suurem üllatusega ootab noort perenaise meest rehetoas rehe tooskem, laud 10 kuni 12 inimese jaoks kaetud laual põlevat tühjadest õlle pudelitesse torgatud küünlad. Rehetuppa ison puhtaks pühitud, isegi puhtaks pestud ja soojaks köetud. Tsitaadi lõpp. See kõik tekitas mul lugedes tunded, tahaks ise seal peol kuidagi osaleda, sest seal on ikka väga mõnus kuidagi hubane. Ja kuidas siis noh, tule tassis mainida seda tõesti väga-väga huvitavat asja siin raamatus. Või nendes raamatutes, siin on väga olulisel kohal tegelaskuju, luts ise ekset Oskar Luts-sisest ja, ja siis kuidas siis luts, kes läheb rajale külla, nii-öelda kirjutama, ennast seal rajal tunneb, tsiteerin jälle. Lutsar raja talus nagu rott viljasalves on hakanud uskuma oma kõrvu. On veel maailmas tõesti selline majamisi kõlise ja kolise nagu trumm, kus head sõbrad ja truud naabride alalist pillerkaari ei kasvata, tiritamm ega kiunu klaveril. Mõni kuulus lauljanna sündinud aastal 1859 nagu suurem osa eesti vanema põlve kirjanike tsitaadi. Vaevalt jah, et rott viljasalves erilist eriliselt kuidagi stressis on, samuti on kõnekas, millise mõnususega kirjeldab Plutselist kära rikkusteks. Luts istub rajal, suitsetab seal, muheleb jänesed, kirjutab siis jälle mõne mõne reana. Väga mõnus on minu meelest väga mõnus, selline kujutluspilt ja hubasus ümbritseb isegi raamatu nagu raskemaid olukordi. Et argipäevas valitseb ühes episoodis kaunistamine, rõhutud meeleolu, kui ideele oli just üles käinud, oma pesu kokku pannud ja ära viinud, lubanud klaveri järele tulla. Lible peldootsesis, sulane Mihkel söövad vaikides. Luts kirjutab siin olete kuidagi ei tahaks uskuda, et see on üks ning sama ülesoo talumaja eeskamber viidates eks Tootsi pulmale. Aga siis lible Mihkel, lahkuvat toot sulatab Kippelile pabeross, uurib, et miks Skipper paunverre tuli. Ja minust järgnev on jälle minu meelest tõestus sellest, et hoolimata Tootsi halvast enesetundest pressib seeni noh, peaaegu nagu vägisi sisse teatud selline hubane element Kippel satub jutusoonele, mis tähendab, hakkab ennast paremini tundma. Nende jutamine muutub sedasi usaldavaks Kippele Tootsi juurde ööseks sõber sõbra juurde ööseks. Asja võib eksida üsna kohmakalt kokku võtta, et umbes nii, et kui anda hubasusele väiksemgi võimalus, siis on ta platsis, juuakse teed või kohvi, hüpatakse kärakat, aetakse kolmendarnilisele päkad silma, aetakse juttu, leitakse lõpuks hüva nõu. Näiteid siit raamatust võiks võiks tuua tuua väga palju ja noh, ühesõnaga just sellised esmapilgul nagu väga ulmelised stseenid, mis võivad, tundub nagu igavad. Seal on teatud selline hubasuse element. Toslem raske südamega mõisavalitseja püriali jutule, et müüa kartuleid. Ja mõisavalitseja ei lase esmalt tsiteerimine Lutsu Tootsil kartulitest kõneldagi, laseb kasuka seljast võtta, kutsub tahapoole, pakub kohvi ja pühadest järelejäänud saia. Natuke kuivanud on, aga ära peab sööma tsitaadi lõpp jällegi väga tekitatakse väga hubane õhkkond, ennu kasutatakse raskete asjade juurde. Ja siis see hubane õhkkond viibki tegelikult lahendusele lähemale. Et antud juhul toob, toob lahenduse, mehed saavad kaubale ja paremale kaubale, kui Toots oleks eales osanud oodata. Ja need teose lõpus on, eks autorilauset. Neid ridu kirjutades vaatasid aknast sisse seitse tundi, noh nagu sina, Urmas mainisid, igal pool on tondid, onju ja ülal lõid mürglit seitse nõida, aga nende ridade autor ütles. Hea, et niigi läits, et polnud kõik. Kaheksa. Ühel ilusal ööl püüdis aknast sisse vaadata isegi kaheksas, aga ta oli unustanud portfelli, tõmbas saba jalge vahele ja laskis jalga. Tsitaadi lõpp. Vot hoolimata sellest kirjelduses möllavad tondid, nõiad, mõjud, mõjub ka see kujutluspilt kuidagi täiesti hubaselt. Et Lutsu tondid ja nõiad ei jäta üldse sellist ähvardavat muljet, et need on justkui autori fantaasia, sellised kehastused pigem kaitsevad Lutsu isegi teda nii-öelda rünnates. Eriti tähendusrikas on siinse Joosep Tootsi stampväljend. Hea et niigi läits. Et just nimelt ja hea, et niigi läits alati kõige isegi hargisemas või sündimas hetkes, olla peidus midagi pehmendavad või, või lohutavat noh, olgu see nii tahes, ulmeline, kui see esmapilgul paistab, eks valmiva kohvilõhn või sõbralikke usalduslik vestlus või väike kärakas perenaise hella käega praetud munade väike uisu või mingi inspiratsioon, ühesõnaga nagu noored ütlevad, mis iganes, eks. Lutsar eluvaate valguses võib see tunduda tõesti pisut nii-öelda ebarealistlik elukauge, et selline lahja lohutus. Aga noh, luts püüaks meile justkui nagu ridade vahelt või vähemalt minul on ta öelnud juskui ridade vahelt, et pisiasjad on ka tähtsad, tähtis pole ainult see, et millesse usume vaid tähtis on ka see, kuidas margises hetkes käituma, eks. Ja vot sügise filmiversioonis on üks väga võimas seen, mis on noh, minu meelest täielikus vastuolus eelneva kaunis sellise lahja kraamiga lõpus seen. Näha on siis viiulit, Palamuse õpetaja laual ning rõhutud moega luts, keda mängib siis Vaino laes vaataks seda viiulit läbi akna, väga ilus see, mis näitab, kuidas sügiseks ja tõi kaasa tegelikult väga olulise toonimuutuse. Aga minu meelest on ka oluline, et meile jääb see argipäev, eks ju, kus õmblejad juuli ja Maali Eksüklogigi ja jaamaülema abi keedavad jorfanierile, teed ja pakkuvatele, noh ma ei tea, suupisteid. Ja noh, ühesõnaga kooki, mis, mis sulatab kiire suu ja südameks isegi Aaberguks kõige noorem ei suuda sellist sunnist olemist lõpuks rikkuda. Noh, minu meelest need talv õhtut juuli ja maaliga, mida kirjeldatakse ja argipäevas ongi vist elu kiire elu nii-öelda tipphetk. Eelnenu ja järgneva on kõik üks ebaõnnestumiste kadalipp, noh, minu arust, millest nad on kõige hubasema tõstnud tema elus hoolimata sellest Aabergukeseks, kes nad komme tõi sinna suitsetama tulist ja et noh, et äkki äkki ongi nii, et see hubasust, mida luts otsis, et see sundis teda isegi sellele jorfaanilile alastama? Jah, see on küll hästi huvitav mõte, aga kui sellest Lutsust kui tegelasest veel rääkida, siis see on tõesti hästi huvitav, mis selles nendes raamatutes on, et noh minu meelest kevadest teda ei olnud või oli ta korraks nagu mainitud lud, kui tegelane Minu mäletamist mööda ei ole teda kordagi mainitud kevades, ta tuleb tegelasena sisse suves, aga noh, just just kuidagi sellise passiivse tegelased on ilmunud kevade esimene osa kiir jookseb sellega seal ringi. Aga siin on noh, tõesti nii selles Tootsi pulmas noh peaaegu kohe alguses minnakse kirjaniku juurde, siis on huvitavad tegelased lähevad, tulid külla ja põhimõtteliselt nad lähevad nagu õiendama, et ta valesti kujutanud ei kirjutanud. Ja mis on ka see selle juures, huvitav on see, et võtta, et vot siseon tegelane, aga tema suhe sellesse Lutsu kirjanike suhe sinna tegelase Lutsu on ka kuidagi hästi nagu kõrvaltvaatav või et ta nagu ei seosed üks üheks vä? No vaata, siin selle jutuga selle märkusega me jõuamegi siis selle Tootsi pulma ja argipäevasele kirjandusloolise tähenduse juurde tagasi. Sai vist mainitud, et need kaks teost mõtteliselt seotud, et siin on noh, sest tõesti siin on esiplaanil siis Tootsi ja Teele kooselu algus, kõik need nii-öelda lähisuhete kivid ja kännud. Aga noh, ühesõnaga puht sedasi kirjandus tehniliselt on need kaks raamatut samamoodi tähenduslikult. Et just nendes kahes raamatus on korraga eks ju üks kandvaid kõrvalosalisi, eks ju, kirjanik Oskar Luts ise nagu sa juba mainisid, eks Tootsi pulm algab sellega, eks ju, et Toots Teele Kiir Kippele lesta vist kõik lähevad Lutsu juurde korteri tema Tartu korterisse külla. Ühesõnaga, erinevatel põhjustel läks Tootse Kippel tõesti lähevad sinna nagu etteheiteid tegema ka kiire. Noh, sellepärast et rääkida Lutsu igasuguseid jutte Tootsi kooliaegsete tempude kohta toosis saaks veel ilmumata kevade teise osa jaoks üles kirjutada ja seal muuseas väga huvitavat, et kui, kui osavat lutasin tegelikult isenda loominguga mängib, sest kevade teise osa, seitsmeteistkümnes peatükk koosneb sellistest väga lahenditest killukestest, mis kirjeldavad Tootsi sulitempe. Luts alustab seda peatükki sellise lausega. Nii ratsutas toodsama nähtavate ja nägematute vaenlaste kiuste noateral edasi ja ei lennanud koolist kõigile ähvardustele vaatamata ometi minema. Kui lugeda nüüd Tootsi pulm algus, siis võib jätkata Lutsu pakutud mängu ning ette kujutada, et suur osa seitsmeteistkümnenda peatüki lugudest sai luts teada kiirelt ja noorte, noh tõesti, et see seejärel siis osaleb Luts Tootsi ja Teele pulmas ning argipäevas muutub ta juba nagu võtmetegelaseks, kes teeb Teele õele abieluettepaneku ning proovime mingi suhteid ka veel sealt loo Nathan osaline tegelikult Teele ja Tootsi leppimises, eks ta on selline nagu väheke serva pilisemine, mõistuse hääl. Kui nüüd vaadata sellele mängule pisut tõsisema pilguga, siis praktiseerib noh, lutsin midagi sellist, mida nimetatakse metafiktsiooniks, eks nii-öelda moodsas proosas väga levinud võte, seda võtet kusjuures seostatakse eelkõige just postmodernismi ka. Et nad sageli ei piirdunud enam loo jutustamisega, vaid vaid tuntakse loo jutustamise vastu. Sellist eraldi huvides. Et postmodernistlikus tekstis ei pruugi küsimus olla ainult või eelkõige siis selles, millest räägitakse, või noh, ka selles, kuidas räägitakse, kuidas jutustamisakt nii-öelda aset leiab, et mis sel ajal juhtub. Noh, et ühesõnaga lisaks loo jutustamisele jutustatakse sageli ka loo jutustamist ja sellega kaasnenud noh, ka autori ja tema teksti suhete jälgimine, mis muutub nagu eraldi teemaks paljudes raamatu siin on nagu palju mänguvõimalusi, et autor muudetakse tegelaskujuks seda Pekka luts on ju, või tegelaskujud hakkavad autorile vastu, mis on ka siin Lutsul olemas või mõni tegelaskuju hakkab, hakkab ise autoriks, hakkab omakorda nii-öelda tegelasi looma. Mis ta kirjutab, ka seda, et ta kirjutab ta kirjutabki No ühesõnaga, autoril pole enam sellist suveräänset positsiooni. Ja sina, Urmas, minu meelest tegeled, eks ju, sama asjaga, et sa oled muutunud korduvalt nii-öelda kirjanik Urmas Vadi või noh, teisi konkreetselt eksisteerivaid inimesi oma oma lugude tegelaskujudeks. Aga Mu meelest Tootsi pulm ja argipäev tõestavad, et see metafiktsioon pole ainult mingi tänapäeva kirjanduse teema või siis vastupidi, et Lutsaki asus oma ajast nagu väga kaugel ees. Sest noh, usku Oskar Luts kui tegelaskuju polnud siin ju pole nendes raamatutes mingi juhuslik Winjet või noh, minu meelest on asi tõesti väga hoolikalt läbi mängitud. Et seda metafiktsiooni kasutatakse sinna päris mitmel mitmel viisil. Paari asja juba mainisime, aga noh, ühesõnaga et näidata, kui, kui nutikuse lutsumäng on siis et, et võiks näide veel, kust, nagu tegelane hakkab autorid õpetama. Et kui luts argipäevas, siis rajale saabub ja teiega vestleb, küsib Teelet. Teie raamatust on näha, et oli iseloomu, tundsite läbi ja läbi tema koolipõlves olge lahke ütelda, ütelge, kas tunnete tema iseloomu nüüd teile räägib ühes lauses talist kui Lutsu tegelaskujust ja järgmises, kui nii-öelda päris isikust, kelle elukäigu vastu on tal konkreetne huvi kellestki, kes jääb kevade kaante vahelt korraga välja, eks. Kes justkui ikkagi elab oma elu on läinud kaduma lõngal noh, Lutsul endale kättesaamatu. Ja siis pakub Aliide, eks ju, teele noorem õde, et luts võiks kevade teist osa just rajal kirjutada, sest seal on hea ja vaikne. Ja kolmandaks samas stseenis hakkab teele siis Lutsuga vaidlema, teemaks teele ise, ühesõnaga Teele hakkab noomima. Lutsu noh, enda tõttu kuidagi väga huvitav, huvitav olukord tekkinud, ütleb sedasi, et ärge aga minust jälle niisugust huvikest tehke nagu esimeses osas, seal ju olen selline kukku lapset lutt lust lugeda, pole võimalik ega tõenäoline, et keegi inimene on ainult hea ja noh, luts pole antud stseenis sugugi nii sõnaosav kui teele. Aga siin käib jälle selline neto fiktsionaalne mäng, tegelemine õpetab autorid, kuidas sooviks kirjutada ja tegelaskuju asetab ennast autoripositsiooni ja pidage jällegi meeles. Luts järgib Teele nõu, nõuan. Tegelikult sellepärast ja see teele, kes juba nagu räägib sellest nagu situatsioonis või selles nagu see pargipäev, eks ole. Et seal ta ei ole üldse mitte mingi geno. Loyle pluss pluss veel see, et, et teele muutub paljuriukalikumakseks kevade teises osas, et hakkab nagu Arnold piinama. See piinamise momente on jah, sellel teljel nagu väga läbiv ma isegi mõtlesin seda, et et see Tootsi pulm on noh, kõik see, kuidas Toots läheb õlut laskma ja siis küsib lesta käest, et umbes, et milles asi on, et kas orno on tagasi ja et kuidas Arno kuju siis kummitab seda teeleta, mis et ma mõtlen, et see on puhtalt nagu mehelikkust vaatepunktist nagu esitatud. Aga kusjuures mul on nagu kahju, et see teile on ka jäänud nagu ikkagi nagu noh, lihtsalt noh, ikkagi rohkem nagu karaktereid või selliseks nagu lihtsalt mingiks tüübiks ta muidugi läbi kirjutatud tegelane. Aga mulle tundus, et, et võib-olla isegi oleks palju huvitavam nagu nii-öelda seda kogu seda situatsiooni näha ümberpööratult, et kuidas nagu mis toimub nagu teele peas. No sellel ikkagi Luts aeg-ajalt viitab ekse suvesu ühes kohas teele loed seda Arno ja virve kirjavahetust ja on kuidagi, see mõjub talle nagu, nagu väga halvalt, aga ma hakkasin sinu Jutas ajal mõtlema hoopis ühele väga huvitavale asjale. Jaani võltsinud pikema proosateksti kirjutamine, noh ma arvan, et ta eeldab mingit sellist väga sellist kannatlikku eeltööd, eks ju, sellist noh, kõikide osiste läbimõtlemist ja noh, osade omavahelist paiku, seadmisteks karakterite noh, ütleme tegevusliinide selliste asjade tasandil. Aga samas, kui see asi nagu väga hästi tööle hakkab, siis seal siis sinna võib imbuda sisse mingisuguseid noh, ma ei tea, kas siis süžeekäik ja või, või järeldusi või üldistusi, mida võib-olla autor ei olegi niivõrd kuidagi algselt planeerinud või, või need ei olegi olnud talle noh, niivõrd teadlik teadlik valik, et ma hakkan nagu mõtlema selle peale, et et tegelikult, kui lugeda kogu see nii-öelda Tootsi-lugude Pentaloogia läbiselt algusest lõpuni siis ikkagi üks juhtmõte, mis sealt jääb, on see tõeline armastus, ei kao kunagi. Ühesõnaga, ta ei lähe kunagi kunagi lõplikult kaduma. Et ikkagi noh, see põhiline põhiline teema seoses Hannoga on ikkagi see, et tema tunded tõele vastu ei kao kunagi, et loomulikult tuhmuvad nad loomulikult võib-olla mingil hetkel Arno arvab, et nad on täiesti kadunud. Aga, aga noh, miski kisub teda teele suunas tagasi ka veel vanast peast. Ühesõnaga, sellised tõeliselt tugevad puhtad tunded kuidagi jäävad ajast puutumata või aeg ei suuda neid nagu lõplikult hävitada. Noh, võib-olla selline idee tuleb sealt alt, et nähtavale, mis noh, võib-olla mõeldes sellisele lutsu tüpaažile ei olnud, tal võib olla sellise nagu suure üldistusena mõeldud kuidagi paratamatult välja. No üks kindlasti seesama asi, mis sa mainisid, oli selle see, see kõne sealt ahju, ahju otsast või ahju seest, mida see apteeker siis pidas, et see on ka nagu selline hästi kujundlik ja, ja noh, isegi lausa nagu kreedo, mida ta seal nagu nagu ütleb nendele nendele tegelastele või Tootsile ja Teelele kõigi noh, mulle tundub, et tema, see, see apteeker ja, ja noh, võib-olla isegi Luts ise on ikkagi kuidagi hästi skeptilised abielu ja naiste suhtes, eks ju, et, et mis on õnn, kas see jääb püsima, et ei jää ja aga noh, muidugi see kõne on, ma ei tea, kas sellepärast, et ta avalikult tahab öelda nagu midagi ilusti, aga pigem tundub, et ta räägib nagu südamest, et seal, seal ta nagu noh, ei, ei, ironiseeris jälle mingisuguseid abielu mõiste üle või ta peabki nagu seda õigeks või sellist mingisugust pühaks liiduks. Alatoon on ikkagi nagu see, et, et noh, see ei ole nagu õige või jää püsima või mingi jama tuleb igatahes. Jajah, see on kahtlemata tõsi, et ja kusjuures apteekri kõne, ma arvan, on ka üks selle raamatu tegelikult sisulisi väärtusi, mis, mis muudab Tootsi pulma ja argipäeva. Kuigi tekst või see apteekri kõnevaneks ainult siis Tootsi pulmas, siis räägime ikkagi tänasest paarisrakendi, noh mis muudab jah, selle selle teose kuidagi aegumatuks või, või ajatuks, et et noh, loomulikult see noh, võib ette heita, et siin nendes teostes on selliseid kuidas ütelda lõdvemaid osasid. Aga noh, ma ütlen, et alati tasuks ikkagi mainida jah Tootsi pulma üheksateistkümnendat peatükki mis toimub, eksju, vahetult enne selle kiire rüütliks löömise löömist siis külmas vees leotamist. Et seda apteekrihärra, aitäh, kordan korraks selle kõne kõige ühte kõige kõnekamad kohta, tsiteerin. Ärge kartke elu, ärge karta vaeva ja valuelule lähemale, on jumalale lähemale. Ärge kartke, võitlust võideldes kasvab jõud. Pole viga, kui te vahel jääte alla võitluses eluga. Tähtsam on, kas olete saanud võidu enese üle tsitaadile ja minu meelest on see tõesti üks ilusamaid selliseid karpeediemm stiilis ütlemisi, mida mina tean. Ja see on samas miski, mis tegelikult kandub hilisemasse edasi, kandub sügisesse edasi. Just see muudab sügise, noh sul oli õigus jah, tõesti kõnekaks ta hakkab nagu sügise konteksti suutma, et elu elama sest seal noh, jood kangelased oma teekonna lõpusirgele. Minut Ma kuulun nende hulka, keda, kes seda talvenimelist teost nagu see asi ei pea, ei arvesta, see ei arvesta sellega nii tõsiselt. Jah. Et ühesõnaga sügises jõuate tegelased oma teekonna lõpusirgele ja noh, keegi neist pole vist ikkagi suutnud seda apteekri üleskutset järgida, keegi neist ei vii enda potentsiaali täiel määral täide. Et Arno vabaneb valusate kogemustega Virve kaudu, siis sellisest armastuse illusioonist. Toots on elu lõpul eks vaevatud ja kustunud mees. See tema kuulus, naer, mida luts markeerib sedasi puped, see kostab üha harvemini. Tele jaoks oli Tootsiga abiellumine ilmselge kompromiss. See tuleb minu meelest esile Tootsi pulmas argipäevas. Et teele allasurutud tunded ongi nende kahe raamatu tegevustik või noh, üks põhikäivitajaid minu meelest kasutab rasedust lihtsalt oma valikust tulenenud pettumuse varjamiseks või noh, nii on võimalik seda, seda teksti lugeda. Seda, et lapse ootamine tundub olevat juba selline, midagi väga lõplikku, eks ju. Et nüüd sa oled nagu mingisugusel rajal sellel abielurajal, kus enam kõrvalekalded sind ühendab selle mehega laps ja no ühesõnaga, see arvatavasti tekitab teeles nagu sellist sõnulkirjeldamatut usk on, ma arvan, et sedasi on võimalik seda, seda noh, lugeda täiesti. Et ikkagi ikkagi Arno on, seal on seal varjunaga seal veel olemas ja õigesti mäletan, siis sügises on üks koht, kus nad lähevad kõik sinna Tootsile külla. Ja Toots kuidagi jutu sees mainib, et mõnikord mõnikord või oli see teele ise, no ma ei mäleta enam, kumb mainib, et teele käib aeg-ajalt sealt ülevalt päevadeks minema, noh, ta lihtsalt ei kannata välja, seal olemist läheb lihtsalt minema mõneks päevaks, kiir siis oma Tiitsitab ahhaa ei ole neil ka üldse nii hea, eks ju. Ühesõnaga on õnnelik, et keegi teine tulemast ennast tema kõrval, samas samuti aeg-ajalt halvasti. Nii et ühesõnaga mingi mingid ebakõlad säilivad. Lõpuni kiirtootab eks ju sügise sees kohtude samuti on selgelt on suhteliselt vilets talupidaja ja üldiselt, kui ta ärritub, siis tuleb kohe kõht lahti ja ühesõnaga ei lähe, temal kästi. Küsida, kas nad saavutasid nii-öelda võidu enesele, et või vidinad ikkagi tegelikkusele alla vanduma. Ja minu meelest need juba need raamatute pealkirjad, eks Tootsi pulm, mis tõuseb, tõstab nagu õhku ja siis argipäev. Et see on juba väga kõnekas. Jah, ütleme, et ma lähen korraks selle hubasuse juurde tagasi. Me võime siis nagu küsida, et kas see nii-öelda hommikuse kohvi lõhna hubasuse või, või kahe sõbra vestluse hubases, et et kas on piisav hea romaani kirjandusele või heale romaani kirjandusele omaselt vastus ei ole ühene. Oskar Lutsu Tootsi pulm on huvitav ja haarav jutustus kuid seda üksnes suve järel laulab. Iseseisva teosena jääb lahjaks. Eriti terav puudus seksist ja vägivallast kui eesti pulmaolulistest traditsioonilistest komponentidest. Võrrelge seda teost näiteks August Gailiti novelliga päevidelikeste külas romaanist Toomas Nipernaadi. Samuti vägevad pulmad. Aga totaalse loomingu ja verelaskmisega mille muudab pikantsemaks tooma ja pruut Maarja Meltsi lembelugu. Siiski pole ka selles pulmas ainsatki laipa. Mina põimineid sisse vähemalt kolm. Üldine kaklus algab Tootsi pulmas kohe, kui pidulised üle saavad, ares pika laua taha istuvad ja imelik kahvli sea süldi asemel naljaviluks Arno talile kõrva torkab öeldes tervitusi tõukrest. Esimesena tapetakse kohe kakluse algul kirjanik Luts kellele Tõnisson täiesti huupi pingiga pähe virutab. Üleüldise löömise kisa käigus ei pane keegi seda tähelegi. Luts jääb märkamatult oma istekoha juurde lamama. Ainult tema paljas pealagi muutub alguses punaseks, siis lillaks ja lõpuks siniseks nagu tint. Teine ohver on Teele õde. Liide eksituse tõttu satub ta pruudi röövijate küüsi sest proovib ühes kõrvaltoas salaja pähe teele loori. Kuna õed on küllaltki sarnased, röövijad eesotsas liblega kõvasti purjus ei panda pettus tähelegi, et jutumärkidest pruut. Gara ideeks seotakse ta ka, et kinni pannakse tropp suhu ning lukustatakse sauna. Tema vastuhakkamist tõlgendatakse etenduse loomuliku osana. Hiljem pulmalauas Teelet nähes ütleb Lible oma kuulsa Eesti kirjandusklassikasse kinnistuva fraasi. Mitu korda ma pean ühte ja sama pruuti röövima. Varsti ei meenu enam kellelegi, kas keegi ikka rööviti või kui, siis kuhu ta peideti. Liide leitakse surnuks külmununa Tropica suus ja käed kinni seotud saunast. Paar päeva pärast pulmi, kui kaks eeltoodud surmajuhtumit on enam või vähem tööõnnetused siis Georg Aadniel kiir tapetakse täiesti sihilikult tema üle enne avalikku kohut mõistes. Kiire nurjatused Teele ja Tootsi mustamisel ning pulmade untsu keeramisel on niivõrd selged jõledad, et kohus langetab surmaotsuse üksmeelselt. Kiir puuakse omaenda saapapaeltega rehe all. Peakohtunik Toots ei jäta irvitamata koolivenna omaaegsete nöörsaabaste üle, mille üle tulevane rätsep kunagi nii uhke oli ja mis nüüd võinuks tema elu päästa. Elus nii, arg, valelik ja vastik kiir sureb siiski väärikalt. Pea püsti, vaatab ta oma timukatele otsa ning laulab hukkamisele, viies kõvasti eesti hümni. Tema viimased sõnad on. Jumal tänatud, saab ükskord sellest neetud nohust lahti. Ornadolile lüüakse kaklusoos tema enda viiul pähe kinni. Paraku nii õnnetult, et viiulikael jääb noormehe selja taga kummuti ja seina vahele lõksu. Nii Carno kaelapidi lõksu. Ta ei sa peadki liigutada. Küll aga suud. Nii on igal mööda minejal kerge talle viina, õlut ja peenemaid lapse suhu valada, ilma et muidu absoluutselt karske noormees vastu hakata saaks. Talijad purju, lahustub moraalselt ning hakkab roppe laule laulma. Tali vastandiks on Tõnisson, kellele lüüakse pähe märksa raskem Imeliku kannel. Kuid kes selle peale ainult pead raputab ja edasi võitleb. Tõsi, saadud löögi tagajärjel hakkab ta kõiki pulmalisi pidama mõisapoisteks ja loomulikult märatsema. Nagu ühes tõelises eesti pulmas kombeks, lisandub ohjeldamatult vägivallale. Ohjeldamatu hooramine. Tootsi ja Teele pulma eest kujuneb spontaanselt grupiseksiorgia millest peale noorpaari võtavad osa imelik neiu härnja. Nüüd siis juba imeliku noor proua. Köster ja köstriemand. Pidu lõpeb ilm kärakaga. Pauguga. Kolmandal päeval, kui pulmalised ennast juba lahkuma osutavad või ongi lahkunud, hakkab pererahvas ahju kütma. Ahjus aga on apteeker. Oma ametis on ta endale nii palju punsli õli ja veel kangemaid tinktuure ja miks tuure sisse kaaninud? Et organism on muutunud äärmiselt tuleohtlikuks. Tagatipuks on apteeker ahjus kenasti ära kuivanud nagu kasehalg. Piisab esimesest tikkust, et volamest plahvataks nagu aurukatel. Ohi puruneb nagu munakoor, kogu maja on täis tuld, suitsu ja fragmente apteekrist. Kabuhirmus verised poolpaljad, inimesed tormavad õue. Üht-teist suudetakse siiski peolaualt päästa ja mujalt kaasa haarata. Nälga pole, viina leidub ja põlevpalkmaja annab sooja. Omavahelised pinged taanduvad ning konfliktidest küllastatud meeleolu muutub sõbralikumaks. Tänases kohustuslikus kirjanduses rääkis Jan Kaus Oskar Lutsu jutustusest Tootsi pulm. Ning argipäev oma Tootsi pulma kirjutas Veiko märka. Saate panid kokku Maristomba ja Urmas Vadi. Kõike head ja kohtumiseni.