Tere, Beethoveni sõber on jälle siin. Beethoveni ja teie kõigi sõber on sedapuhku veidi unistavas kurblikus meeleolus sest tal on just täna plaan märgata imeliste kurba muusikat ehkki selle loojat ümbritsenud keskkond ei olnud nii murelik ühti. Rohkem oligi nõnda, et maadligi surub rõhu mure vaheldumisi ebamaise rõõmuga. Valitsus 19. sajandi keskpaiku, rohkem ikka kunstnike loomingut ja vähem loojaid endid. Õid oli ju puhkenud romantism au sisse tõusid üle elusuuruses tunded seejuures tohutult laial rindel, kunstis, teatrikunstis, kirjanduses, muusikas, kus kõik veel. Ent romantilise balangu epitsenter püsis aegu muutumatuna ja kindlalt paigas. Täna veedame teiega aega 1830.-te 40.-te aastate Pariisis. Mina olen Märt Treier, head kuulamist. Meethofeni sõber. Sel suvel sattusin üle pika aja Pariisi ja külastasin esmakordselt Perlašeesi kalmistut. Imetlesin Marjäärila fantenni Oskar Vaildi uhkeid hauaehitisi. Imestasin, miks on jäänud teiste kõrval nõnda kasinaks maailmas ühe kõige mängituma ooperi Carmen looja Sors Bizee haud. Kalmistu kvartalite kaardid aitasid kerge vaevaga üles leida ka endale. Ent eestlane Eduard Wiiralt sadakonna tähtsama kaardile kantud persooni hulka aga paraku ei kuulunud. Tema jäigi leidmata. See töö tulnuks kodus ära teha ja käik paremini ette valmistada. Uutele minejatele teadmiseks, et Wiiralti põrmu tuleb otsida kalmistu 88.-st kvartalist otsides veel üht hauda, mida nägema, aga ta ei olnud põrmugi tahtmist rahulast lahkuda. Märkasin varsti enda ümber inimesi, kes kaart käes justkui sama nõutud olid ja ebaledes sarnases suunas liikusid. Risti-rästi haudade vahel kulgevad pisemad ja veel pisemad rajad. Puujuurikaid täis järsud nõlvad ei teinud edenemist lihtsamaks aga utsitu leidmata ei jäänud. Lõpuks tegi Frederick Chopini haua juurde jõudmise lihtsamaks eemalt paistev rahvahulk mille sarnast ei olnud märgata ei vaheldi Marjääri ega krediit peafi juures. Hauamonument oli tulvil punavalgeid lindikesi ja samas toonis lillekimpe Polnud serva ega vaba ruutsentimeetrit, kuhu saanuks veel miskit toetada. Pariisi külastavatel Poola inimeste lihtsalt ei tohi need maha ununeda. Sellest hauast siin oli saanud Poola rahva ristikäigu lõppjaam. Võimalik, et üks kirevamaid või koguni kire vaim. Pisi territoorium selles maailmakuulsas surnuaias ei jää lilledeta ka kõige viletsama ilmaga. Olgugi et Schopeni süda ei kuulu Pariisile. See puhkab helilooja Kodumaal Varssavis. Küll panid sõbrad sel kurval 1849. aasta sügispäeval heliloojale hauda kaasa laeka poola mullaga. Seesama soprani leinamarss, millega on viimsele teele saadetud nõnda palju nimekaid inimesi nõukogude ajal partei peasekretär egi kõlas ka 39 aastaselt lahkunud helilooja enese matusetseremoonial. Ehk kõlab see muusika tõesti tuntumalt, nimelt orkestriseades kui algupärasel kujul. Nimelt on muusikaline materjal pärichappeni h-moll, klaveri, Sanaadist. Schopen ise oli soovinud, et tema süda jõuaks kodumaale. Poola ja tema matustel kõlaks tingimata Mozarti reekviem. Täitusid mõlemad soovid. Muide, suur Beethoven maeti Mozarti reekviemi ehk leinamisega. Õigupoolest oli sopen oma elu Pariisiga sidunud pooleldi tööõnnetusena, vähemalt juhuslikult Varssavi lava teha. Salongid olid vallutanud juba laps tähele, aga esimene suurem välisreis jäi alles tema 20.-sse eluaastasse. Kui ta 1830. aastal jõudis Pariisi. Ent just siis puhkes Poolas ülestõus ja koduste soovitusel shop pääl enam koju ei naasnud. Pariis oli aga teda kui oodanud, sest uustulnuk oli andekas õige mitmest küljest. Küll oli tal kunstniku ja kirjaniku kätt ning näitlejanna keelegi rääkis ta hästi. Kõik need olid toonases Pariisis selge trumbi eest. Kaugemalt tulijatele Pariisi viltu ei vaadanud. Eiei ei, aga see on alati olnud omane. Pariis on väga selline külalislahke linn ja kasu, kui lähete elased kalmistule juba, keda ma seal ei näe ja ikkagi teistest kultuuridest ja teistest rahvusest. Küll Oskar, Vaildi ja küll ükskõik kajastuses ja teistes vahisi, suunadi, aine ja kõik nad on maetud Pariisi, seal, kus nad palju tegutsesid ja palju käisid. Vist ei olegi vaja öelda, kes Beethoveni sõbrale sel korral appi tulnud Prantsusmaa Pariis, 1800 kolmekümnendad aastad. Just see on ajastu, mis löövad Francofiil Lauri Leesi niigi särava pilgu veel eredamalt särama just sel ajastul ja just seal oleks ta soovinud elada ja kuuluda nende inimeste lähikonda andnud mida iganes selle eest, et vestelda kõigi nende kunstnike ja kirjanikega ning kuulda ja näha Schopeni ennast. Mängija. Kui ta Pariisi tuli Noorena Poolast, sale noh, ma arvan, et naistele meeldis. Ma ei mõtle tema haigusperioodi, vaid algas ja ääretult, ääretult andekas. Ja ikkagi laveri kunstis ikka viltu koos. Nii et vähe sellest, et kuulati teda armastati vaadata, siis see vaatamine, see oli ääretult tähtis, aga saame, kas ma näen tema käsi või ei näe tema käsi. Vaat see, et, aga inimesena ma, ma ei arva, et oleks olnud keegi, et inimeste killast ta oli teadlik oma andest. Sest olla moes mitte tänapäeva mõttes, tolle mõttes, selleks pidi ta andekas, vähemalt milleski selles piisas, sellest piisas, sa pidid olema väga andekas ja see oligi kõik. Ja kui inimene on väga andekas, hakkasid tunduma ka ilusana. Pange tähele, oleme mõni, võtame kasvõi tavaelust mõni Tallinnas, Sportland, kes ei ole veel olümpial mingit medalit saanud. Noh, aitab kah, noh, nii, see pole viga. Aga kui ta on ja väga autasustatud ja ta saabub juba oma medaliga Tallinna lennujaama ja nüüd kõik kanalid teda näitavad ja tema tema fot, siis ta kohe ilusat sihte kuidagi palju ilusam. Ma kardan, et nende asjadega oli tol ajal täpselt samuti, et kas shop nüüd oli nii ilus, nagu ma praegu ütlesin, aga küll ta muutus ilusaks, tasapisi. Mõistmaks nende imeliste loojate vastastikust ja väljapoole kiirgavad mõju heidame esmalt ajastule veidi laiema pilgu, ilma et peaksime tajuma vajadust Pariisist lahkuda. Payysile tol ajal selline meka, mis oli meie päevil New York või midagi sellist kui ka päris, on endiselt suur kultuurimetropol. Aga tänu Pariisile on maakeral tekkinud veel sugugi suuri metropoli kunstikeskusi. Tähelepanusõõris talente Pariisis neil aastail tõesti jagus, kes kõik said edasi astuda teel, mille oli kirjanduses sillutanud Göte nooreverteri, kannata ootuste ja russo uue Eloisiga, kus armunud noormehed muudkui minestasid ja minestasid. Kõik see kandus edasi ka maalikunsti. Ilmselt ei ole kellelgi kunst visandada silme ETVs. Endel akroa meistriteos. Vabadus viib rahva barrikaadidele aastast 1832. See on seesama hirm kuulus maal, mis sageli seatakse logoks suurele prantsuse revolutsioonile 18. sajandi lõpust. Ometi ei ole seal mingit alust, juhib Leisi tähelepanu. Maalit leiab viite hoopis juuni revolutsioonile aastast 1830 mis kukutas mormoonid ja tõstis valitsema Orleansi hertsogi Loui Philipi. Krua on endagi maalile kandnud püssiga peos. Kompositsiooni teises servas on aga täpselt nii sobilikus eas olemisega mässumeelne poiss. Et kerge on teda mõtlematult Kavroshiks pidada. Visiiti ja tõi sellise mehe poisi koju nagu kõveras. Edasiliikumine ei ole raske, sest uus suur nimi saiust maha hõigatud. Võtame Victor Hugo enda ja imestame, milline mõju oli tema jumalaema kirikut. Kui see lõpuks oli ilmavalgust näinud. Kuninganna Victoria, lugenud selle raamatu läbi, ta absoluutselt ei tahtnudki enam mitte midagi muud lugeda see kedagi igal pool, kui ta sõitis Lõuna-Prantsusmaa tolajal käidud suvitamas talvituma talvekuud VTB tähtis just heas kliimas. Et siis see oli tema selline lektüür abikaasa kadumist, mida ta ikka ja jälle kätte võttis ja ta oli nii vaimustuses, sellest hakati Inglismaal lõhkuma neid toredaid inglise renessansiaegseid losse ja neid ümber tegema pseudogootika. Nii mähkunud nende parlamendihoone praegu, et ilus ja kenasti oleks nii nagu jumalaema kirikuaegse tegevuse ajal. Aga samas sellel raamatu ilmumisel oli ääretult suur tähtsus muus vallas. Et tähelepanu üldse nagu läks kootikale tagasi. Sest vahepeal, kui oli meditšitte aegu ju naeruvääristati hakata, seda stiili nimetatakse nii matslik nagu. Mäletate veel läinud saadetest, ka Wagner suutis oma muusikaga panna kuningas Ludwigi ehitama muinasjutulosse ja põlgama reaalsust. Õigupoolest piisas selleks kõigeks, ainult ühest ooperist imeilusast eht romantilisest lahingrennist. Ja nüüd oli kohal Ko, kes sundis võimukandjaid terveid ajastuid taas au sisse tõstma romaani kesksest ehitisest rääkimata. Kõige suurem tähtsus on ikkagi, et päästeti gootika šedöövrid ja algas restaureerimine ja restaureerimisel kunst, algus võnge pidada Pariisi jumalaema Yeiko taastamismillest oli pealegi evolutsiooni saanud lausa mingisugune hobuse heinaküünis või midagi sellist. Tarendshelisti hämmastavatest kontsertreisidest oleme juba pikalt juttu teinud. Muidugi oli neilgi oma roll uudse maailma sünnil. Kunstnik oli tol ajastul, kui kõrgemalseisev jõud kõrgemale tõusid need imetlusobjektid ka sõna otseses mõttes, kui rahvas nad ikka ja jälle kätele tõstis. Ehk tihemini Ki kui eelnenud aegadel läbisid eri valdkondade kultuuritegelased ka omavahel. Visandame või silme ette austria kunstniku Joseph tan hauseri, 1840.-st aastast pärit maali meenutus listist. Tihtilugu pariisi sattunud liist on muidugi klaveri taga. Kuidas teisiti saakski? Juba meie vana tuttavana on maalil kujutatud ka listi esimest armastust marida kuud. Aga listi ümber on ka Aleksandr tüma Viktuur jugo šars saanud. No saksa Andon, prantslastel nii nagu meil, Lydia Koidula või keegi ainult temal prosaist seenike, selline romantismi suurkuju ja ka selle ajastu üks sümbolitest, et kõik need inimesed, kellest me räägime, nad tundsid 11, nad käisid üksteisel külas taas ja kindlasti see külaskäimine oli ka üks suhtluse vorme. Kuidas siis kunstiinimeste iga päev toona välja võis näha? Läkassis Heinetas, kui ta oli jõukam inimene, siis tuli teenijad. Kui ta oli vaene inimene, siis ta pidi iseenda eest seisma. Ja loomulikult need inimesed, ma kujutan ette, kui näiteks. Seal ei olnud Facebooki, et saatsid nüüd kohe ja minutid tagasi. Sors sajandini ei jõua Leisi tagasi juhuslikult. Kirjaniku juurde naasmiseks on tegelikult vähemalt kaks tõsist põhjust. Esiteks oota Beethoveni sõber isegi kannatamatult õiget hetke siduda saanud Schopeniga reisijaga, kes peab sajandi loomingust otsatult lugu tahab avaldada kahetsust, miks teda tänapäeval liig vähe loetakse ja ausse tõstetakse. Ja ometi on meil sondi näol naisega, kelle puhul on põnevad, nii sisu kui vorm. Hakatuseks viimasest. Prof Sandoli kuulus feminismi võitleja, temal oli ka olemas peale nende tualettide, mis ta kandis. Tal oli olemas ka selline meesterahvakostüüm, kaabu, peatud, umbes piipu seltskonnas. Rõõmu sellest, et teised tema kallal aukusid, aga ta vist ei olnud ainus, kes nõnda ei olnud, sellepärast et kuna ta oli nii popp daam kõht nüüd raamatut muutusid bestselleriks, need olid armastusromaanid ja tänapäeva mõistet Twitterite tavaline armastusromaan. Aga tolle aja kohta ikkagi, et see oli, peeti noh noortele tütarlastele mittesoovitatav ekslik tüüriks. Mõldega seda peeti siis, see peideti tüdrukute ees seda raamatut. Ei olnud saanud, ei kuvand ka muidu laitmatu. Noorpõlves maamõisast oma esimese abikaasa juurest ühes kahe lapsega suurde pariisi pagenud sajandil oli palju armusuhteid, mis naisi neil aegadel kindlasti väärikamaksegi teinud. Viidates Landile kui ajastule ebakohaselt iseseisvale naisele. Oli toonilt moraalitsev, kes andi üks esimesena tutvusi Pariisis Merime kes peagi hakkab nägema sandis pigem loomingulist rivaali ja sissetungijat valdkonda, mis naistele ei sobi. Meri on otsesõnu öelnud. Teine on peegel, milles mees tahab näha iseennast. Kui peegel ei näita enam seda ilusat pilti, mees ootab siis see peegel, see naine pole enam midagi väärt. Kuidas kõlab selline lause kõigi nende kõrvadele, kes tänasel päeval võrdõiguslikkuse eest võitlevad? Toona pea kahe sajandi eest sondil võitluskaaslasi vähe kuid kirjanikke jätta oma provotseerivad käitumisjood. Kui merimee oli saanud hea kaaslane siis teiste kuulsate suhtepartnerite puhul saab tuvastada ühe seaduspära. Kõik nad on sajandist kuus või seitse aastat nooremad. Olgu siis jutt Pietro pageeellust sülson toost või altherendiumis, seest suhe, neist viimasega on jällegi lühike, katkeb Veneetsias, kuhu saanud ja ajastu säravamaid prantsuse poeeti misse koos puhkama sõidavad. Praktilised Armo olidki pidevalt sellise vaeseke. Ema, kallis poed ja kallis. Pea samasuguse saatuse kütkesse satub saanud oma järgmise elukaaslase Frederick Schopeniga kes on jällegi sajandist kuus aastat noorem. Ainult et nende kooselu vältab juba märksa kauem. Pea 10 aastat. Ta oli ääretult tähelepanelik ema ja nendes suhetes nooremate meestega ta oligi, sageli on aga pigem ema käshobenile Tikašopäänil ega seda Schopeni polnud kellelgi üldse sõna majorcaleda jalutada tervisele väga halb, nii et ta juba kogu aeg köhis verd ja kuna ta oli diisikuse põdes, siis ma ei hakka. Kadette nakkust ja siis nüüd lõpuks said kusagile kloostrisse sinist kloostri kongidesse, siin need elutingimused olid seal ikka nii viletsad, et nad tulid sealt lihtsalt, aga jaa, muidugi inimene haigusega muutubki kapriis, eks, ja kui naisterahval on kaks sel ajal seal juba ikkagi teismelist last, poiss ja tüdruk ja ega need suhted ei olnud kerged. Niisiis algas hommik Pariisis, nagu algab see meil tänagi hommikusöögiga. Küllap söödi hommikust tasandi šopääni peres. Meenutame, et nende kahega elasid koos sajandi selleks ajaks juba teismeikka jõudnud lapsed, poeg morisse, tütar Solavuse ja hommikusöögile järgnes lõunasöök sellele teine. On väheusutav, et õrnahingeline šopäen mõistis, tavatses oma kuldaväärt kätega ise kartuleid ja krevette puhastada. Et soe toit laua peal ja, ja ja krevetid ka puhastatud juba, millel oli kindlasti teeni, aga ta oli ise väga toimekas inimene, ka hoolitsev inimene. Ja esiteks kaks last majas pidevalt, kes vangis juba Schopenniga, Need, lapsed, kes, et kolm last vaja ära toita, ikka kaks oma ja kolmas Paalast olnud. Kokku olid saanud mehine naine ja naiselik mees. Kohtunud olevat nad ühel kõrgseltskonna peoõhtul, misjärel Schopen olevat oma lähikondseid pärinud. On ta tõepoolest naine saanud, aga usaldab oma sõbrannale kahtlustuse. Kas see härra pole hoopis noor tütarlaps? Ometi lahvatab nende kahe vahel nüüd armastus šopääniste sajandist raamatu vastandite kirg kokku seadnud jäär. Lell märgib saundoli sobenile palju enamat kui armuke või naine. Ta oli armuke, elukaaslane, põetaja ja ema. Laste kasvatamise vilka seltskondlikult läbimise jopeni eest hoolitsemise kõrval teeb saanud oma kirjanikutööd pidevalt alustades alles siis, kui kallis väikseke ehk endiselt maailmakuulus helilooja šopäen päevast väsinuna magama heidab. Ei jõua kokku lugeda, kui palju eriseadeid Schopeni kaunimates klaveripaladest tehtud ei olegi sõnade külge mõtlemine olnud vähimagi murelapse eest. Niiviisi kõlas Austria tenori Richard au päri esituses kurbus Tristes shop vähene ise kord kirjutasid tüüdiks ja kas selle kolmandaks numbriks oma kümnendas uppuses. Ent tagasi aastasadade taha vaatamata sellele ei armasta suuri seltskondi, saab nende ühisest kodust üsna kiiresti suure linna. Eks ihaldatumaid salonge. Ja see, et kui külalised tulid ja tõenäoliselt seal oli iga nädal, mingi päev on, kellel oli neljapäev külaliste vastuvõtupäev, kellele kolmapäev temal oli, ma tõesti ei tea. Nii lähedalt tuttavad, aga tema, tema aga noh, tema juures käidi ja seda peeti nagu auasjaks, kui said kutse ikka sandi poole tulla. Sest ta oli aktiivne kirjanik, ta oli muide mul on väga kahju, et ei ole hetkel moes, aga maetka kirjanduses lähevad ja tulevad taas. Aga äkki paneks siis ta tuleb ikka taas. Ja mis veel tähelepanu, väärne tõstab Leisi näpu püsti. Kuid Tšehhov muutkui lühendas oma teoseid. Flower kirjutas ümber, Lev Tolstoi jõudis oma Anna Karenina enne küpseks lihvimist ümber seada vast oma 70 korda. Siis vaadake, Sors sandi. Kõik on puhas, ei mingeid ümber ega üle kirjutamisi. See ei ole ju sisult vaid tehniline nüanss, kuidas teos kokku saab. Raamatu, et see pidi eriline anne olema ja kui ma loen praegu teda isegi kas eestikeelses tõlkes või originaalis, ma tunnetan seda. Et see on tõesti, tuleb inimese hingest puhtana, tsin puhas lause. Seda ei ole korrigeeritud, ta pole ise ka seda kuhugi käib, mitte toimetajad, polnud üldse vaja. Et see on spetsiifiline naine. Arvan, et ta ise, meesterahvas, kellega ta sõbrunes. Ta leidiski samasugused ainult teises žanris kas maalikunstis või teaduses või, või muusikas. Eks shop. Sest kui kuulata selle esimese või teise klaverikontserdi oivalise käigus, nüüd jääb täiesti orkester jääb täiesti vait ja hakkavad tulema need klaveri südantlõhestavad, niiet tõesti, ma ei kujuta ette, millises seisus pidi see inimene olema, kui ta seda noodid üleski. Tema, kes ta oli ise intekaid käis ja talle kõik näpupuudutus Kõitmiste sulega pani kirja selline samas samas kajas tema peas ju. Kui ma kuulen seda, vaat see on nii nagu ütleme Sest nemad on teenusena, kuidas noreemial avastus, nemad on teinud nii nagu nagu peab, nii nagu Tšaikovski need on mõeldud, et kõik nad hukkuvad. Lõppenud räägin meil siin Ida-Euroopas on ju tehtud niimoodi, et nad lõpuks see võlu hukkub, Ta tõmmatakse tiivad ära kappardil ja siis kõik see taandub ja nad abielluvad, nendel on palju see ja kõik lapsed astuvad Tallinna prantsuse lütseumi, et seal on nii nagu originaalis on, nad kõik hukkuvad ja see kõik need luiged Tiibadega lendab võimsalt. Aga, ja, ja vot vot see see lõpp see hingetunnetus on mul enam-vähem sama, mis siis, kui ma kuulan. Soprani teise klaverikontserdi, need klaveripartiis, kust ainult klaver Ta on mõistatuslik ta midagi lähedast, intiimset, salapärast. Mul on tänasel päeval veidi imelik tunne shot plaanist rääkida. Arvan, et olen Chopini teoseid harjutanud enam kui ühegi teise helilooja omi küllaltki palju lavadel mänginud, aga mulle tundub ikka, et olen soprani poole teel. Samas mõne teise helilooja puhul on tunne, too selle ma olen leidnud, see on nii tore ja hiljem olen veel uusim tants ja uusi tahke juurde avastanud, siis sopääni puhul on mul tunne seal midagi mõistatuslikku, millele järjest lähenen ja millest rääkida. Väga imelik, nagu avaldaks endast midagi väga sisend. Niiviisi kõneles eelmise sajandi lõpusirgel raadiosaates meie säravamaid pianist Kalle Randalu. Tänaseks on ta shop väheni kinni püüdnud avastanud saladuse, kõrvaldanud ebaluse, jõudnud millegi jälile, tahtiski ta südames määratleda teekonna lõppu või lihtsalt edasi astuda, astuda ja astuda. Vahest ongi need lauset küsimustena terasemad, kui mistahes vastused neile või mis mõtted tulevad teil kui kuulate üht neist kõige kaunimatest. Vihmapiiskade prelüüdi. Üks levinumaid kujutusi Frederick Schopehhanist, mida võib kerge vaevaga leida ning kontserdi kavadelt raamatukaantelt, kui plaadi ümbristelt on pärit Shen kraamaalilt, mis kujutab neid kaht üheskoos Schopeni klaveri taga ja soundi tugitoolis teda kuulamas. Täpne on küll öelda, kujutas. Tänaseks on sellest 1838. aasta paiku valminud maalist saanud kaks teost ja paljud ehk enam ei teagi, et need pooled kunagi kokku käisid. Arvatav põhjus, miks maal pärast selle looja dünakroa surma kaheks lõigati seisnes oksjonipidajate lootuses teenida kahelt maalilt rohkem kui ühelt seejuures jopeni kujutav osa lõigatud imetillukeseks. Klaveri taga istuvast heliloojast on alles jäänud vaid portree mida täna saab näha Louvre'is. Sondil läks veidi paremini, teda ei ole kärbitud, ent oma armastatud mehe kõrvalt ei leia teda tänini. See poolmaalist on täna kõigile näha. Kopenhaagenis. Ei jäänud lõpuni pilvituks Schopenja sandi kooselu. Üks lahutavaid asjaolusid kandis nime sõlas. Nagu juba mainitud, oli tegu sandi tütrega, kellesse šopäen liigselt kiindus. Ja viimane ei jätnud sellele ka teismelise ülevoolavatundeavaldusega vastamata. Mõistagi töise peres kaasa kõike muud kui kodurahu. Aga see kõik tuli hiljem. Juba jõudsime kinnitada, et sandi jopeni ühisest kodust sai suure kultuurilembuse Pariisi imelisemaid paiku. Saanud oli end juba tõestanud särava kirjanikuna ja Schopen imelise pianistina helilooming. See ei olnud esmane, mida toona hinnati. Tol ajal ikka šampanja tunti ikka rektuaalse artisti kui esitajad see ja muuseas ka komponeeris, see nagu, nagu hiljem hiljem hakkame, sest me ei kujuta ette, kuidas, kuidas ta mängib midagi pidi olema, täpselt samuti samasse aega läheb ju ka paganiini, eks kes ka, eks siis, aga Pariisi nagu tol ajal täiesti tavaline, et, et see, kuidas nad mängisid, et siin pidi midagi sellist olema, mida meil on väga raske. Seal oma hingemaa kaubelnud peasid näpp, näpud saaksid pikemaks ja, ja paga nimel olevat näpud käinud ikka täiesti sedapidi kohe et tavainimesel siin täiesti mõeldamatu ja, ja shoppamine täpselt samuti, et tõenäolised need geeniused, keda oli tol ajal haruldaselt palju ja igas žanris, mis mind üllatas, et nii igav. Tuli kuuluda õigesse seltskonda, kuuluda õigesse seltskonda inimestega kui palju õigeid seltskondi Pariisis ainuüksi 1830. aastal. Aga ma arvan, et seltskonnad olid erinevad. Esiteks kõige ägedam oli alati ikkagi riigipea. Kas siis oleneb, mis režiimi ajal elati? 30. aastal oli siis või Filippo tema õukond, nüüd elasid türgi lossis, nii et see, see seltskond, me kujutame ette, et sinna siis pääsesid äärmiselt harva kunstiinimesed siin ainult siis selleks, et lõbustada riigipea ja tema perekonna ja õigema seltskonnana. Maadel nad olid muidugi nüüd vaesed, kuna nende vagad läksid ju rahva käsutusse revolutsiooni aegu osadel taastati aga mitte kõigil, need muidugi, kellel ei taastatud need siis uute abielude teel, sidusid ennast uue kihiga, keda meie nimetame siis oligarhid, eks tänapäeval või Eestis vist nii riigihanked veel. Aga eks nad varsti tekivad, et siis abiellumise üks andis raha ja teine, andes tiitleja, tekkisid sellised uued pagunid krahvid ja, ja nemad Sist võtsid vastu. Sellistes kodudes olid ka vastuvõtud, banketisid, kontserdid ja eks nad sellistes kohtades peamiselt kohtutiks. Perenaine tavaliselt daamid ja seda organiseerisid, et perenaine oli ette näinud, et toimub kindlasti õhtusööke, teisiti pole mõeldav üldse. Ja, ja siis teine teine tserveerisid oli ja õhtusöök oli. Kaheksani toimub ja kus on siis eelroogade ja suppe on siis, mis on peale etendust? No kui on näiteks minnakse balleti esietendusel ja õhtul ka tänapäeva õhtul minnakse kusagile Pariisi kvartali kohvikusse võetakse seal sinine kergem söögikoht ja natukene siis seadwinja või šampanjat ja ma arvan, et see oligi senine Supee tornis pakuti siis koogikesi biskviidi, joodi head veini ja käest kindlasti asja juurde ja, ja kui need numbrid olid nüüd aga maakonnad kui soppa esitas, ega ta ei esitanud noteeritud klaverikontsert, see pole võimalik. Veel ja võis juhtuda veel, eks ole, nii et selline kontsert võiski olla see minikontsertkokku siis 25 30 minutit siis võis olla ka mingi keegi teine, number võis veel olla, keegi võis näiteks nendest inimestest laulda, mida Expogamp täiesti eksprompt, selle, mis tol ajal oli moes mingisuguse Anssi või noh, näiteks moor, miks mitte, see oli olemas igavene asi, miks mitte siis laudukeseda seda enam, kui klaverisaatjana võtta sellel tasemel kohe omast käest šoppan või Ma kandmisse, mis siin siis imelikku on, siis aga mis seal saates siis pole selline laulukene, see pole mitte midagi sellisel inimesel Inimesed Schopeni elus tulid ja läksid, mitmed ka jäid. Ent ühest oma kaaslasest ei loobunud helilooja eal klaverist. Ehk oli klaver šopäenile rohkemgi armukese, elukaaslase, põetaja ja toitva ema eest, kui saanud. Lõpeks tähendas klaveriga sissetulekut, mis võimaldas šopäänil enamjaolt väga hästi ära elada. Suurem jagu sissetulekust tuligi klaveritundidest. Kui seejuures rõhutatakse sageli, et Šobeanist ei jäänud maha pianistide plejaadi tuleb arvestada ka tõsiasja, et asjaolude sunnil see suuresti nõnda minna ei saanudki. Šabeni õpilased kuulusid ühiskonna koorekihi koorekihti kusjuures valdavalt oli tegu noorte neidudega, kel pianisti karjäärist ei sobinud unistadagi. Ükskõik kui andekad nad ka ei olnud. Nende eesmärk oli seisusekohane abielu ja nende kohta oli salongis. Nii leidis mailis põld 2010. aastal ajakirjas muusika analüüsides üht värskemat šopäänis kirjutatud raamatut pelmite eesti keeli ilmunud Pierre rattaliino teost Shop Raconter Shappel. Püüame anda aimu Schopeni kui klaveriõpetaja positsioonist 1830.-te 40.-te aastate Pariisis. Põld kirjutab. Pariisi kõrgemasse seltskonda sisenes šopäen pedagoogina esialgu tagauksest. Peagi ees oksast. Enamik klaveriõpetajaid jäigi tagauksest käima. Perioodidel, mil šothani tervis halvenes, soostusid õpilased isegi õpetaja juurde tundi tulema. Kui õpilaseks oli noor preili, viibis komblusnõuetest lähtuvalt kohal KSH büroon. Noort neiut saatev laitmatu minevikuga eakas daam. Klaveritundidest saadav tähendab šopäenile kindlat looming, ebakindlat sissetulekut. Ajapikku kujunes šopäänist kõrgeimat hinda küsi pedagoog Pariisis. Tema tariifid olid sedavõrd laes, et tõsta neid enam ei saanuks. Keskmiselt andis ta 150 tundi kuus. Otsustagu lugeja ise, kas on suur või väikekoormusi ja kui palju sopäänil tunni tegemise ning seltskonnaelu kõrvalt loominguks aega jäi. Ta teenis väga hästi. Mustadeks päevadeks, ei säästnud, aga midagi ei pannud ühtki pirni janu puhuks kõrvale. Seltskonnaelu nõudis ka säravat elustiili kulutusi. Sultanile oli kammerteener ja rätsep ja isiklik särgi ja kaabu ja kindategija. Ja loomulikult ilmus ta kõikjale tõllas. Jalutuskäigud talle ei meeldinud. Tegelikult ei meeldinud katarlased. Jätkuks viib autori jutus Openi reisile lamaaži Michopeni tervise sama hästi kui ruineeris. Andunud õpilane Chain Sterling ühes oma õega kärutas šopääni ühest paigast teise, otsekui sumadani. Sterlingi kihutas tagant piiritu tänumeel ja imetlus ületamatumeistri vastu. Šoti aadel kond pidišopääni kuulma, kuulaski uudistava kõrvaga lausudes kommentaariks laikumata. Shopajane ei jäta märkimata tõestus tõenditel lakkamatu hoolitsus muutis elu põrguks. Reisi lõppedes olid tuleviku suhtes veel pessimistlikumad meelestatud kui teele asudes. See kõik juhtus juba 1848. vaid aasta enne Shappeni lahkumist viimase kabelimatsu diisikuses vahele jäävale heliloojale panijaga arstide soovitus otsida Mallorcalt sobilikku kliimat. Et jope on lihtsalt ei suutnud klaverite elada, võttis ta selle kaasa sinnagi. Ega siis tol ajal kesti mitte ainult klaveri sidunud, ka raamatukokku kaasa. Ega siis üks vanker oli, ainult ju ju kohvrit täispakki olen lugenud, et ta lausa kannatas, kui Mallorcal ei saanud kohe oma klaverit kätte, see tuli veidi hiljem. Judoniidist oli siis ja seda pidisime ikkagi tassima, tassima kloostrisse, nende esiteks proovisid küll ühes hotellis ühe öö kaks ööd ja siis erakorteritesse, mitte kusagil neid ei tahetud. Ja see, see olnud õnnestunud reis Niil üldse. Muidugi ei lähe rattaliina mööda kassaandist, kes seisis helilooja kõrval ka siis, kui viimase tervis juba täiesti käest oli läinud. Ent faktilist lisamaterjali seni teadaolevale on tal edasi anda vähe. Maailm võiks Openia saundi kohta teada siiski märksa enamat kui teab Aleksandr tüma. Noorem on teadaolevalt teinud mõisale vihje kirjade kohta, mis saanud on saatnud šopäenile. Tõsiasi on, et neid kirju pole aga kunagi leitud. Raamatus mõtles rattaliino välja kummalise lahenduse, otsustades need puuduvad kirjad välja mõelda ikka selleks, et saaksime midagi neist kadunud aegadest veidigi lähemale. Aga kui te sõitab ajalugu paremini mõista, fiktsioon kõlab nii, et mõistlik küsimus. Raamatu järelsõnas on autor siiski loetlenud ridamisi allikmaterjale, millele ta oma fantaasiatest tuginenud helisanud naljatoonil. Et tegu on rüüstamisega oleks need kirjad vaid meie ajani. Säilinud. Võivad kahetseda paljud kirjandussõbrad, sest saanud oli oivaline kunstnik selleski vallas. Rassandi Flo päevi, kirjavahetus see on juba omaette nagu sinine pellet ristiline šedööver mille prantsuse kirjandusest siis tuuakse alati eeskujuks nagu kuidas, nagu peaks sedasama viljelema. Šobenile ei antud küllalt aastaid näha ja tunda uusi tuuli, mis sajandi teisel poolel end juba jõuliselt ilmutama hakkasid. Ehkki mõnedki sajandi teisel poolel tegutsenud heliloojad eid lõpuni romantikuteks, räägime siin või Pjotr Tšaikovskit, aga oli ridamisi neidki, kelle sulest hakkas tulema üha imelikumaid teoseid. Viitame siin või meie eelmiste saadete sangarile listile. Ent romantika ajastuga ei saa ega tohi nõnda kiirelt lõpp Parvet teha. See ei ole meil sugugi plaanis, sestap jalutame tulevalgi korral neil radadel ringi ja tõuseme parema vaatevälja saamiseks varvastele. Olgu see sõnamängulise vihje eest järgmiseks korraks. Lauri Leesi on meil abiks ka tuleval korral. Tsitaadi teid Toomas Lõhmuste hooleks. Saate sidus kokku Märt Treier. Kuulmiseni.