Tere õhtust tänase keske kaasaataja veedame graafik Olev Soans ateljees. Teda küsitleb tema endine õpilane Martti Soosaar. Olev Soans saadet teinud mitmeidki romantilisi graafilisi lehti kujundanud luuleraamatuid. Kas sa oled rohkem romantik või realist? Ellusu? Tõsiselt jah, küsimus on iseenesest tõepoolest väga ilust ja eks ma olen isegi selle üle vahest mõelnud. Ma arvan, et antud juhul tuleb mulle öelda, et ma olen romantik sest isegi aeg on niisugune kesklaine. Ja teiselt poolt, kui ma olen käsitlenud ajaloolisi kompositsiooni, siis ma tunnen ka ennast teatud määral romantik. Ja kuidas sa püüad kujutada näiteks luuletust? Luuletuse kohta on minul isiklik arvamus olemas. See muidugi ei pruugi luule kriitikutega kokku langeda, kuid minu arvates on see osa kirjandusest tõepoolest siiski kunst ja seda üle kanda ühest kunstikeelest teise. Ei ole nii võrdlemisi raskeks, on suhteliselt isegi nauditav. Ja luuletust illustreerida, kui ei ole vaja just teksti jälgida, on tõeline loominguline rõõm. Aga kui nüüd luuletust hakata lihtsalt ümber jutustama seal oma pildiga, siis, siis ta küll ei ole nagu. Sa püüad leida kujundi, mis mingil määral on samasugune, mis selles luule. Jah, eks ta ole eesmärk niimoodi, aga teinekord tuleb niimoodi nagu isegi ootamatu lahendusena välja, et et isegi vastupidine kujund annab veel luuletaja poolt soovitud emotsioonile parema värvi. Tugevdab terav ja tihti seotud niimoodi sulle ilmselt meeldikuna luuletus annab küllalt palju toitu fantaasiale. Ja Lota võiks, võiks nii öelda, et ma olen juba küllalt palju graafilisi lehti ka teinud ja ja ma loodan, et mõni nendest töödest on ka juba niisugune, et annad toitu ka mõnele luuletajale. Eks me kõik üksteise käest ja õpime, me ju loome tervikliku kultuuriilmingud on nii rikkalikud. Ma leian, et praegu, kui nüüd minna ikka päris konkreetseks, siis ma tahaks, et iga inimene minu töödest midagi nagu leiaks või saaks tõuke või vähemalt eitavalt suhtuks. Mingisuguse seisukoha võtaks. Sa teed ühe teosesse, mõtled selle töö tegemise ajal, kuidas üks või teine inimene võib sellesse suhtuda. Nad tuleb sel juhul, kui see on konkreetselt tellitud siis tuleb paratamatult arvestada. Aga kui ma teen päris niisugust tööd, mida ma nagu müüd oma kutsumuse ja vajaduse rahuldamiseks teen siis ma ei arvesta kahjuks ja sest kunst peaks jõudma ka selliste seosteni üksikute inimeste vahel, nagu on teadus. Sest teadus on nagu objektiivne ja teadusest oleneb meie materiaalne heaolu. Ja muidugi ka vastavad teadusharud uurivad ka psüühikat, aga kunst peab jõudma ka sellele tasemele. Sellega seoses tekivad niisugused nähtused, mida me nagu võiksime üle kanda teadusest kunsti ehk seda öeldakse vaheliselt, see pole nagu normaalne. Pole vajalik naa, mõni näide. Konkreetne näide oli näiteks minul näitusel väljas kevadnäitusel prügikastid väga näotu töö iseenesest. Ehkki südamega mõeldud ja tuli grupp eraisikuid ja tahtsid mult seda prügikastidega tööd ära osta. Ja väga meeldiv oli ja ma mõtlesin ka selle töö ära. Teeb töö, oli muidugi ostjad ostetakse, olid teadlased vetikateadlasele tema 50 aasta juubeli puhul. Kuidas talle see meeldis, seda ma ei tea, nüüd tagantjärgi. Aga fakt on see, et ma olen tohutult õnnelik, et vähemalt see väikse grupi inimeste arv langes minu taotlustega kokku. Ma seda lehte tean, aga sa võiksid siiski need kuulajale kahe sõnaga öelda, et seal ei olnud ainult prügikastid. Ütle, mis selle töö mõte oli. Töömaterjalis saastamine ja, ja just saastamine toimub juba põhiliselt inimese kaudu. Ja sellepärast ma tahtsin nagu inimestes esile kutsuda seda järelmõtlemise momentigi vähemalt, et antaks arutama, kelle pärast need prügikastid ja kelle pärast see veri võib meil saastada. Kellest see kõik tuleneb. See ei ole lihtsalt niisama, et keskkond saastat, vaid see on kõik meie oma oma tööd, omalooming. Kahju on see kahjuks jah, see looming. No vot, Noa laev on mul ja niisugune lehte, mille kohta olev sirbis kirjutas, et see teema nõuab rohkem teadlased mõtlemist kui kunstniku mõtlemist ja teadlase teadmisega kunstniku teadmist. Vot ei tea, minul on, igatses vabadusega teemat käsitleda. Ja kui ma olen mures kunstiväärtuste säilitamiseks pärast ja mitte üksi, mina võid ja peale selle pakub ta mulle esteetilist naudingut ja peale selle rõõmsat tööd teha. Isiksuse probleem kunstis kuidas see ava isiksuse tekke, isiksuse ükskõik mis alal ta töötab. Ja loominguline töö? Muude muuseas, iga töö sisaldab teatud loomingulise momendi ja areng on ja selle poole ette sel hommikul loominguline moment pidevalt ju suureneb. Ja võib-olla poole sajandi pärast on see loominguline moment või see vabatahtlikult tehtud hulk teatud kellaaegade arvestuses on juba igal inimesel küllaltki suurt. Inimene muutub isiksuseks siis, kui ta seda oskab omale meeldivalt ja teistele vajalikul viisil kasutada. Kunstniku puhul, antud juhul tekib esimene probleem selles, kas ma seda tahan teha. See tunne lihtsalt tuleb neljal päeval, sinna ei ole midagi teab. Aga siis, kas teda on vaja ja kas see mind üldse peegeldab nii. Kõige tähtsam on see, et sa oled isiksus ja näitad oma teostega oma veendumusi, oma ellusuhtumist, oma vaateid. Ja, ja ma loodan, et kui see langeb kokku nüüd omal ajal me rääkisime eraldi nagu rahvuslikkuse mõiste kunstilise parteilisuse mõiste kunstis. Aga nüüd me oleme siiski hakanud aru saama ja nii ta loomulikult ongi, et need mõisted kattuvad ja viiduks eesrindlik kunstnik tema niuksed vaated kunstile peaksidki kattuma. Aga mis on kunstiülesanne praegu, mulle tundub niimoodi praegu 20. sajandi teisel poolel kunsti ülesanne on rahvaid lähendada. See on üks väga ilus ülesanne ja kui ta seda saab teha ja võrdlemisi laialdaselt Ja just kunst saab seda esmajärjekorras teha. Me oleme näiteks rahvaste lähenemises ikkagi võrdlemisi kaugele saanud, nii oma oma kunsti levitame siin nende dekaadidel näold vennasvabariigi ja selles osas on meil nüüd kõik jookseb nii nagu plaanipäraselt ja väga-väga tervitatav nähe. Aga sealsamas me pole üldse jõudnud nii kaugele, et sotsialismimaade osas oleks kujutava kunstivahetus veel normaalne. Meil näiteks tuleb graafikatriennaali. Nüüd see on väga lähedal septembrikuus, neid tuleb. Eesti, Läti, Leedu vabariigid ja osa väliskülalisi. Eelmised laureaadid meie vabariigist oli selleks hoidre. Nemad nagu kombe kohaselt peaksid esinema nõid oma individuaalnäitustega, väga huvitav on näha, mismoodi nad edasi nüüd on läinud. Sest see, mis nad uurivad, see läheb ju kõik rahvakunstivarasalve, sest rahvas valib sealt midagi. Sõnaga ma tahakski ütelda niimoodi, kunstniku ülesanne on teha niivõrd mitmes laadis niivõrd mitmesuguse sihiga taotlusega ja niivõrd erinevaid töid, et sealt igalühel midagi valida. Sa mõtled siis erineva ettevalmistusega erineva haridustasemega? Inimestel erineva maitsega näiteks. Mingisugune seos on muidugi haridusliku taseme maitsev. Ja ja ega ei saa ikkagi teha mööndusi. Madal tase. Seda vist ei ole kunagi nõustudega ei ole jõudnud ja seal pole mõtet ausalt. Ja see polegi kunst enam tegelikult sellest. Ma ütleks isegi niimoodi, et vot see on matult natuke ketserlikuma. Aga kui me lõpuks teeme ühe niisuguse töö, mis kõigile meeldib, kipsist sellel kunstil ei ole ju mõtetki üldse enam. Sest iga kunstiteos peab omama nii palju seoseid vaatajaga, et, et iga erinevale indiviidile oleks võimalik mingisugune lühiühendust temale, vastavate retseptorite või temale vastavate kanalite kaudu. Seda ei oska keegi ette näha, näiteks, ega meie ei teagi, mis meie töö tegelikult pärast nagu toob. Sellepärast tekibki moment, et, et teatud ajalooetapil võib hea tahe ja töö Mõjuda hoopis halvasti. Kui sul on vägagi erinevalt ainavalt töid ütleme, alates maastiku- ja linnavaadetest intiimsetest mõnest luuletusest inspireeritud graafilisest lehest, kuni suure kõlaliste sõjavastaste töödeni. Milline joon neid kõiki ühendab peale tehnika, käekirja ja autori nime. Jälle jälle ometi ilus küsimus ja selle küsimuse ümber ma saan nüüd isegi veel veel mõelda vist tüki aega vastu, seal ma annan muidugi kohed. Isegi minu arengule võib-olla isegi tähtis teha omale selge pilt, mis lõpuks ühendab. Ma arvan praegust, et ma ei ütle valesti kui see, et ma katsun igal juhul öelda seda, mida pole enne öeldud, see on muidugi tinglik, sest paljukene ma ikkagi tean, aga aga igal juhul üks ootused, taotlus on number üks, number kaks oleks see, et temale oleks vaatajate hulgas. Häid vastuvõtjaid rohkem kui ütleme 30 või 100, arvestan umbes nii, no paneme 500, paneme nagu minu näitusel käis siin üleval 700 inimest tähendab seitsmendad inimesele tundus olevat vajalik minu näitusele tulla. Minul on nüüd normaalne teha järeldust, et 700 inimesega ma pean nüüd edaspidi arvestama. Aga muidugi muidugi mingisugune kunstniku mõtlemine, see on juba kompromissi tegija, aga niikuinii teeb terve inimkond oma planeediga kompromissi ja keskkonnaga ümbritseva eluga kompromissid. Antud juhul kompromissi tuleb võtta kui paratamatust. Mis siis veel ühendab? Ühendab seedima ja kõikide nende tööde juures olen tundnud loominguliselt. Vaat see on umbes niimoodi nagu Nad on minu käe alt nagu sündinud. Ma ei ole eriti nende juures ennast nii väga peale pressid. Ma arvan, et ühendab veel, nüüd võiks, lisaks võin ütelda seda subjektiivse maailma ja objektiivse maailma tähendab kunstilise ja teadusliku mõtlemise mingisugune sümbioos. Pagan teab, mis tasemel see võib olla diletantismi tasemel. See on mul pool, sest kui ma hakkan midagi tegema, siis ma kuidagi nagu otsin ennem, mis on selles vallas tehtud ja tõmban paralleele ja mõni kirjutab küll niimoodi, et ajalehest loetud teema aga ajalehte läbi ja teema, ega ma ei ütleks, et ajalehes on halvad teevad ja kui ma ise pole näiteks Vietnamis saanud käia, aga ma olen ikkagi oma viis, kuus tööd teinud sellel teemal. Milleks ma pean sellega rahule jääma, et ma seda lehest lugesin. Mul tekivad kujutluspildid, teen teistele nähtavaks. Eriti väärtuslikud on need probleemid, mida mõni kunstnik visuaalse kujundi näol üles tõstab ja mida siis mõni teadlane hakkab lahendama, nii et see rahvale ja rahvamajandusele juba kasu toob. Kui üldse praeguste kunstitas kedagi teenima. Kommuni kitsamas mõistes, tähendab ma ütlen küll, terve rahvastatud kunstide niuke terve rahvastab, kunstiga tegelevad ja see on rahva auasi, mida parem kunst meil on, sellesse näitab meie kultuuritaset yldiselt. Aga otseselt ma leian, et mina oma töödega tahaks küll, aga see mull vaevalt õnnestub, et ta just nimelt esmajärjekorras teadlastele mõjuks. Millegipärast kõik arvavad, et nad oskavad joonistada ja saavad aru, aru, kuidas ja igaüks arvab, see on umbes nii nagu pedagoogikas, igaüks nagu teab, kuidas tuleb last kasvatada, kuigi aga midagi ei tea tegelenud. Need alad on lihtsalt väljaarenemata. Täitsa loomulik, sest on ju teada, et need alad arenevad välja. Eriti kujutav kunst areneb välja alles siis, kui kõik muud teised tarbijad on rahuldatud. Kujutava kunsti kätte jõuab alles, järjekord nõuab rahvahariduse taseme tõstmist. Selleks on vaja alkul sisse viia kunstiõpetus. Muidu ei päästa midagi. See on minu isiklik arvamus. Kunstiõpetus praegu on. No ta on nii, et sa võid kuulata natuke seal ja vaadata ka ise ei pruugi teha. Aga nagu me teame, et igat asja hakkad alles siis aru saama, kui sa temaga füüsiliselt ka tegeled, siis füüsilise ja psüühilise nii-ütelda koordinatsioon, seal sünkroniseeritud, see on siis see kinnistub paremini, toob uusi seoseid, nagu siis sa taipad ka jah, minema. Ja selles mõttes oli vana rahvakunst oli terviklik. Jah, inimene isetegija nautis seda ja tema kaaslased nägid selle tegemise protsessi. Pealt teadsid, millist vaeva nõudis. Ja praegust elab meil see laulupidude näol väga ilusti edasi. Mina olen absoluutselt vaba, kui mina oma tööd teen, olen muidugi kaugel sellest, et piirduda sellega, et ta on paratamatuse tunnetamine ja nii edasi ja nii edasi. Aga mina olen vaba, sellepärast et minu töö ei pruugi sel juhul välja minna. Näitas seda, mis ma teen. Aga mina, Ma ei ole vaba oma puudustest, loomulikult sealjuures. Ja ma lihtsalt imestan oma tehtud tööd 10 aastat tagasi, mis ma tegin. Ma nägin, et vot siis ma ei olnud vaba ja ma lihtsalt praegust tunnen, et imelik, et ma siis vabajoonte praegu olen vabad. Niisugune dünaamiline protsess mul siiski käib. Nüüdse vabaduse mõiste ei ole minu jaoks lihtsalt deklaratiivne, vaid ta on minu jaoks niisugune vabanemise protsess. Sa teed vastavalt oma veendumust täpselt ja veendumus. Eks ole. Ja maailmavaate on mul püüan teda nii teaduslikult välja kujundada kui võimalik, see on võrdlemisi raske, ma ütlen ausalt, äratas tohutu raske tüüp. Aga kuna ma nüüd natuke olen selle teadusliku tööga püüdnud ka tegeleda, siis selle töö käigus ma leian, et inimene peab hakkama noh, kaasa arvatud ka kunstnik, peab hakkama ikkagi ümbrust tunnetama. Ja siis seda kujutama, mitte seda, mis sealt paistab, mitte nähtumust, vaid vaid olemusele kuidagi ligi tulla, olemust kuidagi avadena, sedaan, mõnes ilusas jutus väga lihtne rääkida, aga praegu mul on raske. Mitte ainult pole tähtsalt kunstniku professionaalsed oskused, vaid ta on tähtis ka kunstniku maailmavaateline ettevalmistus tema teadmised üldse maailmast elus. Ja mis puutub maailmavaatesse, siis on see täiesti fakt, et ilma maailmavaated ta ei saagi kunsti teha. Aga, aga see on ka ühtlasi fakt ette. Küll saab, aga rahade? Ja raha saab väga hästi teha ja veel Maila vaate sildi all saab. See on tohutult imelik olukord tegelikult ja kunstimaailm ongi niisugune. Ta on tegelikult minu arvates nagu teine tegelikkust. Esimene tegelikkus on, see on objektiivne keskkond, kus me elame. Teine tegelikult teine tegelikkus jaguneb ka veel korrusteks. Mingisugune suuurt. Tort on nagu mitmekihiline, teate niimoodi. Kuidagi seal, mina ei oska seda seletada. Tahaks kunstiteaduse seisukohta. Ma olen olnud joonistusõpetaja esimestest alkule klassidest kuni viimaste keskkooli klassideni ja nüüd käesoleval ajal nagu neid kunstiinstituudi juures. Ja muidugi on nendest headest joonistusi on üks eeldustest, aga üldandekuse mõiste või üldtöökuse mõiste on tähtsam. Ja sellepärast ma nüüd olen hakanud aru saama, et on päris õiged, et kui mõni päris hea joonistaja uni isegi päevane peaaegu. Ma olin vastupidisel arvamusel on päris õige, kui mõni päris hea joonistaja kukub ja sellepärast, et ta saab eestikeelse kirja kahe üldise loll peast välja. Meie kunstipoliitika on võrdlemisi õieti seatud oma eesmärkide teenistusse ja eesmärk on meil teada. Meie eesmärk on arendada Nõukogude kultuuri ja iga rahvas, kes lisab Nõukogude kunstile midagi uut. Ühesõnaga, mida rohkem üks rahvas Nõukogude Liidu rahvaste hulgast annab panuse üldise nõukogude kunsti arengusse, seda väärtuslikum on see rahvas ja tema loomejõud. Mulle tundub praegu, et meie võime rahul olla vähemalt maali osas isegi juba ma maal ja absoluutselt, aga mulle tundub, et õnneks. Õnneks on meie kujutavas kunstis asi nii kaugele läinud, et maal on ikkagi esirinnas. Ma pean seda esimeseks, kui tuurse rahva. Avalduseks ja täitsa paratamatult kohe. Aga graafika teeb oma tööd ja möllab, nagu jutumärkides nimetatakse, vahest see tuleneb tema operatiivsuse võimalusest ja niisugusest noh, Spaa spetsiifikast ja muidugi ta peab maalile alla jääma juba puht sellepärast, et ta oma graafiliste, tehniliste ja igasuguste materiaalsete võimaluste tõttu ta ei allu kunstniku käele ega taotlustele, nii nii nagu maal allub. Ma ei taha ütelda, et maali tehnikulest kerged mitte sugugi. Aga fakt on igatahes see, et maalia saab tuua välja kõige peenemad nüansid oma oma nurgas, emotsioonidest on võib-olla siin mõttetu rääkida, aga oma soovidest või oma eesmärkidel lahenduse osas graafik ei saa. Hakati trükkima, hoopis teine tuleb parandad juba parandatud ümber teha ei saa, maha pesta ei saa, üle maalida ei saab. Ühesõnaga graafika kui kunstiliik ei ava. Või ei ole inimkonnale praegust veel niisugune kunstiliik, mis ta oleks kõige kõige kõige vahetum. Kõige väärtuslikum aga on kõige operatiivsem. Aga operatiivne jah, nagu operatiivgrupp umbes, eks ole. Vaat seda ma ütlesingi üks kord ühest sõnavõtust. Et noh, teatud määral nagu katsetad, käid eksperimenteerinud ja noh, ma ei taha neid niisuguseid termineid kasutada, aga nooled nagu luures vaimses luures, kergelt, Taseminelt olev saand siin arutles kunstniku töö ühiskondlikust tasast isiksuse maailmatunnetuse oskuste osast loomingus. Sedasama juurdlev mõttetase väljendub ka paljudes tema viimaste aastate graafilistes lehtedes. Väikese kokkuvõtte tegi sellest juulikuus Tallinna kunstihoones peetud personaalnäitus. Peamisel 70.-te aastate loomingust. Olev Soans esitas näitusel selge sotsiaalse hoiakuga töid. Juhtivate teemadena, fašismi ja militarismi süüdistus, Tsiili hunta süüdistus, mure keskkonna saastumise pärast, vastutustunne inimese ja maailma homse pärast. Eks need peaksid nii või teisiti puudutama liigutama iga inimest. Olessuanzil käis külas Martti Soosaar. Saate toimetas kera.